Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme neid päris palju rääkinud sellest, et 30.-te aastate keskpaigas pakkus Stalin rahvale, kui nii üldse sobib öelda lisaks pitsale aga sageli mitte silmatorkava le piitsale otseselt ka präänikut. Miks võib-olla see teema on meie jaoks huvitav, sellepärast et vahetevahel kujud Öeldakse ju ette diktatuur kuidagi toimivad väga ühesuunaliselt ja just nimelt diktaatorit vehkivana piitsaga. Aga diktaatorid on ju tunduvalt saatanlikult kavalamad reeglina ja südamena, kui me vaatame kolmekümnendaid aastaid nii Vene Nõukogude Venemaa variandis kui ka Saksamaa variandis, kuidas siis kasutati seda teist hooba et suunas ta kasvõi rahva tähelepanu hoopis millegile muule ja selle varjus koondada kogu võim oma kätesse. Ja see pilt on ju niivõrd petlik väliselt niivõrd petlik, et tõesti, kui vaadata Ta paljude väliskorrespondentide kirjeldusi, no nii palju, kui neid Nõukogude Venemaale üldse jõudis. Aga järellainetus ei leia me siin ja seal ajakirjanduses vähemalt ühe tsiteerida lääne autori sulest ilmunud kirjutises on isegi niisugune lause, et punane Venemaa on muutumas roosakamaks kaugelt, mitte roosakamaks, nagu me tegelikult teame, pigem mustemaks, aga väliselt jättis võib-olla sellise mulje. Ja miks see on veel võib-olla oluline, sellepärast et väga sageli ju me räägime sellest, et kogu see süsteem baseerub mingile kindlale ideoloogiale. Minu meelest ei ole seal mingit kindlat ideoloogiat, seal on ainult soov hoida võimu oma võttes ja sõltuvalt oludest, seda ideoloogiat on suunatud käänatud just nimelt sinna, kuhu vaja. Ja meil oli päris palju näit, et kasvõi nendest ilmingutest mingitest nähtustest argielus eluolus, mis olid ju veel kümmekond aastat tagasi kindlad märgid ideoloogilisest libastumises, siis nüüd on see kõik aktsepteeritud, lubatud ja nii edasi. No veel mõned siis üksikud üksikud, niisugused väikesed seigakesed ju need jäid vist mainimata. Nad on ju sümbolid, tegemist on väga väikeste asjadega, aga nad on mingid märgid naiste siidisukad kahekümnendatel aastatel. No ei ole midagi naiste rõivastuses, mis oleks niivõrd otseselt kodanlik märk sellest ja küsimus pole ju mitte ainult selles, mida inimene annab, vaid inimene ju kannab seda, mida ta mõtleb. Ütleme siis niimoodi. Ja need siidisukad on ju naeruväärsed, nad on ilmsed kindlad tunnused selle inimese peas vaadatuna bolševike vaatenurgast ei ole kõik korras, siis neid ju kõik kannavad ajalehtedes reklaamid, no niivõrd-kuivõrd nad üldse on kättesaadavad. Lisaks ka vaba aja veetmine, millest oli meil ka juttu, näiteks tennis, tennis oli ju vaieldamatult kodanlik mäng, siis nüüd on ta täiesti aktsepteeritud. Väga pikad report tasusid Nõukogude Liidu meistrivõistlustest pildid, muusika, Chazz, Foxtrot meil juba oli, rääkisime ja tõesti mõned autorid näevad nende muutuste taga või leiavad mingisuguse põhjuse nimetada seda, mis 30.-te aastate kesk paigas aset leiab. Või tähistada seda märgistada terminiga uus. No me teame, et see kõik on ainult Talyn. Et need välised muutused ei vasta tegelikult üldsegi sellele, mis ühiskonnas sisuliselt toimub, nii et see väline vabadus kui mitte kuidagi ei peegelda mitte kuidagi seda vabaduse tegelikku ära võtmist, mis oligi stalinliku režiimi eesmärk. Veel üks näide muutustest jällegi kindlalt kodanliku elustiili ilmid. Kui palju on naerdud nendeni manite üle, kes istusid restoranides, näpman restoranis, elu restoranis, restoran kui selline, seal ju kindel, kodanlikust elustiilist hukka mõistetud. Ja tõesti, kui vaadata nelja aasta jooksul vahepealse nelja aasta jooksul, lepi lõpust kuni 30.-te keskpaigani Moskvas suuremates linnades üksikud restoranid, missi utajatasid vaid valuuta alusel, seega külastada said neid kohti ainult välismaalased. Ja kui juhtus, et sinna kellegi külalisena näiteks astus sisse mõni nõukogude inimene, siis see tähendas automaatselt. Ta sattus julgeolekuluubi alla, need on kohad, mida kutsutakse restoranid, eks nüüd aga palun, kui raha on, siis te võite astuda sisse hotell metropoli restorani, seda kirjeldatakse, suur kaunis saal keset saali on bassein, eluskaladega meeldib teile seal just see konkreetne kala siis ta võite esitada tellimuse, sealt ta teile ka serveeritakse, mõne aja pärast. Muusikat mängib džässi džässbänd, nii et võite seda nautida nagu ei meeldi millegipärast kalad ei taha neid vaadata, siis võib astuda sisse nats Taali, seal laulab meile juba tuttav vutiosof, oli tast juttu või kui, kas see restoran millegipärast ei sobi, siis võid minna Prahasse, kus laulavad ja tantsivad mustlased. Nii et valik on väga suur. Tahad, kui tahaks nüüd ootamatult õhtul minna, praktiliselt kõik hõivatud, nii et vaba lauda seal leida polegi nii lihtne. Ja kui vaadata, kes siis on see seltskond, kes seal lõbutseb, siis ongi valdavalt uus eliit. Ja see eliit suures osas koosnebki kunstikultuuri tegijatest, nendest samadest inimestest, kes viivad ellu sõdastaneliku lausete, et elu on läinud lõbusamaks ja üldse on toredam olla. Need on need näitlejad, kes on tulevikus premeeritud Stalini preemiatega, need on raamatute autorid, need on need kunstnikud, mõned nimed meil olid, kelle honoraride on ju meeletud. Nemad võivad endale lubada veeta aega nendes restoranides. Ja ei tegutse ju need kohad kuidagi vaikselt varjatult taastud sisse mingist märkamatust ustest ei olevad reklaamsildid, ajalehtedes on juttu, mida saab, kõike serveeritakse. Ja arusaadavalt ei ole tavaliselt inimesed kui tegemist, jällegi ei ole mõnest Ahanolasega sinna ju asja. Aga kui ei saa nautida elu suu kaudu, siis Nõukogude süsteem pakub tol ajal võimalust nautida elu silmadega. Ja meil oli sellest juttu, kui palju 30.-te aastate keskpaigas pööratakse tähelepanu kino kunstile kõigele sellele, et oleksid ekraanid tulvil Nõukogude filmidest, et inimesed külastaksid, vaataksid, et see oleks üks oluline vaba aja veetmise võimalus variant. Ja kui vaadata Stalini lauseid, mis puudutab kinokunsti, me oleme nii harjunud selle kuulsale Lenini lausega, et kui tähtis on siis, ega Stalin pole kino ülistanud mitte vähem kui Lenin. Kusjuures 30.-te aastate alguses, pöörates pilku tulevikku, on Stalin ka väljendanud arvamust. Proovi, et mõne aasta pärast peaks sissetulek või kinotööstus andma riigile mitte vähem, pigem isegi rohkem raha kui alkoholi viina, õlle müük, nii et ei nähta kinos mitte ainult ideoloogilist relva vaid see on ka üks tõhus vahend riigikassa täitmiseks. Aru saada saadavalt juhib seda kõike Stalin isiklikult, kuid ega tema ju ei suhtle näitlejate ja režissööride lavastajatega. Kuid ega see ei tähenda, et ta suhtleks nende kõigiga isiklikult, kes filme teevad? Selleks on tal ju vahemees, see nimi oli meil poris Sumiatski ja väga paljus, kui oli juttu 30.-te aastate keskpaiga kuulsatest filmidest, siis sai tugi inetud just nimelt tema märkmetele tema üles tähendustele. Aga hiljuti sattus kätte veel üks artist del Arkadi Bernsteini sulest kus oli pikalt juttu Sumiatskist ja ma mõtlesin, et võiks natukene veel tagasi tulla tema juurde. Sellepärast et läbi selle inimese on võimalik päris hästi iseloomustada seda üldist atmosfääri, mis valitseb tolle aja nõukogude maal neid suhteid Staliniga, kuidas tegelikult kõik see täis, kuidas seda juhiti. Kuivõrd kõik olid tsentraliseeritud, antud. Ja algab see arti, kel pühe meenutusega, kus autor tugineb valdavalt võib teha järelduse Šonjatski naise jutule hilisemale tule nendest sündmustest, mis aset leidsid. Ja ta alustab oma kirjeldust 37. aasta detsembri viimase päevaga. Räägib sellest, mees pöördus tagasi komandeeringus Leningradist, käis Lenfilmis. Väga paljud tuntud filmid valmisid just seal ja tal oli eriline suhe selles stuudioga. Ja sõidab otse jaamast Moskvasse, saabub Moskva-lähedasse suvilasse. Neil kõigil on seal suvilat anud tähtis tegelane kinoboss, nii võiksime me teda tituleerida seega vähemalt selles maailmas A ja O. Ja milline saab olla inimese plaan, kavatsus, kui tegemist on 31. detsembri numbriga, siis võta koos perega seal vastu uut aastat. Kuid kuskil pärastlõunasel ajal ootamatu telefonikõne helistab ei keegi muu kui Stalini sekretär, Tarboskraavošov ja käsk on väga lühike, käsk on selline, mis ei võimalda mitte mingisugust vastuväidet ja kui üldse Pasclõbušov helistab ja annab edasi mingisuguse Stalini soovi, siis see on ju täitmiseks. Eapasclõbus sõnade järgi vähemalt nii on seal juttu ja seda väljendit on ka siin-seal kasutatud, kuidas? Ta tahab Stalinit, peremees peremees käskis ilmuda tema juurde küsimusi esitada. Ja Šmjatski sõidabki Stalini juurde ja seal toimub uue aasta vastuvõtt, nii et ei võtada mitut taastat vastu perekonnaringis, vaid koos Stalini poliitbüroo sõpradega. Sõbrad muidugi jutumärkides. Esimene toost arusaadavalt, kui inimesed on kogunenud Stalini juurde, siis ta ost on Stalini terviseks, mida teeb Sumiatski ja nüüd on vaja kindlasti täpsustada sumets, täiskarsklane. Ja ma ei oska öelda, kas siin on mingi vahe või mitte, aga igatahes tema variandis ei saada alkoholi tarbida mitte lähtudes lihtsalt ja ainult põhimõtetest, vaid väidetavalt tema tervis ei kannatanud välja, isegi väiksemad kokkupuudet alkoholiga hakata ka paha ei kannata, organism ei võta vastu. Ja mida taolises olukorras inimene teeb, tõstab viisakusest klaasi võib-olla ka huulte lähedusse või imiteerib nagu seda lonksukest sealt klaasikesest, kuid ei joo. Ja selle peale olevat Stalin, kes väga tähelepanelikult teda jälgib, õelnud, küsinud, et kas sina siis minu terviseks juua ei taha. Mille peale Šonadski vastab, tegemist on ju vanade tuttavatega. Ja tegemist just nimelt vanade tuttavatega, seda kinnitab ka variant nimevariant, mida šanadski kasutab. Meil oli sellest juttu, et tema märkmetes on loba vana Stalini parteiline hüüdnimi aga siin ka pöördudes teiste juuresolekul Stalini poole, ütleb ta. Saju tead kooba, et ma ei joo. Mille peale Stalin omakorda ütleb, et kõiki õpetasime välja, aga näed sind, vaat kuidagi ei suuda, ei suuda ja kassa siis tahad olla teistest parem. Niukene retooriline küsimus. Mille peale suminat Skiti atab jätma midagi. Pole parata, et küsimus pole mitte õpetamises, et tema ei ole õpetatav, sellepärast et just nimelt meditsiinilistel põhjustel tema organism ei võta alkoholi vastu ja sellepärast ta juua ei saa. Nüüd, pärast mõningat pausi ja teravat silmavaadet olevat Stalin õelnud Pole viga. Oleme ka kangemaid murdnud, õpetanud. Need selle episoodi lõpetuseks võime meie ju mõtiskleda, püstitada eneseküsimuse, milleks Stalini, seda kõike vaja oli? Edasi, sest me teame ja kohe tuleme ka nende sündmuste juurde. Ei möödu paar nädalatki, kui sumetski võetakse ametipostilt maha. Ja 37. aasta lõpus kõik juba teavad, arvestades eriti, et ajalehtedes on juba ilmunud kriitilised artiklid nätski kohta, millega see kõik võib lõppeda. Ja kogu selle episoodi näitel Läänama Stalinit mitte lihtsalt mingi julma Roy Marina, vaid ka satistina, ta kutsub enda juurde uut aastat vastu võtma inimese kelle likvideerimise otsus on tema peas juba sündinud, ilmselt vähe, et ainult sündinud, vastavad käsud või juhtnöörid on juba antud, vihjed on olemas. Ja nüüd ta võtab temaga koos vastu uut aastat. Ta teab suurepäraselt, et ta ja sunnib teda veel terviseks jooma. Ja pole mitte mingisugust kahtlust, et see ei ole nüüd mitte. Ta maksvat selle tühise episoodi eest. Jah, võib ju ka nii mõelda vaid peaaegu sajaprotsendilise kindlusega olise plaarsumetski likvideerida Stalinil juba varem olemas. Ja see on lihtsalt niisugune sadistlik nauding, vaadata ta veel kord sellele inimesele silma ja kas või öeldase lauset külmesindicaca murrame. Võib vaid kujutada ette, millise tundega meeleoluga Šomjatski sellest vastuvõtust koju tagasi jõudis. Esimesel jaanuaril ning tõesti nädala pärast natuke vist üle ta vallandatakse. Ja veel vahemärkusena tänasel päeval vist väga paljudele juporisson nätske nimi midagi ei ütle. Ei hakka enam tagasi tulema tema elulooliste daatumite sündmuste juurde, aga võtame nad kokku võib-olla ühte lausesse. Ja see võiks kõlada järgmiselt aastatel 1925 26. Ega kui hakata neid võrdlema kahe inimese kaalukategooriat, Stalini jev nätske, siis on meil väga raske öelda, kumb neist on parteis kaalukam persoon kas Stalin või Sumiatski. Ja juba seda silmas pidades võib teha järelduse, et ka nendevaheline läbisaamine eriti soe ei ole. Ja vast ka arvestades, et kui poliitbüroo arutab mingit küsimust ja juhtumisi on Šmjatski ning Stalin erinevatel positsioonidel, siis on mõned korrad, kus peale jääb subjatski seisukoht, nii et poliitbüroo võtab nagu vastu pigem otsuse tema soovitud suunas kui lähtudes Stalini soovidest ja tahtmistest. Aga kui tuhanded 930. aastal novembris, kui juba sisuliselt võimal täielikult Stalini kätes oli küsimus, keda määrata juhtima kinod, tõestust siis Stalinile ja ka mitte midagi selle vastu selle lõigu usaldada Šomjatskile. Kusjuures ta võis lähtuda ka nendest kaalutlustest, et see on ikkagi parteitööd silmas pidada, kuidas turvalisem, pigem suund, kui oluline väliselt ka kultuur poleks kõikide nende diktaatorite jaoks on ta ikkagi suhteliselt teisejärguline. Ja samas pole ju ka välistatud võimalus, et Stalin võis arvestada ka ühe arenguga. Suhteliselt ju harimatu Sumiatski sattudes neid juhtima sellist valdkonda, kus niigi möllavad kired ja inimesed on väga emotsionaalselt lihtsalt võib oma kaela murda. Aga seda ei juhtu. Ei juhtu sellepärast, et Schumiatski lülitub rooma usaldatud valdkonda täie nuga. Kuivõrd ta kinokunsti varem armastas, on raske öelda, aga hiljem pole mitte mingisugust kahtlust, see läheb talle hinge, ta tõesti hingega asja juures. Muidugi lähtub ta ja tema arusaamad tulenevad ikkagi ainult sellest marksistliku põhimõttest tema arvates filmikunst peab teenima just nimelt seda ideoloogiat. Nii et saan ikka puhtideoloogiline protsendiliselt. Ideoloogiline kunst siin ei ole lihtsalt niisama filmikesed, kõikidel neil on oma suur eesmärk. Ja sel ajal tihenevad ju tema kontaktid jälle Staliniga sõnadega rastet dema demonstreerib Stalinile neid filme. Ja kui sageli Stalin filme vaatab, seda me juba teame. Räägitakse ühte lugu temaga ja Staliniga või vähemalt selles vahekorras kolmnurgas kino, kunstrumetski, Stalin. Neid lugusid on ju lõputult, aga olgu jällegi üks näide. Näide 34.-st aastast Kuišmjatski olevate enda juurde kutsunud tuntud lavastaja nii ja stsenarist Bruti ja teatanud neile, et üks seltsimees, lisades, et pole tähtis, kes seltsimees on tahaks näha nõukogude filmi piirivalvuritest mis oleks tehtud võttes eeskujuks Ameerika filmi, kus räägitakse, näidatakse, kuidas yks inglaste sõdurite grupp satub Kõrbasse. Seal toimub äge võitlus Araablastega son patrullsalk, ta eksib seal kõrbes ära nad kõik koovad, kuid oma missiooni täidavad vot niisugune abstraktne soov. Yks seltsimees tahtvat näha niisugust filmi nõgeseseltsimees. Meil pole ju mitte mingisugust kahtlust, et see seltsimees oli kooba Stalin ja jutt Konkreetne Stalin nägitale demonstreerida teetion Fordi filmi, kadunud patrull meeldis Stalinile ning grammija Brutkes polnud seda filmi näinud. Nad said siis selle ülesande ja tõesti ei möödu väga palju aega, kui nõukogude kinoekraanidele jõuab film 13. See on 36. aasta, nii et ei võta need võtted eriti kaua aega. Ja juttu selles filmis on kangelaslikust võitlusest basmatšidega. Just nimelt kõrbes. Üheksa tema mobiliseeritud punaarmee last liiguvad kõrbes raudtee suunas, nad peavad lahkuma. Ja koos nendega on veel kolm inimest. Kordoni ülem oma naisega ja rüks vana dialoog, läheks sõprus kolm ja kuidas ka ei tahaks, anname kokku 12, aga filmi pealkirjaga Nendest alla üks tüüpiline näide nõukogude aegsest asjast rajamisest. Filmi pealkiri oli juba kinnitatud, aga siis leitakse püks näitleja ei sobi konflikt lavastajaga. Nii et tegelasi jääb 12, aga filmi pealkiri on 13 muidugi igaüks võib ju lugeda, et kõrb on siis 13-st tegur. Ja hästi lühidalt on sellest, kuidas need jaama otsivad punaarmeelased koos oma Seltsilistega eksivad ära kõrbes ja leiavad seal kaevu. See on ju väga leid, kui sa leiad kõrbes kaevu. Aga kaevu lähistel on ära peidetud pas matside poolt kuulipildujad, sandaks pasmatšide salk, kontrrevolutsioon, Harryt, kohalikud, et oleks kõik selge terroristid, kellega punaarmee juba tulutult on aasta jooksul võidelnud, ei ole seda pealiku kätte saanud ja neid saadetakse üks punaarmeelane jooksuga abi järele ja ülejäänud jäävad sinna, kaitsmaks seda kaevusest on arusaadav. Keda hakkab piinama jäänu, jõuad sinna kaevun, siis on äge võitlus, peaaegu kõik hukkuvad täpselt nagu selles Ameerika filmis. Kui juba paistab, et võit on kohe pasmatšide käes, siis tänu sellele saadatule jõuab kohale üks punaarmeelaste ratsaväeosa Jabasmatšidele tehakse peale. Nii et see on see film, mis sünnib siis ühe seltsimehe soovil mille lavastajale ja stsenaristile annab edasi Sumiatski. Loomulikult on ta tuulelipp ja ka selles konkreetses artiklis, aga väga paljudes jõudsin mõnda vaadata, hinnatakse muidugi tema tegevust Stalini ajal loomulikult ühest äärmusest teise. Ja nii mõnigi film, mis hiljem saab kiita või vastupidiselt laita Stalini poolt on sumetski eksinud. Jälle ühe näitena talle eriti ei meeldinud Chapaev, seal on mõned stseenid, ei hakka uuesti nendel peatuma, miks ta ei olnud rahul selle filmiga? No võib-olla hästi, lühidalt peamine etteheide seisnes selles, et valgeid on näidatud liialt roiliselt, vot ei meeldi. Kuid pärast seda vastuvõtu ja positiivset hinnangut Stalini poolt igal pool, kus esineb, toob Thatcher päevit näitena, et see on nüüd eeskuju, mille järgi tuleb üldse filme tehas. Parim, mida üldse on selles vallas saavutatud. Ja on ka vastupidiseid näiteid. 33. aastal filmib üks film minu koduma sumetskile väga meeldib, väga õige film ja film on peaaegu 100 protsenti eriti kindel, et meeldib ka Stalinile. Aga millega kasvõi seal üleval ladvikus seda hirmuatmosfääri üleval hoitakse, kui on väga lihtne ära arvata, mis ülemusele meeldib, siis ju keegi ei karda, kõik on ju selge, aga kaugel sellest. Üldjuhul ja tõesti võib arvata, kogenud bolševik Sumiatski vaevalt oleks midagi kahe silma vahele jätnud, juba filmi pealkiri ütleb, et tegemist on õige filmiga minu koduma ülistuslaul kodumaale. Aga Stalin leiab, et seda filmi on vändanud vaenlase käsi võidab kohe otseselt küsib, et kelle kätega on see film tehtud ja arusaadavalt pärast seda juba filmi suhtes sumetski hinnang täielikult muuta. Ta on olnud ju otseselt see inimene veel kord Stalini marjanetina, kes on ju, kui nad ära väga paljude kinoga seotud inimeste elu ei olnud tal väidetavalt mitte mingisugust läbisaamist ka Eisen Šteiniga. Väga paljud need, kes olid juba arreteeritud Need leidsid Schumetski poolt täieliku ka mõistu. Kuid on ka näit. David, kui mõni inimene, kes veel kuidagi kuskilt seal balantseeris sumetski leidis talle mingisuguse tööotsa, neid, neid näiteid on ka. Ja tema teeneks yldiselt peetakse seda, et ta tõstis kuskile väga oluliseks stsenaariumid. Nii et need on tema lauset, tema seisukohad siin ei ole muidugi mitte midagi originaal reaalselt et head filmi on võimalik teha ainult omades head stsenaariumi. Ja ka võib-olla see suund, et ta jällegi tabas selle stalinliku soovi ära kõik need fessionäri peata, need ju purustaks algselt nii haridusrahvakomissari poolt koheselt ka ajakirjanduse poolt, aga ikkagi Šmjatski oli see mees, kes nende filmidega riskis Stalini ette minna, sai heakskiidu, nii et see suund Nõukogude kinokunstis. See nisugune, muusikaline vöödia, tõesti šedöövrid, filmid, mis tänase päevani jõuavad sinna kuskile esimese 100 hulka. Selles üldises filmide edetabelis nende jõudmine üldse kinoekraanidel on jällegi väga palju selle Schumetski nimega ja veel üks suur kavatsus, mis tal oli. Ta lähetatakse 30.-te aastate keskpaigas Ameerika ühendriikidesse. Santaine komandeeringu taolised asjad toimuvad. Nad on küll üsna erandlikud, aga ikkagi, ja tuleb sealt tagasi muljetega ideedega väga palju õpib, väga palju sellest rakendab, tahaks ellu ka nõukogude maal kutsutakse esinema Ameerika filmitegijaid, nii et need kontaktid kõik on olemas kui on vaja kasutada teiste kogemusi propaganda tegemiseks, seda tehakse. Ja tal oli plaan Jaan grandioosne plaan ehitada Krimmi nõukogude Hollywoodi ja paistab, et kui Stalin omistab sellele suunale niivõrd suurt tähelepanu, oleks see idee viidud ka ellu. Kuid siis satub Sunadski kriitika alla, aga kavas oli see Hollywood ehitada valmis nelja aastaga plaanide järgi kuni 40.-ks aastaks või 40.-ks aastaks pidi ta valmis saama. Ja kavandatud Mul oli seal võimsusi vändata aastas 200 filmi, nii et niisugune suur ettevõtmine. Kuid nagu öeldut 37. aasta sügisel hakkab Šometski positsioon kõikuma. Mitmete maalähedased kaastöölised on arreteeritud. Ajalehtedes ilmuvad kriitilised artiklid ja finaal saabub ööl vastu kaheksateistkümnendat Onari 38. aastal arreteeritakse, elab ta selles kuulsas heas kaldapealses majas. Sellest maast on meil ka kunagi olnud päris päris pikalt juttu. Kes tahab täpsemalt, korter oli 398. Kogu toimub läbiotsimine. Konfiski veeritud asjade loendis on 261 nimetust ja see on jälle üks omaette küsimus, teema, kuhu kõik need varad, aga seal oli unikaalne näiteks müntide kollektsioon. Talle tegid välismaa riigijuhid unikaalseid kingitusi. Unikaalne käsitsi kirjutatud koraani eksemplar, nii tuleb sellest loendist välja, kuhu need kõik, millistesse julgeolekukeldritesse kadusid. Ja kui vaadata talle ette heidetud süüdistusi siis need on järgmised. Neid on meil vaja. Ja teda süüdistatakse selles, et ta on olnud kunagi Ahranca agent, nii et juba tsaariajal oli ta värvatud ja töötas bolševike vastu, kuigi on vana bolševiku, nagu me teame siis võttis ta aasa, parantrodskistlikust, organisatsioonist, siis tegeles ta kahjurlusega ja diversioonidega üldse kogu nõukogude kino vastu. Nii et kuidas siis selle kahjurluse ja diversiooni ta tulemusel said need kuulsad filmid valmida. Keegi ei huvitu sellest loogikas, süüdistuste loogikast, aga süüdistuste jada jätkub, ta töötas inglise ja jaapani luure kasuks. Oli võtnud nendelt vastu suuri rahasummasid kullas, täpsustatakse süüdistustes ja miks siis oli Inglismaa ja jaapani luure nii heldekäeline, mütsis kottidega talle kulda jagati sellega pärast, et eesmärk oli. Et ta likvideeriks kogu Nõukogude juhtkond, Ma, ja milline oli sulatski plaansele likvideerimiseks, kus ta siis pääses Nõukogude juhtkonnale lähedale, kui mitte selles samas kinosaalis. Ja tema plaan oli täita kinosaal elavhõbedaaurudega jätkuni, seltsimehed, eesotsas Staliniga oleksid sinna saali astunud, oleks nad sealt siis ka saanud ära mürgita. Nii et taoline jabur süüdistuste jada ja miks meil seda oli vaja, sellepärast et kui inimene tunnistab ennast kõikides nendes punktides siidiolevat, siis olnud ainus võimalik järeldus, kui tegemist ei ole hulluga, kasunadski ju ei ole hull. Et need ülestunnistused saadi talt käte ränga piinamis tulemusel, teisiti pole see lihtsalt võimalik. 38. aastal juulis mõistetakse surma lastakse maha ja kogu vara konfiskeeritakse ja veel kord küsimus, kuhu see kõik läks. Kuid kino polnud ju kaugeltki ainus nõukogude inimestele kolmekümnendatel aastatel tabel 30.-te keskpaigas ette nähtud meelelahutus, see präänik, tantsusaalid, kui me vaatame, kui palju avatakse tol ajal tantsusaale. Väga tihti võib ajalehtedest lugeda, et see tublist Ahanalane õhtul käis koos abikaasaga tantsukursustel. Tähistatakse uuesti ja sellest ka meil oli, jutus on nüüd see aeg, kui hakatakse jällegi tähistama uut aastat seda vastu. Ma, kui jälle on kuusk, mida ju vahepeal ei andnud jätma. Ross. Jälle hakatakse rääkimas spordist. Väga populaarsed on kõikvõimalikud autovõidusõidud, pikad, igasugused nisukesed, mitme päeva lihtsalt automatkad. Nendest vändatakse dokumentaalfilme ehitatakse Keys staadion, jalgpallist on palju juttu muidugi, võib-olla mitte nii palju kui tänasel päeval ja eriti need spordialad, mis on otseselt seotud sõjandusega, langevarju, et no pole vist peaaegu mitte ühtegi kollektiivi, mitte ühtegi ettevõtet, kus keegi ei tegeleks langevarjuhüpetega plakatid, kinokroonikad nii edasi, nii et see on üks üleüldine tolle aja vaba aja veetmise viis. Ja tõesti, kui vaadata sinna juurde veel neid kehakultuur, laste paraade ja kui võtta mõni lühikene katkend vaadata natukene kaugemalt, siis ei ole ju mitte mingisugust vahet, raske on isegi öelda, kas tegemist on 30.-te aastate teise poolest hitlerliku Saksamaa või stalinliku Nõukogude Liiduga. Ja muidugi see mulje, mis võis jääda nendest kõikidest üritustest ja jäigi väga sageli nendele välismaalastele, kui palju neid neid oli. Neid õnnestus ju julgeolekule ikka ära apeta. Aga tegemist ei olnud ju kaugeltki mitte spontaansetelt üritustega, see kõik oli lavastatud, seal olid kindlad stsenaristid, nende lavastuste juurde olid kutsutud ka väljapaistvad kunstnikud. Kui toimusid karnevalid, mis nüüd on hästi populaarsed, siis olid näiteks rakendatud ka kukri Niksid, tutud karikad, turistid. Kõik see oli kindla kontrolli all. Ei hakka, eks oli, sellel eesmärgil. Ja kõikide nende väiksemate lavastajate taga on näha seda suurt lavastajat, Stalinit kelle eesmärk oli visualiseerida oma tuntud ja meie poolt juba niivõrd palju korratud loosung illustreerimaks seda, et elu on läinud lõbusamaks ja ilusamaks ning sellega võikski täna lõpetada.