Kaare kirjutab keele saate kaudu keele säutsule. Et sõna kõva kasutatakse tema arvates vääralt. Ta toob näiteid, tsiteerin, kuulasin kõvasti muusikat. Esiteks jääb aru saamata, kas palju hulgaliselt või valjult. Teiseks, kuidas helivõnked kivistuvad, et nad kõvad on. Meil on olemas ilusad sõnad, näiteks vali palju tugev. Paljud ütlevad, et nii on meil kombeks juba ammu kauaks veel tsitaadi lõpp. Vastan. Ilusaid sõnu on eesti keeles palju, aga häda on peaaegu kõigi nendega. Et igal sõnal on mitu tähendust. Näiteks kuulaja toodud sõnale on omadussõnana 14 tähendust, sekka iga tähenduse juures hulk tähendusvarjunditega näiteid, millest paljud on väga kulukad. Ja kui mõnegi kohta neist 14-st tähendusest saab öelda, et nii saab seda sõna kasutada vabamas pruugis argikeeles, siis näiteks kõva hääl on sama, mis vali hääl. Seda nii eesti keele seletava sõnaraamatu kui ka õigekeelsussõnaraamatu järgi. Viimase silma mingi märk, et ta kasutas olukorra kohta järelikult täiesti normaalsena normaalne kirjakeele sõna. Ta muretseb, et tsiteerin. Meil lisatakse keelde uusi sõnu, aga vanad unustatakse või kasutatakse olemasolevaid vääralt. Tsitaadi lõpp. Nagu nägime, pole muretsemiseks alati põhjust, keel on paindlik, sünonüüme ja kujundlikkust ei saa pahaks panna. Üks luisuse vastu olen küll nii, et võime ju kasutada kõvad spordimehed ja ei maksa unustada ka teisi värskemaid sõnu. Andekad, tegusad olgu vahel isegi võhma, rikkad spordimehed. Iga pidu ei pea olema kõva, vaid ei tohiks unustada sõnu. Äge, hoogne. Kõige suurem rikkus on väljenduse vaheldusrikkus, metafoor sust ei saa keele veaks lugeda.