Mõistes ilma ja inimesi. Head kuulajad Nepaal on üks maailma vaesemaid riike, kuigi inimesed on seal töökad ja sallivad. Nii on seal kõrvuti budistlikud, hindvislikud, templid. Ja meil kõigil on oma arvamus Väike-Nepaalist ettekujutus tänaseks saateks külaliseks on noor naine, kes leidis hingerahu ja julguse Nepaalist ning avastas seal iseennast. Töötades ühes lastekodus vabatahtlikuna. Ja tänase saate põhikangelaseks külaliseks on Kaia-Kaire Hunt, kelle lugu kuulemegi minu nimi Krista taim ja head kuulamist. Meie tänase saate külaliseks on teeme ära maailmakoristustalgute üks tiimiliige Itaalial, keemia poee, üks loojatest ning terapeut ja tervisekoolitaja Kaia-Kaire Hunt, tere. Tere. Sa oled meil kutsutud saatesse, et rääkida vabatahtlikuks olemisest ja sinu lugu eristub teistest märgatavalt ses mõttes, et sina sidusid oma elu vabatahtlikuks olemise ja ja maailma avastamise mõistmisega küllaltki hilises eas mitte otse peale keskkooli, vaid seal oli juba kaks kõrgharidust olemas. Kolmas tegemisel. Kui sa tundsid, et siin Eestis siin miski ei rahulda ja sa peaksid minema kuhugile peale, et õppida seal juurde poolisenis. Laias laastus. Küll jah, sest mitte ainult see, et Eestis midagi ei paku enam rahuldust hoitakse, oli selline noh, ma ei tea, kas siis võib ütelda varajane keskeakriis või, või mida iganes, et kus sa saad. Ma arvan, et kõik see, mis sa oled teinud senini, et see ei ole nagu see päris õige, et tegelikult peaks, peaks natukene nagu suunda muutma. Ja see vabatahtliku töö, see oli seotud natukene sellise teise suuremana elu muudatusega just selle hariduse osas, et et läksin õppima siis tõesti juba päris päris säilise suure täiskasvanuna Tallinna tervishoiu kõrgkooli, siis meditsiini valdkonda, kuigi esimesed haridused olid hoopis haldusjuhtimise ja majanduse teemadel, nii et et selline suurem kannapööre ka üldiselt võib-olla enda mingites väärtushinnangutes mingites tõekspidamistes, millele siis tuli kaasa see, et peaks õppima midagi, mis tegelikult kõnetab ja siis see vabatahtliku töö lihtsalt tuli, tuli sinna juurde nagu kuidagi väga-väga loogilise jätkuna. Aga mul on tunne, et inimeses peab juba õige varakult midagi olema, sellist, et ta on nõus minema maailma ja omal käel õppima. Küll jah, eks see seiklejahing on minus kogu aeg olnud, et et ma arvan, et kusagilt ülikooli algusest alates olen ma alguses siis häälega euroopas ringi sõitnud ja hiljem Aasias rännanud, nii et et see, et, et kusagil mujal maailmas on, on nii palju ka avastada ja näha, et eks see teadmine oli juba sees. Aga see, et, et peaks nüüd ise kuidagi sinna minnes veel midagi muud tegema kui lihtsalt turist olema, et, et see lihtsalt, lihtsalt tekkis see teadmine mingi hetk. No Eestis on palju organisatsioone, kes saadavad noori vabatahtlikena laia maailma, peamiselt siis Aafrika riikidesse, aga ka lähemale ja, ja vaata et veel kaugemalegi. Sina ei kasutanud neid organisatsioone, vaid hakkasid omal käel otsima ja teadsid ka sihti, kuhu minna. Jah, ma päris nii konkreetselt riik isegi ei teadnud, ma teadsin seda, et ma tahan kindlasti Aasiasse minna, sest Aasia on olnud minu suur armastus väga-väga pikka aega. Ja kuna sel hetkel, kui ma tegin oma seda meditsiinialast haridust, tervishoiu kõrgkoolis vaja teha koolipraktikat siis mulle tunduski, et oleks nagu märksa mõttekam, kui ma teeksin seda kusagil, kus minu tegevusest võiks olla ka rohkem abi. Ja tõesti, ma hakkasin lihtsalt, täiesti juhuslikult või täiesti suvaliselt nii-öelda ja kasutama erinevaid otsingumootoreid ja ja mingite märksõnade kaudu vabatahtlikud lastekodud, Aasia tuli kuidagi mingisugune Nepaali veebileht ja, ja siis ma ei teadnud enne seda Nepaalist mitte midagi ja siis ma guugeldasin, vaatasin, päris väike, tore, armas riik, et et miks mitte proovida ja siis niimoodi niimoodi ma tegelikult leidsin selle riigi ja sattusin sinna ikkagi tõesti pigem nagu omal käel, et mingite rahvusvaheliste organisatsioonidega otsest kokkupuudet ei olnudki. See kõik oli kuus aastat tagasi ja, ja sellest kolm aastat oled sa seal riigis, võiks öelda isegi, et elanud seal väikest vahet. Just et vahepeal on olnud vaja ka Eestis käia, aga, aga ma olen tõesti seal jah, päris pikalt olnud. Viimasel ajal aga meenuta seda algust, kui sa sinna läksid, kui sa olid valinud välja selle koha, mis koht see oli, kust see paiknes. Sest ega meil Nepaalist teadmised on, nagu on, me teame, et Himaalaja on seal kõrval, tema naabriteks on Tiibet, Hiina ja India. Ja ongi nagu kõik. Jah, et tegelikult Nepaali näol ongi tegemist sellise päris tillukese riigiga kahe sellise hiigelriigi vahel ehk siis Tiibeti ja India vahel. Selline kitsuke riik, mida, mida iseloomustab võib-olla kõige rohkem see, et, et seal on esindatud kõikvõimalikud nii maastiku või looduskooslused, et et eksju, maailma kõrgeim mägi Everest, onju Stahlis siis kirdes ja, aga samas lõuna pool on siis jälle täiesti selline india madalplatood sisuliselt seal null meetrit üle merepinna, nii et see kõrguste vahe on, on hästi-hästi suur. Sama, siis kehtib kõik võimalik ju muu looduse kohta, et see, mis taimed seal kasvavad kui mägine või, või mitte mägine, see on, kas seal on jõed, järved, et seda kõike kõike seal leiab ja samuti siis ka, mis puudutab rahvast ja inimesi, et et linnades on selline noh, aina enam selline läänelikum siis võib-olla elustiil või, või kus, kus käiakse läänelikult riides ja tarbitakse selliseid läänemaailmas taas populaarseid teenuseid kuni, siis täiesti selliste väga asustamata paikade, nii kus, kus võib minna päevi jala käimist, et üldse üldse kusagile järgmisesse külla jõuda. Ja kus on siis väga-väga askeetlikult tingimused, et noh, ma ei räägi siin elektripuudusest või midagi taolist, et seda on ikka väga palju, aga kõik see muu ka sinna juurde kuuluvat, kui kinni sa oled oma kogukonnas, kuidas see võib-olla ei satugi oma elu jooksul sisuliselt kaugemale kui kõrvalkülla kuidas puuduvad igasugused arstiabid, noh, kõikvõimalikud muud on need mingid sotsiaalvõi, päästevõi, mis iganes teenistused, nii et et ta on selline väga, väga kirju ja kaootiline riik, oma olemuselt ta enam ei ole, kuningriik enam ei ole kuningriik. Aga see poliitiline olukord on ka on läbi aastate olnud keeruline ja, ja ilmselt jääbki ja veel pikemaks ajaks, sest sest ma usun, et kui, kui on selline suurem noh, nii-öelda poliitiline pööre olnud, et kuningriigist on saanud justkui vabariik, siis siis tegelikult need asjad ei lähe nagunii valutult, et seal on väga mitmed huvigrupid ja on selliseid kommunistlikke ja ja on siis natuke rohkem selliseid demokraatlike ja noh, lõppkokkuvõttes sellised nii-öelda riigivõimuvahetused toimuvad seal ikkagi endiselt suhteliselt tihedalt. Aga religioon, monilton, ta Hingvistlik, tariin, turistlik ja budistlik, et sarnaselt paljudele Aasia riikidele on, on seal need kaks usku hästi omavahel läbipõimunud ja natukene näpuotsaga kristlust ka juurde, et et noh, kui, kui meie mõistes eks ju selline pühakoda või, või noh, ütleme siin Eesti kontekstis kirik on, siis on, on väga ühe religioonile suunatud siis Nepaalis on küll templid sageli võtavadki erinevate religioonide osiseid, et ta on seal budakujud, on seal mingisugused Kanežid või, või midagi muud sealt hinduismi poole pealt ja, ja võib-olla ka kusagil nurgas veel ristilöödud Kristus, nii et et selles mõttes on seal pigem vähem oluline. See, mulle tundub, et sa usud ja sa suhtled selle kellelegi või millegiga kõrgem aga et et kas ta nüüd on üks, teine või kolmas, et isegi selles osas suurt vahet ei ole, mul on tunne, et nad on väga sallivad, sel juhul on jah. Et, et võib-olla see kristluse pool ongi seal nagu kõige ja ütleme, mittesalliva maga, hinduism ja budism käivad lausa käsikäes ja, ja noh, nad on tegelikult ju ajalooliselt väga-väga seotud. Ja seda naerantsust, noh, kuna ma ise tean budismis natuke rohkem, siis siis budismi poole pealt on, on küll seda tolerantsus on juba eos sisse kirjutatud, et et öeldakse, et Budate huvitamis usus sa oled tegelikult need üldised väärtushinnangud ja inimeseks olemine, panevad need asjad ikkagi paika. Noh, aga kui palju mõjutab see, et vaadatakse valget inimest ikkagi natukene teise pilguga hoolimata tema usus, siis kui kohalike Valget inimest, pigem ma arvan, et vaadatakse teise pilguga seeläbi, et temas nähakse noh, vastavalt siis võrrele kas mingit rahakoti või mingi tarka inimest või mingid teadjad või või pigem võib-olla vahest arvestusega, et sa elad sellises riigis, kus on võimalik. Noh, ja siis sealt järgnevalt eks ju, selles et meie mõistes täiesti absurdsed tahtmise või absurdsed väärtushinnangud nagu tahad, sina saad ju IGA PÄEV coca-colat juua, et kui sa, kui sa tahad või et teil on seal internetti igal pool või, või midagi taolist, et see suhtumine valgetesse on pigem jah, mitte nagu religiooni põhjal teistsugune, vaid just läbi selle, et mida arvatakse, et mis valgete elust stiil siis nii-öelda on. Nii, aga kuhu sina sattusid, kuhu sina läksid, mis piirkonda ja millisesse lastekodusse? Mina sattusin ikkagi katmanduva orgu, mis on siis selline kõige tihedamalt asustatud piirkond Nepaalis, kus siis ongi katmando ise pealinnana ja kolm väiksemat linna veel juures. Ja seal orus siis need linnad lähevad küladeks üle suhteliselt niimoodi tootiliselt, et ei saagi aru, et kus üks asi algab ja teine lõpeb. Aga jah, seal katmanduva orus on üks väike palkati küla ja, ja mina siis sattusin lõpuks sinna ühe väga-väga toreda lastekodu juurde. Et sellele eelnes ka selline sündmuste, kuidas ma siis selle inimesega tuttavaks sain, kes seda seda laste kodusel tead. Ja, ja noh, see see ütleme siis tunne, mis, mis mind tabas või valdas, sel hetkel, kui ma, kui ma nägin seda inimest, kuulsin seda, seda nende lugu ja, ja, ja võib-olla tunnetasin ka, kuidas need asjad seal käivad, siis, siis mul oli kohe see tunne, et see on nagu see õige koht, kuhu ma pean jääma. Mis inimene see oli, mis oli tema lugu. Tema lugu oli selline ka Nepaali mõistes hästi tavatu, et Nepali sotsiaalsüsteem sisuliselt puudub, et esiteks noh, nii sellise kindlustuse poole pealt kui ka üldiselt, et et see sotsiaalsüsteem nii-öelda toimib pigem kogukonnapõhiselt ja kui inimene ühel või teisel põhjusel on kogukonnast kas välja heidetud või, või on seal mingid muud probleemid, siis, siis on ka sisuliselt oma probleemidega üksinda. Ja samuti kehtib see siis ka laste puhul, et et ei ole üldse keeruline lastele tänavale sattuda, sest need ühiskondlikud normid kohati on lihtsalt sellised, noh, ma toon ühe sellise hästi radikad kaalse näite, mida on võib-olla lääne lääne ühiskonnas ka natuke raske mõista, aga, aga näiteks kui naine abiellub uuesti, ütleme, et esimene mees on surma saanud, abiellub uuesti, siis sellel uuel mehel on õigus nõuda, et naine ei võtaks lapsi esimesest abielust sinna uude abielusse kaasa. Ja kui nüüd ei ole mingisugust sellist perekondlikku toetussüsteemi või tal ei olegi neid lapsi kusagile panna, siis need lapsed jäävadki tänavale. Ja noh, meie mõistes eks ju, see on, see on nagu hästi arusaamatu, et kuidas üks naine üldse võib niimoodi käituda ja nii edasi. Aga, aga noh, see kohapealne kontekst on ikkagi see, et, et kui on valida, et kas surra nälga või sa pigem abiellud uuesti, siis, siis ilmselt seal hakkavad mängima hoopis teised sellised ellujäämismehhanismid täitsa puhtalt nagu ellujäämiset, see on juba niisugune võib-olla selline loomalik ürginstinkt, et et sa pead lihtsalt püüdma leida neid viise, kuidas ellu jääda. Isegi kui see teatud juhtudel tähendab siis seda, et sa pead oma lastest loobuma. Aga tagasi tulles loo juurde siis siis ja sellise sotsiaalse Maal poolega tegelemist seal ei peeta kuidagi väga-väga populaarseks või seda enam, et meesterahvaste poolt, et kindlasti noh, see oli sellises aasia kultuurisüsteemis on ju, meesterahvas on ikkagi selline perepea ja, ja tegeleb nii-öelda tõsiste asjadega. Aga selle lastekoduga seoses siis oli just üks üks noormees, pikas on tema nimi, kes enda kodu laas sattus ühte sellisesse nii-öelda lastekodusse lihtsalt külastama ja Nepaali mõistes sellised kohalikud lastekodud on siis hästi-hästi kehvades olukordades selles mõttes, et need lapsed ongi seal sõna otseses mõttes näljas ja paljad. Ja siis see on nii-öelda see lastekodupidajad sageli kerjavad raha või, või küsivad seda raha ettekäändel saada see raha laste jaoks, aga tegelikult nad kasutavad seda enda, pere või enda mingi majapidamise ülalpidamiseks, nii et need lapsed on tõesti väga, väga kehvas seisus ja pikassakas siis seal lastekodus käima lihtsalt nende lastega rääkimas ja salaja seal öösiti neile süüa viimas ja selliseid asju tegemas. Ja noh, mida rohkem ta nagu nendega seal tuttavaks sai ja mida rohkem ta nägi, seda olukorda, seda rohkem see kuidagi kuidagi nagu väga puudutas teda ja ta sai aru, et et noh, et seal on mingi võimalus, et seda, seda nagu muuta. Sest noh, jah, sinna juurde kuuluvad ka laste peksmised reeglina ja, ja kõik sellised muud väärkohtlemisest. Ja kui ta oli nagu endaga ja see ilmselt jõudnud sellele järeldusele, et ta nüüd midagi midagi välja mõtlema või leidma mingi pääsetee, siis, siis saatus oli armuline ja ta sai juhuslikult kokku ühe Austraalia naisterahvaga, kes samal ajal oli sealkandis siis nii-öelda palverännakul, sest ta oli just kaotanud oma tütre. Ja, ja kui, kui nad kuidagi omavahel rääkima sattusid, siis siis Austraalia naine leidis, et tal oleks just väga hea viis nii-öelda sellest oma leinast välja tulekuks või, või nagu oma tütre mälestuseks midagi ära teha. Ja, ja nad tegelikult kahekesi lõidki siis sellise uue nagu lastekodu, kust siis sealt eelmisest sellest sellest hirmsast kohast need lapsed siis sisuliselt ära varastati sinna, sinna uude lastekodusse. Ja sellest saigi siis siis alguses Palcotti väikelastekodu ja siis ma võtsin temaga ühendust ja ta oli nõus, et tule meile, jah, noh, ma sattusin tegelikult temaga lihtsalt seal Nepaalis ka kokku ja tuligi juttu sellest, mina otsisin praktika kohta ja noh, see esimene jutu afina juba viis selleni, et et tema sai aru, et mina võiksin sinna minna ja mina, mina juba sain aru, et see on nagu see koht, kuhu ma tahan minna. Kui palju seal lapsi oli tol hetkel, kui sa läksid ja mis oli sinu töö kusagil üle 20 ja alguses, kui ma sinna kuus aastat tagasi läksin, siis tõesti osad olid seal ikka päris tillukesed sellised kolmesed ja noh, see tähendaski kõikvõimalikke abitööde tegemist, kes seal tõesti lastehommikul riidesse paneb tarkust, pesemisest, söögitegemisest, koristamisest, kooliviimisest, kooli õppetükkidega, toimetulekust ja, ja nii edasi. Ja ajapikku on see see muidugi natukene muutunud, et et alguses ka, kuna nad olid hästi hästi kehvas seisus, siis oli sellist nii-öelda oletamiste poputamist seal hästi hästi palju ja nad olid pidevalt haiged nii füüsiliselt kui ka kui ka noh, see läbi elatud traumade hulk oli ikkagi selline, et et ajasid nagu hästi palju sellist, sellist soojust ja lähedust. Et nüüd, kui ma vaatan, et siis suuremad on seal juba täiskasvanud ja, ja väiksemad hakkavad vaikselt teismeliseks saama, siis, siis on loomulikult see, see nii-öelda töö iseloom ka hästi muutunud, et sa oledki pigem nii öelda lihtsalt, et et oma asjadega saavad nad nüüd juba juba nagu päris hästi hakkama, aga sa käid kogu aeg seal ja see lastekodu on see koht, kuhu sa alati lähed, kui sa Nepaalis oled ja, ja et selles mõttes ma püüan ja paar korda aastas igal juhul seal käia ja, ja, ja kui ma ei ole seal seal füüsiliselt kohal, siis ma püüan ikkagi võimalikult palju suhelda läbi interneti või helistada ja ikkagi ikkagi rääkida ja, ja kohal olla ja nii-öelda olemas olla. Kas need lapsed saavad koolis käia ja kuna seda lastekodu toetab, nüüd päris päris suur hulk inimesi, see Austraalia toetus on seal endiselt olemas ja samuti on siis selline väike grupp meil tekkinud siin erinevalt, et seda Euroopa riikidest, kes me kõik siis püüame panustada nii palju, kui meil võimalik on. Ja sinna hulka kuulub siis see, et me maksame ka lasteaia kooliraha, nii et nemad, nemad saavad päriselt hariduse isegi, aga muidu seal vaesemas peres lapsed ei saaks seda. See oleneb nüüd, et ta on olemas, riiklikud koolid on erakoolid, mõlemad on tasulised, erakoolid on siis palju kallimad ja vastavalt siis jälle perekonnavõimalustele tekib siis, või peab siis nii-öelda otsustama, et kas siis saab seda peres olevat lahendada, panustada lapse haridusele või siis või siis on selleks mingisugune muu väljund. Ja sageli sõltub see ka sellest, et et mis need väärtushinnangud siis on, et sageli ikkagi kohtab veel seda, et, et näiteks perepea okei, et noh, mis ma tütreid nüüd ei, hakkasin kooli saatma, et puhas raha raiskamine, tütred teevad ju kodus tööd ja, ja sageli juhtub ka sellist asja, et et näiteks perekonna majanduslik olukord paraneb siis, kui lapsed on juba ja sellised, ütleme, teismelised ja siis võibki juhtuda, et see mingisugune 12 13 taastane poiss istub seal koolis koos viie-kuueaastastega et alustades siis ka nagu nii-öelda täiesti esimesest klassist päris karm, see on päris karm ja, ja noh, see on selles mõttes neile ka päris raske, sellepärast et et oled juba nagunii suur ja enda arust juba natuke täiskasvanud, siis sa pead seal nii-öelda tittedega koos olema, et et noh, et ma olen näinud ka, et sageli jäetaksegi kooli ikkagi pooleli, sellepärast et et noh, kui see, kui see surve surve toime tulla või surve olla hea õpilane on ikkagi päris suur alati kooli poolt, eriti nagu poiste suhtes siis kui ikkagi mõni nii-öelda kuus aastat noorem sinust peajagu üle, siis siis see võib jah, selliseid pingeid tekitada. Kui palju need lapsed suhtlevad veel oma vanematega näiteks need lapsed, kes on sedasi ära antud, sellepärast et tõesti ema abiellus kellegi teisega. Seal. Tõesti oleneb, et osadel, kellel ei ole vanemaid, siis noh, arusaadavalt neil puuduvad ka igasugused sellised perekondlikud sidemed aga need, kes on sinna sattunud, siis sellistel põhjustel tõesti, et nad on nii-öelda ära antud või tänavale pandud tõbi või visatud siis pigem et see seal on ka osad, kes, kes suhtlevad ja see on vist küll ka selline sisse kirjutatud muster Teie ema lapse suhtes, et ükskõik mis, mis on see ema käitumine olnud või mis ema teinud on ikkagi see laps ootab ju, et, et tema vanematele järgi tuleksid või et ta saaks koju minna või või mida iganes, isegi kui seal taga on tõesti sellised väga-väga ebameeldivad ja kohati lausa nagu jõhkrad siuksed brutaalselt lood. Mul on tunne, et see ühiskond on väga mitmekihiline, ühelt poolt ülim usuline sallivus ja teiselt poolt ülime sallimatus ses mõttes, et vaata ise, kuidas hakkama saad ja lihtsalt sellised karmid lood. Just seadused või, või loomaseadused jah, selles mõttes, et ta on tõesti hästi nagu mitmepalgeline, et kui me näiteks räägime kogu sellisest siivsusest näiteks, siis siis peetakse ju hästi oluliseks, et ta on kaetud õlad ja põlved, et ja, ja dekoltee samas nende enda, eksju, selline India poole riietusstiil sari, eks ju, jah, ta peale keskkoha täiesti paljaks ja samuti siis see, et kui me vaatame näiteks mingeid selliseid hindu, istlike templeid, siis on seal väga palju ka selliseid tantra like igasuguseid skulptuure ja, ja üldse noh, ütleme hinduismi son on selliseid sümboleid, mis sellist ühet iseloomustavad väga palju, et et ühelt poolt tõesti püütakse nagu sellist Stahli hoida võimalikult üleval, teiselt poolt on see kõik hästi nagu loomulik ja selline osa elust, et et siis siis peabki seal kuidagi nagu laveerima ja leidma selle selle õige balansi, et samamoodi on tõesti selliste igapäevaeluliste asjadega, et mõned asjad on, on nii konkreetselt justkui paigas ja samas käitutakse justkui vastupidiselt. Me teeme siinide pausi, kuulame natukene muusikat, mille sa oled kaasa võtnud. Võib-olla mõni sõna, mis lugu see on? Ma võtsin kaasa natukene sellist budistliku alatooniga muusikat, mis on sisse lauldud siis ühe ühe laama poolt ja kuna mind budismi teema väga kõnetab, siis mulle tundus, et see võiks olla asjakohane. Jätkame juttu nii täna stuudios Kaia-Kaire Hunt, kes on töötanud vabatahtlikuna Nepaalis ühes lastekodus ja on selle riigiga juba kuus aastat seotud olnud kolm nendest aastatest seal elanud. Tahaks teada sellist asja, et lastekodulaste pool neil on tihtipeale raskem elus hakkama saada, leida oma koht. Kuidas nüüd seal lastekodus on kuue aasta jooksul, mida sa oled näinud, on seal mõni selline õnneliku lõpuga lugu olnud või vähemalt õnneliku lõpu poole liikuv lugu, mis on sulle sügavalt hinge läinud. Eks seal sageli need asjad tegelikult käivad niimoodi, vaatad, et keegi on saanud nii-öelda järjele just ka võib-olla sellise oma emotsionaalse või, või vaimse seisundiga, siis tuleb seal ikkagi mingi hetk jälle jälle tagasilöök, et et sellist lõpuni head lugu. Seda, seda võib-olla saabki ütelda vastavate pärast, kui neil on kuidagi oma pered ja, ja nad on seal ühiskonnas leidnud oma koha küllaga, aga peab jah ütlema, et et need, meie lapsed on, on ääretult tublid olnud ka näiteks kooli mõistes ja ikkagi väga hästi seal toime tulnud. Ja paar vanematest on nüüd tõesti sellise meie mõistes siis keskkooli nagu läbi saanud ja läinud ka edasi ülikooli. Et ma usun, et see motivatsioon on ikkagi toime tulla, on, on nagu päris suur ja kui, kui on vähegi enda nii-öelda seda toetust ükskõik, on see siis selliste materiaalsete ressursside või üldse lihtsalt mingisuguse õlalepatsutuse näol siis neil on palju lihtsam edasi isegi liikuda kui võib-olla mingisugusel tavalisel nii-öelda küla, küla, lapsel või küla noorel. Et kes, kes on võib-olla oma selle keskkonnaga harjunud ja ta võib-olla oskabki ainult arvestada sellega, et tema vanaisa elas seal, tema isa elas seal ja tema elab seal ja tema lapsed elavad ka seal, et et kuhu mul ikka nii-öelda pürgida, siis ma usun, et, et seal meie lastekodus on just läbi selle, et seal on nii palju käinud lääne inimesi ja seal on nii palju olnud selliseid erinevatel teemadel vestlusi, on, on tekkinud neil ka väga suur huvi ja motivatsioon ja ambitsioone edasi areneda. Kuidas on lood kastiviskonnaga ses mõttes, et kui ma olen ikka alamast kastist mis siis saab? Kastiühiskond on ja puudutab näiteks seda lastekodukeskkonda suhteliselt vähe, sellepärast et see on ikkagi niivõrd kuidagi lääneliku mõtlemisega. Muidu võib küll olla selles mõttes, et ikkagi see kast, kuhu sa oled sündinud, sinna peaksid jääma ja see on endiselt väga tavapärane, et, et teisest kastist inimestega ikkagi väga ei suhelda, rääkimata sellest, et oleksid mingid lähedasemad sidemed või näiteks abiellumine teise kasti. Aga see on ka hästi loomulik seal kohalikus kontekstis, et kui sa oled seal täiesti alamast kastist, siis ja sinu nii-öelda põhiline töö ongi kerjamine, siis see ei ole selles mõttes, et kuidagi nagu hirmus või alandav või, või nendele inimestele ei peakski kaasa tundma, sellepärast et see ongi okei, nii nende mõistes kui kõikide teiste mõistes et neil ei ole ka kunagi ambitsiooni seal nii-öelda kerjuse staatusest välja tulla, sellepärast et see ongi nende viis elada nii-öelda nende karmile ja kohustus, mis neil on juba juba aegade algusest kaasa pandud. Nii et selles mõttes see, mis toimub Nepaali ühiskonnas üldiselt ja see, mis toimub lastekodus, on natukene nagu, nagu erinevad asjad. Ja me oleme siin püüdnud lapsiga natukene suunata nagu sellele teele, et, et siis kuidagi sinna turismisektorisse või, või sinnapoole, kuhu nad, kus nad suudaksid väga hästi toime tulla just see, et, et neil on olemas nagu selline kahe Kahepoolne taust, et ühest küljest arusaamine läänelikest väärtustest a la et kellaaegadest ja kuupäevadest tasub kinni pidada. Ja teiselt poolt siis see kohaliku konteksti tundmine Aga sellist asja ei ole juhtunud, et mõni vaesem pere vaatab, et lapsi on nii palju, annaks, mõne lastekodusse saab vähemalt hea järje peale. Jah, seda, seda püütakse seal kasutada küll ja noh, kõikvõimalike erinevate lugudega käiakse ka seal lastekodu ukse taga nii-öelda lapsi siis pakkumas. Ja tõesti seal see taga on see mõte, et, et aga siis ta saab ju nagu hea elu peale. Ega, aga noh, see see põhimõte on ikkagi olnud nagu see, et sellisel viisil mitte neid lapsi sinna võtta ja, ja noh, isegi ja ka neid võib-olla mitte, kes, kellel tegelikult oleks seda abi vaja, sellepärast et noh, kusagilt peab see piir, piir jooksma, et abi vajavaid lapsi, see on kindlasti Nepaalist tohutult palju. Et seal on väga palju erinevaid põhjuseid, et üks asi on see orvuks olemine, aga seal on ka erinevad lasteaiaärakasutamist alates siis sellise tööjõuna kuni lõpetades tõesti prostitutsiooniga. Siis mulle tundub jah, et on nagu. Me oleme nagu selle piiri paika saanud, et see arv, kes seal meil on, et see lihtsalt nii peab jääma, sest noh, kõiki paraku aidata ei suuda, et nii valus kui vahel ka ei ole sellele mõtelda. Aga pigem siis teha natukene ja korralikult, kui, kui püüda kõiki aidata ja võib-olla siis ei jõuaks sellega üldse Ja noh, kas enda sees nagu ei tekita sellist noh, just seesama valu, mis sa ütlesid, et kuidas sellega toime tulla kui ma saan aidata ainult käputäit ja ma näen, et kõrval vajab veel keegi abi ja veel keegi, et kuidas enda sees sellega hakkama saada. See ongi väga-väga keeruline ja, ja, ja noh, selles mõttes, et et kui me seal käime, me oleme käinud päris palju teisi laste kodusi vaatamas, käinud seal tänavalastega rääkimas, käinud seal sellistes lapsprostitutsiooniteenuseid nii-öelda pakkuvates asutustes, mis iganes aga need on seal lubatud, siis ütleme nii, et nad ei ole legaalsed, aga, aga kõik teavad, et nad on olemas ja noh, selles mõttes, et, et ega sageli sageli ikkagi noh, tuledki sealt ära ja pisarad jooksevad ja tekib täiesti lootusetuse tunne, et et noh, et mida ma siin teen või või et ükskõik kui kõvasti ma püüan midagi muuta, et tegelikult see suurt pilti ei muuda. Aga siis järgmine päev ja saad aru, et tegelikult sa oled midagi juba juba nagu ära teinud või mingi väike samm on jälle astutud, et kui kui keegi tuleb, poeb sulle sülle, kallistab ja, ja, ja kuidagi kas aru, et ta on väga tänulik, väga õnnelik selle üle, et ta on üldse sinna sattunud ja tal hästi läheb. Ja, ja noh, selles mõttes, et eks eks neid väikseid lükkeid juba juba see annavadki sellised asjad, et kui sa tõesti inimestega ka räägid ja, ja noh, meil on seal terve rida soome tüdrukuid, kes hästi-hästi tublid ja aktiivsed ja ja on, on nii mõneski sellise rahvusvahelise nii-öelda laste päästeorganisatsiooniga ühendust saanud, et et mis tegelevad just selle lapstööjõu ja lapsprostitutsiooni teemadega ja ja seal juba ka mingid sammud on tehtud, nii et et ma usun, et kui kusagilt otsast alustada, siis sellel võib olla ikkagi suurem mõju, et isegi kui see alati ei saa aru, milline, milline see on. Ja, ja eks see tähendab ka väga sellist tugevat nii-öelda tööd endaga ta sinna sisse ära kaduda ja tõesti näha, et kui palju on neid abivajajaid ja lõppkokkuvõttes noh kui sa laiendad seda, siis ju mitte ainult Nepaalis ja nii edasi, et noh, et siin tuleb nagu säilitada seda kainet mõistust ja vaadata, et mis seal nagu reaalne, see, mida mina saan teha ja ise sealjuures nagu alles ja terveks jääda. Aga kas see vahele või tekitada sellist teistpidist tunnet, et oled nagu ütlendistus jumalaga, mingi selle kaitseingel, et sa aitad kedagi valitult ja, ja selline noh, natuke, mitte üleolek, aga selline, et tunneneb minu käes, on see võim kedagi aidata selline nagu paha pool, millele võib ka keerata asja. Eks seal olegi ja eks eks see olegi, seal on tegelikult hästi palju nagu nüansse, sellepärast et noh, kui me võtame hästi filosoofiliselt, siis mis see vabatahtliku töö üldse on, et kui palju on see selline altruism ja kui palju seal on ikkagi nii-öelda ka seda oma ego toitmist seeläbi, et mina saan head teha ja siis ma tunnen ennast paremini. Et eks ta ilmselt oledki kombinatsioon nendest, et et ma usun, et see on ka selline loomulik, võib olla inimese vajadus, et teistele ka kuidagi head teha ja seeläbi ise ise nagu seda rõõmu tunda. Et noh, selline budismis on, eks ju, selline väga hea väljend nagu kaastunne, mis siis kõikide olendite vastu, mis tähendab siis seda, et, et sa püüavadki tegelikult anda endast nagunii palju kui, kui võimalik, jäädes samas nagu endaks ja pigem on see küsimus ka selles suhtumises või selles, et sa saaktsepteerid ka asju nii nagu nad on ja tegelikult et kõik inimesed elavad oma elu ja oma kannatusi seetõttu sellisena, et, et see on nii-öelda nende, see õppetund selles elus, et noh ei saagi saagi nagu kõike kõike üheselt ära lahendada. Aga see oht muidugi on küll seal jah, et mida me oleme ka ise vaadanud seal lastekodus, et et kui palju siis tegelikult seda lääneliku nagu mõttemaailma sinna sisse ikkagi nagu süstida saab, et et vahest mulle tundub, et me oleme läinud juba sellega natuke liiale, sellepärast et see, kuidas meie lapsed nii-öelda riides käivad, on juba täiesti erinev sellest, kuidas teised külalapsed, pühad ja, ja vaikselt-vaikselt see ilmselt kõikide seal käivate lääne tahtlike nii-öelda jutud ja elu muudavad ka neid ja, ja see ei ole enam nagu, nagu päris selline autentne Nepaali keskkond, eks ju. Et seal on, see piir on õhuke ja kummal pool piiri seal me parasjagu balansseerimine. Eks see olegi selline hea küsimus. Aga kui palju see elu seal ja see kõik, mida sa oled seal kogenud, näinud neid inimesi, kelle kohtunud on sind muutnud. Oi väga palju selles mõttes, et Ma arvan, et sellised suured murrangulised muudatused minu elus saidki ilmselt seal alguse, et et see, mis puudutab minu enda nii öelda sellist puhtalt personaalset enesearengut, et enesega läbisaamist enese tunnetamist kuidas väärtustada üldse maailma, kuidas näha maailma. Et see väga palju muutus noh, alates mingitest täiesti pisiasjadest, mis on võib-olla võib-olla küll aga kõige lihtsamini arusaadavad, et et sa hakkad mõistma, kui palju sul tegelikult olemas on, kui sa saad kasutada selliseid privileege nagu soe vesi ja ja süüa midagi muud kui riisi, sellised asjad. Et, et need vaieldamatult hakkavad kusagil midagi muutma ja need muudatused noh, minu jaoks on olnud nagu, nagu hästi suured ja hästi võimsad, et et selline selline väline või materiaalne külg on olnud selline, võib olla ainult üks osa sellest. Aga aru saada, et mis siis on tegelikult üldse oluline ja, ja ja millele üldse siin maailmas peaks enda aega energiat panustama, et see on, see on nagu tohutult palju läbi läbi aastate muutunud. Minu jaoks aga võiks öelda, et sa juba mõistad paremini ilma ja inimesi. Hea küsimus, ma tahaks loota, et ma vähemalt suudan aktsepteerida ilma ja inimesi sellisena, nagu, nagu need asjad parasjagu on kogu oma hea ja halvaga. On see kerge või kus tekivad siin nende kohad, et vahel ikka tahaks nagu korjad öelda, et te olete ikka rumalad kasvõi näiteks siin Eesti ühiskonnas tulles sealt ja näed, mis siin toimub. Ja noh, siin on, kohati on jah väga ja kurb iseenesest näha, millesse inimesed tõesti panustavad oma energiat või kuhu nad üldse suunavad oma aega või millega nad üldse tegelevad jättes oma nii-öelda, kuidas kuldne lause oli oma hinge eest hoolt kandmata. Et ja, aga ma ei tunneta nagu selles mõttes kuidagi oma otsest vastutust või seotust sellega, et varasemalt oligi see, et tekkis tahtmine jalgu trampida, ütelda, et kuidas ta nagu aru ei saa või et minu tõde ongi ju see õige tõde, et hakake nüüd kõik elama kooskõlas kodu looduse maailmaga. Aga nüüd ma olen aru saanud, et igalühel ongi oma õppetunnid ja, ja omad tõekspidamised ja oma tee vaja käia, et kuidas ja kuhu see suundub, eks olegi, hästi erinev ja tundub, et niikuinii on praegu sellised hästi murrangulised ajad ja paljud inimesed hakkavad ka seestpoolt muutuma. Nii et lihtsalt minu nii-öelda võimalus või ka kohustus tänasel päeval siin maailmas ongi läbi enda tegevuste siis natukene lihtsalt kaasa aidata sellele, et neid otsingutel olevaid inimesi kusagile kusagile suunata. Kui sa just Nepalis ei ole, siis mis on need tööd, millega sa siin Eestis tegeleb maailmakoristus ja on üks noh, just, et eks see lähebki natukene sinnasamasse kanti, et ja püüad nagu inspireerida inimesi mingeid muudatusi tegema. Et kindlasti noh, see ei saagi olla, ega ei olegi mingi taoline asi, et rusikaga lauale virutada ja ütelda, et mis prügi, et kuidas niimoodi siin reostatajat hakkame kõik tegema teistmoodi. Et see ongi pigem jagada neid oma ideid, musi, seda võib-olla kirge, mis, mis enda sees on ja, ja vaadata siis, et et kui palju on neid, kes haakuvad või, või kustkaudu haakuvad tänaseks meil on, hakkab varsti juba riiki täis saama, kes on sellesama nii-öelda projektiga ühinenud, et et noh, ma usun, et see on jälle selline väike tõuge millegi palju suurema muutmiseks. Aga põhi, kui see põhitöökoht on, see põhitöö, see on, see on jah, väga hea küsimus, et et peaks inimesel olema nagu mingi töö, kuhu ta hommikul kell üheksa läheb ja kus, kus ta siis kell viis tuleb? Jah, on kuidagi juhtunud nii et et minul sellist sellist asja juba mõned aastad ei ole. Et seesama maailmakoristus võtab suure osa ajast alkeemia portaali tegemine teise osa siis kõik, mis sinna vahele veel veel jääb, on siis erinevad tervisealased, koolitused ja terapeudid mis tunduvad võib-olla väga mitu asja erinevate asjadega. Tegelikult Ta oma olemuselt tegelevad väga üheselt ikkagi ikkagi sellesama teemaga, et anda mingeid impulsse või inspireerida inimesi vaatama enda sisse ja maailma ja viima läbi mingeid muutusi, tõsi, mis on kooskõlas sellega, kuidas ma siia siia loodud või kuidas mis oleks mõistlik ja vastutustundlik ka maailma ja teiste inimeste ja looduse suhtes. Sinu loost Ma saan aru, et midagi kuskile ära teha, et leida oma tee, selle jaoks ei pea ühinema ilmtingimata mingi organisatsiooniga, et võib ka omal käel minna. Absoluutselt, ja ma pigem isegi julgustaksin seda tegema, et kes, kellel on vähegi sellist nii-öelda seiklushimu ja vaprust, siis siis ise minnes võib leida palju nii-öelda olulisemaid abivajajaid kusagil kolmandates riikides kui läbi mingisuguse organisatsiooni, nii minnes sest sageli ma ei ütle, et see kõikide organisatsioonide puhul on, kindlasti mitte, aga, aga on terve rida selliseid organisatsioone, mis ongi üles ehitatud, selleks oleks organisatsioonil pakkuda tööd ja leiba enda töötajatele ja neid heategevusorganisatsioone ja, ja igasugu rahastamisprogramme. Et jälle Nepaali kontekstis ma olen neid päris palju näinud ja enamus neid ei ole tegelikult nagu mõistlikud, et see, kuidas ja kuhu see raha liigub ja kes selle arvelt tegelikult rikastub, on kaugel sellest, mis on, nagu see idee Plaan olnud aitäh saatesse tulemast, Kaia-Kaire Hunt. Millal sa nüüd jälle baari lähed? Umbes nelja kuu pärast, on, on järgmine plaan, selge, jõudu, jaksu sulle ja kohtumiseni, aitäh. Selline oli siis Kaia-Kaire hundi lugu, minu nimi on Krista räime saata, aitas kokku panna Viivika Ludwig. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.