Tallinna muusikakeskkool loodi 1961. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi juurde. Tänavu möödub seega 35 aastat tema sünnist. Esialgu juhatas muusikakeskkooli konservatooriumi direktoraat. Eni oli esimeseks kooli direktoriks tollane konservatooriumi rektor Eugen Kapp. 1965. aastal tunnistati Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv muusikakeskkool iseseisvaks õppeasutuseks. Ehkki seda lohisevad tiitlit jäi kool kandma veel paljudeks aastateks. Kooli algusaastatel olid tunnid linna koolide peale laiali jagatud. Muusikatunnid toimusid konservatooriumi ruumides, teistes ainetes käidi kui vaesed sugulased Westholmi koolis, tollases seitsmendas keskkoolis ja teistes linnaõppeasutustes. Päris oma maja pole muusikakoolil siiani. Ilmselt jääb juba esimesest klassist sisse süstitud kujutelm, et muusikakeskkoolis saavad hakkama vaid äravalitud inimest saatma kogu eluks. Täiskasvanuks saades lisandub muidugi tubli annus enesekriitikat. Enamusele saab selgeks, et peamine pole muusiku isikukultus vaid vahendaja roll ohvri toomiseks muusika altarile. Juubelisaade on eetris üks päev hiljem, kui toimus muusikakeskkoolikontsertaktus ja pidu Mustpeade majas. Saade koosneb intervjuudest mitmete erinevate isiksuste, ka, kes on nende 35 aasta jooksul olnud rohkem või vähem selle kooliga seotud. Kõigepealt oli meie huviorbiidis esimese lennu lõpetaja Toivo Peäske kellest nüüdseks on saanud muusikakeskkooli õppejõud. Milline oli muusikakeskkooli esimene lend? Muusikakeskkooli lend esimene lend oli küllaltki kirju kirju selles mõttes, et kuna see kool ju alles avati, siis oli tulijaid õige paljudest kohtadest. Oli neid, kes tulid näiteks otsa koolist nagu mina ja mõned teisedki olid ühe aasta õppinud otsa koolis. Oli neid, kes tulid üle, ütleme kohe kuuendast klassist mõnest laste muusikakoolist. Oli neid, kes olid üldse pikema vahe pidanud. Ja nii siis oli see tõepoolest nii ütleme koosseisu poolest selles mõttes kirju ka ettevalmistuse tase oli mõnevõrra kirju. Aga mis meid kõiki vaimustus, oli just selle uue kooli mõte. No Eestis oli see kool ju seda tüüpi kool, viimane, mis üldse loodini tolleaegse nõukogude liidu peale kõigis teistes liiduvabariikides oli ta ju tookord olemas. Alguses sai ta Moskvast ja Peterburist. Aga meil millegipärast oli ta kaua viibinud ja siis alles 61. aastal alati. Noh, nagu me ise pool muigamisi, aga, aga ka sisemas küllaltki nii tõsiselt kutsusime seda kooli eriti andekate laste kooliks, mis tema mõte ju ka tegelikult tõepoolest oli, sest seal koolis said tõesti õppida ja siiamaani saavad õppida õige õige andekad inimesed, kes, kes on võimelised läbi võtma keskkooli kursuse noh, ütleme peaaegu täielikult. Ja peale selle veel süvendatud muusika, õppeinstrumendiõpe ja ja ka muusikaliste üldainete kursus. Sest see kool on ju tõepoolest, ütleme Eestimaal ainuke professionaalne kool, tõeliselt professionaalne kool selle kooli lõpetajatest siin viimased aastad on statistikas avaldatud, et meie kooli lõpetajatest 95 protsenti astub sisse kas Eesti muusikaakadeemiasse või mujale kõrgkoolidesse. See on vabariigis esikohal. Kas need noored inimesed, kes sinna esimesse lendu astusid, tegid seda juba kindla eesmärgiga tulevikus muusikuks saada? Küllap vist küll, muidugi ma igaühe sisse ei või ei, ei näinud ja aga suurem osa päris kindlasti. Aga et see kool lihtne ei olnud, siis ma võin ka seda öelda, et nendest sisseastmetest meid oli seal üks vaheaeg 24 inimest klassis. Ja keegi tuli veel juurde, isegi vahepeal. Aga lõpetas meid 17. Nii et selle nelja klassi peale oli ka juba küllaltki suur väljalangevus. Ja see väljalangevus on jäänud ka siiani see mitte kaugeltki kõik ei pea vastu seda puud. Kus majas muusikakeskkool asus sel ajal, kui esimene lend õppis? Muusikakeskkoolile ei olnudki maja. Meie muusikatunnid toimusid siin Kaarli puiesteel, aga üldainetunnid olid, ma mäletan, kui me olime kaheksandas klassis, siis me käisime 20 teises koolis Westholmi gümnaasiumis. Üheksandas klassis käisime seitsmendas keskkoolis. No need olid siin kõige lähedal asuvad koolid. Ja alates 10.-st klassist, et me saime siin ühe, ühe klassiruumi ja samuti ka 11, kümnendas õppisime siin. Aga noh, see päris oma koolimaja tuli vist alles kas 70 või 71 või siis, kui mina juba konsi lõpetasin. Ja tegelikult ei ole ka see päris meie oma koolimaja, see oli enne olnud mingi eriinternaatkool raskesti kasvatatavate laste kool ja ja kivimäel. Ja paraku sinna me oleme siiamaani jäänud. Kuigi see on. Ühest küljest on tore jõul mändide all seal olla, aga, aga teisest küljest on lausa õnnetusest, et niisugune kool peaks loomulikult, sest olema kesklinnas. See on meie probleem olnud algusest peale. Kas algusaegadel tulijate juhuseid, et vastlõpetanud tuli samasse kooli õpetama kohe? Ja mu oma naine tuli kohe minu meelest esimeselt kursuselt tuli õpetama. Aga aga aja jooksul juba üliõpilasena tulid ikka õige mitmed juba tulid sinna õpet, mina ise tulin ka vist, kus kolmandalt või neljandalt kursuselt sain oma esimesed õpilased seal. Ja tänu sellele oli kooli õhkkond vabam ja no arvata võib, et, et ei olnud sellist distantsi, nagu on vanemate õpetajate puhul. Ei üldse mitte üldse mitte ei olnud distantsi, tähendab, meil oli ka ju noh kuidas ma ütlen, no meist vanemaid õpetajaid, aga, aga see läbisaamine oli fantastiliselt hea. No ma võiks nimetada, kes meie koolide nagu aluse panid, see oli meie kooli esimene juht, oli Ülo Bergmann. Keelpilliõpetaja tema oli selle kooli hing siis eesti keele õpetaja Maret Sarv oli nagu üldainete õppealajuhataja siis no Helju Tauk ja ja mitmed teised. Ja meil oli tõesti nendega, noh, ma ei ütleks, et ta on niisugune omamehelik läbisaamine, aga no väga sõbralik ja, ja tõepoolest niisugune loominguline läbisaamine Väga tihti tegime oma klassiõhtuid ja iga suvi käisime matkal ja me olime hästi kokku kasvanud, niisugune klass. Ja samuti oma õpetajatega olime väga kokku kasvanud. No erialaõpetajad olid meil tol ajal ju konservatooriumi professorid. Bruno lukk, Anna Klas, Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja nii edasi ja nii edasi, nii et eriala õpetajate koosseis oli meil väga tugev tol ajal ja see oligi nii mõeldud, see kool kuulus konservatooriumi juurde, teda isegi nimetati Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv Tallinna muusikakeskkool. Nüüd millegipärast viimasel ajal on seoses majandusliku olukorraga on tendents nagu neid koole võimalikult lahutada. Aga no tegelikult on ta ju baaskooliks ikkagi muusikaakadeemiale siiamaani. Kui paljud esimese lennu lõpetaja naist vastasid sisse konservatooriumisse ja lõpetasid? Oi, ma pean siis nüüd väga põhjalikult mõtlema, ma võiks öelda, et võib-olla üks või kaks, kes ei astunud siis. Kui neid niigi palju oli, astusin lausa kõik. Vot tõesti praegu ei oska, ei oska öelda. Ma peaksin siis nimekirja ette võtma ja mõtlema. No päris kõik ei lõpetanud vast meid konservatooriumi. Aga minu meelest, kas tõesti kõik vist astusid siis? Teie olete enda elust pühendanud muusikakeskkoolile kindlasti vähemalt poole ja võib-olla veelgi rohkem. Mida see pikaaegne esialgu õppimise ja, ja suurem õpetamise kogemus on? Ma ei tea, mis ta on andnud. Minu meelest muusik elumuusiku elu käib ju kogu aeg koos kahest boonusest oma muusikaline tegevus ja, ja ütleme oma kogemuste edasiandmine teatele saades omakorda vastu väga väärtuslikke kogemusi, on väga palju asju, mida märkad alles siis, kui õpetad sedasama lastele. Aga see seotus muusikakeskkooli enam, mina ei tea, ma olen vist hinges selle kooli patrioot olnud, sest tõepoolest, ega ma muusikakeskkoolist olen ära olnud vist ainult oma sõjaväe oma oma Leningradis õppimise ajaga, muidu ma olen kogu aeg selle kooliga seotud. Ja esimesed konservatooriumi aastat, aga kuna need majad olid ka koos, siis võib ka öelda, et ega ma siit majast ei ole vist jalga välja saanud. Neist majadest. Muusikakeskkooli algusest on nüüd möödas 35 aastat ja raske on öelda, missugune on see üks kõige suurem muutus, mis on selle kooliga aja jooksul toimunud. Aga kui nii jämedates joontes No neid muutusi on toimunud ju palju, tegelikult on muutunud õpetajad võib-olla vähem, praegu annavad tunde muusikaakadeemia professorid. Kahjuks on muutus, võib olla see, et kui meie jaoks oli ta tõesti uudisasi ja me kuidagi tundsime ennast väga uhkena, et me niisuguses koolis õpime ja me teadvustasime, mida see kool tähendab, siis võib-olla praegu natukene on see praegustele õpilastele ja õpetajatele olla natuke harjunum. Võib-olla alati ei teadvustata endale seda, mis kool see siiski on, et see on ütleme, ainulaadne ka Euroopa seisukohalt. Sest ega Euroopas ka seda tüüpi koole eriti ei ole. Võib-olla tõesti ühe käe sõrmedel võib üles lugeda, kuigi noh, kui me oleme käinud seal välismaal Ta kui kuuldakse sellest koolist, siis väga paljud satuvad sellest mõttest vaimustusse ja imestavad, et miks neil ei ole niisugust kooli. Ja nagu on, kuuldasin Niina murde artiklistki Õpetajate lehes võis lugeda nii, nii mõnelgi pool on plaanis ka avada niisugune kool. Teie juhatajate muusikakeskkooli keelpilliorkestrit, kas te räägiksite natuke selle orkestri ajaloost? Noh, see keelpilliorkester tegelikult algas ju koos kooliga Ülo Bergmann, juhatus, kui meil koolis juba oli nii palju keelpilli mängijaid, see vist oli juba teisel aastal kohad. Et sai sellest orkestri kokku panna, siis orkester ka tööd alustas. Muidugi tol ajal oli ta keskkooli osas vanemate osas ja tegelikult ta sinna nooremate keskastmesse vist tulid, aga ma ei julge küll öelda, mis aastase võis olla, kui erisloit tuli töölisi. Erich Loit oli õige palju aastaid siis oli mõni aasta, oli Mart Laas, tema läks ka ära ja siis. Tähendab, oli järsku niisugune olukord, et ei olnudki dirigent orkestrile. Ja, ja dirigent oli väga vaja, sest ees ootas sõit Inglismaale orkestrisõit Inglismaal. Ja siis hakati otsima ja noh, olid seal mitmed kandidaadid ja millegipärast kas nemad loobusid, neist loobuti. Ja siis millegipärast keegi tuli selle idee peale, et miks mina ei võiks proovida, ma kunagi ju natuke tegelesin isa kõrvalt Polütehnilise Instituudi puhkpilliorkestriga, mängisin seal ja peale selle ma olen ERSO-s palju aastaid käinud klaverit mängimas, et ma natuke orkestritööga nii olid nuusutanud, ütleme seda. Ja isegi aasta otsa õppisin pupilli dirigeerimist peale klaveri lõpetamist konservatooriumis. Aga noh, see oli ainult aasta, nii et kui ma võin öelda, et ma olen ikka täitsa ilma hariduseta, niisugune isehakanud dirigent noh, ja siis ma siis mõtlesin, et miks siis mitte proovida? Nüüd ma siis proovin, siiamaani see nüüd siis juba hakkab, läheb viies aasta vist juba viis aastat saab täis? No ma võtan seda kui väga huvitavat hobi. Ma ei saa ju ennast nimetada professionaalseks dirigendiks, aga aga noh, vast ma midagi oskan öelda ka, sest ma olen palju olnud kontsertmeister riiulitel ja mul naine Tiiu on ja muide ka esimesest lennust dioon seal keelpilliõpetaja viiuliõpetaja olnud väga palju aastaid, eks ma tema kõrvalt väga palju õppinud temaga koos mängides ja tema tunnis kontsertmeister olles ja. Ja noh, nii ta on siis läinud. Ja mul on see tõesti väga meeldiv, see töö seal lastega raske, aga meeldiv. Kas lapsed suhtuvad ka sellesse klubisse või, või on see esialgu siiski rohkem kohustus? Nii, ja teisiti ta on kohustus ühest küljest seitsmendas ja kaheksandas selles klassides on ta tunniplaanis ette nähtud. Aga On väga palju tahtjaid ka viiendate kuuendate klassidest samuti hea meelega tulevad appi seal natukene vanemad, kes on, mängivad tegelikult juba sümfooniaorkestris seal aldi ja kontrabassimängijaid, noh neid pille lihtsalt hakatakse küllaltki hilja õppima, sest need nõuavad suuremat kätt juba suuremat kasvu. Selle tõttu meil seal omaealiste hulgas on neid pillimehi lihtsalt vähe. Ja lausa käiakse jah küsimas, palun, kas ma võiksin ka kestesse tulla ja ja kui vaadata seda, et lapsed praktiliselt ei puudu tõesti, kui lausa haige on, siis siis ma usun, et see on neile ühelt poolt kui kohustust, teisest, teiselt poolt, kui hobi. Mul on tunne, et see neile meeldib, vähemalt suuremas enamuses. Toomas kapteni juhatatav noorte filharmoonia on välja kasvanud just sellest nii-öelda kohustuslikult muusikakeskkooli sümfooniaorkestrist kas keelpilliorkestrit või vaadata samasugune perspektiiv. Ei tea, seda on väga raske öelda. No nüüd tegelikult üks väike katse on. Meil tuleb siin kaheksandal novembril kontsertsaalis üks õhtu, kus me mängime Moskva klaveri tuua, aga mängime nelja klaveriõhtu neljal klaveril ja seal on üks teos, on Bachi neljal klaverikontsert. Ja sinna me siis palusime mängima just nimelt need, kes minu juures ennem on mänginud seal orkestris vanemad õpilased noh, ka selles, kas selle orkestriga nüüd edaspidi töö jätkub või mitte, see, seda ei oska ma küll praegu öelda. Kõik on ju väga hõivatud oma õpingutega ja. Aga noh, miks ka mitte, kui asi õnnestub seekord, siis võib-olla oleme ka teinekord kokku ja mängib midagi veel. Tänaseks on traditsiooniks saanud muusikakeskkoolilõpetajate kontsertaktus. Kuidas olid lood esimese lennu lõpetamise ajal? Loomulikult oli ka Estonia kontserdisaalis väga pidulik kontsertaktus. Ja vähe sellest me meie kool andis igal aastal kaks kontserti Estonia kontserdisaalis. Ja kui alguses oli väga vähe õpilasi, noh, avati ainult kaheksas esimene kas iga aastapäeval muidugi kogunes juurde, siis esimesed aastad me saime praktiliselt igal kontserdil igal aastal kaks korda mängida Estonia kontserdisaalis. Praegu on see võimalus ainult väga vähestele, sest kool on ju suur ja tõepoolest kõige paremad valik. Kontsertidega valitakse sinna siis parimad esinejad. Nii et hulk õpilasi, kes võib-olla kordagi ei saa sinna kontserdisaali, vaat siin ma pean jälle orkestri toetuks toetuseks ütlema, seda, et me oleme püüdnud ka ikka iga aasta vähemalt korra teha oma kontserdi Estonia kontserdisaalis ja ja võib-olla need, kes ei saagi muidu kontserdisaalis mängida kui solistid, vähemalt siis orkestrist, nad saavad seal kontserdisaalis ka mängida. Sama sama on, ütleme meie välisreisidega iga kevad, me oleme püüdnud ikka korra sõita kuhugi välismaale ja ja kui palju siis ikka solistidena on lootust käia välismaal esinemas. Ma arvan, et see on õige õige heaks stiimuliks nendele õpilastele. Ja sama asi jälle on nende tulevase tööga, kui palju siis hakkab endale solistina leiba teenima? Enamasti needsamad lapsed hakkavad ju kõik, kunagi mängib orkestrites. Nii et ma arvan, et see orkestri töö lausa vajalik Kuid kui esimene lend lõpetas, siis õpilasi oli ju koolis vähe ja kooli sümfooniaorkestrit komplekteerida ei saanud. Millise orkestriga mängib? Meil ei olnud orkestrit. Me mängisime solistidena. Orkester tuli märksa hiljem. Need, esimesed aktused olid kõik lihtsalt solistidena, mingit ma ei julgegi nüüd öelda, mis aastal esimest korda orkester esines. Aga praeguselgi praegustel Ki kontsertaktustel lõpu lõpuaktustel on tihtipeale mänginud mitte meie oma kooli orkester, aga näiteks ERSO Mari kolla vestles Toivo Peäske ka, kes lõpetas Tallinna muusikakeskkooli esimese lennuga ja töötab alates 1969.-st aastast Tallinna muusikakeskkooli õppejõuna. Helju Tauk, teie olete olnud selle kooliõpetaja juba päris algusest saadik. Aga kas teile meenub midagi aastast 1961? Küllap meenub, meenub palju, mina olin siis lõpetav tudeng parasjagu. Ja pakuti mulle siis kohta. Õieti kutsus mind siia kooli tulevane direktor Ülo Bergmann. Temaga me olime koos Tartu muusikakoolis, mis vana vanadel aegadel välja ei kandnud Elleri nime. Olime seal juba head tuttavad, tema mängis alti, tähendab vioolat. Ja niimoodi ma saatsin teda ka kontserdil tooriumis, kus me koos edasi õppisime pärast mitmesuguseid vaheaegu tollel keerulisel ajal. Ja siis jutuks temaga kooli tegema. Ja see oli niisugune lõbus kooli tegemine, et kohti ei olnud. Tema sai Balkani tarvis, eks ole, tema sai palgale nagu teadusliku töökorras kudele. Kuidas need ametlik direktor oli, ikka konservatooriumi direktor, Eugen Kapp, aga kooliga tema otseselt kokku ei puutunud, noh, ainult võib-olla oma. Hea soomlikkusega toetas meie mõtet. Aga kooli organiseeris Ülo Bergmann. Ja niimoodi kutsus tema siis mind selle kooli õpetajaks. Tollel ajal nimetati seda põhikohaga õpetajaks sest palkasid ei tulnud teised, valdavalt olid kõik siis tunnitasulised. Ega see nii lihtne polnudki, sest õpetajaid on selle kooli jaoks isegi, kui ainult paar klassi oli ikkagi vaja palju. Ja kuna võeti sisse kool kenasti esimene klass kaheksas klassis ja vahe oli väga suur, tähendab õpetajad mingil määral kirjalades erinevad. Ja nii meie tartlased, siis olime koos ja kohviku siht vanas Moskvas me seda kooli asja ajasime. Ülo ütleb, kui neid saaks veel ühe üldaineõppelejuhataja ka. Ja mina ütlen, siin tai ongi, seal oli nimelt minu ülikoolikaaslane eesti filoloogiat õppinud Maret sarv. Ja see oli esialgu nagu hea nali ja siis sellest heast naljast tuli ta teie niimoodi. Oli meil siis kaks juhtkuju ja mina. Seda kõike on väga ilus vaadata, ma ei tea, kas te olete näinud neid meie stende, mis on muusika kiskudes mööda seinu. Ja mida tegi palju aastaid. Selle kooli väikeste õppealajuhataja oli ta hiljem Elsa rikandi. Nüüd teeb seda järgmine juba natuke vanemõpetaja, kusjuures minu seisukohalt on väga tore, et see kõik on minu konservatooriumi kursus. See traditsioon on vist tõesti muudame seda endale, on, kes aastat vahele jätmata. Ja ma olen häbi küll, käid selles koolis päevast päeva, aga ma ei puutu palju ülemistele korrustele suures majas ja ja nüüd äkki avastasin, et olles kurtnud mõnda aega, et näed, ei, lihtsalt ei ole enam ja ei ole enam stendi, avastasin maid. Laine Sermad teeb neid hoolsalt edasi, nii et nad on olemas. Neid vaadata, kui kooli vastu huvi tunda, soovitan ma küll väga aeglased, aeg-ajalt ma jään ise ka virilisse mõtis kell ühe või teise stendi juurde. Mitte 1961. Mina olin suhteliselt natuke vanem kui teised kursuse instrumentalistid. Ja ma olin mitte küll otseselt õpetamisega literatuuri tundidega mängiva pianistina kokku puutunud, vanasti ju plaati ei olnud palju, tuli klaveril niisama klimmerdada nagu oskasid. Nii et ma alustasin selle esimese kaheksanda klassiga, siis esimene kord ka ise tööd. Seisund niimoodi vaadata neile otsagi sind niimoodi vaagivad oma mõtlike pilkudega 15 aastased. On üsnagi kohutav, esimene kord, kuigi mulle see töö väga meeldinud. See kooli tegemine oli ikka päris põnev, kolm õppejõude sõitis ringi mööda Eestit ja palus luba koolides laugu õpetajate vahendusel. Vaadata üle lapsi, kes tuleksid kõne alla nende eelduste poolest muusikaliste eelduste poolest. Ja sellest kõige esimese lennu väikestest on praegu ju väga nimekad inimesed, keelpillikateedri õppejõud muusikaakadeemias Urmas Muld ja õige nimekas helilooja samuti pedagoogiline eespere justkui toimub, ei oska, eks ole. Ja tähendab mina rääkisin praegu esimese klassi omadest, aga Toivo Peäske tuli kaheksandasse. See nüüd see nõndanimetatud minu klass esialgu noh, oli üks klass, see on ju erakordne lugu, kui me kujutame ette ühte kooli millel ei ole ruume, tunde tehti nii Kaarlis praeguseski konservatooriumi majas veel 20 teises keskkoolis, siis hiljem õpetajate täiendusinstituudi, seal, kus me kõik ei ole olnud. Lapsed, ringlesid noored inimesed. Aga kui nad meile tulid, siis meie õppealajuhataja, tookordne nimetatud Maretzarbol oli asjasse väga huviga suhtub ja ta on väga hea mäluga tänini. Ta tundis kõike ära, pöördus väikeste poole eesnime, pidi see mind päris rabastatud, päri piltide järele, lapsed ära õppinud, neid veel mitte nägemata, nii et see oli väga vahva. No vot, nii et kui see kool kokku tuli siis olid meil siis ütleme keskeltläbi 15 aastased ja keskeltläbi seitsmeaastased kaks peotäit. Kui need kaheksandikud nelja aasta pärast lõpetasid 1965, siis tõid neile lilli veel ikkagi üsna väiksed Algkooli õpilased, algkooli eas õpilased ja kui nemad lõpetasid, siis tõid lilli nendele juba tähendab 11 aastat hiljem. Et minu omad, kes siis olid juba jõudnud ka konservatooriumi selja taha jätta, nii et ma ütlen, niuksed kenad vahekorrad ei olnud klassijuhatajat otseselt seda tegi Ülo, Ülo Bergmann kes pani asja väga toredasti käima. Väga mitmes liinis, esiteks muidugi õppetöö ise. Teiseks, juba esimese poolaasta lõpus oli esimene kontsert Estonias. See oli tookord veel noh, nii enam-vähem, vabades vormiriietes, tal oli orkester ise, ta juhatas, mängisid nad partokid, seal oli meie kõigi jaoks väga pidulik ja väga tore, siin nad olid, kõik ilusad jah, mängisid väga toredasti. Ja siis ta pidas silmas ka nende noorte inimeste füüsilist kujunemist. Meie kool ei ole ju kunagi olnud kerge ja võib-olla järjest raskemaks läinud. Tööd on palju, niiet tihti viidatakse ka võimlemisei, tunnista midagi, äkki on kiiremat teha. Nii et see on väga hea, tema rajas traditsiooni, mis kestis kaua aega, suviste matkade oma. Mina sain nende ettekümnendast klassist peale, noh tookord oli üheteistkümnendas üheteistkümnendas klassis, lõpetas 10.-st peale, nii et selles mõttes minu jaoks tookord esimene lend on elu ainus suur armastus, mul ei ole varem olnud klassi, aga hiljem mitte. Ja see vahekord nende inimestega, kes nüüd valmistuvad 50 aastaseks saama on ikka oluliselt läbi elu kestnud kui sõprusvahekord, nii et mina võin naerda, et mina olen nii nagu vana traditsiooni järele abielus olnud, mitme vennaga. Nakkus esimene vend oli Tartu muusikakool siis teine vend oli see muusikakeskkool seal muidugi kõige kauemaks kaaslaseks jäänud. Siis olin ma ka otsa koolis praeguses ja siis jälle tagasi siin, aga no need 61.-st aastast peale tähendab, see on natuke vähem kui pool elu on olnud seotud selle kooliga. Et selles mõttes niisugune muusikalise eeldain, õpetaja. Mingi tinglik lapsevanem saab väga suurele hulgale inimestele, mitte kõik ei ole võrdsed, lähedased muidugi ja nii, aga ikkagi kui vaadata sümbo orkestreid, olgu siis teatri, oma või, või Essot siis on väga palju selliseid oma lapsi. Muidugi on ammu tulnud ka lapselapsed, nii kui ka ülekantud mõttes kujundina. Esimene lapselaps tähendab kunagise õpilase laps kes lõpetas konservatooriumi, oli esimesest lennust lennust Karini poeg Leho Karin. Ja nüüd neid tuleb varsti, ma usun veel, peaks lapselapsigi äkki olema, aga vast veel ei ole. Nii et kui sügisesed avaaktused on, siis vaatad mõnda väikest magamanni ja mõtled, et kangesti tuletab midagi meelde, tuleb siis ette ka, kes on see isa või ema, kes on 20 aastat tagasi selles koolis käinud. Mis nüüd puutub kooli, tookord? Siis meil oli nende jaoks palju energiat, vaat üks selline suur keskkool, nagu me seda praegu oleme täis noh, gümnaasiumi koosseise, väiksed ja suured ja ega me ei puutu väga kokku paratamatult, eks ole, ealised asjad, meid segavad ja tööasjad sõbraks saamast, aga selle kahe klassi peale oli õudne ports armastavaid õpetajaid. Ja me tahtsime nendega mängida peaaegu nagu nad oleksid meil olnud. Ma ei tea, väiksed õed-vennad või nukud siis olid meil, mis meile kõigile väga meeldis, tookord sellest on räägitud korduvalt. Me tegime Maret sarvega, kes me olime omavahel head sõbrad. Selliseid vabu luule ja muusikaõhtuid tähendab, hakkas natuke vastu see, et kõik on sunniviisil, me kuulame väga head muusikat, aga ikkagi sunniviisi. Vaat nüüd meil on selle klassikuid ja siis tulevad romantikud ja võtame seda ja seda. Ja see noor inimene avab suud ja arvatest, osad neelab alla ja mõnikord ka vaimustusega. Aga ikkagi seda, mis talle antakse. Et oleks ka midagi, mis ei oleks õppekavas ja midagi, mis mis tiivustaks, kuulasime, sealt ei püsi näiteks milline oli palju aega, tegime küünlavalgusõhtuid ja tulime niimoodi. Kui ja rabav oli see, et need noored mehed, kuueteistkümneaastased, kes ju teadupärast on üsna häbelikud ja niuksed, kinnised ja lugesid luuleti siiamaani me peame meeles, kuidas praegune Estonia orkestriflööt ja noh, peaskete perekonna nüüd juba mitmes pedagoogiline Võsu luges armsa süütu näoga luuletust helesinisest lipsust ja ja lugesime seal midagi Petserit ja grupiluulet, see kõik oli. Küllap see oli ka neile, tähendab neile päris noortele kena, aga meile oli siuke tagama. No siis minu klassi ette tõusis varsti küsimus, et tahaks minna kuidagi tähistada neid lõpueelseid kevadeid. Üks kena asi oli, et me käisime Hüpassaaresime, lootsime tsaari juurde minek, jääb traditsiooniks. Mõningaste Lõukkadega ikkagi ikka kestab siiani. Ja võtsime oma puu, mida maha panna ja see oli kena, oli kena eriti üle raba minek. Aga siis selleks, et minna mägedesse, tahtsime minna, Karpaatidesse oli raha vaja ja siis me hakkasime tegema selliseid natuke tobedaid õhtuid mööda Eestit. Kuidas me neid saime, jumal seda teab, meil olid isegi piletid ja rahalised, aga ei, oli minagi koskamate, minul mingit rahalisi aruandeid või kontroll ei olnud, ega me küll midagi seal ei omastanud, aga õhtu võis olla muidugi kohalikud inimesed täitsa lõbus vaadata. Poolkava tegime siis oma tõsist muusikat ja poolgava surra selgelt, mõnikord küll üsna kesist. Ma kardan, Paidlust noh, inimesed ju kõik laulavad, noh, nad ei ole ju lauljad, eks ole, meie inimesed on noored, me ei ole, me oleme just selles eas, kes poiste hääl parasjagu noh, kas on ära läinud või äsja tulnud. Nii et me käisime port Kunis ja, ja niimoodi mitmel pool sõitsime välja mingi bussi luguga, esinesime niimoodi, me tegime endale matkarahad, nemadki oli väga soliidne, mööda Karpaate matkajuhiks palusin ma need kahjuks hukkunud ja sõbra ja ka mängupartneri sellisti Toomas Tammelehe, kes oli mägedes käinud. No mina olin ainult kord ühe mägimatka teinud ja nii me siis mitte terve klass ei olnud, aga poolklass oli väga-väga ilus käik oli ja sellest kujunes välja konservatooriumi päris pidevalt ja tõsistel mägimatkadel käiv gruppida juhtis siis juba seesama nimetatud Raivo peaski. Aga no kui siis need pesad hakkasid kasvama ja nii edasi, siis jäise matkamine vähekese seisma. Kuigi mõned jätkavad veel tänini. Midagi paremat, May ostsin endale ette kujutada. Minu jaoks on asi muidugi selles mõttes veel eriti vahva. Et ma klasse oli väike, lõpetas 17 inimest, vastu võeti küll rohkem osalambis välja. Ma saatsin tervet rida inimest, tähendab instrumentalist ja selle tõttu see vahekord ei olnud mitte nii palju ainult kui õpilase-õpetaja, vaid kuidagi kollegiaalne ja siiamaani mul on nõrkus mängida kasvõi minu meelest mõnekümneaastasega sesse. See väike pabul, kes vaatab sind noh, kerge võikusega noored eelmisest sajandist võib-olla või jumal diabelast pihtuminiga ühel ajal temaga mänginud, siis tal tekib sinu usaldusvahekord ja kui sa koos hingad noh, ei saa mitte koos hingata kusagile, sõber. Nii et selles mõttes kena neid pilte vaadata, kus me oleme koos esinemas. Nüüd muidugi meie puhtalt niimoodi eestlased olime seda kooli korraldama on ühelt poolt väga tõsised ja innukad vilkad, teiselt poolt majanduslikult mitte väga hiilgavad, me tegime paari aasta pärast ka ühe ekskursiooni nii-öelda. Siis letile, kui vaadata, meie olime viimane nõukogude liidus tookord selline kaadrit ettevalmistav kool, nagu neid nimetati. No näiteks leedulased käitusid palju kavalamad, nemad alustasid oma väga uhke suure, natuke vanaaegse kooli ehitamist kapitaalremondist siis kui nad kapitaalremondisummad olid uue maja ehitamiseks ära raisanud, no siis sai direktor käskkirja arvatavasti ja nii edasi, aga no siis oli võimatu pooleli jätta, nii et nendel oli niisugune palee tüüpi senine ehitusolemas, kus oli ka kujutav kunst. Aga meie niimoodi päris oma majani ei, ei olegi jõudnud ja eks siis näeb, mis edasi saab. 35 aastat on päris pikk aeg. Kes selle aja jooksul kõige rohkem meenuvad. Nagu ma siin juba nimetasin, kummalisel kombel just minu enda konservatooriumi kursusteldab. Me oleme senine kursus, olgu öeldud informatsiooniks, kes väga innukalt on käinud tänini, kus me ju kõik juba küllaltki eaka tuleme. Nende inimeste hulgast on siin terve rida, keda ma hästi kellele ma hästi mõtlen, või siis isegi keegi, kes veel vanas Tartu muusikakoolist on siin. Kõigepealt ma tuletaksin meelde ühte paari, kes nüüd juba aastat Kuus seitse on lahkunud. See oli abielupaar Elsa ja Harri rikandi erakordsed inimesed meist kõigist kõige vanemad, nad olid pikemat aega olnud vangis ja laagris. Ja ühtsele, olgu mina Tartust, tulin Tallinnasse, olid nemad tulnud Siberist. Muidugi ei saanud Elsa enam õppida viiulit ja ta tema jäi koorijuhiks, temast sai väga kraps, väga tore koorijuht. Tema mees õpetasin viiulit. Mida ma tahan öelda, ma tahan öelda seda, et ei olegi kindel, kas ma olen elus kohanud nii rõõmsalt vapraid inimesi kes nii väga teineteist hoidsid ja oli senine perekond, kelle keskel meil oli kõigepealt soe olla, vaatamata Ta üleelatule, nad olid usaldavad inimesed. Ja nad olid väga võimekad inimesed ja mis meid päris hämmastas veel pärast surma oli see, et Elsa ripati tervis läks kehvemaks ja ta läks meie koolist ära ja õpetas Jõelähtmel koori. Ja kui me teda mõtlesime, siis me mõtlesime, meie tulime muidugi kursusega ja nii et see on niuke vaikne matus ja selgus, et seal oli väljasse koor ja see, mismoodi räägiti nüüd ühest juhist see oli omamoodi meile liigutav ja omamoodi õhutav. Vot, nemad on selline äärmiselt äärmiselt meeldejääv paar ja tänini tule tuli õue ühest majast teise, vaatad ikka sinna maja nurga poole, kus nad elasid ja kus me nii palju oleme nendega koos olnud. Siis tahaksin ma meenutada ka kahte ka vanemad õpetajad, üks neist on proua laine Leister meie kõikide suure maestro professor, Lesteri abikaasa, kes on elupõline tšelloõpetaja olnud varem muidugi orkestreerinud kes on midagi uskumatut ära teinud selles valdkonnas siin Eestimaa pinnal kes kelle, kes praegu oma pisemate ja natuke suuremate tsilistidega ringi sõidab, mööda Eestit teeb kontserti on esinenud küll küll kuskil seal austria kandis ja kus veel Kesk-Euroopas niukene entusiasm, sihukene, ettevõtlikkus, niisugune energia. Ja niisugune tore kolleeg veel lisaks haaralt aasa, kes on meil ka praegu kõige vanem viiuliõpetaja temaga lõpetasime peaaegu ühel ajal Tartus. Väga niisugune karakteriga ja tugeva intensiivsusega mängija ise on olnud võib-olla väliselt kõige kurjem õpetaja, keda ma tean, kelle niisugune toredasti välja mängitud viha mindki klaveri taga, ma olin terve hulga aega saatjaks niimodi sundinud, pead kergelt õlgade vahele peitma, aga samas väga hea õpetaja, õpetaja töötab tänini. Aga muidugi ma tahaksin väga viidata ühele, mitte erialaõpetajale, aga õpetajale, kes on kokku puutunud just nimelt kõigi teiste erialade õpilastega, nimelt juhtivat kuju üldklaverivaldkonnas, hiielätted, Tartust ma teda tean, hiie Saarnena gene armas laps, Vanemuise orkestrantide tütar selle tõttu väga lähedases seoses Vanemuise teatriga. Niisugune inimene, kelle kohta selle saate pealkiri, mis vist on muusikast võlutud, kuidagi väga hästi kõlbab. Niisugune inimene, kes väga hästi tunneb vene kunsti ja kes on noortega käinud Peterburis, Leningradis tollel ajal õige palju kordi ja seda arhitektuuri hästi teab. Tema on vaimustav ja selle tõttu väga ja toetav, kui keegi jänni jääb, ega ta ei jäta kergelt kedagi maha või enda hooleks või. See on midagi üsna erilist ja siis ma tõstaksin esile oma Norcolleegija kunagist sonaadi. Ansambli klassi tähendab õpilast ja muusikaajalooõpilast Kristel Pappel, kes nüüd on Eesti üks nimekamaid must ka teadlasi ja kirjamehi. No need asjad õieti, millest me hingame või kust meie süda saab jõudu. Ja sellise pool kuidagi kaob imelikul kombel ära suur reavahe või suur kogemuste vahe. No nüüd on nendel noortel inimestel juba teist tüüpi kogemused, mida vanematel võib-olla enam ei ole, aga meil on need meie omad. Nad ei ole kergete killast, aga me ei anna, annaks nendest ka midagi ära. Nad on meie elugammamoodi rikkaks teinud. Ja siis võiks veel esile tõsta ka minu ühte konservatooriumi kursusekaaslast, kes on meie juht klaveriõpetaja ja nopib järjest mitmesuguseid kohti oma õpilastega. Väliskonkurssidel son, Mikey, Pakri. Selline ühinemise tarbija on meil kõigil või väljendustarbija või nii, et meie kursus, kelle eesotsas omal ajal oli Aarne Mikk, praegu, nagu me teame, taanlane korraldas kursuseõhtuid, kus me kõik mängisime mingeid rolle ja just nimelt Tseemelise vabadusega ka kõige korralikumad ja kõva Krahelisemalt tudengid osalesid muuhulgas kavad kasvõi seesama Mikey Pakri. See on üks niisugune väike rõõmus meenutus. Kas muusikakeskkoolist on nende 35 aasta jooksul saanud selline koht, mida te vaikselt lootsite päris selle kooli alguses? Raske öelda sellepärast et kooli alguses ei osanud loota midagi, see oli põnev, see oli seiklus, see oli midagi, mida käima panna. Aega, et mulle isegi tundub, et temast on saanud mõnes mõttes isegi isegi rohkem saavutanud ja rohkem ära teinud cool, kui seda võis arvata, sest teete, kui te alustate kahe kõhna klassiga, siis teil on raske ette kujutada seda noorte muusikute karja, kes siin ringi kepsleb kes on tallekesi ja kes on juba mullikad. Ja see, mismoodi see praegune tegevus käib, ma mõtlen eriti koolivälist tegevust, olgu siis sümfooniaorkester või kammerkoor või lastekeelpilliorkester ja need reisid. Nad segavad, ega aineõpetajana mina klassi aineõpetajana, aeg-ajalt olen isegi närvis, kui lakkamatult on ühed näod, siis teised näod kunagi noh, eks ole, inimesed ise ära vastatud ja eks on ju ka natuke tülikas. See on tühiasi, aga olulisem on see, et väike mure tekib ka, et võib-olla jääb niisugune üldine haridus ehk natukene pealispinnaliseks või, aga sellest nad mängivad, nad mängivad hästi paremad nendest mängib. Aga me oleme siin palju rääkinud muusikast ja muusikaõppejõududest. Kindlasti tulevad meelde mõned üldainete õpetajad. Minu seosed selle kooliga ei ole ju mitte ainult õpetaja või sõbramad, ma olen uga ühe vilistlase ema. Ja see vastutulev kolleeg, kes ütleb, et kuule jälle see sinu poeg on üks niisugune magedad elamus natukene, aga. Pilden õpetaja. Neid on siin vähemasti olnud. Vaata eriti sellel ajal, kui ma niimoodi lapsevanemana kokku puutusin asjaga väga eredaid. Ma tuletaksin meelde näiteks füüsikaõpetajat. Leo kukatsit imposantsema vägeva häälelist ja omajagu hirmutavat. Ja kohutavaid definitsioone nõudvat ma katsusin külasten inimestele selgeks teha, et et see on suurepärane mälutrenni, ega nad minuga alati nõusse jäänud. Teine niisugune kuju, keda ühtaegu kelle pärast pahandati, keda samal ajal väga tunnustati, oli matemaatik Kallaste. Ka perekonna kaudu on muusikaga seotud abikaasa ja abikaasa sugulaste kaudu. Kes vaat siin peab olema üldaineõpetajal ju mingi tingimata mingi kontakt muusikaga tingimata mingi huvi. Sellepärast need, kes ehk kuulavad, kuidas need laisad vorstid ja viilid ja distsiplineerimatut noored inimesed mängivad, sisenedes seda lahti ka. No kõik ei suuda, kõike ei jõua ka õpetajatel on lõppude lõpuks oma eraelu ja peale selle õpetaja ihaldab ju neid, kes oleks vaimustatud, on päris selge pillad yldainest Paimustatuid on selles koolis igal alal siiski suhteliselt veidi vähem, kuigi meil on kibedaid võõrkeele õppijaid olnud ja sellest ka suurt kasu saanuid. Ja siin on ka siin vabastetud reaalainete olümpiaadidel, seda muidugi harva seal päris selge selleks lihtsalt ei jää aega. Oluliselt muutunud ja on tekkinud võimalus minna välismaale õppima. Nii mõnedki meie endised muusikakeskkooli õpilased on sinna läinud. Kes nad on? Noh, neid on, neid muidugi jätkub. Kõige viimased läksid praegu konservatooriumist küll juba Läks syltseeris sisse. Ja Karl selle uue, muidugi on üks meie Stamblokaal. Ja sinna juurde kuuluvad ka juba lõpetanud inimesed. Noh, nagu näiteks praegu sõitis Mart Siimets ennast täiendama Ameerikasse, ma ei tea täpselt, millisesse kontserdi vastavasse Ülikooli, muidugi seal on need asjad ülikooli juures. Praegu õpik Sibeliuse akadeemias terve peotäis meie omi kompositsiooni, Jüri Reinvere, aga terve kari instrumentalist. Seal on täitsa kooli ja nad käivad koos ja hoiavad ühte, nii nagu nad vanasti õppisid Leningradis ja Moskvas, eriti Moskvas, Moskvas oli ju ka Eesti üle Moskva olin Eesti tudengite, ma ei tea, kuidas nad nimetasid seda. Mingi ühing ja konservatoorium omad käisid kõik seal koos, nii et see ei ole aga siiski mitte päris uus asja juurde, nüüd on, õpitakse Läänes, vanasti õpiti ida pool. Aga Moskva konservatooriumi oli ülemaailmses mõttes ikka väga kõrgelt koteeritud. Ja kui ma nüüd vaatan neid noori inimesi ja neid nõndanimetatud lapselapsi, siis ma olen mitmele oma kunagistest õpilastest praegustest sõpradest öelnud. Kui nüüd vastav laps jõuab kuskile sellisesse ikad ära, too teda kohe, las ta natuke õpib, linnasti, tülikas siia sõita ja ja nad kõik on omal ajal omajagu kirunud seda kooli olnud temast tüdinud õpilasasi, eks ole, ikka oled sa oleks natukene ka vastasvahekorras õpetava seltskonnaga või õppimistingimustega ja nad on kõik toonud. See on päris naljakas, nad naeravad ise ka vanem vaevalt tooks oma last kuskile, kus ta ei ootaks, et teda hoitakse ja kasvatatakse. Aga kui siis vaadata, kuhu poole need isendid siis suunduvad, siis võiks ju nimetada ka mõningaid tuntuid levimuusika valdkonnas? Noh, ennast teinud nimed, olgu sind Taavo Remmel või Margus Kappel. Aga siin on ka uusim, tõstaks esile oma praegustki ansambli klassi tudengit Mihkel Mattiiseni kelle vanemad on minu head sõbrad sellest koolist peale juba olnud. Ja kes peale selle, et ta on tõesti väga silmapaistev pianist omal. Noh, omal kursusel on ta tuntud teile kõigile kui džämmi laulja. Ja nagu ma käisin kuulamas südameid võitnud laulja, minagi olin üllatatud, kui vabalt laval liikus. Muidugi pole ainult tema, eks nad kõik liiguvad, lihtsalt. Minu kogemused olid natuke süütu. Võitu. Kristel Pappel, sina oled muusikakeskkooli vilistlane ja oled õpetanud samas koolis juba mõnda aega muusikaajalugu millal otsustasid pühenduda tõsisemalt muusika ajaloole. Kui viie-kuueaastane laps läheb muusikakeskkooli ettevalmistusklassi, siis ta ehk ei mõtle, et nüüd ma hakkan 18.-st 20 kaheselt tegelema kindlasti muusikaajalooga. Ja kõigepealt on tähtis tegeleda muusikaga ja muusik kaga suunduvate ainetega. Nii et. Võib-olla sellest muusika poolest kõigepealt. Muusika huvi on mul olnud väiksest lapsest peale ja muusikakeskkool seda tegelikult süvendas. Ja millest ma kohe alguses esimeses klassis puudust tundsin, oli ikkagi tegelikult just seesama, mida sa küsisid nimed, muusika, ajalugu, aga ma ei oleks seda osanud nii defineerida. Ma ei tea, kuidas praegu algklassides, aga tollal vähemalt muusika ajalugu algas neljandas klassis ja see oli mulle tõesti hingeallikavesi. Aga no enne seda ma olin isegi hämmeldunud esimeses klassis, et miks seal ei räägita sellest, mida mulle kodus minu mäletamisest peale oli räägitud, muusikast. Loojatest. Kunstist. Ja suurem kaal muusikaajalool just siis tuli minu ja ma arvan, minu klassikaaslaste jaoks koos õppejõud Tiia järgiga. Kes meie kõigi jaoks otsustavalt kõrgele tõstis, nõudmiste, laki ja üldse muusika ajalugu, ain maine. Ja ei mäleta, Ta on veel ka vahepeal, kui Tiia Järg oli Ühe semestri aja Moskvas vist. Siis õpetas meid Toomas Siitan, kes just alustas oma õppejõutõusuteed ja kahtlemata ka see oli neile väga usutavaks värskendamaks nähtuseks. Ma tean, et päris lapsepõlves unistasid kunstnikuks saamisest. Kas sa umbes oskaksid öelda, millal sa siis otsustati see täielikult muusika kasuks. Ja kas mõnel konkreetsel õppejõul oli enda osa sellest? Õigupoolest ma kaua aega kõhklesin, kas muusikaga tegelema jääda, sest peale kunsti huvitas mind väga kirjandus ja väga ajalugu ja väga teater sealhulgas muidugi ka muusikateater. Muusika loomulikult köitis mind väga, aga ma lihtsalt ei olnud kindel, et mina olen muusika jaoks natukenegi vajalik või muusikaelu jaoks natukenegi vajalik. Ja ma ei ole pidanud ennast ka muusikaliselt nii andekaks inimeseks, et ma tingimata muusikaga tegelema peaksid. Huvitav on see, et tegelikult need teised huvid, teater ehk välja arvata sai tohutust just nimelt sellest samast koolist meil muusikakeskkoolist kuna minu õpiajal oli siin väga suurepäraseid õpetajaid just nende niinimetatud üldainete, mis on ka väga tähtsad üldainete vallas näiteks minu kirjanduse ja grammatikaõpetaja Silvi Soosaar, keda me meil praktilist, et iga päev tänuga meenutan, kui mõtlen, kuidas möödas ma ikka kindlalt käänata tuleb ja kuhu ma selle kuma panen ja kes äratas ka kirjandus õigemini ei äratanud, vaid soodustas ka kirjandushuviga, inimeste isikupärast mõtlemist. Või siiski keeleõpetajad, kes ka niisugust filoloogilist kalduvust süvendasid nagu Juta Perens ja saksa keele õpetaja ja vene keele õpetaja Aino vaske, kelle vene klassikalise kirjanduse tunde ja luuletuste lugemist siiani tänuga mäletan. Ja nagu ma ütlesin, ka ajalugu pakkus mulle tõesti suurt huvi. Aga lõpuks ikkagi muusika jäi peale selles üsna heitlikus otsi, millest siin on kindlasti juhuseid, võib-olla ka juhuslikke põhjusi ja võib-olla ka enda inertsus. Aga muusikakeskkool on muusikakeskkool ja vägevaid isiksusi, õppejõudude hulgas on nii siin õige palju. Üheks, kes mind väga palju mõjutas, ikkagi muusikaga tegelema ja muusikaajalooga tegelema jääma oli Helju Tauk, kelle juures ma õppisin kammeransamblis. Kuna tol ajal Heljo Taavil oli muusikaaja lõpetamine keelatud ja tema muusikale lähenemine ja tema just nimelt julgustamine olid mulle väga olulised, aga samuti ka Tiia Järgi eeskuju mäleta mõningaid Tiia Järgi muusikaajalootunde, kus imetlevalt vaatasime tarka Tiia järgi ja kus ma mõtlesin, et elu suurim õnn oleks ehte sealsamas 300 viiendas klassis ja rääkida noh, vahest pooltki nii huvitavat nagu järk, mille rääkis vähki ta ise kunagi õpilastele. See suurim õnn on küll umbes 10 aastat mul käes, aga ma ei ole päris kindel, kas ma nii hästi suudab seda teha. Minul on olnud õnn kino juures õppida ja sama muusikaajalugu ja ma olen umbes samasuguste tunne ega sinu poole alt üles vaadanud. Aga kui sa nüüd mõtleksid tagasi selle aja peale, kui tina käisin muusikakeskkoolis ja selle vaimsuse peale võib-olla oleks võimalik võrrelda teda siin on praeguste õpilaste vaimsusega sünnipäeval saates lihtsalt ebaviisakas olla kriitiline, aga nagu üks mu meeleheitlikest õpilastest kunagi klassipingi lauaplaadis oli kraapinud, et papilloomvereimeja siis ilmselt ma pean seda kuulsust ikka veel jätkama. Kooli vaimsus oleneb muidugi väga erilendudest ja õpilased ja õpilaste aastakäigud on tõesti isemoodi. On andekamad huvitatumaid Jaan lodevamaid ja ükskõik semaid muusika, kunsti ja üldse kõrgemate väärtuste suhtes. Oma kooliajast mäletan suurt hoobaklikust omaenda kooli muusikakeskkooli vastu omaenda koolimütsi, mis nõukogude ajal oli midagi erilist, et meil oli koolimütsi algklassides veel oma koolivorm suhtes, samuti au, paklikus. Aubaklikus all mitte kummalduste tegemist, vaid just nimelt suhtumist vanematesse klassidesse, kes olid suured eeskujud seal mida sa meenutaksid enda kooliajast? Milline seltsielu oli tollal Nende kaaslaste seas, kellega ma tihedamalt läbi käisin, oli ka muusikateaduse õppureid, nii nagu neid muusikakeskus nimetatakse muusikateoreetikuid ja tõsiselt asjast huvitatud inimesed. Ja see oli huvitav, oli huvitav rääkida, raamatutest oli huvitav rääkida, aga mitte ainult muusikast, vaid ka teatrist, filmidest ja loomulikult lugeda ja vaikselt oma ringides levitada seda kirjandust, mis ei olnud ametlikult lubatud. Aga noh, see oli igal pool ju tegelikult. Nõnda. Ja. Urmas arenemis ja inimese jaoks selline suhtlus on tegelikult peaaegu et sama tähtis kui õppimine ametlik õppimine koolitunnis ja koolitundi teks. Mulle meenub, kuidas mul üks õpilane, minu enda õpilane siis juba ühe muusikaajaloo tunni alguses õpilane oli, muide klarnetimängija Toomas Vavilov ütles, et Noopeta, mis te siis arvate, miks me siin koolis üldse käime, me käime siin koolis suhtlemas. Me käime siin koolis suhtlemas omavahel ja ka õppejõududega. Ja pärast seda ma tegelikult mõtlesin, et tal on õigus. Suhtlemist võib olla mitmel tasandil ja kui suheldakse õpilaskeske kõrgel huvitaval edasi arendaval tasandil sisse mõnigi kord võib anda rohkem kui mõni kehv tund. Mõni kehv koolitund ja samas ka oleme püüdnud. Oma ainet õpetades koolis õpilastega suhelda, et see aine tõesti nendeni jõuaks ja et nad ei oleks mitte vaikiv müür, kes kuulekalt midagi yles tähendab, aga, aga mida mööda mööda seda müüri siis, mida mööda kõik kõneldu maha jookseb vaid praguneks muutuks niisuguseks vastuvõtlikuks soojaks avatud nähtuseks. Aga jah, nii et niisugust suhtlemist oli küll jäli seltskond oli küll ja mõned seltskonnad just vanemate õppurite hulgas oli väga aktiivselt ka midagi korraldama. Näiteks muusikaajaloo jälle seoses, ma mäletan, et, et just Toomas Siitan eestvedamisel, kui ta oli vist kas 10. 11. klassis olid ainult ühtis klassi korraldati üks kena küünlavalgusõhtu pühendatud Mozartile. Kas kuulati Mozarti muusikat, loeti Mozarti kirju ja see oli äärmiselt hinge? Kasutasime, on siiani meeles, järgmiseks päevaks võid muidugi õppimata, kas ei olnud üldse tähtis? Sellepärast et see info ja see laeng, mis ma sealt sain ja vaimse aktiivsuse tunnetamine, see oli palju tähtsam ja võib-olla ka mingil moel otsustab selle jaoks, miks ma muusika juurde püsima jäin ja miks muusikaajaloo lõppkokkuvõttes siis valisin. Selle suhtlusringkonnaga, mis oli tollal muusikakeskkoolis ja mis parimatel juhtudel tegelikult on olnud ka hiljem, just siis, kui ma juba õpetasin, mõtlesin muidugi suhtlemisringkonna all nii õpetajaid kui ka oma austatud õpilasi, sest õpilastelt, headelt, õpilastelt, aga mõnikord ka halbadel õpib. Õpetaja on väga palju, kõige sellega ma olen väga rahul, samuti ka haridusega, mida ma olen muusikakeskkoolist saanud, kõlab pateetiliselt, aga ma just mõtlesin selle üle järele, sel nädalal on ju muusikakeskkooli sünnipäevapidu ja nii edasi. Kas ma oleks tahtnud kuskil mujal õppida ja ega ei oleks tahtnud küll, vähemalt selle tollase muusikakeskkooliharidusega ma olen tõeliselt rahul ja ja hästi hakkama saanud, see, mis on puudu jäänud, on mu enda viga olnud. Ja muusikakeskkooli juures mul on alati meeldinud see. Muusikakeskkoolis On arvestatud erinevate inimisiksusega ja erinevad Te muidugi siis ikkagi andekate ja edasi arenevate inimisiksuste nurkadega või nende erinevate püüdlustega. Ja kui on võimalik, on neid inimesi alati aidatud ja neile vastu tuldud. Ja soodustatud nende oma tee leidmist ja muusikakeskkoolile selle eest tõesti tänulik, et ta minu õppija soodustas ka minuti leidmist mitmete vabadustega, mis mul tegelikult ühes koolis olid. Viimati meenutas kooliaega Kristel Pappel. Edasi saime kõnelus saastuda teel paari endise õpilasega. Proua Margit võsa, missugused mälestused seostuvad ennekõike seoses muusikakeskkooliga? No ma peaks ütlema, et mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru kuivõrd oluline on see, et ma olen seal koolis käinud. Ja sealt olen ikkagi saanud kogu oma muusikalise hariduse põhja. Ja ma arvan, et ka kasvatusrikkus mõttes oli see väga-väga kasulik. Nii et igas mõttes õpla tundus mõni mõni aeg tagasi, et oli väga raske ja. Üldained ja erialased ained ja solfedžo-s siis oli ikkagi väga raske, väga kõrgel tasemel seal koolis siis lõpetades juba konservatooriumi ja ja veel aega edasi. Siis. Tõesti ainult head mälestused. Et ma leian, et et see on nagu olnud mulle ikka põhibaasi eluks tegeleda, muusikaga edasi killustunud, veel meelde jäänud, ka mõningad ärritama, katsud, õppinud ma tahaks nagu hea sõnaga meenutada meie vene keele õpetaja Ta taino vaske keda koolipingis seal võib-olla ei saadud aru tema tegelikkust, väärtusest. Ja võib-olla isegi sarnid hiljem kahetsetud, et sai igasuguste naljadega seal kaasa mindud, mis klassis toimusid, aga aga ma usun, et vene keel oleks selgemaks saanud, kui oleks saanud juba siis aru, kuivõrd rikkaliku pagasi kaseõppejõud oli. Avaldas siiski vene kirjandus täiesti perfektselt ja luges lausa peast seal uskinike Lermontovi. Nii et nagu sellisest asjast on natuke kahju. Aga noh, koolielu on kooli Eluja roigarložinski, kuidas meenutatud? Keskkool. Raske on ausalt öelda midagi siia veel nagu lisada, tähendab nagu Margit ütles, kokkuvõtvalt on tõesti see kool pannud aluse igas mõttes. Ka meie, ma kujutan ette, edasistele, õpingutele ellusuhtumisele ja kõigele arusaamist, ei leia mingisugustele väärtushinnangutele, nii et vaieldamatult on see kõik tulnud ikkagi läbi selle kooli. Jaa, muidugi ei oskagi siin niimoodi esmahetkel üldse mingit õppejõudu eraldi nagu välja noppida kogu sellest galeriist, selles mõttes, et kõik need olid ju väga markantseid ja väga säravad isiksused, kui me tagantjärgi nagu mõtleme tol hetkel kuidagi olid meie jaoks tähtsad hoopis mingid muud küljed muidugi, mis, mis nagu tagantjärgi omandavad hoopis teise tähenduse. Ja esile tulevad nendes inimestes hoopis just nende professionaalsed oskused ja ja, ja inimlikult põnevad küljed, mida nad väga täpselt ja, ja põnevalt alati oskasid välja käia, ära kasutada kõige paremas mõttes. Et saada nii-öelda kätte võimalikult head tulemust. Õpilaste käest. Tiia läte, teie olete siin muusikakeskkoolis olnud päris algusest peale. Mis teile on selle aja jooksul üldse emotsionaalsest poolest kõige rohkem meelde jäänud? Kogu see periood on väga emotsionaalne olnud, siin ilma emotsioonideta nägu ei kujuta teinud Tseti tallu tundnud õpetaja, eks ole kogu sõna koorida ja ja ma pean ütlema, et ma ei ole kahetsenud seda enam, et enne selle kooli asutamist olin täiesti kindel, et minust õpetaja ei saa mitte kunagi rakkuse, kool algas ja ta oli nii huvitav ja algus on ikka huvitav ja põnev vaadetamisest välja tuleb, läks nii märkamatult ja ma tõesti pean ütlema, et ma ei ole seda kahetsenud. Kas te olete kunagi mõttes mõelnud, kui palju õpilasi võib-olla teie käe alt läbi käinud? Ma just mõtlesin seda eile õhtul kardetavasti 250. Summa on austusväärne. Paistab küll, selles mõttes jah, igal pool, neid on tõesti. Mis on teie õpilastes põhiliselt saanud, annad siirdunud suurde muusikasse? Suures enamuses küll, kui siin vaadata praegu vitriinis neid, siis nad on ikka tõesti need, kes praegu ilma teevad. Aga see ei ole muidugi mitte minu teene, sest et ma ei saaks öelda isegi, need on minu õpilased, ma olen tegelenud nende õpilastega, kes on teiste õpilaselt õppe najalt tihti õpetajate õpilased. Aga mina olen, tähendab Chart ääremaa peal, sest üldklaver teatavasti on üsna põlastusväärne aine. Kui ma õigesti mäletan, siis peeti seda isegi omaette instrumendiks. Omal ajal. Ja aga ma ütleksin niimoodi, et mina sellesse suhtun väga suure sümpaatiaga, kuna see on üldmuusikali naine ja selle tõttu on võimalik tegeleda väga paljude muusika žanride Kaia, väga palju arendanud Ta just nimelt nagu see nimi ütlebki. Last üldiselt tuua teda muusika juurde, kuidas seal ei ole ja teda siis arendada ja laiendada ja täiendada. Selles mõttes mulle see väga meeldib. Et siin ei ole piiranguid. Kogu suur muusika on käes. Oleks neid tund ainult rohkem, muidugi oleks, aga noh, neid tunde võib juurde tekitada, kui vaja on. Õpetaja Reet Ratassepp kas muusikakeskkool on selle ajaga palju muutunud? On ja ei ole, mis on võib-olla muutunud on, on see, et meie õpilaste arv on võrreldes algaastatega kasvanud oli oma maksimumi piiril kuskil 80.-te algul, siis oli meid ligi 500, praegu meil on natuke alla 400, aga alustasime kahe klassiga. Nii et sealt on tulnud üks kena niisugune kulminatsiooni väikene diminuendos, aga mitte diminuendos selles mõttes, et, et kvaliteet oleks muutunud. Millal muusikakeskkool tervikuna siia kivimene kolis? Juba 1969. aastal. Päris huvitav oleks kohe välja arvutada. Me oleme isegi vahel püüdnud seda nii omas peas teha ja naljatoonis, et mitu aastat me oleme bussis istunud. Aga kui võtta nii, et 69.-st aastast keskeltläbi kolm tundi päevastistelest tuleb täitsa soliidne. Kuude arv. Teil tulevad kindlasti meelde mõned eriti markantseid õppejõud, kes on selle aja jooksul Sid koolist. Läbi käinud, no minule tuleb kohe meelde Helju Tauk, kes markantne olnud ja kes markantne kriimaale, kes enda ümber alati koondab väga palju noori inimesi, et tal on tõesti palju öelda. Ka üldainete osas oli kahtlemata Paberi markantseid, meie hinnangul siis ma ei tea, kui alguses just oli näiteks siin Ain Mäe ja vaid väga hästi ära, et see on muusikaga tegelev maja, aga samal ajal väga ilusti manustatud suhteliselt vastumeelset ainet, kas siis füüsikat või matemaatikat. Ma usun, et lisaks siia kindlasti Kalju Kallaste oi, kahtlemata kahtlemata ja siis oli kuidagi niimoodi, tundus, et publik peaks ka olema hea matemaatik ja lapsed ei vaielnud sellele vastu. Nii et see oli väga ilus periood küll. Täna kaal oli olemas ainete vahel väga ilusti. Omamoodi on malka üldse, et kõik inimesed nii et seda on väga raske siin välja tuua üht või teist, aga lihtsalt, et alguses no kas või esimene direktor oma kohutava entusiasmiga ja põleva ellusuhtumisega, sest tõesti ühte kooliellu kutsuda on äärmiselt raske, et ta seda tegi, on aga väärt asi. Ja kogu see kollektiiv oli alguses põhimõtteliselt entusiasmi peal toidetud, sest mitte midagi muud ei olnud kui suur UNIXi nõue, kui me siia kolisime, suur hunnik õuevoodeid, madratseid ja sel ajal rotid ei ühtegi tualettruumi kütet. Nii et esialgu oli kogu see olukord väga markantne. Kas teilegi tuleb keegi eriti meelde? Kindlasti peab muusikakeskkooli ajalooga seoses ära nimetama õpetaja kukatsi, kes oli meil kaua aega üldainete õppealajuhataja, füüsikaõpetaja ja siis on siin muusika poole peal olnud väga markantseid inimesi. Ma nimetaksin ennekõike õpetaja laine lehterit. Kadri poole pealt. Õpetaja Ülle sisa õpetaja Tiina Kurik. Praegu on meil küll enam ei tööta, aga kes on väga tugeva jälje jätnud kooliellu. Ja küllap neid on praegugi näiteks õpetaja Pakri, ilma kelleta meil oleksid saamata nii mitmedki laureaaditiitlid. Tänavapildis võib muusikakeskkooli õpilast eristada tema mütsi järgi. Kas kellelgi on vaja lugu? Muusikakeskkoolimütsi ajalugu algas koos konservatooriumi mütsiga. Tal jäi puudu ainult lüüra, sealt võtsin alt ja, ja üks paelakena natukene kitsam kui muusikakadeemia mütsi, aga paraku neid mütsi läheb järjest vähem. Nad ei, ei kanna enam üliõpilased ja meiegi lapsed tahavad neid ainult algklassides kanda. Millegipärast. Aga see oleks siiski väga vajalik, see annab kooliõpilasteni sihukese ühtsuse tunde ja ka linnapildis. Võib-olla on, on kena, kui ta tunneb, et ta on tuntud. Missugune võiks olla tulevikumuusikakeskkool? Tulevikumuusikakeskkool asub südalinnas, kusagil Muusikaakadeemia lähedal, ühes väga ilusas renoveeritud, kenasti taastatud koolimajas. Igal õppejõul on seal oma klass, kust ta võtab õpilasi vastu vastavalt oma soovile. Tunniplaan on äärmiselt õpilaste keskne, õpetajakeskne harjutamise võimalused on olemas kõik vabad aknad, õpilased leiavad vabu klasse. Seal on täielik helitehnika, seal on võimalik Eli kabinetis oma mängu kuulata. Seal on võimalik vaadata videosid, kuulata muusikat, ühesõnaga see on tänapäeva tasemel tehnikaga. Muusikaõppeasutus. Aga ma pean ütlema, et minule, kes ma käisin ka selle kooli algusest lõpuni läbi, ei ta meelde, eelkõige kui seal ilusa vaikse Kivimäe tõttu, kus on nii palju mände ja rohelust. Männide rohelust siin tõesti on, aga vaikusesõna ei ole siin omal kohal, sest me asume suure liiklustrassi ääres. Ja sageli on asi nii, et tuleb panna topeltaknad kõvasti kinni, oleks vaja veel kolmandastki akent, et kuulda, mis klassis toimub. Mina lisaksin juurde märksõna külm sest nii kaua kui ma mäletan, see suur maja, mis on ehitatud, no küll mitte inimeste jaoks väga halval ajal. See ei pea Hisooja kinni, kui kütet on, aga väga tihti kütet ei ole, süda on kannatanud nii töömeeleolu kui inimeste tervis kui ka kurbusega ütlema ka kogu meie instrumentide Patarei ja need instrumendid alguses ei olnud sugugi mitte halvad aga nendes tingimustes väga tundlikud klaverit lihtsalt ei pea vastu ja nad ongi juba enneaegselt vananenud, mis on väga suur materiaalne ja moraalne. Kaks. Muusikakeskkool on kindlasti kallis kool. Ja seda ta on ja selle tõttu me oleme ka pinnuks silmas, võib-olla haridusministeeriumil. Alati ei taheta seda mõista, miks meie eelarve tuleb PUR püütakse seda iga igati meile selgeks teha, et tuleb kokku hoida siit ja sealt. Aga kultuuri arvelt kokkuhoid on teatavasti asi, mis tasub ennast aastatega kurjalt kätte. Kõikides klassides siin kivimäel on suured tiibklaverid peaaegu kõigis. Kui palju maksab üks tiibklaver. Seda täpset hinda ei julgegi nimetada, sest ta pidevalt muutub ikka suuremaks ja suuremaks läheb siia number aga kuskil 150000 ümber võib-olla on ta praegu pidama jäänud? No enam-vähem selge, et me suudame võib-olla oma eelarverahadega osta ühe klaverikümne aasta kohta. Ja kõik need pillid on see praegus amortiseerunud. Nad vajavad pidevalt remonti. D. Ja uusi juurde ei ole võimalik Coretsedelt. Kui palju hetkel õpib muusikakoolis õpilasi? See number on väga huvitav. 399, meil möödunud aastal oli õpilaste arv 401, nii et me püsime seal 400 piiri peal, kord alla, kord üles. Kas muusikakeskkooli õpilased on käinud nii populaarses vahetus korras, kõige lihtsalt õppimisvõimalusi otsimas ka välismaal? Praegused õpilased õppimas ei ole käinud, aga küll pärast lõpetamist siirdunud. See geograafi on juba õige laigus, meie lõpetajad õpivad. Neid on Ameerikas paar-kolm. Need on Saksamaal, Rootsis, Hollandis, rääkimata Soomest. Kas meie ainulaadset muusikakeskkooli tuntakse mujal? Me oleme seda küll väga palju tutvustanud viimase kuue seitsme aasta jooksul ja peab ütlema, et igal pool, kus me oleme käinud meil ei ole küll põhjust olnud häbeneda oma taset. Ja selle huvitava õppesüsteemi vastu on tuntud täiesti huvi, kuidas õpetatakse ühes koolis muusikat ja üldharidust korraga ja niisuguste heade tulemustega sedalaadseid õppeasutusi on küll olemas üks Inglismaal ja üks Hollandis aga üldiselt olid need siiski ainult nõukogude liidus endise ja väga tahaks, et see õppeasutuse tüüp säilib, kuigi ta Euroopas ei ole levinud. Muusikakeskkool minu meelest on olnud ja peaks olema Eesti muusikaõppeasutuste hulgas niuke metoodiline keskus. Aga kahjuks tundub, et selle ilusa mõtte teeb nagu olematuks see rahapuudus. Mis on varem, oli näiteks ühel perioodil niisugune ilus asi. Sõitsime brigaadidega Eestimaal ringi, andsime kontserdi, samal ajal tutvustasime kooli, aga hiljem ka juba kuulasime koha peal lapsi siis vastavaid välja valida ja ja paluda mõelda siia tulemise peale ja väga paljud on tulnud, see on väga vajalik asi. Sellepärast et väga palju Niukest värsket verd tuleb juurde. Praegu see asi on üsna raha taha pidama jäänud, selleks et vanemad ei saa saata rahapuudusel lapsi kaugele. Aga noh, on väike lootus, et ehk see paraneb tulevikus, aga see peaks olema siiski vabariigi Kuhu tulevad andekad inimesed kokku üle Eestimaa? Kas internaadis elab praegu palju mujalt poolt eestistunud õpilase? Ei ela palju, meil on seal umbes 25 õpilast, aga neid on ka perekondades elab nii, et siiski väljastpoolt Tallinna õpilaste arv on kokkuvõttes suurem. Aga mis puutub sellesse vabariikliku kooli staatusesse ja ja metoodikakeskusesse, millest õpetaja Läti rääkida, siis ma ütleksin, et mingil määral nüüd aitab viimastel aastatel. Kustunud Suveakadeemiate töö vorm meile tuua andekaid lapsi vabariigist, kuna meie õpetajad väga paljud töötavad näiteks keelpillimängijate suveakadeemia sees sul puhkpillimängijate suve kursustel ja Haapsalus oli samuti keelpillimängijate suvekursus ja kuna meie õpetajad seal osalevad, siis sealt on tulnud viimastel aastatel meile ka päris toredaid lapsi. Kas te olete mõnikord teinud läbi vaadet näiteks mõnest lennust ja jõudnud selgusele, kui palju on alustanutest lõpetanud? Seda statistikat me teeme peaaegu alati, kui nad lõpetavad, iga lend tunneb, juba tunneb huvi selle vastu, kui palju meid oli esimeses klassis ja kui palju meid lõpetab. Heal juhul on see protsent 50 lähedal aga kipub jääma allapoole. Nendest, kes alustasid väga paljud lahkuvad. Seitsmeaastase lapse kohta on väga raske öelda, kas tuleb professionaalne muusik. Tal võib olla väga ja Kõrbija väga ja füüsiline sobivus, aga vahel jääb puudu huvist. Vahel jääb puudu tahtejõust, mõningal juhul ütleb tervis üles. Põhjusi on väga erinevaid, aga selle asemele tulevad jälle uued väljastpoolt, teistest õppeasutustest ja sageli on see värske veri ja väga-väga tublisid lapsi on meile tulnud väljast. Siin kohe võiks ära nimetada. Piirkonnad ja koolid, kus meil on tulnud toredaid lapsi, ütleksin Tartust. Narvast on tulnud väga musikaalseid lapsi aastate lõikes. Küll keeleraskustega esialgu, aga nad on õppinud keele ära, nagu me teame, siin olid meloova, Tanja tuli koguni Venemaalt omal ajal ühe suvega õppis eesti keele ära ja perfektselt rääkis eesti keelt pärast kui praegu õpib Pariisis kogunesid. Me oleme olnud hüppelauaks Venemaalt läände minekul ja veel võiks nimetada puhkpilli, mängida on väga tublisid tulnud. Virumaalt Kohtla järve ümbrusest samuti Viljandist on tulnud toredaid lapsi. Viimastel aastatel on meil Haapsalust tulnud toredaid pillimängijaid. Nii et igalt poolt siiski saame lisa. Te olete muusikakeskkooli patrioodid, teate selleks? Aga loomulikult. Mis loo Helsingis 36 aastat kinni pidanud? Kahtlemata?