Keelesäuts. Eesti keel ja tema kasutajad on palju kaugemal mõne indoeuroopa keelepruugis võimalikult palju lühendeid kasutada. Ometi läheb vahel tekstis lühendit tarvis ja siis on hea teada, kuidas lühendeid vaat mismoodi oleks mõistlik lühendit vormistada ja nii edasi. Kõike seda ma ette säutsuda ei jõua, sest midagi jääks paariminutilisest säutsudest kindlasti välja ja hiljem on juba raskem lendu lastud korrigeerida. Pööraksin aga tähelepanu lühendi punktile. Viimasena rajal on sagenenud küsimused ja hõiked stiilis, millal see punkt sealt ära kaotati, miks ma ei või kasutada, kui ma olen õppinud, peab siis või ei peapunkti lahendi lõppu panema? Olen siis vastanud ja ilmselt teen seda veel nii mõnigi kord punktiga kasutuste ise valeks pidada. Kui ühes väljaandes jaga kitsamalt, ühes tekstis peaks olema valitud, kas lühendi lõppu punkti kasutatakse või mitte. Küsima peaks ka seda, kas ilma punktita kasutus tekitab arusaamatust võetakse ilma punktitagi aru, et kasutusele on lühend ja mõistetakse ka tema tähendust teda sinna teksti täheruumi võtme tarvis. Nii et kes soovib, võib oma väljaandes läbivalt lühendi lõpus punkti kasutada, aga mulle tundub, et see teeb teksti tarbetult tehniliseks prügiseks raskepäraseks. Kasutagem siis pigem punktita. Seda lühendit kui sõna pikalt välja kirjutada ei kannata. See on eesti keeles reegel. Kuid ettevaatlik tuleb olla siis, kui laename sõnu teistest keeltest. Siis peame ka õigekirjutusreegleid teisest keelest kaasa võtma. Ma pean silmas ladina keelt ja selle lühendit sõnast versus lühendiks on tal veegaaess ja sabas punkt. Kirjutada tuleb see sõna tsitaatsõnade kirjutamise reegli järgi kaldkirjas ja lühendi järel käib punkt, sest ladina keeles see lühend järele pannakse.