Keelesäuts eelmisel korral käsitlesin keelesähvatuses ühe helbelisi sõnu. Samal teemal ka jätkaksin, kuid veidi teise nurga alt vaatan mõnda võõrapärast väljendit, mis eestlaste keelepruugis visalt laiutab. Esiteks käepärasus, mis ikka aeg-ajalt läbi lipsab. Nimetatud Vene keeles on üks tegusõna, mille kasutus on palju laiem kui vastsetele eesti keeles. Teate just teadma sõnase ongi lugesingi kevadel postimehest, ühte vene-eesti, tõlkeartiklit ja keeleliselt äärmiselt nauditava loo keskel laiutas üks lausejupp. Vaataja teab mõlemat keelt eesti keeles, siis oskab või valdab, mitte teab. Üks vana võõrmõjuline väljend on kinni olema. Kui see ühe korra üle pika aja esineks mõjukse oma vana moelisuses isegi värskena. Aga kui päris mitmest artiklist või arvamusavaldusest jääb kaikumase, see on ikka inimeses kinni, siis minul tekib küll päeva lõpuks küsimus, mis on kinni, mille küljes? Jõudsimegi järgmise väga moeka väljendini päeva lõpuks toortõlkele On, paluksin vältida ja kasutada eestipärast lõppude lõpuks või muud väljendit. Aga ega vaenlane ei maga, vaevalt üks moeväljend tuvastatud ja vasturohi ehk eestilikum omasem väljend, õigemini hulk väljendeid pakutud, kui epideemiana hakkavad levima järgmised. Kuidas teile tundub järjest lugeda selliseid pealkirju. Võidutunne on parim asi üldse ja ilmselt parim müüginõuanne üldse. See üldse pole seal üldse vajalik.