See on raadioga Mul on väga, väga hea meel tervitada Ivar Heinvat, tere Ivar. Ivar Tenno, pean tunnistama, kui kunagi nägin Pealtnägija lõiku sinust ja mul oli niimoodi, et issand, kui eriline, kuidas on inimene, kes julgeb siukseid asju teha ja sellest ajast peale ja see oli juba ju tükk aega tagasi, on ju unistada, et miks ma saan sinuga intervjuud teha ja täna on see suur päev minu jaoks jõudnud ja nüüd ma ei tea, kas mul on küsimusi küsida, mis mis on sinu vastuste väärilised, aga vaatama hakkama pihta, et noh, hästi muljetavaldav on see, et sa oled ikkagi täiesti haruldane inimene selle poolest, et sa lähed vabatahtlikult sinna, kus teised tegelikult põgenevad, noh, välja arvatud, kui nad ei ole missioonil, eks, aga missioonil olev inimene juba ongi ebatavaline, et ei ole nii-öelda tavaline inimene, sa lähed sinna selleks, et saada head pilti. Aga hakkame kõigepealt algusest pihta, millal, millal sul üldse tekkis huvi vaadelda maailma läbi kaamerasilma, et kuidas sinust sai operaator. No kõigepealt see, et mul vanemad on olnud teles tööl, ütleme algusest peale, isa oli teleoperaator ETV-s ja ema tegi viktoriine keskeda. Ja ma lapsest peale Tolklesin telemajas pidevalt, ma vaatasin kõiki neid, kuidas kass Arturi tehti ja, ja muid laste näidendid ja kõik, et jube kihvt oli. Aga ma ei läinud kunagi ette, ütleme vaimusilmas, et minust peaks operaator saama. Ja ma tegin ise seal sporti kahevõistlust ja läksin Pedasse kehakultuuri õppima. Ja siis oli vahepeal see aeg, kui Nõukogude Liidu juhid hakkasid nagu riburada ära surema, siis jälle järgmine vend läks, läks kasti ja siis oli keegi tuli uus tuli, pealegi ma ei mäleta, kes see oli ja arvas, et jube tore oleks kõik kutid peale esimest kursate ülikooli sõjaväkke saata kaheks aastaks. Ja siis saadeti ma alguses olin ukrainlase lennutšepkas poolaastate pärast olin batuumi siis poolteist aastat valvasin Nõukogude Liitu NATO lennukite eest. Ja, ja mul oli 87, kevadel oli 10 päeva jäänud ja isa suri ära. Ja siis ma tulin sõja sõjaväest tagasi ja tema kolleegid, sõbrad pakkusid kohta, et tule vaata telesse kohta vaba, et äkki huvitab. Vot seal absoluutselt ei olnud. Et ma mäletan seda, et trenni ajal ka need osad kutid käisid fotoaparaadiga ringi, pildistasid, tegid mustvalgeid käkke pärast ilmutati laboris kõik, kõik vaatasid, võrdlesid, kes on kõvem mees, mind absoluutselt ei tõmmanud. Aga siis oli see, et, et ma mõtlesin, et okei, et ma olen, vaatan ära vähemalt mis, mis endast kujutab. Siis läksin telesse ja siis ma jäingi sinna. Ja sealt edasi üks hetk sai sinust rindeoperaator, et kuidas see, mis oli see, mis andis tõuke, mingi konkreetne sündmus? No ega see rindeoperaator on ka muidugi niisugune, nagu ma ei tea kõik tööd ei ole, ütleme, rinde ja sõjaga. Jah, aga see annab aimu võib-olla sellest, et ütleme, kuulajal lihtsam aru saada, et sinu töö on ikkagi mingites ebatavalistes ekstreemsetes tingimustes, vahet pole, kas see on mingi sõjatander, on seal mingi katastroof, katastroofikolle midagi, kus on ekstreemsed olud, eks ju. Oligi, ütleme, hakkas Nõukogude Liidu lagunemine hakkas pihta ja ETV-st ma läksin tööle, läksin Maurumistes, oli Nõukogude Liidu ja Soome teine ühisfirma, mis kunagi üldse moodustati. Kaks jube profikaamerat oli üks operaator, oli olemas juba 11 teist kutti juurde nagu kes, kes oleks nõus käima natuke tegema. Ja see oli just see, kui Baltikumis hakkas pihta Vilnius ja Riia ja kõik 91. aasta jaanuarikuus. Jube, paljud lääne korrespondendid tulid siia, oli vaja võtterühma, ütleme, neli meest, operaatori, bussijuhti, tõlke ja kedagi inglise keelt räägiks või soome keelt. Ja siis oligi nii, et esimesed tööd olidki kõik Läti, Leedu, nii et, et seal sai, tolkneb päris pikalt. Ja siis mingi hetk, mingi hetk, ma lihtsalt tundsin, et see oli, ütleme aasta või kaks hiljem juba, et milleks ma pean jagama, ütleme kogu seda raha, ütleme kellegi teisega. Ma võin seda kõike täpselt samat asja teha, on ju ise orgunnida neid asju ja kõik endale saada. Ja siis oligi 90 kas teisest või kolmandast aastast, ma hakkasin prilantseriks, endist kontaktid jäid kõiki, järgmine kord helistati otse mulle. Nii, aga mis, mis olid sellised esimesed missioonid ja mis oli kõige õudsam, esimene selline kogemus, et sai nii-öelda nagu tõsiselt. Ja võib-olla see Riia oligi esimene, et see oli üks, ütleme noh, seal nii-öelda nagu lahinguristsed saingi, on ju, et, et see oli pühapäeva õhtul kell üheksa homonakas tulistama Läti siseministeeriumilt. Ja me olime soomlasega just tulnud hotelli olid hotellituppa saunast. Ja oli plaan, et pühapäev võtame rahulikumalt, esmaspäev teeme paar lugu veel ära, on ilmselt Riias ei toimu mitte midagi, vastupidiselt Vilniuse lainetest tulenes Tallinnasse ära. Ja siis läks õhtul läks mölluks lahti, et ma jõudsin hotellituppa slaste rakett taevasse, kohe ma vaatasin, et leekkuulidega vennad panid seal ja ja, ja siis ma mõtlesin soomlasi ka, et pidu masinaparki, aga see oli vist nagu jaanuarikuu. Ta oli pime ja ei olnud lund maas veel. Ja siis ma vaatasin seal müüri taga on kolm omoli musta Bretti ühesõnaga lükkis kõik maskid peas ja tulistavad maja on ju. Siis mul tekkis geniaalne idee, et niukesed jumal, ütleme, meetri kaugusele kükitab maha, filmin neid, kas nad tulistavad. Ja siis oli kaks esimest venda, pöörasid turud minu poole, nägin üle tee tulema, on ju. Kes pandi kuuli jutti üle pea on ju. Ja Tabratna on ja siis ma tõstsin käed üles, et hakkasin seletama Twinskrediliviidile midagi sihukest on ja siis pandi uusi aparaat sukki. Ja siis ma hüppasin mingi ausamba taha, filmisin seda rünnakut sealt mingi hetk, soomlane ilmus mu selja taha ja teatas, et kuule, lähme et lähme materjaliga minema, et ta peksti läbi, seal koha pealt ma ei näinud teda, oli teisel pool sedasama sammast on ju. Ta sai peksa kõvasti ja, ja, ja, ja siis me jõudsime hotelli tagasi ja siis uurisime järgi saime teada, et Riias ei ola tjevi torni ära võetud, et saab materjali saata, ees pandi läbi Tallinna, pandi see materjal minema, järgmine käik siiani enne kõik näitasid seda näidet. Ja ma tahtsingi küsida seda, et kes veel sinu teenuseid kasutavad peale Eesti ja Soome, eks Soomega, sul on hästi? Eesti Eestiga ma ei teegi midagi. Ma ise olen paar filmi teinud, aga, aga Eestis on null need Soome Ylesradio ei suuda sinu teenust osta. Jah, võtame need kõik, need reisid lähevad juba nii raskeks, et kui siin osad osa taaka, vennad saavad, ütleme, reporterid saavad kaastas ühe reisi teha on ju, et noh, see on ikka jube, jube nigel. Nii et põhimõtteliselt Soomes üles Radio palgaline No mitte mitte, ma ei ole ametlikult tööl, seal on briljant seal on, maksavad mulle, siis ütleme taeva eest. Aga kuhu sinu materjal on läinud, et kas see on nii, et kui on hea materjalilt, läheb kõikjale? Jajah, aga nagu mina sellest mingit kasu ei saa, et minu meelest on kõik nagu üle käes juba ja ükskord Iraagis oli samamoodi tänavaröövlid olid olime kurdide alapealkirjades ja, ja siis seal keset päeva äkki äkki mingid kaks tonti läksid raha, raha punkti röövima ja siis oligi, et tulistati jalga seal kedagi naaber läks õudseks paugutama, siis kõik kurdid kargasid välja, igavesele Jaak ka kuskilt tomati välja, onju Makarov kuskilt ja niisugune sõda hakkas pihta, mul ilusti kaameri rahuliku statiivi peale pandud ka ennem juba ootasime niisama mingit intervjuu algust. Issa jubedad kaadrid, nagu pika toruga sai võetud, kõik küll mingit probleemi polnud järgnevale näitasid seda kõike, on ju kõik kanalid. Ja siis hiljem ma olen Venemaal Moskvas ainult ka, et Vene kanalid on näidanud ka seda nagu ütleme illustratsioon, lina, Bagdadist. Mis tunne sul on, kui sa vaatad, klõpsid näiteks hiiglasliku teleka ees, vaatad CNN, mingid vene kanalid, mis iganes kõik väliskanalid ja näed enda pilt oma nii-öelda lapsuke on sinna jõudnud. Ei, see on võimas tunne, aga ütleme, tänapäeval ei ole, ütleme see nii tähtis, et ütleme näiteks, ma olin Liibüas see, et kui Gaddafi maha lasti, ära tapeti, siis vennad olid ju kõik mingid telefonidega filminud, seal on ju, et sinna pääseda on ju sul ei pea, seal on nagunii head riistad olema, onju, et tänapäeval on see aktuaalsus loeb rohkem, võib-olla sa võtad taskust mingi väikse käki välja, võtad mingi pildi, ülesanne läheb müüki, need Bowned. Jah, et kes ees, see mees, kes lähemalt saab ja kes kiiremini selle kuhugi paiskadonyalust. Sa oled öelnud ka, et sinu relvaks on kaamera, et kelle poolt või mille vastu sa sellega võidelda saad? No esiteks ma tahan öelda seda, et ma ei ole maailmaparandaja, et sellest oleks jube vähe kasu, kui ma kuskil ütleme, kuulen mingite kas pagulaste või ohvrite jutte kuskil kriisikoldes, onju, ja tahaks püssi haarata, kedagi laskma minna. Et see lihtsam on võib-olla see, et, et ma katsun selle kaameraga näidata, jäädvustada seda hetke ja anda selle pildi edasi maailmale on ju, et, et maailm maailma reageeriks sellele, mitte see, et ma seal kohapeal ise ise proovi midagi teha. Aga teiseks muidugi noh, see peab olema ikkagi mingi mingi mõistus peas, et igale poole ei ole mõtetele kaameraga ronida. Et ma arvan, et, et kui ma oleks otsinud näiteks maha lastud, et see oleks juhtunud algusaastatele nüüd ikkagi aastate aastatega oled muutunud natuke kavalamaks ikkagi tead juba, kuhu tasub torkima minna. Et pole mõtet tanki ette minna filmima on ju, et sa oled jube hea kaadri nagu see viimane, et maailmas on mingi kuus seitse venda, kes enda surma filminud, et noh, ma seda ei tahaks olla. Ja karm karm värk, karmide teemadega jätkame, kuulame vahepeal muusikat, et sa ütlesid mõned sellised toredad eesti artistid, keda kuulata võiks. Sten fold, läbitan järgmine oblivi on imeline lugu. Tahad midagi öelda bändi kohta ka? Ei, mulle ta meeldis, ma kuulasin, kui Eurovisiooni lugude valimine oli ja ma esimest korda kuulsin sellest bändist jubedalt meeldis nüüd. Telford Räbid, mob Livia Anneli, see lugu, räägin Ivar Heinmaaga juttu elust ekstreemsetes olukordades. Et vahepeal lugu mängis, siis mainisid, et sa sattusid õigel ajal õigesse kohta õigel ajastul just nimelt, eks ju. Tänapäeval on hoopis teine, teine elu teine teema, et, et kuidas sulle üldse tänapäeva selline meedia areng. Tundub, et sotsiaalmeedia, eks ju, kõigil on mingisugused nutitelefonid, millega filmitakse ja nii edasi ja nii edasi mingi kvaliteeti. Teed kvantiteedi üle, eks, et räägin natuke, võib-olla sellest oma mõtetes sel teemal. Vaat internet ongi, mõtlen muutunud jubedalt seda kõik meediat, et tänapäeval on see, et mingi vend võtab telefoni taskust välja mingi loo, ütleme kui ta satub õigesse kohta, see postitatakse kohe üles, onju, et jube kiirelt asjad muutuvad kõik. Et tänu sellele neti netitulekule ongi need uudised vananevad jube ruttu. Et vanasti oli see, ma mäletan ka, et algusaastatel, kui me ikkagi Soome ülega kuskil käisime, on ja me tegime päeval filmisime, järgmine hommik, näiteks monteeriti pandi õhtul pandi eetrisse, onju, et tänapäeval oleks lootusetult vanaks jäänud. Jah, uudised tõesti tulevad, lähevad üldse see infovoog, see infotulv on nii suured üha kõvemini peab karjuma, et kui sa vaatad näiteks mingisuguseid ameerika kanaleid, noh ma ei kujuta ette mingid Fox, News'i asjad, neil on nagu täiesti üle võlli tõmmata, et minu meelest see, kuidas iga asi on nagu ekstra ordinaarne Supersen. Sensatsiooniline, see nagu selline. Ahjaa, aga see ongi hea näide sellest, kuidas kuidas nagu iga teema tõmmatakse nagu juskui u nii kõvasti undama, eks seal taga tihtipeale ei ole midagi jumala palju räägivad ju lihtsalt tühja tühja teemat nagu viibivad suureks, eks. Et sina jälgid igapäevaselt uudiseid, eks ju, et mis toimub maailmas kus külastajad kõiki neid paiku tegelikult, eksju, kus toimuv on, mida meie siis ainult vaatame internetist, telekast ja kust iganes veel, et kas sul on, tekkis peas selline suur nagu ajaloolispoliitiline geograafiline kaart, et kus on sündmused, tegelased, kõik on nagu pildil süsteemselt paigas, et ta kohe nagu adud seda kogu nii-öelda maailma. Ehitus. Kas see, et ütleme, et kõik, mis kunagi geograafia tundides ajaloos on õpitud, on ju kõik maad ja ütleme, vana vanad kohad kõik on ju, et mul on tänu enda tööle võimalus nendes kõikides käia. Et samas ma olin nüüd Babülonis, olin kevadel, kui Iraagis käisime, on ju, et see tundus jube kihvt, et ma olen nüüd selles kohas, mida ma kunagi ajalooraamatusse näiteks lugesin, on ju üks maailma vanimaid linnu ja kõik, et jube jube sünge tunne oli olla seal teine asi, ma mäletan, kui hakkas Bosnia sõda pihta, et käisin esimest korda, saime serblaste koguku siis tuli meelde, et need ongi need serblased, kes Ferdinandi tapsid, onju. Et jube, jube kihvt tunneliga. Kui palju erineb see, mida meile serveerib seesama peavoolu meedia ja siis tegelik olukord koha peal, et tihtipeale on ju mingi huvigrupp, eks kes kuidas mingit olukorda tahab serveerida laiadele massidele, et kas sul on olnud ka täiesti selliseid noh, täiesti vastuolulisi asju, sa vaatad telekast, mis seal toimub, tegelikult on ju kõik hoopis teisiti. Ei, see ongi ja näiteks ütleme, kui maailmas ikka midagi juhtub, onju võib, ütleme, ongi kriisipiirkond näiteks sõjal näiteks Sarajevo on ju, kui serblased piirasid ümber, on ju? Ja see oli samamoodi, et inimesed mõtlesid, seal tulistatakse kogu aeg on ju. Ma olin 93. aasta lõpus oli Soome kolleegiga olime kolm nädalat, elasime ühes peres. Kuna hotelli jaoks raha polnud enam, lõpus on ju kõik kassetid lõppesid otsa, ei olnud, ei suutnud autotüüridenamanni, käisime jalgsivõttele kõika, tassisime puid ja vett sama moodi. Et seal läksid, mitu päeva läks mööda, niiet ühtegi pauku ei kostnud, onju. Aga siin inimestele mõtlevad kogu aeg, et õudne tulistamine käib, iga nurga peal lastakse jääd, et noh ütleme selge see, et, et kui mingi sõda käib, palju paugud käivad, et see müüb seda pilti lihtsam müüa kui see, et täna jube rahulik see rajavas midagi ei toimunud, on ju. Et see ongi, et paljud asjad ikkagi telec telekas nagu võimendab õudselt üle. Jah, sest neil on vaja müüa, eks mingi atraktiivne pilt, saad aru, sama on ju Iraagiga, et sealt ikkagi vahest tundub, et ta on täpselt nagu ühed samad konkreetsed kaadrid, mida lihtsalt lõputult käiakse. See Iraagis on kõige suurem probleem on praegu just liikumine, need checkpoint ajatanud kogu selle maa ja linnad nii täis, et iga paarisaja meetri tagant kontrollitakse õuna. Otsitakse pomme, eriti kui seal välismaal oled veel. Et siis tõmmatakse auto kõrvale, kohe vaadatakse pabereid, ei ole lihtsalt huvi pärast nagu, et mingit põhjust ei ole, aga lihtsalt vaadatakse, et välismaalane, vaata, mis ta teeb sinna. Räägi natuke Iraagist, et kuidas sa oled näinud ju läbi selle kogu protsessi kogu selle sõja, kuidas riik on? Ma ei tea, mitte arenenud, ei saa kindlasti öelda, et kuidas seal murenenud. Et ma ei ole, ütleme Saddami ajal, ma ei käinud seal, aga kohe vahetult peale seda, kui jänkid läksid sisse ja siis ma olen praegu siin seitse-kaheksa korda seal eri aastate jooksul. Ja ütleme, et noh nagu Ta on kunagi olnud arenenud riik ütlema, et neil on kõik nagu infrastruktuur on paigas, et tänavad ja suured majad ja kõik, aga praegu ta on nagunii killustunud, on ju bürokraatia metsik. Pluss veel see, et korruptsioon on megaonju, et seal kõik kõik vennad ajavad taskud raha täis, onju noh, nagu. Ma ei tea, võib võrrelda Venemaaga näiteks, onju, aga noh, ma arvan, et kordades hullem. Et praegu ongi see turvaturva turvatunne inimestele, et absoluutselt puudub. Et rühmitused oma vahel ütleme, minnakse mošees seal mingi vend paneb paksu jope selga, võtad spordikoti kaasa, läheb kohale, palluv akvarell, laseb õhku, ennast on ja ongi kõik nagu on ju seal mingi paar-kolmkümmend surnut ja siis tehakse otse otse kättemaks, operatsioon, minnakse, makstakse kätte, et see on selline lõputu lõputu ring on ju, et ma ei näegi seal mingit lõppu, pre. Et nad võivad valida, ütleme, teha koalitsioonivalitsuse kõik on ju šiiidid ja sunniidid, valida kurdid valitsusse panna käiku lähevad omavahel absoluutselt läbi ei saa, onju, ja ongi kõik, et noh, see, see rikubki selle värgi ära kõik. Teine õuduste allikas on Afganistan. Afganistanis Afganistani muljeid. Ma ei tea, noh, see see on ka, et ma olen seal käinud mingi kas 13 korda vist või esimene kord käisin kõige enim käidud koht selle, et ta ei, ma olen Tsetseenias käinud rohkem ja Bosnias, et noh, see on ikka üle paarikümne korra, kummaski need. Aga Afganistanis samamoodi ma käisin 94. aastal käisin esimest korda. Ja siis me saime Talibani võitlejatega Kandahari juures kokku. Aga see oli veel see, et kuna ta oli, ütleme nagu nii-öelda islami islami üliõpilased, nad ise kutsusid ennast, Nad istusid seal Kalašnikovidi tulipunased nelgid pandud torudest välja. Rahumehed olid kõik. Ja siis järgmist traksume saime kokku juba aasta hiljem 95 Kabuli lähedal. Ja siis nad olid juba tulistanud seal võimsalt, domineerib nagu linna ennast välja murdnud, onju ja seal oli samamoodi, et ma olin Soome kolleegiga nende juures, meil oli üks Taani, Taani koll oli ka kaasas, veel näitame, istusime kolmekesi nende juures, mingi musti tuli ruumi. Et kes te olete, mõtlesime, et me oleme nagu Skandinaavia televisioon. Et tahaks lugude asi ja mõtlesin, et okei, et alguses pakuti teed muidugi ta vaibale istud, jalad ristis seal jõudnute kamp habemik seal ümber on ju säki muhti küsib, et teated. Ma annan teile loo loa küll, aga nüüd on teil elu kõige suurem võimaluse suurepärasem võimalus islami usku astuda. Ja siis, et mida sa selle peale ütled, siis soomlane mõtles natuke, ütles, et teate, et jah, me kiidame selle heaks. Aga meie meelest, et praegu pole õige aeg, et siis, kui me valmis oleme, Allah annab meile isemärgi. Siis habemik mõtles natuke aega ja siis plaksutati, pakuti teed juurde, võisime filmide vabalt. Väga diplomaatilised, väga kaval. Ma mõtlesin ka, et mida me ütleme seal, et nagu kõik vastused on valed laual. Kas see on seesama sõber, soomlane, kolleeg, kes lõpuks läks rongi? Ei, tema ei ole, seal, on üks, üks, teine, aga, aga jah, see esimene kolleeg, kellega marjas olin ja Tšetšeenia sõja alguses mitmeid kordi käisin, et temal ja 2000 tundis, et tal maailma muredest on, küll ta läks rongi hätta. Jah, sest see on ikkagi karm, mida sa seal kõike näed, et kuidas kuidas üldse nagu sellise ameti juures säilitada terve mõistus, et sul on ilmselt raudsed närvid, aga kuidas seda kõike nagu mitte lasta enda sisse, et seal hakkab elama, punuma, mingisugust pesa ja mustrite sulle pähe imbuvad, kuidas sa sellest õudus pidevalt, kuidas sa vabaned sellest? Et see ongi sellised, õieti jah, et seal ei tohi nagu pähe pähe lasta endale sisse, et näiteks kas või seesama tšetšeeni alguse käigud. Esimene õhtu elasime Dagestani poole, balletist tegime päevaseid, reisija tegime Gruusiasse 80 kilti, sõitsime taksoga, filmisime sõda, üks neli-viis tundi hakkas hämarduma taksoga tagasi, jälle elasime seal teisel pool piiri, nagu ikka kõik muud lääne ajakirjanikud, Ki esimene juht, hakkasime magama minema. Kummalgi oli oma tuba nagu vähklesime voodis. Ja siis kuskil poole tunni pärast saime seal elutoas kokku Soome pudeli konjaki välja, et kuule, et peab hakkama, lihtsalt natuke võtmatega siin kaine peaga magama ei saa jääda. Ja see ongi, et sa pead nagu rääkima sellest kõik, et, et ei tohi enda pea sisse jätta seda, et lihtsalt see kõneteraapia ilmselt ma arvan, aitab, et sa räägid samamoodi, kui sõjast näiteks koju tuled, siis räägid sõpradele näiteks, on ju ja noh, et natukene välja elada seda. Jagada on ju, et sa ei ole üksi, kogu selle õudusega. Aga räägi Tsetseenias, et sa oled öelnud, et Tšetšeenia on kõige võikam kogu sellest valikust, kus sa oled käinud ja neid kohti, kus oled käinud, on ju tohutult, et ma ei mäleta täpselt, kas oli vist 95 97 riiki, eks ju. Et sadu ja sadu sõjakoldeid katastroofipiirkonda, et kas endiselt on Tšetšeenia kõige räigem, kõige rikkam koht? No on jah, eks mujal tehakse ka muidugi näiteks Ugandas oli ükskord me olime üleval sisside juures, olime džunglis kuskil ja siis oli, see oli teema, kui neid väikseid poisse ütleme, öösel tuldi külla, sisse võeti nad ära, viidi džunglisse, tehti sõdureid, nendest, neil oli samamoodi, et meil üks Pätrik 12 aastane kutt oli nagu peategelane Meie saates. Ja tema esimene tegevus oli see, et sissid tulid öösel külla, esimene Acientidele kirves kätte, et nüüd looma vanemad maha. Ja siis ema ema tapeti niisama ära tal ja siis isa isa julgustada, et kuule, et löön, et muidu muidu tapetakse sind ennast ära spatrikoligile isale kirvega pähe. Ja siis pärast pärast oli seal muidugi kõik muud teemad, mis seal inimesi ka, nii et mingil naisel nagu koristades lõigati huuled ära, nii et ta ei saanud nagu käia ja rääkida, rätik näo ees olema, muidu oleks tolm suu lennanud. Aga näiteks Tšetšeeniaga muidugi see, et et alguses üks pool tegi jõhkruse, järgmine pool pani jälle, nüüd teeme paremini nagunii, et inimeste nülgimise peaga jalgpallimängimised Raspliga hammaste viilimised, näppude ja varvaste tulistamised on ja noh, need olid nagu, mitte nüüd igapäevaselt, aga nendega kohtus seal kõvasti. Mida sa mõtled, kui sa näed sellist asja sinu sees? Siis ei saa, see on õudne, aga samas ega ma seda filmida ka ei saa, tähendab, et seda ei ole kuskil näidata näiteks noh, et ütleme, kui Soome televisioon ka, nii et kui kuskil mingid laibad on, siis äärmisel juhul võid, sa näed, ütleme kas verd maas või kätt võidad, kui mingi kate on pandud peale, näiteks jalg paistab või midagi simatult kohati meie kanal kahe näiteks mingi politsei uudisena palju räigimat, kui, kui, kui mingis riigitelevisioonis tulevad uudised. Kas sul sellist nagu professionaalset kretinism ei ole, okei, ma tean, et seda ei näidata, aga noh, see on unikaalne kaader, eks ju, et inimese peaga jalgpalli mängivad maniakid, et seda ju ei näe mitte kuskil peale selle koha, et kas sul ei ole nii, et tegelikult võiks. No paljud on sihuksed kohad, et kui sa näed midagi siukest, ei lasta sulle filmida nagu nii, et kui võtad selle kaamera välja, onju, et see on nagu soe siis on, kõik on, et pole midagi teha. Palju noh, see, et, et, et ma ei saa seda filmida juba, ütleme, enda julgeoleku tõttu, nii et pole mõtet seal kaameraga vehkima hakata. Et paljud need õudused, mis sa näed, ei ole sel hetkel, kui sa oled töös? Või olen kaameraga või ei saa filmida seda nii et alati ei ole mõtete seda hulljulget mängida. Oodake, poisid, natuke võtaks kaamera välja natuke filmiga. Ja kindlasti mitte päris karme õude. Kuulame vahepeal muusikat. Outloudz lugu, Harr on täiesti sobiv siia otsa. Käimas on saadet siin me oleme stuudios Ingrid Peek ja minu tänane külaline, Ivar Heinmaarindeoperaator, ekstreemse elustiili esindaja. Et kõikide nende õuduskogemustega, millega sa oled kokku puutunud, et sa oled öelnud ka seda, et midagi uut sealt ei tule. Olen kõike seda enne kuulnud, et kas vahest tekib nagu selline tuimus, et ah ma teen selle töö ära, lihtsalt on nii-öelda purgis on ju, et ma lähen, siis saab tagasi koju, rahulikult nokitsema või, või, või on alati nii, et ikkagi tekib mingi adrenaliini sähmakas. Ma ei tea, kas, kas ta tekib, aga vahel on tihti see, et ütleme, Maleid storis olen kõik enne kuulnud on, et ainult ütleme, inimese nägu ja nimi vahetub, onju, et seal midagi nagu uut väljamõeldud, jube rasked, ütleme, pagulased tulevad, räägivad samamoodi, maja pandi põlema, keegi lasti maha, olid sunnitud kõik maha jätma, põgenes üle piiri, meil pole mitte midagi. Vutt jala käib, on ju, et, et ma olen seda kõike enne kuuluda näinud ja samas ma ei lase seda endale väga hinge, ütleme mõned intervjuu ajal ka, et kui ma tavaliselt tööta, mul on kõrvaklapid peas, on Eli taset kuulata ja kas tuul tuleks pikris sisse ja kõike muid ahel võtta, lihtsalt need klapid peast ära ja mõtlen hoopis järgmist, et okei, tegime intervjuu ära, et mida meie, inimesed peame veel näitama, eks paneme ta midagi tegema või mingeid muid asju, et ma mõtlen nagu professionaalselt seda nagu. Nüüd mõtlen keskendud pildikeelele, mitte asja sisule. Kui sa käid nendes kohtades, kus sa saad vahest ka nii-öelda lihtsalt niisama ringi vaadata, maad vaadata, korra hinge tõmmata, Ta elab käit Brasiilias, selt leebot korra rannatoolis, teeb mingi mõnusa kokteili, naudid seda maad või on selline välismaal tööotsade tegemine sinu jaoks ikkagi puhas töö professionaalne nagu nii-öelda missioonil käimine, et sa tuled tagasi koju, et siin nagu puhkade lõõgastuda. Ei, kohati ütleme, kui mingi pikem teil on kaks või kolm nädalat, tuleb kindlasti mingi aeg, kus, kus on nagu võimalik olla, näiteks eelmine sügis olin Liibüas ja läksin valgus Tuneesia valimisi tegema ja siis teisel võttepäeval selgus, et Gaddafi ja maha lastud meid kupatati üle piiri Liibüasse koha onju, ja siis ma olin alguses ühe korrespondendi Nigol nädal aega seal ja ma pidin pärast sinna hiljem sõitma veel uuesti teise teise vennaga, onju, ja siis ma mõtlesingi, et vahepeal, et mul oli viis päeva aega, onju, et mul pole mõtet koju tulla, et ma jään sinna üldse. Et seda kõikidel odavam juba see, et kui ma lennukipiletid edasi-tagasi kõik on, ju siis on see, et Tuneesias oli viisat vaja on ja seda ma ei saanud kuskilt on hakanud hankima, onju ja siis mõtlesin, et okei, et ma olen seal muidugi Tripolis olin neli päeva, siis ma kirjutasin Tšernobõli filmistsenaariumid seal peast nii palju, kui meeles oli, nett eriti ei töödanud seal jube jube kehv nett oli ja esimene teine ringi kohvihommikut ja jube rahulik mõnusam olla. Ja no ütleme näiteks viimaraks olin Brasiilias ka, nii et me tegime, alguses oli muidugi jube ja kui ma selle Belo Monte tammi filmisime Amazonase peal, et jube kiire, ütleme kolm-neli päeva, Monteerisime loo kokku, saatsime sealt ära ka pärast Rio pluss 20, olime seal, filmisime viimase päeva jätsime hästi-hästi lõdvaks endale käisime kupaga Panalik ära ja vaip rinnad tulid joodud. Räägime Brasiiliast, Belo Monte Tamm, eks ju on hästi valuline teema, kus siis Brasiilia valitsus on otsustanud, et nüüd on vaja hiigeltamme ehitada tuhandeid-tuhandeid hektareid vihmametsa, hävitada kümneid tuhandeid põlisrahvaid kolida ma ei teagi täpselt, kuhu. Räägi natuke sellest teemast kogemustest, mis sa said, elamused sealt kohapealt, kuidas see tegelik olukord on? Nojah, see on nagu selle Amazonase haru põld Xingu jõe poole rajatakse seda ja ta on praegu, kui ta valmis saab, ta maailma suuruselt kolmas tamm. Ja seal on nii, et kas 20000 inimest siirdutakse teistel aladel elama, et enamusele põlisrahvusest indiaanlased, tekk ja lihtsalt neile antakse mingi, neil on kolm valikuvõimalust. Kas nad saavad uue maja kuhugi Enn kohta, hästi kaugele, kuhugi ausalt punktist, millega eriti keegi nõus ei ole, kas nad saavad rahalise kompensatsiooni? See summa ei olnud suur selleks 5000 eurodest midagi. Või siis saavad võtta soodustingimustel selle firma, kes peromontet ehitab laenu isse, et paljud on selle võtnud, näiteks nad saavad laenu võtta, et firma annab meile soodustingimustel laenu, saavad oma maja ehitada, siis ütleme sinna, kuhu nad ise tahavad. Aga see kokkuvõttes läheb jube kalliks sellena. Ja et sul sul võetakse kodu käest ära ja siis sa saad võtta sealt laenu, saad endale uue kodu parandamisel, aastaks nende arv ei osale. Aga kuidas internetis liiklevad, eks pildid, kuidas seal nii pealik on hästi kurb ja inimesed nende jaoks põlisrahvad nii-öelda, nad ju või adu üldse üks valge mees nii hullu asja teeb, eksju siis Belo Monte-vastane liikumine on, on ka välja toonud igasugu fakte, kuidas see ei ole tegelikult üldse nii kasumlik projekt on just pigem selline poliitiline võimu näitamine, nüüd on nii vaja teha, eks ju? Brasiilia tahame, kui rohelist energiat ütleme kasutada või näitlikult nii-öelda need teeme siis nagu tammi, kõik on ju ja ei tee tuumajaama ja kõik on ju kõike nagu paberil, natuke uhke kõik, näiteks teine pull-pull värk sellest indiaanlaste koha pealt veel, nii et need nagu põlisrahvaid Brasiilias, nagu politsei kinni pidada ei tohi. Ja samas kasutavad osad need rahvusvahelised organisatsioonid kasutavad indiaanlasi ära, saad öösel näiteks neid kaevamismasinaid lõhkuma. Et indiaanlased lähvad, peksavad need puruks, politsei vaatab kõrvalt ja siis ongi, et järgmine pannakse plakatid üles sinna köik kanjukueenbisse, kõik, mis tehtud on, ja need Aguna. Et samas samas nüüd ütleme, need tehase vennad vennikese ehitavad seal süüdistavad jälle, et rohelisi neid organisatsioone indiaanlaste ärakasutamises Aga mis sellest arvatakse, et just keskkonnakaitsjate võitlejate poolt, et rohelise energia noh, nii-öelda siis rohelise energiakasutuse selle võtmiseks tohutult hävitatakse vihmametsa planeedi kopse, onju, mis ei ole absoluutselt mitte mingi roheline mõtlemine. Ei ole, aga samas ongi, need tingisid, viiakse minema sealt ja nüüd nüüd see küla, ütleme, konkreetne küla, kus me, kus me filmimas olime see on Padriku küla, et see nüüd ilmselt hävitatakse ära, seal oli kirik. Me filmisime selle küla viimast jumalateenistust kus oli siis kõik kõik rongkäik, kus oli algus, oli siis, ütleme, katoliiklaste kombe kohaselt Est pärast indiaanlased käisid suure suure postiga ringi seal, mis siis nagu maha maeti. Ja see ongi, soovitatakse tulevikus üle kõik ja kõik, kõik, kogu see ala läheb nagu vee alla. Ja samas ütleme, mispeale tammi jääb see jõeosa, et sellest tuleb nagu väike oja, ainult et seal kuivab kõik ära, nii et seal inimesed, kalurid kurtsid, et nad on eluaeg olnud, ütleme, kala kalapüüdmisega tegelenud jõgi kuivab ära, et nad peavad gara minema sealt. Karm värk, karm värk. Aga karm värk, see ongi sinu elu ju, sa käidki karmides kohtades, et räägi veel põnestama viimasest paigast, kus sa oled käinud, et see nimekiri on pikk, eks Ukraina, Iraak, Kuuba, Venemaa, Jaapan, Bosnia, Serbia, et mis, mis selline kõige, ma ei oskagi öelda, kõik on nii väga olulised, erilised ja karmid kohad, aga mis tundub sulle hetkel nagu põnev, mida võiks kuulajaga jagada? Ma ei tea, mulle Kuuba õudselt meeldib, olen seal mitu raksu käinud, et vahepeal mingeid aastat ei saanud kuuba viisat, tähendab, Soome ajakirjanikud ei saanud. Seal tehti üks jube negatiivne lugu, tehti Kuubast ja siis olime, proovisin mitme aasta jooksul vist viie aasta jooksul nagu iga aasta proovisime kuuba viisat saada, nad ei saanud. Aga nüüd kevadel anti siis nagu väike märgselt Kuuba saatkonnast. Paavsti paavstide visiit on märtsikuus, võite proovida. Nüüd läksime kohale, olime vist 10 päeva, olime kohal, nii et Havanna on minu meelest üks ilusamaid linnasid. Tasuks praegu ära käia, enne, kui see režiim kukub, on, tulevad jänkid sisse, rikuvad ära sellega, et praegune kõige ehedam nagu, ütleme nagu noh, okei majad on, ütleme Ma viimaste raksuga siin 10 aastat tagasi. Majad on palju kehvemas seisukorras, kui siis on näiteks see molekul on maailmakuulus. Mereäärne tänav on ju, et see on nii ära lagunenud, juba kurb on vaadata seda, et kunagi 10 aastat tagasi. Ma käisin kaks korda, seal olid siis olid, ütleme ta nagu nad pastelsed värvid olid nagu lahjaks jäänud, aga praegu on juba koos krohviga ära kukkunud ja jube kurb on vaadata megamaja muidugi arhitektuuri poolest. Aga kas see, kas see on veel endiselt nii-öelda autentiku, et ta ei ole veel läänestunud seal ju ka ikkagi inimesed, tahaks juba hullult kapitalismi vilju nautida ja äri teha? On tuld juurde, ütleme ütleme, siukseid, restorane ja ettevõtlust oled nagu Rauli ajal, nagu siis soositud, onju, et 92000 oli nii-öelda neid kodurestorane, kus oli paladaarliga nimi, on ju seal oli kaks, kolm söögikohta või kaks kolm lauda on, kus sa pidid nagu tellima eelmine päev juba toidu ära, kui tahtsid, veinis pidid veel rohkem nagu ette ütlema, näiteks kaks-kolm päeva said hispaania veini kuskilt orgunnitud. Et neid praegu neid restorane on kõvasti juurde, et, et selles mõttes vabamaks läinud Kuuba sigareid nautisid. Ma ei tee suitsu, ma kunagi vaatan esimest raksu, kui ma käisime, ostsin mitu karpi sealt, kuivast kulus ära lihtsalt kõik need. Ja kuulame vahepeal muusikat. Armin van puuren, Fits Ring, Adam Jang jutt hoopi ja sa ütlesid, et Armin Van puuren on selline artist, keda kuulad siis, kui teed trenni ja. Teen trenni ja näiteks lennukites näiteks pikad lennud on, siis paned selle pähe ja sa oled täiesti nagu teises teises maailmas, nii juba rahulikum olla nagu, mis trenni sa teed? Käin jõusaalis ma seda ratast ja ma hakkasin, kuna mul vanem Gutki tennisetrennis, et ma hakkasin tennist mängima. Armin van puuren, üks selline artist, mille saatel tänane saatekülaline Ivar Heinmaa teeb trenni või lendab, et sa oled rääkinud, et lendamine, seal reisimine, et see lihtsalt Bastik sulle. Jube tihti on see, kui, kui saad mingi inimese kokku, ütleb küll, sul on tore amet, saab lennata, on ju täitsa õudne reisimise vastu. Mul ei ole midagi, just need lendamised, ajavahed, pikad lennud. Näiteks Brasiiliasse, altamyrasse kohale, jõudsime Helsingist sardiga, kokku läks 46 tundi viiseri lennukit, esimeses teeme kohe maha tänu Portugali lennukompaniile ja siis noh, viis tundi hilines lennuk. Ja sellest kogu see rivi läks uueks meil nii õudne. No siis oli sihuke siibri lõppu sees, et väsimus ajavahekäikude tülpimus peale. Jah, ja sul on mingid hullud suured kotitaja nelja kotiga käid alati on, ma tahan suure kaamera vrakke võtma lennukis, siis ma ei saa seda pagaasärandan ja siis on veel seljakotikest mikrite läpparita kõikide asjadega, mille ma pean tingimata lennukisse kaasa saama, nii et nagu see nõukogude vaidlustada. Kas sul on need kodus, on nagu mingi selline igaks juhuks kott pakitud on ju, et kui tuleb, vaatad uudistest, oo, mingisugune ülestõus, sõda, katastroof, tead, juba kõne tuleb, et sul on see pakk, kott pakitud, onju, et varsti läheb minek, et kas see on kõik selline ülioperatiivne? Ja mul pakitud ei ole, aga lihtsalt mul noh, sellel aastal aastatega kogemustelt nii kiire, et ma panen juba kiiresti selle koti kokku, need näiteks ühtede riietega ma käin siin Eestis on teisisõnu, mis mul on kindlalt nagu ütleme, komandeeringu riided. Et seal on kõik särgid, ütleme, mis lasevad õhku läbi ei võta niiskus siis neid nendega siin Eestis ei käi jonn Agrist nendest troopikas kuskil, need on asendamatud, nii et kuidas pere sellesse kõigesse suhtub. Noh, ütleme abikaasa teadis, millega ma tegelen, on ju, et see ei tulnud talle üllatusena, et jube raske oleks, nii et kui ma ükspäev oleks aidanud, et kuule, ma hakkan nüüd käima, ostsin kaameratele sõjas käima, ainult et katsu hakkama saada. Ja, ja muidugi mul on, kaks kutti on ju kodus ja, ja noh, nendel on iga päevaga järjest raskem hakata seletada, ma olen jälle minema. Kui vanad nad on, üheksa ja teine, saab nüüd neli kohe, nii et et vanem poiss küsiti, et miks sa, miks sa Eestis mingit tööd ei tee, et kas siin ei suuda midagi teha, et oleks kodus rohkem. Aga kas nad saavad aru, millega täpselt tegeled või, või emmet issi on mingi filmimees, käib jälle välismaal kuskil ära. Ei, mul poiss oligi kui ta, kui ta väike oli, seda mõtlesin, ma töötan lennujaamas. Et pidevalt mind viidi sinna, siis ma tulin jälle välja sealt või siis kas, kas seal on teil ka onju ja kas seal süüa ka saab, nii et siis näidati telekast lennujaama vaheliselt tissidega koht. Jajah jah, see on päris keeruline seletada neile seda, ma kujutan ette, et aga kas, kas sulle üldse sobib selline või meeldib see tavalise nii-öelda normaalse inimese tavalise elurütmi, et et kas sul üldse on nende kõikide tööde vahel nii palju aega, et saab sul üldse tekkida see tavaline igav rutiin, eks ju, mis sellise ekstreemse elu puhul võib olla tegelikult ju täiesti mõnus. Või on need või ongi need sellised nagu harvad puhkusehetked? Vahepeal ongi, ma mõtlen, et kui ma kuskil olen nagu jubedam reisimine selja taga ei ajavahet, kõik mõjuvad, on ju, et ma mõtlen, kuramus, oleks mingi niisugune töö, et nendega oleks kodus on ju, et ma saaks nagu teha, et ütleme, kas esmaspäevast reedeni on ja ma tean oma päeva, onju, et hommikul üheksast näiteks viieni või mingi niisugune töö. Aga samas ma mõtlen, et ma kardan, et kui ma seal kaks päevalehe ära, et siis mul on kopp, mees on ju, et siis ma ütlen teile, et oi, et keegi võiks helistajat kuulsaks sõita. Tead, ma kahtlustan, et inimesed, kes ei ole kunagi sellist üheksast viieni tööd teinud, et see neil nagu selline mingi noh, kerge nagu unistus, illusioon mingisugusest mõnusast muretust, pingevabast elust, et et mis tegelikult tüdineks üsna kiiresti. Üks asi, mis on hästi huvitav, et kui sa oled seal, ütleme sa oled mingeid näiteks sõjakoldes, eks ju, kuulid vihisevad pommid, plahvatused, inimesed surevad su ümber, eks. Kas ilmselt on mitu korda olnud sul endal ka elu nagu täiesti ohus, et sa tunned, et nagu nüüd läks napilt, et kas, kui sul on olnud mingi selline surmalähedane kogemus, et kas, kas on olnud midagi nii võimast? Ei tea, vaata, ma ei ole ise surmalähedasest kogemusest otseselt olnud. Et kas, kas on nii, et on hakanud see elu film jooksma, et sa tunned, et oh, nüüd on. Ja nii ei ole, aga ütleme see tavaliselt, kui mingi asi juhtub nii kiiresti, et sa ei saa arugi nagu midagi, et ükskord ma mäletan Thbilisis, kui mind lasti, kas 90 kolmandal-neljandal aastal? Vot selle ma filmise rõdu pealt tänavat hommikul kell kaheksa, kus sellise madrusesärgiga vend ja vintis käes ja kiiver peas tulistas piki tänavat on ju. Vaatan, et jube kaader filmindada. Äkise vend keerab nagu püssi minu pooleteise silmaga vaatasin, et huvitav täpselt minu poole, sest ma siin pea eest ära ja 20 senti tuli sekundi pärast kuuli vastu seina. Ja siis oligi seal ikonada, mingi fotograaf oli, see nägi seda pealt, on ju, siis tiris ära mind sealt, et lähme ära, onju, ja siis läksime hotelli aulasse ja kuna seal ütleme sõjavägi piires on kõik kinni, kedagi välja ei lastud enam. See tõi kanada viski välja, ütles on seda omale? See käib nii kiiresti, et ega seal eriti aega mõelda ei ole, et oi kui jube pärast olin, läksite edasi jälle, nii et. Kas sa oled näinud mõnda kolleegiga suremas reaalselt, et vaatad vasakule, mingi kaameramees la saab lihtsalt kuuli rindu ja. Kolleegium ei ole, aga inimesel on küll nii, et kes on pihta saanud, et aga kolleegi ma ei ole näinud. Jah, on vedanud selles suhtes, siis tahaks teada ka veel sellist asja, mida ma küsisin ka Martin plaaserilt olles ise sinult eriti huvitab mind see, et kuna sa oled ise operaator, kaameramees, filmitegija, eks ju, kas sa vaatad sõjafilme, kui sa vaatad, kas sa oled leidnud midagi, mis on sinu meelest tõepärane, autentne, eks ju, kõike, noh, ma, Hollywoodi toodang on ju lihtsalt puhtalt eriefektid. Selline suurejooneline paraad, üks lõhkamine teise otsa ekse, tulge inimesi, autosid lendab, et et selle, selle põhjal jääb sõjast hästi nagu jõuline mulje, eks ju. Reaalsus, ma kujutan ette, on natuke teistmoodi, et et kuidas sinu nagu suhe sellesse sõjafilmide valdkonda on. Ja mulle kõige rohkem meeldiks viierbergise Raivot rajani päästmine, nagu seal on minu meelest kõige süngemad filmitud tal poolakse operaator nii süngelt tõeliselt nagu noh, et see tundub täiesti nagu ise oleks lahingu keskel, need mulle muidu sõjafilmid nii väga ei meeldinud. Mis silmade taga juhatad üldiselt kõike, aga sõjaväeilma, nii väga palju, emad. Aga räägime sinu enda filmidest, et sa oled teinud kaks filmi, 2005. aastal Afganistani armid ja tänavu aprillis esilinastus Tšernobõli samuraid, et räägime enne esimesest filmist Afganistani armid, et kuidas selle läks. Siis oligi nii, et, et 94 koma esimest korda seal käisin, siis olid need mäekuru tulid täis jubedalt Nõukogude Liidu neid tank käia ja soomukeid kõik seal puruks lastud, onju, ja siis need, kui sa vaata neid inimesi, mul Afganistaanini õudselt meeldib ta minu meelest üks maailma kihvti maid, kohti filmida. Kõik need valgustid, ütleme läbi läbipruunide toonide läbi tolmu tuleb kuskilt päike, inimeste näod, silmad, kõik need nagu värvitoonid on nii mega, et sihukest kuskil mujal ei ole. Ja siis mul tekkiski tunne juba, et, et jube tore läks tunda või filmida seda, et mida eesti kutid tundsid, kui nad seal olid, on ju, et kas nad tundsidki vihkamist nende inimeste vastu, kui nad nagu relvaga pidid vaatama, et kõik on ju noh, niiet et see hakkas nagu peas peas vaikselt hauduma see idee ja siis noh, laisk nagu ma olen ja ma ei viitsinud seda nagu ma mõtlesin küll ma teen selle ära, aga asi venis, venis, venis ja lõpuks Riina sildas ütles, et kuule, et võimaliku raha saada, et võta ennast kokku ja ära ja siis oligi nii, et tegime kiirelt ära selleni, et kuidas vastu võeti kriitikute publikuga. Okei, oli kõik, et jube, jube positiivsed, need vastukajad olid. Kas see film on jõudnud ka mõnele dokumentaali festivalile? On küll, aga ma täpselt May ausalt ei oska, ei oska öelda, kus ta on olnud Moskvas olnud ja Inglismaal Torontos on olnud ja kuskil veel. Sul on nii, et sa teed filmi ära ja siis on tehtud ja siis vaatab ise elagu oma elu, edasi hakkad muudesse. Et siin ei ole, et ma neid filme enda film ei viitsiks ilgelt vaadata, et puugid igale vaataks üleval korraldada. Jah, no kuule, selle, ma arvan, sul on nagu iga päev nii palju põnevat materjali, et et piisab küll, aga kuulame vahepeal lugu, Metallica viskindedžaar on just sobivalt selle eelneva story jätkuks ja siis jätkame jätku teisest filmist. Ivar, sinu teine film on Tšernobõli samuraid, mis nüüd sobivalt selle hiljutise Fukushima Fukushima teemavoolus. On tulnud, et 26 aastat tagasi toimunud Tšernobõli katastroofi koldel likvitaatorites, et aprillis esilinastus, räägi natuke sellest filmist lähemalt. See on samamoodi nagu Afganistani armid ei teegi, tekkis mul juba ammu nii et ma käisin 92000 käisin kolm korda, käisin Tšernobõlis soomlastega ja siis tekkis samamoodi mõte, et jube jube hea filmi teema oleks, ütleme jälgides mingit paari venda, kes, kes on seal kunagi olnud, on ju nendega tagasi minna, et jube lihtne nagu see selles mõttes. Ja, ja ma olen seda paar korda käinud nagu noh, nii-öelda rääkimas, aga alati on see, et pole raha, on nagu Eesti värk on kõik nagu et jah, et jube hea idee, aga et me praegu teha ei saa seda. Ja siis eelmine aasta, kui, kui Jaapanis toimus Fukushima õnnetus sest ma sõitsin kohe Jaapanisse. Ma olin vist neli või viis päeva hiljem olime kohal seal Jaapani põhjarannikul ja hakkasime sealt alla tulema, viis-kuussada kilti sõitsime autoga läbi. Enne enne minekut ma käisin filmi sihtasutuses ja ütlesin teate, et noh, et ma olen praegu seda tegema. Et idee oleks jõus ikkagi ja siis ta ütles, et jube hea, et praegu on ajakohane, kõik on täitsa Fukushima, tõstis Tšernobõli uuesti kaardile. Paljud inimesed näiteks mäletasid, et seal kunagi midagi juhtunud, aga keegi täpsemalt ei mäletanud enam, mis seal oli siis täpselt jah, ja siis see muutus ajakohaseks ja nüüd oligi, et rahad, rahad leiti ja siis tuli Soome televisioon tuli kampa ja siis mõtlesimegi, et teeme ära selleni, et mis seal Tšernobõlis siis täpselt juhtus. Seal juhtus see, et katsete käigus Moskvas tuli korraldus, hakati proovima, kuidas reaktorit oleks nagu sulgeda või need alla ajada. Ja, ja siis oligi nii, et mul oleks üks vene vene teadlane, seletas ta, et et see ei olnud niisama juhuslik õnnetus, see on, ütleme nagu loll üritab minna läbi nelja seina, et läbi esimese saad sa võib-olla juhuslikult, onju, aga võttis veel järgmised kolmanda, neljanda, et asi oleks nii hull olnud, aga lihtsalt lolli järjekindlusega mindi läbi nende kõikide seinade ja siis toimuski see kohutav laks, ära need. Samas muidugi ma tahan seda öelda, et kui neid inimesi nii-öelda inimrobotid, kes läksid likvideerima, kui neid poleks saadetud, siis arvatakse see, et oleks juhtunud veel julmem pauk, kui, kui, kui nüüd juhtus, et siis oleksid pidanud kogu ütleme Põhja-Euroopa evakueerima, et kõik oleks muutunud täiesti asutamiskõlblik. Aga räägi natuke nendest inimestest, mis nendest tänaseks saanud on, et kas, kas ja kui paljud neist üldse elus on, et see kiiritus oli ikka päris korralik ju? No see on jälle see, et osa osa osasid inimesi kiiritust tapnud osadel on see, et neil on nagu mõttemaailmas kinni, et filmis ka doktor Peeter Mardna väidab, et paljusid vaevab posttraumaatiline stress, mis on analoogne, ütleme, Korea Vietnami Afganistani sõdades käinud ütleme, mees on olnud seal kohapeal ta elus hakkab viltu vedama, siis tal on jube hea pöörduda selle põhjuse juurde tagasi, et näed, ma käisin Tšernobõlis ja tänu sellele mul hakkavadki asjad toimuma. Ma arvan, paljudel meestel ongi see, et mõttemaailmasse jäänud kinni see, et näed, et mul need perekond laguneb ära, siis tuleb ilmselt alkoholism, mingi hetk on ju ja see on pöördtagasi selle juurde, et jube lihtne on öelda, et ma käisin seal ja tänu sellele käigule mul hakkas kilud elu tuksi minema. Aga näiteks filmisime Kiievi filmisime Ukraina mehi, kes olid vahetult seal reaktori juures, need lähevad, tegutsesid kuu aega ja lastisid siis helikopteri all olevaid langevarjuliiva tsemendi lubjaga. Helikopter sõitis nagu nende kohale, ta ei laskunud isegi maha talipaar meetri kõrgusel, õudne tolmupilv oli õhus või nad loopisid seal langevarju mingit möga täis. Kõik. Ta arendas reaktori peale, lasi sellel lahtisel uuesti tagasi, et see liigopteri põhjas olid jube jubedad röntgenikiirgus, et kõik need nendest venelasest jube palju surnud. Et see kamp, millega meie tegime, et seal oli ligi 900 meest ja nendest praegu 80 nõusalt. Aga mis toimub Fukushimas, sa tead sa sellest täpsemalt. Igast inflatsiooni. Moodi, ütleme siin filmis nagu professor Nesterenko väidab, et see kõik üks-ühele savu, et kõik on enne olnud, juba valitsus salgab Jaapanis oli samamoodi, et ega valitsus täpselt ei öelnud inimestele, mis seal toimus, kui, kui pahas õnnetus on muidugi japsid ja inimesi kokku sinna ütleme nagu nõukogude liit saatis vist 830000 inimest noort inimest sinna likvideerima, seda jaapanlased saidist paari-kolmekümnega hakkama, nii et nagu neid inimesi toita oti kohal, kes seal olid, onju. Aga, aga me käisime nüüd see aasta olin uuesti Jaapanis nüüd. Me käisime Fukushima lähedal ka ära, seal külad on samamoodi tühjaks jäänud. Ja meil oligi peategelane oli üks, üks üks vanamees, kelle poeg oli nagu maja ehitanud sinna ja pangast jubedad laenud võtnud. Ja nüüd eelmine aasta taheti kodust minema ja nüüd öeldakse praegu, et ilmselt viieks aastaks, aga siis vaatame, kuidas see tase on, et võib-olla saate koju tagasi võib-olla ei saa. Aga ta maksab muidugi pangalaenu edasi, kõik, nii et nagu noh jube jube, raske juhus. Jah, sellest on palju räägitud, et mis tegelik kiirituse hulk seal oli, eks ju, et kui kui palju suurem ta siis oli kümneid või sadu kordi või ma ei tea, kas seda infot ei saagi kunagi adekvaatselt? Ma arvan, et ei saa ja ütleme seal muutusele tuulesuundadega ja tuli uus vihma sähmakas näiteks sellest tõusis jälle pesi näiteks puudelt mineralisatsiooni maha, maapind andis seda üles jälle nagu noh, see oli jube, jube, raske ja see kõigub kohati kohati õudselt õudselt palju. Suvel oli ka, et ma käisin esimest raksu selle filmi jaoks, ma võtsin üksinda, kaamera käisin, olin viis päevasel üksi kohal, et vaatasin kaameraga need kohad üle. Siis oli ka, et meil oli mingi koll, oli kaasast posimeetriga on ja siis nad on Tšernobõli selle organisatsiooni poolt. Ja see oli ka nii, et muidu oli normaalne igal pool, aga mingi surnuaed metsa sees seal äkki hakkas piiksuma, Stasid nad, minut minut siin saab olla, et sperma siit lesta tõmbama, et juba ohtlikust lähedal. Aga võtsid enne mingeid jooditablette, tegid mingi valmistuse. Ei võtnud, kas üldse teed mingit ettevalmistust, lähevad? No ütleme, malaaria tablette olen vahel võtnud, ütleme kui lähed mingisse väga-väga sihukse malaariarohkesse kohta, näiteks nagu Brasiilia, viimati on ju samad soni jõestik ja, ja kunagi mu Sierra Leones käisin seal iga malaaria jube kõrgenitest, mõtlesingi. Jah, kuidas see on ju täiesti omaette selline oskus. No eelmine saatekülaline võib rääkida pikalt, eks, et kuidas sellistes plahvatusohtlikes olukordades ellu jääda, et nagu targalt tegutseda, mitte nagu oma lollusega kuidagi põhjustada seda võimalikku surma. Aga Tšernobõlis ja Fukushimas rääkides siis selle Tšernobõli filmi juurestik üks tuumateadlane on öelnud toona siis sellise seisukoha, et et inimkond ei ole moraalselt tuumaenergeetikaga valmis, eks ju. Tšernobõli 26 aastat tagasi, kuidas sulle tundub, kui sa isiklikult need mõtled, eks tuumateemas on nii suur ja pinev, eks ju poliitiliselt äriliselt keskkonna mõttes ütles hästi palju poleemikat tekitav, nii vastakad arvamused, eks ju. Et mis, mis sinu isiklik arvamus on tuumaenergia teemal. No seal on, ütleme, üks probleem on veel, et kuhu, kuhu need jäätmed panna, kõik on ju, et me võime siin ehitada jube jube superturvalisus, ütleme tuumajaama. Et aga pärast mis me selle kütusega, teine, mis seal kasutajatel on ju. Et kas matame selle Eestisse maha? Me tegime soomlastega ühe filmi, tegime tuumajäätmetest, onju, mis, mis on nagu aktiivset, mis 100000 aastat. Ja nüüd ongi, et erimaad on siis nagu. Me käisime filmimas mitmetes kohtades, onju, et erimaad on võtnud eri erinevad lähenemised. Soome, Rootsi teevad kaljude sisse graniidi sisse, teevad õudselt tunnelit kõik, mis pannakse vast kapslite sissekäik, mis peaks nagu jube jube turvaliselt olemas. Samas mingid teadlased on teinud uurimised, et vaske nendes tingimustes, kus vesi tilgub peale, et ta roostetab kiiresti läbi, tekivad mikropraod, sissepääs näeb jälle välja, see kõik jama siis soomlastel osa oli see, et, et kas me peaks need kohad ära märkima, ütleme tulevaste põlvede jaoks. Et ütleme paarikümne 1000 aasta pärast, et keegi teab, et seal all on need hoidla või on parem, et ei tea. Kõige drastilisem näide oli muidugi see, et, et me olime siis Itaalias filmisime ja Itaalia valitsus andis kunagi maffiale, andis ülesandeks laevadega tuumajäätmed Somaalia rannikul ära uputada. Itaalia meistrid muidugi võtsid laevad, panid need tünnid sinna sisse, sõitsid Somaalia rannikul uputasid nad ära, sinna. Pärast võtsid kindlustusest raha ka kaitsev väikses nende laev on röövitud ja ära kadunud. Ja siis hiljem juba see, et vennad enam ei viitsinud pikalt sõita, need osad tünnid kriinbysi mingi kaartide järgi on Itaalia rannikul ära uputada. Päris karm nad on tegelikult igal pool siin ja seal ja kolmandas. Täpselt keegi ei teagi, kus nad olla kunagi. Kui te tegite seda doki tuumajäätmetest, siis kas, kas käisite mingitel sellistel lekki kohtadel ka, et kus, kus on justkui jube hästi ära käideldud teemaga tegelikult ongi hakanud lekkima, et kuidas seal see Seekord me ei saanud, lubame, tahtsime Venemaale sõita Tšeljabinski lähedal, aga ma olen seal soomlastega kunagi vist 10 aastat tagasi käinud, et seal kunagi Tšeljabinskis oli majaki nimeline tehas. Millal siis katus endast pealt ära, kas seal, kes 53. 56. aastal jõgi läks, sealt läbi, on ju? Alajooksul hakkas inimesi külade kaupa vähki surema. Aga kuna see aeg oli kõik, oli salastatud, et toimikut vist avati alles 2000. Et inimesed käisid arstide juures küsimas, et milles see juhtunud, et kas midagi on juhtunud, et meil kõik kõik surevad vähki ära, arstid ei tohtinud ka midagi õieti lihtsalt juhuse tõttu on sattunud nii palju inimesi, kellel on vähipisik sees, on ju sinna külasse elama? Ei, see oli karm ka, et me nägime seal mingit väikest tüdrukut, kellel oli kolm sõrme ja mingi kutt, kes oli 12 aastane, kellel vesipea ja tema sai kuulsaks sellega, et ta kirjutas nagu Putinile kirja, et ta on nagu õpilane koolis kõik kiusavad, sõimavad teda, vesi peaks, saatis Putinile kirja, et mis ta nüüd tegema peab. Putin ei vastanud midagi. Venemaa nikeks imedemaa, et mis sa veel seal ebatavalist oled näinud. Ei no see oligi, kui me seal majaka lähedal olime, ka seal oli need jäätmed olid tünnide sees, lahtise taeva all, nii et vesi sattus peale, käid miitilisi katust peal poldena. Aga see oli niisugune ka, et me saime juba kaugelt seda pikka turuga filmide seal lähedal ei saanud ja nüüd me Soomasse teist filmi tegime seal Jartega nagu ühistöös. Üritasime kõik ametlikud load saada, aga ei mingit FSB keelas ära rääki mingit. Kas mingite selliste ebatavaliste üleloomuliku? Ma ei tea tundmatut lendavat objekti ufod alla kukkunud ufod, midagi sellist ei ole filminud, kuna ei ole väga kahju, 100-ks, aga põnev Venemaal ju neid. Nojah, ja siis on ju üle maailma igal pool, kõik näevad ja tunnetavad. Aga sa ei ole kunagi saanud kaamerasse, ei ole taevas olnud, sest tihtipeale on ju ka spekuleeritakse, kes ikka teab, kui sa tundma lendav objekt, et tegemist on mingite luure, sõjaväe, mingisuguste spets tehnoloogiliste vidinatega, millest noh, vot ei teagi midagi, mis, mis siin ikka muudkui lihtsalt vaadata, millal midagi huvitavat jälle ilmub sel teemal, et mis, mis sul järgmised plaanid on, kuhu sa edasi lähed, tööle, kas sa tead juba seda, mis sul järgmine selline tööots on, kas sul on ka järgmisele mingi film soolas või mingi idee, ütleme küpsemas, mida sa tahaksid teostada? Esmaspäeval, ma lähen Norrasse filmima, kuidas nad leidsid mingi uue naftamaardla ja hakkavad sinna üles Põhja-Jäämere äärde uusi platvorme ehitama. Et linna tuleb mega rahaline sisse nagu õnnelikult seal, nii et nagu noh, seal need esimene töö. Aga siis edasi on muidugi see, et noh, vaatame, mis maailmas toimub, on ju Süüria võib-olla mingi hetk, kui sinna sisse pääseb, on ju, praegu on seal nii, et nagu mõned hullud on läinud, ütleme ajakirjanikud kuskilt nagu üle piiri salaja, onju, et aga ametlikult mingeid viisasid praegu välja ei anna, nii nagu risk on jube suur nagu sinna niisama torkima minna. Suvel puhkad ka, mul on puhkus alati, kui tööd ei ole, nii nagu noh, et juulikuus on tavaliselt soomlastel vähem, et nad ise puhkavad ka, et aga samas kui maailmas midagi juhtu peal, et siis tuleb minna. Siis tuleb minna ja väga põnev edu sulle, ole terve ja tugev. Et seal see on nii tänuväärne amet, mida sa teed tänu sinule, meie üldse teame, mis tegelikult toimub nendes kohtades nendes ekstreemsetes oludes, kuhu kuhu inimene mitte ei taha minna, vaid mida tihtipeale ei taha ka oma kõige õudsates unenägudes näha, et aitäh sulle, Ivar Heinmaa, kõike kõike head sulle. Aitäh. See raadioga.