Uudis pluss sume külaline. Stuudios on oivalise ajakirjanduse 2010. aasta laureaat suhtekorraldaja, kraadiblogi eestvedaja Daniel Vaarik. Tere tulemast. Tere. Üheks ajendiks sinuga täna vestelda on äsja ilmunud raamat, praktika aruanne. Aga kindlasti plaanime rääkida eelolevas tunnis Eesti ajakirjandusest laiemalt suhtekorraldusest, ühiskonnast ja võib-olla riivamisi poliitikast. Ka küsijate rollis on eelolevas tunnis Tarmo Maiberg ja Müller. Aga enne kui jutuga alustame, kuulame muusikat, on Siimi, on Muubel disko seal üks lugudest, mida sa kuulasid praktikaaruande kirjutamise ajal. Kas see muusika on millegi poolest eriline, mille sa valisid kirjutamiseks? No kindlasti ta kuidagi kajastub ikkagi sellest, mis ma kirjutasin ja selle looma tõmbasin pealkirja järgi teiste seast väljad Aipi liin, ehk mina usun, et see kajastub ka mõndasid suundi selles raamatus, ma arvan, päris hästi. Meil on külas Daniel Vaarik oma värske raamatu praktikaaruande viimastel lehekülgedel, ütled, et oled ajakirjandusega teinud lõpparve. Aga mulle tundub praegu hoopis vastupidi, et sa oled praegu rohkem ajakirjanik kui eales varem, sa kirjutad ja avad taustu ja mõjutada avalikkust oma memokraadi blogis kindlasti rohkem kui omal ajal ajakirjandust õppides, rahva hääles töötades Q-raadios olles jääb rohkem kui paljud tänased tegevajakirjanikud. No see võib nii näida, aga muidugi nende asjade puhul, mida mina Ma kirjutan, tänapäeval on siiski hästi selgelt tegemist arvamus arvamustekstidega, et nad, Ma võib-olla ühte olulist ajakirjanduslikku omadust, et ma ei ole inimene, kes nii-öelda töötaks sõltumatu ajakirjanikuna, et ma teen seda muude tööde kõrvalt ja, ja seetõttu võib öelda, et nendes tekstides on küll selline ajakirjanduslik kuidas öelda, tunnetus võib-olla teatud on olemas, aga ma kindlasti ei tahaks öelda, et see ongi päris ajakirjandus, need on sellised kolumnis tihtipeale ja mul on hästi hea meel, kui need inimestele korda lähevad või või näiteks ka kedagi mõjutavad. Kui kaua memokraat tegutseb praegu oleks siin võib vist öelda, et neli pool aastat ma arvan, et see on õige, et sügisel peaks saama viis aastat. Kuidas kirjutajate ring on kujunenud sina? Marek Tamm, Allar Tankler, Tõnu Viik, Kristjan Lepik, Tarmo Jüristo vaid mõned nimed praegu. Nimekiri on veel palju pikem, kes sinna aegade jooksul kirjutanud on ja põhimõtteliselt see käib niimoodi, et ma ise ikkagi ootan, et inimesed olevat pakkuma midagi, et kuna tegemist on täiesti tasuta asjaga ja kuna tegemist on asjaga, mille puhul on tähtis see, et inimestel silm särab, tahaks siis ma olen algusest peale lootnud, et äkki tulevad mingisugused inimesed rääkima sinna või kirjutama. Ja kõige ägedam selle asja juures on, et nad ongi tulnud, et väga üksikud tekstid on sellised, mille puhul ma olen ise kellegi poole pöördunud ja öelnud, et kuule, kas sa tahaksid midagi kirjutada. Üks selline näide, hiljuti oli üks pime noormees, kes kirjutas oma kogemusest tehnoloogiaga tänapäeval ja kuidas tehnoloogia aitab tal ellu sulanduda ja kas või tänaval näiteks hakkama saada, nii et tema puhul oli küll nii, et ma nägin teda triitimas, avastasin, et ta on selline huvitav isiksus ja pöördusin otse tema poole ka tavaliselt tulevad ikkagi inimesed ise. Kas see näitab seda, et tegelikult see selline mure ühiskonna pärast on endiselt alles kuigi ajakirjanikuna enam ei tööta, et siis selline närv on endiselt üleval ja hakkab õbelema, kui mingi sündmus närvitööle? Ma arvan, et see mulle kuidagi sisse istutatud, et võib-olla ma ei tohiks isegi nii palju kogu aeg ja võtta enda meelerahu huvides, et mul on üks välismaalasest tuttav, kes ütles, et kui ruumi tulla ja ruumis on palju inimesi, seal istun ka mina ja küsida, et kuidas läheb täiesti niimoodi neutraalselt kellelegi otsa vaatamata, siis esimene, kes rääkima hakkab, olen mina tavaliselt. Et võib-olla mul on selline lävi tõesti hästi madalat, kus ma tunnen, et ma tahaks midagi öelda või väljendada. Ja samal ajal. Ma arvan, et memokraadi puhul ei ole asi nii palju isegi mures ühiskonna pärast, vaid soovis ikkagi ka hästi kirjutada. Et me oleme proovinud seal võimalikult häid tekste teha, et mis oleksid kas loetavuse mõttes head. Et inimesed ei pea läbi närima ennast mingisugusest väga keerulisest tekstist, et see ei ole mõeldud olema akadeemiline. Aga et samal ajal nende tekstide loogika ja ülesehitus oleks ikkagi hea, võib-olla isegi mul endal ei ole see alati õnnestunud, aga siin võib-olla selle blogi kogemuse pealt võibki öelda, et see on ka väga hea laboratoorium, kus sa saad kogu aeg areneda ja proovida parema kirjutamise suunas liikuda. Miks tahavad need inimesed avaldada oma arvamuslood memokraadi blogis aga mitte näiteks mõne suure päevalehe Postimehe või Eesti Päevalehe arvamusküljel? Mul oli see ilmselt on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et on olemas inimesi, kellele väga ei sobi meedia formaat tänasel päeval. Ja see formaat siis koosneb tihtipeale kommentaariumist, anonüümsest, kommentaariumist, anonüümsest kommentaariumist, võib-olla mõnedele ei meeldi ka see, et neil on tunne, et nad toimetamisega käigus ei saa piisavalt pikka teksti avaldada, mis on memokraadi puhul hoopis vastupidi, et sa võid väga pikka teksti anda, et kui seal on huvitav, siis siis me võtame vastu ja, ja teiseks, ma olen avastanud, et lugejad loevad ka pikki tekste täitsa hea meelega. Ja kui palju neid lugejaid all lugejat arv kõigub, siis vastavalt sellest, kui palju on midagi avaldatud. Kuid minu meelest on kuine rekord ühe kuu rekord, 15000 unikaalset lugejat, aga samal ajal ma arvan, et eelmine kuu oli umbes 8000 unikaalset lugejat ja siis kui üldse mitte midagi kirjutada, siis on mingi 3000 inimest, kes vahel käivad seal. Ja see ongi blogi puhul üks väga oluline asi, et ta on paindlik. Ehk siis tegelikult seal ei olegi tarvis pidevalt nagu öelda, et mul on iga päev seal lugejad, vaid, et kui sul midagi öelda, siis need lugejad leiavad selle üles, et see on väga huvitav mudel ja see on asi, mida ajakirjandus tihtipeale ei saa endale lubada, sest et sa pead iga päev ikkagi üsna ühtlaselt oma lubadust järgima ja andma, nagu üsna üsna ütles teksti, nii et selles mõttes on blogida muidugi mugavam. Memokraat on mõjutanud Eesti avalikku diskussiooni taset, on sekkunud avalikku diskussiooni selgelt artiklid on liikunud ka memokraadist leheveergudele ja vastupidi, viidatakse mujal meedias memokraadile ja vastupidi. Ja see on tõsi küll, jah, et oli see algusest peale taotlas. Mul oli üks taatlus sellega küll, et ma tahtsin kirjutada asjadest, millest meedia muidu ei kirjuta, aga minu lootus oligi see, et et meedia siis võtab needsamad teemad ja hakkab neist rääkima, et ma mäletan, et kunagi üsna alguses sai tehtud üks postitus, kus oli seitse, kaheksa näidet poliitilisest demagoogia eest või siis sellest, kuidas inimesed vastustest kõrvale puiklevad. Ja pärast seda esiteks sedasama artiklit refereeriti hästi palju, aga siis ma nägin, et tehti sarnaseid artikleid veel ja mul oli selle üle näiteks väga hea meel, et, et siin on nagu teine blogi erinevused, kuna ta on nii kasumit mittetaotlev, siis on väga hea veel näha, kui mõned ideed, mis seal esinevad, jõuavad lõpuks kasutusse ja neid võetakse üle ja mul on sellele tavaliselt alati rõõm olnud. Kas ajakirjanduses ongi tekkinud see olukord, et ta raha eesmärgil enam päris tõde ei räägita või ei jõuta asja nii süvitsi uurida, et see memokraadi blogi annab teile pigem sellised vabamad käed asjaga pikemalt tegeleda ja arvamust avaldada? See on nii ja naa, sellepärast et esiteks ma arvan, et raha eesmärgil ajakirjanduse tegemine ei ole üldse kurjast. Küsimus on lihtsalt selles, et et mis hetkel seda raha teenitakse, et kui me kujutame ette näiteks firmat, mis annab turvasertifikaate, kui see firma hakkab turvasertifikaate müüma Ma lihtsalt hästi kergesti kõigile ilma igasuguse tegeliku kontrollita, siis varsti see firma hakkab kaotama oma reputatsiooni. Ja ajakirjandusega on sama asi, et kui see, mis ajakirjanduses ilmub, on minetanud nagu selle ajakirjandusliku tugevuse kirjandusliku mõtte avaldatakse tekste lihtsalt sellepärast, et võimalikult kiiresti midagi müüa, siis see on halb. Aga samal ajal kui ajaleht kirjutab asjadest nii, et see annab inimeste ellu lisaväärtuse ja saab siis selle eest raha, siis see on pigem hea. Nii et selles mõttes ma ei tõmbaks seda raha, aga asja nii, et raha halb ja ja siis vabatahtlik tegevus hea, sellepärast veel ka, et ja sellisel vabatahtlikul tegevusel on väga selged piirid, et sa saad seda teha ikkagi teiste asjade kõrvalt ja, ja seda ei tohi idealiseerida, see on lihtsalt üks elu osa, mis, mis on ka oluline ja mida võib-olla meil on varem vähem olnud. Ja nüüd õnneks hakkab seda rohkem tekkima. Sa juba viitasid sellele, kuidas sa hakkasid avaldama oma või tõstma katet demagoogiavõtetelt, mida poliitikud kasutavad ja no mul on praeguseni töölaua peal sinu Eesti Ekspressis 2009. aasta kohalike valimiste eel ilmunud artikkel 10 trikki, millega poliitikud avalikkust lülitavad, kui ka leht on kulletanud natukene. On see ikka kasulik, kui on kogu aeg silme ees? Sa oled nõustunud NO99 teatritegijaid ühtse Eesti suurkogu juures valimiskooli Youtube'i klippe ette valmistades? Vist ka hiljutise nõu, 99 Reformierakonna juhatuse koosoleku ettevalmistamist. Põhiliselt ma neid valimiskoole eriti ei aidanud ette valmistada, et seal ikkagi need tekstid minu teada, kirjutas Eero Epner. Aga mis puudutab ühtse Eesti suurkogu, siis seal ma olin jah, päris korralikult kambas nagu kogu selle nii-öelda välja mõeldud erakonna loomises ja selle kommunikatsioonis ja, ja ülesehituses. Selles viimases etenduses on minu roll ka suhteliselt väike, et ma lihtsalt korra käisin vaatamas, kuidas neil ettevalmistused lähevad. Aga põhimõtteliselt olen teinud koostööd küll. Aga miks sa seda teed, miks sa oled avanud ukse või tõstnud katet suhtekorralduse ja poliitilise kommunikatsiooni köögipoolelt? No esiteks ma usun, et see on vajalik ja no ma arvan, et ei ole väga palju inimesi, kes kes seda nii-öelda hästi avada suudaks, et ega igaüks peab iseenda otsa vaatama, et, et ma arvan, et see on vajalik selleks, et ühiskond toimiks. Aga samas kui jälle tõmmata paralleelvorstivabrikuga, kui me kõik saaksime teada, kuidas see aasta saab tapamajas vorst, siis keegi enam vorsti ei ostaks. Äkki on ikkagi parem, kui me ei tea, kuidas see lõplik avalikkuse avalik arvamus. Kujuneb see on nüüd üks neist poliitilise demagoogia trikkidest põhimõtteliselt mida poliitikud armastavad kasutada, et on mingisugune kõneleja jäänud ja siis kasutada seda igal võimalusel, et et noh, ega ta tõesti ei tahaks teada, kuidas vorsti tehakse, et siis teise vorsti enam. Esiteks ma arvan, et poliitika ei ole vorst ja sealt algab nagu esimene viga kogu selles arutluskäigus. Ja teiseks. Ma arvan, et me oleme jõudnud ka selleni, et tegelikult me tahame teada, kuidas vorsti tehakse, sellepärast et vorsti sisse võidakse panna väga erinevaid asju, mõned neist võivad ära keelatud ja, ja ma arvan, et üha suurem teadlikkus selle osas, mis mis ikkagi nii-öelda selle poliitilise koostises on, eristab Eesti sugust riiki paljudest teistest, kus ei olegi võimalik üldse nendel teemadel debateerida, et üks asi, mida ma olen alati mõelnud, on see, et ega me ei taha ju Eestisse ehitada samasugust väikest koopiat süsteemist nagu eksisteerib Venemaal või või nagu oli, ma ei tea nõukogude ajal, et me tahame ikkagi minna oma teed ja me tahame seda tõenäoliselt teha võimalikult avatud. Ja siin Ma arvan, igalühel on võimalik üht-teist ära teha. Kas ühiskonnas on vähe debatti kõikvõimalikel teemadel, arvestades ka seda, et ajakirjandus tegelikult on kirjutav ajakirjandus on ära jaotatud kahe suure meediakontserni vahel? Debatti on kanade juurde tekkinud, et mul on, selle üle on küll hea meel, et isegi nii palju kriitikat kui ka poliitika pole saanud, siis eelmised riigikogu valimised minu meelest möödusid ka juba natuke paremas olukorras kui üle-eelmised. Et me näeme, et debatti nii-öelda valmidus on tõusmas, aga samal ajal tõesti kus seda hästi vähe on näiteks meediakriitilised debatid, et kui me vaatame meediaväljaandeid, siis nende selline meediakriitika rubriik asub kuskil koomiksite ja ilmateate vahel ja see ei ole iseenesest selline koht, kus üldse kaks väga tähelepanu väärset debatti pidada. Nii et mõnes mõttes meediakontsernid suhtuvad kriitikasse valuliselt küll. Ja on näha olnud ka, et kui siis keegi on üritanud ühes ma tea väljaandes kritiseerida teisi, siis need saabuvad selle peale ja, ja lähevad lähevad rünnakule, mis on väga vale, sellepärast et see viib sellise vaikivate kokkulepeteni, et me lihtsalt ei taha sõda ja oleme, oleme lihtsalt vait. Aga mistõttu jäävad siis nagu paljud meedia teemad üldse arutamata ja segaseks. Kumb siis oleks parem, kas see, kui on hästi palju erisuguseid meediaväljaandeid kesingitsevad või need, kes on siis tõepoolest nagu praegune olukord, enam selliseid suurte korporatsioonide? Ma arvan, et see arvamus, et Eestis ei ole enam võimalik uusi meediakanaleid teha, on minu jaoks üks hästi väärarvamus, et mis mõttes ei ole võimalik, et kuidas saab olla, et on tekkinud üks valdkond, milles uusi ettevõtteid enam teha ei saa, et, et see ei ole ju mingisugune infrastruktuur nagu ma ei tea, isegi vee-ettevõtete puhul on võimalik uusi ettevõtteid teha. Nii et selles mõttes ma arvan, et natuke võiks olla rohkem selliseid nagu tänapäeval öeldakse, etappe, mis ikkagi katsetavad, kuidas on võimalik niidet teha ja see ei tähenda, et et suuri ei peaks olema, tähendab lihtsalt seda, et ettevõtlikkus võiks suurem olla meedia valdkonnas. Tuleks inimesi, kes julgevad katsetada, et ma juhin tähelepanu sellele, et Eesti Ekspress ja suure kontserni lipulaev alustas ju iseenesest hotellitoas, alustas ka sellise ettevõttena, mis tegelikult testis piire ja just see piiride testimine rajal tegi sellest Eesti ekspressist, minu meelest aga erilise väljaande. Ma ootaks täpselt samasuguseid uusi Hansloikesid või ükskõik, kes need ka ei ole, kes prooviks neid asju täna teha. Nii et vastus on tegelikult see, et on vaja nii suuri, kui on ka vaja selliseid väikesi, kes on valmis väikesi ja vihaseid, kes on valmis kunagi võib-olla suuremaks saama. No aga need väikesed lihased ostetakse suurte poolt ära kohe kui nad hakkavad ründama. No see ongi nüüd see küsimus, et kui, kui kaua ja kui suure visiooniga sa asju teed, millal keegi memokraadi seni pole veel keegi proovinud ja, ja ei ole ka mul plaanis olnud kellelegi. Ma tuleks tagasi nende poliitiliste koogia võtete juurde. Mõnes mõttes oled ju vahetanud poolt, oled justkui suhtekorraldajate ja spinndoktorite poole pealt üle tulnud ühiskonna ja avalikkuse poolele justkui reetnud ja avaldanud oma tsunfti mingisugused saladused, mida võib-olla ka poliitikutele soovitatakse. No see ei ole nüüd päris tõsi, et ma ikkagi arvan, et et suurte korraldus ei ole iseenesest selline häma ala, kus hoitakse tsunftisaladusi, pigem on väga-väga loogiline ja väga normaalne on rääkida oma eriala nii-öelda toimimisest, rääkida, rääkida sellest, mis on selles halba, mis on selles head. Et iga normaalne valdkond teeb seda tegelikult, kui ta nagu tahab ühiskonnas mõistetav olla, et see on mõnes mõttes suhtekorralduse seisukohast ka oluline, et ta räägiks, millega ta tegelikult tegeleb ja, ja antud juhul muidugi peab veel seda ütlema, et need spinni, nipid ja muu selline ei ole asi, millega ma ise ka tegeleks, et et poliitilises kommunikatsioonis Ettevõtete nõustamises on ikkagi väga palju selliseid meetodeid, mis viivad ikkagi lõpux suuremana avatuseni ja mille, mille kaudu on võimalik 11 mõista. Aga mõni poliitik on sind süüdistanud, et sa olid ju Siim Kallase valitsuse korraldaja, nägid siis asjade korraldust seestpoolt ja siis on ette heidetud, et miks sa siis nüüd kirjutad selliseid tekste, nagu sa kirjutad. Ma muidugi ei saa aru, kas nad väidavad, et sa valetad või nad heidavad ette, et sa kirjutad asju, millest ei peaks rääkima, sa räägid liiga tõetruult, näiteks Kalev Kallemets on vist memokraadi kommentaarides sel teemal kunagi pahandanud. Ta vist ongi ainus, kes sel teemal on pahandanud niimoodi avalikult, et iseenesest ma seda rohkem ta ei olnud ei ole ja seda enam, et ma ju ei ole olnud ühegi erakonna suhtekorraldaja ja ma ei ole ka olnud üheski erakonnas. Ehk see, mis minu roll oli, oli tegelikult olla valitsuse kommunikatsioonibüroo juht ja valitsuse kommunikatsioonibüroos, me panime ka paika väga avatud suhtlemist põhimõtet, et näiteks ma arvan, et kuni siia Nonii ma noh, neid asju tehes ei riku kuidagi neid suhtlemispõhimõtteid, mis tollal paika panime. Ja me nägime sellel just väga suurt mõtet, et mida rohkem ikkagi teha seda tööd, et selgitada inimestele, kuidas riigi asjad toimivad, seda vähem on arusaamatusi tihtipeale tänapäeval võtan nende poliitiliste isikut, kes ühes lauses suudab öelda, et teda temast aru ja järgmises lauses suudab öelda, et tegelikult see pole avalikkuse asi, mida ta parajasti teed. Ehk need on ju tõsises konfliktis olevad laused, et selleks, et luua suuremat mõistmist ja arusaamist, on tegelikult väga palju tööd. Aga need demagoogiavõtteid, trikid, mida sa oled üritanud paljastada ja avalikkuse ette tuua, neid kasutatakse ju ikka ja jälle kuulata mistahes Edgar Savisaare või Andrus Ansipi kõnet või pikemat intervjuud, me kuulame neid jälle ja jälle äkki võibki asi olla lihtsalt selles, Need demagoogiavõtted lihtsalt töötavad näiteks, et süüdistada, et teised teevad ju ka või vastaspoole argumendi absurdseks pööramine, et need ka reaalselt annavadki muse suunavad avaliku arvamuse soovitud suunas ja lõpuks valimistel toovad hääled. Ma olen selle koha pealt isegi võiks veel kriitilisem olla, öelda, et see on läbi ajaloo alati nii olnud, et ja läbi ajaloo on alati olnud ka inimesi, kes siis seda kuidagi dokumenteerinud näiteks Schopenoveril on üks väike brošüür, kus on mille pealkiri oli vist alati õigete asjade väitmise kunst või midagi taolist, kus ta toob need asjad välja. Neidsamu toorika võtteid on juba antiikajast saadik kasvatatud ja kirjeldatud, mis võimaldavad ka demagoogitseb. Nii et selles mõttes ei olegi selles midagi uut. Aga sinnalist jõuab jällegi ajakirjanduse rolli nii, sest me tõesti ei saa oodata, et kõik inimesed, kogu aeg käiksid madja, Schopenover taskus ja, või väitluskunsti õpik taskusse ja prooviks analüüsida, et samal ajal ma arvan, me saame oodata, et poliitika ajakirjanikele näiteks on selline asi taskus ja siin võib tuua võib-olla mõningaid selliseid eeskujusid, kes minule endale muidugi on jätnud need mõned klipid Mystery, Jeremy Bäckman, meie või kes see on? Eks, BBC ajakirjanik, kes, kes on suutnud oma saadetes inimestelt küsida küsimusi üle mitmekümne korra, enne kui nad, kui ta üldse vastuse saab, ehk ta ei jäta järele enne, kui ta saab vastuse. Ma arvan, et ajakirjanikuna näiteks, minnes valitsuse pressikonverentsile, kus tihtipeale küsitakse väga vähe küsimusi Miks huvitav, miks ajakirjanikud ei küsi enam valitsuse pressikonverentsidel teravaid küsimusi varemgi küsinud. Varem olid ikka Enno Tammer, Enno Tammer. Kes siis jah, et ma ise olen neid pressikonverentsi juhtinud ja, ja ma mäletan, et keda ma nagu rohkem kartsin, et noh, ikka oled seal pool selles mõttes ikkagi oled selle pressikonverentsi korraldaja, tahaks, et kõik läheks hästi, siis Enno Tammer oli jah selline päris tüütu ette võis küsida viis, kuus küsimust ja selle eest talle suur respekt. Ta oli veel paar inimest, aga tänapäeval ma arvan, et on juhtunud veel see asi, et need pressikonverentsid on tihtipeale või peaaegu alati on tarbitavad video lingi kaudu, eks ma arvan, et hästi paljud inimesed ilmselt istuvad toimetuses ja vaatavad, et ah, ega seal midagi ei toimu. Aga samal ajal võib-olla sellepärast olgugi, et neid seal ei ole, et kui nad seal oleksid ja ikkagi küsiksid küsimusi järjest teravalt näeksid läbi kohapeal. Sest et pärast on päris raske hakata üle küsima juba kohapeal suudad reageerida. Et oot-oot, et siin ei olnud vastus päris täpne ja täpsustatud juba kohapeal üle, siis sellel võib-olla ma arvan huvitavaid tulemusi. Mis sa arvad, kas? Demagoogiavõtete kas või teiste süüdistamise võtte kasutamine, see on poliitikute lihtsalt improvisatsioon või annavad lausa nende PR-nõunikud sellist nõu erakondade PR-nõunikud, valitsuse kommunikatsiooninõunikud, et nii ütlete, teised teevad ju ka, et siis juhib see meie pealt tähelepanu ära läinud. Jah, kuidagi ilmselt sisse sellesse käitumiskoodi, et ma arvan, et praegu tehakse seda igal tasandil ja see on halb, aga Jaan sellele, nagu on hakatud tähelepanu pöörama, nii et ma usun, et n näiteks foorumi saadet istutakse erakonna kontoris ja tehakse kõik küsimused, vaadatakse läbi mingi paarkümmend 30 tükki, mis võivad tulla ja proovitakse ikkagi kõige keerulisematele leida vastused, mis on sellised pisut puiklevad. Ma arvan, et poliitikute seas on ka erinevaid inimesi, et mõne nõunik võib-olla ka selline, kes kes ikkagi soovitab rohkem asjast rääkida, et ei tasu ilmselt ka ühe nii-öelda labidaga võtta kõike. Kaua selline retoorika või selline tase püsib, sest üha enam on ju näha märke ikkagi seda ühiskonnas tahetakse selgeid vastuseid ja ausaid vastuseid, et kaua sellised põiklevate vastuste nõunike aeg veel kestab. Vaadates maailmapoliitikat, siis ilmselt ta jääbki kestma etega. Aga kas me siis saame üldse uskuda demokraatiasse, kas sa ise usud demokraadina? Mina küll usun, aga enamikul valijatest pole ju mingit ettevalmistust sisuliste valimisotsuste tegemiseks. Kui palju on meil näiteks algharidusega inimesi, kuna põhihariduseta valijaid, mida teavad nemad sisulistest julgeolekupoliitilistest või rahapoliitilistest valikutest ja, ja kuidas peaksid nemad läbi nägema üldse mingisugused demagoogiavõtted nende häältega ju saadaksegi võimule. No ma just tahtsingi öelda, et see on ka tasakaalu küsimus, et kui näiteks lasta täiesti lõdvaks, kedagi enam ei huvita üldse demagoogia kasutamine ja nii edasi siis olukord mitte ei jää samaks, vaid ta läheb veel rohkem tasakaalust välja. Nii et isegi see, et sa tead, et sa ei saa ja maailma ideaalseks muuta ei tähenda, et sa ei peaks seda proovima, sest sellest sinu rakendatavast tasa kaalustavast jõust võib sõltuda suhteliselt palju, et olukord ei läheks näiteks halvemaks. Nii et üsna selgelt nagu selline pidev pidev ikkagi vastasseis, kus Need inimesed, kes tahavad näiteks, et oleks vähem demagoogiat, peavad ka ise ise pingutama. Ja selles mõttes arvan jällegi on kindlasti inimesi, kes valides nii-öelda selle vähem demagoogilise strateegia, saavad ka ühiskonnas edukaks. Et mõned näited siin on isegi olemas, et ja ta läks huvitavat. No kui, kui me vaatame mõningaid hetki nende poliitikute puhul, kes on Eestis siis nii-öelda selle nagu riigimehe staatuse saanud, et see riigimehe staatus tähendab siis seda, et inimesed tunnevad nagu Raul Rebane ütleb, et kui ta ruumi tuleb, et siis ma tahaksin nagu justkui püsti tõusta. Et siis nende puhul Sa avastad ka seda, et nad ei viitsi isegi tihtipeale enam mingisugustes väikestes asjades keerutada ja ütlevad asja suhteliselt otse ja imelikul kombel on nende seas ka tänaseid tegevpoliitikuid ja mõnepoolse otseütlemine on jälle muutunud teistpidi probleemiks, et seal mõjub küüniliselt, et näiteks Jürgen Ligi puhul aga rajal mingitel hetkedel ta räägib asjadest, ma arvan nii, et ükski PR-nõunik ei suuda teda kinni hoida. Muret teeb lihtsalt see, et ta läheb siis teinekord liiga kuidagi julmaks ja, ja võib-olla nagu teise suunda. Kindlasti võib nimetada veel inimesi noh, Lennart merest Siim Kallasest kuni kuni näiteks mõnede inimesteni, kes täna ei ole poliitikas kuigi on muidu tegevad näiteks Märt Raski, mäletan, kunagi tundus olevat selline inimene, kes ei käinud nagu kogu aeg iga vastuse jaoks mingisugust kavalate asja välja. Teeme siinkohal jutu väikese pausi. Kuulame lugu nimega, on see Mountin ja esitaja nimiosa või Eeessey pasa ja. Ennu paari keeldupi, ora Oremis vaest Aadam. Meil on stuudios Daniel Vaarik. Räägime nüüd praktikaaruandest. See raamat räägib 90.-te algusest varakapitalistlikus Eestist ajakirjandusõpingutest, tudengielust, sellest, kuidas kõik ajakirjandus, üliõpilased tõmmati koolist poole pealt ära uutesse ja muutuvatesse meediaväljaannetesse tööle. See raamat räägib meie ajakirjanduse arengust ja seda kõike kästi humoorikas ja kergesti loetavas võtmes. Võin garanteerida, et lugeja hakkab poole peal korduvalt naerma. Miks sa selle raamatu kirjutasid? Miks küsimus on hästi keeruline, et üldiselt ma olen küll tahtnud alati midagi pikemalt kirjutada, nii et see on esimene vastus, et see nüüd just see raamat osutus selleks esimeseks pikaks tekstiks on suuresti juhuse määratud ja seotud sellega. Ma lihtsalt leidsin või mulle. Mulle leiti üles vanad aruanded, mis reaalselt olidki minu poolt kirjutatud õppejõule. Millest ma siis arendasin edasi selle raamatu? See raamat ongi just nimelt jah, praktikaaruande vormis, algakse pöördumisega staažika ajakirjanduse õppejõu ja praktikajuhendaja Sulev uusi poola. Sulev Uus oli ka minu õppejõud. Ma helistasin talle neile, ma küsisin, kas ta on raamatut lugenud aga kahjuks veel ei ole. Väga huvitav oleks olnud kuulda, kuidas tema oleks retsenseerinud praktikaaruannet. Nojah, tõesti, peate ilmselt siis Tartusse minnes kaasa võtma selle raamatu et oleks tõesti huvitav kuulda. Ta oli läbi selle ülikooli ja ikka pidevalt olemas ja, ja selles mõttes võib-olla kõige kõige kindlam asi, mida sa teadsid, et sa ülikooli minnes ees nägid. Sa. Küsid ka raamatus Sulev uusi käest, kui paljude mõistsite neid, keda õpetasite ja kas oleksite saanud teha midagi teisiti, et teie õpilased ei kirjutaks selliseid uudiseid, nagu nad kirjutavad. Kas need on retooriliselt küsimused või või ootad sa vastust K4? Ma arvan, et need on küsimused, millele võiks proovida lugeja raamatut lugedes vastust otsida. Ja ma võin öelda, et minu enda jaoks vastus tekkis, aga ma ei taha seda samas lugejale otse ette öelda, et ma usun, et vastused on iseenesest ka mitu. Aga üks asi, mida ma võin öelda, on see, et et ilmselt iga põlvkond peab ennast väga eriliseks, kuidas siis suhtutakse teistesse põlvkondades kajastubki selles ja võib-olla ka seda, et Eestis on kuidagi selline nostalgiline arusaam ajakirjandusest, et me oleme kõik koolis õppinud, et väga oluline roll oli ajakirjandusel Eesti riikluse loomisel ja kui me oleme koolis veel spetsiaalselt mõnda vastavat Loengut võtnud, sest me teame, et see on kõigi rahvuste puhul, nii, on kõigi rahvaste puhul nii olnud, et rahvuslik eneseteadvus tegelikult tekkiski tänu meediale kirjandusele, et need rahval, kellel see olemas oli, need tundsid ühist inforuumi ja selle pealt tekkis siis kõik ülejäänu. Aga samal ajal seal oli see kõik selline 19. sajandi kraam. Ja 20. sajand. Meie ajakirjandus on tegelikult läbinud ikkagi väga oluliseks üllatusi, et me ei räägi siin nõukogude ajast, millest me kõik teame, aga võib-olla vähem mäletatakse ja teatakse või teadvustatakse. Teatakse ikka, aga ei teadvustata endale seda, et kolmekümnendatel aastatel oli Eestis vaikiv ajastu, mis ikkagi sisuliselt hävitas ajakirjandusliku kultuuri 30.-te keskpaigast või natuke selle eel. Nii et tihti, kui mõeldakse, et miski asi oli meil nõukogude ajal halvasti siis see oli nüüd üks asi, mis hakkas halvasti minema natuke varem. Ja võib-olla me ei tohikski selle pinnalt seada mingisuguseid müütilisi nostalgilise, ma ei tea, milliseid ootusi ajakirjandusele, vaid võib-olla me peaksime minema edasi teadmisega, et see, mida me praegu teinud oleme, mõnes mõttes on see isegi päris hea. Lihtsalt, kuidas seda saab paremaks teha. Et näha neid kriitilisi kohti ja mitte liialt nutta taga ajalugu, mida kunagi olemas pole olnud. Mida sa ise valesti tegid üheksakümnendatel? Küsib ka seda raamatus. Nojah, see ongi see hea küsimus millele peaks ka mõtlema, et kas see vastus on siis see, et äkki me kõik tegime, mida me saime? Tegime nii hästi, kui saime. Kui palju vastukaja sa oled saanud raamatus mainitud tegelastelt, kas näiteks omaaegne Hiiu lehe peatoimetaja Jaanus Kõrv ehk küla Karla vist jah, kuidas teda kutsutakse. Kelle lennukat Moskvitši sõitu raamatus kirjeldatakse, kas tema, tema on vastu pidanud? Ei mõnedelt tegelastelt olen, aga temalt ei ole, et ma ei ole julgenud küsida ka, et mul on paar tegelast, kelle puhul ma natuke kardan küsida. Sa oled hästi avameelne nii 90.-te ühiskonnaelu, aga ka oma perekonna läbielamiste suhtes. Kas seda oli vaja, et mõnes mõttes iseendaga rahu teha ja mingi muutus lõpuni või läbi viia ja nii-öelda kusagilt uuest kohast alustada? Ma arvan, et see on pigem see, et kõik need jupid, seda avameelsust, omavad tähtsust ka sellele raamatu sõnumi osas. Et Ma arvan, et ma ei ole selles mõttes kuidagi eriline, et ei ole nagu Eestis väga palju perekondi, kus kõik asjad oleksid hästi ja ja samal ajal võib-olla me kujutame, et kõigil teistel on ja peale selle see muutuste sõnum, mis seal raamatus on, et on ikkagi seotud ajalukku, et põhimõtteliselt Eesti on neis muutustes kogu aeg olnud seal mõjutanud meie perekondi, seal mõjutanud meie professionaal reaalset käitumist seal kõike meie ühiskonna väärtusi mõjutanud, et võib-olla inimestel äkki vahel tekib tunne, et et mingi paarikümne iseseisvusaasta jooksul kõik nagu kaob nagu nõiaväel, aga me peame ikkagi aru saama, et need mõjutused kestavad mitmeid generatsioone kõigi ajalooliste sündmuste mõjutused, kaasa arvatud head ja, ja kõik muud sellised asjad. Ja, ja mõnes mõttes minu jaoks seondub sellesse natuke pikemasse vaatesse, et ma neid asju puudutan ja teine asi on muidugi see, et kellegi suhtes kriitiline olles võib-olla on oluline, et sa suudad või vähemalt proovid olla ka enda suhtes kriitiline. Jah, sa tuleb kohe öelda. Väga naljakas oli, kirjeldas Q-Raadio aegadest, sa kirjutad, sa töötasid seal majandusajakirjanikuna teadmata, mis asi on putuur või oskamata peatoimetaja Kristo arule vastata, mis asi on omanikutulu? Nii oli jah et selles mõttes oli kõik nagu käigu pealt õpitud, aga suhteliselt Lentlikult, et Ma läksin ikkagi kultuuriajakirjanikuks õppima alguses nagu kõik, sest et sel hetkel olid just kultuuriajakirjanikud, olid need kõige eesrindlikumad tüübid ja Ants Luik oli muideks ka kultuuriajalik kirjanik alguses. Nii et ühel hetkel selgus, et kultuuriajakirjanikele väga palju, aga majandusajakirjanik ei ole. Piison piisavalt jultunud, et ma võtsin selle tööpakkumise vastu. Ja, ja iseenesest väga hea kool mulle, et ma ilmselt ikkagi mingit majandusteadmisi hakkasin sealt omandama ja teiseks kuna ma pidin raadiost tegema tunnialaseid saateid iga nädal, siis oli päris suur kunst seda saadet üleval hoida tund aega, ise võib-olla mingi pankuriga rääkides, aga lõpuni kõigest mitte aru saades, et proovisin siis nagu seda lugeja positsiooni või kuulaja positsiooni haarata, et küsin rumalaid küsimusi, aga selle käigus arenes natuke suhtlemisoskus ja tulid ikkagi mõned teadmised ka tehingutest. 90.-te olid põnevad ajad tuleb raamatust välja ja seda on olnud mul korduvalt toonaste ajakirjanikega juttu olnud, et toona oli nagu põnev, et kas praegu on igavam. Ei ole, vot see on üks asi, millest mina ei ole, mina ei ole nõus sellega nõustuma, et ma arvan, praegu on väga huvitav aeg ja ega üheksakümnendatel keegi arvanud siis ka, et nüüd on see kõige huvitavam aeg, ikka vaatasid mingisugust noh, loomulikult arvasid, et on huvitavam aeg kui kaheksakümnendatel. Aga inimestel oli meeletu nostalgia näiteks esimese Eesti vabariigi osas, mida peeti nagu niivõrd utoopiliseks mõttes selliseks eesmärgiks kõik hakkasid proovima, kuidas ta saab eestiaegsesse majja kolida ja kuidas asju teha, nii nagu võib-olla siis oli, et see järjepidevus taastuks ja, ja kõik muud asjad aga üheksakümnendad ise ei tundunud. Noh, selles mõttes nad tundusid ikkagi nagu öeldakse, selline liigestest lahti natuke ebamugav ja päris valus aeg, et, et selles mõttes sellega kaasnes võib-olla ka teatud huvitavus, aga noh, inimestel oli vot seda öeldakse ka, et inimene vaatab aega, kus ta noor oli, vaatab ikkagi kõige ägedama ajanud kindlasti ka nendel, kes olid nooremad varem või hiljem, et on samamoodi just nende aegadega seotud ka selline erakordsuse tunne Aga kuhu ikkagi kadus sinu ind teha uurivat ajakirjandust ja ka selle innu kadumisest oleks võimalik midagi õppida või kõrva taha panna nendel noortel, kes näiteks sel kevadel lõpetasid Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna, et neil see ei kaoks. Kusjuures ma juhuslikult lähengi neile homme kõnet pidama ja ma ei ole veel välja mõelnud, mida täpselt öelda, aga igal juhul ma ütlen seda, et see hind on hästi oluline. Et kui see minul tollel hetkel kodus, siis selle põhjus oli, oli see, et et ma vaatasin tolle, et ka ajakirjandust ja tõmbasin enda jaoks hoone tulevikku ja see joon läks ainult allapoole. Ma vaatasin, tollel hetkel ka tarbiti päris palju alkoholi. Vaatasin seda ajakirjandusmaja kohvikut ja seda läbu ja suhteliselt selliseid lootusetult inimesi. Ja sel hetkel oli näinud, et tulevad sellised ajad nagu täna on, kus ikkagi näiteks neid asju nii palju ei tehta, et vist vist inimesed ikkagi oma tervist rikuvad vähem. Ja, ja ma arvan, et tänane aeg on hakanud pakkuma inimestele eneseväljenduseks ajakirjanduslikus tegevuseks hoopis uusi võimalusi, noh kasvõi seesama, et sa saad oma lugejad üles leida palju paremini tänu tehnoloogiale, et sa tegelikult ei pea kulutama eriti palju selleks, et lugejat kätte saada tuleb tagasi. Ei, mina ise ei Nonii praegu ajakirjanikuks hakata ja Mul oleks väga hea meel lugeda väga head ajakirjandust või kuulata seda ja selles mõttes ma usun, et see on nüüd see, mida pik. Kas ajakirjanduses olevad inimesed või siis sinna uued tulevad, võiksid kindlasti vaata teha. Meie Tõnn Daniel Vaarikuga on möödunud lennates suvega kehalise kasvatuse õpetajaks, on ikka paslik küsida, milline tuleb sinu suvi? Suvi tuleb üsna tavapärane, et kuskile ära ei sõida. Ja ilmselgelt lihtsalt liigun Eesti peal ringi. Meeldib sulle tegutseda või vedeleda kuuma liiva peal võt kuuma liiva peal meeldi vedeleda, et ma tõsiselt väldin selliseid väga soojasid kohti ja ja kuni selleni välja, et panen mütsi pähe, kui päike paistma hakkab, et ma ei tea, miks mul on selline tunne, et olen sihuke väga põhjamaiste geenidega või et ma põhimõtteliselt ei taha liiga pikalt päikese käes olla, et kui ma mäletan, et kui ma kunagi teismelise eas proovisin päevitada, siis ma päevitasin enda arvates mingisugune 30 minutit ja silmad lahti tegin, oli läinud ainult kaks minutit ja 40 sekundit tundus mulle nii igav tegevus. Ja väga palav oli ka, nii et selles mõttes ma natuke erinev võib olla sellisest suve nii-öelda sõbrast, et mulle meeldivad ka teised aastaajad, päris kõvasti, kannab vähemalt üks suvetegevuse soovitas. No ma ise ikkagi käin väga palju jooksmas ja näiteks kui keegi mängib tennist, siis ta teab, mis tunne on mängida suvel seda, et see võib-olla on tuul ja päike paistab, aga põhimõtteliselt see mäng värskes õhus on üks põhjusi, miks ma tennist mängima hakkasin. Et näiteks mulle meeldib. Meil oli külas Daniel Vaarik, aitäh sulle. Soovime kena suve algust. Tundi jääb lõpetama, Ruby Andrius loo pealkiri on haiges sat tõult meitmi lõuda.