Maailm. On külm ja. Pere kõigile ja head jaanilaupäeva kommetele, rituaalidele ja uskumustele pühendatud sarja tänase saate teema on nagu arvata võibki, täiesti päevakohane ja sedasorti kokkulangemise meil just liiga tihti ette ei tule. Tundkem siis sellest korrast rõõmu ja kuulakem, mida folklorist Marju Kõivupuu aasta pikima ööga seotud tavadest liitustest ja uskumustest räägib. Ja seda nagu ikka, kaugetest hallidest aegadest alates. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Marju, kas sinu kohta võiks öelda, et oled pigem suve- kui talveinimene ja kui suveinimene, siis kas jaanipäeva võib pidada ka sinu lemmikpühaks? Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma olen rohkem kevade ja sügise inimene, aga jaanipäev on minu jaoks väga oluline püha seetõttu aasta ringis, et see on aeg, kui akadeemiline aasta kõrgkoolist saab läbi ja mul on võimalus minna oma kodukant, tee oma lapsepõlve koju käia oma lähedaste kalmudel surnuaiapühal näha tuttavaid inimesi, keda teinekord ei ole aastaid näinud, nii et see on väga tähtis püha minu jaoks küll, räägime siis, kuidas jaanipäev ja jaanilaupäev mõistagi üldse Eestisse jõudis ja kui kaua enne Kristust see juhtus. Ma julgen arvata, et jaanipäeva või õigupoolest siis suvise pööripäeva püha tähistamise tava hakkas inimeste jaoks olema tähtis ilmselt juba sellest ajast, kui nad siia Eestimaale elama asusid, sest väga paljudel rahvastel ongi iseäranis just põhja poolkera rahvastel, kellest me rohkem teame. Muidugi on siis niinimetatud jaanipäev tun ja väga oluline rahvakalendri või aasta ringi tähtpäev kui suve alustav pööripäeva püha. No miks ma ütlen niinimetatud jaanipäev, sest vanemas traditsioonis ja vanemas rahvakalendris ei keskendu need päikesekalendri, niisugused aastajaotustähised ja väga konkreetsele kuupäevale, vaid pööripäeva pühad kestavad teinekord nädalast, vaated mõne kuunigi, noh, kui me vaatame näiteks jaanipäeva, vastandid Talsi pühad, talvised pühad jõulud, et see on tegelikult mingisugune pikem periood ja nii on siis ka jaanipäev või see suvise pööripüha tähistamine ilmselt meie esivanematel olnud natukene pikem periood kui üks pidulik õhtu, kui süüdatakse lõke, kas me võime siis nii-öelda, et jaanipäeva tuntakse ja teatakse siinmail ikka hea mitu 1000 aastat? No võib arvata küll, võime öelda tõesti, et inimkultuuri algusaegadest paar 1000 aastat ikka jah, et kuna meie esivanemad, kes siia saabusid pärast mandrijää taandumist selle piirkonna kasustasid, siis teoreetiliselt võime Ta ta ja väita, et suvise pööripäeva tähistamine on siis olnud oluline meie vanemate asukate jaoks samamoodi nagu teistelegi Põhjala rahvastele, sest päikesekalendri kaks kõige tähtsamat püha suvine ja talvine pööripäev päev on põhjarahvaste aastajaotuses aasta kalendris olnud läbivalt väga olulised. Miks nüüd jaanipäev, miks seda jaanipäevaks on hakatud nimetama? See on siis ristija Johannese sünnipäeva järele ja tema oli siis teadupoolest Jeruusalemma preestri zakaarjase ja neitsi Maarja nõbu Eliisabeti poeg ja väidetavalt siis noormehena nägi Johannes jumalikku ilmutust, temal kästi hakata ristima siis teda kuulama tulnud inimesi ja muuhulgas Johannes ristis siis ka Jeesuse ja seepärast siis on aegade kristlikku kultuuri tulles ka jaanipäeva nimetus tuletatud siis pühast Johannest maakeeli siis jaanist, aga näiteks meie maausulised eelistavad kasut toda nimetust Leedo päev või Leedo püha koguni. Ja seda sellepärast, et Muhu saarelt on siis folkloorikogujad kogunud kirjeldusi ka Leedu päeva või Leedo püha tähistamise kohta. Ja see on siis üksiti markeerinud ka seda perioodi rahvakalendris suvist pööripäeva ehk aega, mil päike on pesas. Ja on ka teada veel varasematest kroonikakirjutustest, et seda püha jaanituld mitte tehtud ainult jaanipäeval, vaid ka teistel kesksuvekalendri tähtpäevadel, mida on siis hakatud nimetama ühe või teise pühaku järgi ja mis on meie kalendrisse siis kinnistunud ühele või teisele konkreetsele päevale. Ehk on sul teada mõni eriti haruldane Kristuse-eelne tava, mis tänaseks ammuilma unustatud? Ma arvan, et isegi võib-olla unustatud ei ole, sellepärast et pööripäevadel on usutud. Ta on liikvel nii head kui kurjad jõud ja üks võimalus kurje jõudusid peletada on teha jaanituld pehhani, lõkke erinevate teadete kohaselt on siis seda tehtud nii-öelda kahte viisi on väiksem jaanilõke, mis peaks kaitsma siis oma peret, karja, vilja on süüdatud kuskile kas lohku maapinnas või, või on siis tehtud kuhugi oma koduaianurka, seda kommet. Ta on kirjeldatud ka seoses leedu tule süütamisega ja see teine on mõeldud siis juba suuremale kogukonnale ja kui ei ole võtta kõrget küngast, kuhu see tuli maapinnale teha, siis väga paljudel puhkudel on aetud, see tuli pütiga kõrge ridva otsa, nii et siis kõrge ridva otsas põleb tõrvapütt, mis heidab valgust puhastavat ja tervendavat valgust kogu ümbruskonnale. Ja ega seda niisugust natukene Bakhanaali tüüp peopidamist pööripäeva aegu on katoliikliku ajal taunitud, sellepärast et näiteks Russovi kroonikas on teada, kuidas siis on talurahvas ja siinsed baltisakslased on tulnud kirikute juurde kokku jaanipäeva pidama. Maarahvas on tulnud kirikusse siis pattude andeksandmist saama, aga baltisakslased on teinekord tulnud või mõisasaksad on tulnud ära jooksnud orje otsima, sest eks ole jälle tullakse kodukirikusse tagasi. Ja sellel ajal siis kirikute ümber on läbi viidud ohvritalitusi, mida ei saa kuidagiviisi seostada ta nii-öelda kristliku maailmaga, mis on võib-olla küll saanud niisugust kristliku värvingute glasuuri juurde. Aga olemuslikult on seotud ikkagi sigivus maagiliste toimingutega, et kari sigiks, et peresse sünniks terveid ja tugevaid järeltulijaid ja ka vili looks pead ja inimeste elu läheks hästi. No tsiteerinud Hussari Kroonikat mehed, naised ja tüdrukud ohverdasivad seal oma ohvrid, vahaküünlad, vahast, hobusid härgi vasikaid lambaid, et siis Nemad paremini sigiksivad. Peale selle keerutasivad naised raha kolm korda ümber pea ja viskasivad altari peale, kui nad sedaviisi oma ohvri olid ohverdanud, algas jaanitule ääres priiskamine ja Brassimine loomine ja tantsimine ja torupilli puhumine. Kuni see viienda, kuuenda ja seitsmenda käsu rikkumisega lõpes sedaviisi sündis iga kloostri ja kiriku juures jaanipäeva ajal. Et sisuliselt on jah need eelkristlikud tavad siis saanud kristlikku konteksti selle kindla paiga, kus seda tehakse läbi, viiakse kloostris kirikus ja palutakse siis nii-öelda eelkristlikele toimingutele ka teatud mõttes nagu niisugust kristlikku tuge või väge. Kas võib oletada, et jaanituld tehti Eestimaa pinnal siis ka rohkem kui 2000 aastat tagasi? Teoreetiliselt muidugi võib oletada, sellepärast et, et kui me vaatame üldse väga erinevaid rahvaid, kes kas või Euroopa pinnal on elanud, siis väga mitmesugused mega liidi näiteks Tõun Heinson, eks ole, seotud päikesekalendri austamisega, ta on ehitatud niimoodi, et pööripäevasel ajal päike paistab siis teatud kindlatele väga tähtsatele väravatele, aga samuti näiteks kui me vaatame, võtame meie lõunanaabrite lätlaste praktikaid, siis ma tean, et näiteks väga paljude talude peaväravad on orienteeritud sellele, et päike paistaks just nimelt jaanipäeval talu peaväravasse ja et ilmselt päikese austamisega seonduvad sellised ürgsed kombed, sealhulgas ka kiikumine, niisugused võib-olla ohjeldamatud peod annavad aimu pööripäeva tähtsusest Kristuse-eelsel perioodil. Ja ristiusu tulekuga siis no põhimõtteliselt nii-öelda, kui me vaatame Eesti rahvakalendrit laiemalt, siis meie rahvakalendri tähtpäevade nimetused on ju kõik katoliiklikust kalendrist mugandatud tähtpäevade nimed on ühe või teise pühaku järgi kinnistunud ühele või teisele kuupäevale ja nagu inimkultuurile tunnuslikon. Ega ta ju isoleeritult toimi ja uue kultuuri tulles sünteesiti vanast ja uuest endale vastuvõetav, endale sobivam noh, tegelikult nii, nagu me seda ju tänasel päevalgi teeme, me otsime ka juuri. Me tahame minna ajas võimalikult kaugele, leida neid selliseid ürgseid kombeid ja samas kohendada neid meie ajale vastuvõetavaks ja arusaadavaks ja küllap see nii on läbi aegade olnud nii, et kuskil seal 13. sajandi paiku võib siis öelda, et paganlus ja kristlus ulatasid teineteisele käe vaikselt jah, kindlasti, ja kusjuures on tähelepanu väärne just see katoliiklikus kultuuris, seda nii rahvapärases õigeusus kui ka niinimetatud külakatoliikluse seda vahet nii väga ei tehta ja nii-öelda sellist võib-olla puhast vagu, et luteri kirikureformi käigus ja üldse luterlik periood ehk tekitas rohkem sellise vastanduse, et mis siis on niisugune kristlus puhas vestluse, mis on kõik see, mida siis kas nimetatakse ebausuks pagana usuks või, või milleks iganes. No tuleme aga jälle kõige värvikamate, ilvekkavate ja emotsionaalsemat jaanilaupäevaga seotud kommete, uskumuste, erituste juurde võimalikult kaugetest aegadest tänaseni jaanipäevaga poolest seotud sellised teatud kindlad traditsioonilised tavad, kombed ja uskumused, mis on elujõulised tänapäeval ja mida on kasvõi hea meenutada ja üks kindlasti on seotud siis sõnajalaõie otsimisega ja üldse maagiliste taimede otsimistega mõeldud pööripäev on täis salapära, jaaniöö on täis salapära, on võimalik kohtuda kõikvõimalikke üleloomulike olenditega, mida nii-öelda harilikul argisel ajal ei näe ja koos sõnajalaõie otsimisega räägitakse lugusid ka sellest, kuidas jaaniussid on tikkinud ja üks väga ilus seletusmuistend on siis Mattias Johann Eiseni meie vanema põlve folkloristika dialoogi poolt kirja pandud tema poolt välja antud Jaani raamatusse, kuidas ta räägib, kuidas jaani öösel üks vaata vaeslaps nuttis, sest tal ei olnud võimalik korralikult ennast riidesse panna, tal ei olnud võimalik korralikult kõhtu täis süüa, ta oli kõigi poolt maha jäetud ja ta istus ja nuttis ja tema juurde roomas üks tillukene ussikene, küsis, mis sa nutad ja kõik need pisarad rikkusid selle jaaniussikese peale ja sealtmaalt siis nüüd jaaniussikesed jaani öösel helendavad ja on näha, et nad oleks nagu selliste pisikeste kristallidega üle külvatud või väikese laternaga varustatud ja see jaaniussi imede maagia kuulub ju ka ühe paljude jaaniöö imede juurde pööripäeva ajal korjatud ravimtaimed, sellel perioodil tehtud viha, nendest usuti, et nad on eriliselt tervendavad ja nii on ka meil olnud kombeks inimpõlvi tagasi juba jaanipäeva paiku, vahetult enne jaanipäeva, aga ka jaanipäeva öösel, siis koguda erinevaid taimi. USA on olnud ende taimed, neid on pandud maja kõikide vahele, et näha näiteks, kas keegi perest saab, kas tütart Peretütar saab mehele, kas aasta jooksul keegi perest lahkub teispoolsusesse siis näiteks peremehed on ennustanud, viljasaaki on pannud viljakõrsi samamoodi palgi vahele ja siis vaadanud, kuidas nemad seal on ja osanud märke välja lugeda, kas tuleb saagikas aasta. Aga samuti näiteks eks on kosjafantaasiad olnud väga populaarsed ja noorte neidude hulgas tulevase ennustamine ja seda just iseäranis jaani öösel. Et on siis ka käidud kogumas Daini seda teha kindlasti väga vaikselt, kas on siis üheksat sorti kell 12 eri liiki taime lille otsitud ja pandud padja alla on usutud, et unes nähakse kedagi, kes siis saab olema tulevana aga samuti jaani. Öösel on kogutud kosmeetikat kõik, kes tahavad ilusad olla, jaaniöist kastet koguma, seda pudelisse villima ja säilitama. Sellepärast kes Jaanilisegastega oma nägu määrib või mõne haiguse puhul ka sisse võtab, saab kindlasti terveks ja tema jume paraneb näiteks jaanikastet don kasutatud sügelisti arstimiseks ja on usutud, et see jaaniöine kaste olevat sama väge täis nagu kirikus ristimise vesi, siis jaani öösel on võimalik kohtuda ka lahkunud esivanematega, kes võivad anda sulle erilise õnne ja üks selline tore lugu mul on ka varutud. Et ühesõnaga jaani öösel juhtunud üks noormees järve äärde ja kuna ta olnud hobustega õitsil hoolimata sellest nagu ikka vanasti tuli ka tööl olla, hoolimata sellest, et oli pühade aeg istunud, siis järve ääres valvanud hobuseid lõkke ääres ja tulnud siis järvest välja üks mees, kes näinud olevat nagu selle noormehe ammu surnud isa ja nad hakkavad juttu rääkima, mõlemad küsivad teenelise käekäigu kohta, et kuidas siis seal on, kus mina enne elasin ja kuidas seal on, kus oled sina ja kuidas sa siis praegu elad, poeg räägib muidugi, et tänapäeval elatakse hoopis teistmoodi kui sinu ajal, et mitte midagi ei ole enam, samamoodi aetakse juttu. Ja kui isa on tahtnud, siis ära minna tagasi järve, siis on poeg küsinud, et kuidas isal on võimalik maa peale tagasi tulla ja pealegi veel veest. Ja isa siis vastab, et kalmulistel on sellel ööl vabalt võimalik ilma peal kõndida ja olla kus iganes, kus ainult tahet. Ja isa annab pojale siis hõberaha ja kõik kaob ära, kõik on nagu ennegi. Poiss läheb koju, kellelegi ta sellest ei räägi, aga kui ta hakkab laadal käima ja endale ühteteist tarvilik ostma, siis isa antud hõberaha tuleb alati tagasi, et see on selline maagiline raha, mis sinust iialgi ei lahku, aga see noormees elas seitse aastat väga toredasti, tal oli kõike külluses, kaduste siiski ühel jaani öösel ära ja kuhu ta jäi, ei tea keegi. Nii et võib ka siis sellest oletada, et väga ettevaatlik tuleb olla jaani öösel väga erinevate finantstehingute lepingute sõlmimisega, sest ta ei pea iialgi, kes on see, kes sulle ennast sellisena näitab, et need on natuke sellised hoiatuslood, et võib-olla ka vana halb, ise võib jaani öösel võtta meile mõne tuttava inimese kuju, pakkuda meile midagi, mis annab meile küll mingiks ajaks hüved ja võimalused, aga tegelikult me oleme ära müünud oma hinge kõige eest peab maksma, kõige eest peab maksma just nimelt jaani öösel kõnelevad puud, puud kõnelevad loomadega, linnud kõnelevad inimestega, puude loomad, räägitakse, tunnevad jaani öösel eriliselt tulevikku ja kes on siis erilised targad ja kes on olnud siis eriliselt vagad, saavad jaani öösel ka natukene aimu puude keelest lindude keeles loomade keeles taga kivide keelest võib teinekord aru saada ja jaani öösel võib siis ka nähane, selge. Et nad on just tavaliselt, on just see aeg, kus tasub siis vee ääres vaadata, et kuidas nad seal ennast tuttavad, kes mängib kannelt, kes laulab, kes peseb ennast, kes kammib juukseid ja jaaniöö on ka see, kus väga mitmetes kohtades ilmutavad ennast kas jõgedes või järvedes sinna uppunud või uputatud linnad, nende kellad helisevad. Inimesed, kes teavad vajalikke sõnu, püüavad varandusi saada, panevad valmis juba kõik õied ja kõik muu sellisega raami aga tavaliselt varandust ei õnnestu kätte saada, aga samuti Tase kavalusega. Need uppunud linnade elanikud püüavad siis meie elavate hulgast endale uusi linnakodanikke saada, nii et tuleb siis ka veekogude ääres olla ettevaatlik, on see õpetuseiva jaanilaule, Päeval peab olema nii valvas kui veel vähegi võimalik, sest et kogu see võlu, mida see öö välja pakub, on seotud ikka väga mitmete ohtudega. Jah, ja seda just iseäranis tõepoolest jaaniöös rituaalne kui jaanilaupäev, siis läheb üle nii-öelda jaanipäevaks, et kui me siis öösel ringi liigume, siis me peame vaatama, kuhu me satume ja kes on need, kellega me suhtleme, sest hommikul mõnikord tabada meid ebameeldiv üllatus. Et selliseid lugusid räägitakse palju ja see on pööripäevadele ja pööripäevasele või niisugusel ajale väga tunnuslik, kus siis tõepoolest, et kõik võimalused saavutada kontakte, teispoolsusega, kogeda imet, näha midagi niisugust, mida tavalisel ajaline Ja nüüd kodulehele ja nüüd. Ja nüüd tulge tulda, oige, ma Jaanid. Ja need kes ei tule, jaanisoo, tuul, jaani. Ja nii ja liiku too too idatuul ja niitu ja liiku, kes ei tule jaanituul ja nyyd ja liiku jõulusöör koos käia tööl ja nüüd. Ja nüüd ideed jõulude eeltööd ja nüüd. Ja nüüd. Üks maa. Eks räägime jaanipäevaga seotud kommetest või rituaalidest. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Kuidas on sinu kogemused ja tähelepanekud, kus ja kui palju üldse tänapäeval neid vanu tavasid, kombeid meeles peetakse ja neid ka läbi viiakse? No mulle tundub endale küll, et need on pigem sellised maakohad või inimesed, kelle elustiiliga sobib rohkem selline traditsionaalne elulaad ja kelle jaoks on olulised tõepoolest need kombed, mida me arvame teadvat, et meie esivanemad on neid järginud, mille kohta on rahvaluule arhiivis kirja pane, kuid milliseid tekste on siin-seal publitseeritud, mille kohta me oleme lugenud, et ühte või teist kommet järgiti, või tehti, või oleme kusagil näinud, et linnade jaanipäevad on ehk pigem juba niisugused pokud tuurile orienteeritud võimalus suuremal kogukonnal kas linnaosal või mingil piirkonnal hilja tulla, lihtsalt lõbutseda. Et võib-olla noh, jaanituli on kahtlemata obligatoorne ja jaanitule ääres selja soojendamine, muuseas see päästab terveks talveks radiku liidist ja muudest hädadest. Et niisugused vanemate inimeste kokkusaamised jaanitule ääres, et see kindlasti kuulub asja juurde, aga eks kui me siin sajandeid tagasi täheldasime, et lugupeetud kroonikud panevad pahaks meie ohjeldamatut lõbutsemist, siis eks seda ohjeldamatut lõbutsemist tulebki etega. Tänaste suurte jaanipidude käigus olen siin Tallinnas isegi kohanud ja käinud ja vaadanud, kuidas samamoodi tulevad võimuesindajad appi ja üleväsinud, pidulisi kõrvale toimetama ja kõike muud säärast, millest võib-olla noh, oleks võib-olla võimalik hoiduda hädas, mis see korral seda on vast kogenud kõik inimesed, kes jaanilaupäeval on nina kodust välja pistnud kes pole mingitel põhjustel saanud maale sõita, aga on läinud mõnda kohta, kus on suur ja uhke avalik jaanituli. Aga ikkagi, kas sinu kodukohas näiteks sinu lapsepõlvekodus, no on midagi sellist vana ka nüüd jaanilaupäeval läbi viidud midagi väga vana? Kindlasti minu jaoks jaanipäev on, on kui mul vähegi võimalik on ja ma Võrumaale satun, ma tahan kindlasti käia vana kombe kohaselt jaanipäeval saunas, sest ihuharimine enne peole minekut. Ta on kuulunud asja juurde, et noh, tänapäeval kui me jaoks on selline hommikune õhtune dush on iseenesestmõistetav, vot siis seda enam omab see saunas käimine erilise, rituaalse tähenduse, sellepärast et see on see aeg, kui mul hästi veab, ma olen oma käega saanud valmis tehtud, nii mõnedki värsked vihad ja on kohe selline tunne, et kogu selle akadeemilise aasta niisugune taak saab jaanisaunas endast välja klopitud ja, ja väljapekstud, et see on iseäranis tore kindlasti niisuguseid toidud, me oleme ka nendes saadetes palju toitudest rääkinud ja mõned toidud nagu, ega jaani sõi kusjuures muuseas ka siinset baltisakslased, ka need ühes Liivimaa, need, kes on siis elanud Põhja-Lätis, aga nende mälestustes nemad räägivad jaanijuustust, et see eriline kodus valmistatud kohupiimajuust sõir, mida siis maitsestati köömned tega, mida saab tõepoolest teha ainult nii-öelda päris lehmapiimast kodus ka see on üks niisugune rituaal, pärgade punumine, kindlasti lehmadele kandi pärgi ja Lõuna-Eesti absoluutselt tähendab minu lapsepõlves oli see ka ikka üpris tavaline, et jaanipäeva paiku lehmadele punuti pärjad pähe, et nad oleks hästi ilusad. Noh, ma olen kusagil ühes lastejutus, kirjutasin tega, lehmad sellest ilus, suurt midagi ei jaganud, nemad said aru, et ristikheinapärg on hea süüa, aga juba see pärja punumine oli nii-öelda vana aja lastele, kelleks mina ka pean ennast juba vana lapseks, oli tegelikult tegevus oma ja ilusate pärgade punumine, pärgadega, kaunistamine, see on see niisugune tegevus, mis on tegelikult just nimelt võimalik ainult väga lühikesel ajal enne jaani. Sest pärast jaani läks heinateoks ja kõigel sellel, mis nurmele niidul kasvas, oli juba sootuks teistsugune, praktiline tähendus. Ei mingisugust ilu. Et jah, see lehmadele pärgade kaela paneks, selline päris armas tava, aga kas vastab tõele, et näiteks üle tule hüppamine, et see olla pärit hoopis slaavlastele üle tule hüppamine, minu arvates väga paljude rahvaste kommete hulka kuuluv põhjamaa slaavi ja, ja samuti ka noh, Euroopa erinevates rahvast ja et vot see on seesama üle puhastava tule hüppamine väga erinevatel kalendrite päevadel. Muuseas, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis slaavi kombestikus rahvakalendris seda tehakse ka siis, kui peetakse Maaslenitsate vastlapäeva, kus ka teinekord süüdatakse lõke. Selge on ka see komme, teeb muidugi see on üks, üks üks vana ja väga auväärne tava. Aga minus ärkab jälle see rahvapedagoog, kes ütleb, et ka vanu rahvakombeid tuleb mõistusega järgida. Et mitte oma jõudu nii-öelda üle hinnata, sest tänapäeval muidu seda tavatsetakse siin-seal teha või sul andmeid tavatsetakse ikka, tähendab mul on üks natukene nukker lugu ka seoses jaanipäevaga. Eks lastest sattus jaanilaupäeval haiglasse, tal oli tarvis pimesool välja opereerida ja kui ma siis haiglal jumalast tühi ja kui ma siis jaanipäeval läksin teda vaatama, kuidas ta ennast tunneb, pidin paraku kurbusega tõdema, kui palju lapsi oli sattunud haiglasse ja kui ma siis tohtriga rääkisin sellest, siis ta ütles, et kahjuks see on ka üks eesti jaanikombeid, et väiksemad jäetakse järelevalveta, nendega juhtub väga mitut sorti äpardusi, mõist neist on seotud ka tulega, nii et. Ma ei taha küll moraali lugeda, aga võib-olla selle pidutsemise käigus ja nende vanade kommete austamise käigus on mõistlik ka meie peenemale perel silma peal hoida, et nad ei satuks nende rahvakommete täitmisega liialt hoogu. Ja ikkagi vist parem on see, kui te üle tule. Paet, kui kuidagi teisiti ei saa, et siis minge läbi suitsu korraks, nagu vist vanasti karja aeti. Suits on ka puhastava toimega puhastav just nimelt ja, ja kõige lihtsam ja kõige toredam komme on ikkagi selga soojendada, vaat sa tuletasid mulle meelde ühe ammuse jaani. Tule, kui ma õigesti mäletan, siis me olime koos ansambel helleroga, kes muuseas tähistasime oma neljakümnendat juubelit ja me olime ka laulsime. Mingisugusel ma ei mäleta, kas oli Tartus või kusagil ja, ja see olime kuidagi hästi väsinud, võtsime ringi, selg ümber jaanilõkke, tammusime ümber selle lõkke ja meiega tuli väga palju inimesi kaasa ja see oli täiesti niimoodi spontaanne niisugune ümber tule, laulmine, selg, tule poole ja ma ei mäleta, et mul järgmine aasta läks, selg valutanud nii, et alati ei pea hüppama, saab ka natuke lihtsamalt ja toimis küll, toimis taimis. Jaanika Juhanson. Anna meeloovasikaal. Juulikuu ma anna sulle terve sõira. Vana sul terve sõira oli? Juulikuu käigi näiderasakaiisigali. No kui kogu meie eelnev jutt puudutas ikkagi ja ainult jaanilaupäeva, siis jaanipäevaga on aegade jooksul ka tavasid ja rituaale seotud, võib-olla pisut kahvatuvad, aga siiski no vot, nagu ma päris alguses ka ütlesin, et kui me tahame nüüd päris vanasse aega tagasi minna, siis on see selline pikem pühadeperiood, et niisugust väga täpset pluateerimist nagu nüüdisajal kombeks varasemal ajal polnud. Aga kui me läheme nüüd kaugemasse lähiminevikku, siis kindlasti jaanipäev on olnud seotud kalmistu päevadega. See on see aeg, kus tullakse esivanemate kolmudele ja isegi meie riigi värsilistes rahvalauludes on selliseid motiive, kus siis lapsed, kelle vanemad on teispoolse lahkunud, käivad teed ja arutavad, et kes kelle kalmule läheb ja mis Lillida viib ja, ja kuidas nad seal niimoodi laulavad ja toimetavad oma lapsepõlve jaanipäevast mäletan ka, et oli selge, et jaaniöö oli lutt, kuulge, aga jaanilaupäeval tuli minna kalmistule ja seal ei olnud nii-öelda mingisugust vingumist ega jonni, mis ette nähtud. Et kui sa vinguside virisesid, siis öeldi, et nii, et järgmine aasta lähed jaani öösel magama, kedagi ei huvita, et jaanion valge, et on ohjeldamatult lubatud üleval olla nii kaua kui jaksad, aga kui järgmisel hommikul ei suuda olla piisavalt nii-öelda hea kasvatusega esinduslik, sest kalmistule tuli kokku ja kogu suguvõsa tutvuskond ja see on ka natukene selline, ütleme siis paraad, sündmus ikkagi pestud, hästi riides, kammitud kõik, kõik peab olema viimase peal ja Kalnud korda tehtud. Ja üldiselt jaanipäeval on siis olnud kombeks ka naistel kõik oma villased riided kastidest ja kirstudest välja otsida ja panna välja tuulduma, et sellel on üks nii-öelda praktiline pool ju ka ikka tahavad kangad tuulutamist, kuid sisse ei läheks, aga perenaised ja noorikud näitasid siis ka oma varandust kõigile, mis omakorda oli teatud mõttes nagu niisugune väikene signaal, et kus on siis jõukad ja edukad naised, et siia võiks mingil hetkel ka kosja tulla, sest Lydia Koidula vahendusel näitemäng Kosjakased juurutas ka meile ühe sellise rahvapärase traditsiooni, aga lähme korraks jaanilaupäeva tagasi, et siis jaanilaupäeval viidi ka tüdrukutele jaanikased akna alla. No just, ja kellele võib-olla kask seekord viimata jäi, sellel oli võib-olla eriti tähtis näidata, et asjata jätsite mulle kase toomata, vaadake siin, eks ole, absoluutsel, no Marju, kus sinu tänavune jaanituli siis on ja, ja kui rahvuslikult sa kavatsed selle veeta nii, mina nüüd võtan kohe see hõlmad vöö vahele või seelikud vöö vahele ja lähen sellel aastal vabaõhumuuseumis Rocca al Mares, kus mul vanem poeg Kaarel leigaritega koos pilli mängib ja tantsuks tegelikult kõikidele Jaanilistel ja ma tahaks sellest jaanipeost see aasta siis Rocca al Mares osa saada, et mul kipub niimoodi olema, et üks aasta põhjas, teine aasta lõunas, see aasta siis põhjas. Selline oli tänane veel üks maailm aasta ühest tähtsamast pühast pikimas tööst ja kõigest, mis sinna juurde on aegade jooksul kuulunud. Jaanilaule laulsid Mai Mölder Karksist, Marie Sepp Kolga-Jaanist ja Pauline Pihlak Harglast. Helilindistused pärinevad Eesti rahvaluule arhiivist, rahvakalendri andmebaasist Berta. Toredat jaanilaupäeva, kui soovivad teile Marju Kõivupuu, Haldi Normet-Saarna ja helirežissöör maris Tombak ning saadet jääb lõppema tama Kaarel Kõivupuu. Lõõtspillil kuulmiseni.