Armsad kuulajad, mina, Mark Soosaare, kutsun teid jälle jalutama siis selle sajaaastase Eesti filmivanakese käidud eluteed. Ja täna olen stuudiosse kutsunud kaks näitlejat. Lembit Petersoni, Kaie Mihkelsoni ja põhjus on väga lihtne. Mulle tundub, et, et film, mille te koos Leida laiusega tegite mis on Eesti kirjandusklassika ehk siis Anton Hansen Tammsaare jutustuse Kõrboja peremees ekraniseering on üle aegade üks paremaid mängufilm üldse. Leida Laius võttis nõuks see jutustus linale sättida. Ja kutsus siis teid. Lembit Peterson, Kaie Mihkelson, peaosadesse, kuidas leida teid, leidis? No seda kahjuks ei saa enam Leida käest otse küsida. Ja proovivõtteid võib-olla vaatas ka mingeid eelnevaid filme, minul oli siis filmidest ette näidata vist ainult olla. Et ei näidanud, aga see, kui teda vaadata sai, oli hukkunud alpinisti hotell. Ja mõnigi, kes seda filmi nägi, ei pidanud võimalikuks, see, kes mängib, siis ma näen, et mängib ka katku Villutad ooperis erinevad tundusid olevat. Aga proovivõtetele kutsuti ja minule see roll meeldis selle tõttu, et raamat meeldis ja Tammsaare meeldis tol perioodil väga. Ja villu niisugune hingeelu oli mulle kuidagi hästi lähedane, nii kuidagi isiklikult teistpidi oli. Ma ei oska seda hästi suur üldistus jõudnud, see eesti mehe kui sellise mõnes mõttes sümbolkujuna võistelda, vaadelda tol ajal. Ma arvan, me lugeda anti tookord Paul-Eerik Rummo, kirjutatud oli kaks korda pikem filmi tegemise käigus kohandati film siis Moskva, kuule, pole lühemaks. Kaie, Leida Laius. See oli juba selleks ajaks Uku Aru loonud ja Elle kulli talendi avastanud. Huvitav, miks pärast ta ei jätkanud Elle kulliga ja miks ta kutsus hoopis sind sellesse rolli? Ehkki ta külvid minu meelest proovivõtted olid ilusad pikad ja ta katsetas seal vist väga paljusid, illusadjannasid ta küll minule rääkisi viska. Lembitu rääkis, et tal on oma valiku niimoodi, et peab Moskvaks tegema teatud proovivõtteid. Aga ta kahtles väga pikalt, et minu meelest saad, kestis palkuutse proovimata. Meil oli väga suur kahtleja, aga vaata, Lembit Saar puudutasid praegu minu meelest juba väga oluliste, vaat milleni ma arvasin, et me saate lõpu poole alles jõuame, see, et sa oled mänginud ja sina ka ja täpselt samuti väga erinevaid rolle, ütleme, sime unest, kuni siis katku Villu nii välja. Et kuidas on, kas näitleja saab mängida kõiki rolle, igasuguseid tüüpe, kes siin maailmas eksisteerib, erinevad või on ikkagi näitlejal koma ampluaa. Eilset on ampluaa, aga ilmselt saab ka mängida kõiki rolle, iseasi, millise tulemusega, et võib tahta mängida kõiki rolle osutub määravaks ikkagi see, et kuivõrd see roll keda sa kujundama hakkad, sulle endale tähtis on või kuivõrd see sind ennast puudutab. Nii et näitleja ei ole küünal, mille valgus võrdselt paistab igale poole, et teatud suunas, seda valgust läheb ikka rohkem ja. Ja näitleja on ka väga lai mõiste, tähendab, siin alla mahub hästi palju erinevaid tegijaid. Selle nimetuse alla tähendab erinevaid arusaami näitamisest eesti keeles, näitleja kõlab kuidagi imelikult, et mulle see Lactor või akteer või actioria meeldib, palju rohkem seegi, kes keegi, kes teeb või tegutseb, eks ole nagu täpsem kui see, et midagi näitab või näitleb. Aga seal oli samasuguse maiguga sõna minu jaoks natuke nagu luuletaja või tal on mingi selline kino veel. Luuletajal on väga hea, tähendas veel, et kui sa ei taha öelda valetaja, luisk, luuletaja, aga täna me räägime ikka, ma loodan asjast nagu ta tegelikult oli, selle filmi sünnilugu aga aga teine veel, ütleme veidi üldisem küsimus. Mida ma olen Eesti teatris ja eesti filmis üsna palju täheldanud, et, et väga suur osa edu juurde jõudmisel on õige rollijaotus ikka. Ma ei taha siin praegu hakata kellelegi noh, niimoodi haiget tegema, aga on mõned eesti teatrilavastajad ja filmitegijad, kes juba tänu sellele trollid on valesti jaotatud ja just tänu sellele ebaõnnestunud valikule ei jõuagi see laev sinna sadamasse, kuhu tahetakse, ta jõuaks. Kas Lembit, sa jagad seda seisukohta, sa oled ju mõlemas ikka väga kõrge proff. Määratud raske on alati valida, see valiku tegemine on üks raskemaid, et viia kokku mitte ainult üks osatäitmine ühe rolliga, vaid terve osatäitjate. Kuidas öelda, ansambel Sansambel jah, et kõik klapiks omavaheliste, et tegelikult ei ole veel nii, et, et üks tegelane mängib ühe rollijate, teine tegelemegi teise rolli nad mängivad näiteks TV3 peale kaks, kolm rolle. See, mis hakkab, kus olid tulema, on ikkagi läbi suhete läbi suhete süsteemi ja teine Ta mängib sind teatrilaval kindlasti mängi üksinda selleks, kes sa oled samavõrd kui sina ise mängitama, teiseks kes tema peaks olema, ühesõnaga suhete peal põhineb ja selle tõttu, kui nagu osi valida, siis peab vaatama mitte ainult seda ühe osatäitja võib-olla, et üks osatäitja sobiva teistes ei sobi, siis ei tule ka midagi välja sellel ühel mitte nii hästi tohib tähena särada, aga ta võidab ikkagi siis, kui terve ansambel on, tugevdab ka kõik mängivad tervet tükki, mängivad kõiki rolle suhetusest see, mis ma saan nemad asjast ära. Ansambli kokkupanek on kõige määravam. Saatuslik kokkupanek võiks lausa nii-öelda Kaiaga oma siia stuudiosse tulin ja täitsin natuke ootasin, siis ma mõtlesin selle peale, et küll see teatri näitlejatöö võib ikka õudne olla, sellepärast. Igal õhtul oled sa teatris oled kellegi teise rollis ja, ja oled lõpmatu, väsinud ja järgmisel hommikul jälle uuesti proovi ja hoopis uusi rolle õppima ja ja kas selle, selle meeletu noh, ma julgeks öelda loomingulisi kui ka samas ka tükitöö kõrval, mida teatris teha tuleb näitlejal, sest et sa pead ju ühte ja sedasama rolli kordama ja kordama ja kordama uutele vaatajatele küll. Et kas filmis mängimine on ka mingi suur vaheldus nagu mingisugune sõõm värsket õhku või on see on see veel hullem, tükkide? Teatris nii hull ka ei ole. Eile õhtul mängida sellist materjali, mida sa ise tahad, selliste partneritega siis lõpus sai olla räsinud, lõpus on päris suur rõõm laiali minna. Hea küll, seda ei juhtu väga tihti. Ma ei ole nii palju filmis mänginud. Võib-olla, kui pisikest põsed ka juurde võtta, võib-olla pigistab 15 filmitööd välja. Muidugi filmitöö teistmoodi skoolast. Neid peast, no peaaegu oligi mul see Kõrboja. See oli esimene film, mis ma tegin. Ma olin küll hästi paljudel võtetel, muuseas laius on kutsunud mind aasta varem proovibutele ühte filmi. Katariina Osaber, suur film, Lilja küll mängisin Mikiver ja kergejala kaasan numbreid jagada. Kui ma hakkasin kõlbujad tegema, siis kui ta lõpuks oli selle otsuse teinud, et jah, mina olen Anna ja siis ma ütlesin, et ma tahan materjalina tingimata väga ehmatas selle peale ei seal segadusse. Aga materjali selles mõttes, et filmitud, ülesvõetud materjali ja miks ta keeldus? Sellepärast, et see oli vist tema praktikal näiteks selle kulli rääkis, et tema ei näinud kordagi materjali, et tema mängis leida, siis rääkis kuidas on hästi, mis seal halvasti ta pidi usaldama, leida, kuidas mängida. Kui Leida ütles, et on hästi Leida võttis väga suure vastutuse, siis võib-olla ta kartis seda, et, et püüad ennast ilusamaks mängida ja hakkad seal Kaie Mihkelson peale rohkem mõtlema kui Kõrboja Anna peale. Ma ei tea, ma ei tea, liiga hirmus siit arvesse, ajab segadusse või kuni olnud kogemusi, ta oli väga noor näitleja, mitte sellepärast seda filmi kogemusi olnud, tal ei olnud nagu üldse kogemusi ja ta oligi vist teinud naisnäitlejatega, kes olid noored, keda ta õpetas kaitses, hoidis mitte ainult režissöörina, vaid vanema, naise või emana. Ka mina leidsin, et ma vaatan materjali. Et siis selle järgi ma hakkasin õppima. Ise kinos mängimine tähendab teatrisse laagi vastuse proovide ajal lavastaja käest, kes annab sulle sellele, mis sa teed vastase teatris, sealt saalist publiku käest kuidagi oled kontaktis muinassee, mis tähendab kaamera ees mängida. Just seda vahetut suhtlemist ei teki seal hoopis teistmoodi. Seda peab nagu õppima, et see, mis sa teed, kustkohast see siis tuleb, keda, mida sa usaldad? Trafaretne arusaamine on see, et kui teatris mängitakse keskmistesse või tagumistesse ridadesse, siis kinos tuleb mängida esimestesse ridadesse. Tegelikult mina dokumentalistid, võin väita seda, et kinos filmikunstis ei tohiks nagu üldse mängida, et seal peaks nagu olema vaid. Olemine eelneb tegutsemisele, kui sa ei ole, siis tegutseks, sa võid tegutseda ka ei ole. Ja minu jaoks sellist asja ei ole olemas ka kinos, et et ma, ma lihtsalt olen. No selleks ei eksistentsi realistlik film, kus midagi ei toimu ja lihtsalt oodataksegi Kodood või kedagi tahes, lihtsalt istutakse ja vaadatakse üksteisele otsa. Muidugi ka sellise filmi võiks ju kunagi teha või sellise etenduselt üldse ei räägita, jäänud vaadatakse üksteisele otsa. Mõtlesin, et no tegevus ikkagi toimub kogu aeg, et nojah, väga lihtsalt tahtsin öelda, minimaalne tegevus, aja aga ikkagi tegevus tähendab, et, aga selleks, et tegutseda, selleks peab olema olemisega tegevuse vahekord on tõepoolest tähtis, elu mitte ainult teadvuseta ilus. Lähme nüüd Kõrboja peremehe võtteperioodi, olen kuulnud, et Leida laius kasutas seal geniaalset meetodit. Et kogu materjal filmiti kronoloogilises järjekorras, nii nagu ta ka filmi läks, et näitlejal oli võimalik kasvada koos koos filmiga, sest nendes filmides, kus võetakse episood algusest, episood lõpust ja siis episood keskelt näitleja mängib ainult tükikesi, ta ei saa nagu mängida kogu seda seda rolli läbi. Ma arvan, et kui kogenum näitleja kinos, siis võid teha jupikesi, sest näitlik loob endale selle pildi sellest. Ja siis võid mängida esimese stseeni teisest siin ei pruugi ju, tehakse ka nii, et tullakse hommikul proovi, harjutatakse näiteks viimase vaatuse kahte viimast pilti. Minusuguse puhul oli küll, jumal tänatud, et läks niimoodi algusest peale. Kõrboja peremees on, kui teda nüüd lihtsustada, nagu, nagu matemaatikas, eks ole, ma mäletan, ma olin küll väga kehv matemaatika õpilane, aga seal on sellised tehtud siis taandamine, taandamine, lihtsustamine, lihtsustamine siis, kui Kõrboja peremehest teada selline mudel, siis see on tüüpiline armastuse kolmnurk. Kaks naist tahavad ühte meest katku Villut ja seda lugu läbi mängides. Kui paljud näiteks te ennast sinna sisse panite, sellesse filmi? Seda on väga raske öelda, kui paljusid ennast, et tegelikult ma olen nagu töötanud selle arusaamisega, et need tunded või need tegevused, mis laval tekivad või siis ka filmis, et nad seal ongi. Kuidas seda täpsustada, kui palju ennast sisse paned, igasse töösse, paned ennast sisse, tegelikult on see filmitöö või, või, või teatritöö või on see puutöö. Iga puu satub ka küsida, palju mind selles lauas on sees, on hea puusepp, eks ole, ta paneb ikka oma hingasime. Magistrali noor ütles väga ilusasti, et kunstiteos ei ole sugugi mitte ainult õlimaal tema polümpressionistlik, et kui künnimees väga ilusa vao laseb põldu, eks ole, ka, see on kunstiteos. Muhumaal oli üks mees, käisime kunagi puhkamas seal, Gazett kasvasid katusele ja kellel oli kogu aeg midagi vesta või teha ja mõned mees umbes 70 80 vahel. Ja ta ütles iga töö kohta, et seal nüüd lähme loomingulist tööd tegema. Oligi ja kõik oligi loominguline ja mõni läheb poe nurga taha seda loomingulist tööd tegema. Et kuidas töödel siis läks, ma olen nüüd jälle kuuldud ka, et nagu üsna palju seal seene ise kahekesi. Mõtlesite välja ja läksite nagu metsa ja jätsite režissööri üksinda ja ja tema tuppa mõtlema ja teie jälle kahekesi mõtlesite, kuidas seda filmi edasi ehitada. Päris nii see ikka ei olnud ja igal õhtul leida, kukkusime kokku ikkagi. Ja siis analüüsi teine päris põhjalikult ja et vahetevahel läks, lisas analüüs võib-olla sedavõrd tugevaks, et tekkis soov nagu natuke sellest eraldada ühest analüüsist, et nagu kohapeal mängida oli selliseid hetki küll, aga tal on lihtsalt hästi hea tõetaotlus tõetunne, mida ta püüdis kätte saada seal tagasi, tugev, kui ta tegi tööd või siis raskeid etendusi vaatamas. Ta oskas alati kuidagi selle tõesus aspekti välja tuua. Selline momente. Lembit, sinu jutust kumab läbi, et Leida laius ei kuulunud nende lavastajate kilda, kes näitlejas väga palju ennast topis või või kes näitleja siis proovi ajal ära väsitas ja siis lõpuks midagi ekraanile ei juhtugi. Et ta jättis teile ka üsna palju loominguvabadust, ma saan aru. Aga ta ikkagi küllaltki põhjalik vabadus tekkis selle distsipliini pealt, ütleme nii, et see püüaks sedavõrd tugevaks, et kuskil tekkis tahtmine oma leida või noh, et tänu sellele võib-olla ta lõi sellise aluse selleks, et see sai hakata tulema. Ega me päriselt omapäi metsas seal ei teinud midagi. Momendid, kus me rääkisime juba läbi, see tagantjärele taga mäletab Aga see oli ikka üle 30 aasta tagasi. Ma mäletan niimoodi, et eriti finiperiood algas, ta tahtis väga põhjalikult seene analüüsida, me pidime jälle tema juurde minema, kas ta seal Aegviidus elasime jälle rääkima, jälle rääkima? See oli üks asi, kas oli väsitav? Eks ta oli natukene ja, aga õige, aga ilmselt olime noored, Aegviidu oli nii ilus issand täiturit. Kohati mõtlesime ka päris kiiresti, et ei olnud nagu lammutamist, nii palju tarvis, aga võib-olla oli, sest selle kõrvategemise juures oli üks asi küll väga hea, et et ta tagas selle, et läks filmi kohta nagu õlitatult, täpselt. Kõik kartsid heidet ja kõik toimus. Et noh, loodus ei allunud talle, et kui ikka päikest ei olnud, siis oodati ja ei saanudki filmida nagu üks paadisõidus seen me tegime vist terve suve seda mitte sellepärast, et grupi poolt oleks midagi ette valmistamata ka lihtsalt valgus kukkus vara ära. Lõpuks sariti üle järve kaselehti haavalehti punaseks ja meiegi kaerutasime, see oli ainuke stseen, ei tulnud välja lootuse pärast. Jäätunud katkule peremeheks, peremeheks, lisa. Pärast vist ja ja mina tänasest päevast alates kõrbojale perenaiseks. Nii et oleme naabrid. Aga kes saab siis Kõrboja peremehest? Pisukest kohta ei saa muidu pidada. Andke andeks, preili. Ma küsisin rumalasti, ma poleks tohtinud seda küsida. Miks mitte? Otsekui peremeeste kombel sulast kaubeldakse. Näete, aga mina läksin kõik ümberkaudsed mehed kokku kutsuda, et vaadata, kas leidub nende seas mõni, kes tahaks krõbrale peremeheks. Ega see naljaasi ei ole, kõrv peale peremees treilerit täiesti Pelemiseleks ja nõnda nagu tänini või kõlbavad küll enam pidada. Minul ta küll nõnda. Aga kuidas teie teda peaks? Selle üle ma pole kunagi mõtelnud. Siis mõtelge. Ja aidake minul mõelda. Mul ei ole kedagi, kellega nõu pidada. Tahaksin kõigepealt hooned korda. Sinuga Praha. Edasi teeksin kõike seda, millest kõrval nii palju räägitakse ja mille tegemisele mitte keegi mõtle. Ostaksin veel tänavu uued põllutööriistad, paar hobust, tõmbaksin sööti jäänud põllud ümber, teeks põldu juurdegi, seda võib Kõrbol külla küll. Mina paneksin kõrvale kasvõi veskirattaga, tiirlevad ahjud tossama, teeks tööd, mida varasemalt ei teadnud, missugune rahuldus on töös. Aga vangis. Kui rääkida, et kust leida natukene üle piiri läks või, või ei pidanud meid küllalt professionaalseteks, võib-olla, või tahtis liiga palju aidata, oli sisene kaamera käimist, platsid kui ta tuli loogiliselt aitama. Ma võisin vaadata koorest kinni, võtta käega või vaadata seda järve või lõkkeplatsi, et olla valmis võtteks. Aga leida, nagu tahtis endast siin andada, oli erutunud ja pisarad silmis ja ta tuli rääkima veel sisetundest ja filmi alguse poole. Ma püüdsin olla viisakas säraga vaata ja siis sellest hoolimata ikkagi hakata tegema seda, mis teha vaja, kui kaamera käib. Aga kuidagi juhtus niimoodi, et ükskõik, kuidas ma algul olin Kõrbojast annaste Tammsaare loost mõelnud, siis kogusid film, kuna ta järjest läks kogu see lugu villu ja, ja nende Kõrboja maade ja minu ja sauna Eevi ja kõige sellega hakkas ise esitama nõudmisi, kuidas minna nii, et et lõpus olnud enam vaja, mul ei Lembituga midagi arutada ja ka ei leida kaennesseini. Heleri. Seda pole täna karta. Tõlge, ärge kartke midagi. Oleme nüüd siis saatega filmi ilm Riigikogus siin on kirjanik luuletaja Paul-Eerik Rummo töökohta olenegi kena, meenuta korraks Kõrboja ja peremehe stsenaariumi saamislugu. Minul on küll selline kogemus, et see film on palju paremini välja tulnud kui Tammsaarel. Tutvustus. Ei, no seda viimast küll ei ütleks, see film on hea ja tähendab see raamat on ka hea pritsida tuli nagu öeldakse, pühkida ühest koodist, teised minu põhimõtteline seisukoht, mis puudutab kinematograafiat. Et filmi autor on režissöör ja, ja kõik teised asjamehed seal filmi ümber on konkreetse filmi tegemise ümber on tema abilised. Nõnda et stsenarist on režissööri abiline, kes aitab režissööril juhul kui on tegemist filmiga, mis mis on mingi kirjandusteose ekraniseering. Tõlkida seda kirjandusteost ühest koolist teise. Kas see tähendab seda, et Leida Laius leidis sind pärast seda, kui ta oli raamatu läbi lugenud ja palus sellest teha stsenaariumi? Jahtabliga pöördus minu poole küll, kas tal oli enne olnud mingeid teisi valikuid mõttes, seda ma isegi ei tea. Samas ma olen kindel, et, et Leida laius valinud Kõrboja peremees mitte juhuslikult eesti klassikute mis tahes teoste hulgast, sest see raamat kätkeb üsna tugevasti samu elemente, mis neide, laiuse laiuse teisteski filmides tugevalt tuld, tugeva karakteriga naised. Eneseteostuse võib mingitel põhjustel teostamata jäämisel teema, mis talt igalt poolt läbi jookseb ja kõrvaperemees, Tammsaare poolt on see tugevasti olemas. Kahjuks leida enda käest praegu enam küsida ei saa, aga kas see, kuhu Leida Laius oma filmiga ja näitlejate Lembit Petersoni ja Kaie Mihkelson abiga siis lõpuks jõudis selle selle võtme episoodini, kus siis Villut enam ei ole ja, ja kaks naist tulevad siis mööda metsateed ja mõlemad tahaksid selle väikese lapse emad olla, et kas Leidast endast tuli see mõttekäik või tõid sina selle filmi? See sündmuskäik on sellel olemas, ongi täpselt nõndamoodi, siin ei olnud stsenaristile suurt vaeva midagi, tuli võtta see raamat ette ja tookord arvutit veel ei olnud ja kirjutada see kirjutusmasinas enam-vähem stsenaariumisse üsna sellisel kujul ümber. No siit moraal, et ma pean ise ka võtma selle raamatu uuesti kätte ja üle lugema, sest et kui ma pärast filmi teda lugesin, siis neid järve ja alatoone, mida need kaks naist seal mängivad nagu raamatust ei leidnud, aga mine tea, võib-olla siis oli seal ridade vahel olemas ja ma ei osanud välja lugeda. Ei, nad on olemas, kuidas öelda, siis selle süžee saab olla ülesehituse käigus sellest tulenevast selgelt? Jah, no võib-olla, et nagu igas romaanis, kui täitsioniseerita kõik ei mahu ja mõnda asja, siis filmi autor rõhutab üle mõne asja jätab kõrvale või, või kuidagi nii jah, tahaplaanile. Aga, aga iseenesest on selle romaanis on, see, on see täielikult olemas, tähendab, peremeest ei ole, järelikult peavad naised elu enda kätte võtma ja, ja kuna see omakorda ei ole kõige perspektiivsemaks, võtavad enda peale selle peremehe kasvatamise, et ikka üks peremees ka olemas. Tegemist on nüüd muidugi nii filmi kui kui romaani puhul selles mõttes muinasjutuga, et see lõpeb selle koha peal ära, kus me nüüd hakkame kujutleme ainult oletama, et kas nüüd läks korda v mis edasi sai kas kas sai poiss peremees või, või, või läks asi uuesti nuri? No see ongi võib-olla selle filmi suur väärtus, et otsad jäävad lahtiseks ja kas võib siis edasi mõelda, mis siis saab ja sõltuvalt nüüd sellest, kuidas tema enda nägemus ja enda tõekspidamised on. Eesti filmikunsti on süüdistatud selles, et Te ei ole häid käsikirju, et nagu oleksid stsenaristid süüdet, mis sina arvad? On see põhjus olnud või on mingid muud põhjused? Jah, ei, ma jään selle oma põhimõtteliselt seisukoha juurde, et filmi Autanud režissöör ja režissöör kui tal on see, kus need duaalne idee või miks on kange tahtmine midagi teha mitte lihtsalt sama, et ma tahan filmi teha, vaid ma tahan seda filmi teha. Siis on tema asi leida, leida kõik need abilised, kes aitavad seda kõige paremini teha. Nii teatris kui filmis on lavastaja see võtmeisik kelle puhul siis õigest rollijaotusest sõltub siis ka teose edu või mitte, edu ja rollijaotus mitte ainult näitlejate mõttes, vaid ka operaator, kunstnik, kostüümi, seeria, stsenarist, helilooja ja nii edasi ja nii edasi. Jah, ma siin näeksin võib-olla veidi vanamoodsalt teatri filmi vahel siiski seda erinevust, et ta on olemas jah, jah, muidugi tõepoolest näidendid, mis, mis kirjutatakse lavastaja tellimusel või mis tehakse kollektiivselt trupi poolt ja kõik, nii, aga aga siiski, on olemas ka näidendi, mis kirjutatud kirjandusteosed, mis on põhimõtteliselt nagu teatri jaoks kirjutatud, aga mida võib seal erineval viisil lavastada ja ja ühesõnaga, et see käsikiri on olemas enne, kui, kui lavastus, aga filmi puhul ma eelistan seda olukorda, kus kus režissööri kontseptsiooni arusaamine venna olemas ja käsi kri tellitakse spetsiaalselt selle kontseptsiooni teostamiseks. Enne kui me läheme oma saatega tagasi raadio stuudiosse, kus jätkub jutt Kaie Mihkelson, Lembit Peterson, iga, küsin ma, Paul-Eerik Rummo, sinu käest siin riigikogus veel, et mis on sinule kõige lemmikum eesti filmil? Seeläbi aegade raske öelda, ma ei ole kõik eesti filme kaugeltki näinud. Aga noh, mõnda näed lähemalt kaugemalt ja need, mille juures oled ise olnud, neid sa näed lähemalt nendesse suhtud ikkagi mingil viisil, kui, kui oma lastesse oma lapsed armsamad, kui, kui naabrimehe lapsed, aga muidugi enesekriitilist pilku tohi ka kaotada. Vahel nalja pärast ütlen, et minu meelest Eesti kõige, kas te üldse maailma parim film on lõppematu päev, mida kunagi Jaan Toominga ja virve aruojaga tegime. Tepandi laugudega. Aga noh, ma ei ole kaugeltki arvamus, et kõik peaksid sama mõtlema. Rahvusvaheline avalikkus on arvanud seal nõukogude ajast peale juba, et sinu lauludega reliikvia on üks paremaid. Liiklus on täitsa vahva film tõepoolest Eesti veidi hilisema pilguga tagantjärele vaadates ta sellise mantli, mõõga või sõdu ajaloos kostüümidraama kohta on ta natuke liiga aeglane, tempot oleks võinud isegi rohkem olla. Aga eks ma ise oma liiga pikkade laulutekstidega ka natuke kahjuks siin seda näiteks kuulsus, ikas laul, põgene, vaba laps on algselt kirjutatud teksti poolest, no umbes kolmandiku võrra pikem ja teda ei nii-öelda ei tsenseeritud lühemaks sisulistel põhjustel või muidu oleks pildistada katet, mismoodi tüdruk valge hobuse seljas ratsutada jõle pikalt olnud, oleks kogu filmi ülejäänud tegevuskäigud peatanud liiga kauaks. Nii et jah, ta võiks olla mõnevõrra tempakam, aga iseenesest täitsa trassil. Anname siis saatele tempot ja selle laulu saatel kappame tagasi Kreutzwaldi 14 raadio stuudiosse, kus on Kaie Mihkelson ja Lembit Peterson. Aitäh sulle, Paul-Eerik teeks. Ja. Ja ega kurja kurja ega viitsi mõeldagi. Püüdjate paelus. Puit. Aja jutt mana. Rumalad ei peitu maailmavabadus kuri veel saab vähegi suudad, kuni veel saad vähegi loodad vähegi. Laiemalt armastata. Vanadus juhatab võita ja vallutada Vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada. Põgene vaba laps. Dagene avaneb võimalus, avaneb meie maailmavabadus, kuri, veel vähegi suudad, kuri veel seal vähegi loodad, vähegi. Üle kõige on maailmal vaja tüpamaalast. Lippmaa vallas. Midagi pole teha ega turja. Asne koore ja ega viitsi mõeldagi. Püüdjate paelus. Ja eel on paja just madalad. Põgene, vaba laps. Agarad peitu maailmavabadust kuri veel saab, vähegi, suudad universaal vähegi loodad. Tänu õigele rallijaotusele tänu väga tugevale algus niisugusele analüüsile oli peremees pandud teatud rebastele, kus ta siis pidigi seda teed mööda minema ja lõpuks välja jõudma. Selle kõige geniaalsema episoodid, millega film siis lõpeb ja ja minule on see jah, ka nüüdseks ligi 30 aastat tagasi nähtud lõpus seen terveks eluks ja minuga kaasas kõrgete mändide all kahel pool teed õitseb heleroosaga kanarbik tuleb siis saunas Verevi katku, Villu poeg süles ja ja tema kõrvale ilmub Kõrboja Anna naine, kes tahtis katku Villut endale saada, aga ja nüüd siis sirutab käe siis katku villu poja järele ja see on nii geniaalne episood, kaastunne, abi ja ka teatud. Noh, kuidas öelda, politsei, Annalik või enda kehtestamine, teieta? Eevi, see väike poiss kuulub mulle siiski võib-olla rohkem kui kui sulle, sellepärast et ja nii edasi kolm punkti. Ja mäletan, et kui ma sellest tollases ajalehes noorte hääl kirjutasin, et ma nii sellest episoodist aru saan, siis Leida vihastas selle peale, ütles, et ta pole nii mõelnud üldse. Ja ma jätsin talle tookord ütlemata selle lause. Ja siis ma seda lauset ei teadnud, ma olen ise seda hiljem nagu selle peale tulnud ja mõelnud, et vahel võib kunstiteos olla tema loojast targem. Aga see vist tuleneb sellest, et looja toob alateadvusega seda tarkust juurde, mida ta ise võib-olla niimoodi oma teadvuse tasemel alati pruugigi tõsta ja pärast. Hiljem ta võib ise avastada, kui Tartu oli suured näitlejad. Vaatasin seda teadnud, et rolligi tähendab, mängida, võtavad, on neis targemad on selle selle suhtumisega rollilaga lähenenud, vastasel juhul võib juhtuda, et me teeme kõik rollid, allutame endale ja oleme neist targemad näitama, millised nad on paratamatult natuke lollimad kui meie lollimad. Kui publik, siis see kuidagi võib juhtuda, selline asi. Aga, et kui suhted tõelise respektiga ja lugupidamisega ja teada, et nad on targemad, siis, siis võrdlus tekkis praegu sind kuulates. Mikski lapsega siin istuti. Ema suri ära. Tahtsin Lillutadyksaga. Koos poisiga, Kõrbajale. Ma annan sulle Kõrbajal toa kus sa poisiga võid elada. Annan sulle meie ilusas suurevanud. Mina kannan, kas sina oled teda kandnud küll? See on ju igavesti kaasaegne, kuidas halastus ja heategevus ja kaastunne segunevad siis ütleme, niisuguse omakasupüüdu ja eneseuhkuse ja ja kõige sellega, et see, mismoodi Kaia selle seal välja mängib, et kas sa mõtlesid selle välja või kuidas see siis juhtus. Tammsaare plusse Aegviidu pluss Lembituga mängimine plussimis andis liidalais juurde. See pidev minet läks lõpus, nii et mina sain ainult anda endast selle, mis sul on, et sinna, kuhu anna, tahtis minna. Siis me peame leppima praegu Lembit Petersoni postulaadid, et roll võib-olla peabki olema näitlejast targem mis Stanislavski, ütleme, teadliku kaudu alateadlikule tähendab et mingid momendid, mis teadlikud. Ühel hetkel hakkab tööle see seletamatu mis saab tõepoolest ainult mängusituatsioonis olukorras tekkida, mis hakkab siis loome, mis annab selle paljutaolise kujundi, mida võib pärast mitut moodi seletada. Aitäh, Kaie Mihkelson, aitäh. Peterson, et me tänases saates filmi ilm saime sammukese lähemale eesti filmi hingele ja tuumale