Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Tahaks võib-olla lõpetuseks peatuda veel mõnel aspektil, mis seonduvad 35. aasta niinimetatud uuenepiga kuna see on suhteliselt vähe käsitletud teema. Ning ikka tahaks meelde tuletada, et see kõik on väline, näiline, et me ei unustaks nende üksikute lettide kõrval, mis on tõesti neid rikkalikumad, kui nad seda olid mõni mõni aasta tagasi, mis tegelikult riigis toimub. Et see on pigem suhkrutükk rahvale, kes on juba täielikult suletud puuri, keda dresseeritakse ja kõike seda tehakse selle nimel, et see üks seal üleval hoiaks võimu kindlalt oma kätes, nii et seda ei tasuks kuidagi unustada. Ja nii pöördutaksegi esmapilgul tagasi ja mis ongi väga paljud inimesed ära petnud ja need üksikud Nõukogude Liitu soojalt suhtuvad välismaalased, kes sinna saabusid nähes neid tänaval toimuvaid karnevali, lõbusaid üritusi, paistis neile, et nagu üks ajakirjanik kirjutas. Me oleme teda tsiteerinud punane, Venemaa on muutunud Dumas roosaks, asi ei olegi nii hull. See lootus on ju läänele omane kuni viimase ajani välja tuleb jälle uus juht, köik ikka läheb paremuse suunas, et ärge nüid segage ja nii edasi. Aga mõned näited Pepe sellest välisest küljest. 35. aasta suvel otsustatakse komnoorte seas, meil oli ka keskkomitee komsomolisekretär ja tema edasine saatus. Otsustatakse tähistada suure oktoobrirevolutsiooni kaheksateistkümnendat aastapäeva ja tähistada seda sümboolse üritusega, et Moskva tänavatele väljuvad kaheksateistaastased, noored inimesed, nii et revolutsioon on 18 aastat vana, tulgu siis tänavale. Need revolutsiooni lapsed, samal aastal sündinud inimesed. Ja plaanis oli 3000 inimest noort, tuua tänavatele ja korraldada õnneliku nooruse karneval, nisugune üritus, teemad jagati rajooniti, iga rajoon pidi siis õmblema vastavad kostüümid. Selleks kõigeks oli raha eraldatud. Appi olid kutsutud asjatundjad lavastajatest ja kunstnikest kuni karikad, tulistideni välja, nii et ühe rajooni kostüüme, rajoon, mis pidi pilkama oma väljanägemisega eelmist aega Nende kostüüme valmistasid kuulsad kukremiksid. Kolm kunstniku karikad, turisti, kes siis esinesid selle ühtse koondnime all. Ja nende kostüümidega olidki ette nähtud, keegi oli jumal, siis seal olid inglid, seal oli Aadam ja virva vaimulikud, igasugused Paad, kapitalistid, pur, suid, ja need olid siis personaalseid, mis seal tänaval jalutasid. Ning sama aasta veel eelnevalt juunis, nii et enne näid revolutsioonilisi sündmusi, toimus Moskvas ka noorte karneval. Kui vaadata ja mõelda ajale kümmekond, kas või aastat tagasi, siis ei oleks ju kõne allagi tulnud, kes lõbutsesid, kes korraldasid karnevale. Kui palju ilmus pilte siin ja seal satiirilistes väljaanne, kuidas, kuidas siis kodanlased joovad šampanjat ja karne valitsevad, see ei olnud ju nõukogude inimestele kohane, nüüd aga see kõik põhimõtteliselt luba. Ja ka krokodilli lehekülgedel see oli tolleks ajaks juba ainus satiiriline väljaanne. Ei ole mitte naerualused karnevalist osavõtjad, Vaidson jällegi tüüpiline ainult nõukogudemaale Nõukogude maal peab ka huumor olema positiivne ja on toodud välja niisugused head loosungid, mida need inimesed olevat seal kandnud ja kirjutasin mõned välja. Toniochetoot Saku suhet, niisugune loosung, et kes ei naera, ei hammusta peale või midagi, enam-vähem sellist ja Smešijad seda Jušis, tee nalja neile, kes on mahajääjad, on kõik väga positiivne ja hästi tore. Ning loomulikult ei ole siin mitte mingisugust tegemist, kuigi üritatakse seda muljet, ei jäta, jäta spontaanne üritus, noored seal ise, köik son, organis eritud kinnitatud kogu repertuaar, marsruudid, kostüümid, kõik on läbi vaadatud, kõik on käinud tsensuuri valvsa pilgu alt läbi. Ja loomulikult, kui neid sinna mullu juhtus, mõni lääne inimene, siis võista väga lihtsalt saada ära petetud. On ka üksikuid inimesi läänest, kes sattusid nendele üritustele ja tabasid nende lõbusate inimeste silmades mingit ärevust. Ei saa unustada veelkord, et selle sama noore tudengi kindlasti mõni mõne kaaslase endise kaaslase nüid juba vanemad võisid olla represseeritud, arreteeritud ega siis kõik polnud pimedusega löödud. Rääkisime ka nendest privileeg idest ja et 30.-te aastate keskpaigas me võime juba Nõukogude kontekstis rääkida täiesti otseselt kasti ühiskonnast. Ning nende privileegide loetelus, mis meil oli, lihtsalt tahaks midagi sinna lisada, soni nii oluline. Ja see on märksõna, mis sõnana venekeelse sõnana on leidnud ka rahvusvahelist kasutamist, vähemalt mõnedes riik tekitas. Igatahes endisel Ida-Saksamaal teadis vast iga inimene, mida tähendab takja. See on peaaegu nagu sõna Sputnik, niisugune rahvusvaheline juba. Ja tõesti ei olnud suuremat privileegi dolla kui omada Tatjana Touchat. Aga lisaks nendele Touchadele olid ju ka kõikvõimalikud erikinnisuse astmega sanatooriumid puhkekodud, kuhu olid ette nähtud tuusikud ainult teatud hierarhiaredelipulkadele olevatele seltsimeestele. Kusjuures, kui rääkida Touchades, siis ei tasu ju pidada silmas neid, mis asuvad seal Tallinna lennujaama lähistel mille mahavõtmine on plaanis. Need võisid ju olla ka 20 toalised ja kust me seda teame? Sest kui kätte jõuab see suur terror, siis väga paljudele nendest, kes kaotavad kõik oma positsioonid, kes kuulutatakse riigi vaenlasteks, kes mõistetakse surma, siis tuuakse ka näitena, et selle raha eest, mille nad said sellelt teiselt või kolmandalt luurelt nende tulevaste ülesannete nimel nende rahadega saida ehitada hiiglaslikud daatiad ja nende taotlejate mõõt oli ära toodud. Vot seal oli nii ja nii palju tube, nii et ka taoline informatsioon hiljem sai kõigile teatavaks ja võib arvata, et vähemalt nende tubade arvuga ei liialdatud. Kui vaadata, kellel siis eriti vedas nende asjadega, siis kõik sõltus sellest konkreetsest olukorrast. Oli meil päris pikalt juttu kirjanike esimesest kongressist ja pärast kongressi privileegid ja nende seas eraldati väga heas rajoonis tol ajal kuivõrd tänasel päeval on omaette küsimus, linn on ju kasvanud, aga siis oli see piirkond elektrirongisõidu kaugusel, seega suhteliselt lihtsalt Ta saadav. Ning sinna eraldati kirjanikele 30 suvilat, 30 Touchat. Ja need olid kõik neli, viis tuba suured, nii et mitte väikesed. Ning see erinevus, mis eristab neid ja millest meil ka oli natukene juttu eristab inimesi Läänes, kellel on mingid suvemajad inimestest tol ajal Nõukogude maal siis reeglina ju kõik need Sovilatadžiot, koolid, inimestele antud tähtajatuks kasutamiseks nädal päris selle kirjanikud Toucha näiteks seal sai ka suvemaja Eremburg maitse oli tal tud tähtajatuks kasutamiseks, seega jällegi mitte omand. Ja kui inimene satub põlu alla, kui ta tembeldatakse rahvavaenlaseks, siis pole ju mingit küsimust. See asi ei kuulunudki talle. Sa võetakse lihtsalt ära. See on ju vana iidne Venemaa tava üks peamine, peamine, võib-olla üks väga oluline erinevus sellest ühiskonnakorralduslikust aspektist, mis iseloomustab, võib olla Venemaailma või Lääne-Euroopa, tseb kõik ju väga kokkuleppeline. Venemaal pole praktiliselt kunagi olnud pärusaadlik ehk neid aadlikke, kellele kuulus maa aga tol ajal sajandeid tagasi oli ju see ainus või peamine väärtus Venemaal valdav osa 99,9 protsenti kes olid teenistus, aadlikud, seega olid nad oma maad saanud teenistuse eest see maa nagu kuulus tsaarile edasi ja kui see teenistus pes ükstaskõik, mis põhjusel siis ei olnud mitte mingisuguseid takistusi, nimetame neid juriidiliseks, et see maa ära võtta. Põhimõtteliselt sama tava jätkab ka nõukogude süsteem, andes eliidile daatiad kasutamiseks mõneks ajaks küll põhimõttelt, tavaliselt öeldakse, et see on tähtajatu, aga tegelikult kõik ju teavad, millega see tähtaeg on seotud. See on seotud otseselt lojaalsuse ka selle suhtes, kes siis seda, seda tantsijat on sulle jaganud, andnud. Muidugi võis ka põhimõtteliselt siin jällegi tüüpiliselt nõukogude ajaloole seadused iga paari aasta tagant muutunud kui suurt suvilat keegi võib ehitada, mitu elamispinda üldse võib omada. Neid piiranguid on ju lõputult. Aga põhimõtteliselt 30.-te aastate keskpaigas oli võimalik ehitada enesel ka isiklik Toucha. Mida sa muidugi tähendas, son ooper omaette. Selleks tuli ületada kõikvõimalikke bürokraatlikke takistusi. Ja meeldetuletuseks ei olnud juhist defitsiitsemaid kaupa kui ehitus, materjalid ja see defitsiit selle valdkonna, nende kaupade defitsiit kestis kuni nõukogude aja lõpuni. Nii et kes võttis endale selle raske risti kanda, ehitada ise suvila? Muidugi ise juhtkonna tegelaste variandis, mitte tema, nüüd seal kaevas müüri ladus, vaid ise palkas endale tööjõudu. No see oli ikka erakordselt keeruline. Selleks oli vaja väga häid sidemeid väga head positsiooni ühiskonnas. Kuid peaaegu kõikidel suurematel asutustel kas ehitusstaadiumis või juba oli 30.-te aastate keskpaigal rajatud oma mingisugune puhkebaas, nii et peaaegu igal tehasel igal suuremal mingil kombinaadil olid oma puhkekodud jällegi muidugi ka seal oma hierarhiad, oma toad, kellele millised. Aga On veel tüüpiline tollele ajale ja ka hilisemale, et kastilisus ei laiene ju mitte ainult vanemalt. Ta ei ole mitte ainult täiskasvanutele, vaid ka lastele. On ju väga palju mälestustesse juttu sellest, kus mõne parteitöötaja või keegi lapsena oli meenutanud neid hilisemal ajal alates kuskil 80.-te lõpuaastatest, kui juba võis enam-vähem vabalt nendest asjadest kirjutada. Kuidas ta käis mingisuguses eliitkoolis, kes seal BL-i juhtkonnast oli, kuidas suhtuti nendesse, kes olid siis natuke madalamalt, lapsed omavahel, kuidas kantakse sinna laste ühiskonda laste ringi üle see vanemate hierarhia? Ei mäletagi, Lelle mälestustesse oli, aga praegu tuli meelde, kuidas autor kirjeldab, kui tähelepanelikult nad jälgisid, millise autoga oli üks või teine laps kooli toodud auto oli ju isa ameti. Ja vastavalt sellele asetus kaselaps hierarhias autole vastavale kohale. Ja nendest laagritest ei hakka sellel praegu peatuma ja vist kunagi oli meil natuke isegi juttu muidugi kõige tuntum ja kõige ellitaarsem. Kuigi on püütud jätta muljet, et sinna pääsesid põhimõtteliselt tublid ja head pioneerid täpselt nii nagu head seda Haanarlased said kuskile kinnisesse poodi. See on ju kuulus pioneerilaager Artek. Ning alates teatud hierarhia pulgast olid ju ette nähtud ka autode täpselt samuti, nad olid antud ülemustele kasutamiseks ning selle autoga käis kaasas ka autojuht. Ning kuigi auto oli ette nähtud vaid ametlikes sõitudeks, siis me teame ju suurepäraselt ka tänasest päevast, et ametiautot, kellel nad anna, kasutatakse vahel ka mitte sellel otstarbel. Tol ajal on see täiesti tavaline, nii et mingi ülemus, kui ta ikka nädalavahetusel sõitis kalale, siis sõitis ta loomulikult selle autoga ja nende ülemuste autojuhid, need on väga tähtsad tegelased täpselt samuti nagu kunagi hobuste ajaloo olid väga tähtsad tegelased, näiteks õukonna kutsarid, sellepärast et nad olid tsaarile väga lähedased või sinna tippu kuuluvatele inimestele väga lähedased tegelased. Ja mis seal siis imestada, ka 30.-te aastate keskel ju eraautosid praktiliselt polnud. Ma natuke kahtlen selles numbris ikka juba tsiteeritud Rutt. Sheila Fitzpatricku raamatus on, et 37. aastal kujutame nüüd seda, et vanaema, kes on käinud või kes pole käinud, on ikka mõnda suurlinna ju näinud, aga piisab isegi väikesest Tallinnas, kui palju autosid on tänavatel. Et 37. aastal Moskvas oli ligikaudu 400 ERA autot, paistab natukene liiga väike number, aga kui me seda isegi 10 kaardistame, siis 4000 selle selle suure linna peale pole ju mitte mingisugune arv, nii et ära sõidukeid ju ei ole. Ja veel üks murrang, mis toimub 30.-te aastate keskpaigas, mis küll ei jäänud inimestele silma, need, kes ei olnud asjaga kursis, need seda ei märganud. Aas on jälle üks küllaltki oluline. Ja vistega meie kuulajate seas pole ka väga palju neid inimesi, kes oleks teadnud, et kuni 34. aastani kehtis niinimetatud Partei maximum kommunistidele palga suurusel. Kunagi leiti Nendel algaastatel rätt kommunist, kes töötab peamiselt eelistel kaalutlustel või entusiasmist. Et tuleb tema palgale seada niisugune piirang suurusele, seal eeskujuks kõigile, kuidas siis nemad teevad ja seda nimetatigi partei maksimumiks nimetataks kommunist, kes töötab, ütleme, rajooni kuskil asutuses ei tohiks saada palka üle teatud summa, 34. aastal võetakse see piirang maha, võetakse seinalt maha, sellest loomulikult ajalehtedes ei kirjutata. Ja koheselt järgneb sellele palgatõus arusaadav, see ei olnud mitte alammäära mahavõtmine, vaid ülemmäära maha mine. Nii et palgad nomenklatuuril parteinomiculaktuurile järsult kasvavad riigi nomenklatuuril ja ajas natukene ette rutates, 38. aastal seatakse ka sisse niinimetatud personaalpalgad, tähendab seltsimeestele arvestades muidugi nende suurt koormust on võimalik määrata personaalpalga ja, ega ka kollektiivis, kui me võime mingid keskkomiteed kollektiivi nimetada tol ajal või mingit oblastikomiteed, ega siis need alama astme töötajad kursis ei olnud, et keegi seal üleval sai siis mingit personaalpalka lisaks siis sellele nii-öelda ametlikule palgale. Ja kui Nende inimeste soodustustest eri mingisugustest privileegide, st ju ajaleht igatahes juttu ei olnud. Kuigi inimesed ju üldiselt olid ju kursis kõiki enamvähem teadsid ka hilisemast ajast, kus Tallinnas neljas haigla paikneb ja q seal puhvetites ikka midagi antakse. Aga mis puudub tapp näiteks ta Haanovlasid? Neid, kellele olid privileegid ette nähtud. Et saavutuste eest siis neist ajalehtedes kirjutati pidevalt. Ja laused staganolased saavad kasutada privileege või neil on Ta nähtud privileegid olid tol ajal ajalehtedes küllaltki tavalised. Nii et kui kahekümnendatel aastatel inimene nagu töötas entusiasmist ja keegi ei rääkinud mitte mingisugustest privileegide palgast, siis neid see ei tähendanud muidugi, et entusiasm oli kuskile kadunud. Aga nüüd vähendamata räägiti ka sellest, et hea töö eest on ette nähtud ka hea tasu. Põhimõtteliselt on siin toimunud suur muudatus ja stagaanualased ongi näide näide sellest, et ka lihtrahvast nii-öelda töölisklassist tõelis klass muidugi nõukogude ühiskonnas ongi see juhtiv klass, aga erinevalt sisse lasta varasemast ajast, kus proletariaadi loomulikult oli jäetud kõigest ilma ja privileegid kuulusid ainult kapitalistidele, neid ja tööga on võimalik ka neid privileege saada. Ja privileegi ka juhtida riiki seda Me teame, et kui vaadata tolle aja nõukogud ja väiksemaid nõukogusse, siis seal istusid seda Haanollased, teised eesrindlased, eesrindlikud, kolhoosnikud ja ja teised nii-öelda lihtinimesed. Ka näidio premeeritakse tuusikud aga autodega. Ja tol ajal küllaltki põhiline, et kui lugeda kohalikus ajalehes aga need loots tahano lastest olid ju igapäevaselt tema tegemistest tema täidetud karmidest, siis peaaegu alati oli seal ka nende preemiate kirjeldused, mida ta sai. Ja muidugi, need annavad väga hästi ka ettekujutuse nendest defitsiitsetel kaupadest, tol ajal nii head mõnelast analasele preemiaks näiteks oli ette nähtud kangartit millest me tohime teha, et ega kangast ikka nii väga vabalt siin ja seal osta polnud. Hanel loetelud on väga pikad, seal on vaibad, seal võib olla õmblusmasin, seal võib olla voodi ja, ja nii edasi. Ja ka kui on mingites tagano lasta kokkutulekute kirjeldused, siis sellele lisaks, mida nad seal tekkisid, milline oli nende sõnavõttude sisu, on alati lõpus ära toodud ka loetelu nendest premeeritud Stahano lastest ja ka sellest, millega neid premeeriti. Näitakseks kolhoosi eesrindlane üks naine kohe ütlebki, et kõik, mis tal seljas, on selle anda saanud preemiaks hea töö eest, nii et jagatakse ka rõivaid. Ja mõnedes pikemates lugudes ongi erakordselt pikad loetelud nendest saadud asjadest. Ja loomulikult ei premeerita seda, Hanno lasi mitte ainult materiaalsete väärtustega, vaid ka vaimsetega väga sageli nendes laateludes on, et see sääst Ahanovlane oma eesrindlikud öös sai komplekti Lenini-Stalini teostest või ka muud kirjandust. Kusjuures, mis on huvitav, eriti sageli rõhutatakse neid preemiaid, mis on seotud nii-öelda uue kultuurse inimese sünniga. Väga sageli just nimelt leiab selle, selle aspekti või selle momendi rõhutamist, kui on tegemist mõnest Ahanolasega, tavaliselt need on, ütleme, Puuvillakorjajad Kesk-Aasiast. Et nüüd ta on saanud selle ja selle asja preemiaks ja, või näitena olemas väga reetsed, ET preemiaks eraldati talle grammofon ja neid ta kuulab muusikat ja nüüd ta on hoopis kultuursem, elab kultuursemalt elu, kui ta elas varem. Jazz kultuurilisuse taseme tõstmine olekski nagu erakordselt oluline. See olekski nagu tüüpiline nisugune kirjeldustes stsenaarium enam-vähem nii-öelda tsüklis, see, et kõik etteantud töötas, töötas, töötas, sain nüüd need, need asjad ja mis ta nüüd teeb, nüüd ta on muutunud kuulsamaks ja ta nüüd siirdub õppima tavaliselt päevalt hõõrad, norm ja õhtukoolis jätkab oma haridusteed. Kuidas aga suhtuti nendesse privileegide-sse, mis on omaette huvitav küsimus? Et sa ju mitte kuidagi nagu ei mahuks sellesse teoreetilisse raamistiku, kõik ju peaks nagu võrdsed olema, mille nimel üldse võideldi, tuli ju kõik need privileegid hävitada ja nüüd järsku nad on olemas. Ja kui vaadata ilmunud mälestusi just nimelt hilisemal, nüüd juba vabal ajal ilmunud mälestusi siis ju väga paljud autorid on ka ise selle üle mõtisklenud, mis võimaldus neil nende vanematel sageli juttu nende vanematest näid privileege nautida ilma mõtlemata, kas on eetiline, kas sobib ka see meid antud juhul ka ei huvita mitte see vetikaga, võtame sest tinglikult selle bolševistliku kommunistliku eetikaga, kas sellega kuidagi ühtub. Ja kui vaadata, millised on siis seletused, õigustused, aga sageli variandis eneseõigustused, siis muidugi peaaegu alati seletada võetakse seda töömahuga enam-vähem midagi sellist, mida ütles kunagi Putin, et vot tema töötab nagu ori, nemad töötavad seal nagu orjad hommikust õhtuni 24 tundi päevas. Tõesti, kui me teame, kõik, vähemalt partei institutsioonid töötasid ju ka õõsati, sellepärast et kunagi ei teadnud, kellele Stalin helistab ja see omakorda helistab jälle kellelegi Jaze poole ja see kõne võib lõpuks jõuda mingi rajoonikomitee instruktorina, sellepärast kõik töötavad päevad ja õõd. Ja sellepärast tulebki seda rasket tööd korvata mingisuguste hüvedega. Sellest ei piisa, aga sageli sellest ei piisa, siis on olemas veel üks seletus, mida võib siin ja seal kohata. Ja seletus tuleneb just nimelt sellest, millest meil oli. Et väga sageli ju need hüved ei kuulu inimesele omandina ei ole seda, ütles, et tema oma need lahti nagu pole midagi, see ei ole minu oma. Ei ole jõu, kui me kirjeldasime kaldapealset, et maja ei ole ju isegi mööbel ju nendes korterites inimeste oma, nad elaksid nagu hotellis ei kuulu neile. Nendel diivanitele tugitoolidel on ju all inventuuri numbrit, need kõik riigi omad, see pole nagu tema oma ja nii võikski oma südametunnistuse rahulduseks öelda. Minul ei ole üldse midagi, et vot teie seal võib olla, kes te elate kommunaar kvartalis, aga teil on oma tugitool, aga mul ei ole isegi tugitooli, me oleme nii altruistlikud, meil ei ole mitte midagi. Ja kõige kõrgemas tipus ja ei ole isegi toitmida, lauale tõstetakse või pakutakse, ega siis toit, millega Stalin kostitab, poliitbüroo liikmeid pole ju tema oma, see nagu tuleks kuskilt ei tea, kust need, see on veel üks nisuke valla eneseõigustus ja siia juurde vas kõige olulisem ja kõige sagedamini esinev on järgmine. Et jah, mina praegu tarbin seda ja seda ka see, et antud hetkel saan ainult mina ei tule, no ju mitte sellest, et mina olen parem vaid sellest, et meil veel on neid asju vähe. Ütleme tinglikult said neid tugitoole, et vot mina istun sellel tugitool ja sellepärast ma olen teistest parem vaid sellepärast, et lihtsalt tugitoole veel ei ole nii palju, aga homme hakkavad kõik istuma nagu mingisugune ajutine seisund, et kui seal endises ühiskonnas ja kapitalistlikus maailmas on nagu köik sünnipäraselt või tulenevalt omandist raha omamisest paika pandud igaveseks ajaks, siis siin see, et minu on ja teil ei ole, see on ainult ajutine kohe-kohe ta kõik saata, sest see ühiskond töötaks nagu selleni, et kõik need hüved üsna pea oleksid kõigil ja me teame, et kui saabub kommunism, siis niipidi ka juhtuma. Nii et see, mis tänasel päeval on luksus, on homme laiatarbekaup kõikide jaoks ja ei olegi vaja kadestada, on vaja natukene veel oodata Miksagas rõhkultuursusele, seal on ju ka oma oma seletus Stahli näol ka korduvalt sellest rääkinud. Et kui nõukogude maal on eliit, aga me näeme ju näidet, Ta on siis püütakse seletada, et see eliit olekski nagu kultuuriline. Et see ei ole mitte eliit kapitalistliku ühiskonna tähenduses. Uus nõukogude liit sellega nagu tabatakse mitut kärbest. Kõigepealt laiendatakse, aga see on ju ka üks kindel nipp, kui on vaja midagi hävitada, siis on ju võimalus seda ka laiendada. No kui me tahame, et mingi komisjon ei suudaks otsuseid vastu võtta, ta siis on vaja selle komisjoni liikmete arvu järsult suurendada ja selge see, et sealt mitte mingit otsust ei tule. Kui on vaja lahustada inteleigendi sõna kaalub, kus siis üks võimalus, aga see on ju suhteliselt teoreetiliselt vähemalt kohtlik sõna sellele võimule. See on vaja laiendada intelligentsi raame. Ja nüüd on kõik intelligendid, kõik kuuluvad Nõukogude eliiti võrdselt, kõik on haritud, kõikum, kultuursed ja nõukogude liit, kultuurieliit, nii öeldakse. Koosnebki riigina Manklatuurist, partei, ütleme, nomenklatuuri Stahano, lastest, kirjanikest, kunstnikest ja nii edasi ja nad oleks köik nagu asetatud ühele Rebele pulgale. Ja miks nad on teistest üle mitte sellepärast, et nad on klass klass tänu kapitalile, sellele, kui palju neil raha on, või no vanasti olid seisused, krahvid ja vürstid vaid sellepärast, et nad on ühiskonna kõige kultuursem osa ja nad vajavadki nagu teistsugust tarbimist, access sul takistab saada siis kultuurseks, vot loe Lenini teoseid ja sust saabki kultuurne inimene. No see on muidugi natuke lihtsustatult, aga vähemalt nii, nii seda põhjendatakse. Nii et ei määra mitte raha inimese positsiooni nõukogude ühiskonnas ainult määrab kultuur arusaadavalt meie kuulajad on intelligentsed inimesed, pole vist mõtet iga teise lause tagant korrata, jutumärkides on niigi arusaadav. Muidugi need inimesed, kes ei kuulunud sellesse kihti, aga nad moodustavad ju valdava osa nõukogude ühiskonnast. On ju miljonid miljonid miljonid, ma ei räägi ainult nendest inimestest, kes istuvad tol ajal juba laagris, kes, kes võivad ainult unes näha neid privileege aga ka tinglikult vabad inimesed, vabad inimesed lahendamata tas Nõukogude külades, asulates väiksemates linnades, aga ka suurtes linnades ei näinud kuskil isegi ei kujutanud, et, et midagi taolist võib-olla. Kuid need inimesed, kes nägid kas või Moskvas, Leningradis ega ju kõik ei olnud kaugeltki rahul sellega ja selle teadmisega, et kunagi kunagi ka nemad saavad inimesed saavad ju ka suurepäraselt aru, ega kõik ei õnnestu petta, et on tekkinud täiesti uus kast, uus klass, kõikide nende privileegidega. Siit ka nurin, me leiame selle nurina jälgi. Julgeolekuaruannetes on jõutud, et tippkommunistid elavad neid nii, nagu tsaariajal elas aadel on isegi ülestähendusi ja teateid vihast näiteks seda Hanno laste suhtes, et keegi seda Haanollana on ka peksa saanud. Kelle kesta Haanollase treipink on lõhutud? Võime mõelda, miksisse staganolane on, on tekitanud sellise vihapurske, aga me teame ju väga sageli, et mitte ainult tema töö ei olnud see, mis moodustas nüüd selle summaarse normi, mille ta oli täitnud, vaid see koosnes mitme mitme inimese tööst. Neid juhuseid on küllaltki palju, aga privileege ongi vähe, nad olidki privileegid, sellepärast et neid ei jätku ju kõigile. Need privileegid kuulusid ainult ühele. Muidugi tekitab see kadedust ja pahameelt. Nii et neid näiteid on ka. Ning tasapisi selle teemaga lõpetades tuleb mainida, et kõik need muudatused, mis aset leiavad, 30.-te aastate keskpaigas. See peaaegu et ametlik kastiühiskond, see ju leiab väljendi ka väliselt. Lihtsalt lühidalt mõned näited. 30.-te aastate keskpaigas hakkavad tagasi tulema mundrid, eraldusmärgid, kõik see, mida vahetult pärast revolutsiooni peetakse ju täiesti võimatuks häbiväärseks. Kunagi ammu-ammu oli meil juttu pagunitest ja võitlusest nendega. See kõik oli mõeldamatu esimestel pöörde järgsetel aastatel, aga neid jällegi üks näide žela triku raamatust. Ta tsiteerib ajakirja Nashinasti Ženja, meie saavutused 34. aasta numbrit. Seal on jutt ühest Moskva lähistel paiknevast kaevandusest Nende plaanidest, kuidas näevad, et tulevikku ja nad kavatsesid ehitada oma eesrindlikele töölistele ühiselamu, ühiselamu, õnnis vastaks nüüd seal uuele ajajärgule. Kus me teame, Stalini sõnade järgi on elada parem ja lõbusam, seal kirjeldatakse vaipu mis on põrandatel ja seintel liftreid. Kõik seal väga kaunis, aga mis meid antud juhul huvitab, nähakse ette vot kogu selle ilu ees. Nagu kärberas seisab, šveitsar valvur ja kirjeldatakse selle undrit mundrit, mida iseloomustab värvina kuldseda, on seal hästi. Nii võibki tekkida küsimus, et miks siis nüüd järsku see vorm, miks nüüd see on nii oluline. Aga kui inimesel juba on privileegid, kui ta juba kuulub mingisse kasti, siis ilmselt on ka soov eristuda teistest ja kui need mõelda sellele šveitsarile ja võib-olla sellele kunagisele ma ei oska öelda revolutsionäär väärile, kes siis oli, oli inimene, kes heal juhul võis mõõduda sellest šveitsarist mõelda, et kes need seal küll istuvad, vot seal, kuhu mind ei lasta ja vot nüüd on jõudnud kätte see ajajärgus, mina saan ka, kus mina pääsen, kaod sinna, nüüd on restoranide uksed jälle alanenud, mina sangaa seal istuda ja võtma tahan, et see, kes enne poleks mind uksest sissegi lasknud, brid sügavalt kummardab minu ees ei saa daatsa nagu kannatavate inimene nagu kannab või see süsteem kasutab ära, see on ju kogu selle ajastu nutikus ära kasutada oma võimu huvides inimeste nõrkusi. Ja tõesti tulevad ju mundrid metsameestel miilitsat, mundrid on nii oluliselt neist räägitakse, kirjutab võtakse. Polaaruurijatel on oma mundrid metsameestel veetranspordil, see on väga pikk rivi nendest ametiasutustest, kes lasevad endale oma inimestele muidugi õmmelda mundrit ja ülevaltpoolt. On see ju kõik aktsepteeritud ka kõikvõimalikud märgid sõjaväes, kus varem olid ainult vanemad komandörid ja nooremad komandörid, on jälle majoretja, polkovniku diatulevad marssalid, nii et kõik see tuleb pikapeale tagasi. Aga seejuures ei tohi unustada, et see kõik on ju mäng, Potjomkini küla, see on täpselt seesama natukene madalamal tasemel nagu poliitbüroo liikmed. Nad on ju kõik nii tähtsad, nende pildid ripuvad igal pool aga tegelikult ei ole nad Stalini kõrval mitte midagi seal täiesti tyhi koht ja see ongi selle süsteemi omapära luua mingisugune visuaalne pilt maailmast, mida tegelikult ei ole ja mis oma olemuselt on vastupidine sellele loodud pildile. Selle kokkuvõtva lausega võikski täna lõpetada.