Mina olen Urmas Vadi. Mõnikord on nii, et mõned asjad on kuidagi millegagi vahel või kõrval või taga. Et justkui tundub, et neid polekski olemas. Nagu näiteks lause veel ju vist jäi meelde ei jäänud. Hasso Krull kirjutas sellise pealkirjaga luulekogu. Sven Vabar pani kokku aga raamatu pealkirjaga mitte Tartu. Andreas vee peab päevikut. Aga Kivisildnik küsib, kas kultuur Euroopas pole samuti millegi taga või vahel. Head kuulamist. Tahad ju inimesi armastada? Tahad õppida neid armastama? Terve köögi põrand? Ma tahan veel täis. Kiirabiarst vaatab nõutu näoga. Kas tõesti võib tulla nii palju verd ühest pöidla kõõludest? Jah, tõesti, võib tulla nii palju verd. Ühest pöidla kõõlusest. Kaardina taga liiguvad pilved. Asfaldil sagivad hüpnotiseeritud putukad. Kui tahad inimesi samastada, õpi kõigepealt korralikult põlgama õppija mälestama sügavalt nagu meri. Neid väikesi pahuraid, masinaid. Uus luulekogu, mille pealkiri on veel ju vist ja see ongi nii, nagu see pealkiri on kolmesõnaline, on need tekstid selles raamatus ka jaotatud kolme ossa. Ja see kohe tekitab ka seda küsimust, et arvatavasti on need kolm sõna, ma ei tea, kas inspireeris veerinud või oled sa kuidagi aluseks. Mõte oli selles, et kõigepealt ma nagu tahtsin kirjutada midagi niisugust mis oleks olemuslikult tõlkimatu, tähendab, et ma niikuinii on enamasti väga raske selliste täpselt omakeelset väljendust tõlkida. Aga ma mõtlesin, nagu, et tahaks teha midagi seesugust mille juur on nii sügaval keele sees, et ei ole üldse kunagi mingisugust tõlkimise perspektiivi. Teisest küljest ma kaua aega nagu olin mõelnud igasuguste sõnade peale mis noh, ühest küljest on sellised täiesti enesestmõistetavad selle tähendust nagu ei olekski, sest ta on keelekasutusega niimoodi kaasa antud. Ta kuidagi noh, automaatselt jõuab kohale. Samas nendes sõnades on hästi palju igasuguseid varjundeid. Siis mul tuli niisugune idee, et leida mingisugused kolm modaalsõnad, mis annavad kokku ka ühe sellise lause, mis võiks olla pealkiri ja millest samas saab igaühest eraldi. Niimoodi pikemalt sõnana kirjutadagi sõnast. Nii et see on raamat kolmest sõnast, igas osas on siis peadega üks neist sõnadest on veel, on ju, ja vist kõik kolm kokku annavad ka midagi. Aga need kolm osa erinevad selle poolest, et teisest kahest sõnast üheski osas jutt ei ole, seda sõna ei esine ka. Sinu eesmärk oli Ossa Krull, et sinu luulekogu veel ju vist oleks tõlkimatu. Et miks sa seda tahad. Et kas on sinu mingi hetkel programmiline seisukoht? See oli ühest küljest lihtsalt niisugune katsetus, aga teisest küljest noh, on nii palju sellist võõrkeelse survet praegu ma arvan, et väga paljudes Euroopa maades seda tajutakse, see inglisShoni jurap nagu trupp peale ja lase oma keelte ja, ja noh, nende nii-öelda tapja keel, täht nagu keeleõiguslased ütlevad keele õiguslus võrreldes muude inimõigustega on küll kuidagi väga niisugune vähemuslik ja ja vähetuntud liikumine, aga tegelikult minu meelest see on oluline. Ma. Ma olen ka seda meelt, et keeled on tegelikult elusolendid ja neid tuleb noh, kui kui neil on tekkinud kuidagi selline väga, väga kitsas taas kätte tulnud, siis neid tuleb kaitsta ja aidata. Et see on natukene jah niisugune alla panemine, et ühesõnaga lihtsalt eks asi, mis on ühes keeles väga oma, nii et seda kuskil mujal olla ei saa ja mis ei ole otseselt nagu üldse nii tähtis seal umbes nii nagu ühegi inimese või ühegi elusolendi olemine iseenesest ei ole nagu kosmiliselt tähtis. Igaüks meist võib olemata olla ja midagi ei juhtuks. Aga teisest küljest on, iga elusolend on nagu mingi sündmus, selline noh, pidevalt toimiv väga-väga tähtis asi, mille mõjud ulatuvad universumit teise otsa, läbivad nagu kõika ja keelega on samamoodi. Aga siis, kui kui tuleb juurde näiteks üks luuletus, mis jälle üks omaette väike olend, siis siis ta tahab olla kuidagi väga omamoodi ja ma tahtsin lihtsalt lihtsalt seda kuidagi niimoodi natuke rohkem välja tuua. Ühesõnaga pealkiri on niisugune, et teda raske isegi meelde jätta, sellepärast et selline lause tavakeeles, kuigi ta võib esineda, keegi võib niimoodi öelda. Aga see, see jää kunagi teiste lausete hulgast meelde. Sellepärast et niisuguseid asju ei jää jäeta meelde. Ühesõnaga et ta on niisugune, mis nagu libiseb peaaegu märkamatult mööda. Aga samas, kui ta on olemas ja kui ta võetakse silme ette siis ta lihtsalt nagu praegu on seal. Need tekstid on hästi sissepoole, vaata et hästi hästi kirjeldavad. Kas see on, läheb ka sinu selle mõttega kokku, et need, need sõnad ise hakkavad toimima ilma ütleme mingisugust meeletut tunnet või mingit ilu sinna sisse panna? Jah, see on just ei mõeldud, et ühesõnaga need sõnad samal ajal on tekstiteemaks. Aga kuna samal ajal kogu aeg ise tekivad esile, noh, mõnikord on ka väga-väga niimoodi silmanähtavalt tekivad esile, aga et nad on nii väiksed, siis seda eriti paned hääle siis nad jah, ühesõnaga nad nagu nad nagu sipelgad, ronivad seal ringi ja nad satuvad üle poole, samal ajal nad on kogu aeg õiges kohas. Ja siis las see ühesõnaga see, mis, mis lõppkokkuvõttes efekt on. Seda muidugi ei teagi. Sellepärast et kui üks asi on midagi kirjutada teatava eesmärgiga ja teada, kus on selle allikas, kust tead, tuleb aga see, et noh, kuhu see lõpuks välja jõuab, et mida, mis on nagu selle anud? See on looduslik, see tuleb hiljem ja, ja sellest kõigest lõppkokkuvõttes noh, ma veel ju vist midagi ei tea. Sa mainisid neid sipelgaid, et need sipelgad on tüütud loomad ja nad on ka parasiidid põhimõtteliselt nagu need kolm sõnagi, et nad on sellised, nagu nad on, mitte päris parasiitsõnad, aga aga noh, sellised, mida, nagu sa ütlesid, et nad ei jää nagu meelde või see polegi nagu õige lause. Kõik loomad on tüütud loomad, inimesed õudsalt tüütud loomad ja ma arvan, paljud loomad mõtlevad nii, et noh kui näide, elukaid ei oleks kella üheks elu ilus ja, ja mis on sellest neist teistest loomadest inimesedki mõtlevad tihtipeale nii et noh, kui palju teisi inimesi ei oleks. Ühesõnaga. Tüütu, see on lihtsalt noh, see on niisugune teatav meeleolude korral katsioon tüütu on ütleme see, et kui ma olen kaua aga päikese käes, siis see päike ikka paistab ja paistab, see on tüütu, aga öelda nüüd, et ma ei taha, sellepärast et päike ei paistaks ja noh, kõik need sellised vahel kordade muutumised on noh, see ongi see mingi niisugune suure, sama kosmilise sündmuse teatav nüanss, mille noh, ütleme, niisugune meditatiivne jälgimine aitab tegelikult selle protsessiga liituda. Tähendab, et noh, kõik, kõik niisugused ebamugavused või ütleme, lihtsalt inimeste eluraskused või budistlikult väljendades olendite kannatused. Väga suur osa sellest saab alguse nendest kaasa minemise probleemidest ja lõpuks võimeliseks ja öelda, et noh, peaaegu kõik taandub sellele, et on erinevad intensiivsused, erinevad tempod ja seal tekib niisugune tead, mingid keerised mida me siis aeg-ajalt tajuma, nii et nastendast tüütu vastik või siis lausa valus. Ja teisest küljest võib-olla, võib-olla nii peabki, nii ongi õige. Aga noh, on väga hea, kui vahel õnnestub kasvõi natuke aega seda protsessi jälgida, aga mitte nii et me sellest välja kukkuma, vaid niimoodi, et et läheks sellega paremini kaasa, noh umbes umbes nii nagu nagu me vaataksime, kuidas räästad kevadel tilguvad siis ühest küljest see toimub meist väljaspool me näeme, kuidas päikse käes toimub mingi sätendas ja tilk tilga öelnud loovad kuhugi on hästi ere valgus siis järgmine aasta on see, et me võime teadvustada ennast meid jälgimas, me ühest küljest näeme seda sätendust piisku kogu seda väljaspool olevat ühe niisuguse pideva liikumisena, mis on nagu noh, selline kordustaja, erinevuste seeria indefiniitne algus ja lõpp ei ole meile nagu täpselt teada, aga me ise oleme teisel pool, me oleme selle jälgija. Ja siis järgmine aasta edasi on see, kus me oleme korraga nagu kahel pool, et me oleme nagu juba väljas juba sees ka. Me jälgime jälgima, kajastas tilkudes sõnaga samal ajal tunneme, näeme. Ja nagu noh, peaaegu et nagu haistame iseennast jälgimas, aga tegelikult tilgu meri aastast ja särame päikeses ja sulame see protsess, mis võib siis toimuda ükskõik usk, aga ta võib toimuda aga keele abil ja keelas. Ja kui see on toimuma hakanud, kui ta veel toimub, siis ei ole põhjust temast rääkida. Kui ta vist toimub, siis võib rääkima hakata. Aga, ja kui ta on juba toimunud, siis ta ju toimus, nii et noh, siis võib kirjutada luuletuse. Hasso Krull mul üks alates niimoodi silma, et et ma ei saanud aru, mis luuletus see on, et see on nagu nagu mingi naljaluuletus või, või ta kuidagi ei sobi siia kogusse, et kas sa võiksid selle luuletuse leheküljelt 55 ette lugeda ja mulle öelda, mis on. Mutionu pool on täna vist pidu. Metsa seest kostab vihane tümps, vares harakas ja kull on juba seal. Ainult kaaren, nupukas jäi politseile vahele. Läbipaistvad lapsed istuvad pitsabaaris ja mängivad suure kõrvaga mänge. Tulge edasi, mutionu ootab teid. Tulge, silitage lahket madu. See on, eks. Eks piduja üks laul mida ei ole olemas. Tegelased, keda ma ei ole küll näinud. Kelleks saada on väga lihtne ja ja see võib kohe praegu juhtuda. Need sõnad seal luuletuses ei ole päriselt sõnad, vaid nad on noh, natukene nagu mingid asjad laua peal, et nad võid tõsta ühest kohast teise siis on lihtsalt veidi teistsugune asetus. Ühest küljest toimus muutus, teisest küljest, kui me vaatame lauda uuesti, noh, mis siis juhtus, mitte midagi, need on ikka needsamad asjad. See kõik on meile endiselt arusaadav. Ainult et kui me natuke nihutasime natuke tõstsime midagi teise kohta, siis korraks tekkis. Millegipärast miski üleüldse on olemas, millegipärast saab, saab neid asju tõsta ka niimoodi. Ja eriti kummaline on, et et kui ma seda teen siis nad kohe nagu jäävadki nii. Ja siis ongi see mutionu pidu. Nii nagu Hasso Krull rääkis keeleõigusest, nii räägib nüüd ka Kivisildnik kultuurist Euroopas. Akvaarium 62. Tere tsiviliseeritud ja kolonialiseeritud post, kolaniaalne vikerraadio kuulaja. Mina olen võimutruu Kivisildnik ning jätkan täna Euroopa päeva tähistamist range pidulikkuse ja siira hardusega. Üüratu tähtpäeva puhul täidame akvaariumi pilgeni ehtsa šampuse maakonnas valmistatud šampusega. Mitte mingi jõleda Läti vahuveiniga, nagu seda teevad barbaarse seltskonnategelased ja mulistame siin usinasti ringi. Euroopa maitseb hästi, ohja kohe päris hästi. Tegelikult ongi sellega kõik öeldud, pole midagi lisada. Euroopa on hea, kõik muu on halb, Aafrika halb, Ameerika halb, Ladina-Ameerika halvem kui muu Ameerika, seal pesitsevad kurjad kommunistid. Hiinas pesitsevad samuti kurjad kommunistid. Põhja-Koreast ei taha rääkidagi kommunistid aga mitte Arnold, rüütlist ei tahtnud ma kõnelda. Ma räägin täna hoopis sellest, miks Euroopa nii hästi maitseb. Siin peab olema mingi nõks ja kui asja lähemalt uurida, selgub, et ongi. Toon ühe konkreetse näite. Piim. Piim maitseb Euroopas hästi, sest viimaks tohib nimetada ainult piima, mitte uriini piima manner kui loputusvett või muid jäätmeid. Jäätmeid tohib küll poes müüa, aga neid ei tohi nimetada piimaks. Euroopas on piim täpselt defineeritud, täpselt on defineeritud ka šokolaad. See on see asi, mille väikesed neegripoisid oma väikeste näppudega kokku kuhjuvad, ise ära surevad head maiustamist. Nii on paljud asjad korralikult paika pandud. Konjak on ainult konjak, mitte väljaheide ja šampus on ainult šampus, mitte mingi suvaline hämar ollus. Selles mõttes on tarbija huvid hästi kaitstud. Tal ei saa tuntud kaubamärgi asemel mingit träni kaela määrida ja tootjad, kes aastasadu on mingit head asja teinud, on samuti turusolkijad jultunud omavoli eest kaitstud. Mu meelest on see asi hästi korraldatud, vähemalt põhimõte on õige. Olgu rakendusliku küljega, kuidas on? Jens boot värbab 1927. aastal Euroopa hävitamisest huvitatud kolm Ameerika Ühendriikide ettevõtjat. Miljardäri üks tegeleb naftaga, üks terasega, üks liha konservidega. Ja loob nendelt saadud rahaga 20 miljardilise põhikapitaliga trusti t e lahti mõtestatutestruktsioon. Euroopa. Kuulsime katkendit raadio kahe ajaloo tunnist saatest kus Hillar Palamets räägib Ilja Erenburgi antiutoopia trust, tee raamatu eestikeelne tõlge ilmus aastal 1930 aga tagasi teema juurde. Iga mõistlik inimene saab aru, et kui sa pühendad kogu oma tähelepanu piimale veinile, siis kõik muu kängub ning järgneb totaalne kollaps. Euroopan muidugi vaimselt piiratud seltskond ja seda sõna otseses mõttes. Eurooplased on matsid. Euroopa on ainult põllumajandus ja põllumajandussaadused. Euroliidu eelarvest moodustavad põllumajandustoetused kuskil 85 protsenti. Piima, Euroopa mõikab mõikab ka selliseid lihtsaid asju nagu konjak aga on tooteid, mis jäävad Euroopa huviorbiidist, tootmistsüklist ja tarbimisharjumustest väljapoole. Euroopan, kolhoos, kus pole kultuurimaja. Kui meil oli veel tiblad okupatsioon, siis olid kolhoosides kultuurimajad, kultuurimajades olid isegi raamatukogud. Abja kultuurimaja raamatukogus olen ma ise käinud, see oli tõesti olemas, ilmselt on praegugi. On aga selge, et euroliit ei oleks appi ehitanud raamatukogu. Ma ei tea ühtegi sellist juhtumit. Kate, helistage see selleks. Milles on euro kolhoosnike probleem? Probleem on selles, et inimene ei ela ainult šampusest. Me võime minna raamatupoodi ja meile müüakse seal rõõmsa naeratusega üks sitatükk, millel pole kirjandusega kunstiga muud pistmist kui trükimusta hais. Tubaka pakil on hoiatus, tapab, teeb sigimatuks, teeb haigeks. Piina müüakse eriosakonnas ja teatud ajani. Viina ei reklaamita. Lastele. Pahadele asjadele on mitmed piirangud, kui need asjad on joodavad või sissehingatavad. Ühesõnaga kehaliselt tarbitavad ja põllumajanduslikult toodetavad. Kultuurikaubad on aga antud südametunnistuseta sitta nikerdajate meelevalda. Iga konn võib kaubelda filmilaadse ollusega, raamatulaadse jõledusega, pediaatri laadse küündimatusega, ilmad teda kuidagi takistatakse. Selle anarhia tulemusel kannatavad nii kultuuritarbijad, kes muutuvad lolliks ja labaseks kui ka õilsa kunstitootjad, kelle maine tänu väljaheitekaupmeestele on porisse tallatud. 13 aasta jooksul tuleb trustil muuta vana maailm, kasutades seejuures erinevaid meetodeid tohutuks, varemeteväljaks, inimtühjaks, kõrbeks. Asi peab olema lõppenud 1940. aasta suveks. Jens hea organisaator alustab Saksamaast. Ta organiseerib Militaarselt Euroopa tugevaima riigi Prantsusmaa etteotsa diktaator Felix Brandevuu, kes võtab ette rünnakueeta ikkagi rahu eesmärgil. 10 meetri kõrgused hiidtankid muljuvad puruks kõik ettejääva jõuavad Berliinini, mis muudetakse rusuväljaks. Riknenud või mürgise, isegi ebatervisliku toidutulemused on kohe näha. Keha lakkab funktsioneerimast. Paraku on ka mürgisel või riknenud vaimse toote tarbimisel vastikud tagajärjed. Aju lakkab funktsioneerimast. Inimesed muutuvad lollideks, nende aju ei toimi enam, nad ei suuda tegelikkuses orienteeruda, adekvaatselt reageerida ega võtta vastu põhjendatud otsuseid. See ongi see, mida me enda ümber näeme mandumisele jõledusega põhjus, rikki saju kas kuritegelik või kokkujooksnud aju. Katkise aju põhjus on rämpstoit, vaimne rämpstoit, mis laastab mõtlemisaparaadi lõhub väärtussüsteemi, kitsamas mõttes ja inimlikkuse laiemas mõttes. Ärge tulge mulle rääkima, et kõik raamatud on võrdselt head. Kui see nii oleks, oleks ka läti šampus võrdne prantsuse omaga. Aga ei ole. Kusjuures läti luule ongi sama hea kui prantsuse luule. Ma pean silmas head läti luulet ja head prantsuse luulet. Aasta on igal pool saast. Kahjuks meid selle saasta eest ei kaitsta, sest meie ajud ja meie laste ajud on euro kolhoosnikele täiesti ükskõik. Praegu on käimas kirjandusfestival Prima Vista Tartus ja Elvas. Ja ma ei tea, kas sellel puhul, aga sellega seotult on ilmunud selline tekstikogumik nagu tortu. Sven Vabar, sina oled selle selle raamatu toimetanud ja kokku pannud ja ka ise siia kirjutanud tekste. Mida see mitte tartu tähendab, mingis mõttes tundub see midagi nagu hästi aru saada, odavat, aga teistpidi, kui hakkad pikemalt mõtlema, tundub väga veider asi. Selles mõttes, et et noh, siis on umbes, et on olemas ka mingid mitte inimesed ja mittetekstid ja mitte autorid ja nii edasi ja nii edasi, et kas sellel on mingisugune hinnanguline maik juures või mis asi see mitte on. Sven Vabar. Nagu ma seal eessõnas natuke viitasin ka prantsuse antropoloogid Marko seee kel väljend või kes on loonud sellise mõiste nagu mittekohad, Need ei ole mittekohad, vaid mittekohad, need on nagu sellised kohad, mis jäävad nagu nende päriskohtade vahele või midagi mida päris nagu sellise täieõigusliku ja huviväärse ja üldse märkimisväärse kohana ei, ei võeta või ei käsitleta, need on noh, just nagu mingid supermarketid või kiirteed või sellised kohad, kus tavaliselt minnakse läbi või üle või millest vaadatakse üle. Selles, mitte Tartu raamatus on see mittekoht natuke laiemalt võetud, et lihtsalt öeldes võiks ju öelda, et seal on pealkirja tähendus on ka nii-öelda alternatiivne, Tartu, et see ei ole Tartu, kus on mingid sellised tuntud Tartu sümbolid nagu Toomemägi või Tartu raekoda või kirjanduslik Karlova Werneri kohvik vaid on sellised kohad, mis on kuidagi millele tavaliselt tähelepanu pöörata. Ta, või mis ei ole üldse nagu midagi erilist või, või mis on pigem nagu tõrjutud või üldiselt peetud nagu mingiteks, koledate eks või jälestusväärseteks kohtadeks. Et need on nagu need kohad, millesse raamat räägib või millelt tõukuvad need lood selles raamatus. Berk Vaheri lugu siin raamatus on ju konkreetselt sellest, kuidas ta enda väikesele lapsega seob enda lapse endale külge ja noh, nagu need emad-isad teevad ja siis kandub väga veidratest kohtadest mingites sisehoovides vanast vanades tehastes ja kas sina käid niimodi kondamas? Jaa, käin küll, jah, ikka käin mingitel perioodidel olen ikka väga palju käinud ja vastiale vähem. Mulle jah, on lapsest saadik meeldinud. Ja mulle tundub ka, et ikkagi väga mitmetele minu põlvkonna, väga laias laastus minu põlvkonna mingitele Literaatidele või kultuuriinimestele siin Tartus meeldib et tegelikult oli hämmastav, et kui ma hakkasin seda raamatut kokku panema, siis oldi kohe hästi nõus kirjutama ja ja tundub küll, et see on vägagi levinud praktika tartus millegipärast. Ja võib-olla just selliste nõndanimetatud avangardsemate kirjutajate puhul nemad on kanged kolajad nagu Erkki Luuk näiteks vä? Kiwa ja nagu Tanel Rander. No ja Mehis Heinsaar samuti. Noh, ma olen nagu ise kogu aeg arvanud, et see mina Teen kirjanduses või mis mind üldse huvitab või mida ma loen, et see on kuidagi niisugune on minu isiklik asi või et nagu enda selline natuke Karlik või sihuke üksildane teekond olnud, aga aga kui ma seda raamatut tegin, siis ma väga tugevasti tundsin, et tegelikult on selline täiesti spetsiifiline nagu ühine või sihuke vanne, situatsioon kujunenud just välja ennekõike siin, Tartus nagu just selline natuke avangordsemaid, teistmoodi kirjandus või et on mingi hulk umbes minuvanuseid inimesi, noh, 10 aastat sinna-tänna. Kes kõik võib olla loevad Kavkat või või mingit maagilist realismi. Ma karsija Mark, kes näiteks või, või miks mitte ka siis Eesti kirjandus, noh, kellel on Madis Kõiv, võib olla oluline ja et on mingid sellised ühised asjad, et ma tundsin nagu väga tugevalt äkki, et ma nagu kuulun kuskile siin Tartus. Et on tõesti selline nõrgalt määratletav, selline, aga samas vägagi tugev vaimne voolus või vaimne vool tekkinud siin Tartus ja ja see oli nagu hea tunne, et ilma igasuguse sellise ametliku mingite rühmituste värki teete või on nagu kujunenud selline võrdlemisi sarnane mõtlemine ja sarnased kirjanduslikud püüdlused ja huvid siin Tartus. Mul on ennekõike tundub, et see on nagu just nagu sellise teatavat liiki suunitlusega laialt mõistes põlvkonna kokkuvõttes raamat. Vägi Sven Vabar, nendest autoritest, keda sa oled valinud siia, et et mingis mõttes tunduvad need autorid ka jah, no ütleme kui näiteks just nimelt Mehis Heinsaar välja jätta Kaare pill Et siis ei ole nagu sellised väga-väga-väga tuntud või sellised peavoolukirjutajad siin, et kas see läheb selle mitte Tartuga kokku või on see sinu enda maitse-eelistus lihtsalt see kukkus niiviisi välja. Võib-olla see ka natukene on maitse-eelistus. Aga noh, ennekõike oma. Noh, mulle tundus see huvitav mõte teha just nendest tartu mittekohtadest ja nagu sellistest kohtadest Tuukvas loomingust üks kogumik. Ja siis ma hakkasin nagu valima või kirja panema neid autoreid kellest noh, ma tean, et nad armastavad ise kolada ja kelle loomingus nagu see linnaruum on olulisel kohal. Ja noh, ja siis saingi sellise valiku kokku, nagu siin raamatus on. Ja juhtumisi need autorid, keda ma valisin kes tunnevad suuremat huvi selliste mittekohtade vastu. Just eneselegi tahtmatult ilmnes, et sellised autorid, kellele meeldib niiviisi võib-olla mõne jaoks lapsikult kolada ringi on selliseid avangardsemad autoreid natukene noh, nagu Kiwa näiteks või Erkki Luuk või Tanel Rander, keda tuntakse ka Chanel Diori nime all. Ja noh, ega Aare pilv ja Heinz argipole mingist avangardist või absurdi, realismist või sellistest asjadest kuigi kaugel. Et selline avangard moment on juures, et mingil põhjusel, kas selliseid mittekohad tingivad avangardi või mingi selline teistsugune kirjutustaotlus kingib kolamist tühermaadel, kumba pidi siis nüüd on, kumb see muna ja kana on, ma ei tea, aga need asjad näivad olevat seotud. Et noh, natukene see on selline avangardkirjanduse kogumik kuigi noh, midagi nii üle mõistuse, avangardset natuke üle joone selles raamatus. Siin raamatus on väga ilusad pildid sellised no mitte, et need kohad oleks ilusad, aga aga võimsat fotod on ka siin. Neid fotosid on siin hästi-hästi palju. Lõpetuseks org küsida sinu enda lugude kohta, mida ma veel ei ole jõudnud küll lugeda, aga aga kui tuleb meelde sinu üks jutt, mida ma olen lugenud, on vanas Tartu lennuväljast. Mis kohad need on, millest sa selles kogumikus kirjutada, miks sa nendest kirjutad? Esimene lugu on tänavakunstnikud, üsna palju on seal juttu Tartu tänavakunstist või trahv otist. Aga teine lugu on jah Tartu kaks lagendikku ja mis mis räägib luhast nagu Emajõe luhast. Mis on minu jaoks üldse kõige olulisem koht Tartus? Üks konkreetne luht sõpruse silla kõrval? Miks ta, miks ta selle oluline on? Sellepärast et kui seal seista umbes paari-kolmekümne meetri kaugusel sõpruse sillast seljaga Ihaste poole ja näoga, siis nagu selle silla ja Tartu linna poole, nii et vasakut kätt ja Karlova ja paremat kätt kaugel Annelin. Et kui seal seista, siis on selline tunne, nagu oleks Tartust väljas, nagu oleks mingit teist teises dimensioonis. Ja sellise kõrvalvaatajana vaataks elu Tartus, et sa oled nagu füüsiliselt või objektiiv reaalselt Tartus, aga tegelikult on seal selline väga tugev tunne, nagu sa oleksid täiesti väljas selles ja samal ajal ühenduses kogu maailmaga ütleme näiteks Austraaliaga või Sydney igav Ameerikaga, lennukid lendavad üle pea, selline tohutu maailmas olemise tunne on seal või maailmaga kontaktis olemise tunne. Ja võib olla, see on põhjus, miks mulle see koht on oluline. Annab ka midagi laiemalt aimu sellest, miks üldse et mittekohad või mingisugused kõrvalised kohad üldse on kütkestavad või nad on niuksed, väljasoleku kohad. Sa oled ka iseendast väljas, oled natukene alateadvuse ruumis. Ja see annab sellise meeletu vabaduse tunne. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oma selle sees sõnast sa kirjutad ka, mõtlesin selle lause nüüd välja, jah, kirjutad luhtadest. Et ühe Turu tänava autopesula külge ehitatud igavikuline hamburgeriputka, kus on tunda jumala suure tähega jumala ligiolekut siis ma mõtlesin, et kuna sa tuled mulle siia stuudiosse, Sven, siis ma küsin, et et kuidas tunned seal jumala ligiolekut. Kas on midagi sarnast, nagu sa seal luhal tunneda? Ei, see on midagi muud seal luhal seista, see on nagu selline ruumiline väljas olek ja ruumiline, kõikjal oleku tunne või vabaduse tunne. Aga see, mis seal hamburgeriputkas on see, mida ma olen seal tundnud, selles konkreetses autopesula külge ehitatud putkas, mis on nagu selline tühi tavaliselt seal mängib mingi raadio ja maast laeni akendest on näha, kuidas pestakse autosid. Ja kui sa seal istud ja jood kohvi või midagi või sa oled hamburgerit, siis, siis seal on nagu vastupidi, mitte ruumist, võib-olla ka ruumist, aga ennekõike on see ajast väljas olemise koht minu jaoks. Et see on nagu selline igavikus olemise koht. Ja noh, igavik kui on ju üks tuntumaid olulisemaid jumala atribuute või midagi, väga jumalik on aja välisuses ja igavikus. Andreas vee, kelle juttu võib lugeda kogumikust, mitte Tartu pidas eelmisel ja ka sel nädalal kultuurikajapäevikut. Neljapäev, kolmas mai. Ma pole kunagi pidanud mingit muud päevikut, kui treeningpäevik ja selle sissekanded koosnesid tonnidest ja kilomeetritest. Kirjutada on mul elu jooksul õnneks siiski paar korda tulnud, nii et proovin hakkama saada. Hommik algab vestlusega evolutsiooniteooria teemal. Sõbra humanitaariast. Tütar Lilith ei hakka mu peale karjuma, kui ma tulen lagedale töö hüpoteesiga. Et märkimisväärne hulk evolutsiooniteooriale eelnenud inimkultuurist tuleb sisulises plaanis korstnasse kirjutada. Teadmised tegelikkusest olid ekslikud aju tööpõhimõtteid ei tuntud, loomi peeti alamateks. Milliseid mõttekaid järeldusi saaks selliselt baasilt teha. Mida oskaks raadio tööpõhimõtetest rääkida? Inimene, kes ei tea midagi elektroonikast ega füüsikast, ei midagi mõistlikku. Ta võib ainult vahel õige jaama peale sattuda. Lähen teatri proovi tänaval valgus pinastama hakanud, ma olen lühinägelik. Seega on mul kaks võimalust panna ette päikseprillid ja mitte näha detaile või käia optilistega ja olla poolpime. Ma eelistan detailidega pool pimedust. Õhtul on esietendus kabaree risoomi pealkirjaga säärane mulks. Oleme seda tükk aega ette valmistanud. Eerik Hans Günther EKA tegevuskunstide magistrid. Alustasime töö pealkirjaga asjade väärkasutuskeskus. Tulemused klapivad algse ideega. Hakklihamasin jahvatab tangu, mis kukub kaaludele, mille küljes on Pottekad, mis reguleerivad helide parameetreid. Ecolaliseerina muidugi pisut kohmakas. Kui mõne viisaka bändi helimees peaks niimodi saundi paika ajama, kuivaksid puulehed tema vandumisest ära. Aga meile sobib või kassettmakk, mille veomehhanism on väga aeglaselt liikuv Raido. Lindilt ei tule mitte muusika, vaid muusikastiilide nimed. Nende üleskirjutamise käigus tekkis ka ohtralt uusi vanasõnu, näiteks luiged läinud Dance hall taga. Ja uusi muusikastiile, nagu näiteks nuum, mental nordkoor ja läti muusika. Meie juhtmõte on parem kahetseda, kui karta. See sobib hästi ka kogu tehnoloogilise teatrijuhtmeteks. Reede, neljas mai ehitan ateljees riiulit Pauceri tikksaag rebieri lööktrell Worksi odava otsa akukruvikeeraja place tekkeri akutrell. Igaüks, kes tööriistadest midagi teab, saab aru, et ma töötan täieliku rämpsuga. Ootan iga hetk, millal tikksaag pendli sisselülitamise peale tükkideks lendab. Siis saab juppidest teha ehteid ja kinkide need sõbrannadele laiali. Ainult ketaslõikur on makita vähemalt üks päris tööriist. Riiul on kriitilise tähtsusega. Ma võin metsistuda sorteerimisest, aga praeguse seisuga arvaks igaüks, kes ateljee ukse avaks et kaose ja korravahelises võitluses kuuluma, kindlasti kaose poiste leeri. Nii ei ole. Minu asjad peavad olema sorteeritud nende liikide järgi. Minu interpretatsioon Tuhkatriinu muinasjutust tulevad vanemad õed, Hei, meil hakkab siin pidu. Mis pidu, küsib Tuhkatriinu. Mul on siin ideaalne kausitäis segamini herneid ja läätsi ja ma saan neid sorteerida. Suurepärane õhtu. Tulevad linnukesed ja hiirekesed, meie aitame. Kaduge siit minema, linnukesed ja hiirekesed Mosorteeri üksi kiiremini kui teie kogu kambaga ajate mul veel midagi segi. Nii et ma vajan ateljeesse seda kogu seina haaravat paigutus maatriksit 4,6 korda 3,25 meetrit kui pea on täis samasuguseid kaugusesse kaduvaid sorteeritud asjade katalooge. Laupäev, viies mai. Millegipärast meenub hommikul, et Taavet Jansen näitas mulle Neeme külma näituse juurde käivat musta raamatut mustade lehtedega. Ma kogun imelikke raamatuid. Mul on Porchese Paabeli raamatukogu kirjutatud pimedate kirjas A3 mõõdus valgetele kokku köidetud lehtedele. 14 ego ja mõju ja aabits. Kiva roboti, tee on nihe, Kivisildniku kutse, ainult tekst selles, tulge mõistusele. Siis veel ruutsentimeetri suurune punaste kõvade kaantega NSV Liidu hümn, Elen Lotmani kingitus. Iga sellise raamatu jaoks tuleb ehitada oma etteriiul, nad ei mahu kõrvuti. Aga külma musta raamatusse mahuvad kõik maailmatekstid, see on Paabeli raamatukogu taskuversioon. Nii et ma tahan seda raamatut nagu mõnitšika tahab uut käekotti. Enne õhtust etendust räägib Hans Günther, et USA-s on elektripirn, mis juba 100 aastat põleb. See tundub juba natuke liiga hea. Kirjutan üles, püüan järele uurida, tõepoolest, tsentennijal palb punkt, korg. Vanim teadaolev töötav hõõglamp, tootja Shelby Electric Company 111 aastat vana klaas on käsitöö, hõõgniit söest, tõeline meelekindlus. Igal õhtul pärast etendust tulen mööda poest nimega Reeda kardinad veel nimevariante, näiteks Reeda kodumaa. Pühapäev, kuues mai. Aeg-ajalt tabab mind vajadus kirjutada üles kõike, ainult et kui kõike üles kirjutada, ei saa näha mitte midagi. See vastuolu ei anna mulle hetkekski rahu. Vaatan loomaaia leopardi kakukaamerat. Väiksed loomad on juba nii palju suured kõnnivad. Algul olid nad pimedad. Võib oletada, et just pimedast peast panevad nad paika koordinatsioonitäpsuse ja oskuse keha kontaktis võidelda. Paistab, et tehniliselt on üsna kasulik olla mõnda aega pine ja õppida maailmaga füüsilises kontaktis suhtlema. Ehitan ateljee riiulite edasi. Ka mina pean jätkuvalt õppima maailmaga füüsilises kontaktis toime tulema. Mul puudub silmamälu, mis käest pandud, see igaveseks kadunud. Ainus võimalus kinnitada kõik, mis vähegi ilmutab suutlikkust liikuda enda külge, sundida ennast alati töötama tööriistavööga. Muidugi ei tähenda see, et maroomad ruumis ringi nagu põgenenud sunnitööline puurpink ja kruustangid ketiga jala küljes, aga kõik kirvest kergemad asjad olgu kinnitatud. Pärast õhtust etendust ei saa keegi ära minna, sajab sellist vihma, mis lööks lehma jalust maha. Sõbranna räägib siis loo kellestki Kuressaare punkarist, kes oli alati šampooni kotis kandnud, et kui sadama hakkab, saab pea ära pesta. Vihm ei lähe ilmaasjata raisku. Esmaspäev, seitsmes mai riiul muudkui tekib, samal ajal on osa ateljee seinast esteetiliselt väheveenev. Ma tahaks öelda, et see värv on telliskivi, punane. Aga kunsti vallas õpitu sunnib mind tunnistama, et tegelikkusele täpsemalt vastav nimetus oleks põrsaroosa. Kuna seina alumine värv oli roheline ja seinas on ohtralt krohviauke, näeb see kõik välja nagu Priit Pärna joonistatud tagurpidi, Antsla juust või hiiglasuur värvipimeduse tester. Väiksemadki värvitoonide erinevused, millimeetrit, peaaegu nähtamatut detailid pommitavad mind lakkamatult kõigil tähelepanu tasanditel. Tõepoolest oleks juba pidanud sündides endale ütlema. Nii see enam edasi kesta ei saa. Õhtu lõpetuseks Prima Vista konteksti kohendatud uudis postimehest. Pühapäeval, kuuenda mai õhtupoolikul kella viie paiku tabati Tartumaal vähemalt 184 kilomeetrit tunnis kihutanud mõtleja. Mees kihutas valdkonnas, kus suurim lubatud mõtlemiskiirus oli 90 kilomeetrit tunnis. Politsei selgitas, et mõttevoogu juhtis 31 aastane Jaak, kes toimetati arestimajja kohtuistungit ootama ja oma teo üle järele mõtlema. Lisaks võeti mõtlejalt kuueks kuuks mõtlemise õiguse ära. Teisipäev, kaheksas mai istun hommikul rongi ja mis ma näen, aknale on kirjutatud kanna oma hinge eest hoolt. Mida ma sellise soovitusega peale hakkan? Mina, kes ma olen veendunud, et eranditult kõik religioonid on aju, sümbolilise märgisüsteemi ülekoormusest tekkinud hallutasinatoorne jampsimine inimliigi kultuurilise tegevuse, üks halvemaid fundamentaalse maid, läbikukkumisi aga kirja aknal jätkab päris loetavalt. Muidu saab sinust kinnisvaramaakler number väiksema särgikraega üle-eelmise hoo ja lipsuga vanaema suuruse mobiiltelefoniga. Päris hea. Ainult et ma ei nõustu selle mentaliteediga. Tilistiline läbikukkumine ja kuulumine Mikita tüpoloogiast peamiselt väheväärtuslikke bee tegevusi tegevate inimeste hulka pole miski, millele hinnanguliselt osutada. Sellest hoolimata naeran ma akna tekstiga rahulolevalt ja pahatahtlikult kaasa. Asko Künnap, kelle tekst on, tuletas mulle meelde kunagise parafraasi, mille ma tema lausest tegin. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem kirjutamata teoseid. Ma olen päris tugevasti liidrite hulgas, terve mu elu on kirjutamata raamatute kataloog. Nüüd siis on juhtunud erakordne eneseületus. Täna õhtul on Tartus Y galeriis Sven labori koostatud mitte Tartu raamatu esitlus ja mingil arusaamatul moel olen ma suutnud sinna teksti valmis teha ja isegi ära saata. Õhtul on y-is koos see osa eesti keeles kirjutavatest inimestest, kellega ma tõepoolest tunnen ennast samasse meetodisse kuuluvat minutis kursusekaaslased. Öö ja müts on muidugi kõvasti sarnasemad kui meie omavahel, aga kokkukuuluvus on see ometi. Minu teksti pealkiri on pleid Ranner. Ootamatult teatab sõber Jaak, et tema tahtis algul kirjutada teksti pealkirjaga pleid, Runnel aga mõtles siis ümber, et võib-olla Hando-le ei meeldiks. Jaak on viisakas inimene, tema mõtleb selliste asjade peale. Kolmapäev, üheksas mai. ESTO räägib Londoni muljeid Samsungi galaxy S3 esituse järgsel õhtusöögil oli menüüs järjestikku olnud part, hirv, kana, homaar ja kala. Tundub nagu nad oleks selle jaoks Bremeni linna Moose kandid maha löönud. Galaxy peale mõeldes. Vanaema suurune mobiiltelefon on praeguseks tagasi ja nüüd peetakse seda eriti ihaldusväärseks ja moodsaks ja loomade peale mõeldes. Isegi budistid panid bambusesse, elad elu halvasti ja sünnid ümber sipelgana. Minge te kah teate. See lõputu komme pidada inimest loomast kõrgemaks. Evolutsiooni hüpotees oli varasemalt inimliigi kultuurides juba olemas. Need inimesed, kes pidasid loomi oma esivanemateks siis tuli valge mees ja naeris nende üle, ütles, et nad on lollid evolutsiooniteooriast me teame, et just neil oli õigus. Loll oli hoopis valge mees. Kujutame nüüd ette, et meie kultuur oleks põhinenud loomade esivanemateks pidamisel. Siis tuleb evolutsiooniteooria, ütleb, et jah, õige nii ongi. Te saite asjadest kohe õigesti aru. Taipate, milline kultuuriline võimalus. Teadvus kinnitaks olemasolevat müütilist narratiivi, mitte ei peaks seda maha lammutama, kui täiesti põhjendamatut. Ja veel täna venna sünnipäev. Aga ma ei jõua sinna kohale, sest päeviku tekstide vormistus ei anna mulle rahu. Samal ajal, kui sa midagi üles kirjutad, jääb kõik muu tegemata. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi päevikut pidas Andreas v? Kuulata meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.