Teie Heino pilliks olete üks neid väheseid ringhäälinguuurijaid väheseid just seetõttu. Te ise olete ka ringhäälingus tööd, teenusest ega ringhäälingurahvas iseennast uurida väga ei armasta, paistab neist. Ja kuivõrd ma just uurija olen, see, mida ma olin kirja pannud, ühte teist, selle liiga korralik kass oma saba otsas ära. Aga noh, nii jah, mõningaid märkmeid on süsteemitud. Teises olidki ringhäälingusse 1000 üheksasajanuia ja nüüd pean võtma esimene kontakti, mul ringhääling koolid 32. aastal, kui ma olin Tartu tehnikagümnaasiumi abituriendi raadioringhäälingu Tartu saatejaamas praktikale või on see sellest, et sõja eest see oli jah. Aga tegelikult kontaktid olid varem kui hakata nii iidamast-aadamast peale. Mina sain selle raadiopisiku meie perekonnatuttava käest olin Tartus üks meisterjaan kull tart telefonivõrgus. Ja tema tegi raadio. Ja no muidugi mina olin tehnikagümnaasiumiõpilane ja linnapidi igal pool sees. Ja muidugi seal sai kuidagi nagu see asi nagu alguse. Ja siis 1930 või 28. aastal asutasime Tartu tehnikagümnaasiumis Göringi, enne ei olnud huvitav tehnikagümnaasium, humanitaarring oli, muusikaring, oli spordiring, oli tehnikaringi olnud siis tehnikagümnaasiumi tehnikagümnaasiumi, tegime stel raadioringi ja muidugi korraldasime ekskursioone ka Tartu raadiojaama. Seal oli jaama juhatajaks Evald Mägi, kellega me koos töötasime. 32. aastal Tartu tehnikagümnaasiumist mind ringhäälingujaamu praktikale saadeti, siis oli juba nii teatava tutvusel ees olemas. Aga teie ei ole mitte huvi tundnud tehnilise külje vastu, vaid ka selle vastu mida selle tehnikaga kuulajale anti. Meie aga vaadake, mündil on kaks külge ega paigas tehnika, üksinda pole midagi, aga ütleme nii, saatega mees, ilma tehnikat pole ka midagi. Nii et see on paratamatu ja kui inimene juba on niisugune eta enda ninna igale poole, topib siis paratamatu, et. No algul, kui tulite, oli ka ringhäälingutehnika suhteliselt algeline. Aga seda tagasihoidlikum oli muidugi saatega maise. Kädali selle ringhääling Eestis asutati eraettevõttena. Ja paraku selle eraettevõtte osalis raadio Ringhääling. Esialgsed osanikud ei olnud nagu nakatatud tuurimissioonist. Nad vaatasid ainult, kuidas raha saaks. Muudatuste sai siis raha sai küll. Ega ringhääling maksja seid dividende ja ringhäälingu põhikapitali, kui ma ei eksi, iga paari aasta tagant jälle kahekordistati. Ja oli nii, et siis kas osad Tähed läksid endistele aktsionäridele või tuli uusi juurde. Aga siis ringhäälingu saatekavasse tekkis niisugune kvalitatiivne hüpe. Kui oli üks niisugune koja revolutsioon. Meil oli ärimees William Tomingas. Ta ka nii kultuuririndel paistis silma. Ja kui tema sai, peame aktsionäriks. Siis nad tegid niisuguse asja korraliselt erakorralise peakoosoleku ja valisid seen või hääletasid siin endise juhatuse, kes koosneb peamiselt puukaupmeestest, hääletasid maha ja vanast esialgsest juhatuses ja ainult üks mees juhatusse. Aleksander Tamm? Kuldsuu noh, see oli haruldane inimene. Täitsa omapärane raadiomees. Ja ainukene jäi tema sinna ja siis muidugi valiti juhatuse sellised mehed nagu William Tomingas, tere Dolbrei. Ja siis mul hakkas see asi, hakkab osa Iisrael minema. Mis aastal see oli, see koja revolutsioon, oodake tänasest ütlesite, jah, vaadake, kui te lubate, siis ma tean natukene seda asja lahkama. See erakorraline koosolek oli 29. detsembril 1927. Peaaktsionäriks oli William Tomingas ja senine juhatus tagandati In corpore, välja arvatud ajunud Aleksander Tamm. No siis oligi nii, et siis tulid vabamad tuuled, hakkas nagu rahasid natuke rohkem liikuma. Ja muidugi võetega raadioseadusse, täiendas juurde, määras ära dividendide ülemmäär, ei tohtinud ületada teatud protsendimäära. Muidugi siis nagu raadioringhäälingu aktsioneerika, nagu ise lõikan ennast niikuinii raha oleks läinud. Ja muidugi siis hakkas juba asi arenema, aga muidugi ikka otsad läks lahti siis kui riigistati. Pärast riigistamist, siis juba oli progress ikka nii silmnähtav. Vot mul on siin mõningad andmed, näiteks kuulajate arvu kohta. Võtame 26. 27. aastal oli umbes 700 kuulak. See oli esimene aas esimene aasta ja no fotomüük paar aastat ei võta, need kolm, 28 29 oli juba 8005 saadetektorid 6000 lamp vastu võtet tehes teist pool 1000. Aga võtame on meil edasi näiteks 32 33 hikeses asil kuskil samal tasemel 14000 millegagi. 34 35 oli juba 18000 ja 35 36 oli juba 28900, ühesõnaga 29000. Ja siis muidugi hakkas asi kasvama päris nii geomeetrilises progressioonis väga järjev järsult. 40.-ks aastaks oli midagi seitse, 80000 80000 ringis, ma täpselt ei mäleta, vist natukene alla, aga nii prakkerid ja 80000 selles suurusjärgus. Te mainisite siin Aleksander Tamme ja mis olid kuigi ausalt öelda esimene halloomees, tema oli esimene halloomees ja mina isiklikult tutvusin Aleksander Tammega päkahuvitavas situatsioonis. Kui ringhäälingu 10 aasta juubel oli siis oli niisugune olukord, et korraldati bankett ja saadetistele banketikutsed laiali ja kutse pääle märkused kõiki paluti osavõtust teatada ringhäälingusse proua kaarmannil ja see oli meie sekretär, kommutaatori juures istuv daam. Ja ringhäälingu kommutaator võib-olla niisugune niimoodi ehitatud, kui telefonist ära läks, siis ta lülitas telefon ümber tehnilise talituse peale. Ja muidugi meie võtsime vastu. Ja sattus siis niimoodi, et Aleksander Tamm helistas, kui mina olin valves ja provogaarman nii olnud. Ja palun Carmen edasi öelda, et tema ei tule. Ja Avalsema kurba kahetsus selle üles, et ma tahtsin tammega tutvuda. Ja sattusime jutu pääle ja ja ta mõtles, et teeme siiski, ma tulen, tuli õhtul sinna ja muidugi otsis üles, et kes see mees on? Muidugi, tema oligi vana soliidne härra minaarias poisikene aga nii, et me sattusime väga hea kontakti peale pärast ka mõned korrad veel, aga mitte eriti palju. Aga noh, see oli kuldsuu. Temal võisid anda näiteks teema rääkida saabast, rääkida puulõhkumise kirvest ja tema vestile, rääkida sellest pool tundi, nii et kellelgi ei läinud igavaks kuulata. See oli haruldane mees, ta oli selles suhtes nii Felix Morile väga palju sarnasust temaga. Ta äärmiselt kiirel reageeris väga hästi tema improviseerimis Tallinnas on suurepärane Teiskultsu. No tema oli seega, kes Felix Moore'i ringhäälingusse tõi, jah, jah, tema Felix nuriringhäälingus ja tema jäi ikkagi kuni lõpuni. Et tema ei katkestanud suhteid ka siis ringhäälingu, kui juba ringhääling riigistati. Aga muidugi see kontakti. Millal ta ära läks või mis mõisahärra Männik üldse oli? Äraminekut ei olnud ortaažil see, et 36 oli ringhäälingukümnes aasta, siis ta käis veel seal. Aga ma ei mäleta pärast. Ringhäälingu tööl, siis ei tööl laiunud, ei töölt ujumas, aga ringhäälingule elagooge harinsalt ringhäälingu oli selline huvitav asutis, teate et ega sinna sissepääsuks ei olnud tarvis mingeid propuskilt. Kel vaja oli, see tuli sinna sisse, otsis inimesi üles, kellega vaja rääkida, jätkas oma jutud ära ja läks jälle välja, ilma, et seal relvastatud valvet vaja oleks olnud. Ja aitäh, aga ma tõesti ei oska ütelda, millal ta meil nii seal turbiitud ära kadus. Jah, ma läksingi pärast üles kuuldemängudes alla Me anname puutunud rohkem. Tähendab ülesse tähendab seda kuuldemängude stuudiod olid kõrgemal korrusel viiendal korrusel. Et esimene oli kolmandal korrusel, aga seal meeldis paar, saadeldan, tantsime siis ülesse viiendale korrusele. Seal oli päris kuuldemängu tegemine. Te ütlesite, et ringhäälingusse oli vaba sissepääs kõigil kas siis näiteks tol ajal enne sõda ei kardetud siis nii kangesti. Ringhäälingute võidakse ära kasutada millekski, noh ütleme otse riigivastaseks tegevuseks. Nojah, enne sõda, enne sõda oli meil juba Nõukogude võim sees, siis ma võin seda Arsool enne seda neljakümnendat ei olnud, meil oli seal muidugi tüki abinõudeid olemas näiteks yhe ukse käepide. Seal ta tuli ülespoole tõsta, kui tahtsid ust lahti teha, siis ei teadnud. Nii, et kõik diversanss tuleb Labost lahti suruma, surub tegelikult ukse hoopis kinni poole. Ja meid ta igatahes kaitses ära. Et meil ei juhtunud kordagi midagi, et seal ükskord siiski ja osalise ajal oli niisugune lugu, et üks ajalehepoiss tuli sinna koridori ja parajasti moor hakkas teadvustama, hele hääles homne homne Päevaleht või midagi niisugust juttu. Aga muidugi see sai ka seal ära juhitud, kõrval. Ent nüüd saatekavast. Ma vaatan, teil on kirja pandud üsna huvitavaid asju. Või on tähelepanekud üldse veel ringhäälinguelust? Mina tahaksin, kui võimalus on. Ringhäälingust on meil ju avaldatud, nautisin Ivar Trikkel on siin teinud väga huvitava monograafia. Vello Lään on kirjutanud. Ajakirjanduses on ka olnud, ma tahaksin mõningad faktilised täpsustused teha. Näiteks Ivar Trikkel kirjutab, et ringhäälingustuudio kolis pikalt tänavalt Estoniasse 27. aasta kevadel. Tegelikult ta kolis 25. novembril 27. Seda võib isegi kontrollida. Seal päeva saadet ei olnud ja ajalehte ja selle saatekava koha peal Tiigohtle. Vello Lään tähendab, kirjutab Eesti kommunistist Eesti ringhäälingu ajaloo lehekülgi. Ja kinnite pralter Albert üksip olevat koos Aleks Kask, Neeme Eerik Laidsaar ja kirjutavad esimehed eesti rahvuslikult kuuldemängud. No ma ei tea, kust ta need andmed võtnud on. Aleks Kaskneem, Eerik Laid, särama tundusid need mõlemad väga hästi. Need polnud üldse selliseid mehedki, kes oleks, et kellelgi koos teinud ja nad ei vajanud mingit tegijat abistamist. Need tegid täitsa oma käe bloy, kui tarvitanud Kaiplingi väljendatud olid kassid, kes käisid omapead. Nii et see on niisugune, ma ei tea kustkohalt võetatute. Ja muidugi ma tahaksin veel rääkida ringhäälingu esimeest, kuuldemängust, mis esile kanti, mis ette kanti 24. veebruaril 1928. See oli Aleksander Tammanni koidikule. No selle kohta on ju kirjutab väga palju. Et see asi on, kirjutab kodanluse tellimusel ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult kodanliku konkreetset subjekti ei ole, kes telliks. Ja teiseks jäetakse nagu mulje, nagu oleks Tamm on selle asja teinud, ringhäälingu jaoks ei ole. Tegelikult see koidikul, Tamm on ise nimetan, keda näidendiks, kui ma ei eksi, oli kastramatil dramaatiline sketš või midagi taolist. See kanti ette 1920. aastal sõdurite näitetrupi poolt. 20 23. aastal ilmus eri raamatuna 25.-na sealkandis siis draamastuudio näitetrupp sellete sõdurite kodus. Seal muide mängis Felix Moor ise kaasa veel. Ja siis, 28. aastal tuligi raadio esimese kuuldemänguna eetrisse. Need, nagu näete ikkagi kaheksa aastat oli juba eksisteerinud. Mingit tellimust ei ole ka muidugi dramaatiliselt, aga nõrk asi. Ta oli niisugune. Kui võtaksime kätte, nii, panime lõikama ajalehes loosungid välja, leebemad ühte ritta. Aga tol korral asi ära ja huvi oli muidugi tohutult suur. Võib-olla ta tööd on ka eriarvamusi, näiteks must valgel ei ole. Võib-olla on kusagil, aga vähemalt mul ei ole pihku sattunud, millal Türi saab ja esimeses saate, andis. Ivar Trikkel kirjutab 37. aastal Paide koduloomuuseumis on aga Türi linnavalitsuse ja riigiringhäälinguvahelises kirjavahetuses üks dokument. 1938. aasta jaanuarist, kus alles võeti vastu saatja, ruumid anti üle seal, enne seda siis ikka ei saanud saate töötada. Tõenäoliselt mast võis valmis olla 37. Seal valmis nii, seal ehitati ju saatejaam diiseljõujaam jamast. Seal, kus kompleks. Aga seda ma praegu tõesti, mul on kindlasti märkmed olemas, aga seepärast, et kas seal oli ikka 38 pidi olema, kui tööle läks? Muuseas jah, ma paraku praegu peast ei oska öelda, Sillardil peaks selle kohta täpsemad materjalid olema. Nii võib-olla siis saate kõvast Delane märkmed olemas, kui palju raadiolehti vanu raadio lõhki ja nimetati siis ajakiri, raadio ja, ja nii edasi. Raadiosaatekavad film ja teater kõik koos ja nüüd on seal kõik läbi vaadatud, sest kuulge, eks nad kunagi oli kõik läbi vaadatud, aga kas me praegu kõike kõigest muljet on? Igatahes esimene raadi Lehtse ilmunud meil Tartus. Ja selle toimetajaks oli Karl kesa sil Tartu raadioklubi häälekandja. Ja hiljem tuli Tallinnasse nad Türi raadio Tartu raadioklubi häälekandjana hakkas ilmuma 26. aastal. Ja kui ma ei eksi, siis esimesel märtsil ilmus esimehe number. Seal Thompson oli Tartu raadiojaama, side, valitsuse raadiojaama juhataja, viht ja Karl, edasi oli noor ajakirjanik. Pärast tema ringhäälingus töötas saatekava toimetajana kuni Saksa okupatsiooni lõpuni, siis ta läks ära. See oli väga laia haardega mees. Omal ajal nii noorkirjanikuna tegi endale nime. Aga muidugi tema peamine teene oli Eesti Raadio ajakirja käima panek. Ja hiljem oli nii, et need ajakirju tekkisi mitmed, noh, see oli ikkagi buum. Kui raadiopuu mul oli, karathaadi rõhu mõnikord oli, kui ma ei eksi, oli kolm raadiolehte aga need kõik nii koondasid omavahel sellepärast konkureerida polnud mõtet, jaotati omavahel ametid. Ja muidugi ühte raadiolehte pidas igatahes Eesti raadio kuulajaskond väga hästi üleval. Ma võin öelda nii oma isikliku kogemuse põhjal, et igatahes ajakirjad raadio maksis väga korraliku honorari. Jah, ega see raadioleht on palgalõhe nimedorist päris ei oskagi kanda. Ainult saatekava, äratrükkimise koht. Tol ajal oli ju niimoodi veel see raadiosaatekavad välismaa saatega, vaat näiteks meiega olid meheks, kes tõlkisid. Ja väga operatiivselt need tekivad, ikka olid väga õiged, aegselt käes ja lehku avaldatu niisugune, no et kohe näha, on meie need, meil kuulda olevad jaamad kõikide kohtunike peamine ära toodud. Lainepikkustega jah, jah, jah. Lainepikkus sagedus kilo Hertides ja võimsus antennid. Nii et näete, Tallinn 410,4 meetrit seitse 31 megahertsi 20 kilovattantennist tuli Tallinna Tartu linna ette 0,5 kilovatti antennist ja ajas Lõuna-Eesti kohtuasja päris hästi ära. Nojah, hiljem siis, kui Türi saatja tuli seal jah, omaette. Omaette peatükk. Aga saatekavast, nii nagu teada olid, siis. Vähekene üks väike orkester, trio alustas muusikaga heliplaadilt ja tead, teated ja vahejutud see trio, kes alustas selline tegelikult meie ERSO algrakuke hämadriga. Ja kui võtta veel edasi Vaarman, tema esines juba ju Haapsalus. Kui Haapsalus katsesaadet tehti, oli juba vaarmann see, kes esines tšellole, Alfred Vaarmann. Nii et jah, ja kogu see ringhäälingu kasvas niimoodi hätta. Kasvas kuidagi, kuidas öelda, nii nagu pintsaku nööbi pintsaku juurde kombineerimine, jupp jupikaupa, aga kuna seal õiged mehed sattusid omal ajal õigesse kohta siis need jupid ei tulnud mitte juhuslikult, vaid need tehti plaani järgi. Need iga uus lüli, mis juurde tuli, see ei eitanud eelmisi. Aid täiendas neid. Ja seetõttu see aparatuur, mis sai kord juba paika pandud, jäi püsima. Ja meil ringhäälingus oli väga hea laboratoorium. Väga head meistrimehed. Amatöör nendes insener Stürmer laboratooriumis. Vello lill oli stuudio vanemtehnik. Võrdleme, kui eel oli seal näiteks jälle üks niisugune raadiomehaanik. Leok, sellised mehed, kuldsete kätega mehed, need olid ju kõik ise õppinud töö kõrvalt seda asja väga paljundatud leidsite pataljoni kooliga. Tulid sidepataljoni õppetöökodades näiteks ringhäälingusse. Ja olid sellised mehed, et ega neil üks käest maha ei kukkunud ja muidugi eriti pärl oli, oli meie töökoja meister Bernhard Theodor. See mees oli selline, kus võis valmis treida isegi uurimil võlgu vaja oli. Ja kui meile, kes esindasid mikrofon, hakkasin ise tegema siis Perlartegi täidis põhiliselt. Ja Bernhard oli väga solvunud, kui esimesed mikrofoni kapslid toodi välismaalt pärast raha raisata. Neid oleks võinud ju siin ka teha. Ja ma olin kindel, Tolisteinkar. Nii et no volbri kohta ütleme, tema oskas kaadrit valida. Ega sentigi, kes Olbri juurde dringel tuli? Ega need ikka ära minna, keegi ei tahtnud Jaulbril tööd pidi tegema, elu ilma tööta ei saanud. Praegu pidi teadma, mis on tema kohus, ülesanne? Vot selles ongi asi see tööjaotuse küsimus. Teate, kui keegi tellib, dirigeerivad sina teed seda, sina teed teist asja siis asi jääb ikkagi väga kroonulikuks, aga meil ringhäälingusse toimunud iga mees teadis, mis ta pidi tegema. Ja siis koostöö laabus niivõrd hästi, et et ei kujutanud ettegi, et seal võiks ka konflikte tekkida. Neid ei tekkinud, lihtsalt ei samu tekkida. Ja ausalt öelda ka selliseid mehi julmuga, kellega oleks konflikti võinud minna. Tol ööl mõistagi ringhääling oli väiksem, inimesi oli vähem. Aga üldse koostöötehnika toimetuste vahel oli vist väga tihe. No väga hea oli koostööd teha, kõikuda sealsamas ühe koridori peal, seal küll ainult ühest uksest välja minna töölisseal. Ja seal natuke mingid probleemid. Võtame näiteks saate ka mehed, ega temal ei olnud tehnikaga rohkem mingit tegemist, kui teadis seda, vat see kell laeva, panen selle selle mehe sinna sinna mikrofoni taha. Muu polnud tema asi, see seal, mikrofon käima läks, see oli endastmõistetav. See, et saad õigel ajal ära, lõpetati, see oli endastmõistetav, tal ei olnudki midagi teha. Ega seal, kas see koostöö loobumine, teate, kui hea hammasrattad koos töötavad, ega ei kuule külgselt, see ajam töötab. Ja meil oli niimoodi muidugi jah, eriti kuued, mehed tulid juurde saatekavas saatekavasse võetud rohkem mehi juurde pärast. Lohis alguses neljas harjumuse peale veidike aega. Aga ega selliseid fopaasid, prohmakaid ei juhtunud. Muidugi väiksed viperused, mis sai omavahel ära likvideeritud, aga need suurt midagi sellist, mis kuulajateli välja kõrva paistis. Ega sellist ei juhtunud, minu märatsejad? Te olite ringhäälingus tööl üsna kaua aega. Kuni kuni 444. aastani. Nende aastate jooksul nagu isegi aastakümnete jooksul ütleme, võtame siiski nii. See põhiline koosseis on, neil töö oli kaheksa aastat. Mis teile nendest inimestest eredalt on meelde jäänud? Aleksander tammest rääkisite Olbrist, rääkisid töökoja juhataja. Ma ei oska järsku midagi üteldagi. Sellepärast suguseid eredaid isiksusi, kes nime tegid, kellega te koostööd olete teinud? Ma ei tea, singid peab natuke mõtlema hakkama, glamuurist on paju räägitud, muidugi on palju räägitud, jah, moorist on palju räägitud, kerast, me rääkisime ka. Evald Mägi oli väga huvitav mees. Nägime, lasen ju tuttavaks siis, kui tuli Tartu jaama juhataja, kui ma veel tehnikalt minagi õpilasena seal raadioringide ekskursioonil käisin. Hiljem, kui ma olin seal praktikal siis tema oli jaama juhataja. Tema oli see mees, kelle korraldusel ma esimest korda mikrofoni ette pidin minema, kuna Moora jõudnud kohale. Kui ma all olin oma jutuks ära tekkinud. Ja kui ma hiljem Mägi käest küsisin, et kuidas oli Mägi patsutavad, mulle väga sõbralikult elab, ei ole viga, vaat sellel mehel läks veel kehvemini. No see oli juba niisugune suur lohutusikke, kohe teada, et kõige viletsam ei ole, see on sama hea kui midagi positiivset. Noh, ja vald, mägi, näiteks mägi muide tema töötas ringhäälingus kuni mobilisatsiooni. Ta oli ju mereväe reservohvitser, Tombilisatsioonide läks Venemaale. Siis ma kuulsin vist ühel korral, kui ta isenesest eesti saadetes Leningradis sattusin seda pealt kuulama. Hiljem kunagi ma siis sain temaga kokku juba niiviisi, mitukümmend aastat hiljem. Temaga läks asi nii, et tema oli siis sõja lõpuni seal ära tuli siia tagasi. Siis ta kiideti koos perekonnaga ära. Tulisel küüditamisest tagasi ja vot siis me saime kokku. Rääkisime ka natukene, aga ta varsti pärast seda suri, nii et ma ei saanud temaga pikemaid muljeid. Vaheta. Mägi oli väga niisugune mõistev inimene. Ta oli lühikesekasvuline paksukene, need on kõik üldiselt head inimesed. Ma ise olen ka paks. Nii et Mägiga oli kogu stuudiorahvale väga hea kontakt. Mäletan, üks episood on meie, Felix Moor viga. See oli vist mingisugune vana-aasta õhtul midagi taolist. Mägi oli valves, mina olin valves ja moori valves, nägi tegemistööd, siis nägi, oli stuudio vanemtehnik stuudio stuudiumis pooleli, tenn, juhata, vanem vanem. Vanem stuudio tehnikast oli tema ametinimetus. Ja oli siis nii, et me käisime Moriga alla Estonia valges saalis sõime. Seal oli. Puuvilja müügil ja mooritset panime papi mägi lehe pirni mutikese tünnipanekule heid, ostsime seal puhvetist, pirni, viisime pidulikul teevalt Mägile, panime talle pirni. Vot selliseid nalju, lehti seal. Lahkeda veel väga huvitav mees, kellega ma koos töötasin, tehnika feni, Boris kreemann. Ja tema oli meist kõigist vanem. Sellepärast ta oli eesti keele grammatikaga raskustes. Muidu ta tehniline taip oli ka suurepärane. Aga noh, siis kui ta meile tuli siis muidugi, tema oli alguses nii, pidid kõrval seisma. Aga täitrastia täitis oma kohuseid ja mis peaasi, et ta ei vedanud kunagi alt. Kõige kremon, kõike pappi, kreemja, nagu ma ütlesin, pappi, kremli ütlesid asi, ma teen selle asja ära. Ta võiks seda väga ebaleva häälega ütelda, aga fakt oli, see, ta tegi ära. No keda ma veel mainiksin? Ühte nimesid nimetanud? Ta on praegu pensionil, Harri, tema oli ka tehnikamees koos Me hakkasime tehnikaülikoolis õppima. Tema tee läks veidike teisiti, tema lõpetas ülikooli ära jäi tibi juurde edasi ja läks pensionile. Tehnikakandidaadina dotsendina. Ta peaks praegu olema ka Tallinnas. Keda siin veel mainida ei tulegi? Meelde? Aga nüüd, kui sa oled ringhäälingu ajalooga kokku puutunud, uurinud neid raadiolehti, kas mingisuguseid võrdlusi pärastsõjaaegse ajaga üldse tuua annab? Ehk mida te võiksite sealt välja lugeda, mis ringhäälinguga on juhtunud nüüd võrreldes seda, mis ta oli enne neljakümnendat aastat? No võtaksime võib-olla sõjaaja ära nagu vanasti kunagi öeldi, et isegi töö ei loe või tööraamatut ei loe, see okupatsiooniaeg ei loe kusagilt 45.-st uuesti. 44.. Ma ei ole kompetentne võrdlema, sellepärast mina pärast 40 neljandat enam ringhäälingus ei tööta. Ma mõtlesin seda, mis toimus Leedus, kuulnud olete smeetris kuumadele. Et väga-väga raske Sellepärast, et see kava suunitlus on hoopis teine olnud. Varem riigi ringhäälinguajal võeti ringhäälingut kui kultuurilevi asutist. Aga siis ta muutus agitatsiooni ja propagandaasutuseks ja need on ikka kaks eri ooperit. Varemalt oli nii siht kui ringhäälingus midagi lehti. Ja kui asja kuulsid peal kuulasid, mõtlesid siis sul tekkis pilt, et see asi nüüd niimoodi olla. Aga kui sa kuulad ringhäälingu propagandasaateid ja eriti kui sul oma praktilise kogemusega olemas siis tekib tihtipeale mõtet, jah. Ja muidugi, kui teate, sellised kahtluse momendid tekivad siis nii väga raske võrrelda. Mina igatahes Eriskeeri võrrelda. Eks ajad on muutunud ja kõik on õige, mis te ütlete? Jah? Propagandaks muutust asub küll. Nii, teil on üsna palju põnevat veel kaasas? Kaasas, põnevalt ei ole, muidugi mul on, ma olen siin ka üht-teist kirjutanud. Need asjad, ma rääkisin need ära. No ma tahaksin rääkida ehk siis veidikene kuuldemängudest veel kätte ikka see mul kõige valusam kõige põnevama, sellepärast et laadija põhilise töö ma tegin kuuldavandadestuudlas. Noh, Tammani kuuldemäng koidikul. Muidu huvitav on see 86. aastal kui ma kirjutasin ühel ajalehele ülevaate pealkirjaringhääling kuuldemängud käelt redigeeritud välja, Ferepliikmes rääkis tammuni koidikut. Mis less oli, no oli ta, mis ta oli. Siiski tahan veel, kirjuta Teataja võetacilmati repressioonid, tarvitusel need jätame. Ma jään ikkagi, kuidas öelda, sümbolist palju oleme praegu kõnelenud, et inimestel on hirm sees või siis on minul ka see ikkagi on olemas. Ei no, aga hirmusündroom on ju olemas ja seda on ju ikka 50 aastat sisse poogitud. Ega sellest paugupealt lahti ei saa. See võtab aega. Ja tegelikult hirmu sündroomiga on niisugune asi, et. Ma kuulasin näiteks eile Viiendat stuudiot, kus räägiti Kohtla järvest. Ja teate, mul tulid külmajudinad üle selja. Sellepärast et ega see asi nii lihtne kuidagi mõigu loeta näiti, seda, mis kangelastegusid, teevad meie kuulsusrikkad, kaitsjad oma suurte masinatega, linna teedel ja tänavatel. Ega see ka erilist niisugust kindlusetunnet ei süvenda. Nii et see on paratamatu, võtab aega, võtab aega. Väga hea oli kuulata täna Vaino Väljase kõnet partei keskkomitee pleenumil. See sisaldas, sisaldas väga palju julgust. Võiks nii-öelda teate, üks vana ilus laul oli, et veel pole kadund poolama. Vägev, marss meelde. Elame veel viimasega vahele. Ivanov, palun. Ma hakkasin mõtlema, et oli jutt. Polümoseerisin siin. Aitas teha esimese originaalselt kuuldemänge. Veduriga naalse kuuldemängud olid 30. septembril 37, Anskobrume kobrulehemehed. Muide see Ans kobrulehe nime taga peitub William Tomingas. Seesama tööstur, kes oli üks ringhäälingu sele koja revolutsiooni läbi viijatest. Kui saatekava progresseeruma hakkas ta kirjutanud meil hiljem veel paar asja. See oli väga ohuta, mees. Temaga oli väga hea vestelda. Ta läks läände, ma ei tea, mis tast on saanud. Neljandal detsembril oli tünnis Praxi. Tähendab, see oli ka 37 laupäeva õhtul aru aias Aruväljal Tõnis praks, tema oli niisugune ajakirjanik hüljetonist ja temani suut, följetoni taolised reportaažid. Need olid väga populaarsed. Ta muidugi, 31. detsembril 37 läksidki esmakordselt eetrisse Meie Eesti kolm musketäri taprotension oma kaaslastega. Soleerik Laitsele kuuldemäng, Gabradinson selgeltnägijana. Huvitav on seened, pensioni kuuldemäng, ma hakkasin kokku võtma. Ja ma ei saanudki täitsa selget sotti, need paari 10. ronib. Aga nüüd saatekavadest ei leia ülesse seost, osa neid läks eraldi saatena. Aga väga paljud pensionilood olid mingite kirevate saadete sisse pandud. Muidugi kavas ei ole säilinud, ei paista olevat ka ühtegi ei ole, ei ole. Ma kuskilt lugesin, kas mitte Vello Lään kirjutas Trikkel, et üks kuldraamatu käsikiri olevat säilinud. Aga keegi ei oska ütelda, mis kuulda oli. Ma kardan, et Nataks ennast alt vedada. Ühes Ringhäälingu Almanakis, Ringhäälingu almanahhi soli, üks laupäev võiks õhtupoolik raadiomajas. Noaga seda tegelikult eetrisse ei antud. Ja kes võtab kätte selle, vaatab seda käsikirja seal teda kunagi hiljem, jah, konservatooriumi üliõpilased, kes kandsid ette tollekordse tehniliste vahenditega, ei olnud see võimalik, ei oleks võimalik olnud tehagi. Ja nüüd need pensionilood seal kohe muud asetus väga hea kolmiku pääle. Seal oli kolm meest, kes kandsid kogu tegevust, kapral pension. Seda mängis Arnold Vaino siis reameessookael soli, Juhante nuppa ja noorsõdur, lüptik Ants Eskola. Kõikides pensioni kuuldemängud, esimesed, need kolm kuju. Ja muidugi neil Igalühel oma selge välja joonistatud karakter. Ühelt poolt pension ise, kapral ikkagi teates on juba kõrgetavalt ülemus. Tema muidugi koli kõigi erudeeritum neist. Ja tema reageeris kõige kiiremini igasugustele olukordadele. No reameessookail sõnnisun, aus maamehe tüüp, ütleme nii nagu raske masin, kui sa panetama liikumaistama läheb otse edasi, ta ei pööra ühele ega teisele poole, mis ette jääb, aetakse alla. Ja noorsõdur Lüblik. See oli üks niisugune MPN vembumees kes mängis lolli, kuid oli võib-olla palju targem kui mõned nendes, kes targaks peavad. Ja need kolm meest siis kogu aeg sattusid igasugustesse situatsioonidesse. Muidugi tuli peaaegu igalt poolt puhtalt välja. Ja ühte luu ma mäletan, kus nad ei tulnud välja. Ma ei tea, kas ta lae konver. No ühesõnaga, asi oli nii, et oli üks kuuldemäng kapral pension saunas. Situatsioon oli väga lihtne, siis lihtne. Mehed otsustasin mitte minna sõduri sauna, vaid klappida rahade minna linna sauna. Ja läksid muidugi linnasauna ja siis selgub, et piletiraha jätkus, aga viisi tausta ei saanud. Ei olnud tsenter. Ja seal sauna muidugi äratas tähele pannud mees küll väga ilus viht. Ja need, kelle pension silmadega võrku mehed hakkavad kohe improviseerima, märgivad nii, et noorsoo on lõplik, on Hispaania saadik senjoor nimlikku. Ja sookael on siis tema kammergeener. Pension ka sealjuures ja teeme seda asja muidugi niivõrd. See vanem härra, aga kes seal oli hea vihaga, hakkas küsima, et mis, kuidas ja pension seletab, näed, et Hispaania saadik saunaga aga on see, et me unustasime kõik ära vihaviht, aga vaja oleks muidugi see vanahärra oli nõus andma anda, vihta tuli isegi vihtleva v aitas selga pesta, nii oli väga sõbralik. Ja lugu lõppes ära, mehed läksid saunast ära. Panid riidesse, tuli see vanahärra millegi asja pärast sinna rääkinud mehed on sõduririides ja tuli välja, et see oli üks naaber Savelt, veebel. Velg teedel. Teate, öeldakse. Sõna on tulnud saksakeelsest väljendist, nivelpefeelen maailma käsutama. Veel teeb ja see on ikkagi tead, jumala järgmine sõjaväes. Noorsõduritel vähemalt muidugi lugu lõppes, sellega löödi karta. Ja siis seal kartlas. See oli siis järgmine kuuride mäng, kaprotennisson kardiks. Kartsaga oli niisugune lugu, mehed läksid siis Karl garnisoni tema aias oli Tartu maanteel. Ja mingi eksituse tõttu pandi nad ühte kambrisse retsendiviste ja kes juurdluse alla. Ja muidugi Seretsid eestnesine, tüüpiline blatnoi. Muidugi püüdis neid mehi kohe enda pöidla alla panna, nii nagu retsidel praegu on kombeks eriti, kes seda retsiidivisti mentaliteeti kannavad. Jaa, tennise muidugi organiseeris seal väga ilusasti ringkaitse muidugi tegid selle tegid selle retsepti nulliks, mees jäi täitsa vaikseks. Ja seal oli üks niisugune lausega, kus teenisin, ütleb retseadvistilises pension, tegi selle olukorra nii selle retsi selgeks, et reameessooga Halletsemis suur mõrtsukas. Kas Saile kuulnud ta tappis kaks koloneli ära? Espani seal diviisikassale pihta ja too oli ettevaatlik, erastamisest ärritad, kui ta vihastab, ta lööb sumaal. Oligi kõik korras. Ja nüüd nädalapäevad hiljem oldridele kuuldemängude stuudios endale peenike, muheles käes ees laperon käega annab moorile, näed, uskunud keteni, verejanulised oletama. Ei saa muidugi asjast aru, tuleb välja, et jälle üks ametimees oli seda kuulda kuulanud või oli tal ette kantud ja muidugi kirjutas, nii et ühesõnaga et ringhääling on avaldanud üleskutse kõik Kolnulid maa tappa. No muidugi midagi taolist ei olnud, oli pikk seletamine. Nii et mitte midagi siin maailmas ei muutu. Praegusel hetkelgi võetakse ühest või teisest sõnast kinni. Ei no kui nii-ütelda kõige ohtlikum inimkategooriline, püüdlik lolle. Neid püütika lolle leidub rohkem meie ümber, kui meil see meeldiks. Muidugi asi oli igatahes pikk seletamine, tuli anda kirjalikud seletused, kõik, sest häda oli, selles lilt ei olnud. Saade läks otse. Muidugi esimene asi. Ta anti kohe sinna seeria kõrgele ülemusele käsikiri lugeda mis siin võib palju olla ka eetrisse läks teistmoodi. Muidugi kõik, kui asjaosalised ka tehnikut ja kõik kandsid siis omad allkiri on see, et, et mingi Timber visata, tsioon ei olnud, asi vaibus, aga ikkagi Eerik Laid seal. Kolm kuud vist sai võetud mikrofoni ette. Kas te olete oma ringhäälingutööaastate jooksul ka, kuidas öelda niisuguseid käskkirju saanud? Kasvõi niimoodi, et siis vist käsk ei antud? Siis ei lubatud lihtsalt mikrofoni jah. Ja teil seda pole olnud, ei ole. Loega, mina ei olnudki mikrofoni, et mina olin mikrofoni taga. Nojah, aga mõnikord ka seda juhtunud. Juhtunud küll, aga ei ole pahandusi, oli tekkinud. Ega tol ajal niisugust, nagu meie nimetasin, talle disklahv sportlaste keelest. Ega disklahvi ikka väga harva anti. Aga tuli ette peaminetist laskmist, tuli oli ikkagi sellest, kui mõni mees läks liiga palju julgustatuna mikrofoni ette, hakkas seal kukut kokutama, vabandage väljendust. Philip Morris ega sellepärast pahandas, mõnikord tema armastas mõnikord nii Ennast veidikene kontrolli alt vabastada ja kui ta mikrofoni ette selline satu, siis kindlasti oli pahandus Solvre selle koha peal nalja ei teinud. Ja muidugi volbril, mis oli, peab ütlema sellelt kohalt väga raske mees. Ega tema väga palju ei noominud. Tema võttis preemia ära ja teatu rubla piits on ikka alati päris valusalt kroon krooni piitsa külitama, nii. Dollalike teateringhääling maksis päris soliidsed preemiad. Ja kui ta sulle ühe preemia ära võeti, seda kandis tükk aega mõelda. Ja need sellega üldiselt nii hoiti, asi normis normi piirides. Aga muidu ma ei tea. Ma igatahes ei mäleta, et kellelgi oleks riigi ringhäälinguajal. Meie jutuajamine läheb eetrisse seitsmendal mail, mis on Nõukogude Liidu Ringhäälingu arvestuse järgi raadiosidetöötajate päeva. See on võetud Popovist, kui ta esimest korda rahastreer saares akadeemias akadeemiaga. Heinrich Hertz demonstreeris oma püksimärkijat. Tol ajal tol ajal öeldi. Ja see oli väga palju aastaid enne suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni, seitsmeteistkümnendal aastal. Aga seda tähistatakse ikka loetakse raadiopäevaks ikkagi raadiosõnnik, seda tähistatakse Nõukogude raadio sünniks ma sellega tahan öelda, et Eesti raadio sündimine ei tohtinud kaua aastaid üldse nimetada, aga mis on ju 18. detsember 1926? Ma ütlesin, et kokku arvestades seda aega, mida teie siis nüüd sellel nõukogude raadio raadio ja sidetöötajate päeval öelda tahaksite? KUI VANA raadiumis? Mina ütleksin vana raadioamatööri juttu, et hea oleks, kui eeter oleks puhas. Ühesõnaga, ma soovin raadiomeestele kõigile puhast eetrit, et nad võitsid puhta südamega jänese peale kindlad olla ja rääkida seda, mida nad õigeks peavad. Ja milles nad tahavad, et teised usukest täitsa õige olla.