Kallis sõber eelmise kirja põhjal, mis kõik põhifaktid minu meelest väga täpselt teatavaks teeb saab selgeks, et kõikidest Mozarti teostest tuntakse Pariisis ainult Figaro pulma. Don Juani, Jacosi. Tutega sest neid on Objooni teatris etendati. Esimene, mis Figaro puhul pähe tuleb, on see, et helilooja on need kerged ja tavapärased flirdid, mis krahvilossi elanikele palju lõbu pakuvad vaikselt ja tagasihoidlikult tõelisteks kirgedeks muutnud grafalva viiva tahab lihtsalt sus annat omada ning loomulikult on ta kaugel sellest kire tuulvast, millega Taarja hiilgab. Samas pole ta aga kahtlemata üldse sarnane sellele tegelasele, kes prantsuse näidendi kolmanda vaatuse neljandas stseenis ütleb. Mis mind küll selles kapricis võlub? Juba mitu korda olen tast püüdnud vabaneda. Naljakas kõhklus. Kui poleks seda seesmist võitlust, tunneksin tolle kaunitari vastu 1000 korda vähem huvi. Kuidas peaks helilooja seda muide väga õiget mõtet väljendama kuidas seda sõnademängu muusikaliste vahenditega edasi anda? Komöödias on tunda, et Susanna kiindumus väikesesse paaži võiks millekski hoopis suuremaks ja tõsisemaks kasvada. Tema hingeseisund, õrn kurbuse mõtisklused meile saatuse poolt määratud õnnest. Ühesõnaga kogu see segane hämming, mis eelneb suure kire sünnile on Mozartil võrratult paremini edasi antud kui prantsuse komöödia autoril. Niisuguse hingeseisundi jaoks ei olegi alati tegelikult võimalik sõnu leida ja muusika suudab seda sõnade hulga paremini edasi anda. Järelikult väljendavad grafinaariad midagi täiesti uut. Sedasama võib öelda ka partolo kohta, kes oma käte Vaksuaarias nii raevukalt üles astub. Oma armuga teda Saarias on Mozarti Figaro, prantsuse Figaro kergemeelsusest üsnagi kaugel. Selles mõttes võib küll kinnitada, et Mozart tegi näidendi täiesti ümber. Ma ei oska öelda, kas muusika suudab nelja vaatuse jooksul ja iga tegelase puhul prantslastele omaseid kalandseid, maneeri ja kergemeelsust edasi anda. Ma arvan, et see on raske. Muusikale on vaja tugevaid kirgi, tõelist rõõmu, võid tõelist muret. Teravmeelne repliik ei anna hingele midagi ega paku ainet mõtiskluseks. Rääkides hüppest läbi aknamärgi Figaro meeletule soovile hüpata, tuleb alla anda. Tuletage meelde kasvõi panurgi lambaid. See kõlab suurepäraselt. Ent ainult mingi paari-kolme sekundi jooksul. Pruugib teil neid sõnu vaid kuidagi alla kriipsutada või neid aeglaselt esitada. Ja kogu võlu on kadunud. Oleksin tahtnud, et muusika Figaro pulmale kirjutanuks võluv fjoravanti. Mozarti ooper annab prantsuse näidendi vaimu edasi ainult Figaro ja Susanna duetis. Kuid ka siin on Figaro liiga kirglik. Ja lõpuks, et ümbertegemine oleks täielik, lõpetab Mozart meeletu päeva kõige kaunima kiriku meloodiaga. Mida vaevalt veel kuskil kuulda saada. Pean silmas finaali meloodiat pärast sõna Berdoone. Hüvasti. Episood, mida pomošee kirjeldab, on hoopis teistsugune. Mõte on terav vaid üksikutel juhtudel. Kõikide tegelaste karakterid on muutunud. Nad on saanud õrnemateks ja kirglik emateks. Prantsuse tükis on paaž vaid üks kahvatu kõrvaltegelane. Ooperis avaneb tema hing aga kahes kauni Saarias ning finaali duetis grafinnaga. Kui nad aia pimedatel alleedel kõrgete kastanite all kokku saavad. Mozarti ooper on suurepärane näide meelsuse ja igatsuse ühendamisest ja selles suhtes pole talle võrdset. Kurbade ja õrnade tunnete edasiandmine võib ju ehk igavaks minna. Antud juhul likvideerib selle võimaliku puuduse prantsuse komöödia autori sädelev teravmeelsus, mis hiilgab vastu igast stseenist. Oleks sellele pidanud võrdsetel alustel muusika kirjutama Chima roosa ja paisi Ello. Ainult Chima roosa võinuks vigarale anda nii särava elurõõmu ja enesekindluse, mida tunneme. Peab tunnistama, et selle tegelase karakter on Mozarti ühe ainsa lõbusa aariaga küllalt viletsalt edasi antud. Selle aaria meloodia on isegi võrdlemisi banaalne. Tema võlu peitub ainult selles, et muusika arenedes muutub ta üha väljendusrikkamaks. Mis puudutab paisi Ellot, siis piisab, kui meenutame kvintetti tema, see viljahabeme ajajast kus Don Basilio öeldakse. Mine magama. Selle näite põhjal võib veenduda, et see helilooja oskas koomilisi situatsioone suurepäraselt edasi anda tegemata ainsatki vihjet mingisugusele südamesoojusele. Tõelise õrnuse ja igatsus edasiandmisel, mis on täielikult vaba igasugusest õilsa ja traagilisuse segust pole Figaro pulma-le kogu maailmas midagi kõrvale seada. Tunnen tõelist naudingut, kui endale mõttes ette kujutan, et ooper läheb järgmises koosseisus. Üks Mombellidest laulab grafinaariat. Passi Figaro partiid. Davide võinud tsaari grafalma viivat prouaga foriini sus annat, teine Mombelli päikest, paaži ja Pellegrini partavat. Kui te oleksite kunagi neid suurepäraseid hääli kuulnud jagaksite seda naudingut, mida Mulle see ettekujutus pakub. Kuid muusikast saab inimesega rääkida ainult sel tingimusel, kui tal tekivad kindlad mälestused. Selle kohta. Võiksin soovida teile anda mingisuguse ettekujutuse Kiido aururast Palazzo Rosbylioosis. Kuigi tee seda kunagi pole näinud. Aga ma töötaksin teid sama ruttu ära nagu ükskõik milline poeetilise proosa autor, kes püüab teile Idomeneost või Tiitusest samasuguse põhjalikkusega rääkida nagu mina tegin seda Figaro pulma puhul. Ja ei, ma. Ma. Laskumata petlikesse liialdustesse, millega puutud igal sammul kokku, kui jutt on sellisest inimesest nagu Mozart võib otsustavalt väita, et Idame näod ei ole võimalik millegagi võrrelda. Pean tunnistama, et vastupidiselt kogu Itaalias levinud arvamusele ei seisa operaseerijate hulgas minu jaoks esimesel kohal mitte oraatslased, vaid Idome neovõi Tiitus. Üles puhutus võib muusikas kiiresti ära tüüdata, talle pole jõukohane edasi anda oratsiuse sõnu ja seda patriotismi, mida see roll täis on. Samal ajal aga juhib ükskõik millise Tiituse tegelase tegusid ainult meeleeriksus mis võib olla liigutavam Tiituse sõnadest. Kui ta pöördub oma sõbra poole, räägi mulle oma süüst valitseja, ei saa sellest teada. Sinu kõrval on praegu vaid sõber. Hüvastijätt finaalis, kui Tiitus ütleb oma kaasvestlejale jääme sõpradeks, toob pisarad silmi ka kõige südametumatel ametnikel. Selle tunnistajaks olin ma ise Königsbergis pärast hirmsat taganemist Moskvast saabudes jälle tsiviliseeritud maailma. Kuulsime selles linnas Tiitust täiesti korralikus esituses, kusjuures venelased andsid meile lahkelt 20-ks päevaks puhkuse mida meil ka tõesti vaja oli. Selleks, et võluflöödi-ist ettekujutust saada, tuleb ta kindlasti läbi kuulata. Näidend isemis meenutab mõne kirglikku unistaja piiritu fantaasia. Vilja sobib muusika autoritalendiga erakordselt hästi kokku. Olen veendunud, et kui Mozart teil oleks olnud kirjaniku talenti oleks ta silmapilkselt kujutanud maur monostaatost sel momendil, kui ta kuuvalges öövaikuses salaja hiilib, et varastada uinunud printsessilt üks suudlus. Täiesti juhuslikult õnnestus muusikaarmastajatele siin kohtuda sama asjaga nagu varem oli juhtunud vaid üks kord. Russo külanõiaga. Võiks arvata, et õlu, flöödid, teksti ja muusika kirjutas üks ja sama inimene. Moljääri puhtalt romantilised ideed don Joanis. Paljude haaravate momentide kujutamine alates nunna anna isa tapmisest kuni kõneluseni kontuuri kujuga kutseni õhtusöögile ja kuju kohutava vastuseni. Kõik see harmoniseerub nii hämmastavalt hästi Mozarti talendiga. Selle täielikus triumfiks on õudselt sünge saade, mis kõlab kuju vastuse taustaks saade, millel pole mingit tegemist ei näiliku ülemuse ega üles puhutusega. See saade on puht Sheczpirlikus maneeris, õudne. Ergi olla. Aparnar särm algoritm. Objekt. Leporello hirm, kui ta keeldub kontuuri poole pöördumast, on edasi antud päris koomiliste vahenditega mida moodsaktil harva ette tuleb. Seevastu jääb tundlikel natuuridel siit ooperist meelde hulk kurvameelseid meloodiaid. Roomas ei olnud Don Juani Leedu. Võib-olla ei suutnud orkester selle raske muusikaga hakkama saada. Kuid ma võin kihla vedada, et aja möödudes hakkab ta Rooma elanikele kindlasti meeldima. Ooperi Cosi fan tutte libreto oli kirjutatud Chima roosa jaoks ega vastanud sugugi Mozarti talendile, kes ei osanud armastusega naljatada. Tema jaoks tähendas see kirg alati elu, suurimat rõõmu või suurimat kurbust. Antud juhul annab ta õnnestunult edasi vaid üksikute tegelaste hinge pehmust. Vana sapise kapteni lõbus partii polnud talle aga üldse jõukohane. Mõnigi kord päästis teda harmoonia, suurepärane tundmine. Seda eriti finaali trios. Tutte fancoci. Kõik nad teevad nii. Filosoofilisest vaatenurgast tundub Mozart olevat veelgi huvitavam nähtus kui ta seda on oma suurepäraste muusikateoste autorina. Veel kunagi varem pole ühe geniaalse inimese hing nii stiihiliselt end meile avanud. Füüsilise külje võime selle hämmastavalt mitmekülgse natuuri puhul arvesse võtmata jätta. Sellele natuurile anti nimeks Mozart. Tänapäeva itaallased kutsuvad teda, kel Nostra teensenio. See geniaalsuse ime.