Tänane külaline on endine suure erakonna peasekretär, endine riigikogu liige, aga mitte ainult endine, ta on ka tänane ettevõtja, õppejõud ja suhtekorraldaja. Tere hommikust, ott, lumi. Tere hommikust. Mina olen saatejuht Toomas Luhats. Vaid siis, kui meie tuttavaks saime, aga seda oli juba väga ammu tagasi. Olid sa üsna lootustandev korvpallur ja oleme ausad, et mitte miski tõepoolest mitte miski ei lubanud kuidagi ära aimata, et sinul on nii suur poliitikahuvi. Kuidas te kaks kokku saite, kuidas poliitika nii ja õpinguteni jõudsid? No täpselt, et vanad mehed nagu me oleme ammu me kohtusime, et aga noh, ma arvan, et kui me seal 15 aastat tagasi Kurgjärve Kurgjärvel Rõuges jooksime Jaanus Levkoi juhatusel korvpalli mängisime, siis siis ega minagi ei osanud arvata, et sina täna oled selles positsioonis mikrofoni taga ja eks seal kurioosumeid veel, et vaevalt et me kumbki oskasime aimata. Mart kalliks, kes meiega seal koos ringi jooksis, on täna vabariigi juhtiv lavastaja. Aga eks see poliitik ka huvi hakkas peale nagu mitmest otsast, et tekiks kodus ma arvan, kaasa saadud selline ajaloohuvi mis kindlasti paljuski suunas. Kindlasti noh, koolis süvenenud ajaloo ja ma loen ajalugu oli koolis lemmikaine siis üks huvitav seik keskkooliajast, et me sattusime mõningate sõpradega toonase reformierakonna kantselei juhataja Maret Maripuu vaate välja. Kes siis meelitas meid erinevate atraktiivsete tegevus formaatidega, näiteks komandeeringuid paariks nädalaks Kopenhaagenisse sihukesele noh siis noorte noortepoliitikahuviliste seminarile, kus poliitiku huvi süvenes ja ja keskkooli lõpuaastatel ma siis ma juba liitusin toonasel noorteühendusega Res Publica ja ja vedasin sealt sealt alt sellist noortepoliitika koolide projekti, nii et eks ta sealt tasapisi hakkas, hakkas tulema kuni kuni sinna välja, et, et sealt tulenevalt loogiline minna õppima siis haldust ja, ja, ja, ja sealt sa süvenes. Praegu jäin mõtlema selle ajaloo huvi peale, et kas sa oled tundnud oma poliitilises tegevuses kuidagi, et ajaloo huvi on sulle kasuks tulnud. Või on olnud mingid konkreetsed momendid, kus, kus mingisugune käitumismuster ajaloost on kuidagi paistnud välja poliitik. Sest ma arvan, et pigem see ajaloo huvi on mõjutanud selles mõttes, et kui me mõtleme, mis asi see nii-öelda õpitav ajalugu on, eks ole, siis suures osas on ajalugu. Nii nagu mina seda tõlgendan täna juba ütleva poliitikateadlaste inimesena ütleme siis konstruktsioon või rekonstruktsioon võimusuhete arengust, eks ole, aja nii et tegelikult loogiline on, et ajaloo huvi on see, mis viib poliitikahuvi, nii et seal peab olema, ma arvan Aga lähme ajas tagasi. Kui 2001. aastal alustasid Res Publica kui erakonna loomist peale, siis ma kujutan ette noorteühendust. Ja kui see saabus lõpuks, siis see saabumine ju tegelikult ületas kõiki kõiki ootusi, et eimillestki tekkis peaministri erakond, et see on väga võimas saavutuse, ehmatas veidi ära. No ehmatas, kuigi ausalt öeldes tagasi vaadates võiks isegi üllatunud, et miks te nii vähe ehmatas, et kust kust tuli kust tuli kõik see enesekindlus, et et meenub üks Reformierakonna toonane reklaam, ma ei tea, kas sa mäletad 2000 seal juba 2003. aasta riigikogu valimistelt, kus nad tegid sellise pilareklaami Res Publica suhtes, et Reformierakond Ma ei mäleta 33000 juhtimist tund, Res Publica null juhtimist tunde, kus siis illustreerida seda, kuidas andi anti Norketega käteks lennuki juhtida, eks ole, rahvas pardal ärevuses? No ütleme nii, et see asi muidugi nii hull ei olnud inimestel teoreetilise ettevalmistuse kontseptsioon oli olemas, mille, mille pealt seda, seda riiki taheti juhtida, aga, aga kahtlemata praktilises poliitilisel kogemustel kõikidel vähe. Sellest tulenevalt idealismi oli väga palju ja, ja noh, eks sealt said algusega rõõmud ja mured. Kas missugune see, ütleme siis partnerite suhtumine teisse oli, sest noh, ühel hetkel hea küll, mõisteid ju naeruvääristada ja nalja visata, et anname lennuki juhtimise poistele, kes ei tea sellest midagi. Aga ühel hetkel, kui need poisid olid ministrid, kui nad olid ikkagi tõsiseltvõetavad partnerid ühes laua ääres, kus arutati väga ja väga suuri asju, siis, Et see oli selline kompav suhtumine, et ega, ega ei saadud päris täpselt aru, Ma arvan, vanad olijate poolt poliitikas, et mis tüübid need siis ruumi tulid, eks ole. Et noh, see Eesti poliitikamäng oli ju toona kestnud juba uues olukorras üle 10 aasta, omavahelised suhted, nii-öelda viha ja armastuse traagelniidid olid kuidagi jooksma hakanud ja siis tulid, tulid nii-öelda uued tüübid tuppa ja kindlasti see mess, suhestamine oli, oli, oli toonaste tegijate jaoks oli keeruline ja ega ausalt öeldes noh ega, ega ma arvan meie meie enda jaoks samamoodi, et ka 2003. aasta koalitsiooniläbirääkimised seal, kui, kui esimest korda kohtusime noh näiteks rahvaliidu staažikate poliitikutega, kellel on selline tugev maaelu taust Siis ütleme, oli, oli sõda, oli kultuurikonflikte juhus kindlasti pehmelt öeldes. No kui võrrelda seda 11 aasta tagust aega praegusega ja, ja, või ütleme 10 aasta tagust aega. Et noh, ilmselt on palju muutunud, samas öeldakse, et noh, et inimloomus ju oma oma nii-öelda laiemas mustris nii väga ei muutu. Aga kuivõrd ikkagi erines toonane poliitika tegemine tänasest poliitika tegemisest? Ma arvan, et ega ta väga palju ei erinenud, aga areng tervikuna on olnud ikkagi samm-sammult positiivses suunas ja miks ma nii ütlen, on see, et poliitika muutunud palju stabiilsemaks, eks, et et täna on meil parlamendis neli erakonda, kui õhe reiting nendes kõigub kuu lõikes mõne protsendi on see juba uudis. Toona, eks ole, kümmekond aastat tagasi oli poliitiline süsteem palju vähem välja kujunenud, erakonnad sündisid ja surid suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ja see tegelikult tekitas tervikuna sellesse poliitikasse sellist turbulentsi palju rohkem. Inimesed, kes poliitikasse tulid, ei teadnud, kauaks neil seal 100 kohta on? Ei teadnud, mis on see roll, mida nad tegelikult peaksid täitma või kandma olisest rabedust ja sellest tulenevalt ka sellist halba konkurentsi ärapanemist palju rohkem kui, kui, kui seda täna on, nii et ma arvan, see on olnud positiivne areng. Aga teisest küljest jällegi see, see mingis mõttes värskused, et inimene ei tea, kui kauaks tal töökohta on, välistas kindlasti ka mingisugused sellised ametist kinni hoidmisel. Jah, ka seda ka seda, eks ole, kindlasti täna on sellist konna tiigistumiste sopistumist noh, nii-öelda selles mõttes rohkem, see käib seal, sest see on nüüd sellise stabiilse süsteemi negatiivne tahk, aga aga siiski, ma eelistan sellist süsteemi, nagu täna on sellele, mis oli, oli toona Kui rääkida avaliku poliitika ja varjatud poliitika vahekorrast, siis nii palju kui sellest üldse rääkida on võimalikest teatavasti kuidas uus kõnekäänd on, rääkimine hõbe, vaikimine kuld või seal oli veel teistsuguseid mõtetki, et kuivõrd, kui võrdseerinasse või küsime nii, praegu tundub paljudele, et otsused tehakse tagatoas või vähemalt volvo tagaistmele. Paremal juhul viitsitakse vaeva näha sellega, mismoodi see kõik välja No ma arvan seda, et sellega, mismoodi see kõik välja paistab, tuleks palju rohkem vaeva näha, see on täielik demokraatlikus ühiskonnas hästi oluline. Eks nüüd see otsustamise probleem kus, kes ja kuidas otsustab. No ütleme niimoodi, et eks on sellise väik, kas korporatiivse ühiskonna probleem spetsiifiliselt, eks. Ja mis seal salata, eks meil on ka väga palju seda Soomeliku saunas otsustamise mentaliteeti, kui me vaatame soomes kõiki sarju, mis on poliitikas tehtud, siis on see noh, nagu võtmepilt on see, kuidas mehed istuvad saunas ja otsustavad, eks ole, ja ja eks seal probleem see ongi selline väikese ühiskonna probleeme. Distants, otsustajate distants nii-öelda rahvast on väike. Ja, ja see see nagu tingib selliste suletud areenide suletud otsustuse formaati, teket, et noh, see on, selles on nagu tubli annus paratamatust. Nii et omamoodi sellega võidelda ei olegi mõtet üldse. Sellega peab võitlema alati meedia on see valvekoer, kes peab seda tasakaalustama, aga noh, kuskil maal me peame endale aru andma, et noh, see on, see on lihtsalt paratamatult see, mis moel see süsteem toimib. Sa oled muide säutsunud, et sa ei plaani rohkem erakondi luua. Miks? No see oli siin, see säuts tuli nüüd selle, selles debatis nii-öelda üldistatult öeldes vabakond versus parteid, eks ole, kus ma siin võtsin Twitteris sõna ja mulle tundus, et mingitel hetkedel hakatigi parteidele üle kohut tegema. Aga ei noh, mis puudutas erakondade tegemisse, siis jah, ma arvan küll, et selliseid revolutsioonilisi ettevõtmisi inimene tõenäoliselt kui tal on nagu tarmukus teeb ühe korra elus, eks. Et et loodetavasti ma osalen elus küll paljudes evolutsioonis protsessides, aga mitte revolutsioonilises. Ja mõte, tänane poliitiline olukord Eestis me mainisid neid vabakondi, räägime sellest ka hiljem, me räägime kindlasti skandaalidest, mis, mida kindlasti kuulaja ootab aga selle uue poliitilise jõu. Et see potentsiaal on teema ära lõpetada, siis mõneti seda justkui kardetakse. Samas tundub vahepeal, et see jääb justkui mugavuse taha. Miks see uus poliitiline jõud Eestis tuleb või ei tule lähiajal? Raske öelda, eks ma arvan, et eks lõpp lõpuni ju otsustab, lõpuks otsustab see, kas tänased erakonnad noh, teatud joontes korrigeerivad enda käitumist või mitte selles osas, mis noh, ütleme siis nii rahvale vastu mäletan. Aga noh, ma arvan seda, et siiski sellist suure hurraaga uue erakonna tegemist ma nagu ei näe, et mulle tundub, et ikkagi suures osas noh, ollakse täna palju enam Eestis rahul sellega, kuidas riik toimib, põhimõtteliselt. Hea küll, parteid kui sellised on, on noh, ei ole nii, legitiimsed oli nii nii aktsepteeritavad, kui me tahaksime. Aga riigi toimimisega ollakse rahul laias laastus ja ma ei näe, ma ei näe neid massi inimesi, kes ohverdaksid oma ütleme tegevust ettevõtluses, akadeemilises sfääris, mujal ja kes, kes nii-öelda võtaksid selle initsiatiivi, et, et ma arvan, et rahuloluriigi toimimisega tervikuna on selleks liiga suur. Nii et mingis mõttes jääb, see jääb see selle rahulolu taha nende inimeste puuduse taha, aga kas see jääb ka raha taha? Ei jää, ma arvan, ma arvan, et jää alt. Et kui on mingil seltskonnal kindel veendumus ja suutlikkus presenteerida ka nii-öelda toetajatele plaani, eks olles seda kunagi ise ka läbi teinud, siis. Ja ütleme, kui nii-öelda ette võtjaskond tajub, eks kui me räägime sellest poolest, et, et on olemas grupp inimesi, kes, kellel on riigijuhtimise jaoks parem plaan ja visioon, siis, siis ma arvan, et, et see raha taha jää Tänane poliitiline olukord Eestis palju on kuidagi neid skandaale eriti parteide jaoks, idaraha skandaaliga see kõik justkui algas edasi tulid kohe elamislubade skandaal rahastamisskandaal või siis see raha nii-öelda meikari skandaali ja nüüd siis volvo skandaal otsa, et miks just nüüd, miks need kõik korraga, miks nii palju, et seda on tõesti kuidagi viimase aasta jaoks kohutavalt palju? Aga alustaks nagu sellest, et vaataks mis tüüpi skandaalis need on. Kõikide nende skandaalide läbiv joon, on küsimus eetikast, eks, et kas mandaadi saanud rahva usalduse saanud ametikandjad poliitikud on käitunud, et noh õigesti eetiliste printsiipide suhtes, kui me võrdleme neid skandaale, näiteks ütleme, 10 aasta taguste veel vanemate skandaali, 90.-te lõpu eesti poliitika skandaalidega mäletame katset Eesti energiat erastada. Noh, veel tagasi ajalukku minnes Ruba rubla tehinguid ja muid suuri skandaale seal moel või teisel olid õhus ja osad leidsid tõestust. Ikkagi sellised suured suured korruptsioonijuhtumid, eks, et et täna ma ütleks niimoodi, et need skandaalid, mis on, on, on valdavalt nende fookus on nii-öelda eetika ümber. Ja ma arvan, see on sellise väljakujunenud stabiilse demokraatia fenomen, et kui on, nagu institutsioonid on põhiolemuses paigas ja ühiskond nagu toimib, siis ühiskonnal ongi aega fokusseerida oma tähelepanu sellistele küsimustele enam, eks ole. Nii et ma arvan, et see on nagu loogiline, et me oleme praegu sellises sellises faasis, kus me küsime, avalikkus küsib otsustajate käest neid küsimusi, et et, et kas, kas, kas see, kuidas te tegutsete on ka eetiline. Nojah, ütleme selle eetikakoha pealt, oleme me siis hetkel kriisis. Ma arvan küll, et oleme kriisis ja ma arvan, oleme kriisis just lähtuvalt sellest, et me oleme nii-öelda avalikkus, on tõstnud standardid järsku palju kõrgemale, kui nad olid varem, eks. Et sellest lähtuvalt kindlasti me, me, me läbime mingit mingit sellist faasi. Aga mõtisklen korra sellest rahastamisskandaalist ilma nimedeta, et kui üks poliitik räägib, mida ta teab ja erakonna kohta, mille liige ta on erakonda astuda vastu välja, teda süüdistatakse valetamises. Ehk siis noh, mingis mõttes võib ju eeldusel et nüüd see poliitik räägib tõtt, siis võib poliitika kohta öelda, et ausus on küll väga meeldiv asi, aga poliitikast saab ilma selleta paremini läbi. Ma arvan, nii hull see lugu ei ole, et ma arvan, et noh, kindlasti eks see juhtum on õppetund kõikidele erakondadele. Ja loo moraal on ikkagi lõppude lõpuks selles, et asju tuleb ajada avalikult, eks ole. Ja, ja siis on nagu vähem probleeme Ja siis tuleb jõupingutused teha selleks, et need kilekotid rahaga kaoksid ära, et, et see oleks ikkagi selline, et kõik saaksid asjast ühtemoodi aru. Ütleme niimoodi, et kilekott raha rahadega sihkamas ei ole läinud, eks ole, aga aga neil ei olnud. Muide Res Publica ei, meil selliseid, keda me kilekotid, kampaania, kilekotid või oma raha hoidsid meie otsi haarav pangas. Aga aga ütleme niimoodi, et, et ma arvan, et see on jah, selles mõttes kindlasti õppetund erakondadele, et hea on, kui, kui, kui asjad toimuvad võimalikult avalikult. Ja, ja noh, eks me oleme siin selline väike kogukond, miljon inimest natuke peale, kõik tunnevad kõiki, ma arvan, et noh, paratamatult see puhasta peas mõttelise, tekitabki mingisugused veidi uuemaid ja paremaid käitumisest. Kas on praegu näha mingisugust moodust, kuidas need rahaasjad, erakondade rahastamise küsimused siis tõepoolest oleksid ausamad ja ka tunduksid ausamad? No see erakondade rahastamissüsteemi küsimus on selline küsimus, kus on jube lihtne anda selliseid idealistlik lahmivaid lahendusi, eks ole, et keelame midagi ära või, või mis iganes. Aga tegelikult on ausalt öeldes olnud juba ikkagi inimtsivilisatsiooni algusest asjad nii, et kui võim kohtub rahaga, eks et siis mõlemad piltlikult öeldes tahavad tantsida tangot, eks. Ja küsimus on selles, et ja mõlema mõlema mõlema huvid sellise kohtumise juures brutaalselt öeldes on, on teada, eks ja küsimus on selles, et kuidas me ühiskonnas kokku lepime selle, et, et noh mida me tolereerima selle mõistliku kohtumisformaadi all, eks ole, ja ja, ja, ja ega lõpp ega lõplikult, seda probleemi ei ole lahendanud ka kõige demokraatlikumad ühiskonnad, need ühiskonnad, kus, kus nii-öelda, kes on korruptsiooniindeksi järgi kõige nii-öelda puhtamad valitsemissüsteemid, me võtame siitsamast, soonest, kes oma eeskuju viimasel ajal mitmeid erakondade rahastamisskandaal väga-väga selgeid selliseid juhtumeid. Nii et noh, ta on selline keeruline, keeruline valdkond, noh, eks siin tuleks nagu arutada, mis poole iseenesest ma arvan, et, et noh, meil süsteem selle koha peal toimub hästi, et erakondade riigieelarveline rahastamine on korralikult paika pandud. Ütleme nii, et oma igapäevategevused nad suudavad korralikult ära rahastada. Et küsimus on tõesti selles, et kas huvirühmad teatud üksikotsuste läbisurumiseks suhetes erakondadega, siis, eks ole, alati käituvad õiguspäraselt või mitte, aga ega siin siin ongi. Selle süsteemi seisukohalt on jällegi ikkagi üks selge kuldreegel, et, et üritada teha seda otsust, ütleme otsustamist, aga siis mõjutamise protsessi ütleme siis ettevõtjate erakondade vahel võimalikult avalikus, et, et oleks avalikkusele näha ja avalik kontroll on siin siin ainus asi, mis, mis tegelikult töötab. Ja päris lõpuni avalikuks ei saa kunagi. Tuli avalikuks see kahjuks ei saa kunagi, kui me vaatame ka tõesti nende riikide näiteid, kes on meil eeskujud. Poliitiline vastutus kui selline, kas meil üleüldse selline mõiste üldse veel eksisteerib, selles mõttes? Praeguses seisus niimoodi päris õige küsida, et, et reaalsuses. Nojah, eks ta ole keeruline küsimus, et probleem selle poliitilise vastutusega meil mulle tundub, on natukene sarnane, nagu ma ettevõtlusvaldkonnas tooksin paralleeli ütleme siis nii-öelda pankrotistumisega Essk. Kuidas ühiskond käsitleb pankroti, eks ole. No me teame, Ameerika Ühendriikides on see käsitlus, see, et pankrot on, on tegelikult eeldus uueks võimalus, eks ole, et see ei ole selline totaalne lõplik ebaõnnestumine, millega kaasnevalt sind lüüakse, lüüakse seina külge piltlikult öeldes, eks ole, et ja mulle tundub, et poliitilises poliitilises kultuuris on on probleem see, et et noh, poliitikud ei taju ja avalikkus ei oska seda ka hinnata, et ütleme kui keegi võtab poliitilise vastutuse, et see on, noh ma ütlen ka suhtekorraldajana tegelikult seda, et see on ju see on ju suurepärane võimalus teha näidata ennast heast küljest noh, teha sellist, ütleme, restarti võtta, võtta positsioon uueks alguseks, et, et meil ei ole kuidagi seda kultuuri ausalt öeldes, ma vaataks seda Essop selle külje pealt. Et siin tegelikult nendes, nendes viimaste skandaalide on neid poliitilise vastutuse võtmise kohti küll ja veel. Kui tahaks jah seda niimoodi välja mängida, siis, siis noh, neid vastutuse võtmine, võtmise momente on ju ju ju ju palju väiksemate juhtumite puhul kui siin on viimasel ajal olnud, et lõppude lõpuks Me teame Rootsi kuulsaid kuulsid juhtumeid, kus üks minister astus tagasi, sellepärast tõstis endale vist kogemata, eks ole, asutuse krediitkaardiga sukkpüksid, eks. Et noh, see on sellise poliitilise kultuuri küsimus ja ja just küsimus selles, et kuidas otsustajad ise seda, seda nii-öelda võimalust tajuvad. Vabakonnast siis ka vabakondade tugevnemine või ütleme, kodanikeühenduste tugevnemine, riigi kodanike suurem seisukohavõtt oma veendumuste asjus seal viimasel ajal natukene justkui pead tõstnud ja see on ainult tervitatav, aga, aga milline see seis täna Eestis on? Alles hästi normaalne areng olnud, eks, et ma käsitleks seda nii, et et kui meedia ülesanne on klassikaliselt olla selline vertikaalne kontroll poliitilise süsteemi üle, siis vabakond on, on selline horisontaalse kontrolli võimalus, eks ole. Ja muidugi vabakond, et vabaühendused on poliitikud võttele ebamugavad sellepärast, et noh, see on, nad on selles mõttes, kui, kui meedia on selline ütleme käitub poliitikute suhtes kui selline klassikaline konventsionaalne armee, et on teada poliitikutel, kuidas meedia käsitleb poliitikat ja kes kuidas mida küsib siis siis vabakonna, noh, need rünnakud on sisulised, selliseid geriljarünnakust, eks ole. Aga, aga kuidas see vahekord on, ütleme nii, et ma arvan, et see vahekord, et samas ma pean ütlema, eks ole, kahjuks ei ole ka paika loksunud, et ma vaatan ka vabakonna poole pealt vabaühenduste poole pealt on sageli sellist noh, liigset revolutsioonilisest märgata, et noh, ma vaatasin kasvõi selle tasaeelnõu menetlemise puhul need erakondade poliitilised fondid, eks ole, mis siin teemaks olid seal siis ka olid saatnud muudatusettepaneku. Kuid erinevad kooriühinguid ja laulukoorid ja tantsuansamblid ja need edasi, eks ole. Et, et siin ma ütleks ka niimoodi, et, et noh, mingis mõttes on, on riigi juhtimine ja demokraat diatoimimine, sfäär, millel on heas mõttes oma konservatiivsed elemendid, eks ole. Ja mulle tundub, et, et, et noh, see ütleme, see vaba kondade ja parteide suhe peaks noh, ma ise eeldan, et ta lähiaegadel loksuks nagu natukene paremini paika, eks ole, see on selge see, et et see vabakonna reaktsioon tähena parteide käitumisele on olnud selline noh, kriitiline, kriitil, radikaalse kriitiline see on selge, aga, aga, aga, aga ta tegelikult võiks loksuda nende omavaheline suhtlus nagu, nagu paremini paika Ma vaatasin Eesti Ekspressis, vist oli tehtud vabakonda. Et selline vabakonna valitsus sadakonna valima kaitseministriks kas, kas see on kuidagi seal nii-öelda tegelikult ministriametit ei ole olnud? Ei ole olnud, ei tahtnud või ei tulnud välja. Kui me Res Publica tegime ja siis olid meil algusest saati päris päris selgelt kokku lepitud rollid ja ma arvan, see ongi ühe eduka organisatsiooni toimimise eeldus ja ja mina poliitikas käsitlesin ennast alati noh, rohkem tegelasena, kellele meeldis olla kulisside taga kui kulisside ees, niiet see oli ikkagi üsna teadlike loogiline. Aga teeme väikese muusikalise pausi, siis tuleme edasi ja räägime edasi, ott, lumi ka. Ja siis juba õpetamisest Tallinna Ülikoolis avalikku poliitikat. Tänase jutusaate külaline on Ott lumi, endine poliitik ja tänane õppejõud ja suhtekorraldaja. Aga õpetamisest räägimegi, et öeldakse seda, et, et kui inimene hakkab teisi õpetama, sest ta tegelikult iseõppinud või kõige rohkem selle protsessi käigus mida sa Tallinna Ülikoolis avaliku poliitika õppetundides või, või loengutes annad, et mida see reaalsuses tähendab, mida sa õpetad inimestele? Reaalsuses tähendab seda, et ma loen jah, erinevaid ainekursusi, ütleme, testib poliitika kujundamist valitsemisinstitutsioone. Ja ka mitmeid riigiteaduste muid selliseid põhikursusi. Noh, kui rääkida sellest, et kui palju see poliitika teadus haakub praktilise poliitikaga siis noh, klassikaliselt on seal muidugi niimoodi, et need kaks sfääri on, on, on eraldiseisvad, et et ega väga palju poliitika ja riigiteadustes ei olegi inimesi, kes praktilise poliitikaga tegelevad. Ja noh, teatud mõttes on see ka loogiline, sest et niiviisi on võimalik oma ütleme siis neutraliteedi või objektiivsust tõenäoliselt paremini säilitada. Aga, ja noh, minu elu on läinud jah, niipidi, et ma olen, olen nagu mõlemaga tegelenud ja ja ma arvan, et eks minusuguseid peab ka olema ja eks tudengitel ma eeldan, et on kedagi minusugust selles mõttes huvitav näha, et et noh, sellist teoreetilist mudelit tee juurde ma, ma, ma loodan, et ma ehk sageli oskan rääkida mõne väga praktilise loo. Ja, ja see selles mõttes ütleme siin kui ma, kui ma tegin selle otsuse siin kuus-seitse aastat tagasi, et ma oma õpingutega tõsisemalt edasi lähen ja hakkasin ülikoolis ka loenguid andma, siis see oli selles mõttes teadlik valik, et ma, ma, ma tundsingi, et et elus elus oli olnud nii palju käsivõitlust ja noh, seda trakt praktilist praktilist tegevust, et ma tundsin, et seda, seda peab augu sellise rehtilisema tegevusega tasakaalustama ja noh, kuna see pisik mul sees oli ka sisulise nagu doktorantuur on, su praegu pole, mul on pooleli veel doktorantuur jah, et et ütleme nii, et et praegu ettevõtja elu kõrvalt on, on lihtsalt aega aega olnud, vähe seda kokku tõmmata, aga loodan selle varsti Vaatasin Tallinna Ülikoolis neid sinu kureeritavaid aineid ja üks, mida oli võimalik ka võtta, oli erihuvide esindamine, huvirühmade käitumine, valitsus, suhted ja lobi, valitsus, suhted, et ma saan aru, et sellest on saanud meta Advisory grupis sinu põhitöö. Kuidas see käib? See loengukursus algab alles sügisel sedasama mainitud loengukursuse, et see on Tallinna Ülikoolis riigiteaduste ja meediaõppetooli koostöös uus õppekava, poliitiline kommunikatsioon ja seal ma loen sellist ainekursust, aga tõsi on, et see haakub ka meie ettevõtte praktilise tegevusega, et noh, kui minna sõita Ameerika ühendriikidesse ja grindida seal Washingtonis valge maja lähistel ringi, siis seal on neli-viis tänavad täis neid, neid sarnaseid ettevõtteid ja seal on nende ettevõtete käive ulatub muidugi meiega võrreldes kosmilistesse sfäärides, aga aga põhimõtteliselt jah, millega me tegeleme, on siis ettevõtete nõustamine, kes tegutsevad ütleme siis regulatsiooni mahukutes sfäärides ehk sfäärides, mis puudutavad siis avaliku võimuga palju kokku. Nõustame neid selles osas kuidas avaliku võimuga suhelda, mida on neil oodata nii heas kui halvas, kuidas siis poliitikakujundajate poole pealt läbi seaduste määruste, milliseid mõjusid nende ettevõtlustegevusele, seeläbi on võimalik ennetada oma argumentatsiooni esitades, nii et see on selline selline ütleme, Eesti mõttes ettevõtluse mõttes küllalt uude tegevusvaldkonda. Reeglina rahvusvahelised ettevõtted, kes on nii Baltikumis Eestis tegutsenud, on, on kasutanud selleks oma oma nii-öelda majasiseseid inimesi, aga, aga, aga jah, me oleme, oleme need, kes, kes selles, selles sfääris siis nüüd nõustamispakuvad. Ma kujutan ette, et see töö on, on, on üsna selline isikukeskne, et seda ei ole võimalik teha niimoodi, et sa lõpetad 23 aastased ülikooli ja otsustad, et nüüd vist valinud poliitilise lobi, ma arvan, oma oma tegevuseks, et noh, et seal ongi reaalselt vaja seda, et, et et tegevpoliitik võtaks su kõnesid ja et suureri mees samamoodi või noh, kindlasti kindlasti Ja on see selline lobinõustamine, suhtepõhine tegevus, et ja eks ka suheldes otsustajatega kindlasti on sellel oma kaal. Aga tegelikult on see selles mõttes kõik palju, ütleme siis palju vähem seksikam kui tundub selles mõttes, et tunnistama, et eks igapäevategevusest lõviosa pigem seostub suhtlemisega ministeeriumi ametkondadega, et Eesti on siin jälle selles mõttes, väikeriigile omaselt, on, on ju nii, et ühes valdkonnas üks ametnik konkreetselt teebki palju asju ära, nii et aga nii seda kui teist Kui nüüd taas laiemaks minna, siis rääkides demokraatiaseisust Eestis või meie riigis, et mis seisus demokraatia meil on, kui sügav murekorts laubal peaks olema? Ma arvan, et on normaalses seisus, et ta ei põe meil mingisuguseid selliseid fataalseid haigusi aga küll on ta küllandal sesoonsed tihedad külmetushaigused, eks, et noh, oleneb, kellega me ennast kellelegi võrdleme, eks ole, aga kui me võrdleme ikkagi ennast näiteks nende riikidega, kellega see võrdlusalus on loogiline siin ütleme Kesk-Ida-Euroopa riigid neile sarnase saatusega, siis meil on ikkagi küllalt stabiilne poliitiline süsteem. Valitsemine on heas mõttes küllaltki läbipaistev, eks. Et see, millega me täna tegeleme, on ikkagi noh, selle süsteemi selline tuunimine, eks mitte enam ülesehitamine, nii et ma arvan, et ei ole seal möödograatlejada midagi. Saate lõpetuseks on huvitav ikkagi nimetada mõned nimed, kama, mõtisklen. Rääkides tänastest Eesti poliitikutest, no võtame nii opositsiooni kui, kui koalitsiooni poole pealt, et kes on sellised nimed, keda sa näiteks hea meelega tood ühes või teises situatsioonis näiteks oma oma loengutes, kes on sellised Eesti poliitika suurkujud? Noh, kas nad saavad olla suurkujud, kui nad täna veel tegutsevad, et ilmselt seal alati selline nagu asi, mille, mida me vaatame retrospektiivis, aga noh. Ma julgen öelda, võib-olla seevastu igav, aga mulle on ta mulle endale on väga sümpaatne siiski see paljud minu enda põlvkonnakaaslased ja head sõbrad-tuttavad on võt nuud, võib võtta maas ja nii-öelda heas mõttes eesti poliitikalt üle noh siis nimetame vettinud mäkradelt, eks ole, käske termin. Ja siin on siin siin nagu teatud seltskonda tähistatud, kasutan sedasama. Et noh, võtame, nimetame nimesid, eks ole, Reformierakonnast. Keit Pentus, Kristen Michal, Taavi Rõivas, eks ole, IRL-i poole pealt, Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher. Noh, keegi nendest ei ole veatu, eks. Aga, aga nad on uue põlvkonna tegijad, nendel on uue hariduskontaktid ja võimalused poliitikat teha ka Euroopa tasemel, mis on tegelikult vajalik ja mul on selle üle hea meel ja, ja ma arvan, et see on juhtunud kiiremini ja varem, kui seda oleks osatud arvata ja ma arvan, see on hästi positiivne. Michali puhul näiteks viimane skandaal, sa ei näe teda kuidagi kõigutaks. No eks ikka kõigutab, eks ikka kõigutab, aga eks noh soovin talle jõudu ja eks ta peab omat otseselt ega maja eksraskused on ikka poliitikas ka selleks, et nendega võidelda. Opositsiooni poole pealt sa muidugi nimed. Ei, ma võin nimetada küll, see oli juhuslik, et ma arvan, et samamoodi, eks et Jüri Ratas, eks ole, kes on mul ka endal väga ja tuttav, ma arvan, et on väga tugevate poliitika, eeldustega kindlasti. Sotside esimees Sven Mikser, ilma kahtluseta niisugune särav ja tuge uue põlvkonna tegija. Aga ma teadlikult nimetasin praegu Nola põlvkonna tegijaid, et ma arvan, et nad vajavad rohkem esiletõstmist, kui seda on tehtud, sest et ma ütleksin, et meediakäsitlus on olnud paljuski üle kohtunud nende suhtes öeldakse, et noh, need on parteikontorites üles kasvanud broilerid, eks. Mis nemad nüüd siin asjadest teavad, on oma kohad kätte saanud, eks ole, aga, aga tegelikult ma arvan, et see on olnud nagu Eesti riigile väga oluline edasiminek. Et need inimesed on täna juhtivatele kohtadele saanud ja kas see selles mõttes, et nad saavad omavahel ka palju paremini läbi kui, kui, kui eelmine põlvkond, eks ole. Ütleme, generatsioonidevaheline selline lõhe ikka veidi on jah. Ütleme niimoodi, et ma ei tea, kas see on isegi nii nii teral süsteemi sees, aga kui olen ise täna süsteemist väljas ja ma vaatan seda mängu kõrvalt mingis mõttes, siis siis ma näen, et nende põlvkondadevaheline mentaliteedi vahe on ikka küll märkimisväärne. Ott lumi sajab üsna noorelt, saavutanud päris palju, samas noored inimesed tavaliselt veel otsivad ennast ja tegelevad meeletustega. Kahetsusi. Ei noh, ei tea, ei oska öelda, eks, eks need kahetsused ikka kuskil hingesopis on, aga, aga noh, praegu on pigem ikkagi veel noh, veri vemmeldab ja loodame, et võtan ette veel. Midagi sellist, mida sa, mida sa nagu täiendavalt kahetseda, enne kui ma asun kirjutama nii et seal sissejuhatuse saate jooksul on ka mitmed sellised mõttedki õendusvõlu, ära teilt asi vist nii hull ei ole? Ei ole ta hullu midagi, alustasime korvpalliga, lõpetame korvpalliga, kui palju sa praegu platsile jõuad ja, ja kui palju korvpall sinu elu sisustab? Noh, eile eile muuseas Käisime koolikaaslastega mängimas siin üle üle mõne aja ja noh, tegelikult on nüüd viimastel aastatel päris palju sisustanud jälle, et meil on siis vanas nii-öelda riigikogu seltskonnas oligi Jüri Ratas nagu väga aktiivne korvpalliorganisaator ja, ja noh, tegelikult meil seal selles mõttes riigikogu seltskonnaga endiselt see on siis nagu nii-öelda sügistalvisel hooajal iganädalased treeningud, mida treener ratas võib läbi ja noh, on ka võistlused, et meil katsutakse päris päris tihti mängima ja, ja noh, meil on olnud ka selliseid täitsa noh, selliseid helgeid hetki, kus on olemegi ise üllatunud, et oleme seal noorte poistega jooksnud, et, et täitsa mänginud. Head kuulajad, meie tänane külaline jutusaates oli ott, lumi. Aitäh, Ott. Aitäh, Toomas.