Tere täna 100 aastat tagasi, 30. aprillil näitas Johannes Pääsuke Tartus kinos Illusioon Eesti esimest lühifilmi aastal 2012 saama, seega tähistada Eesti filmi juubeliaastat ja täna õhtul peame Tartus Nonii kino kobaras ja Dorpati konverentsikeskuses ka Eesti filmi juubelipidu mille kõige olulisema osa kannab õhtul algusega kell kaheksa üle ka ETV. Ja ka algavas reporteritunnis oleme teemaks võtnud Eesti filmi ja külalisteks. Oleme palunud filmima ajakirjaniku Jaak Lõhmuse, kes on kogu juubeliaasta programmi juht. Samuti Karlo Fungi, kes Eesti filmi sihtasutuse eksperdina oleks, on väga tähtis otsustaja kellest sõltub Kaseks film saab rahastuse või ei saa. Saates on ka tants aurukatla ümber ja veel paljude filmide režissöör Peeter Simm ja riigipoolse filmivaldkonna koordineerija Edith Sepp Kultuuriministeeriumist. Tere, tere. Püüame alanud tunni jooksul rääkida eesti filmi minevikust, olevikust ja tulevikust. Mina olen saatejuht Arp Müller. Oota, oodake küll, tee talus mõned. Niukest roostes kohviveskit, kes mõtleb, et vaata, sa aru ei saa, ei taha oma Medge kitsaskoha ja oma suurpere. See oli helilõik ühest rahva poolt enim armastatud Eesti mängufilmist Sulev Nõmmiku filmist. Siin me oleme. Lisaks sellele on 10 enim Postimees Online'i rahvahääletusel toetust saanud filmides veel detsembrikuumus hukkunud alpinisti hotell. Kevade, male. Mehed ei nuta. Nimed marmortahvlil, Nipernaadi sügisball ja viimne reliikvia. Milline film neist on rahva arvates see kõige-kõige, selle saate teada täna õhtul, kui vaatate ETV otseülekannet või olete Tartus juubeliüritusel kohal. Aga küsin stuudiokülaliste käest, mis on teie enda jaoks? Eesti sajandi film helitseb. Kevade Karlo Funk tegeledes nagu tänapäevaga rohkem, siis ma vahelduseks Packagseks Sügisball. Jaak Lõhmus mõistnud Peeter Simmi kõrval. Mina pean kõigi aegade parimaks filmiks Peetri esimest täispikka filmi ideaalmaastik. Peetril. Ühtne on raske nimetada, aga siiski see on põrgupõhja uus vanapagan minu jaoks. Jaak Lõhmus on ajalehes keskus jaganud Eesti filmiajaloo tabavalt nelja perioodi aga seda võiks kirjeldada ka ju raadiokuulajate jaoks. Ja seda ongi vist Peeter Tulviste kenasti öelnud kunagi, et, et selleks, et üldse millestki rääkida. Ta peab hakkama jagama ja mis kõige lihtsam jagada loomulikult kaheks, siis sellega veel kord kaheks. Ühesõnaga loll teeb nii. Puuraiuja ei võta seda lugenud. Just nimelt. Ja et aga pigem võtaksin inimlikumad väljendust, et need on neli inimpõlve on Eesti filmiajalugu pikk, nii et me saame seda võrrelda nagu oma vanaema või vanaisa või oma lastega. Et meil on see inimlik dimensioon, on selles filmiajaloos olulisem kui need numbrid. Aga kuidas need lühidalt iseloomustada? Jah, kui jagada kaheks, siis seda perioodi, mis algas 1912 ja lõppes 1961 võib nimetada eelõitsengu uks Marie Underi sõnadega. Ja seda, mis algas 62 eesti noorte filmiloojate tulekuga eesti keelt kõnelevate filmiloojate tulekuga Eesti filmi. Seda ma nimetan eesti filmi kuldajaks öelda, kui mind või maha sa kuldaeg lõppes aastal 87. Ja kuidas nimetada seda ja, ja see aeg, mis praegu kestab, see viimane inimpõlv on minul määratluse järgi jätkuv segaduste järel õitseng. Ei see Peeter siis see tähendaks, et enam midagi ei tule. Ei, ma arvan, et uus kuldaeg on tulekul, aga, aga ta ei ole veel koitnud. Kas teised nõustuvad sellise perioodiseeringuga klassikalises sellises müüdipõhises esimese, teise ja kolmanda Rooma nagu maailmapildist kuldaeg on alati kõige kõige esimene peab olema. Et selles mõttes see on keskel, on juba isegi muudatus, et me tõesti ei saa lähiajaloo kohta teha selliseid üldistusi nagu, nagu kaugema ajaloo kohta. Kui palju filme on Eestile üldse 100 aasta jooksul tehtud? Kusagilt on läbi jooksnud number 10000, aga siis on vist arvesse võetud ka kõik väikevormid. Mulle teeb natuke nalja Eesti filmi andmebaas. Hagi Šein, reetsokman ja teised eesotsas. Kui nad alustasid seda tööd, mis juba mitu aastat tagasi siis nende arvestuslik number oli, arvasid hulka ka amatöörfilmid, lühipalad ja nii edasi, et see on 15000 filminimetust nädal tagasi hagi Šein oli seda numbrit vähendatud 3000 võrra ehk 12000 peale 1000 sinna 1000 tänna võib öelda selle peale, need on lihtsalt tõesti väga palju. Mulle meeldib, pigem jälle selline inimlik võrdlus, et kui Eesti filminduses on läbi aegade umbes 6000 inimest on Eesti filmiloojad olnud jälle sedasama filmi andmebaasi hinnangul siis see on lauluväljakul lastekoorid. Võimas. Kas võimas või vähe mitte-ühendkoorid, aga laste koolid? Kui palju on mängufilme tehtud 100 aastaga? Üks väga kummaline määratlus on kõige tabavam lavastuslik, täispikk film. Ühesõnaga filmis ei ole elust maha viksitud nagu dokumentaalfilmid, vaid mida on püütud siis kuidagi sättida nii ehk teisiti. Siia kuuluvad siis ka muusikafilmid, täiuslikud kontsertfilmid või mõnikord ka üles võetud teatritükid. Et siis me saame veerand 1000. Nimelt ei hakka ütlema, kas 241 või 239 veerand 1000 oleks väga õige määratlus. Need on siis need kogu õhtu filmid, täispikad, filmid. Teadlikult provokatiivne küsimus, kui palju nendest veerand 1000-st on head filmid. No statistika järgi võttes, mis nad kuidas õnnestumise protsent üleüldse on igasuguses kunstivaldkonnas, et 10 protsenti filme teenib 90 protsenti tulust. Sedasama võib ka öelda nagu õnnestumiste kohta. Aga siis me räägime ka nagu väga tugevatest teostest. Marwan. Kuidas üldse mõõta, mis on hea film, kas keha on 150000 vaatajat kinos kogunud ajalooline rahvafilm või 5000 vaatajat kogunud kunstiline draama, mis aga sõidab ringi mööda maailmafestivale, kus siis filmiprofessionaalid seda kõrgelt hindavad ja auhindadega pärjad? Keegi vastata? Bender, siin enam mul on väga raske vastata selle tõttu, et ma kõige vähem sallin säärast järjekordade tekitamist ja esikohtade jagamiste täiesti suvalist välja mõeldud tendentslikult seda vähki just seesama, millega ta tänaseks päevaks olete Postimehes olge valmis saanud, see tähendab seda, et et see on üdini ebaobjektiivne. Nagu sa ise näed, eks ole, et rahva meelest ja filmikriitikute meelest on vist kevade. Reliikvia on kaks filmi, mis nagu kokku sattunud, aga ülejäänud on lihtsalt vastupidises järjekorras. Ja ma ise mäletan, et minu ideaalmaastik on olnud rahva meelest samas nimekirjas nii kõige parema kui kõige halvema filmina samal paberilehel. Nii et see kõik on selline tinglik värk, mille pärast ma ise nimetasin põrgupõhja uut vanapaganat juba kas või sellepärast, et see film on unustatud. Ja neid unustatud filme on palju, võib-olla tänu sellele, et Jaak, viimased paar aastat on üritanud neid välja naerdud ja äralollitatud filme, millede kohta on levinud üldlevinud ära leierdatud lääge, sellised laused, et seal sosserdis ja too on, ei tea, mis värk ja selgub, et kui see film välja võtnud mingisugune, mäletad, vaatasime seda valgust kooris. Kõigega vähem on see sosserdis. Inimesed on täpselt selle saavutanud, mida nad tahavad, seal on tehtud väga professionaalselt ja selles informatsiooni, nii et vähe pole nagu tõelises stalinistliku teoses korraga, see on niivõrd keeruline niivõrd kompresseeritud fail. Et sa näed seda filmi ennast, mida sa üldse siis sa tajud seda kõike, mis on selle taha jäänud, mis on jäetud ütlemata pluss veel mingisugune aja jooksul sellele lisanduv teadmine, nii et see korraga see mõjub, see mõjub, see värk, kuigi ma nüüd ei ütle, et see, et ma sellist kunsti pooldaksin, aga mingi omamoodi ajaloolise laekana, sellise noh, teate teate, mida kõige rohkem arheoloogid hindavad väljakaevamiste juures prügimäge. Sest selle informatsiooni hulk on kõige kõrgem, kuna seal sa nägid, mis välja visati, mis kogemata ära kadus, peldikusse kukkus, eks ole. Kui, kui sa said aru selle tehnilisest tasemest ja kõigest, mis sisendanud potid olid katkilöödud, seal oli kõik kirjas. Sama asi on ka niisuguse Stalinistliku, või siis nagu isand jaak arvab kuldajastu kinoga, et vot selles tohutus nelja kilomeetri olemasolevas rõhus tehtud kino sisaldas rohkem informatsiooni, kui temas endas oli. See, kuidas me filmi hindame, sõltub ju kindlasti ka sellest, millisest vaatepunktist Me filmi hinnata tahame. Kas me oleme meelelahutuse jahil võime, otsime sellist aju, tööd, stimuleerivat kunsti, kas meie jaoks on film toode, mis peab müüma ja meile raha sisse tooma? Edith Sepp. No ma arvan jah, et elujõuline film peaks ikka seal peaks olema nii kunsti sees kui siis ka seda, et teine pool peaks olema esindatud, et inimesed tahavad seda kinno vaatama minna ja need, et selles mõttes, et riik peaks kindlasti hoolitsema selle eest, et ka niisugune filmikunstnik saaks nagu filmi teha. Mul on sama palju, kui on nagu lugusid, mida jutustada, siis need motivatsioonid erinevad seinast seina ja kui me arvestame sellega, et mis iganes teose autor kuidagi väljendada, siis noh, üks ja kõige liberaalsem viis on seda ka aktsepteerida sellisena, nagu nad on ja kõik muud tõlgendused ja sellised vajadused näha, kas mingit lahterdada nad Arthoosiks ja meelelahutuseks ja draamaks ja tragöödia, kas tulevad nagu tegelikult alles pärast seda. Et loomulikult meil on tohutu hulk erinevaid siis filmidest mõelda, aga ühte elutervesse keskkonda mahuvad nad kõik ära korraga enam-vähem. Mis on üldse film? Jaak Lõhmus. Hea film on hästi mängitud, hästi filmitud, hea lugu. Mõni päev tagasi vaatasin Leida Laiuse esikteost täispikka filmi mäeküla piimamees. Nüüd siis digimasinatest läbi lastena briljantsed pildiga ja kuidas see lugu töötab? Kui hästi see töötab, kui me näeme, pilt on puhas. Millised on peategelaste silmad ja kui täpselt on lavastaja näitejuhtimist teostanud ja kui ilusti Mihhail toovat, oskan selle filmi üles võtnud. Ja see kõik töötab, see on 65. aasta, see töötab nii nagu vana Hollywoodi film, see ei tööta Hollywoodile armastajate jaoks, aga eesti rahva jaoks töötab kindlasti. Või siis noh, jällegi igavene teema on see kevade hästi tehtud asjad meeldivad kõigile. Ma arvan, et film on, see, ütleme, hea film võib, on, see on see, kui kui seal sees midagi liigutab või kui sa midagi tunned, tekib mingi emotsioon. Marquezi, sest tegelikult ju filmi kohta, et minu arust ei ole isegi oluline, kas on hea või halb. Emotsioon on jah, just, et me ei pea seda vaata, mõtlesin artisti keskselt vaid klassikalise ühe sellise näite, nagu oli sellist Warholi film, kus Yoko Ono kehal kärbes jalutab ja sellest on olemas sellised kinopidaja kirjeldus sellest, kuidas see seanss läks kuuekümnendatel inimestele öeldi, et see on väga igav, kõik vooderdad, mis seal juhtub, seal käin kärbes kehal see kestis, mis oli neli-viis tundi või vähemalt. Ja siis ta on detailselt raportisse kirja pannud, mida inimesed teevad, kuidas nad hakkavad nihelema, kuidas need hakkavad siis piletiraha tagasi nõudma ja ühesõnaga film on kõik see, mida sellena näidatakse ja see, millise naudingu, elamuse, kogemuse keegi sellest saab, see on tema enda tegelikult nagu projektsioon sinna. Kas Peeter on ka nõus? Ma ei taha jälle liiga targutavakse muutuda, aga minu jaoks on film ikkagi selles mõttes manus konserveerida, säilitada edasi, anda aega kõige laiemas mõttes kõige kitsamasse. Võtame mingi Tarkovski vigur, mida igaüks on üritanud korrata, vees ujuvad, kasvud, eks ole, mingi kauni muusika saatel aeg kulgeb seal mingi kummaline tunne, mida on võimalik saavutada ainult kinos ja aeg siis laiemas mõttes see, millest juba enne juttu oli, kus film võtab endasse tohutu hulga informatsiooni oma tegijatest, nende neid ümbritsevast maailmast kõigist neist vastuoludest, hirmudest ja lootustest, mis sel hetkel ühiskonnas eksisteerivad. Ja sellepärast ongi, et me võtame filmi vastu. See ei puuduta ainult eesti vaatajat, et nüüd meie kriitikuid ja vaatajaid oleks teistest õelama, jäi. Igas väikses kinos on küllalt skeptiline suhtumine, sest mõõtkava on loomulikult Hollywood, Bergmanni Fellini, eks ole, ja see on, kui, kui inimesed on hakanud tegelema kinoga, siis olge nii lahked ja palun leppige sellega. Aga vot selles kontekstis hakkabki nagu mõjuma see, et mida paljud on ka ise kindlasti märganud, et filmid, mis esialgu võetakse küllalt külmast vastu juba 20 aasta pärast vaadatakse kõike seda teiste silmadega. Nad on muutunud ja väga harva nad muutuvad nagu halvemuse suunas, enamuses nad muutuvad vähemalt. Huvitavamaks või kas on eesti publiku eripära või mitte, sest Eestis on selgelt olemas teatud taju viivitus. Et esimene reaktsioon on selline noh, ütleme minimaalselt vastuoluline siis filmid ilmuvad televisiooni viie aasta jooksul, ütleme alates sellest perioodist siis umbes 10 aasta jooksul vaikselt näidatakse kusjuures on muidugi ka nagu, ütleme kehvemaid siis tegelikult ka ei näidata ja 20 aasta pärast tundub juba täitsa hea noh, et nagu lõpuks jõudis kohale. Äkki võiks millestki nimetada sellise tulemusega 10. Länts, vara veel, aga noh, sealt ütleme. Ma arvan, et 80.-te lõpufilmid võib-olla olid sellised, mis hakkaksid vaikselt nüüd kohale jõudma. Probleem muidugi selles, et neid pole nii palju näidatud, küll aga ma arvan, et need asemel 10.-te alguse asjad Nipernaadi ilmselt võeti ikkagi kohe suhteliselt hästi vastu, ma usun, aga veel pudelid põhjal hellad velled. Puud olid pudelid ja ma toon ühe näite. Vallatud kurvid sinu siis kriitika ja publiku probleem. Vaatajate probleem, kui vallatud kurvid 59. aastal kinodesse jõudis, ehmatas kriitika ära. Nad kriitika, Vaids, rahvast tohutult käis kinos, avati teine laiekraan kino Tallinnas kaks nädalat pärast esilinastust. Selleks, et näidata seda filmi. Kohe käivitus Moskvas plaan teha panoraamfilm sama stsenaariumi järgi. Värviline. Aga eesti kriitika vaikis, sellist kuradi labast meelelahutust ei nagu ei, ei, ei saa. Ja nüüd, kui te elate jaanuarikuussada Eesti televisioonist sattunud vallatuid kurve siis me võime rahul olla 159000 vaatajat. Reede õhtul ühel vanal filmil, mis, mis siin enam rääkida ja see film on elanud üle oma aja ja aga tollel hetkel, kui ta välja tuli. Vaikus. Need hinnangud tõepoolest muutuvad. Tuleme tänapäeva kui palju filme Eestis? Aastas tehakse vahemikus kolm kuni 10 jõuab ekraanidele. Siin on lihtsalt. Me peame millegi järgi otsustama, otsustame siis selle järgi, kui palju neid tuleb välja see, kui palju neid nagu aastast tehakse. Võib-olla on nagu neli, viis, kuus ja räägid mänguksingenes, jõuavad? Vabandust Professionaalse eksituse pärast. Aga selles suurusjärgus filme, mis, mida nagu vaataja võiks teil kinodes näha, pluss siis dokumentaalfilmid, millel on tavaliselt väiksem vaatajaskond. Me võtame käesoleva aasta näiteks milline on käesoleva aasta saaki juba olnud. Peeter Simmi üksik saar on esilinastunud, siis on Sulev Keeduse dokvaresesaare venelased saanud palju tähelepanu samamoodi Marianna kaadi. Dok, töö pealkiri, imelaps, mis veel on tulnud välja? Ei kuule midagi mainimata. Vasaku jalapäev parkujale, Reile, reede ja aasta teises pooles veel hulk filme, nendel anud Eesti filmid siis just aasta teises pooles on tulemas mulle teadaolevalt siis Toomas Hussari. Seenelkäik Ilmar Raagi eestlanna Pariisis Ain Mäeotsa deemonid, Eesti-Soome koostööfilm Puhastus Sofi Oksaneni raamatu järgi Martti helde risttuules ja kuuldavasti Kadri Kõusaare kohtunik. Hardi Volmeri oravat pildid elavad pildidel ka detsembrikuus. Sealis tavapärasest parem saak. Mait hindaks jällegi nagu mingit keskkonda filmide arvu järgi, ainult vaid ütleme nii, et kuivõrd meil filmid tuleb välja ikkagi enamik suurem osa tuleb välja aasta teises pooles, siis ma küll ei tahaks spekuleerida, kas see on nagu parem või halvem saaks seda, nagu otsustavad vaatajad lõppude lõpuks. Aga nii-öelda arvuliselt on ta eelmise aastaga vist veel võrreldav enam-vähem. Aga kui nimetasime puhastas, siis peaks ikkagi selle teise koostasime, rätkin ka sinna kõrvale panema ja see oli ka koos. Et mis, mis on oluline see, et tegelikult see aasta toodang saab juba praktiliselt 10 filmi arv ja sisu omavahel korrelatsioonis, kui on palju filme, siis on pilt mitmekesine ja see mitmekesisus ongi tegelikult selle elujõu ja, ja talendipeegel. Nii et me võime rahul olla sellega, et meil on tõesti väga kirju pilt aasta lõpuks sellest aastast väga kirju loominguline ja ka koostöö näiteks produktsiooni poolelt väga huvitav kirju pilt. No mingil määral on see küll omavahel seotud, et mida rohkem filme välja tuleb, seda paremaks nad lähevad. Tõesti nõusam? Mainitud sai Vasaku jala reedet, ma tahtsingi Vasaku jala reedet või neile tähelepanu pöörata selle filmi, selle põnevusfilmi tegid noored poisid Aron Tamm ja Andres Kõpper. Riigilt nad raha selleks ei saanud, ilmselt küll vist taotlesid. Aga see film kogus 33000 vaatajat kinodes, mis on palju rohkem kui, kui nii mõnedki suured filmid. Millest see tuli ja millest räägib meile. Sotsioloogiline fakt kui selline räägib sellest, et on olemas nõudlus Eesti meelelahutuse järgi, mis ei tule kellelegi nagu üllatusena. Ent ma arvan, et täpselt nagu kurvid üllatas vaatajaid omal ajal, üllatas ka see täpselt samamoodi kõiki, sest ütleme selleks ajaks etableerunud süsteem nagu muutunud, see on midagi uut, selles ei ole mingit kahtlust. Küsimus on selles, kas kui me seni mõistame eesti filmi eesti kultuuri osana eelkõige, mida rahastab kultuuriministeerium, siis kas me peame sedasorti meelelahutust aktsepteerima nagu oma eesti rahvuskultuuripildi osana ehk seda rahastama riigi kaudu? See küsimus tekkiski just nimelt ka nendel noortel poistel endil, et näete, me tegime nii populaarse filmi, miks riik meid ei rahasta. Riik rahastab filme, mis mõned saavad näiteks vaevu mõni 1000 vaatajat. Me võime rääkida sellest, mis seal sellega nagu väljaspool hakkab toimuma, kas on osa professionaalsest ahelast, kas see hakkab levima festivalidel, väheusutav, kas ta müüakse väljapoole? Jällegi võrdlemisi väheusutav, kui huvipakkuv on see lugu, mis noh, see on täiesti korralik debüütfilm, selles ei ole mitte mingit kahtlust. Teiseks, me oleme selle produtsendiga dialoogis juba eelmise aasta algusest saadik võtete algusest saadik. Me oleme öelnud, mida me saame teha ja mida me ei saa teha ja filmide väljatoomist toetasime. Üks asi täienduseks selle kuldaja kohta, ehk siis 60.-te 70.-te eesti filmis see haakub tänasega mingi tavakujutluse, et see kuradi nõukogude kinematograafiasüsteem, see oli ainult üks keelamine, käskimine, poomine laskmine, eks ju, seal ei lastud teha seda, mida inimesed teha tahtsid ja nii edasi, selline ta kujutlusel. Tegelikult oli Nõukogude Liidu kinematograafiasüsteem väärsemise detailideni minema professionaalsusele ka üles ehitatud tootmisja rahastamissüsteem, igav film, Tõi kasumit ja kõige sitem film Nõukogude Liidu mastaabis tõi kasumit. See süsteem oli sellele ehitatud, publik peab tooma raha kassasse. Ja meil on praegu nagu riiklikult kokku leppimata see, et mida me siis rahastame. Kas me rahastame selliseid nii-öelda ümber nurga, geniaalseid mõtteid, millest keegi aru ei saa? Kui rahastame seda, et rahvas käib kinos, on rahul, ei tahagi välismaale sõita, nagu nõukogude ajal. Eks tahab oma filme vaadata. Ja nüüd meil lähebki põnevaks, toon mingite statistikanumbrid ka juurde, vaatasin siin EPA kodulehekülje pealt. Nimed marmortahvlil kogus 168000 vaatajat, vanad ja kobedad saavad jalad alla 81000. Jan Uuspõld läheb 64000, Lotte ja kuukivi saladus 63000 Leiutajateküla Lotte 56000 detsembrikuumus 56000, Rudy 42000. Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta 39000, sügisball 38000 aga Püha Tõnu kiusamine näiteks vaid kuus ja pool 1000 ja ja siin väga väikese vaatajate arvuga on on väga palju filme. Kuivõrd tähtis on see Vaatajate arv ei, minu arust on põhimõtteliselt tähtis, aga kui me räägime viimasest 10-st aastast ja sellest, kus me tulime, siis vaieldamatult on autorikino oskus ja tahe seda teha olnud tunduvalt tugevam kui tahe ja oskus teha vaatajale suunatud filme. Ükskõik, kas see toimub siis žanrikino raamides või see väljendub selles, et teha mingisugune kaasaegsete tegelastega lugu. Meil pole olnud seda testimise ruumi ega väga palju ka tahet, ütleme siis eelkõige Autorite poolt nii-öelda intrigeerida publikut laiemalt. Ja ma arvan, et seda muudab ainult praktika ja seda muudab see, kui ka filmitegijad näevad. See on üks suund, mitte kuhu oleks vaja liikuda, see on nagu selline ühine teatud mõttes sisemine kokkulepe, et see, mis meil on olemas, tugev autorikino, see peab jääma, aga laieneda siis selles suunas, et teha ka tugevat häbenemata võrreldes kommertsfilmi, kuhu kuuluksid täpselt samamoodi võiksid kuuluda ka Vasaku jala reede tüüpi filmid tulevikus aga seda ei saa teha üksteise arvelt. Ja siis me selleni, et tegelikult on ikka kõige olulisem see, kui palju me toodame aastas, et sa saaksid, et me saame need suured numbrid, mida siin ette lugesid, me saame ainult tänu sellele, kui meil on ikka piisav arv kyll kogu aeg taias aga vasakule, reedel kommenteerides, et nagu Jaak ütles, et me peame ikka eelkõige toetama ka professionaalset kino, et kui me seda ka nagu ei toeta, kui me seda professionaalsust ei toeta, mida need poisid ning kindlasti on, need on juba oma esimese sammu ära teinud. Aga miks nad ei peaks esimese filmi tegema läbi raskuste? Algajad peavad tegelikult alustama nagu väga raskelt ja siis nad saavad selle hea kogemuse ja sealt juba muud liikuma edasi selle professionaalsuse peale, et me ei tohiks nagu siin eriti allahindlust teha. Väga oluline on see, et see talent tuntakse Räikke artefakti järgi. Näiteks mina olin juures, Veiko õunpuu alustas ja tunnistan seda patutühi rannale ei andnud raha täpselt, sest ma ei teadnud, lihtsalt tuleb. Aga kui tühirand oli ära tehtud, siis oli selge, et mis sealt võib tulla. Ja, ja mis puudutab nüüd veel kord seda vasaku jala reedet siis seda võib nii öelda rahulikult öelda. Omade film omadele. See on täpselt sellele põlvkonnale, kes käib kinos, samad noored poisid tegid nii. Dialoog on nagu sisse kirjutatud, et tekib, aga meil on tihtipeale nii, et meil on ainult üks mees räägib. Aga saal on tühi. Eks täna suur sõnum. Ameeriklased ütlevad selle kohta, et siis kasutage postiteenus, et kui teil on sõnum. Eesti filmi arengukava on jah, need pikka aega koostatud ja, ja erinevates suhtlusgruppides on ka selle üle arutelu toimunud. Üks avalik arutelu on toimunud ka Facebookis ja, ja sealt ma noppisin üles või, või lugesin, et mõni arvas, et nii keedus ja õunpuu Nad teevad küll häid filme, aga vaatajaid on vähe, äkki saaks panna neile juurde mõne nõustaja ja kes lisaks siis nende filmidele midagi, mis aitaks ka vaatajanumbrid mitmekordseks. Tõsta tuleb lisada üks nendest aset üksikutest komponentidest kosk tulekahju palja tagumikuga mees imedes. Vaatajaid vähemaks ja mõtlesin, et oleks rohkem, ütles, et noh natuke teised detailid. Mis te arvate sellest mõttekäigust, et, et kas on võimalik mingi nipiga panna Keedust ja õunpuud vaatama 10 korda rohkem vaatajaid ja, ja kas pärast seda enam need filmid on keeduse või? Kui filmid tegelikult on, need loomeprotsessid filmis vääga palju keerulisemad, kui et keegi ütleks kellelegi, mida teha või et üleüldse oleks olemas mingisugune ka Hollywoodis mingi mudel, kuidas teha head filmi ehk kuidas saada palju vaatajaid. See sünnib täpselt praktika ja õnnestumise tegemisi õnnestumise suhtes ja nagu ka teada, siis Ameerika 800-st filmist, palju me siin aasta jooksul näeme? 120, ma pakun, 140 jäänud suur osa jõuab veel kuhugi väljapool Ameerikat ja väga paljust ilmselt ei tule kunagi ka kinodes välja. Nüüd asja mõte on tegelikult see, et autoreid ma võin üsna julgelt öelda oma praktika puhul juures meie ei saa õpetada ja ei ole tegelikult mõtet õpetada. Ja tegelikult valik on nii-öelda vaataja keskne, ütleme, rahastamise põhimõte peab olema Andonile võimalus ennast väljendada, kui seal on piisavalt sisu, et sellest põhimõtteliselt võiks tulla tugev asi. Ja täpselt samamoodi muuseas ka kommertsfilmile anda võimalus, aga see ei tähenda, et väga paljud nendest ei pruugiks jääda nagu marginaalseks. Samamoodi. Barlo jutu illustratsiooniks see, et jänkid, kes on üldiselt täpsuslaskurid kinotööstuses järgede tegemisega, lähevad ka nemad pahatihti Alt ja haruharva on filme, mille järgnevad osad on paremad kui see, mis oli esimene. Nii et see, mida me sihime ja see, mida me tabame, on tihtipeale erinevad asjad ja ja küllalt palju on ka juhtunud niisuguseid asju, et me teeme nüüd niisuguse filmimisena veenda oma sõprade, Arthaus kinode jaoks igavus, kino, eks ole, mis saanud mida nakatud käimas vaatamas ja on ka vastupidi. On ka vastupidi, kus tehakse Vahva filmis, lõppude lõpuks hakkab mööda festivale elama ja need asjad 11 ei välista, nii et ma ütlengi, et tuletage meile Eestis meelde, et kui jaagu plaani järgi seal kuldajastul tehtud filmid üritati korrata sedasama reliikviaid üheksale tehti verekivid ja need ei läinud nii hästi, kui üritati korrata vallatuid kurve, tehti jalgrattatantsu, mis kuulutati NSV Liidu halvimaks filmiks, hiljuti ma vaatasin, oli halb, aga samas oli ta nii palju totrat võlu, mis kõik selle üles kaalu, saad aru, see on, sõltub minema ja sealt otsime, nii et eesmärgi seadmine on kindlasti hea asi, eesmärgi saavutamine sellest oluliselt parem. Aga kuidas essa näiteks otsustab, et milliseid filme siis ikkagi teha ja kui palju te arvestate nii-öelda publiku ootustega. Mina näiteks tunnen ühelt poolt inimesi, kes kurdavad, et miks küll Eestis tehakse nii palju neid masendavaid filme, kus koera lohistada võetakse. Teisalt tunnen inimesi, kes kurdavad, et miks antakse Eestis raha labase meelelahutuse jaoks ja miks ei tehta rohkem tõsiseid intellektuaalseid filme. Kas teil selle essason? Samasugused arutelud meil ei olegi midagi omavahel arutada, me saame ainult filmitegijatega arutada, sest ega me ise filme ei tee. Õigemini kui siis, kui meil oleks lahendus, siis ei teki ise ütleme niipidi. Aga, ja need dihhotoomia jäävad, need on olnud igas keskkonnas ja jällegi jõuame tagasi sinna, et kui on rohkem filme, siis saavad oma osani lohistajaid kui verepulmapidajad. Kas filmitegijad ise arvestavad oma sihtgrupiga? Nad püüavad seda teha, aga, ja ütleme siis ausalt, et panevad enamasti mööda, kui me vaatame numbreid, mis on kirjutatud ja palju nad tegelikult saavad. Lase vormil on sihtgrupi määratlus, sinna siis mõni produtsent, kirjutab mehed, naised ja lapsed. Vaevalt et Sulev Keedus, kui ta hakkab filmi tegema, mõtleb, et ta teeb seda ainult iseendale. Ei, aga ütleme siis ta tema tegelikult sihtgrupp on teatavas mõttes nagu kirjeldatav ju küll. Noh, need on need, kellel on huvi, kes on tema tööstuga, paneme natukene, on selgelt nagu Eesti kinohuvi, kes on teatud võib-olla isegi vanusevahemikus, keda on tehtud filmikogemus, see on kirjeldatav, see ei tähenda, et ta ei teeks neid mitte. Siin see probleem, mis me auditooriumiga toimub, et siuksed, intellektuaalsed mõtisklused või laiemate teemade, sellised avamised. Filmiekraanil lihtsalt ei huvita enam inimesi, et sa vaatad kogu aeg televisiooni, mis seal tuleb niisugune lihtsustatud variant teemadest. Et siis siis inimene loomulikult ei jõua enam. Minu meelest see, kui Sulev Keeduse film osad 10000 vaatajat, see on täiesti okei, see on väga hea, see ongi just see grupp, kes tahab sellist filmi vaadata ja ja see sellepärast ei ole mingit põhjust viriseda taanlane teisiti, eks ju. Lihtsalt meil peab olema eri tüüpi filmiloojaid, eri žanrites filme erinevatel publikurühmadele, kui kuidas me saame teha erinevatele publikurühmadele kombel olevat kolm filmi aastas. Eks. Aga produtsent mida iganes sinna kirjutada, 14 kuni 24 aastased on need, kes moodustavad peamise rõhu osa sellest, kes üleüldse kinos käivad. Ja sellega tuleb leppida. Vähe sellest, et on muutunud ja unustusse vajunud terve kinematograafiline kõnelemise maneer, žanrid andnud on nagu muusika, ta on surnud, selline romantiline muusika on seesama 60.-te aastate kino. Kui räägiti normaalse häälega vaatajaga, ei pidanud tatti pritsima purskama selleks, et, et vaatajad tähelepanu endale tõmmata, vaadake neid samuti mingit Dolby surround ja see oli ülemaailmne asi. Ka need saavad ameeriklased. Ma mõned aastad tagasi vaatasin Slovakkia filmiprogrammi ja ma olin lihtsalt pisarsilmi, vaatasin, et nüüd on kaotanud nii selline vaataja, kes seda filmi raatsiks vaatama minna poolteist tundi, kui ka inimesed, kes viitsiksid sääraseid normaalseid, suurepärase fotograafilise kvaliteediga, rahulikult inimhäälel kõnelevaid filmi, nii nagu Haldi või tšello seal orkestris seda enam ei ole. Anal trummid, trummitaldrikud, tuubad. Jah, ja samas jälle Torino hobune sõpruses ja kogu aeg ainult täissaaliga. See on ka, muidugi seas on see Peela tarri argument, kui talle öeldakse, et tema filmidele vaatajaid, sest nad on mustvalged ja kestavad neli-viis tundi siis ta ütleb, et, et aga mis siis, et mul nüüd pärast selle konkreetse filmi linastust on 2000 või 3000 vaatajat mul on 25 30 aasta jooksul sadu tuhandeid vaatajaid ja tõepoolest tema retrospektiivis jooksevad Muumas. See oli nüüd veebruaris New Yorgis ja neid näidatakse veel ja veel sellepärast, et tema on põhimõtteliselt vaieldamatult üks kaasaegse filmiuuenduse meistreid. Võrreldes Pirlo Darryga, meie Sulev Keedus teeb lausa action filme. Et aga sind lipsas juba läbi küsimus vaatajat järelkasvust, kuidas meil Eestis selle vaatajat järelkasvuga on? Nagu juba mainitud, Vasaku jala reede näitas, et noored tulevad küll kinno eesti filmi vaatama, kui on midagi, mis neid huvitab. Aga kas selleks peab ainult tegema Vasaku jala reede suguseid filme või mis aitaks seda järelkasvu kasvatada? Siis oleks küll väga ühekülgseks ka, ainult selliseid liine teha. Pöörduda tagasi klassikalisi žanrikino juurde. Armastusfilm, komöödiamuinasjutt, kõik need põhilised. Kogu välja kuidagi komeenia. Nii nagu niimoodi, et kui me žanrifilmiga on üks suur probleem, kui me hakkame seda kopeerima, mida tegelikult Vasaku jala reede on, siis okei, see üks juhtum on õnnelik, õnnelik juhtum. Aga seda, nagu me teeme seda alati halvemini vaesemates tingimustes ja aeglasemalt kui originaalid. See tähendab, et esiteks autorigina kaamel vähemalt oma nägu, aga kui me teeksime neid koopiaid, siis me kaotaks nii oma näo kui ka vaataja tegelikult varem või hiljem juhul kui iganes tüks rikkumisena. Oluline on see, et me leiutame nad oma Eesti konkreetset võtmed, mida ühelgi mu kusagil mujal nagu järgi teha ei õnnestuks, nagu omab Hispaania on leiutanud oma õudusfilmi stiili või Jaapan vaieldamatult, aga noh, need on suurte filmimaadele luksused ja ütleme, et me ei saa sellega nagu võidu tingimata joosta. Küll, aga mis on paratamatu, arvestada sellega, mis on maailma või ütleme siis meie kinode peavool ja mis nagu ka jääb, on see, et see on Hollywood ja tegelikult eesti filmi marginaliseerumine selles mõttes paratamatult jätkub, et eesti filmide hulk võrreldes imporditavat filmidega jääb pidevalt väiksemaks. Kas meie filmipärand on üldse piisavalt kättesaadav sellel noorel põlvkonnal jumal, keda me tahame, et hakkaks uusi Eesti filme vaatama, on üldse võimalik endale mingisugune taustateadmine tekitada. Koolides on küll kohustuslik kirjandus, aga ma ei tea, kas kohustuslik filmivalik on lapsed, teavad küll kõiki, USA ka 80.-te kassahitte, ma arvan. Aga, aga eesti klassikat nad ei tea. No nüüd Eesti film 100 raames ikka nad saavad selle lähedale, et kesklinna koolid just reedel tegid tegid sellise suure galaõhtu, kus nad siis vaatasid vanu filme ja tegid seal siis oma sihukse töötluse nendele vanadele filmidele. No resultaat oli väga mitmekesine, nii palun lahti seletada. Sõna on mitmekesine. Ma ei tea, kas nad kusagil veel näitavad, aga lihtsalt oli teistsugune lähenemine oli väga üllatuslik, tähendab, ta oli seinast seina. Ma võin ette öelda, et et tänaõhtune tänaõhtune pidu Tartus pakub ka väga üllatavaid tõlgendusi Eesti mälumängufilmiklassikale ja võiks isegi öelda ehmatavaid. Nii et see on see, et Eesti filmipärandi üle vahetatakse mõtteid, pehmelt öeldes see on, see on väga tervitatav eelseisev näiteks muuseumi 19. mail. Kui tervet Eestit kattev muuseumivõrgustik pühendab oma õhtused üritused eesti filmile, siis noh, mis me veel tahame. Probleem on lihtsalt selles, et et jah, film ei ole piisavalt kättesaadav ja siin on selgelt ka see, et et riik ei ole panustanud sellesse filmilevi. Rahvani jõudmine on jäetud nagu produtsendile hooleks või see peab tingimata kasu tooma. See on osa meie kultuurist ja ma tahaks näha, kui Päevalehesari, mis algas JÄÄB omadega balanssi, siis on meil vähemalt üks hea näide. Et, et Eesti filmiga saab ka nii rahva hulka minna, et see ei too sulle kahjumi. Ning kordame üle ka või seletame. Laupäevase Eesti päevalehe vahel hakkas ilmuma 30. DVD-st koosnev Eesti filmiklassikasari esimene film oli viimne reliikvia. Järgnes kevade, aga valikus on näiteks keeduse Georgika ning õunpuu, Sügisball ja rahvafilm. Nüganeni nimed marmortahvlil nii et üks selline lihtne ja odav võimalus siiski tekib. See ei ole ainult Päevalehevahelisem maaleht. Eesti Ekspress tellijatele jah, aga müügil on ta päevalehega koos ja teisiti võiks seda sarja nimetada Eesti film igasse kodusse. Ma arvan, et pärast seda elavneb ka huvi muu vanema filmi suhtes, sest et kui Carlo rääkis alguses üks 10-le valemist kvaliteedi hindamisel, siis kui meil on 240 250 täispika filmi Eestis tehtud siis raudselt julgen küll öelda, et kuus, 70 on neist täiesti korralikult vaadatavat. Et selles mastaabis me ei ole nende aastate jooksul. Jaagu valitud kuuele, 70-le ma lisaksin veel paarkümmend kõige halvemat, alati nauditavad juba sellepärast, kui halvad nad on. Teate ju need maailmakuulsa edu uudifilmid, Need ju vaadatakse oluliselt rohkem kui lihtsalt häid fil sinu jaburuse tõttu sinu nimetatud jalgrattataltsutaja kuulub just nende hulka. Aga omavahel öeldes te võite üritada sõja teoreetiliselt põhjendada, aga see, miks inimene läheb kinosaali, see on salapärane, see on salapärane nagu sipelgad elu ja ma olen selles täiesti veendunud, käisin teie räägitud Vasaku jala reedet vaatamas laupäeva õhtul kella viiese seansile, seal ei olnud 14 ja 24 aastased vad enamus olid kuskil 30 45 aastased inimesed. Ma sain viimase pileti esimesse ritta. Saal oli puupüsti täis. Ühesõnaga, see on tegelikult puhas. Ma arvan kaudselt turundusloogika, et esiteks vajadus selle järgi on väga suur, kõik on oodanud mingit oma rahvuslikku sihukest actionit või midagi. Seda pole tehtud. Kui nüüd see esimene sett, kaks. Ma pakun välja, et sa küsid seda umbes kolmandal teisel nädalal vaatamata, päris alguses. Tundub, et film oli välja tulnud, see nii-öelda esmane sihtgrupp võttis selle väga vaimustunud vastu, paiskas Facebooki ja igale poole laiali info. Inimene mõtles, keerutas pöidlaid ja küll vaataks ära. Tähendab, põhimõtteliselt sellisel mudeli järgi toimivad kõik need nii-öelda turunduslikult edukad filmid, esmane vastuvõtt peab olema väga positiivne, sellest peab jagama infot ja tegelikult tulevad ka kõik teised järgi. Ma pakun välja, et seal võis vabalt olla ka neid, kes tulid uudishimust vaatama, kuigi aimasid väga hästi ette, et see neile ei meeldi. Tegelikult filmide kättesaadav USA juures on järjest olulisemad ka uued tehnoloogilised lahendused. Kino kõrval näiteks Elioni digi-TV laenutus ma ei ole küll ise vaadanud järgi, viimasel ajal, aga kuivõrd hästi seal on eesti film esindatud. No ikka praegu on minu mälu järgi oli seal mingid 40000 laenutust ma võin eksida ausalt, aga, aga praegusel hetkel on ikkagi kõige tugevam kanal, on televisioon. Nendel, samadel vanadel filmidel on ikkagi 90000 vaatajat või? Nii, nii näitab see uurimismeetod mingil 64. aasta filmil siis see on, noh, see on suur võit, seal on ikka enamus uusi nokitsemas. On see valik, mis reede õhtuti jookseb, see on, kuidas öelda seinast seina. ETV2 vaatajaskond on muidugi väiksem, mõni protsent vaatajaskonnast, eks. Kuidas meil klassika, restaureerimine ja digiteerimine on edenenud, nüüd filmiaasta puhul on ka päris mitu asja tulnud välja või tulemas. Kõik need Päevalehesarja filmid on kas juba restaureeritud või siis need, mis ei ole need digitaliseerida, tellitakse uuesti. Aga neid ei ole, selleks ei ole lihtsalt raha, et need restaureerida. Et võib juhtuda, et publik on mõne filmi puhul ehmatab, kui seal mingid kriimud peale, et aga pildi kvaliteet juba öeldud mäeküla piimamehe näitel. See pildikvaliteet digitaalsel ümbersalvestusel on võrreldamatu sellega, mis meil seni olnud. Ja kätte saada restaureerimise tempo vist on, nagu ma aru saan, umbes selline, et täna Eesti film 100-l me võime öelda, et siis kui Eesti film 200 siis me saame restaureeritud, kõik filmid, mis eesti filmis ajaks olid valminud, kui me sama Tempoga jätkama, et üks-kaks filmi aastas. Aga õnneks on praegu küll öelda, et aga hea meel, et me alustasime 10 aastat tagasi sellega meil on nüüd midagi välismaal ka näidata oma vanadest klassikafilmidest restaureeritud ja ka teiseks, noh, tehnoloogia areneb selle aja jooksul, selle 10 aasta jooksul on sedasama raua ja tarkvara hind 10 korda maa alla läinud. Meil on Eestis olemas tehnika. Meil on olemas tarkvara, meil olemas inimesed, neli-viis inimest, kes tunnevad seda valdkonda. Need eesti filmide taastamine, kui leitakse selleks vahendid, on täiesti. Me oleme, seisame juba kindlalt jalul, ma võiks öelda, on vaja ainult raha. Ma puudutaks, saate lõpp, hakkab lähenema, puudutaks ka reflektsiooni vastukaja ja seda, kuidas kajastatakse filme meie ajakirjanduses meedias. Karlo juba tõi näiteks siin, et kui kirjutatakse kas või Facebookis inimesed lähevad vaatama kuidas on meil Eestis filmi, kriitikaga ja filmidest ajakirjanduses kirjutamisega lugu, noh, vikerraadios on kord nädalas põgus filmi rubriik Uudisplussi, Teisipäev õhtuti aga aga mujal. Kriitika roll kuni 90.-te keskpaigani, ma arvan, oli kujundada nagu vaata ja harjumusi ja teha teatud eelvalik kriitika selle hetkeni oli võrdlemisi elitaarne, need kirjutajad olid üles kasvanud 60.-te kino najal. Ja üldiselt noh, välja arvatud selline noh, puht tõesti puhtpragmaatiline arvustus. Katsu, katsu hoida teatud väärtusi. Sellest hetkest alates hakkasid tulema blogid ja praktiliselt nii-öelda tarbija arvustused. Ja ütleme, kriitika kui mingisuguse elitaarse esiletõsteroll praktiliselt kadus igal pool. See on juhtunud ka Eestis. Ja minu arust nagu selle teadmise taustal metsa saamegi seda kriitikat, nagu hinnata. Aga kas inimene saab tugevas inimene, kes tellib näiteks ühte päevalehte saab üle, vaata, mis filmid Eestis on valminud ja millest tasub minna vaatama ja milline on ajaraisk. Pool saab poole ei saa. Kui kell viis toimetusse tuleb reklaamipakkumine, siis pool arvustust lõigatakse välja ja ilmub ainult pool Andres laasiku loost. Nii et see on äriloogika ja selge see, et ainult äriloogikal eesti filmikriitikat ei arenda. Jaa, aga mida see klassikaline meedia tänapäeval enam pakub, tema enda infovoog on täpselt samamoodi marginaliseerunud interneti taustal ma arvan, et see, kes tahab lugeda nii-öelda ja head, ütleme, kriitikat, pöördub lehe poole veel filmiajakirja poole, see, kes tahab teada soovitust nädala lõpuks, pöördub blogidesse ja internetti. Et noh, see ei ole enam hierarhiliselt organiseeritud, kogu see filmi tegelikult isegi tegemine ja vastuvõtt. Ma tahaks selle pärandiga siduda seda kriitikajuttu ja oma kuldajal jutuga ka tegelikult eesti filmikriitikast, meil puudub ülevaade. Võin julgelt öelda, et nii head filmikriitikat nagu kirjutasid Valdeko Tobro, Tatjana monovitš, Vladimir karessiov ikka isegi Ivar Kosenkranius, Jaan Ruus. Kuuekümnendatel seitsme ei kirjuta praegu mitte keegi. Jaan Ruus kirjutab. Jaan uskil tuleb lühidalt ja harva. Päris lõpetuseks tahaksin puudutada ka Eesti filmi arengukava on nüüd üle aasta välja töötatud, dokument on vahetanud pealkirja pealkirjaks on saanud Eesti filmi arengusuunad. Seda peaks siis ministeeriumi esindaja käest küsima, et miks ta vahetas pealkirja ja mis sellest edasi saab, raha juurde ju eesti filmile. Sellest ilmselt ei tule. Arengukavast juurde ei tule. Oled sa arengukava? Ikkagi annab nagu sellise üldise ülevaate, millised, millised suunad võiksid meil nagu olla ja see kava muutus suundadeks sellepärast et antud dokument saab aluseks väga paljudele teistele dokumentidele. Kultuuripoliitika, kultuuripoliitika suunad, arengusuundade dokument, selles mõttes ta ei ole, nagu ta ei ole nagu asi iseeneses, vaid ta nagu jälle suurema suurema dokumendi yks osa. Aga see, kui arengukavas kokkuvõtlikult öelda, siis jah, inimesed tahtsid natukene mõtiskleda selle üle, mis tehtud on ja kuidas peaks nagu edasi liikuma arengusuunad, panevadki siis kokku meie jälle selle edasiliikumise, mis peaks olema. Küll nagu rohkem rahastatud, et see peaks tooma sisse mitte ainult seda kunsti ja kultuuriministeeriumi poolt, aga Toomaga filmi juurde näiteks rohkem majandust EAS-i ja, ja võib-olla nagu vaatama üldse filmi arengut natukene laiemalt kui ainult kunsti seisukohalt. Praegu on nagu väga inimesed ütlevad, milleks meile seda filmi ja mida ta toob ja mida ta annab ainult kasutajatele raha, aga mitte midagi, nagu sellest me ei saa. Et see areng, arengusuundade paber näitab nagu väga täpselt ära, millised on üldse filmivõimalused nagu laiemas. Meie meie otsustajad tihtipeale praegu arvavad riigi pool Moody, nagu deklareeris Lennart Meri, et Eesti film on suur üksiklane ja siis võibki küsida, kas meil seda üksiklast vajan. Nüüd me täna tänapäevase seisukoht on, et ükski film ei ole üksiklane, see väga tihed, iga film on väga tihedalt seotud selle rahvakultuuri majanduse igapäevaeluga ja, ja see on üks selle filmiaasta. Hetkel ma seda näidata, et ja just siis me saame ka nendes arengusuundades edasi liikunud. Me saame vist ikkagi lõpetada sellisel positiivsel noodil. Kui vahepeal tundus, et Eestis kinod kaovad ära, ekraane jääb aina vähemaks, siis viimased aastad on näidanud, et uued kobarkino On tekkinud kino vaatamise võimalusi on juurde tulnud. On võimalik vaadata auväärtfilme väärtfilmi kinodes. Kui vaadata üldse kinokülastuste arvu, siis see on pea kahekordistunud 10 aasta jooksul. Aga tegelikult on ju ikkagi pidupäev. Lülitage teler õhtul kell kaheksa ETV kanalile. Ja tegelikult algab filmi teema juba kell seitse Ringvaates. Ja nautige Eesti filmi juubelipidu. Tänan stuudiosse tulnud inimesi Jaak Lõhmus, Karlo Funk, Peeter Simm ning Edith Sepp. Juttu juhtis Arp Mülleri ja kõlama üks lugu filmist Sügisball. Selle lõpus kõlanud laul, naer. Esitajaks Jaak Joala koos firmalistega. Järsku? Palun.