Enamus inimesi kergelt alahindab elegantsi. Keskpärastele natuuridele on omane hinnata ainult seda, mida nad ise salajas veidike pelgavad. Siit siis ka üleüldine kummardamine sõja kuulsuse ees ning traagilise zhanri eelistamine teatris. Kirjanduse puhul naudivad need inimesed raskusi, millega autor on toime tulnud. Seepärast ongi, kui silmas pidada ta teeneid metast Aasia. Nii vähetuntud. Kõikidele Pariisi muuseumi külastajatele on arusaadav TC animaal Püha Peetruse kannatused. Kuid vaid vähesed hindavad korrecza püha Jeronüümost. Neile tuleb seletada, et see ilu, mis on täistaolist elegantsi, ongi ju tõeline ilu. Selles suhtes on naised, keda igapäevased praktilised arveldamised nii palju ei muserdada meestest hulga täitlikumad. Muusika peab äratama naudingut. Jämetastaazio oli poeet, kes kirjutas muusika jaoks. Tema tarendile omane õrnus pani ta vältima kõike seda, mis oleks vaatajale väiksematki. Pettust valmistanud. Inimtunnete kujutamisel ei puudutanud ta kunagi midagi valusat ja piinavat. Tema loomingus ei leiame ühtki traagilist lahendust, mingeid igapäevaelu, kurbi üksikasju ega külmi kahtlustusi mis võiksid õrnemaid tundeid mürgitada. Ta sai aru, et kui muusika, mis tema tekstile on kirjutatud, on hea siis rõõmustab see vaatajat, sundides teda mõtlema sellele, mis on talle eriti hingelähedane. Ning ta võtab hetkega kokku kõik vajaliku, mis selle või teise tegelase aariast aru saamiseks vajalik on. Poeet ütleks nagu vaatajale. Tundke mõnu, te ei pea oma tähelepanu sugugi pingutama. Unustage draamateose idee, see on ju kõik nii loomulik. Ärge mõelge teatrist poolgi oma hingepõhjani õnnelik ning püüdke seda õrna tunnet, mida mu kangelane väljendab. Jagada. Kangelastes pole peaaegu midagi, mis meenutaks igavat igapäevaelu. Tema loodud olevused on rikkad kõrgemalt antud inspiratsiooni poolest, mida inimesed, kes on sündinud kõige ilusama õnnetähe all tunnevad vaid oma elu õndsamad telgi hetkedel. Arukad inimesed, keda ei hirmuta tatsitluse Jalfieri meelekibedus kes muusika suhtes ei ole vastuvõtlikud ega isegi aima, mis on selle kütkestav kunsti eesmärk. Need, kes pole võimelised neile väikestele pistajatele reageerima, mis tundlike hingi tavalises elus igal sammul torkavad ning nad labase elu proosaga üle valavad. Kõik need inimesed peavad metastaaside loomingus ebatõepäraseks seda, mis tegelikult ongi kunsti kõrgeimaks saavutuseks. See on sama, kui keegi hakkaks Belvedere apolloni loonud skulptorid ette heitma et ta on ära põlanud väikesed musklid, mida on näha gladiaatorid ja teistel skulptuurides, mis kujutavad tavalisi inimesi. Ausalt öeldes on nauding, mille saatmetastaasia värssidele kirjutatud ooperist tundmata nende maade elanikele, kes elavad Alpiderreini ja püramiidide vahel Nii palju kui võimalik, jätab metastaažijo kõrvale kõik, mis meenutab eluigapäevast ja nukrat poolt. Kirgi kirjeldades peatub ta vaid sellel, mis võib tähelepanu äratada ning armastuse õndsust vääristades viskab ära kõik järsu ja julma. A? La? La? La. Imaamid murravad rüüd ja saamid. Muusikakeel, mille üle on praegu kombeks nii kirglikult huvi tunda, on oma olemuselt väga segane. Tal on vaja poeeti, kes võiks meie fantaasialendu suunata. Ning sellistel heliloojatel nagu Bergoleeziyačima roosa õnnestus ta metastaaside näol ka leida. Selle keele sõnad jõuavad otse südamesse minnes nii-öelda meie mõistusest mööda. Nad kutsuvad esile mure või rõõmutunde. Poeedilt, kes kirjutab muusikute jaoks nõuti seepärast kangelaste dialoogides äärmist selgust. Metastaaži ost saavutas seda. Kõikides teostes, olgu nad siis traagilised või koomilised alga paaria meloodia sel momendil, kui kangelase hakkab kõnelema tunne. Niipea kui see kirg lõkkele lööb, haarab helilooja lavalise situatsiooni kohe enda kätte. Kõik see, mis tunde lõõma ette valmistab, kuulub retsitatiivi. Kui kangelase hinge valgustab tugev erutus annab helilooja retsitatiivile saate. Niisugune on näiteks Karoliina retsitatiivi ooperi salajane abiellunud teises vaatuses. Kui kangelast haarab tunne, algab aaria. On huvitav märkida, et libreto autor võib end ainult retsitatiivides vabalt tunda ning kasutada ainult seal kogu oma ilukõne arsenali. Sellest minutist, kui tegemist on tundega nõuab helilooja poeedilt ainult väheseid sõnu. Mure selles stseeni väljendusrikkuse pärast läheb täielikult üle muusika autorile. Tantele oli looduse poolt antud sügav mõistus, Petrarcale veetlev mõistus, hariostole rikas fantaasia, Tassole õilsad mõtted. Ent ühelgi neist polnud, mõtlen nii selge ja täpne kui metastaažijal. Ükski neist ei jõudnud oma poeesia valdkonnas niisuguse täiuslikkuseni nagu meta staasia žanris, mis oli omane ainult talle. Niit ante, Petrarca, Ari ostokuid, Tasso jätsid järeltulijatele mingisuguse väikese võimaluse oma maneeri jäljendada. Mõnel üksikul andekale inimesel õnnestus nii mõnigi kord luua värsse mida need suured meistrid oleksid isegi võinud enda omadeks pidada. Vaatamata 100 aasta vältel toimunud arvukatele katsetele luua kasvõi üksainus metastaažijo stiilis aaria ei leidu Itaalias kaht värsi ridagi mis võiks meenutada metastaažijo värsse. Metastaaside on ainus itaalia poeet, keda siiamaani mitte keegi ei suuda jäljendada. Emad. Alfieri suutis kõikidest pojettidest kõige paremini kujutada laval türann. Oleks meister oldud ise veidi vähem korralik inimene, oleks ta minu meelest osutunud ise kõige suuremaks türanniks. Stseenid tema Timoleonist on tõesti suurepärased. Tunnistan, ettamaneer ei meenuta üldse metastaažijat, kuid ma ei arva, et järeletegijad peaksid Alfeerit täiuslikumaks kui metastaažijat. Aseerit lugedes. Süvenettede liialt stiilistiil aga peab värve katma läbipaistva lakina. Ta peab andma neile värvidele sära, mitte neid tumestama. Alfieri stiil kutsub endale liialt palju tähelepanu pöörama. Kes mõtleb, Aga stiilile, kui loeb metastaažijot, teid haaravata värsid. Ta on ainus välismaalane, kes mulle omamoodi meenutab meie suurepärast Lafantani. Pange tähele, et oma ooperi libreto tega viis metastaaside vaimustusse mitte ainult itaallased vaid ka kõikide Euroopa õukondade paremad pead, kes rangelt järgisid järgmise eeskirju. Igas draamas pidi olema kuus kangelast. Kõik kindlasti armunud, et helilooja saaks kontraste kasutada. Esimene sopran primadonna ja tenor ooperi kolm peategelast peavad igaüks laulma viisariat. Kirgliku aaria pateetika, hiilgava aaria Tibravuura väljapeetud toonides Aria parlante pool karakteerse aaria. Ning lõpuks elurõõmsaaaria prillante. On vaja, et draama kolme vaatuse värsside pikkus ei ületaks teatud piiri. Et igast stseen lõppeks aariaga. Et üks tegelane ei laulaks kaht aariat järjest et iseloomult sarnased aariad järgneks vahetult üksteisele. On vaja, et esimene ja teine vaatus lõppeksid kaalukamate aariatega kui tavalised stseenid. On vaja, et Libretist eraldaks teises ja kolmandas vaatuses kaks suuremat intervalli, millest üks on kohustuslik retsitatiivi millele järgneb pretensioonikas aariati, tran Pusto ning teine suur duett. Kusjuures ei tohi unustada, et ühe osalisena peab selles duetis laulma peakangelane või kangelanna. Kui neid reegleid rikutakse, on rikutud ka muusika. Peale selle peab Libretist muidugi andma dekoraatorile võimaluse oma talendiga hiilata. Kui imelikud need eeskirjad ka ei tunduks, osa neist kehtestas metastaaside ise ei saa neist, nagu näitab kogemus kõrvale kalduda rikkumata sealjuures kogu ooperis stiili. Ja lõpuks, luues nii suure hulga kauneid teoseid, võis see suur lüüriline poeet kasutada vaid üht seitsmendiku kõigist itaaliakeelsetest sõnadest. Ühe kaasaegse leksikograafia arvestuste järgi on itaalia keeles 45000 sõna. Ooperi libreto des aga võib neist kasutada vaid kuut seitset tuhandet. Te mäletate veel, mu sõber neid kirju, mida teile Viinist kuus aastat tagasi saatsin. Nüüd tahate temalt saada ülevaadet kaasaegse muusika olukorrast Itaalias. Sellest ajast saadik on mu vaated tugevasti muutunud. Nüüd olen ma rikkam ja õnnelikum kui tookord Viinis. Ning need tunnid, mis ma seltskonnas veedan, pühendan täielikult maalikunstiajaloole. Kui te kunagi külastate Itaaliat hämmastab teid, et siinsed orkestrid on Odeooni omast hulga kehvemad ning et kohalikes truppides leidub ainult üks-kaks korralikku häält. Siin ei kohtade kunagi kuulsaid nimesid korraga. Millega olete Pariisis harjunud, kui ühes ooperis esinesid lauljannad Parilli meri ja pesta ning lauljad grivelli, Touchi nardi ja porto? Ärge heitke enne õhtu algust meelt. Lauljaid, keda te peate keskpärasteks, elektriseerib vastuvõtlikke, entusiastlik publik. Sedamööda kuidas vaimustus lavalt loosidesse ja sealt tagasi lavale kandub kuulete te nii sooja ja kaunist laulmist, millest te unistadagi ei saa. Te saate tunnistajaks, kuidas lauljad ja vaatajad kõik muu unustavad, nautides vaid Chima roosa finaali ilu. Pariisis on sellest vähe. Edgari Vellile makstakse 30000 franki. Raha eest on vaja palgata veel publik, kes oleks võimeline teda kuulama ja väljendama ka kunsti vastu. Samasugust armastust nagu laulja ise tunneb hiilgavalt vabalt esitab ta mõne passaaži. Mitte keegi ei aplodeerib kui ta ka endale lubab mõne banaalse ja välist efekti taotleva nalja on iga kuulaja vaimustuses, et ta saab end asjatundjana näidata ning ta plaksutab oma naabri kõrvad lukku. Neilovatsioonidel puudub aga tõeline südamlikus. Hinges ei tunne see plaksutaja mingit rahulolu. Rahul On ainult ta mõistus. Itaallane satub vahetusse vaimustusse mingist ilusast aariast, mida ta esimest korda kuuleb. Prantslane aga aplodeerib sellele teatud ettevaatusega. Ta kardab kiita midagi keskpärast. Alles kolmandal või neljandal etendusel, kui juba on kindlalt otsustatud, et see aaria on suurepärane, julgeb ta braavo hüüda, asetades rõhu selles sõnas esimesele silbile, näitamaks, et ta tunneb itaalia keelt. Jälgige seda prantslast esietenduse päeval, kui ta teatri fuajees sõbraga kokku saab. Tema huuled ütlevad nii, aga silmad on küsivad. Kui sõber ta arvamust ei jaga, on ta kohe valmis oma jumaluse ümber lükkama. Seepärast väristabki muusikavaimustus Pariisis mis tahes vaidlused. Muusika on kas hea või halb. Teisel pool Alpe, aga kus igaüks on kindel, et tema tunne teda ei peta. Vaieldakse muusika üle lõputult. Pean teile tunnistama, et ma pole oma seisukohta, mis mul oli kuus aastat tagasi muutnud. Instrumentaalžanr on muusika uputanud. Nüüd mängitakse meelsamini viiulit või klaverit, kui lauldakse. Siit siis ka see kurvastav kergus, millega instrumentaalmuusika vokaalmuusika armastajate maitset rikub. Selle ülesandega on ta juba 50 aasta jooksul edukalt hakkama saanud. Tõeline oskus laulda, mida ma jään surmani kiitma, oli Viini laval ainult lauljanna Martiinesil kes oli metastaaside õpilane. Ta valdas laulu kunsti täiuslikult ning teadis, mida inimhäält nõutakse, et ta võiks kõik südamed endale allutada. See saladus on lihtne. Hääl peab olema ilus ning oskama ennast näidata. Ongi kõik. Selleks on aga vaja, et saade poleks eriti tugev. Et viiulit mängiksid pitsikaatos. Et vokaalpartii koosneks põhiliselt lõikudest, mis oleksid kirjutatud aeglases tempos. Tänapäeval otsivad ilusad hääled endale pääsemist retsitatiivides. Nii lauldi aastat 80 tagasi tollal moes olnud kantaate. Meie päevil esitatakse galopeerides kõigepealt mingi Polonees. Siis tuleb suur aaria, mille käigus pillid võistlevad omavahel hääle tugevuses ning vaikivad minutiks, vaid selleks, et venitada üht või teist takti pikemaks ning anda lauljale võimalus lõputute rulaadidega hiilata. Seda kõike kokku nimetatakse ooperiks. Ta võtab teilt veerand tundi ega too silmi ühtki pisarat. Ärge heitke mulle ette, et prantsuse muusikat ülevaadet tehes räägin ma ainult Pariisist. Itaaliast võib antud juhul nimetada Livornud, Poloniat, Verona piisat ja veel kümneid teisi linnu, mis pole pealinnadele sugugi sarnased. Prantsuse provintsid ei paista silma mingisuguse omapäraga. Kui muusikast rääkida, saab selles suures kuningriigis arvesse võtta ainult Pariisi. Prantsuse provints on haaranud õnnetu jäljendamis maania mis võtab meilt oma näo täielikult ära nii kunstivaldkonnas kui paljus muus. Sõitke bordoosse Marsseys selliooni ja teile tundub, et olete ikka Maree teatris. Millal lõpuks otsustavad need linnad jälle iseendaks saada ja hakata kõike seda välja vilistama, mis tuleb Pariisist ja mis võib olla neile alati ei meeldigi. Praeguse taseme juures on seal kombeks Pariisi kergemeelsust oma raskepärasel kombel järele ahvida. Sealsed inimesed on üles puhutult lihtsad, läbimõeldult, naiivsed ja pingutatult sundimatud. Itaalias aga pole midagi erinevamad kui linnad, mis asuvad üksteisest 30 miili kaugusel. Prouaga foriini, keda armastatakse väga Milanos, vilistati Torinos peaaegu välja. Prantsusmaal leiate te mõningat omapära ainult madalamate klasside hulgas kes on liiga harimatud, et kedagi peenelt jäljendada. Kuid rahvas seal muusikaga ei tegele. Ning tõllassepa poeg ei saa sellel maal mitte kunagi. Joseph Haydni yks rikas prantslane saab igal hommikul oma ajalehest teada, millistel seisukohtadel poliitikas ja kirjanduses ta järelejäänud päeva jooksul peab olema. Lõpuks kunstide ranguse viimaseks põhjuseks. Prantsusmaal on see inglaslik tähelepanu, millega mõistuse ja hinge poolest rikkamad inimesed poliitiliste küsimustega tegelevad. Itaalia muusika elab üle oma langusperioodi. Kui uskuda ühiskondlikku arvamust, mis seekord on juhuslikult õige. Mina naudin seda langust igal õhtul. Päeval aga elan teistes kunstides. Eelistaksin teile rääkida kaunist koopiast, mille kavaler bossi tegi Leonardo da Vinci pühast õhtusöömaajast, mis on loodud Milanos. Eelistaksin rääkida teile neist peentest eskiisidest, mida see suur kunstnike võluv inimene tegi kadunud Graf patalgi jaoks ja mis iseloomustavad nelja suurt itaalia poeeti. Räägiksin teile apiani freskodest, kuningalossis Meltsi ehitatud villast, Como järve kaldal ja nii edasi. Kõik see sobiks praegu mulle rohkem kui vestelda teiega kõige kaunivast kaasaegsest ooperist muusikas nagu ka paljus muus. Kuulun maa teise sajandisse.