Mu sõber Hain, keda te nii väga armastate, see omapärane inimene, kelle nimi armoonia templis nii kirkalt särab elab ikka veel. Kuigi kunstniku enam ei ole. Ühe Viini eeslinna äärel keiserliku John Browni pargi lähedal asub Väike-sillutamata tänav mida mööda käiakse nii harva, et ta on peaaegu rohtu kasvanud. Umbes selle tänava keskpaigas seisab väike maja, kus alati valitseb vaikus selles majas ega mitte sugu kesterchaasi palees, nagu te võiksite arvata ja nagu tõesti võiks olla, kui helilooja vaid ise oleks tahtnud elabki instrumentaalse muusika looja üks 18. sajandi selle muusika kuldajastu geeniusi. Sigma roosa Haydn ja Mozart on maailma muusika lavalt äsja lahkunud. Tõsi, nende surematuid teoseid esitatakse veel. Kuid peagi pannakse neeti kõrvale. Moodi tulevad teised heliloojad, teised muusikud ja meie langeme lõplikult tavalisse keskpärasus. Taolised mõtted painavad mind kui lähenen sellele vaiksele paigale, kus Hayden on endale rahupaiga leidnud. Koputate ja armas eideke, kes juba ammustest aegadest on muusikumajapidaja teeb teile naeratades ukse lahti Te ronite mööda puutreppi üles ja leiate väga lihtsalt sisustatud korteri teises toas, tasase vanakese, kes istub kirjutuslaua taga Jaan süvenenud mõtetesse lahkuvast elust. Kõik ülejäänu on tema jaoks niivõrd võõras, et on vaja külastajaid, et vanake suudaks meenutada, kes ta kunagi oli. Kui keegi sisse astub, ilmub ta huultele pehme naeratus silmadesse kerkivad pisarad, nägu hakkab elama ja hääl võtab jõudu. Ta tunneb külalise ära ja hakkab temaga vestlema oma noorusaastatest. Mida ta mäletab paremini kui seda, mis alles hiljaaegu juhtunud on. Teile näib, et kunstnik on veel elus kuid üsna varsti langeb ta jälle harjumuspärasesse tardunud olekusse. Klaveri taga istudes lõi Hain tõelisi muusikalisi imesid süütas ühe hetkega kuulajate südamed ja tõstis hinge vaimustavasse kõrgusse. See Hain on meie hulgast lahkunud. Liblikas, kellest räägib Platon, sirutas oma helendavad tiivad laiali ja tõusis taeva poole lendu, jättes endast maa peale vaid robustse kookoni mille sees ta ennast meile ilmutas. Aeg-ajalt tulen ma ikka selle südamele nii armsa suure inimese maistele jäänustele külla. Sõrmitseb seda tuhka, mille all veel ennast peidab Apollo liik. Ja kui mul õnnestub mõni hõõguv sädemed lõkkele puhuda, tunnen lahkudes imepärast hinge, erutust ja igatsust. Noore helilooja esimesteks teosteks olid mõned klaveri sonaadid, mida ta paari krossi eest oma õpilastele müütas. Ta kirjutas ka minu ette alla maantee ja valss mida teatrite fuajeedes mängiti. Lusti pärast pani ta kirja ka ühe serenaadi kolmele instrumendile mida siis koos kahe sõbraga selgetel suveõhtutel Viini kvartalites esitati. Üheviini teatri direktoriks oli tol ajal kuulus arlekiin Bernardo Kurtz kes vaimustas publikut oma Kalam puuridega. Lisaks oli Bernardoonel kena naine ja see viis öised Moose kandid mõttele esitada oma serenaadi kad kuulsa arlekiin ja akende all. Kord sattus sellest omapärasest muusikast suurde vaimustusse. Tuli välja tänavale ja tahtis teada, kes on muusika autor. Miina vastas Hayden tähtsalt. Kuidas sina? Sa oled ju nii noor? Kunagi peab ju alustama. Pagan võtaks, see on tore. Tule minuga kaasa. Hayden tõuseb Arlekiin järel trepist üles. Teda esitletakse näitleja kenale, abikaasale ja lahkudes viib ta kaenla all kaasa ooperi libreto, mille pealkiri on lonkav, kurat. Muusika valmis mõne päevaga ja sellel oli kolossaalne edu ning autorile maksti 20 Nelidzekini. Keegi ülikaga, kes erilise iluga silma ei paistnud, sai aru, et lonkama kuradi nime all naerdakse välja teda ning saavutas selle tüki ära keelata. Haydn meenutab nii mõnigi kord, et tal oli hulga raskem kujutada tormitsevat merd selles ooperis. Kui hiljem saada hakkama kahe teemaga Foogadega. Taiplikule ja hea maitsega kurtsile meele järgi olla oli raske. Ei kurtsega, Haydni polnud kunagi merd näinud, tormist merel rääkimata. Kuidas siis kujutada seda, mida ise pole näinud? Kui seda võlukunsti osata, suudaks paljud meie poliitikud igasugu küsimusi hulga mõistlikumalt arutada. Kurts tormas nagu pöörane toas ringi ja kirjeldas klaveri taga istuvale heliloojale. Kujuta endale ette mäge, mille all on kuristik, siis jälle mägi, jälle kuristik. Nii see käib iga minuti järel jälle uusmägi. See kaunis kirjeldus ei aidanud, aga sugugi asjatult, lisas arlekiin mägedele ja kuristik, kere veel välgu ja müristamise. Kuula nüüd kujuta kõiki neid õudusi, aga nii, et need mäed ja kuristikud oleksid selgelt välja kuuldavad. Hayden libistas sõrmed kiiresti üle klahvide ei halastanud pool toonidele ega septimitele. Kasutas kõige madalamaid kõige kõrgemaid helisid, kuid kurtse jäänud ikkagi rahule. Lõpuks kaotanud igasuguse kannatuse, vajutas Hain käed klavessiini kummassegi otsa ja seejärel keskele kokku ning purskas vihaselt kurrat võtaks seda tormi. Just nii, just nii kisab Arlekiin hüppab noormehele kaela ja lämmatab teda oma embusega. Hayden lisas, et palju aastaid hiljem, kui Badekalee ületamisel tabastada torm naeris ta lonkavad kuradit, meenutades terve tee. Haydni muusika teostest hinnatakse kõige rohkem tema kvarteti ja sümfooniaid suurele orkestrile. Hayden kirjutas 82 kvartetti ja 180 sümfooniat. Esimesi üheksateistkümmend kvartetti peetakse tavalist teksti vertigmentideks. Stiili originaalsust ja suursugusust pole neis veel eriti tunda. Seest oleks võinud ükskõik milline järgmistest kvartettidest tuua autorile üldise tunnustuse. Kvarteti nagu teada, kirjutatakse järgmisele koosseisule esimene viiul, teine viiul, vioola ja tšello. Üks tark naisterahvas ütles kunagi, et kui ta kuulab Haydni kvartetti, on tal tunne, et viibib nelja sümpaatse inimese vestluse juures. Ta leidis, et esimene viiul sarnaneb keskealise inimesega, kes on tark ja oskab hästi kõnelda ning suunab vestlust soovitud suunas. Teises viiulis nägi too naine kaasvestlejad kes püüab oma sõbra hiilgavalt teravmeelseid mõtteid veelgi alla kriipsutada, kes enda peale vaid väga harva mõtleb ning kes enamasti ikka teiste vestleja arvamusega nõustub oma mõtteid seejuures välja ütlemata. Tšello kehastas tema jaoks elatanud ja tarka inimest, kelle mõjujõud on väga suur. Tema märkustele reageerib esimene viiul lakoonilise, ent hämmastavalt täpsete üldistustega. Mis aga puudutab vioolat, siis tema näol on tegemist kena ja lobisemishimulise naisterahvaga kes tegelikult ise millegagi ei hiilga, kuid tahab sellest hoolimata vestlusest elavalt osa võtta. Ta suudab vestlust mõnigi kord elavdada. Ent senikaua, kui ta räägib, teised vestluspartnerid vaikivad. Paistab, et sellel daamil on salaarmastus tšello vastu, keda ta teistest pillidest kõige rohkem eelistab. Haydni sümfooniat alleekrod on reeglina väga elavad ja energilised ning nad haaravad teid kohe endaga kaasa. Harilikult algavad nad lühikese, lihtsa ja väga läbipaistva teemaga. Seda teemat asutakse järk-järgult töötlema. Ta kõlab erinevatelt piltidelt ning omandab lõpuks kangelaslikku järveipa iseloomu. Need värvikad ja tõsised toonid meenutavad mulle Rembrandti ja Kernino varje, mis nende piltide valgustatud osad nii efektselt esile tõstavad. Autorijuhiks nagu meid ühe kuristiku äärelt teisele, ent naudingu tunne jääb meid kogu selle ohtliku jalutuskäigu ajaks meeldivalt saatma. Eelpool mainitud koloriidi poolest paistavad minu meelest silmaga Haydni restod ja Rondod. Sellistele tempodele nagu andante ja Adaadio on omane suurem mitmekesisus. Neis väljendub monumentaalne stiil kogu oma suuruses ja hiilguses. Muusikalised fraasid ja ideed on kaunid ja laialt arendatud element, neis on omal kohal kõik kokku on ääretult teravmeelne. See on nende PÖFF lehekülgede stiil, mis hämmastab oma mõtterikkusega. Haydni Adaadiote heaks esitamiseks pole vaja ja nii palju pehmust kui just energilisust. Need on omased pigem Juuno kui Veenuse proportsioonid. Nad on pigem karmid kui õrnad Nathan rahulikult kindlad oma jõus ja raskepärasuses, mis sakslaste jaoks on nii iseloomulik. Andantes annab kõik see ruumi vaoshoitult, lõbusale, meeleolule. Mõnedes andantade seal legodes tundub teema esimesel silmapilgul üldse puuduvat. Võiks arvata, et muusikud alustasid mängimist kuskilt teose keskpaigast. Ent tõeline muusikaarmastaja saab peagi aru, et heliloojal olid olemas nii eesmärk kui plaan. Haydimine Otid On tõeliselt geniaalsed teosed, mis paistavad silma sellise harmoonia, rikkuse, mõtete, külluse ja iluga, et mõni teine helilooja saaksid materjali terve sonaadi jaoks. Kogu meie helilooja, instrumentaalmuusika on kantud romantilisest mõtlikkusest. On asjatu otsida siit rassani rütmilisust. Pigem meenutab see muusika, Harjozdot või Shakespeari. Ja just seepärast ongi minu jaoks täiesti arusaamatu Haydni menu-Prantsusmaal. Haydni loomegeenius liigub igal teel kotkakiirusel võrudes kõiki oma säraga. Seegoloriidi rikkus ning igavate meloodiate täielik puudumine ongi ilmselt kindlustanud sellele muusikale täieliku menu. Ei möödunud kaht aastatki ajast, mil Haydni asus kirjutama sümfooniaid kui neid juba esitati nii Ameerikas kui Indias. Mulle tundub, et selle stiili võlu peitub eelkõige ta vabaduses ja rõõmus Haydni rõõm. See on lihtsa ja puhtsüdamliku olevuse rõõm. Rõõmus elevus valitseb tema allegrodes. Ta on olemas ka siis, kui tempo muutub veidi pidulikumaks. Teda on kuulda ka andantedes. Neis teostes, kus rütm, tonaalsus ja žanri isepärasused annavad tunnistust autori soovist luua kurba muusikat leiab se rõõm väljenduse. Tõsi, varjatud kujul energias ja jõulisuses. Pange tähele. See sünge pidulikus ei väljenda sugugi kurbust, vaid ainult varjab rõõmu. See pole kunagi melanhoolia. Tõelist kurbust väljendas Hain vaid kaks-kolm korda elus fragmendis Stabat Materis ja kahes Adaadios teoses seitse sõna. Just sellepärast ei suutnudki Haydni dramaatilises muusikas täiuslikkust saavutada. Kannatus, muusika pole mõeldav ilma melanhooliat. Just sellepärast ei suudab prantslased see elav, auahne, kergemeelne, kohati igavlen, kuid mitte kunagi melanhoolia, asse langev rahvas luua oma muusikat. Nii nagu Leonardo da Vinci, kes omapärased ja huvitavad näod kohe kaasasolevasse vihikusse üles joonistas, kirjutas ka Haydni hoolikalt üles kõik oma muusikalised mõtted ja passaažid, mis talle ükskõik mis ajal pähe tulid. Rõõmsas meeleolus olles kiirustas haignava laua juurde ja pani kirja meloodiaid menu ottide ja laulude tarvis. Kurbusehetkedel ilmusid vihikusse teemad andantade ja Adaadiote jaoks. Kui, siis hiljem juba konkreetse töö käigus oli tal tarvis mõnd passaaži, leidis ta selle oma vihikust. TÖÖD sümfoonia kallal alustas Haydnaga vaid siis, kui tundis, et on selleks suureks tööks valmis. Keegi on öelnud, et ülevad ja kõrge lennurised mõtted tulevad südamest. See on seda enam õige, mida kaugemal matemaatilistest täpsustustest. Teie loominguline töö asub? Tartiini luges enne muusikateose kirjutamist läbi mõne õrna Petrarca soneti. Kibestunud Alfieri, kes pidi laval kehastama tavaliselt Ran kuulas enne tööle asumist muusikat, et sellest jõudu ammutada. Haydni samuti nagu Befooni jaoks oli tarvis eriliselt pidulikku riietust ja soengut. Just nagu seisaks ees mõni pidulik väljasõit. Omal ajal saatis Friedrich teine Haydmile kingiks briljantsõrmuse. Hain on nii mõnigi kord tunnistanud, et kui ta klaveri taha istudes on selle sõrmuse unustanud sõrme pista ei tule talle pähe mingeid loomingulisi mõtteid. Paber, millele helilooja oma noote kirjutas, pidi olema väga hea kvaliteediga ja kriitvalge. Hayden kirjutas nii korralikult ja täpselt, et isegi kõige paremad nootide ümberkirjutajad oleksid suutnud seda tööd korralikumalt teha. Harilikult alustas Hayden sellest, et pani kirja põhilise mõtte ehk teema ja märkis siis üles helistikud, mida ta tahtis läbida. Ta teadis täpselt, missugune tonaalsuste valik avaldab kuulajale suuremat või vähemat muljet. Seejärel mõtesta välja midagi väikese romaani taolist, millest ammutas vajalikke tundeid ja koloriiti. Ükskord kujutas ta ette, et üks ta sõber paljulapselise pereisa, sõitis õnne katsuma Ameerikasse. Selle rännaku episoodid saidki ühe sümfoonia aluseks. Teos algas ärasõidupildiga. Vaikne tuul hellitas tasalaineid. Laev lahkus sadamast, jättes kaldale lahku ja sugulased ja sõbrad, kes pisarsilmi talle järele lehvitasid. Meresõit kulges õnnelikult ja lõpuks randus laev tundmatutelt kallastel. Sümfoonia keskmises osas kõlab metsik muusika ja pärismaalaste hirmsad hõiked. Õnnelik meresõitja teostas suurepärase kaubavahetuse ja alustas täislastis laevaga tagasi sõitva Euroopasse. Sümfooniast kõlab jälle esimene motiiv. Ent merel tõuseb torm, see leiab väljendusega möllamas muusikas tempo kiireneb üha. Laeval valitseb täielik korralagedus. Madruste hüüded ja lainete ulgumine annavad muusikale, mis seni oli väljapeetud, grammatilises stiilis lausa pateetilise iseloomu suurendatud ja vähendatud akordid, mis üksteisele pooltoonides järgnevad kujutavad meresõitjate õudu. Varsti meri rahuneb ja mõnus tuul paisutab, purjesid. Laev jõuab kodusadamasse. Õnnelik perekonnaisa heidab ankru vette. Talle kõlavad vastu teda tervitama tulnud pereliikmete ja sõprade rõõmsad hõiked. Sümfoonia lõpuosa kantud rõõmust ja õnnest. Ma ei mäleta praegu, millise sümfoonia jaoks see programm oli mõeldud. Ma tean ainult, et sellest söžeest rääkis haid mulle ja ka muusik Pihlile. Aga sümfoonia number on meelest läinud. Need väikesed romaanid ongi aluseks, mille järgi Haydni sümfooniad on endale pealkirjad saanud. Poleks neitsiušeesid jääksid sellised pealkirjad nagu kaunis tšerkessitar, pärslanna armunud õpetaja argpükskuninganna ja erak täiesti arusaamatuks. Mulle meeldiks, et Haydni sümfooniad kannaksid ka praegu numbrite asemel pealkirju. Number ei väljenda midagi. Samal ajal kui pealkirjad, laevahukk, pulm ja nii edasi tekitaksid kuulajas ka huviteost. Kuurataja kuulajat ei olegi ju nii kerge innustada. Ma olen tihti mõelnud, et muljed Haydni ja Mozarti sümfooniast oleksid hulga tugevamad, kui need esitaks teatri, orkestri ja esituse ajal. Vahetuksid laval täielikus vastavuses ühe või teise muusikakatkega kaunid dekoratsioonid. Kaunis dekoratsioon, mis kujutab rahulikku merd või puhast taevast süvendaks minu meelest mitu korda ükskõik millise Haydni andante vastuvõttu. Muusika erineb minu meelest maalikunstist ja teistest kaunitest kunstidest sellega et kuulmise läbi saadud füüsiline nauding on temas määrav ning suurem kui vaimne nauding. See füüsiline nauding ongi muusika aluseks. Ja ma usun, et proua Parilli hääl hellitab meie kõrva rohkem kui meie südant. Hea kõlalisus hellitab kõrva varenud, torkab kõrva. Kuid ei üks ega teine heli ei kutsu esile emotsioone meie hinges. Ja see kõik mõjub kas siis haiglaselt rõõmustavalt meie kuulmisele. Ilmselt on kõikidest meie tunnetusorganitest just kõrv välistele ärritajatele kõige vastuvõtlikum, olgu siis tegemist meeldivate või ebameeldivate ärritajatega. Põhiliseks vahendiks, et saada füüsilist naudingut, on meloodia. See tähendab vastavate helide meeldiv järgnevus, mis kutsub esile emotsioone, jai lakka meeldimast. Alles seejärel tuleb meloodia muusikakogu, kenadus on peidus meloodias, kinnitas Haydni pidevalt. Ent samas on see kõige raskem. Et luua kuulmisele meeldivaid akorde, on vaja ainult teadmisi ja kannatust leida, kaunist meloodiat suudab vaid geenius. Tegelikult ei ole ilusale meloodiale vaja mingeid kaunistusi ega aksessuaare, et ta kuulajat rõõmustaks. Kui te tahate teada, kas antud meloodia on hea, võtke talt saade ära. Muusikapalas see on sama mis armastus südames, kui ta ei ole seal ainuvalitseja, kui talle pole kõike ohvriks toodud, siis pole see enam armastus. Kui see on õige siis kuidas leida kaunist meloodiat? Sajad Arpid võivad kirjutada korralikke tragöödiaid. Muusikud, kellest Saksamaa kubiseb, on hiilgavad harmooniatundjad. Nende muusika on kirjutatud õigesti ja hästi. Tal on ainult üks puudus. Ta on igav. Et sarnaneda Korneiga muusikas, peab minu meelest omama kirglikku hinge koos väga peene kuulmisega. Mõlemad komponendid peavad olema teineteisega niivõrd seotud, et noor säkini võiks oma elu kurvematel minutitel kahtlustades armukest, ruudusetuses, leida lohutust möödakäija tasase lauluhelidest. Siiamaani on sellise hingega sünnitud ainult Vesuuvi ümbruses. Mispärast ei oska teile öelda. Kuid vaadake, suurte muusikute nimesid. Saksa muusikat rikuvad seal tihti esinevad modulatsioonid ja keerulised akordid. Sakslased püüdlevad igas asjas teaduslikkuse poole. Nende muusika oleks kahtlemata parem ja õigemini itaalia likum, kui nende noorsugu näitaks üles vähem kalduvust teaduse ja rohkem kalduvust naudingute poole. Jalutage mööda Göttingeni ja te näete pikakasvulisi heledat verd, noori inimesi, kes on veidi pedantset veidi loiud ja kes liiguvad tänavatel edasi justkui inertsist. Kuid kes väga täpselt peavad kinni oma töö kellaaegadest. Nad on täielikult ettekujutuste kütkes. Kuid tugev kirg raputab neid harva. Vana Madalmaade muusika koosnes üksnes akordidest ja tal polnud mingit tegelikku mõtet. Rahvas lõi seda muusikat samamoodi nagu maale suure kannatlikkuse ja suure tööarmastusega ja ainult. Kõikide Euroopa maade muusikaarmastajad, välja arvatud prantslased peavad oma naabermaade meloodiaid inetuteks jäigavateks. Meloodia inglastel, kui ta meil üleüldse olemas on, on liigne monotoonne. See kehtib üldiselt ka vene ja nii imelik kui ka pole hispaania muusika kohta mõelda, ainult et see päikesest nii hellitatud maa, siidi ja sõjakate truba tuuride maa pole sünnitanud ühtki kuulsat muusikut. Sellel vapral. Rahval, kes on võimeline suurteks tegudeks, kelle romansid on nii liigutavad ja kurvad on olemas vaid kaks, kolm viisi. Ilmselt ei püüdlebki hispaanlased oma maitses mitmekesisuse poole. Idamaade muusika pole veel küllalt selgelt välja kujunenud ja meenutab rohkem retsiteerimist kui ükskõik millist meloodiat. Itaalias koosneb ooper laulust ja saatest teisiti öeldes instrumentaal, sest muusikast muusika peab olema laulmise, sõna kuulelikuks orjaks ja eksisteerib ainult selleks, et laulule rohkem sära anda. Tõsi, mõnikord annab mõne tormi stiihia kujutamine instrumentaalmuusikale seaduslikku põhjuse omakorda esile tõusta. Instrumendid, mille diapasoon on inimhääle omast suurem ja helid mitmekesisemad võivad edasi anda seda, mida hääl tõesti ei suuda. Nad võivad kujutada tormi, anda edasi metsavaikust ja pimedas öös kostvaid loomade hääli. Hayden on minu meelest tint Toretto muusikas nii nagu see Veneetsia kunstnik ühendab ka tema Michelangelo energiaga tulisuse omapära ja mõtete rikkuse. Kõigele sellele on omane mingi meeldiv koloriit, mis annab ka pisematele detailidele erilise kütkestavuse. Mulle tundub siiski, et teisendati tintoretooli rohkem sügavuti minev kunstnik kui Veneetslane. Peale kõige muu oskas ta aeglaselt töötada. Minus on maad võtnud võrdlemise maania. Avaldan teile saladuskatte all oma loetelu kuid teen seda tingimusel, et minu õde valjusti ei naeraks. Niisiis on minu meelest Bergoleezi ja Chima roosa Raphailid muusikas pürantee Leonardo da Vinci Hasse Rubens, Endel, Michelangelo. Dominic kino. Mis puudutab Mozartit siis täieliku vastavuse jaoks Dominic kinoga oleks tal vaja veelgi enam melanhoolsust. Miks kohtusid kõik prantslased, kes oma nime sõnakunsti abil kuulsaks tegid? Lahvontaan Korney mol, jäär rassaan just 1600 kuuekümnendatel aastatel. Miks ilmusid suured kunstnikud just 16. sajandi teisel kümnendil? Miks on pärast neid rikkaid aegu loodus nii vaeseks jäänud? Et kõik on tähtsad küsimused, millele publik iga 10 aasta järel uue vastuse saab? Sest neile rahuldavat lahendust leida pole siiamaani keegi suutnud. Õige on ainult see, et pärast neid aegu pole suurkujudest enam kedagi nimetada. Voltarid on tuhandeid erinevaid omadusi. Monteske toob meile kandikul kätte kõige kasulikumalt kõigist teadustest. Foon oskab pidulikult loodusest kõnelda russokirjanduses, neist suurim seisab oma proosa iluga prantslaste hulgas esikohal. Aga kuivõrd madalamal seisavad need Literaatorid, see tähendab inimesed, kes meile kirjasõna läbi naudingut annavad, ütleme näiteks Klafantanist või Korneist? Täpselt sama maalikunstis kui jätta arvestamata see ootamatu ja tormiline õitseaeg, mis 100 aastat pärast Raphailija korrejat andis maailmale vennad, karatšid jäädomenikina. Kas tabab see saatus ka muusikat? Kõik sunnib meid oletama, et just nii juhtubki. Shima, roosa Haydni ja Mozart on meie hulgast lahkunud. Pole nagu kedagi, kes meid meie mures võiks lohutada. Miks küsitakse minult? Vabastab praegused maestrot jäljendavad neid Nemad aga jäljendanud kedagi. Kui nad ainult kunstitehnika olid omandanud, hakkas igaüks neist kirjutama seda, mis talle endale meeldis. Nad kirjutasid enda ja nende jaoks, kes olid nendesarnased. Kunsti valdkonnas ja ma arvan ka, et kõikides meie tegudes, mis iseseisvusega silma paistavad inimene kas jääb iseendaks või on ta lihtsalt eimiski. Niisiis arvan ma, et kui muusikud kirjutavad meelelahutuslikku muusikat, peavad nad seda zhanri kõigist kõige paremaks. Asi on aga selles, et nad on ise inimesed ilma hinge kirkuse ja kirgedeta. Aga mis maksab kunst, kui kunstniku hinges pole kirge?