See on raadiokakk. Eesti Päevalehe filmiklassikas ilmus sel nädalal DVD vallatute kurvidega ja mul on väga hea meel, et mul on võimalus rääkida selle filmi ühe peakangelasega ja võib-olla isegi öelda peakangelastega, sest ühes isikus Maretite vaike Terje Luik mängis teristerje. Tere, tere. Sellest on nüüd päris ports aega möödas, kui see film teil tehtud sai. 59., kus tal see esilinastus. Kas mäletate üldse seda päeva? Ja see on juba siis pool sajandit tagasi. Ja päeva võib-olla seda esietenduse päeva nii ei mäletagi. Aga, sest et siis olid juba film tulebki välja hiljem mõtted lõpevad ära, siis on montaažiperiood ja siis kunagi ta saab valmis ja siis öeldakse, et nüüd on esietendus ja mina olin juba siis hõivatud teiste töödega. Aga seda filmi tegemise aega ma mäletan, mäletan ikka. Kuidas praegu sellele tagasi mõtlete? Kindlasti naeratusega, aga, aga mis tuleb nagu käisid. No nüüd, aegade tagant, muidugi mul on hea meel, et mul õnnestus sellest osa võtta. See oli väga suur praktika. Ja see aitas mu enesemääratlusele ka, sest kui ma sattusin filmin, olin 16 aastane koolilaps ja kui film välja tuli, siis ma juba kool oli, siis lõpeb, kool lõppes siis ära. Kahtlemata tuli mulle kasuks filmis osalemine, mis oli minule täiesti uus kogemus, sest et ma ei olnud enne seda kunagi teinud. Ja see oli huvitav ja tuli välja, et ma olen üldse väga suure Küdi kino alasega ühesõnaga või et ma, et ma tahan ka midagi teha, ühesõnaga selles sellepärast minust saigi režissöör. Sest ma, kui ma, kui ma ei oleks kinosse sattunud, siis võib-olla minust režissööri ei olekski saanud. Aga seal olles ma sain aru, et minu kutsumus on siiski olla režissöör. Tere, kuidas te sattusite üldse sellesse filmi sattumise lugu? Olen palju rääkinud. Aga lühidalt ütlen, et filmi režissööridel kun ja kiisk oli tollel ajal et nendel oli vaja noort osatäitjat, noort inimest. Ja nad otsisid üle Nõukogude Liidu kõikidest kinoinstituutidest. Ja jaga siis kuli. Lapsi otsisid režissööri abid, käisid igal pool otsimas keskus ja tuldi seitsmendasse keskkooli, kus mina õppisin siis. Ja sealt siis juhendati nagu minu juurde, et ma üldiselt ma nagu sattusin õigel ajal olema õiges kohas, sellepärast et filmis oli vaja sportlast ja oli vaja ka siis seda baleriin ja, ja mina olin nooruses tegelenud palju spordiga ja ma olen lapsepõlvest saadik tegelenud balletiga, nii et ma olen isegi Estonia laval tantsinud, kui ma olin seitsmeaastane. Nii et nagu niukene, saatuslik kokkusattumus. Tal olid kõik võimalused olemas, te olite juba seal kino asja sees, aga, aga ometi te otsustasite, et näitlejad teist ei saa. Miks? Jah, mul oli mitu kogemust, ühesõnaga, kui see film tuli välja siis neid pakkumisi oli palju ja mõnes mõnest ma nagu siis huvitusin ja sõitsin kohale. Aga kogu see filmi tegemise Mõtlemine ja see, see ei peataolek, ei sobinud mulle. Ja Mae tunnetasin, et ma tahan olla ise situatsiooni pere, see perenaine. Nii et ma arvatavasti siiski ma ei olnud sündinud näitleja, sest et kui on see näitlejapisiku, siis siis sellest nii kergesti ei saa loobuda. Aga mina tunnetasin seda, et et ma tahan siiski saada režissööriks. Ja said. No praegu on see DVD peal nüüd kõigile taas saadaval ja väga paljud inimesed tuletavad seda uuesti meelde ja kindlasti vaatavad seda paljud noored, kes seda ei ole, ei ole senini näinud, nii et see film justkui nagu elab, elab ikka veel edasi, et on ju palju filme, mis tänud mida isegi televisioonis ei näidata, siis milles peitub teie meelest selle filmi võlu? No kui nüüd tagasivaates vaadates ja komanid professionaalse pilguga vaatan, sest ma ma ei ole kino režissöör, ma olen televisioonis ja siis need on kaks ise asja. Aga siis, kui ma nüüd tagasi vaatan sellele asjale, siis ma arvan, et see, et vene kinotegelased tollel ajal tulid siia meile juurdid, sest Eesti kino oli noh, nagu lapsekingades tollel ajal veel. Et nad, see, see oli plussiks meile nii operaatorina, nii ka režissöörina, nii stsenaristide abina. Nii et see film on professionaalselt üles ehitatud. Ta on täiesti professionaalse stsenaariumiga piss, kannab kõiki läbimõeldud ja ja ka režissööritöö on seal, mina oma teest ei oska, öeldakse midagi, aga muidugi tahaks teistmoodi teha ja paremini, aga, aga nüüd on juba möödas. Aga see töö oli tehtud professionaalide poolt. Vot see on näha. Ja see, see aitabki, ta jääb püsima. Ja muidugi see teema muidugi nüüd praegu noortele ma ei, kõik on kõik nende pihv filmidega nii ära rikutud ja need actioneid ja, ja kõik nii edasi, et ta muidugi tundub praegu naiivne ja, aga kui ma vaatan kaadrid, vaatan, kuidas Haator teinud, mismoodi on mõeldud, et see filmirütm püsiks ja, ja kõik nii edasi. Professionaalselt tehtud film, sellepärast püsib. Tere, Te, saite hoobilt tuntuks selle filmiga ja omal ajal selle kindlasti väga kõva sõna. Mis selline tuntus teile teile tähendas või mis sellele tõi? Kas seal olid omad negatiivsed küljed või pigem? Ei. No ma film tuli välja, siis ma olin seitsmeteistkümne aastane? Jaa, Ma ei oleks iialgi uskunud, sest meie tegime seda, see oli nagu mäng, see oli nagu muinasjutt. Meil oli kõigil väga hea seda tehas, oli uuritav, kõik need mootorrattasõidus ja kõik need stsenaarsed käigud sealgi. Noorel inimesel on tohutult huvitav ja meie ei, mina ei üldse ei mõelnud selle peale, mis, mismoodi siis see nüüd siis see välja tuleb. Lõpuks ma nägin seda ekraanil siis, kui ta valmis oli. Sest töö käigus mina, Jõerräidia, kuidas ta kõik saab olema. Nii et see, et ta üle öö nagu öeldakse, sai väga tuntuks, jäta, nii meeldis inimestele see oli, minule oli see täiesti üllatus. Aga Ma pean ütlema, et seda staarihaigust mulle külge ei tulnud. Sellepärast võib-olla sellepärast, et ma tahtsin siiski minna edasi õppima ja ma tahtsin saada režissööriks ja ma nagu ei tunnetanud, et ma nüüd ei tea, kes sa oled ja nüüdse staari teema, mis on praegu, on nii levinud. Ausalt öeldes ajab lihtsalt naerma. Ja teeb tuska, sest ma olen koolis ja lapsed jälgivad seda. Ja, ja, ja see on, see Välineb väline enese müümine. Vooruse müümine on praegu väga-väga moes, aga noorus läheb mööda ja ja ilu ei ole professioon. Nii et peale selle peaks ka veel midagi oskama elus teha. Nii et ma ei, ma ei ole põdenud staarihaigust mitte kunagi, mitte kunagi. Jaa. Ma olen otsinud nagu noh ühesõnaga olen ennast harinud, noh tõeliselt. Neid olime otsinud tõelisi näitlejaid, kes on hingest ja kes on viimase rakunnil näitleja ja kes on teinud suurepäraseid töid, nii et. Sinna kõrvalekinnis. Noorele inimesele selline tuntus kindlasti paljud uksed avanesid. Kuidas te suutsite haiged mingisugustele ahvatlustele vastu panna, need ju kindlasti oli, aga te teadsite kohe päris kindlalt tundsite ära, et see ei ole päris täie rida, see näitleja amet? Mul on teised kogemused selle kuulsusega. Ja mida ma näen ka praegu noorte meie käest lauljataride ühesõnaga kes, kes äkki saavad oma oma rõõmu ja oma talendi poolest äkki saavad väga tuntuks. Millegipärast eesti rahval on selline omadus, et nad väga tahavad, et keegi Eestis oleks kuulus ja tooks selle eesti nime kuidagi sinnamaale ilma eks, suurde maailma, sest me oleme ikka tibatillukene maa. Ja siis, kui keegi seda teed, siis mitte keegi ei pane nagu õla õlga alla või ei toeta või ütled tubli, et nüüd edasi ja jäädi ja vastupidi hakkab kogu aeg vastu pead, igasugust rumalust, igasugust inetust hakatakse otsima. Ja see toimus ka minuga. See toimus ka minna ja ma olin nii tohutult. Esiteks oli tohutult valus, sest sa oled tükitöö ära teinud, eks ju, suure rõõmuga suure innuga ja film tuli välja ja inimesed jooksid tormi, eks kinos kinosabad olid. Ja siis kunagi ma kusagil ajakirjas ütles, et mitte keegi ütelda, pline tüdruk, 16 seitsmeteistkümne aastane detuleeruk, said hakkama, tegid ära, eks ju. Nii et selle kuulsusega minul on täiesti negatiivne meenutus. Ja, ja ja ma tahaks, et nagu nagu inimesed annaksid omale aru, et meid on nii vähe ja nii vähe on võimalust ennast kuidagi väljaspool näidata. No nüüd siis ma loen siis seda arvuti kaudu ja kõikjanysi selle oti kallal ja kõigi, no lihtsalt mõtlen, mis toimub, selle asemel, et ütelda ott üks eesti lauljat on, läks sinna, et keegi ära, eks tubli hing jäi kinni, eks ju, kui vaatasid seda. Ei, mitte ei keegi, tuli ikka midagi, leitakse ikka jälle midagi pahasti. Sellest tuleb lahti saada, see, see ei tee meile au. Selline suhtumine meie inimestest ei tea. Tere, mis te arvate, kas hetkel saadakse sellest suhtumisest kuidagi lahti, võib-olla on asi tänapäevases meediaväljenduses, need meediakanalid on uued. Seoses sellega on ka kogu meediasüsteem muutunud. Kas ühel hetkel, kui see saab inimestele kuidagi elementaar samaks ja sellega harjutakse rohkem ära? Mis te arvate, kas sellest saab lahti? Jah, meedia suhtes on mul ka suuri pretensioone osad kuna ma ise olen meeldiv tegelane. Kahju on, et sellist meedia tohutu suure võimsusega meediat nagu televisioon nii kergekäeliselt kasutame inimeste ajupesuks, lihtsalt ma leian, ma räägin praegu nendest filmidest, mis tuleb erakanalites need niinimetatud pilpafilmideks. Ja nüüd siis Eesti televisioon, need, nemad teevad veel ka iga film. Mina olen siis ikkagi nõukogude aja produkt ja ma ei leia sugugi, et see on miinusmärgiga absoluutselt kunstis vähemalt see niimoodi ei ole. Et sellepärast meie tahtsin omal ajal teha ikka sisukaid asju ja ma olen televisioonis teinud televisioonisarja, mis esimene? Noh, nõue oli, et ta oleks hari. Teiseks oli, et ta on mänguline ja huvitav. Ei, see oli originaalsaade. Aga praegu on nii palju igasugust nihukest, tühja jama, mis viib nooredid ja need kõik niukene pealispinnani. Niisugune ma ei oska öelda, aga mis, mis mis toimub, mul on ka täitsa mure, mul on neli lapselaps, nunnad on praegu küll Ameerikas, aga aga ma ei tea, kui terve maailm vaatame kõiki neid asju sisse, terve maailm tahab ainult lõbustust ja meelelahutust ja ja, ja kui Boones räägid aususest, südametunnistuses, töölist. Mõtlesin lihtsalt naerdakse välja. Raha tuleb seinast või või võita. Täiesti ilma tööta ehk eestlane oma tööga lihtsalt ilusasti püsima jääda. Perede sattusite kooli või, või ütleme nii, et valisite Minni hetked peatega õpetajaametit ja seda ka praegu veel peate? Kust tuli see valik või see võimalus või see otsus? See on mul ammu sellepärast, et kui ma sõitsin ärama 50 valetan, 65. aastal sõitsin ära masinat, no mul oli poeg ja abiellusin, ma sõitsin ära Moskvasse ja sellel samal esimesel suvel astusin pedagoogilise instituudi. Kuna ma olin eestikeelne ja väga väikese vene keele oskusega, siis ma ületasin iseennast ja ma sain instituuti sisse sellisel moel, et ma iga hommiku läksin raamatukokku, võileib kaasas ja vene geenestudeerisin läbi köit, keskkooli materjale. Ja ma sain sisse. Nii et ma lõpetasin pedagoogilise instituudi päevase osakonna ja töötasin Moskvas ka koolis kaks või kolm aastat. Aga mind tõmbas tagasi Tallinnas Jaani ja siis ma hakkasin ajama rada. Ja siis ma lõpuks sain sinna kellelegi kesktelevisiooni, siis ma läksin Leningradi kinoinstituuti õppima ja siis ma 17 aastat töötasin televisioonis režissöörina. Tere, võib-olla meenutate mõndasid, töösid Miste režissöörina Tehitamistele endale niuksed, kõige hingelähedasemad. Minul oli saatesarisaates sarja nimi oli džudisse pess imedeta ime mis kujutas endast lihtsate asjade ajalugu. Ja isegi elusolendite ja eluta olendid näiteks seal hobusest, saade, hobusest, kõik huvitav materjal, mis on üldse hobustest. Kõik läks sinna saatesse sisse. Me leidsime kaadrid, kus on harjutatud hobunemis, mahub mehe pihku peo peale. Nii väikene. Nii et ühesõnaga sinna kogunes materjalid, kuna oli see võimalus ja 36 tundi poole tunni jaoks oli mul montaaži siis mõtlesime välja mängulise süžee ja sinna siis selle süžee ümber panime selle huvitava materjali. Nii et see oli ääretult tööd, tööd nõudev, nõudev töö. Aga see oli väga huvitav ja see püsis nii kaua, kui mina televisioonis olid 17 aastat saadet. Nii et seda tegi veel üks režissööride brigaad, need kaks brigaadi, me tegime seda saadet. Sarjast süljes ja siis rodoniiti, et seda või siis ühesõnaga eesti keeles London Indiast või noh, et minu sünniminu sünnikoht on nagu lapse Bellus. See oli kirjanduslik saade. Jää. See oli suur lavastuslik saade, kõik see oli originaalne televisioon. Kunstiline oligi nanni teleris. Nii et praegu seda enam ei, lihtsalt ei saa lubada, seal siis see on väga kallis lõbu kus hakatakse valgest lehest pealinnas, siis pead, iga kuus saad täiesti uue, originaalse saate välja. Nii et Neid kahte saadet, mina olen teinud pikka aega ja, ja mul võin natuke saba kergitada, et neli minu tehtud saad selle aasta selle aja jooksul neli saadet oli tolleaegse kesktelevisiooni kullafondis. Aga mis sellest fondist on need saanud, seda enam ei tea keegi, kas nad on olemas, ei ole. Tere, kuidas käis tollal informatsiooni hankimine, sest et need mõlemad sarjad, mida te tegite, nõudsid väga suurt eeltööd. Jah, meil oli kuu aega aega, sest meil oli iga kuu aega oli meil välja kuulutatud kindel aeg. Ja sõime, naersime alati seda. Sellest Ladan vaba, vabandab küll, ei tee ainult sõrm, sest me pidime selle välja. Nii informatsiooni hankimine hankimiseks oli minul brigaad. See oli siis toimetaja abi. Režissöör Me kasvasime nii kokku, me olime nagu üks pere minul isegi siin. Nüüd Raval käinud, nii palju aastaid olime koos ja juba nagu teadsime teineteist ja siis, kui meil toimetajaga stsenaarne plaan umbes, kas juba niimoodi, nagu öeldakse, koitma hakkab, hakkab ilmet võtma, siis abi sai ülesanded ja siis mis materjal oli tarvis seal Edasis kogus ja endal tuli ka palliga väga paljudele rajati kõnnimaterjali läbi. Nii et jah, tee tööd jätkus. Tere, te olete juba paar korda maininud ka Mahtra küla, kus te praegu elate siin Raplamaa külje all, kus me ka praegu oleme raba talu miks või kuidas sündis otsus tulla siia elama, et miks mitte näiteks jääda linna elama? Nii mina elasin 25 aastat suurlinnas metropolis vask. Ja nüüd siis tulla sellest suurlinnast Eesti metropoli Tallinnas. Ma ei leidnud enda jaoks mitte mingisugust mõtet. Ma tulin tagasi, ma sain 50 tulla televisiooni tööle ja hakata siinses ennast tõestama. Ma enam lihtsalt ei viitsinud seda teha. Mu sai nagu villand ka sellest kõigest sest tervis hakkas jukerdama. Ja siis mõni vanem poeg tema tahtis tulla maale. Nii et mina oma Moskva korteri vahetasin Tallinna korteri vastu ja siis tulingi. Müüsime seal ära ja ostsin selle selle koha. Nii et ma tegin selle. Öeldakse, et kui juba üks kurv tehases kehalehe 360 kraadi. Nii et keegi, ma ütlesin, kes televisioonis oma töökaaslastele, et ma sõidan ära maale pärast seda elu ja seda elustandardit, mida ma sea labaseks siis mitte keegi ei uskunud seda. Aga ma tundsin nägu, mulle meeldis see mõte, kui mu poeg ütles, et me lähme maale. Ja siis ma, kui ma tulin ära, siis ma ei töötanud. Ma ei töötanud üks kolm või neli aastat, sest et mähe, ausalt öeldes olin nii. Et ma pidin natuke lihtsalt kosuma ja siis enne olemist teine koht, aga ühesõnaga me tulime siiamaale, poeg hakkas kohe siin kohendama ja ehitama. Ja siis elu keerdkäigud tegi niimoodi, et noorem poeg sõitis ära Ameerikasse. Vanem poeg, sõit. Mis nad teevad seal, nemad on, noorem poeg, on ühes suures firmas arvuti, mingisugune spetsialist. Ja päris tubli ta üksipäini siis. Tal on kaks poega, nii et ta saab hakkama ja ta on seal väga hinnatud töötaja. Jane vanemal pojal on oma ehitusfirma, tegi seal oma firma, nii et tema käib see ühesõnaga tema ehitab seal. Nii et nad ei ole kumbki, mul ei kinos, ei televisioonis. Aga niuksed tõsised. Räägime natukene veel sellest nii-öelda aja maha võtmisest ja elus selle täiskurvi tegemisest. Kas on nii, kas oli ka teie puhul nii, et kui te olete eluaeg olnud inimene väga palju teinud tööd ja just nagu ütlesite Moskvas väga palju inimesi ümberringi sagimist, meedia, töö? Kas ühel hetkel? Tõenäoliselt ei oleks mingil hetkel mõelnud üldse selle peale, et, et selline asi võib, võib juhtuda, et kõik ja päevapealt nüüd ei tee ja maale kolimine kas siis lihtsalt ühel hetkel tundsite, et see aeg oli käes ja lihtsalt olete nii palju teinud. Ja ei olnud justkui nagu vaja enam teha? Sinuga enam teha, jah, tabasite ära õigesti. Et teatud aeg aeg teeb oma korrektuurid, mina, ma olin kogu aeg töötanud inimeste jaoks ja inimestega sest saate tegemine mul olid jusega lapsed, ühesõnaga seal oli režissöör on ikka ikka tõsine töö. Ja, ja kui ja esimese esimene signaal oli mul, et ma pean nagu hakkama mõtlema, mida teha, see on tervis, lihtsalt vererõhk, käsitena ja poekeid, heas kehalises poeg, tuli, vanem poeg tuli varem Eestimaale ja ma ei olnud valmis, ma ei suutnud otsustada. Et sest, et see elukutse oli saavutused ka suurte rasv, kus ta käia ja, ja, ja see mulle tohutult palju rõõmu toonud ja ja noh, see oli, noh see olin mina seal, mulle meeldis seal olla. Ja ma ei suutnud loobuda. Aga siis ikkagi tervis pani. Kõik kohale ja siis ma otsustasin, et ma tulen ära. Ja siis ma tulin ära. Ja kui ma tulin maale siis ma need väärtushinnangud elus. Ja see elufilosoofiat muutub kõvasti. Sest et eluülesanne läks teiseks ja kuna minu ema oli iluaiandusega seotud ja kõik, ma ei oleks iial arvad, sest ma panen käed mulda Jakana harima maa. Ma mõtlesin, et muld, Mul on kee ja Holden maaelu eest tohutult palju. Ühesõnaga, ma, ma olin nii roheline selles rohelises maailmas. Et see oli lihtsalt kohe äkki nad kogu aeg Suurlinnas elanud üldse ei tule selle peale. Agad, kui ma tulin maale, jaa, jaa, sattusin looduse keskel, hakkasin loodusega arvestama, sest ma olin harjunud, et inimene dikteerib elu, seadus. Aga tuleb vastupidi välja, et loodus dikteerib meile kõik absoluutselt. Nii et. Mul minul toimus täiesti väärtuste ümberlinnakut. Ja ma sellega saavutasin hingelise tasakaal mis on hoidnud minul elutahte elujõu, loomingulise jõu, see kõik, mis nüüd tegemata jäi kest televisioonis. Mul aias. Nii et lasin, leidsin väljundi sest ilma selleta ma nagu noh, nagu ei oska midagi, kuna see on juba sisse kodeeritud ja ma pean midagi loomaks. Nii et ma olen väga rahul ja ma sain tunnustust isegi, näe, tema panin valmis ajakirjas ja, ja käima. Ma nägin küll, aga ma ei teadnud, et see on teie aeg. See on seesama, kus me praegu siin oleme. Nii, nii et no mõnusal, kui sa oled teinud ära suure töö 0,8 hektarit põllumaad muuta, aiaks iluaiaks, eks, ja muidugi siin on see oht, et see võib osutuda lolliks, teaks, et kellele seda vaja, lõpuks, eks ju. Et targem või pojas kartul nüüd olnud kasvatada ikkagi Põldeks ja ausalt öeldes, mul on täiesti ükstapuha, mis tuleb edasi. Sellepärast et minul on see olnud noh, nagu nagu väljakutsel saan hakkama, kas ma saan põllust teha iluaia. Nii et ühesõnaga, siin on kõik nagu pea peale nagu keelatud, mitte mingil tingimusel. Maie oskaks enam üldse ja ma ei tahaks linnas elada. Kuigi maaelu nõuab omad. Tal on omad nõudmised, esiteks kui sul ei ole ikka liikumisvahendid, siis maal elada ei ole mõtet, sest et see bussiliiklus on peaaegu olematu praegu. Aga kui sul on auto olemas, siis sa saad liikuda, rake on siin 20 kilomeetrit ja nii edasi. Ja muidugi aed nõuab aega. Ma olen töötav pensionär, töötan kaks päeva nädalas kuus tundmann koolis. Ja kuna mul oli see pedagoogiline haridus enne nagu olemas, mis enne mul oli pedagoogiline hariduspärast, mul oli režissöör. Nii et paberid elus on väga olulised asjad. Et kui sa tahad elu muuta, siis, siis mul oli taskust võtta. Ja nüüd me oleme ka, ma olen ka väga rahul. Ma käin Hagudi põhikoolis ja, ja seal on mul igasuguseid maragrete. Mida te õpetate seal, mina õpetan neile vene keelt, ääretult ebaproff, ebapopulaarne aine. Raske Eesti lastele väga raske. Matemaatika, vene keel vist on kõige raskemad ained koolimajas üldse, poiss koolis. Nii et aga ei midagi. Muidugi kuuendast klassist hakkab praegu vene keel peale nardi kooli lõpetamiseks, ütleme üheksanda seal põhikoolis ma olen üheksandaks klassiks nad veel rääkida, rääkida nad ei oska, aga nad saavad dialooge teha ja nad saad ühesõnaga õpetanud. Kui te vaatate neid noori praegu koolis, keda te õpetada, siis võib olla raske küsimus, sellest on kaua aega möödas, aga natukene võrrelda, mis ta oli omal ajal ja, ja mis ta nüüd. Jah, võrrelda muidugi on raske, lapsed on lapsed, eks ükskõik mis ajal nad on, siis. Nad on kõikidele omane laiskus, kõigil on oma omane naljategemine, jälg nii edasi. Aga mind rohkem paneb mõtlemas ja orienteeritus. Vaat meie ajal me siiski meid orientiiriti, nagu. Mingit mingit mingisugustele väärtustele sõprusele ja kuigi seepärast võib-olla muutus absurdikseks juba kõik, aga siis k ik teataval määral ka aususele, ühesõnaga need olid väga olulised asjad. Väärikusele. Ja siin, nagu on praegu absoluutselt puud kohusetundlik, tundlikkusele lapsendanud äärid, tuult, vähe kumusse tulid nad ei, nad ei anna omale aru, et kui on öeldud ja kui sa oled seda ütelnud, siis seda tuleb täita. Et, et ei saa niimoodi ujudes läbi läbi elu minna. See teeb nagu muret ja siis muidugi tütarlaste suhtes, kuna seda, seda missindust on nii palju ja siis need kõik need superstaarid ja värgid kõik, kõik see, see on nii. Nii. Et lastel nagu ei ole seda noh, nagu süvenemist või võib-olla see läheb mööda ja tähes, minul on põhikulg, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas on kõige raskem puberteediaeg, eks ju. Ja ma näen noori tüdrukuid, kes on läinud selle õnge, et ainult, et mõtlevad, et vot Ma olen ilus ja nüüd ma siis näitan ennast ja nüüd ma siis müün ennast ja müüge ennast otseses mõttes. Terje ja päris pikad päevad on teil koolis, kui te tund anneta, kas, kas lastega suhtlemine väsitab väga palju, et kui õhtul koju tuleta, kas siis on kõdunenud toss väljas ja ei jaksa enam midagi? Nojah, kuna mul on kaks tööpäevas Mul on kuus tundi ja kui ma lähen veel teiseks tunniks, siis ma tahan seitse tundi ja no ei, ega ma ei hakka. Ei, mitte sellepärast üldse küsitud, vaid lihtsalt ma mõtlen, inimestega suhtlemine kui selline. Ta oli üldiselt ma olen suht Cruz, aldis inimene, rõõmsameelne, optimistlik ei, selles suhtes ei ole, aga füüsilist väsimust ikka ikka ikka tunned, jah, sest et ikka. Aga pole viga, igatahes sa saad hakkama, saan hakkama. Tere, tuleme natukene selle filmi juurde tagasi. Kui palju puutuda kokku veel filmi teiste osalejatega tegijatega? Nii kurb kui see ka ei ole. Koht, kohtumised on ärasaatmised. Bernhardi saatsin ära, sugulasel saatsin ära, Kaljo Kiisa, saatsin ära juuli kunni saatsin juba, kui ma Moskvas elasin, juba. Siis Edgars tõrts skoobi ära, kes oli operaator. Ühesõnaga Need on järele jäänud. Käputäis, see on siis neid sisse kruukse poiss, kes oli kalamees, seal siis on ele. Siis on stsenarist Stern ja mina, mul oli siin, mis mitu aastat sellest tagasi on, siis ma tegin viis 50 aastat, mõtlesin, et et see film on nagunii mahavaikitud, nagu poleks olemaski, et tal on see nõukogude aegse ja vene inimeste abi juures, et nagu siis nagu ei oleks olemaski. See ei vasta tõele, see, ega ta Eesti kinoajaloost välja kraapida ei saa, ta ikka jääb. Aga, ja siis me tegime siin 50 aastat esilinastusest, siis ma kutsusin kokku need, kes veel on olemas. Aga noh, elu on niisugune, et ega seda kohtumist nii kerge ei olegi organiseerida, sest inimesed on juba vanuses ei ole suurte võimalustega. Nii et siiamaale tulla, ühesõnaga logistika oli võrdlemisi keeruline, aga saime siis oli ikka mootorrattureid, oli siin tollel ajal kes olid ka filmis. Nii et see oli hästi tore olemine, Nelsin. Ja meil on isegi väike võistlus siinsest, et meil olid nelja-aastased, võidusõitjad. Nihuke väike väike pidu veel kusagil keegi kirjutas ka sellest ei mäletagi. Nii et vähe on nüüd Jaanusega ma viimasel ajal tihti helistasime teineteisele ja, ja tema oli ju tulbikasvataja. Ja, ja siis, kui ta tuli minu aeda siia hulluks läinud, tõmba kokku, vaata, kui sa oled seal, jõuab. Sest et mina tema aias jõudsingi ära Käia, tema tulpe näha ja jääda nüüd Jaanus läks sinna, ta oli ikkagi kõrges eas, aga ta oli väga tubli, väga tubli. Üldse ta on mul eluaeg olnud väga sümpaatne inimene ja näitleja. Vallatud kurvid nüüd DVD peal Eesti Päevalehe filmiklassika sarjas ilmunud kuidas on, tere, kas teie oma õpilased teavad, milline filmistaar neile tunde annab või kas nad on selle filmiga kursis? Pean ütlema, et kui ma nüüd lähen, läksin kooli esialguses, ma olin juuru gümnaasiumis pärast ma läksin Hagundisse. Ega ma siis nüüd seda niimoodi Ta ei kirjutanud neile seda, esiteks nii palju on aega mööda läinud. Aga no kusagil tuleb see informatsioon ikka välja, siis nastab ikka küsivad ja küsivad, aga, aga nad küsisid tunni ajal. Siis ei peaks mõnda käänet läbi võtma ja siis meil on ikka kokkulepetel, ei lähe läbi. Seal ei lähe, aga kui on siis hinged välja pandud ja siis nüüd siis need viimased tunnid, mis on nagu Olen neile rääkinud, vastanud nende küsimustele ja nii edasi, nii edasi. Nii et nad teavad. Aga see ei mõjuta, meie. Nagu öeldakse äri eraldi ja kivile eraldi kunst eraldi eraldi. Nii et. Ja nad nad on näinud, sest et televisioonis näidatakse päris tihti siiski korra aastas kindlasti näidatakse. Ja nüüd, kui on nüüd siis juubeli, need seeaastaselt sellel aastal on üldse täitsa täitsa lõpp, kogu aeg, kogu aeg on kusagil midagi. Kui ta satub kuskil kord aastas televisioonist tulema, siis kas vaatate? Ise ka alati esiteks ei teagi, sest ma ei jälgi niimoodi televisiooni kava, võib-olla keegi siis, kui eetris on, siis keegi helistab, küsib, kas avaldad. Ma vaatasin alati, ma ei vaata. Aga ma huvi pärast vaatan, kui aeg läheb aeg mööda jälle siis mida ma vaatan hoopis teistsuguse silmaga, kui noh, vaataja vaatab siis, ma, ma otsin ikka, kus on tugevad asjad ja võsa, nõrgad asjad, mis on sedamoodi tehtud ja mismoodi seda on ja ja ühesõnaga, ma nagu mu pojad ei sallinud üldse minuga midagi vaadata, sest minu professionaal see rikub ära nende jaoks. Nii et ma vahest vaatan kohe lihtsalt täitsa niimoodi, nagu öeldakse kõrvaltvaataja seisuga, seda on praegu hea teha, sest et viske enda üle 50 aasta on möödas, eks vahest nagu ei usugi, et see oleks seal. Aga üks ükskord, kui nüüd siis oli, siis ma kohe vaatasin, on üksipäini sisima, kohe vaatasin, et mis asi see siis nüüd siis lõpuks on, ken ütlemaid häbi ei jaganud. Häbi, aga. Väga kriitiline vist. See on eriala ja krätinism. Me veel paari sõnaga sellest näitlejatööst, mis teil tuli teha, teil on kodus nii mõnusalt tuba seatud, kus me oleme nagu väike muuseuminurgake oleks kuldsed sellest lähtudes vallatud kurvid seina peal, seal üleval igasugused pildid ja siis eriti kihvt on muidugi kõige suurem pilt, kus on siis peal Vaike ja Maret. Kuidas oli mängida kaksikuid. Filmi tehakse jupi haaval kaadritega eks episoodide kaupa, mida mina, kui ma läksin, kui mind võeti kinosse, mina seda ka, mina mõtlesin ka, et hakatakse, sestpeale oli soetaks üles niikaua kui kätte jõuab. Aga esimene stseen, mis meil oli esimene episood, oli selle kellassepa juures, kui ta tuleb esimest korda kellassepa juurde ja ega mina siis 16 aastase tüdrukuna mina esialgu nagu üldse ei hoomanud kogu seda situatsiooni. Mis siis toimub? Aga režissöörinud Kaljo Kiisk, kes oli näitlejatega super professionaal, taoskasid ta. Nii on niimoodi asja sättida, et et see noor, täiesti kogenematu inimene, eks, ja põldu enne mängima. Ma oleksin võinud ebaprofessionaalne inimene, tõsiselt eksija. Jaa jaa, oleks võinud ju hakata häbenema, nagu need eesti tüdrukut meil kõik on, eksju, pane neid kaameraid. Kõik. Õnneks mul seda kompleksi ei olnud, ma olin enne balletiga tegelenud, ühesõnaga mul seda kompleksi nagu kaamer kombeks ei olnud. Ja siis see, see oli Kaljo kiisale õnnistuseks. Kui ta oleks pidanud seda ületama, siis muidu oleks olnud väga raske. Aga Kaljo Kiisk on ise öelnud, et et minuga on ta käest küsinud, et kuidas siis oli mõnuga. Ta ütles, et vahest oli väga-väga kerge, kui tabasin ära kohe, mis vaja on. Aga no vahest oli raske ka sellepärast et noor inimene ja omad tujud ja ja ma kunagi rääkisin selle suudlemise stseenist. No mis sa teed inimesel ei, ei taha ja ei tule ja, ja jääbki mingi oma kinoga. Nii et ma pean ütlema, et režissööri teel oli tohutu risk võtta täiesti tänavanoor, plika, anda nii suur ja kandev roll. Sellepärast oleks juba keegi tubli. Aga no nii et ja siis kui ja kui need kombineeritud kaadris on, kus kaks tükki koos art, vaat siis ma juba tabasin ära. Siis ma sain juba aru, üks ühel on nõlva abikaasas ja kuigi ma siis abikaasadest tuhvel. Niisiis üks on nagu juba kogenenumi äike balletitantsija juba teinud nagu noorem, eks ju, aga aga ta on niukene sport. Ja peab ütlema, et ma ei ole siiamaani aru saanud, kumb, kumba siis nüüd elus olen tundnud, kas siis vaip keerulisem varem. Nii et need mõlemad poolused nagu on nagu olemas. Terje Luik oli väga tore jutustada sel teemal vallatud kurvid. Võib-olla veel lõpetuseks midagi eesti elust üldiselt kas on midagi? Mis teeb teile eriliselt rõõmu või midagi, mille pärast valutate kõige rohkem südant? See on väga tõsine jutt, eks ju, sime, peaksin sind seda sotsialismi ja kapitalismi ei hakka lahkama. Sest ma nüüd tean mõlemat. Ja mõlemal on muidugi omad plussid ja omad miinused, mõlemal. Aga. Kui ma mäletan nüüd või meenutan, kuidas ma, ma käisin Tallinna seitsmendas keskkoolis ja kui ma tulin, läbid vana Tallinn läbi, et minna raudteejaama, et sõita rahumäele möllasid rahume siis ma mäletan seda halli linna, nende tohutute mustade räämasti hoovidega. Ja Ma muidugi ei osanud unistada, et linn nii kiiresti muutub, täiesti natukene kalliskivi saarlasena, aga sellegipoolest võrreldes sellega, mis minu nooruses oli, praeguse sealt väga ei suuda. Nii et elu on muidugi hoopis teine. Aga inimestevahelised suhted on väga keeruliseks läinud enne kuidagi inimesed tahtsid olla teineteisele head aidata, midagi ei olnud, seda. Ei olnud seda, et noh, et, et kui nüüd maga roolis, eks ju, et kui mul on ikka suur elevant taguotsa all, et ma siis sõidan sind lihtsalt. Sõidan sust üle, eks ja ega see ei anna inimesele tema inimlikku lähedust, kui sul on väga ilus ja kõva auto, eks mina olen selline seisukohalt. Võib-olla ma võib-olla on see vanamoodne, mina ei arva seda, et kui inimesel on palju rikkust ja raha, et see on tema tõeline väärtus, see on lisaväärt. Aga tõeline väärtus on siiski see, missugune sa oled inimesena. Võtke seda siis, ütleme kui see ei meeldi kellegile, võtame seda siis vanainimese. Mõtte rudimendina välja. Aga mina seisan selle jama enam sellest, sest ma olen, ma, ma ei muutu sellepärast, et ma olen olnud venelaste vene inimeste hulgas palju aastaid. Mul ei ole mitte mingi ostõigust ja, ja ja tahtmist ütelda ja venelane, need inimesed on mind väga palju aidanud. Mul oligi korterinaaber vanavanem naine, kes sai pensioni. Ta teadis, et mul on seal enne palgapäeva, alati jäi midagi. Kolm, kolm rubla jäi puudu. Minu käest küsimata, kas sul on või ei ole, ta tuleb, küsib Terje. Säh, võta 13, ma tean, sul raha ei ole pärast another ühel needa, mida niuke iialgi ei unusta ära. Nii et küsimus ei ole isegi rahvuses. Küsimus on ikkagi see, mida inimene iseendas kannab. Kas headust, kadedust, õelust, kas ta süda on lahti või on ta sisse pooleli? See kõik seelvaid inimeste vahel, mis rahvusest ta, kas ta on seal hiljutisel Venetsueelast, segasin kokku. Kuigi ma inglise keelt ei räägi, aga me saime suurepäraselt ka. Nii et me peame mingist mingitest sellistest kompleksidest üle saanud, ma ei ütle midagi andestama midagi, ajaloo, need inimesed, kellele me seda seda vekslit esitame, Nemad ei ole selles süüdi. Nemad ei ole selles süüdi. Nad on täpselt samasuguse süsteemi ohvrid nagu meie olime. Ja ma jälgin väga tähelepanelikult seda, mis, mis praegu toimub Venemaal ja ma olen ausalt öeldes väga-väga mures. Tere, suur aitäh. Aitäh teile. See raadiogaks.