Me istume praegu siin kontsertsaali rõdul ja ma olen just harjutamas seda kava. Raske muusikast rääkida, kui just ise muusikat teede. Selles kavas on minu jaoks kaks niisugust sisemist liini. Üks on, et need kõik on teosed millele ka mul on pikemaajalisem kontakt olnud. Ja Ma arvan, et see side on selles mõttes kahepoolne. Mina olen neid lugusid mängida tahtnud, aga ma arvan, et teosed on ka mulle midagi ütlema hakanud. Nagu tiinuli Patti kunagine ilusti ütlesid, sellest üksinda on võib-olla vähem mina ühte teost armastanud teos peaks võibolla mind ka armastama, hakkab. Eks näis, soolokontsert on joonis geneeriline. Asi viib iga inimese, kes lavale peab vastu Morris erilisse olekusse. Ja ma arvan, et minule ta mõjub samas veidi võib-olla rahustavalt kaasaks. Terve õhtu on minu käsutuses ja. On teda läbi viia nii nagu ma olen kavandanud. See teine sisemine liin, millest ma rääkida tahtsin, puudutab esmajoones kava esimest poolt, mis algab Mozarti klaverimuusikaga suhteliselt vähetuntud kahe teosega, sellele järgneb samuti suhteliselt vähetuntud Schuberti sonaat fism moll. Vähem on seda sonaati mängitud vast selle tõttu, et Schubert on kirjutanud kolm kiiret osa välja ainult repriisini. Ja need osad on Paul paduroskoda poolt täiendatud ja kirjutatud lõpuni. Lihtsalt arvesse, et Schubert telg, mis puudutab vormelist ülesehitus sonaatide puhul, ei ole palju erandeid selles osas, mis repriisi puudutab. Järgnevad Arvo Pärdi kaks pala. Ma olen neid ka teises kontekstis mänginud, ma olen päris mitu korda soolokontsertidel esitanud kõik Pärdi klaveriteosed kalaste palad ja varasemad teosed sona teenid ja ühesõnaga Oscarile üldse kirjutanud on, sellest saab just ühe niisuguse suure kontserdipoole veidi üle 45 minuti puhast muusikat. Tore on seda teha, sest see on kõik. Ilus selge muusika, ehkki stiililiselt muidugi väga erinev. Need kaks on mulle väga armsad, need kaks väikest pala, mida täna mänginud ja ma arvan, et nad selle Schuberti sonaadi jätkuks sobivad väga hästi terve segava esimene pool on see niisugune muusika, mis läheb vaikusesse ära. Tegelikult üks diminuendos. Ja pärast vaheaega on listi kõigepealt bene diktsioon, mis on tegelikult siis üks suur tõus. See jumala ülistus üksinduses on üks niisugune suure minemise lugu. Räägime nüüd muusikast. Kas sellest nüüd niimoodi rääkida saab, ma mõtlen, sõnad on, kas see nüüd õige on? Aga võib-olla võib ka nii. Need kaks on mulle väga armsad, need kaks väikest pala, mida täna mängisin, ma arvan, et nad selle Schuberti sonaadi jätkuks sobivad väga hästi terve segava esimene pool on see niisugune muusika, mis läheb vaikusesse ära. Tegelikult üks diminuendos. On listi kõigepealt bene diktsioon, mis on tegelikult siis üks suur tõus. See jumala ülistus üksinduses on üks niisugune suure minemise lugu. Ja muidugi viimane Veneetsia Napoli on. Pattaya tuntud list virtuoos. Uhke muusika. Ma küsin vahele puhtast sellisest oma professiooni huvisk. Ma teistele raadijatele saatsin ka aasta tagasi programmi Arvo Pärdi klaveri palatajatel. Nende jaoks oli see kõik väga huvitav. Mis järjekorras sina neid mängikas kronoloogilises kas üles ehitaksid või ehitad selle, kui sa võtad nad kõik reas. Ma olen ikka alustanud partiitaga. Sõnad teine järjest mängida on mul raske olnud, sest et nad ei ole niisugustena mõeldud jaamu sona teenide vahel, ma olen diagramme mänginud. Ja kontserdi olen ma lõpetanud nende nelja lastepalaga, kus need saabastega kass ja niisugused lood, see on nagu jälle jälle teisest maailmast muusika ja, ja niisuguseks hea tujuga lõpetamiseks, aga pärast neid varaseid Opusi ma olen mänginud Aliinale ja siis need Ariinuska variatsioonid. Muidugi võib tunduda kummaline pärast niisugust muusikat alustada taassaabastega kassiga. Aga omamoodi tekib sellest ka niisugune sellesse endisesse meeleolusse tagasitulek. Kõrvutamisel on huvitav mõju alati nii ettepoole kui tagapoole. Just need. Võivad hoopis teistsuguses valguses paistab. Arvo ise on öelnud, et oo, need varastanud, mul ei ole seda klaverimuusikat õieti. Aga siiski see, mis on põnev, see tasub mängimist algusest peale. Tore muusika. Mida sa oma kontsertidel või õigemini, keda oled sa eesti muusikast veel mänginud? Väga tihti olen mänginud lõbusumorbolo 1981, see on lugu, mis vääriks võib-olla eraldi eraldi väikest. Ta oli nimelt tekitab ta tohutu huvi alati tohutu elevuse ja ja peaaegu kunagi ma ei ole pääsenud arvukate järelpärimist, et püsimist, neid, kes see on ja, ja sellel palal on sellel mõju, sellel on, sellel on laeng ja see, vaat see on, midagi on seal välja tulnud. Kas sul ei ole tulnud seda mõtet? Sa oled tema sümfooniaid ka kuulnud? Etvat selles teoses on vaat nii nagu kusagil lehel tööd selle gammarinskaja kohta. Et kogu sümfonism all selles vaat niimoodi, kas ei ole selles lepaklaveri? See oli võib-olla banaalne võrdlus, on tema sümfooniat tegelikult algeos olemas. Vaat minul on, on vaat selline assotsiatsioon tekkinud selle palaga. No minul on seda kerge öelda, sest mul on hea ju teha, eks ole, stada mina saan seda mängida. Aga see on minu jaoks oma mõjujõult võimelt võrdne Lepoenda sümfoonia, aga vaatamata sellele ta kontsentreeritum, ta on lühem, aga võib-olla ehk just tänusel. Siis mis puudutab teisi eesti heliloojaid, Jaan Räätsa marginaali olen ma mänginud aeg-ajalt Kuldar sinki, Heino Ellerit. Ikka, kus võimalust on olnud, kui mitte kavas, siis lisapaladena ikka siis peab alati midagi sinna juurde ka rääkima inimestele. Huvitav et Eesti, Läti, Leedu, maailma selle olemas on, see on enam-vähem kõigile teada, aga konkreetsemalt ega siis publik palju nüüd midagi eesti muusikast enamasti ikka midagi kuulnud ei ole. Kas praktiseeritakse seda, et soolokontserdil interpreet räägib juurde? Üldiselt mitte, aga näiteks lisa Obolod tuleb ikka alati alati ilmtingimata öelda inimesed on lausa solvunud, kui nüüd julgust. Kas sul on mänedžer, kui palju sekkub tema sinu programmide valikusse? Mul on mänedžer, ta on usna trükis ja korraldab osa kontsertidest, aga mitte väga suurt osa. Ma pean ütlema, et suurem osa kontserte on minu puhul arenenud peamiselt otsekontaktide tulemusena ja teiste muusikute või ka dirigentide või solistidega koostöö tulemusena ja mitmetest nii-öelda juhuslikult teoks saanud kontsertidest on arenenud huvitavad ja ka püsivad kontaktid. No näiteks ma olen seotud ansambliga Vila muusika, mis on rainland, valtsi, suur muusikaorganisatsioon. Ja selles osalevad väga Huvitavad interpreedid, nad on erinevatest linnadest ka eri maadest eri taustaga inimesed. Kõikaga ühendab seda kõike tohutu professionaalsus ja tahtmine muusikat teha. Tavaliselt on meil väga rasked ja nõudlikud kontserdikavad väga väheste proovidega. Nii et asja eelduseks on see, et kõigil on kõik selge ja ma arvan ka, et kammermuusika kammermuusika tegemise põhieelduseks on see, et iga igaüks kõigepealt oma häält oskab ja nii saadakse siis kokku ja tehakse üks ja suure õnne korral, kui kõigil kalendriga sobib ka kaks proovi ja sellele järgneb kohe kontsert või hoopis plaadistus. See on üks niisugune näide. Üks kena koostöö mul on Stuttgarti puhkpillikvintetti ka. Oleme koos teinud mitmeid huvitavaid asju. Aga ka ansambliga riiudyclaroone. See on kolmest balletimängijast koosnev ansambel Sabine Mayer, Wolfgang Mairja, Raina veee nendega mul oli just viimase aasta oktoobrikuust pikem jaapani turneed ja nüüd on meil ka tulemus. Huvitavaid kontserte. Üks on Bambergis, need on Saksamaal, üks on Donbergiseks Hilda Salemis. Rõõm on on mängida nist muusikutega. Kas oma kõva valid publiku arvestades kuidagi või omad armastused teoste vastu? Siin on nii palju asju, mis korraga. Kui peavad mängima et kava kuidagi sisemiselt terviklik on minu jaoks hirmus tähtis peab ju ajaliselt vaatamata nii juhuslikult ei oleks kokku sattunud ja ja muidugi tihti peale, kui, kui näiteks minu südamesooviks mängida Schuberti, Keedursonaad fantaasiat, seda aga on just selle linna publik kolm-neli korda kuulnud, siis ma muidugi seda teha ei saa, kui nii, kuidas, kuidas ma ka seda ei tahaks ja ma saan sellest aru, et, et see lihtsalt ei lähe, siis tuleb mõelda. Ja niimoodi peab neid Need asja ikka arvesse võtma maksimaalselt ma püüan ikka ise oma tahtmist läbi suruda. Tahan küsida ka sinu pedagoogitöö kohta. Kuidas see sul istub ja kuidas oled sa saanud valida oma õpilased ja on sul talente, kes sinu nime kui pedagoogi nime hakkavad juba maailma viima, nii nagu sina, ütleme Bronalokini Nevid. No siin oli palju küsimusi kohe korraga õpetada, mulle meeldib. See on üks suur kunst omaette. See, et, et see mulle meeldib, ei tähenda veel, et ma sellel teel oleks, teab kui kaugele jõudnud kõndida. Aga ma leian, et et sa siiski tegevale interpredile ka väga palju võib anda. Miks ma seda ütlema arvan teisiti kui seaduslow restor, ma lugesin just oma intervjuud, arvab Sa, pedagoogiline tegevus on tegevale pianistina lausa kahjulik. Ma seda siiski ei arva. Õpilastega suheldes näed teinekord ennastki kõrvalt ja, ja õpilane võib anda mõne põneva idee, mille peale ise ei olegi tulnud. Ja töö teeb huvitavaks see muidugi veel, et õpilased on kõik erineva taustaga, erineva eelneva kooliga ja eri rahvustest ka muidugi nendega suhelda on lihtsalt huvitav. Huvitav on, noh, minu jaoks võrrelda erinevaid inimesi, erinevaid temperament. Mul on praegu ja nii palju neid eri rahvusi, nüüd siiski, aga hea, mul on üks hispaania poiss, mul on kaks jaapanlast toomas vana oli üks Brasiilia õpilane. No kui näiteks jaapanlastest rääkida, see on omaette suur teema, aga lihtsalt huvitav on jälgida seda, mis tähendab neile üks kraaspraamsi või, või Bachi muusikas ja huvitav on selle üle ka mõtteid vahetada. Niisugust õpilasi, kes suurt rõõmu teevad, mul õnneks on. Toomas on väga toredasti tööd teinud, aga ka, kes mul praegu lõpetab. Üks saksa poiss, Johim Belsar, on väga ilusaid kontserte praegu mänginud ja kui niisugune koostöö klappima või sobima hakkab, siis see on sellest lihtsalt hea meel. Sellepärast et kui suudad nagu inimesele inimest, noh, kuidas öelda edasi aidata lõigu suudetud mingisugusegi idee anda, millest sa näed, et et see võib-olla siiski läkski õigesti. Äraarvamatu, peen ja on ka mitmekülgne psühholoogiline protsess ka? Kõigepealt õpetamine ise ja mismoodi, mismoodi inimene seda siis ümber töötada, mis ta sellest saab? Mõtlen, kui juba midagi on õnnestunud õnnestunud edasi anda, ma leian, see on suur asi. Õpetajaid on, siin on ju ka väga erinevaid, ma näen oma kolleege ka noh ju selles mõttes ja nende tööd eksamitel ja nii ja ka meetodeid on väga erinevaid. Ma ise pean ennast inimeseks, kes maksimaalselt püüab seda säilitada mis juba ühes õpilases üles on ehitatud või mis tal head juba olemas on. On inimesi, kes lähevad teist teed ja tulevad väga paljude puhul tagasi kõige lihtsamate harjutuste mängimise juurde, et siis käia seda ühte teed, mida nad õigeks peavad. Ma leian, et mõlemat moodi võib väga heade tulemusteni jõuda. Kuidas tundub see nüüd küsimus autoks nagu teise nurga alt ja teisest maailmast kas selles raha ühiskonnas turuühiskonnas pikad talendid saavad tõepoolest hariduse ja, ja saavad oma õige kutse ja kutsumuse juurde ka siis, kui nad on keskmistest vaesematest oludest? Ja selles ma olen päris kindel. Majanduslikult raske on ju väga paljudel mu oma üliõpilastest. Mitmed selleks, et omadega toime tulla, peavad töötama, eks ole, see ei ole ka lihtne, selleks tuleb töö leida. Muusikakoolis lapsi õpetada või, või saatjana tegutseda või ükskõik mida muud ka teha, selleks, et ära elada. Neid probleeme on väga-väga paljudel. Ja seda, et üks tõeline talent kaotsi läheb, Ma ei usu. Või siis see on ju omakorda niisugune keeruline asi. Kui sellega kaasneb töötahe, ega sellest talendist kasu ei ole, siis kui inimene leidlik või, või töökas ei ole, siis nii juba ju niikuinii ka paratamatult seda läinud kusagile ei vii. Ja ma olen päris kindel, et, et nii see saab ka Eestis olemas. Eestist on. Kuidas seda nüüd öelda inimestele kindlasti psühholoogilist, emotsionaalselt praktiliselt üleöö saanud raha, ühiskond ja tahaksime, et kõik need head asjad, mida siin varemgi hästi on tehtud, siis nende muutustega seoses kaduma ei läheks. Aga ma usun küll, et et ka siin hakkab seesamamoodi toimima toimuma. Kuidas see kõrvaltvaatajana ütleks, kuidas me peaksime oma praeguses olukorras oma tinglikus vaesuses ja, ja nii edasi käitumismalli leidma või vahendeid otsima või kas me kuidagi siin sinu silm on praegu võib-olla teravam kui siin ühiskonnas sees olles? Esiteks, ma ei ei oska mingisugust nõu anda, aga kusagil ei ole kunagi ükski maailmas veel niisuguses olukorras või niisugust kogemust ei ole ju olemas olnud. Võib-olla see mul on nii kerge kõrvaltvaatajana öeldama, aga eelmiste kordadega võrreldes, mis ma siin käinud olen, mulle tundub, et. Pole veel mulle tundub, et hakkab minema mingi sisemine rahu, nagu hakkab tulema inimestesse ei. Kas see tähendab, et vähemalt üks jalg hakkab maha toetuma? No loodame, väga paljudel on ju väga raske, see on arusaadav lihtsalt noh, kui räägime puht puhtmajanduslikult, ma olin eile Rakveres, mängisin kontserti Rakvere kirikus ja ja ajasin pärast sealsete inimestega juttu ja. Mulle jättis tohutult hea mulje seal käimine. Mul on sihuke tunne, et et sealsetel inimestel oli nisust teha tahtmist ja niisugused, et nüüd hakkab elu minema rohkem kui, kui Tallinnas olen kohanud. See võib ju juhuslik olla, aga no eks see on, eks on ju see, et meeletult tööd teha. Kõik see, kuhu need Lääne-Euroopa riigid praegusega jõudnud on, on selliseid tohutu töö ja inimesed seal teevad väga palju tööd. Lihtsalt iga päev tehakse väga palju tööd. Ütle, kas sinus endas on nende aastatega midagi muutunud, tähendab, kui ma sind siin kõrval vaatan, jäi jutuajani siis mu meelest oled sa ühtepidi täpselt see inimesena, kes sa olid. Aga ütle nüüd oma, kuidas öelda sisemise kujunemise põhjal. Ma olen nii palju nii paljude huvitavate asjadega kokku puutunud just ise vahetult nagu osaledes ka nendes protsessides, ma räägin jälle muusikast, aga mitte ainult ka töötegemisest ja ja ka ütleme, Saksa ühiskond, ma mõtlen minu oma lähemat ümbrust, ütleme sisseelamist ja see on kindlasti mulle tohutult palju, tohutult palju andnud. Ja vast kõige rohkem siiski tänu. Tänulik peaks olema sellele saavutatud sisemisele vabadusele võimalus tekkinud selle kõige üle järgi mõelda. Mis ma ise siis olen, mida ma ise siis tahan õieti teha ja ja mis on üldse need elusihid ja taotlused? Vabadus algab inimese seest kõigepealt pean. See on ju üks väga sügav tunne ka inimese sees olla vaba. Inimene peab selle sellesse juba süvenema, mis, mis tähendab, eks ole. Kuidas sa suhtled oma lähema ümbrusega? On sul siin on suure töötempo juures aega ka mõtiskleda ja lihtsalt olla üksinda ja, ja armastad sa seda teha ja olla. Ja millest sa mõtled? Mõnikord ja mõnikord ma olen lihtsalt niisama Tähendab vaba hetke ja sõidan jalgrattaga mööda parki. Ma arvan, et. Ja niisama vaja lihtsalt viia ennast natukene mõnda teise olekusse oma oma mõtteid korrastada. Kas sa oled iseenda jaoks harmooniline natuur, sul ei ole konflikte iseendaga? Või, või on sul neid ja missugustelt, probleemidel ja tasanditel? Mu peamine küsimus on. Järjest rohkem on huvitama hakanud kogu selle klaveri mängimise ja ka õpetamise juures. On üks lihtne küsimus, et kuidas seda teha, see küsimus, miks me, miks on teatavasti kõige tugevam küsimus? See mind ei ole, kunagi, ei ole kunagi mind vaevanud, aga see kohese järgmine, kuidas? Ja see on, mis teeb minu jaoks selle tööni nii põnevaks ja ja ta ei jäta sind rahule ka. Kui ma olen võimeline väga raskeid lugusid väga lühikese ajaga Selgeks õppima ja ka ette kandma aga siis tekivad need küsimused. Milleks seda arsenali kasutada, mismoodi fraseerida, kus, kuidas on ikkagi mõeldud, kus, mismoodi, mismoodi see ühendub kõik ühte loogilisse tervikusse ja. Teinekord saavad lihtsatest selgetest asjadest äkki suured mõistatused. Mõnikord tuleb just tänu niisugust niisugustele mõtlemistele hoopis hoopis uute huvitavate lahenduste peale. Mõnikord ka mitte, siis tuleb terve teosks ära unustada. Võib proovida järgi mõelda, mis selles esialgses spontaanses oli, õieti huvitavat? Ma leian, oleks lõpmata põnev töö ja ilusam taga. Kas muusikateos on sinu jaoks teos omaette või või sa vahel seda, seda, miks ja kuidas seod, helilooja kui inimesega. Väga tihti, olenevalt muusikast, aga, aga väga tugevasti mängib igasugune niisugune tausta teadmine kaasa siiski siiski väga palju mängida Schumanni helist muusikat, et või, või ka ükstaskõik tegelikult nendest rääkides, mis puudutab Mozarti artikulatsiooni või või seal muidugi tuleb see aga seal juba muusika sees olev küsimusse suur, miks, miks ikkagi nii? Miks ta tahtis nii või mis ta sellega mõtles, kui ta nii kirjutas ja mul oli see suur elamus olla Viini linnas. Ja juus tahtis mulle oli seal plaadistamine ja soolokontserti on, mul on üks kammermuusika kontsert selle aasta lõpus tulemas. Ja näha lähemalt seda ümbrust, kus Mozart on elanud ja töötanud ja. Neid noodikäsikiri või ja, ja mitte ainult esemetes ei ole küsimus, aga selles õhus isegi seal ümber mida viinlaseni hoolega hoida oskavad. Kuidas sa tajud, mis on muusikainimese, kuid kui subjekti jaoks ja ja võib-olla konkreetselt ka sinu jaoks. Noh, ühtemoodi võiks ju muusikute naljaga sellele vastata väga lihtsalt muusika on ilus pill. Ma olen seda ise nii tunnetanud. Mis tahan, on, sellest lähen kohe edasi, sellest hüppame kohe üle. Aga muusika on, missugune ta on, seda ma võiks küll kohe lühidalt öelda. Esiteks, ta on praktiliselt kõikvõimas, sellepärast et ta ei, ta ei tunne mingeid piire, keelata Pariaajaga mingisuguseid niisuguseid ei, ei ole olemas. Niisugune kummaline omadus ka, et kõige erinevamad kuulajad kõige erinevama taustaga võivad sealt enda jaoks kõige erinevamaid asju leida. Muusikakeel on niisugune ka ta ei. Ehkki on mõistetav, eks ole, ei pruugi ta mitut ühtemoodi mõistetav olla. Ma arvan, et inimene võib, selle poolest võiks õnnelik olevus olla. Et ta iseendale niisuguse mänguasja on välja mõelnud.