Tervist mina olen Urmas Vadi kultuuri koju kultuurisaade ja sellepärast räägibki Kivisildnik kultuurist ja soovibki kõrgetelt otsustajatelt ühte riiklikku kohtuasja kultuuri hävitamise asjus. Taavi vorm on konserveerinud loomeinimesi oma lavastuses. Funk konn. Tepandi kirjutas raamatu alguses oli hääl, mod, libesti peab päevikut, head kuulamist. Tere, Tõnu Tepandi. Vaata, Meelis küsimus, see läheb neil ju linti, eks ole, või ja osal mitte otse ja noh, niimoodi armastajale. Tere, Tõnu Tepandi, tere. Sul on üsna hiljuti välja tulnud üks eks raamat mille pealkiri on alguses oli hääl. Ja no ikka olema kogu aeg teadnud, et alguses oli sõna. Miks on nüüd, miks on siis nüüd niimoodi, ütlesid? Jah, see ta niisugust parafraasi meenutab, see on natukene nisugune lopsakus upsakas jah või noh, niisugune. Aga ma ütleks niimoodi, et isegi selle, selle põhilause puhul võiks öelda nii, et alguses oli hääl. Aga noh, las ta olla, aga iseenesest enneli hääl, siseni, sõna, hääl, häälitsus, seeda Jon enneli hääl ja mitte ainult elusolend, häälitsus, aga noh, terve ilma häälitsus. Seda võib tõlgendada ju nendel sagedustel samamoodi. Hääl, kas ta just kuuldav, alati on heli hääl, lainetus. Nii et selles mõttes enne on algmaterjal, siis on alles alles vormistatud mõttekäigud. Selles mõttes. Mina arvasin, et sa ütled mulle midagi niimoodi, et ega seal vahet ei olegi. Ega vist ei olegi. Ei olegi jah, tähendab, aga lihtsalt maid tükinagulisele järgmise taseme asjadesse sõnani väga õiendama. Mis taseme noh, niisuguse, mis on, mis on nagu noh, meist nagu suurusjärk või, või tähendab järgmine aste metatasand või kuidas teda öelda? Mis on üle meie, noh, ma sinna nagu kõik, sest see on järgmine tasand ja mul on ta lihtsalt teadmises ja abiks ja ja siis ma püüan olla temaga korrelatsioonis, et nad on väga vastuollu ei lähe siis. Selle raamatu alguses ja lõpus sa kirjutadki Lohti sellest, kuidas kuidas sina häälega töötad või ka mingisuguseid väga konkreetselt harjutusi, millisena sina häält näed ja mis, mis osa inimese elus on ja nii edasi ja nii edasi, selline ka filosoofiline selle juures. Aga samas tulevad sinna sisse ka sellised peatükid nagu noh, sinu õpetaja, sinu kursus, sinu lavastused noh, muusika ja nii edasi ja nii edasi. Et mu küsimus on, kas Tõnu Tepandi siis on pigem noh, ütleme selline õpik konspekt või on ta nagu selline ka noh, mingi elulugu või, või memuaar või midagi sellist. Ta ei ole elulugude memuaarides hakkaks sinna kõik kirjutama, siis tuleb väga paks ja teine lugu tuleb osalongo on jah on, aga ta on. Ta on selle mõttega, et noh, kogu selle asja paatos, selle raamatu, niisugune ütlemine, minupoolne on see, et, et noh et ega ta tühi ei aita lihtsalt loed läbi ja siis oledki valmis, kõik on seal tehtud, ta lihtsalt kutsub üles arendama ja, ja kusjuures igaüks peab leidma ise oma sisemised vastsed oma oma oma arengutele ja ka loetud ja kuuldud ja tajutud Markustele, ta peab ära tajuma. Ahah, see on see, mul on vaja sinna minna või noh, midagi taolist. Ja seal ma vot need need tagantpoolt võetud niisugused noh, inimesed ja olukorrad ja sündmused ja minu enda käigud mõned nädalad alati kontekstis alati seotud selle selle ühe või teise mõtlemise harjutuse juures nad lähtuvad ja lähevad tagasi, et, et see nii ja see, see kirjutatu või selle harjutuse või mõttekäigu etümoloogia on välja joonistatud, et näed, minul juhtus see nii et äkki vaata, kui sinul nüüd läheb, siis, et äkki sina leiad nüüd oma, kuidas, kuidas sinul see, see oma nisugune hääle leidmise lugu, hääle leidmisel, iseenda leidmise lugu või õigemini on ka arengulugusid, seal on üks osa ainult sellest inimese nihukesest võimsast väljundist on hääl, aga ta on suur osa noh, minu jaoks on ta niimoodi kuskil vaat et kolmveerandmängijal, inimesel. Ja hääl on selline. Selline noh, tõepoolest hämmastav asi, et et ta sisaldab tohutu informatsiooni peale selle niukse verbaalse, noh, ütleme niimoodi noh, niukene lihtsamalt avatava informatsiooni hääles veel veel terve, terve niimoodi sagedusriba ala, mis, mis ei ole kuulda, mis ei ole nähtav, tajub. No ikka seesama lihtne näide, vaata telefonis, kui sa räägid kaasaegse telefonid parema helikvaliteediga, nõnda edasi, aga ikkagi see heliriba on kitsas. Sa kuuled sealt kui teine kasu, mures või valetab või, või noh, mitte ta sulle seda räägiks või kuidagi. Aga sa kuuled ära, et asjad on viltu ja see jookseb sellest mitte sõnadest, häälest välja sellest ja see on, see on üks, üks niisugune igavene kihvt värk. Kuidas selles on tohutu informatsiooni, kihvt on veel see, et seal no mitte niisama löralise. Õmble on siin aga, aga tead nisugune inspireeritud seisundis Bratiivses seisundis häälitsus, hääl, häkkimine see, kusjuures rääkija tahtmata väljub tema keskmest noh, tema tegelikust minast, mida see on minu meelest maailma nimodi seotud. Et see, kes vähegi hingab ja liigutab ja vähegi ta kuskile tuleb kuskil millestki aru saada, ehk siis noh, areneda see püüdleb selle keskme poole. Ja selles keskmes on ka muidugi osake sellest järgmisest tasandist meil niimoodi, et noh, see on omavahel kokku jooksevad mõtlemised. Et ma sõitsin siia sinuga kokku saama. Rakverest tulin bussiga liinibussiga ja mina viimasel ajal ei saa eriti liinibussiga sõita, sellepärast et igalühel on need klapid peas. Klappidest tuleb see muusika, need inimesed räägivad seal omavahel, vaatavad läpakatest mingi filme, klapid on peas ja see kohutav kakofoonia selline helireostus. Et kuidas selle häälega toime tulla. Et see on nagu juba varsti selline, et ma tunnen, et hääled on minu peas, et ma lähen nagu peassegi juba. Sa oled lihtsalt tundlik inimene seal tundliku vastuvõtuga ja sa kuuled need helid ära, sa ei ole selle taustheliga harjunud, kuidas tõtanud ennast tapeediga kogu aeg, midagi, keegi räägib kuskil nurgas kastis või, või üleüldse või sa ja siis sa oled tundlik helide suhtes, noh nii nagu sa oma tööd tehes, aga inimesena ka ju sa oled veits tundlik või üldse tundlik ümbritseva suhtes ja siis sõidab hirmsasti sisse. Siin on kaks aspekti selle asja juures. Kui kuulata näiteks bussis kahe inimese äkki, mis ka ilma klappideta omavahel rääkimist ja ja nad on harjunud sõitma, ei arvesta sellega, et keegi neid kuulab. Ja siis jutt. Noh, ma parem ei ütle, mis ta on, aga, aga vigur on selles, et see ei olegi mulle mõeldud. Nemad omavahel räägivad, see on, tead, see ei kannata eriti kuulanud. Nii, see on üks asi, aga teine asi on see, et. Katri näiteks paneb olev need klapid kõrva rongis, bussis ja siis ainukesed tihedad klapid, mis ei lase väliseli sisse. Sest et see kõrv on ju niimoodi ehitatud, et ta siit võtab siit ümbert kolm võtab ja mina panen lihtsalt need tugevad tropid kõrva. Nii et noh, mis tõeliselt ära sulgevad, need ma ei kuule mitte midagi. Nii et niisugused asjad tropid kõrva, aitäh sulle, Tõnu. See raamat alguses oli hääl ka loetav kui sinu hääle leidmise lugu, noh nagu sa ütlesid, aga seda hästi konkreetselt sa kirjeldad seda, kuidas seal ütleme, lavakooli alguses ei olnud häält. Et räägi sellest enda hääle leidmisest, et mismoodi seal häält ei ole, kuidas sa selle hääle siis leidsid? Eile ta oli kool, läksime, uus, niisugune hääl oli. Ja, ja, ja vaata selle häälega niimoodi, et ta Ta väljendab võrdlemisi tugevalt inimese lapsepõlve. Sellepärast, et ütleme, inimene kuni kolme, pooleaastane, ma lubasin mitte karjuda, ma ei, ma ei karju ka, tab laps, karjub. Ei, ei, ei saa, sest seda natuke ei saa seda lapse karjumist teha, see on seal kogu laps karjub kujut mõttes ja see, te teate seda kõik ja ta paneb paneb siis kahe-kolme, paneb täiest kõrist, paneb pikalt näiteks 10 minutit, vanemad on hulluks läinud ja nii ja peale seda karjun täiest kõrist, siis läheb nänn puhas hääl, hääl ei ole kuskile väsinud, ei, ei kadunud, ei, ei midagi. Ja läheb oma läheb see tuju tal üle ja ja nii. Ja nüüd, kui täiskasvanud inimene treenimata niimodi röögiks, issand jumal, siis on niimoodi, et on ikka häälepaelad on ikka nii ära ehmatatud, et seal isegi, kui nad külmad talvel on, seal võib isegi natuke lõhkuda, kuigi päriselt lõhkuda on kants raske, ta võib ära väsitada. Ühesõnaga, päris lõhkuda on sensorid juba vaeva natuke nägema. Kogu see süsteem hakkab pingestama, tõuseb üles üles, üles, üles, üles ja, ja siis ta heal juhul siis nii jääbki. Ja ma võin rahama tudengite pealt kaunis vaadata, enam-vähem nii milline see lapsepõli on olnud ja nõnda edasi sõna- aimata niimoodi. Ja mõni inimene räägib eluaeg sellise häälega, kui ta on, kui ta on eriti veel niukses aktiivses olekus. Aga noh, nii mul oli ta veel kõik Bel kõike veel sihuke kitsas ja, ja noh, ma ei olnud nagu üldse selle teatriga häälega üldse tegelenud. Siis ta hakkas neid koledal kombel segama ja siis ma tahtsin veel lisaks mul see kitarri laulude tegemine ja see hakkas mulle väga meeldima. Laulmine, rehiniru ei saanud siin eriti üles tuhandeid alla mindud ja siis ma hakkasin seda asja seal uurima ja siis Jaan Tooming temaga me kahekesi siis hakkasime alguses seda asja niimoodi uurima ja tegime seal, vaatasime, millised harjutused ja siis veel mingisugused asjad ja mingisugune kirjandus ja siis me ikka proovisime. Ja siis ta läkski niisuguse katse-eksitus meetodil lavakoolist ja siis pärast Tartus Tartus me tegime ka stuudiot ja siis stuudiotegemise aeg oli siis ka üks niisugune minu jaoks niisugune õppimise aeg siis siis me niimoodi püüdsime seal mingisuguseid nihukesi süsteemseid treeninguid sisse viia, mida me siis ka kohati ka meil õnnestus ja siis samal ajal siis noh, mind huvitas hypase see häälemahu suurendamine ja ta allapoole viimine ja allapoole põhiliselt just talve üle. No ja siis ma muudkui seal siis älitsesine, tegin ja toimetasin ja ja leiutasin üha uusi ja uusi asju ja nüüd need ongi nüüd selles niuksed harjutustikus seal need asjad kirjas. Ja siis noh, sealt ma nüüd sõidan vahest tagasi, et vot näed, see idee pärineb sealt, et see on niimoodi ja see on niimoodi, et Tootsi, sina ja sest et kogu see häälitsemine, kogu see krempel on kaunis isikupärane värk. Seal niisugusi. Noh, sest ja me olime, loed läbi ja siis katsud kuidagi või midagi, või see on, see on niisugune raamat on pigem niisugune taganttõukaja, Tõnu Tepandi. Inimese moodi ei oska öelda, Tõnu oskalasega, sa pead täisnime ütlema. Aga tead, miks ma seda ütlen. Sellepärast, et kui inimene tuleb poole jah, ja siis ta ei tea, kellega ta selle Tõnu hea meelega Aga mõtlen sellepärast, et inimene saaks rea peale, mõtleks, kas on Tõnu Oja või kes jajajah täitsa. Tõnu Tepandi kas sinu jaoks kui näitleja ja laulja jaoks on ka häälel mingisugune vahe? Vaat see on väga hea küsimus, kas sa mõtled häälel või häälitsemisel või tähendab hääle tegema alla tegema seal jajaa annan, sellist pull värk. Need on kaks täiesti erinevat asendit tähendab psühhofüüsilist või hinge, kehalist asendit. Mäng on erinev ja, ja nüüd ma olen viimastel aegadel hakanud minema laulmise asendilt. Võtan, võtan selle selle, selle teise niukse hinge, kehalise asendi või häälitsemis asendi ja sellega sõidan üle rääkimis. Ja tulemus on jõle vägev. Ainult et seda harjutamist. Ja siis ka kusjuures laulmise all ma nüüd ei mõtle niisugust ütleme niisugust. Noh, kas, kas, kas päris ooperilauluhääleseadet või siis niuke pseudoooperilaule hääleseadet, mida koorida, igal pool tehakse tugi all ja mask näos ja need, need niisugused niisugused hääle seadmised, mis pärinevad siis ütleme ja 16 17. Sajandi nendest nendest lauluarendustest, mis isenesest arenesid võimsa selle noh, nihukese ooperilaulu selle asendini välja see seade, mitte seda tüüp ja aga see on siis niisugune teist testib laulmine, mis ei ole ka ka niisuguse rahvalauliku laulmine, kes laulab selle niukse oma loomupärase aja veetmise omandanud, ma nimetan seda oma hääletoruks Hääde rätata. Tugevamini muidugi, aga vaid vaid see on niisugune häälitsemine, kus mitte ime ei karju. Kogu tema kogu süsteem laulab, no see on sama, nii nagu noh, see laulab, inimene laulab tema, tema kõik, ta ei ole kuidagi välja töötatud, sätitud niimoodi, et siin natukene emotsiooni ja siit teistpidi natukene vait, vait läheb niimoodi, noh. Ta ei lähe kontrollimatut, kontrollitud kaos raudselt. Aga ta läheb niimoodi, et mina-teadvus ainult valmistab selle laulmise operatsiooni ette, edasi läheb juba Vaba vaimne hing põrutavad, ainult et see peab olema treenitud, muidu ta on lihtsalt räuskama karjumine. Ja vot see laulmine seal, see hääl on oluliselt teistsugune kui, kui, ütleme, mängides näitlejana draamalavastuses, ainult vähemalt minul, aeg-ajalt tuleb ka see teine lausa mängimisse sisse laulda. Ka sellesama rääkimise häälega nad omavahel on, nad on seal vabalt liikuda ühest asendist teise, aga nad on erinevad asendid. Mulle tuleb kohe meelde see sinu laul, kiri kodukandis. Seal on ju ka, et seal on siis kui räägid ja siis läheb lauluks. Jah, jahi jah. Nii ta on, ainult et seal seal jääb see rääkimise asend sisse. Et sest, et see laulmine läheb edasi Provskiston surnud parampampale ja ikka noh, ta lihtsalt need vokaalid lähevad pikemaks ja nõnda edasi, aga, aga jääb, see, see laul. Asend jääb, jääb sisse. Jah. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Muliselt Rõõm lugeda sul kõik hästi läheb. Äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on ju teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimedam peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda naabrimutti paremat poolt proroskisti. Vaata provoroskviston surnu luud, siis on ja. Lihtsalt närvi. Taolegi kuule, seal saadab neid õnn, lapsed, seal surevad jahtinomad. Aa ja nad suure papi üksteise võidu, see on ris meil mingi eriline haigus. Aarne sõitis lapsehoidja mees otsa ja tal on seljavigastus ratta ka minu vana sõber olla. See on see kui ta Tead see poole. Ehitasid sinna tootmist voodis. Ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaamaga. Nojaa, aga nüüd veel ainult Olyleenas rääkida, jah, raskemeelne olnud. Aga kauri? Halloo? Üle koore, Me lehmade veel panderskeda, hobune lõi Sven, kes sealt ära gaasitanud. Kas mäletad meie vaikuseminutit sel päeval täienduskooli? Mida mul veel on kida? Tahad sa endale maa ja osta ja sina küll talusid kui mitte palju, siis ikkagi veel küll kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule, sa, Petra käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see eine Movee, aga uht ott võtta aeg. Ööd juua? Ja siis ka ainult palk. Nad küsisid kellegi kohta seal eraldi. Sedasi ja ongi kõik. Ja kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist meelde. Nonii, sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head, nagu seal ikka, hästi. Ja ole ikka ja alati. Nende asjade seis täna seda vaatab oma akvaariumi aknast. Kivisildnik. Akvaarium 63. Tere seadus, neutraalne vikerraadio kuulaja. Soovin sulle kaunist ilulemist. Mina olen tark Kivisildnik ja räägin sulle kõige raskemini mõistetavatest asjadest maailmas. Need asjad ei ole neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Need viis asja on eesti rahvas, eesti kultuur, eesti keel, Eesti vabariigi põhiseadus ja kuritegevus. Kõik need keerulised asjad keerlevad ühe keskse mõiste ümber. See mõiste on põhiseadus. Eesti vabariigi põhiseadus. Põhiseadusest on üleöö rääkima hakatud. Räägitakse seoses ühe veidra kohtuasjaga. Nimelt on kohtu arutada juhtum, kus grupp seltsimehi tahab kangesti alla kirjutada lepingule ühe eraettevõttega. Ettevõtte eesmärk on riikide laenude kindlustamine. Terve mõistus ütleb avalikele andmetele ja poliitikute väidetele toetudes, et Eesti riigil ei ole mingeid üüratuid võlgu, seega ei ole vajaga võlgu kindlustada. Tegemist on ometigi lihtsa kommunaalküsimusega, milleks siia segada põhiseadus? Ma olen alati öelnud, et sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. Põhiseadus on üks kummaline dokument, millest ei taheta rääkida ja kui vahel räägitakse, on põhjust muutuda valvsaks. Põhiseadus kuulub ühte gruppi riiklike huvide ja rahvuslike huvidega. Ka need on asjad, millest keegi kunagi ei räägi. Vähemalt Eestis ei räägi. Ja sellel piinlikul vaikusel on eriti vastik põhjus. Meil vaikitakse põhiseadusest ja riiklikest huvidest, aga mitte sellepärast, et kõik oleks korras ja probleeme poleks. Otse vastupidi. Probleeme on nii palju, et karju appi ning probleemid aina kuhjuvad. Sest grupi seltsimeeste huvid, kes asju otsustavad, ei ole kooskõlas Eesti vabariigi põhiseadusega ega Eesti vabariigi riiklike huvidega. Põhiseaduses on Eesti riigi ülesanded ja sellest lähtuvalt ka riiklikud huvid selgelt kirjas. Kordame üle. Sest selle kibeda tõe kuulutamine teeb paljudele lurjuste le meelehärmi. See riik on Eesti rahva jaoks, see riik on eesti kultuuri jaoks ja see riik on eesti keele jaoks. Riik on selleks, et eesti rahvas, eesti kultuur ja eesti keel säiliksid, teeneksid. Kui Rait Maruste ilmus mõne aja eest avalikkuse ette ettepanekuga võtta ette põhiseaduse täielik revisjon, hilisema täpsustuse kohaselt korrastamine tundsin end sügavalt häirituna häirituna mitte niivõrd sellepärast, et tema avaldus oli rüütatud Euroopa Inimõiguste kohtunikuna leiba teenivale isikule ootamatusse poliitiliste pagunite katalari vaid seetõttu, et meie põhiseadust oli selle ettepaneku läbi pisendatud võrdsustatud suvalise õigusaktiga mida võiks vastutustundetu kerglusega muuta, kohendada või asendada. Kuid põhiseadus pole mitte üksnes juriidiline tekst või omavahel õrnalt seotud õigusnovellide kogu see on ühiskondliku leppepõhine üsnagi pikale kogemusele tuginev, iseseisva ja demokraatliku riigi riigiõiguslik karkass, alus, raamistust, selle sünnitunnistus või identiteedisertifikaat, kui soovite. Nii väljendab oma põhiseaduslikku solvumist Ignar Fjuk saates räägivad. Nii nagu on öeldud, Eesti kõige tähtsamas seaduses, nii peab olema. Ja kui nii ei ole, siis on tegu kuriteoga. Kui Eesti rahvas ei kesta läbi aegade, siis on see kuritegu kui eesti kultuur ja eesti keelega ja siis on see kuritegu. Kuritegusid sooritavad kurjategijad. Kurjategijad ei ole head inimesed sest kurjategijad on halvad inimesed. Kas Eesti riigi põhiprobleem on allkiri mingil häälteenamusega raha äravõtmise lepingul. Küsime parem endalt. Kust üldse tuleb selline mõistusevastane debiilne idiootlik, absurdne tahtmine, millega kaalutakse kasutule erafirmale käsu korras ühe kolmandiku riigieelarve kinkimist. Küsime endalt, kas raha põletamine on Eesti rahvakultuuri või keele huvides? Mis olukorras on eesti rahvas, eks rahvaloendus näitab täpsemalt. Rahvas keedab praegu ühe suure katla ääres lahjemat suppi, P ja on selle supi eest võlgu 16000 euri iga nägu. See rahvas rügab väliskapitalile maksuvaba kasumit kokku kanda ja maksab ise ülikõrgeid tööjõumaksusid. Mis teeta orjapidajatele väheatraktiivseks. See rahvas saab euroopa mõttes naeruväärset palka, maksab hullumeelseid hindu, ei ole võimeline lapsi sünnitama ega leidma probleemidele muud lahendust, kui majanduspõgenikuna kuskil rõskes keldris surnud kalkunisulgi seljast ära kiskuda. Ilmselt ei ole me olukorras, millest Euroopa rahvad unistaksid. Alati võib muidugi öelda, et Aafrikas on hullem, aga me ei ela Aafrikas. Euroopa Liidu liikmena me oleme osa oma suveräänsusest Telegeerinud Euroopa liidule, mis on muidugi iseenesest minu meelest ei ole päris niimoodi seal muidugi eraldi saate teema. Mina sellega ei nõustu, lihtsalt õigus, mida me Euroopas kõik harrastame ja naudime, see on lihtsalt mitmeplaanilisi on ta ei ole nii ühevalentne see, et me oleme mingis moes seotud Euroopa õigusega Lissaboni leppes olevaga meie liitumislepingus sätestatuga ei tähenda, et me oleme oma suveräänsust ära andnud, me saame selle kõikidest küsimustest alati oma otsusega lagedale tulla. Kuidas on lood kultuuriga? Kultuuriministeerium on kriisi ajal kõige enam kärbitud ministeerium. Erinevate hinnangute kohaselt on kult minn kaotanud kolmandiku kuni poole oma majandusvõimsusest. Kui selline kohtlemine on põhiseaduslik, siis tule till taevast alla. Ometi ei loeme lehest uudiseid, et see ja see ametkond või poliitiline jõuk on kultuuri lavastamise eest kohtu alla antud. Keeleolud on vist kõige hullemad. Kui elavjõus on rahvas kandnud umbes sama suuri kaotusi kui sõjas ja kultuuris nagu kahes sõjas siis keel on praktiliselt lakanud olemast. Köögikeelena on eesti keel küll veel käibel, aga kui loete telekast filmi tiitreid, siis peate kaua mõtlema, millise tõlkerobotiga see jama on kokku keeratud ja milleks. Tõlkeromaanide kvaliteet ei ole enam palju parem. Ajakirjanduskeel on otse ilge reklaamiseaduste ja poliitikute lima aga ei kvalifitseeru enam ammu inimkeeleks. Rääkimata sellest, et enam kui pooled meie ülikoolide esmakursuslastest ei oska lugeda, ei oska kirjutada ega saa aru, mis neile räägitakse. Ka keele pilastamine ja kirjaoskamatus ei ole probleemid, sest kohtuasju ei ole. Ootame rahulikult ära, kuni 90 protsenti tudengitest on kirjaoskamatud ja hakkama alles siis haridusministritel käsi raudu panema. Meie väärtused on väga paigast ära. Mingi raha võidakse ära võtta. Kohe on asi kohtus ja meedia haisu täis. See on ainult raharahvas, on orjastatud, loomastunud, laiali, jooksnud, välja suremas ja meeleheitel. Uuringute järgi oleme üks õnnetumaid rahvaid maamunal. Ei mingit põhiseaduslikku kohtuasja. Kultuur on leivalt maha võetud, ei mingit põhiseaduslikku kohtuasja. Keel on rüvetatud ja kirjaoskamatus vohab igal tasandil. Ei mingit põhiseaduslikku kohtuasja. Mul on kõrgetele otsustajatele üks nõuanne. Et ei oleks väga piinlik meie juristide, humanistide ja teadlaste pärast. Ajage kas või üksainus kultuuri hävitamise kohta esipüsti. Olgu kasvõi formaalne. Ilma selleta on väga raske õigusriigi muljet säilitada. 28. mail esietendub Kanuti Gildi saalis Taavi vorm, sinu. Sinu lavastus, mille pealkiri on punk, on. Mida see tähendab? See on tegelikult lühend sellisest konservist, mis funktsioneerib ehk siis funktsioneeriv konserv mis omakorda tegelikult on natukene, kirjeldab juba rohkem lahti seda, millesse etendus kas on, ehk siis ma olen püüdnud natuke nagu tabada mingisugust aega mida panna konservi kinni ja, ja siis sellega kaasnevaid väärtushinnanguid ja arusaamu, mis praegu sellesse hetke nagu maikuu 2012 eksisteerivad erinevate loominguliste inimeste arusaamades. Kanuti Gildi saali kodulehekülje peal on tõesti konservipilt, siis konserv on ikkagi mingisugune Budapestis ja kui lugeda sealt veel juttu selle lehekülje pealt, siis, et etendus on audiovisuaalne süsteem mis toetub videointervjuudele lastes neile mõjutada tekkivate vestluste teemasid. Et ühesõnaga, me näeme seal videosid. Me näeme, näeme sealka ka videosi, et kuna mu enda selline on, ütleme ise nimetan ennast interdistsiplinaarseks kunstnikuks, kuna ma tegelen väga-väga erinevate valdkondadega. Aga teatri maailmas ma ennekõike videokunstnik, et ma olen küll teinud lavakujundusi ja helikujundusi ja olnud nõu kostüümialadel, aga, aga tegelikult ikkagi on, on see videokunst on see, millega ma teatris ja laval tegelen. Ja see on selline meedium, mis on otse enesest arusaadav, nagu mul endal kasutada, kuna tegemist on mõnda etendusega. Aga ikkagi see konserv. Kas konserv on selline selline asi, mis, mis on kuidagi stabiilne kuidagi pakendis või, või, või mismoodi me näeme seda konservi? Ennekõike ise, Ma näen seda etendust kui süsteemi. Ma olen loonud sellise sellise keskkonna, mis tekitab või annab iseendale selliseid lähteülesandeid. Ja ega samamoodi ise lahendab neid. Ehk siis kui inimkeeli panna lihtsamalt arusaadavaks öelda, et mis, mida ma siis seal tegelikult teen siis üks osa etendusest on, on tõepoolest, on videointervjuud ja need on loominguliste inimestega, siis tegelikult see etendus üldse räägibki sellest, et kuidas on võimalik eksisteerida loomingulise inimesena. See on selline dilemma, mis mind on rohkem kui 10 aastat kummitanud. Ja ma olen kasutanud siis tuleks objektideks inimesteks, kellega ma olen teinud intervjuusid, 30, loomingulist inimest, kellega minul isiklikult on teed ristunud ja tänu kellele oleme ise muutunud. Ehk siis minu arusaamine, väärtushinnangud või selline, nagu ma olen kunstnikuna. Ütleme, et need inimesed on selle kujundanud. Et noh, seal on erinevaid inimestele muusikuid, lavastajaid, helikunstnikke, valguskunstnikke kirjanike aga see süsteem seisneb selles, et et ma olen lasknud meil või noh, ma saatsin sellise kirja inimestele, et ja tegelikult helistasingi üle, kuna ma olen väga suhtleja inimene, siis ma siis ma hea meelega räägin ka, aga ma saatsin sellise kirja, kus palusin neil küsida kolm olulist enda jaoks olulist küsimust. Tahaksin küsida imaginaarselt loomingulised inimesed, et ma ei ütle, et kelle käest, kas nad on minu käest või nad on kellelegi konkreetse inimese käest vaid ma tean, et see pooleli nagu lahtiseks. Ja tulemusena siis ma korjasin kõik need küsimused kokku, andsin neile aega, mis on nagu oluline, et et nad said läbimõeldud küsimused, kui ma oleks ja miks sa kolm on, sellepärast oleks küsinud ühe küsimuse, siis ilmselt iga teine oleks olnud, et mis on elu mõte nüüd juba kolm küsimust küsima, siis sa mõtled natuke rohkem. Aga mis need küsimused on, need kolm küsimust, need on iga inimese puhul erinevad küll aga siis seal on, on kindlad jooned, mis läbivad, mis teemad pakuvad inimestele huvi. Ja noh, siin sinuga natukese konservihetk, et, et just praegu, sest ma arvan, et kui 10 aasta pärast sama materjali vaadata, kuna ma arhibeerin selle väga hästi ja ma teen ka sellise plaadi, kus on kõik küsimused ja kõik vastased, kõik ei mahu nagunii etendusse, siis ma arvan, et 10 aasta pärast on selle väga huvitav vaadata, et kuidas ma siis sel hetkel mõtlesin, et mis asjad mind tegelikult huvitasid. Aga siis sellesse süsteemi juurde natuke tagasi hüpates on see nii, et et siis ma valisin kõikidest nendest küsimustest välja omakorda kolm küsimust, mis ma saatsin tagasi sellele loomingulisele inimesele, et need võisid olla ühelt inimeselt võisid olla noppida kokku ja kuna me kõiki neid isiklikult tunnen siis ma otse loomulikult tegin selle valiku nagu sellise sisetunde järgi, et ma arvasin, et mis teema võiks kedagi natuke rohkem intervjueerida või siis noh, see võib olla mingi maaparanduspool, aga võib olla, mis oleks see teema, mida ma arvan, et see inimene peaks mõtlema, et see oleks ka, et see protsess oleks huvitav ka nendele osalejatele. Ja siis läks niisugune, orienteeruvalt kaks nädalat, kuni ma sain vastuse tagasi klassi nagu jälle samad meelega aeg, et nad saaksid läbi mõelda. Et see ei oleks selline sihuke tooksu, et ma tulen nüüd kaamera kohale ja küsige nüüd, vasta, lihtsalt olid esimesed asjad, mis seal pähe tuleb. Et mina eeldasin ja et nad mõtlevad väga läbi selle et see oleks sihuke konkreetne, terav ja päris kindlasti just see, mida sa mõtled. Aga räägi sellest taavi vorm sellest enda dilemmast. Kuidas siis on loomingulise inimesena ellu jääda? Minu jaoks on see selline, see on põhiküsimus, see on ikka see, millele sõprade tegelikult ongi vist kõik sõbrad ongi loomingust inimesed, kellega siis jututeema jõuab ikka lõpuks välja sinna, et miks me seda üldse teeme. Et miks me peame olema kunstnikud, miks me ei tee midagi muud. No Eesti kontekstis siis ilmselt kas sai, miks sa reklaamiagentuuris või miks sa ei kasvata mingit rapsipõldu kuskil, et miks, mis ajab sind, miks sa, miks sa ei saa olla kuidagi teistmoodi? Et et eks, eks hea küsimus oli ka tegelikult, mis sealt läbi kaasata. Et, et mida sa arvad kunstnikest, kes ei saa kuidagi teistmoodi kui ainult loomingust inimesed, kes ei saa kuidagi teistmoodi kui ainult luua, muidu nad surevad ära. Et ma kahtlustan, et see tegelikult ongi nii, et sai aga kuidagi nagu teistmoodi. Et see on selle etenduse dilemma muidugi, eks ma olen, ma ei tea, kas sa tahad teada, aga nagu, mis mu isiklik, miks ma seda teen ja tahan küll. Ma jälle mainin ära, et selle selle konservi hetke juures on see, et sa praegu see hetk, kus ma olen, ilmselt need mõjutused on viimased paar aastat käivad enam-vähem sarnased mõtted peas ja võib-olla viie aasta pärast on teistsugused. Aga praegu ma olen endale see lahtise kuidagi või nüüd lahti seletanud niimoodi, et et mulle meeldib protsess, mulle meeldib selle loomingulise tegevuse juures protsess. Et ilmselt on see, mispärast ma olen nii palju seotud teatriga. Teatris on see protsess väga selline eluline, et seal on enne prooviperioodi aeg, siis on kõik prooviperioodi aeg ja ja noh, lõpuks siis välja esietendus. Et ilmselt on see protsess, miks ma seda teen, et see ongi minu vastus iseendale. Et, et miks, miks, miks ma olen loomingule inimene ja miks ma ei tee midagi muud? Aga miks sa näiteks noh, ütleme teetöölistest ei teinud seda enda lavastust, et kas kas loomingulised inimesed on paremad kui, kui mitte loomingulised inimesed? See tundub minu jaoks natuke nagu epateeriv või. Ei, ma saan ise ka sellest aru jah, et ega, ega see ei olnud nagu ka endale oli väga raske nagu öelda, et miks ma võtan kuidas tegelikult on minu enda esimene lavastus, et Nixon võtan sellise teema, miks ma ei tee midagi lihtsalt, miks ma ei tee näiteks mingit lasteetendust või? Või klooni tüki mulle klounid väga meeldivad, tõsised, kurvad klounid meeldivad. Aga see etendus on tegelikult selline. Ta on minu elus selline väga oluline punkt, mida ma olen ette näinud, mida ma olen planeerinud, etendus on tegelikult see mulle endale kui päris aus olla, kuna see probleem on mu endale väga keeruline. Et ma üritan endale ise aru saada, et miks, miks ma olen loomingul inimene, mul on pere, mul on lapsed. Ja siuke vabakutselise kunstnikuna on päris raske nagu tegelikult majanduslikult hakkama saada, et ja noh, rääkimata siis sellisest eksistentsiaalsest ja madalhoogudest, mis ikka tulevad peale ja sa mõtled, et miks, miks nii ja miks mitte teisiti. Et see on seal mu endale selline hetk, et, et mul on vaja endale selgeks teha, et ma olen nüüd siin ja kas ma lähen nii edasi, kas ma olen veel loomingul inimene või, või kas ma olen kunstnik? Et olen natukene natukene juubel, nii tore öelda, et küll tuleb publik saali ja seal teatris ja seal laval, aga, aga see tükk on tegelikult mulle endale, et, et niimoodi ma mõtestan iseenda jaoks lahti. Oma elu selle lavastuse reklaamist kõlavad sellised laused nagu hetke on võimalik peatada, midagi peab mäletama. Aga üks oluline huvitav lasemetata. Et kõik on oluline. Mis sa sellega mõtled? Ma arvan, et noh, imelik on selle vastupidi seda öelda, et tegelikult ongi kõik oluline need tähendab samamoodi nagu sa ütled, miks me teetöölistest noh, tegelikult tõeliselt ka väga olulised, sest et neid auke on jube palju, aga aga ma arvan, et need, võib-olla seal on natukene sellist sotsiaalset närvi selles selles lauses sees. Et ma ei saa käia ringi niimoodi, et, et ma ei aru, mis ümberringi toimub ja et ma ei mõtesta iseennast lahti ja ja et ma ei räägi sõpradega sellistest olulistest asjadest, mis mulle murettekitavad on siis need poliitilised on need ühiskondlikud on need mu isiklikud. Et ma arvan, et see ongi see vastus tegelikult ongi kõik on, kõik on oluline, et kui ma laseksin lihtsalt kõigel minna, siis, siis siis ma arvan, et ma peaksin võitlema ja muretsema selle pärast, et mul tuleb kohe esietendus ja et mul on närvid läbi nagu koeral. Aga et see on, sellepärast on see lause seal Selle nädala kultuurikoja pastakas ja päevik oli Madli Pesti käes, kes käis sellega. Berliinis neljapäev, 10. mai äratuskell heliseb, kell kolm, 40. Jõuan kella 500-le Tallinna Riia Berliin lennule Berliini koju jõudes tukkun veidi, aga egas õige magamine pole. Otsustan minna toomkiriku ette parki jäätist sööma ja päevitama ja Fausti lugema. Just Faust on see, mille pärast otsustasin seitsmendat korda tulla Berliini kevadisele teatrifestivalile. Kaheksatunnise maraton. Etenduse lavastab üks mu lemmiklavastajaid. Aga selleni on veel mõned päevad aega. Reede, 11. mai. Eilne päev kujunes pikaks. Veiste suurlinna transpordisekelduste tõttu jõudsin koju alles pärast kella kahte öösel. Õhtul pidin ju ometi nautima suvekuumust istuma väljas ja muljetame teatriteaduse ja Trakadeeme õpilastega, kes samuti oli tulnud Eestist välisteatriõhku hingama. Tänane päev on veidi hirmud. Ta ees ootab 12 tunnine etendus ja samuti ei meeldi mulle, et usaldusväärsed kohalikud teatasid, et see norralaste lavastatud Ibsen raputab teatrikunsti alustalasid. Saab siis imet näha. Laupäev, 12. mai kella neljast pärastlõunal kella neljani varahommikul, teatris? Jah, seibseni Jun Gaabriel, Parkman raputas teatrikunsti alustalasid. Aga kuidas, mil viisil ja mis saab edasi, on veel selgusetu. Seda pöörast multimeedium, liku avangardi võib võrrelda Peelatarri viimase filmiga Torino hobune. Selle kohta öeldi kuskil tabavalt, et pärast seda ei saa enam midagi tulla. Porkmanile vastuse kohta kehtib sama. Ta lõpetab maailma eksistentsi, publiku eksistentsi, kunsti eksistentsi. Aga siiski, mis saab edasi? Pühapäev, 13. mai päeviku täitmise rütmikson saanud hilishommikut. Istun teetassiga aknal ja mõtlen eelmise päeva sündmustest. Hetkel varjutab Parkman kõik, kuuleme lavastuses kasutatud muusikat ja arutame teist päeva järjest nähtu üle. Kuna eile saabus Berliini seltskonda Eestist lisa, siis pidime end Porkmanni analüüsiga vaos hoidma, et mitte rikkuda sõbra eelseisvat rõõmu. Eilse päevaga olin ikka väga rahul. Kahe maraton, etenduse 12 ja kaheksatunnise vahele mahtus üks vähem kui pooleteise tunnine tehnoloogiline teater. Ühe inglise lavastaja ümberkirjutus Steinbergi prelisilist. Kunagi ei ole poolteist tundi tundunud nii lühike. 12 tunnise Porkmani valguses mõjub keskmisest rohkem teatrit vaatava inimese sõnavarast tavaline vingumine, etendus oleks võinud ikka natuke lühem olla. Täiesti ebapädevalt. Täna on saksa maalikunsti suurkuju Gerhard Richteri ülevaatenäituse viimane päev. Nägin seda mõni kuu tagasi. Kunagi veebruaris keset kõige tavalisemat tööpäeva jõudsin galerii ette ning suurest üllatusest vajus suu lahti galerii esisel platsil vunklas sajakonna meetri pikkune saba. Oli ju tööpäev? Arvanud, et Berliin on hedonismi keskus ning töö on küll viimane, millega kohalikud inimesed seal end vaevavad. Kohvikutes istumine ja kunstinäituste külastamine hulka sobivamad tegevused, olgu, mõned sabatajad, olid kindlasti turistid, kuid siiski sabas seisti, et näha maalikunsti ja see ei olegi surnud. Tol päeval siiski loobusin sabatamisest, naasin paari päeva pärast nägin täiesti suurepärast näitust pärast kolmveerandtunnist järjekorras seismist. Esmaspäev, 14. mai. Öösiti koju jõudes pole jaksu päevikut täita. Kuigi eile oli raskusi magama jäämisega kaheksa ja pooletunnisest Faustist sähvisid pildid silme ees ja mitmekihilise lavastuse maailmad andsid ajule tööd. Täna on kohvikukohtumiste päev, vahepealne jäine kliima on asendunud taas päiksega, kuigi esimeste päevade kuuma suveilma pole lipane. Uue. Teisipäev, 15. mai viimane Berliini päev. Hommikul ärgates olen küll veidi uimane, kuid tänast päeva ei saa ometi maha magada. Päike õnneks paistab. Ees ootavad kohtumised ja muud asjaajamised. Eilne päev läks küll nagu viuh. Nägime jälle teatrit, kus nii tekst, kujundus kui näitlejad on justkui karguks lavastaja käes. Esiplaanil on ideed, mida tahetakse esitada ning seejärel vaadatakse, milliseid vahendeid on ideede kohaletoomiseks vaja. Tekst on siin pidevalt omaette tegelane, kellega suhestutakse, kellega võideldakse. Kogu lavastus hõljub nagu teksti kohal, vaatab seda kõrgemalt. Ka näitlejad hüplevad erinevate rollide vahel sugu ja vanus ei mängi siin mingit rolli. Aga nüüd asju pakkima. Kõik vahepeal omandatud paberid ja ajakirjad ja raamatud peavad käsipagasisse ära mahtuma. Samal õhtul lennujaamas, Berliinis, käimised on vist aastatega saanud null. Mingiks rituaaliks on teatud hulk tegevusi, mida teen ikka ja uuesti. Muidugi hõlmab see alati teatrit, kunstigaleriisid enamasti kino. On ka mingid kohad, kuhu iga kord tõmbab. Seekordne käik oli ka suuresti dikteeritud 12 tunnis Ibseni ja kaheksatunnise Göte poolt. Nii füüsilises kui vaimses plaanis. Lihtsalt ei olnud jaksu ega vajadustki veel kunsti konsulteerida. Kastaniõitel jalutamine tundus palju mõistlikum tegevus. Täna sai aga oluliste sõpradega kohtumiste vahepeal siiski kunstigaleriisse mindud ning, nagu tavaliselt, avastad ka sealt midagi hullu ja põnevat. Seekord ühe inglise kunstniku valgusinstallatsioonid. Pimedasse uduga täidetud ruumi olid loodud valguskoridorid, valgusmustrid nagu valgusskulptuurid. Valguse sisse astudes tekkis ruumitunnetuse nihe ning ka enda kui kehalise objekti teadvustamine. Lendub kis vatipilved ja roosa päike. Arvasin, et seekord ei teki erilist kahjutunnet Berliinist lahkudes, sest alles mõni kuu tagasi olin siin viimati käinud, kuid eksisin. Kell pool kaks öösel kodus Tallinnas. Väsinud kolmapäev, 16. mai iganädalane tartu päev, kevadise meistri viimane loeng räägin igavesest avangardist ist Antonina toost. Bussis, teel Tartusse ja õhtul rongis tagasi Tallinnasse. Loen ja hindan, tudengite kirja tõid, neid on kümneid ja kümneid. Aknast välja vaadates näen aga erkrohelise maastiku asemel 12 tunnise Ibseni lavastuse räigeid mustvalgeid pilte. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.