Muusikas jääb kergesti meelde vaid see, mida võib järele korrata. Koju naasnud ja iseendaga üksi jäänud ei suuda inimene aga harmooniat ainult oma hääle abil korrata. Selles seisnebki saksa ja itaalia muusika erinevus. Noor ja tuline itaallane, kes on veetnud tunde vaikses mõtisklustes samal ajal, kui tundetulv temas aina kasvab hakkab järsku talle endalegi ootamatult mingit Rossini aariat ümisema. Talle tuttavate aariate seast valiti välja ainult selle, mis ühel või teisel viisil ta hingeseisundile sobib. Varsti laulab ta juba täiel häälel, andes aariale selle erilise väljenduse, mis ta enda kirele vastab. Seda oma hingekaja kuuldes ta rahuneb. Tema laul meenutab peeglit, kuhu ta vaatab. Tema hing hakkas saatusele vastu talitäis raevu. Nüüd aga valdab teda härdus. Sedamööda, kuidas meie noor itaallane end oma lauluga lohutab panete tähele uut värvingut, mille ta ise tollele aaria-le annab. See meeldib talle ja paneb ta heldima. Sellisest hingeseisundist on uue laulukirjutamiseni vaid üks samm. Aga kuna loodus on Lõuna-Itaalia elanikke õnnistanud tugevate häältega ja elu ise on neid aidanud arendada, pole talle komponeerimise jaoks enamasti vaja isegi klaverit. Tundsin Napolis paarikümmet noort inimest, kes komponeerisid muusikat sama kergesti. Kui Londonis kirju kirjutatakse. Õhtul koju tulnud, istuvad nad sagedasti klaveri taha ning ümbritsetuna lõunama jumalikust loodusest improviseerivad ja laulavad nad hilise ööni. Nad on kaugel sellest, et loodud üles kirjutada. Nad on kaugel igasugusest auahnusest. Nad lihtsalt lasksid kirel enda sees enda avaldada. Selles peitub nende kunstikogu saladus ja kogu nende õnn. Inglismaal istuks noormees taolisel juhul kella ühe-kaheni üleval ja loeks oma lemmikraamatut kuid ei hakkaks nappullase kombel ise midagi looma. Mulle tundub, et muusika võib inimesele mõjuda ainult siis, kui ta kutsub teda oma kujutluses kujundeid looma, mis vastaksid tunnetele, mis teda erutavad. Te näete, millise keerulise, ent ühtaegu täpse mehhanismiga antakse muusikas edasi need valitsemise vormid, mis ühel või teisel maal eksisteerivad ja mis inimhingi mõjutavad. Kuna türannia kehtestas itaallaste jaoks ainsaks lubatud kireks armastuse hakkas muusika sõjakad karakterit omandama alles sellest ajast saadik, kui lavale jõudis Dancred. See oli 10 aastat pärast Arkoleierrivooli imesid. Kuni nende suurte päevadeni, mis itaalia unest äratasid meenutati muusikas sõjameeste relvi ainult selleks, et veel üks kord armastuse nimel toodud ohvreid alla kriipsutada. Kas võis võimalik olla, et inimesed, kelle jaoks sõjakuulsus oli keelatud ja kelle jaoks relvad tähendasid orjastamise ja vägivalla sümbolit, kas võis võimalik olla, et need inimesed leidsid naudingut sõjakates tunnetes? Pange tähele, et Prantsusmaal oli vastupidi. Juba sündides loob muusika seal suurepärase marseljeesi ja rännaku laulu. Viimase 30 aasta jooksul, mil meie heliloojad, itaallasi jäljendavad pole nad suutnud midagi taolist luua. Ning see tuleb sellest, et nad armastuse väljendamise vorme lihtsalt kinnisilmi kopeerivad. Prantsusmaal on armastus teisejärguline tunne. Auahnus ja teravmeelsus püüavad teda kogu aeg lämmatada. Kõikidest vaimsetest naudingutest on muusika kõige tugevam jättes kaugele enda taha kõik kõige kaunimad poeesia teosed, nagu näiteks vabastatud Jeruusalemm. Ja see sünnib sellepärast, et muusika vastuvõtule lisandub ka ebaharilikult terav füüsiline nauding. Rõõm, mida saame matemaatilises uuringust, on alati ühetaoline. Ta ei saa olla kord suurem, kord väiksem. Naudingute hulgas seisab muusika matemaatikast kõige kaugemal. Nauding, mida me muusikast saame, on tohutu. Kuid ta on mööduv ja efemeerne. Kõlberisuse küsimused. Ajalugu, romaan ja poeesia seisavad meie naudingute skaalal matemaatika ja opera Bufa vahepeal. Rõõm, mida ükskõik milline nimetatud inimvaimu avaldus meile pakub, on seda kõrgem, mida kauem ta kestab või mida rohkem tema juurde tagasi tulles võid kindel olla, et teda jälle tunned. Muusikas vastupidi, on kõik segane. Kõik sõltub meie ettekujutuse jõust. Kuulates ooperit, mis veel kolm päeva tagasi teid vaimustusse viis ei pruugi te enam peale igavuse meelepaha ja närvilisuse midagi tunda. Ja kõik see tuleb sellest, et kõrvallooži on sattunud istuma, käratseb naisterahvas sellest, et saalis on umbne. Või siis sellest, et mõni naaber, kes sundimatult oma tooli kõigutab viib ka selle tooli, millel teie istute pidevas rütmiliste kõikumisse. Kui sa alles alustad muusika armastamist, oled üllatanud, mis sinus toimub ning sa unistad ainult sellest, et äsja avastatud naudingut rohkem tunda. Kui oled seda võlukunsti, aga juba pikemat aega armastanud näidet ka siis, kui muusika on täiuslik, toota meie kujutlustesse kütkestavaid kujundeid, mis alati puudutavat tunnet, mis meis endis valitsev on siis sa näed, et see nauding pole muud kui illusioon ning mida kaalutlevam ja arukam inimene on, seda vähem on ta tema suhtes vastuvõtlik. Muusikas eksisteerib reaalselt ainult see hingeseisund, millesse ta teid viib. Ning ma olen valmis moralistidega nõustuma, et see seisund äratab meie hinges mõtlikkuse ja õrnad tunded. Ei pea olema ka meie kokkulepet, mille kohta kokkulepet veel ei võta. Väga palju kokkulepet kokkulepetega. Ja. See. On siin võtallima? Vältimatu. Eni. Loobee. Siin on siduda Eli. Kunstile annavad elu ainult kired. See on ka üks põhjustest, miks kunst ei saa õitseda Põhjamaades, kus kõrgema seltskonna arvamus otsustab, kõik kõrgem seltskond arvestab oma seisundit ning ei madaldu kirgedeni olles samal ajal oma irooniaga ning argpükslikku seni ulatuva naeruväärse kartusega seesmiselt tühi. Et kunstis midagi saavutada, peab endas tundma kõiki neelavat kire tuld. Ilma selle tingimusteta, see tähendab tegemata nooruspõlves hirmsaid lollusi näeb ka kõige arukam ja peenem inimene kunsti just nagu läbi loori. Ta näeb, aga samal ajal ka ei näe, milles seisab kunsti olemus. Olles väga täpne ja läbinägelik, kõiges, mis ta tähelepanusfääri satub näeb ta kunstiga kokku puutudes ainult selle välist külge. Niisugune on Walther, kui ta muusika või maalikunsti üle arutleb. Isegi Rafaeli maale vaadates hindab põhjamaalane selles eelkõige puhttehnilist oskust värvi lõuendile kanda. Kui aga jutt läheb muusikale, vaadake vaid, mida päevast päeva ajalehes Miruaar kirjutatakse. Luban endale neid pilkavaid sõnu lootuses, et mu kohtunikeks saavad just need täpsed asjatundjad, keda ma praegu aimasin. Nende intellektuaalne eelis on selles, et nad paremini kõigist kogu maailmas kõige üle otsustavad kaasa arvatud asjad, mida nad ainult pooleldi näevad. Kui mul oleks vaja kirjutada muusika või maalikunsti ajalugu püüaksin neid tundma õppida Itaalias, kuid kirjastama hakkaksin seda Pariisis. Kui jutt läheb hinnangute õigsusele väljenduse täpsusele saavutavad põhjamaalased, keda on kaks sajandit kasvatanud rohkem või vähem vaba poleemika. Jällegi selle eelisemile nad skulptuuri ees seistes või sissejuhatust suurele Ashitatuaariale kuulates kaotasid. Prantsusmaal täidab muusikul või kunstnikul koha, mis peaks kirgedele kuuluma. Hirm patustada mingite üldtarvitatavate normide vastu või mure selle üle, kuidas õnnestunult terav meelitseda. Inglismaal on kunstipaadunud vaenlasteks uhkus ja piibellik vagadus. Kõiki ühiskonna kõrgklassi kired surub alla haiglaslik kõrgus mis pole muud kui üks uhkuse väljendusvorme. Suuremal osal noortest on aga kired hoopis vähenenud, kuni vältimatu vajaduseni. Teha iga päev 15 tundi rasket tööd, et mitte jääda tüki leivata ja surra tänaval nälga. Nüüd on selge, mis pärast viljakas Itaalia Dolce, Farniente ja armastuse kodumaa on samal ajal ka kunstide sünnimaa ning mis pärast sellele vaatamata on väikeste valitsejate umbusk viinud selleni et ainult põhjas võib leida küllaldaselt haritud inimesi, kes kunsti üle otsustada võivad. Et heita valgust sellele küllaltki ähmasele mõistele, mida kõikidest rahvustest kirjamehed seostavad sõnaga maitse tuleb tihti naasta selle sõna algse tähenduse juurde. Maitsesõna täpses mõttes on see, mida tunneb laps, kui ema on talle andnud ilusa punase virsiku muusikakunstile mõeldes näengi enda ees seda toredat poisikest, kes rõõmsalt oma virsikud sööb. Varsti aga kaob tal isu kõige värske ja magusa järele. Olles vaevalt 16 aastaseks saanud, hakkab ta isukalt õlut jooma. Kuigi elu on mõrkjas ja algul ei pruugi ta talle üldse maitseda. On alles siiski oma teravus. Sellele koolilapsele, kes alles eile tagumist paari mängis. Kuid nüüd sellise kiiruga endale õlut palub valada, tundub maiustamine nüüd simuleerimisena. Möödub veel mõni aasta ja õllest on talle juba vähe. Ükskõiksus, mida ta selle oma sõnade järgi maitsetu asja vastu tunneb sunnib teda nüüd tellima saksa rooga sauerkraut i. See tore sõna tähendab hapukapsast. See ei meenuta enam sugugi virsikud, mille isuäratav lõhn kolmeaastasele lapsele nii palju rõõmu pakkus. Sedamööda, kuidas inimene vananeb, kaotab ta isu puuviljatäie maiustuste vastu, mis talle lapsepõlves palju rõõmu valmistasid. Nüüd tahab ta kõike teravamaitselist jakk kanget see üha kasvav vajadus teravamaitselise toidu järele ning ükskõiksus kõige vastu, mis on magus ning maitsev on võib-olla küll mõnevõrra järsk, kuid samas väga täpne märk kõikidest neist pööretest, mis on aastail 1730 kuni 1823 muusikas toimunud lihtsat ja kõrvale meeldivat meloodiat võrdlen ma aromaatsete magusate puuviljadega, mida me lapsepõlves väga armastame. Harmoonia vastupidi, vastab teravamaitselist ele, mõrketele, Jäppipardatud kastmetega toitudele mille järgi tantsiks muutunud maitse aastatega üha rohkem vajadust tunneb. Aastail 1730 kuni 1823 muutus muusikapublik nagu laps, kellest sirgus noormees ja kes hiljem muutub kõigest tüdinud vanuriks õrnade ja magusate teoste vastu jahedaks ning asus teravust ja kangust taga ajama. Võib öelda, et ta põlgas ära aromaatsed virsikud et nõuda suurtelt heliloojatelt, kes on kutsutud talle naudingut valmistama hapukapsaid vürtsitatud kastmeid ja kirsivett makstes selle eest kuulsusega. Kas peab harmoonia olema väärtuseks omaette ning juhtima meie tähelepanu meloodia alt kõrvale või peab harmoonia ainult meloodia mõju tugevdama? Tunnistan, et jaatavalt vastama küsimuse teisele poolele. Ma näen, et kunstiteostes jätab kõige sügavama mulje harilikult vaid üks detail mis oma ilus on erakordne aga mitte paljude detailide kogum, mis meid vaid pooleldi liigutab. Inimese süda ei saa midagi sügavalt ja täielikult üle elada. Kui meie tunnetele lisandub vajadus eelistada üht naudingut teisele. Kui tunnen vajadust kuulata suurepärast harmooniat, lähen kuulama Haydni, Mozarti või Beethoveni sümfooniat. Kui mulle meeldib meloodia, vaatan salajast abielu või kuningas deodorit. Kui tahan mõlemat naudingute liigid ühendada ja kuulata võimalust mööda nii üht kui teist, lähen las skaala teatrisse vaatama Don Juani võit, ankredit. Pean tunnistama, et mida enam ma harmoonia rägastikku süvenen, seda rohkem kaotab muusika minu jaoks oma võlu. Armoliseerimise jaoks on vaja teadmisi. Saatuslik asjaolu, mis igat liiki lollpeadele ja pedantidele on uksed muusikasse laiali teinud. Rääkida raamatus maalikunstist ning pilte kiita on tohutult raske. Maalidega jätavad isegi tobudele endast vähemalt mingi kindla mälestuse. Aga rääkida muusikast, kuivõrd totakate ja naeruväärsete fraasi teeni võiksin jõuda. Hea muusika. Need on eelkõige meie endi elamused. Muusika peab valmistama meile rõõmu, sundides meie ettekujutust teatud minutite jooksul elama kindlates illusioonides. Neil illusioonidel aga ei ole skulptuuride omast rahulikku ülevust ega korreczomaaridele iseloomulikku unistavat õrnust. Rossini muusika põhijooneks on kiirus, millega ta meie hinge nukruse sügavusest, kuhu ta on tänu Mozarti mõõdukas tempos muusikale jõudnud jälle välja toob. Rossini muusikas leian maga, värskust, mis sunnib meid igat aktiga üha rohkem rahulolevalt naeratama. Just sellepärast tunduvadki kõikide teiste heliloojate partituurid, raskepärased ja igavad. Kui Mozart oleks debüteerinud meie päevil, annaksime tema muusikale just sellise hinnangu et ta võiks meile meeldima hakata. Peaksime teda oma kaks nädalat järjest kuulama, kuid juba esimesel etendusel oleks ta surmkindlalt välja vilistatud. Kuigi Rossini muusika pole kunagi raske, väsitab ta meid siiski kiiresti ära. Kõige rafineeritum Itaalia muusika ja itaallaste armastaja kes on Rosiinid 12 aasta jooksul pidevalt kuulanud tahaks viimasel ajal juba midagi uut kuulda. Mis saab siis 20 aasta pärast, kui see viljahabemeajaja on sama aegunud kui salajane abielu või Don Joann? Rossini on harva kurb kuid mis muusika see on, kus pole mõtliku nukruse varjugi? Meie kiirustaval ajastul on Rosiinil üks eelis. Ta ei sunni meid tähelepanu pingutama. Draamas, kus muusika püüab edasi anda sõnade poolt ette antud tunde värvinguid, on vaja mõningat tähelepanu, et liigutatud saada. Teiste sõnadega, et kuuldud täielikult nautida Rossini partituuridest, kus ükski aaria või duett pole midagi muud kui hiilgav kontsert number on vastupidi. Selleks et naudingut tunda, pole vaja peaaegu mingit tähelepanu. Ja mis on heliloojale eriti kasulik. Sagedasti pole vaja isegi seda, mida romantiliselt meelestatud inimesed nimetavad hingeks. Kuulge, türklane teatavaks, võtke saaminud naistele, tühja, iial ei kavatse müüa volvo meediasse, teine. Häid, kaduge ruttu, et kuidas. Vaja häid olemust, midagigi. Üsna rumalalt Arbitustab valmistuda, stardiks näidata, kui paari jahukesed ta ruttu-ruttu nagu kanti, nagu. Mis siis oli vaja oma lahtrit, Arktikast turi stardib, tasub veel nagu paistis. Nagu ütleb, on mul värvid aasa kaustajaida, korra ägeneb ainult ühel lainel. Ja jah, korra EMORi paigaldades ainuke heades kätes. Oma kaasa koos näidanud korra mehe detaili korraga. Elav kergemeelne ja teravkeelne on Rossini kes kunagi ei tunne igavust. Aga sellepärast ei tõuse kunagi ka üleva tasemeni nagu spetsiaalselt loodud selleks, et keskpäraseid inimesi vaimustusse viia. Kuid vaatamata sellele, et Mozart õrnas ja nukras žanris Rosiinite edestas ning Chima roosa seda kirglikkus žanris tegi ei ole elavuses lennukuses teravuse kõikides efektides. Mida need omadused muusikasse toovad? Rosseinile võrdset Pole ühtki Opera puhvat, mis oleks kirjutatud nii nagu proovikivi. Ja pole ühtki Opera seeriat, mis oleks kirjutatud nii nagu hotello või järve neiu. Otello on oratslastest sama kaugel kui Don Joanist. See on täiesti omalaadne teos. Õnneliku armastuse rõõmu on Rossini 100 korda kujutanud. Kuid duetis ooperis Tarmida on ta seda teinud nii nagu mitte keegi teine maailmas. Ta võis mõnikord olla veidi rumal, kuid mõtteriksus ei petnud teda kunagi, isegi mitte lõbusa Saarias. Ooperi varastaja harakas lõpus. Ja lõpuks pärast kanova surma on Rossini, kes siiamaani pole võimeline vigadeta kirjutama ega kasvõi 20-ks taktiks oma geniaalsust peitma jäänud, ainsaks praegu elavaks kunstnikuks. Kuidas hindab teda järeltulev põlvkond? Seda ma ei tea.