Ei. No. Tere kõigile kommetele, rituaalidele ja uskumustele pühendatud sarja tänasest saad, räägime nii huvitavast vanausuliste seltskonnast kui ka sellest, mis teidpidine eri aegadel Eestisse elama sattusid. Mõistagi vürtsitavad kogu seda lugu, kirjeldused neist traditsioonidest ja tseremooniatel, mis vanausuliste religiooni iseloomustab. Stuudios on Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna marju, mis on siis vanausuliste juures see miski, mis sai määravaks just selliseks teema valikuks. Sul. Ja ma pean olema vanausulistele väga tänulik, et nad andsid mulle selle võimaluse eneseharimiseks nimelt pisut rohkem kui viis aastat tagasi oli mul võimalus tõlkida üks vanausuliste folkloorikogumik isevärki Peipsi veer ka eesti keelde, õigupoolest ma nimetaksin seda pigem küll vahendamiseks, sellepärast et pärimustekstide tõlkimine on oma teatud spetsiifikaga ja ma sain sellesse maailma sisse elatud ja, ja sealtmaalt on kuidagi sellised sõbralikud suhted nendega püsinud ja, ja mul on hea meel, et mul on olnud võimalus nii-öelda ukse vahelt piiluda veel ühte maailma ja seda enda jaoks lahti mõtestada. Ja milline see veel üks maailm siis usuliste kandi pealt õieti on? No kindlasti nad on tänapäeval Eesti ühiskonnas selline meie oma vähemus siin Eestimaal, mis pakub laialdast turismihuvi, kui me vaatame, kui palju on erinevaid fotonäitusi korraldatud, kus nende kultuuri tutvustatakse Tallinnas ja mitmel pool mujalgi. Oleme väga erinevaid festivale, kus tutvustatakse nende muusikat ja elulaadi, aga samuti on siis avatud nõndanimetatud sibulatee mis viib meid Peipsi äärde, siis tegelikult me oleme harjunud argikeeles ütlema Peipsi venelased, eriti, kes me mäletame võib-olla nõukogude aega. Me hindame väga kõrgelt Peipsi ääres kasvatatud sibulat ja hindasime kunagi köögivilja. Mäletame neid pirakaid, kile ja klaaskasvuhooneid Peipsi ääres Nõukogude ajast. Kes me oleme nii vanad ja sealt läbi sõitsime. Ja kas me õieti teadsime seda, et nad on vanausulised. Kui ma Tartuski elasin, oli üks väikene palvela, öeldi küll, et vanausuliste palvela, aga ega me tegelikult sellele nagu väga ei mõelnud ja ei osanud mõelda ehk sellelegi, et nii mitmedki suured hooned, tähtsad hooned on vanausulistest müürseppade kätega, nii Tallinnas, Tartus kui mitmetes Eesti linnades üles ehitatud, sest üks võimalus elatist teenida sadakond ja rohkem aastat tagasi oligi käia eesti linnades müüritöödel ja nad olid väga hinnatud selles vallas. Kas kõik see usklike seltskond, kes elab Peipsi kandis seal on kõik vanausulised või ikkagi on sealhulgas kõige usklikke? Ei, no põhimõtteliselt on jah, vanausukülad on küll Peipsil Therese vana usu kogudused on ka Tallinnas Tartus ja mõnes teises kohas veel laiali, vanausulisi elab tegelikult üle kogu maailma. Aga õigeusklike ja vanausuliste vahe on üsna suur, sellepärast et üks põhjus, miks nad sattusid muuhulgas ka meile siia Peipsi äärde elama, oli Nikooni algata võitud kirikureform ja pärast seda seitsmeteistkümnendal sajandil ja see oli see aeg, kui Eestimaa oli siis osa Rootsi suurriigist ja siis vanausulised püüdsid leida siin siis pelgupaika veriste usureformide eest, mis siis pandi toime patriarhid krooni eestvõttel. Ja niimoodi nad meile sattusid ja mitmele poole mujale veel ja noh, vaieldamatult religioossed tõekspidamised on erinevatel inimestel läbi aegade olnud väga olulised ja nii ka siis nõndanimetatud vanausulised ei tahtnud, ei soovinud lahti ütelda oma religioossetest tõekspidamistest, Nad soovisid järgida oma religiooni, nad otsisid siis nii-öelda uusi elupaiku, et oma religioossetest tõekspidamistest kinni pidada ja neid hoida, edasi pärandada. Vist õigupoolest nii need vanausklikud tekkisidki, et oli siis seltskond, kes ei olnud teps mitte nõus patriarh Nikoni reformidega jäi truuks vanale usule ja loomulikult tekkisid seal väga teravad lahkhelid ja seetõttu nad pidid pagema ja vaatama, kus nad saavad elada. Just niimoodi võib seda jah kõige lihtsamalt kokku võtta. Kuidas meil siis Eestis läinud on aegade jooksul kuni tänaseni välja neil Vanausulistel ja mida nad täpsemalt ja sügavamalt endast kujutavad nõnda? Võib siis öelda jah, seda, et vanausulised on see eesti põlisvähemus, kes on siis asunud siia nii-öelda orienteeruvalt seitsmeteistkümnendal 18. sajandil. Pärast siis selle kurikuulsa reformi väljakuulutamist. Ja kõiki neid sündmusi, mis sellega kaasnesid ja, ja sealtmaalt on nad siis nii-öelda omal kombel isegi võiks öelda, märkamatult jaganud siin kõiki Eesti ajaloo keetke kõike ja tähelepanu, väärne on seegi, et nad on eluaseme leidnud ja oma külad rajanud Peipsi äärde. Et Peipsi järv on nagu olnud selline teatud piir või raja, kus siis ei ole mitte olnud nii-öelda ainult meie mõistes, nagu etniline piir, eks ole, väätme tavatseb öelda teistpoolt Peipsi järve elavad venelased, vaid see on siis ka eraldanud lääne ja ida kristlust ja olnud tegelikult ju ka Euroopa ja Venemaa poliitiliseks piiriks, mida ta on siis tänaseni. Ja nagu siis öeldud, et kuskil seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus peipsi siiapoole siis usulise tagakiusamise tõttu Kesk-Venemaalt vanausulisi rändasid ja nemad siis asustasid selle kaldariba, mis oli nii-öelda eestlaste poolt tühjaks jäetud, sellepärast et seal liivasel maal ei olnud eriti võimalik midagi kasvatada, seda eesti talupojad siis kasutasid juba järvest kaugemal asuvaid metsaalasid, sooalasid, pidasid seal põldu ja siis kaks sellist tihedat tänavküla on praegugi meile väga tuttav. Üks on siis must v, teine on kallaste kihelkondades järgi, üks jääb siis tormasse, teine Kodavere kihelkonda ja 20. sajandi alguses oli must või väga tähtis paik, seal oli siis laadakoht, sinna jooksid kokku veeteed, seal kaubeldi väga tihedalt ja Mustvee ja Kallaste said isegi linnaõigused ja siis noh, väiksemad vanausuliste tänavkülad, kuhu siis ka turism tänapäeval satub raja, mida siis minu andmetel esimest korda vist mainiti 1788. aastal, siis on seal veel kükita venepäraselt kikita sisend tiheda Kolkja siis vene kasepäev tuleb, et teha neid tükki kaks ja siis on ka Varnja ja, ja noh, kui keegi näiteks eesti kirjandusse tahab piiluda, siis võiks lugeda August Gailiti romaani Ekke Moor, Ekke Moor, nimelt just muuhulgas seikleb gaasis Peipsi ääres nendes külades aga siis vanausulisi elab ka Piirissaarel ja Põlva maakonnas on üks äraütlemata väikese väga ilusa vanausuliste kalmistuga seon siis peressi või eestipäraselt siis ka peresid. Peresi, küla ja vanausuliste asustuslooga on seotud ka piina, nad peavad seda siis ka enda jaoks väga tähtsaks kohaks. Niiet et niimoodi nemad seal elanud on kuni tänase päevani ja siis on kasvatanud tanud Žigulit, mis on olnud siis nii-öelda kohvi aseaine, oma kohvi aseaine, aga muidugi teame neid eelkõige just sibula kurgikasvatuse järgi. Noh, nõukogude aeg oli neile keeruline, et vanad seltsid olid likvideeritud, samuti vaimseid liidreid represseeriti ja palvemajadesse palvelateski käisid, eks ole, ikka naised, eakamad inimesed. Aga noh, vana usu taassünd tõepoolest 1995. aastal siis sai võimalikuks, siis taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit ja et praegu minu andmetel see on 11 vanausuliste koguduste leida, et neil on siis Peipsi veeres on üheksa ja Tallinnas Tartus peaks olema kummaski üks, et, et need on minu, minu andmed. Ja muidugi noh, mis veel vanausulised on maailmas tähelepanuväärsed on siis raja küla ikoonimaalijate koolkond siis äratanud nii-öelda tähelepanu kogu maailmas, kui nüüd laiemalt niisugust, võib-olla siis kultuuritausta avada. Ilmselt meie siin oma igapäevases elus teame suhteliselt vähe nende vanausuliste kõikvõimalikest tseremooniat, test ja rituaalidest, mis nende igapäevaelu täidavad. Kirjeldaks. Siis natuke jah, millegipärast tundub, et sellised suletud religioossed ühendused, et nad elavad nagu väga niisuguste askeetlik elu ja mul endal oli ka siil arvamus, aga nad on tegelikult oma kombestiku poolest värvikad ja, ja väga nii-öelda elusad inimesed. Noh, kui me vaatame, kas või näiteks nende pulmakombeid, siis me saame teatavaid paralleele muuseas kõige usu kultuuriruumis toimivate setude ka tõmmata, et leidsin ka mingeid ühiseid selliseid punkte, aga noh, muidugi rohkem sarnanevad nad nende kombed vene vastavad tehnist rahvapäraste tavadega, näiteks võtame siin pulmakombed, kosjakombed on seotud ka kinkimiste maagiliste toimingutega, noh näiteks kui kedagi kositi, siis pruut andis peigmehele pandi näiteks kas võis olla rätik või sõrmus või mingisugune muu väga hinnaline või väärt asi, mis siis noorikule tagastati alles siis, kui pulmad olid peetud ja tavaliselt siis paberlillede valmistamise komme väga erinevatel puhkudel on neid paberlilli kingitud jaga Lituaalseteks puhkudeks valmistatud on ka võib-olla üks põhjus see, et miks elavaid lilli väga ei kasvatata, selleks ei ole ka väga võimalust, siis kõik see maa, mis oli, see kasutati nii-öelda pragmaatiliselt ära. Aga näiteks saunas käimine on vanausuliste juures väga oluline, ka pruudile on köetud saun ja näiteks samamoodi kerisekividele õlle ohverdamine Paalse sauna kütmise aegumisvõime, tõmmata paralleele ka meie omade kommetega ja samuti on siis pulmade juurde kuulunud väga rikkalik laulmine, samasuguseid paralleele võime tõmmata ka eesti vanadest kommetest. Kui me soovime ja pärast pulmi on olnud, siis selline vanematele esimene külaskäik, kus siis on selline rituaalne eine, on pakutud munarooga, on öeldud siis sellega aga siis praemuna sööma, et, et selles siis vastavalt sellele, kuidas see munaroog välja näeb, vastavalt sellele tehakse järeldused, kas pruut on olnud siis neitsi süütu tütarlaps või on tal olnud juba teatavad kogemused seksuaalelu vallas ja kusjuures sama täheldasin nüüd kui ma vaatasin mõningaid videosid, mis olid filmitud ersa mordva külades, kus samuti on mõjutatud õigeusust ja me sellest ka natukene saates rääkisime ja niisugused teatavad sarnasused, nii et põhimõtteliselt nagu see selline süütuse teatav kontroll ja märkide keeles kõnelemine on ilmselt taas selline omane niisugusel tähtsal toimingul, nagu seda on olnud siis traditsionaalsete skulptuurides või niisuguseid traditsioone austavate ühiskondades ka hilisaegadel. Noh, näiteks mis on veel vanausuliste pulmadele olnud omane, on siis ääretult populaarsed ülistus ja kiituslaulud, et on öeldud, et siis ülistuslaulud on, neid on nii palju, et nad vaated on, on kõige rohkem võrreldes teiste pulmalauludega ja kõiki pulmapidulisi on siis laulus värsis rikkalikult ülistatud ja kes oli nõus maksma siis sellise erilise austuse eest siis seda ülistati koguni kaks või kolm korda ja ühesõnaga oli selline rituaalne küsimus, tõlkesse võiks siis kõnelda mõistukõnes niimoodi, et kas on juba kodus ehk siis teisisõnu, et noh, et kas sulle juba piisab sellest, et siin on kiidetud ja ülistatud ja kui siis vastati eitavalt, siis siis tuli veel kiita ja, ja laulda. Ja noh, näiteks selliseid laule, mida küll ka eesti pulma, sest on teada, aga vanausulistel siis väidetavalt ei ole, et kus on siis nagu halvustatud kas pruuti või peigmeest või isameest või, või niisugust kemplemise pahasti ütlemist, nagu seda vanausuliste folklooris ei ole täheldatud? No samuti on hästi palju selliseid ostu-müügimotiive, et isamees peab tulema siis viinapudeliga alustama siis juttu nii-öelda kaubas sümboolselt pruudist ja siis ka kaupmehest peigmehest, noh, taaskord eks ole, võrdleme meie pulmadega, kus otsitakse kas siis kadunud kanakest ja tuuakse samuti kosjaviinapudelit kaasa ja samuti näiteks ka pärast laulatust teedele tõkete tegemine me teame ka oma eesti talupoja pulmadest, et kus siis tõkestatakse noorpaari p ja laste pruutpaari enne läbi, kui siis noor abielumees on ennast vabaks ostnud ja siis nendel lauakestel on pandud see tühi pudel, mis siis tuleb täis viinapudeli vastu välja vahetada. Ma usun, et noh, ka nõukogude aegsest pulmast tuleb see tava meile üsna tuttav ta vette ja noh, väga palju tähendab, pidi siis ka peigmees või ka isamees ja, ja kui isamees seda tegi, siis loomulikult peigmehe antud rahaga, et pidi oma kukrut kergitama siis väga mitmed pulmarituaalide juures noh, näiteks ostma välja oma pruudi, ostma välja istekoha laua taha ja samuti siis tuli maksta teatud selliste noh, sümboolselt muidugi selliste ärrituaalsete toimingute eest, mis märkisid siis nooriku abielunaise staatusesse siirdamist noh, näiteks lahti punutud juuste eest, nimelt siis see jääb lased, kes on üks vanausuliste niisuguseid usulahke. Et nende abielunaise tunnuseks on kahte patsi punutud juuksed, missis keelatakse pea ja see oli siis abielunaise juuste sätitud timine oli väga tähtis rituaal, kus siis hommikul oli üks pats ja siis ühte patsi punutud juuksed kammiti lahti ja siis Palmidciety nad omakorda kahte patsi ja no siis keerati niimoodi rõõmsalt üles niimoodi nagu, nagu me oleme mõnikord näinud ka piltidel. Ja siis need patsis juuksed pandi korralikult tanu alla, noh seda näiteks joonistanud ja kirjutanud väga detailselt Jelizaveta Richter, kes on siis kaob suhteliselt põhjalikumalt Peipsiveere vanausulisi uurinud Miks see kahe patsi tegemine ja siis ümber pea kerimine? Nii tähtis oli, see sümboliseeris naise staatust, et üldiselt on niimoodi, et enamikest hävitsionaalsete skulptuurides, traditsioonipõhistes kultuurides on kombeks, et kui sa vahetad staar, siis midagi seal ka välimuse juures muutub ja üldiselt juuksed on olnud siis need, mis on selline neiu ja, ja abielunaise ja teatud vanus nagu ühesõnaga, kuidas sa need juukseid kannad, et siis see nagu sümboliseerib, mis staatusesse oled, et noh, kui me vaatame Eesti traditsiooni gaasis näiteks noorete tüdrukutel lubatud lahtiste juustega käia, aga abielunaine siis peitis oma juuksed ära või paninat kokku või noh, näiteks praegu tulgem, siis palun väga tänapäeva, kus naisteajakirjades arutatakse, et kas üle neljakümnesed naised peavad oma juuksed lühikeseks lõikama või mitte, et, et ühesõnaga see, missugust soengut sa kannad, see nagu on kunagi peegeldanud ja tõenäoliselt vähemal määral ka tänapäeval, peegeldab sinu teatud niisugust iga või, või kuhugi kuulumist. Aga kui abielunaise staatusesse jõudmine tähendas siis muuhulgas ka seda, et kaks patsi tehti ja need keerati ümber pea, siis kas peigmees oli maani habemega või sest et vanausuliste puhul ju mehed ei pidanud vist tohtima habet ajada? Või tähendab jah, nad kannavad habet, et kuidas lõikamise rituaal ja mis puhul nad seda habet pügavad, ma jääksin siin igaks juhuks vastuse, täpsemalt võlgusest, päris metsikult nad teda nüüd kasvada ei lase, sest vastasel juhul tuleb ka see mõnikord ma kujutan ette, ilmselt keerata varsti niimoodi kas ümber, kaela või ümber pea, ilma et ma tahaks inimeste religioossete harjumuste üle nalja heita. Aga, aga ega seal on tõesti oma kindel kord ja reeglid, kuidas nad peavad seda tegema, aga üldiselt jah, nad kannavad habet küll, ka noored mehed. Üks maa. Eks seekord räägime vanausuliste kommetest ja rituaalidest. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Kui just meeste maailmast rääkida, siis kuna vanausulised mehed on olnud kalurid, siis kalurite või, või üldse niisuguste kalapüüdjate rituaalid, kombed ja uskumused tulevad vanausuliste näitel väga heledasti välja, kui tähtis on jälgida loodust, näiteks nende ilmakaarte nimetused, hea looduse tundmine, millal sobib merele minna, millal mitte mida järgida ja näiteks ka väga mitmed kalapüügiviisid on just Peipsi rannikul tänaseni säilinud, nii et selles mõttes siis noh, etnoloogile ka väga huvitavad ja praktiliselt kõik tegelesid kalapüügiga enne siis teist ilmasõda ja on siis ka tegelikult vaestes peredes ka naised käinud siis järvel kala püüdmas ja nad olid väga osavad jõealused kalapüüdjad, kusjuures muuseas vanausulised kutsuvad Peipsi järve mereks ja suhtuvad Peipsis väga aupaklikult. Ja noh, näiteks taliideede tähistamine, kuidas need kõik kuuseokstega märgistati, kuidas tunti ära kohad ja kalapüügiretkedel, siis kasutati ka ööbimiseks selliseid spetsiaalseid kaasavõetavaid, majakesi ja tähelepanuväärne on see, et noh, kuna neil ei olnud võimalust suuri loomi pidada usulised näiteks ostsid endale just nimelt talveks jääpüügiks hobused, et järvel käia, aga kevadel müüdi need jälle talumeestele maha, sest nad olid nii-öelda mittevajalikud, neid ei olnud tarvis ja nad käisid püüdmas kalaga väga kaugel Laadoga järvel näiteks ja siis osteti juba kas Peterburist või teistest suurematest linnadest siis kõike seda, mis kodumajapidamises ikka tarvis läheb. Ja nagu siis vist päris alguses ma ütlesin ka, et, et suviti kui kalasaak oli kehvem, järvelt ei olnud võimalik püüda, siis kalurit käisid väga erinevatel sisema töödel. Aga noh, mis nad on meile pärandanud nii-öelda materiaalse kultuuri poolest on siis need nõndanimetatud karakaatidsed, et kes nüüd turismisündmustega kursis karakatitsate või selliste iseehitatud kombineeritud sõidukite võistlusi korraldatakse ju ka tänapäeval ja need on siis sellised huvitavad riistapuud, mis on kohandatud igasuguse ilmaga järvel käimiseks ja mõte on selles, et nad püsivad pinnal ka siis, kui näiteks satub jääprakku või, või on vesi, et natukene selliseid amfiibautode moodi asjad, mida siis eesti keeles on ka kummi Jukudeks kutsutud, tähendab seda terminit on tegelikult minule omistatud, aga ma ei mäleta, kust ja kuidas mina seda esimest korda kohtasin ilmselt kusagilt mingites sõna võistlustest või millestki, et eestikeelne vaste peab olema see kummi-juku jäänud, aga karakaatidze, nende oma nime Ta on ikkagi domineeriv ja, ja need masinad on jätkuvalt äraütlemata põnevat ka tänapäeval, millest kõigest neid siis nagu kokku ei ole monteeritud, see disain ja sõiduomadused on väga tähtsad, tegelikult sõnakaatid veereb ehk sõidab karasele, tähendab jään ka praegu niimoodi rõõmsalt vastuse või et see on umbes samamoodi, eks ole, nagu Viroskondra ja mitmed teised, et, et peab küsima, aga põhimõtteliselt need on jah, sellised vajalikud selleks, et siis eriti talvisel ajal, aga ka sellisel ajal, kui on siis jäälagunemine on võimalik siis liikuda igal juhul tore nimi, vaieldamatult tore nimi ja, ja noh, ühesõnaga nagu ikka, eks ole, kui sul on töö seotud selliste ohtudega, nagu seda on siis järve kalastus ja riskidega. Et see on ka väga palju selliseid endeid, töökeelde, et kõige ohtlikumaks siis peetud Kaasani jumalaema päeva, et see on siis sügisel ajal vana kalendri järgi, neljas november uue kalendri järgi siis 22. oktoober ja seda on usutud, et on parem, kui siis kalur Päeval üldse järvel ei lähe ja siis seda kinnitatakse väga arvukate hoiatuslugudega, mis on siis juhtunud inimestega, kes sa seda reeglit kunud isegi teatakse, rääkida ühest Eesti kalurit, kes on seda reeglit rikkunud ja pärast seda on käinud nii-öelda vanausuliste palvela kogu aeg küünalt panemas, sellepärast et tal õnnestus sellest õnnetusest eluga välja tulla. Kalalemineku endaga muidugi hästi toredad, et ta on, siis on püütud mööda hiilida vastutulevast inimesest, kellel on kas halb maine või on kardetud kurja silma ja isegi on pöördutud koju tagasi, et noh, nagunii kala ei saa, mis ma sinna lähen, tuleb minna siis kalale ikkagi rahuliku meelevaidlusi riiuta. Siis vanausulised öelnud, et kalale ei meeldi skandaalile, tülitsemine ja kõige ohtlikumaks loomaks on siis peetud jänest, kui jänes vastu tuleb või jänes nimetatakse, et, et see on väga halb, et jäävad võrgud tühjaks. No ilmselt on siis põhjus see Teed kristlikus rahvausus on jänes, üks vana Kulad ilmumiskujusid deemonliku de sellised agressiivsed olendid kipuvad võtma ikka väga süütu ja nunnu koju, et mitte temast halba arvata ja noh, meremeestele tunnuslikult ühiselt on see ka, et noh, näiteks ei tohi vilistada, et Vettel, et see kutsub välja tugeva tuule, et ka leiba ei tohi hoida leivakannikad, võileiva Murikat ei tohi hoida tagurpidi, et vot see on nagu ümberpööratud paat, eks ole. Pete vaimu ära just usutakse, et siis võib paat ümber minna. Et noh, ühesõnaga väga palju on selliseid maagilisi toiminguid, mida järgitakse siis, et kalamees saaks nagu hea saagi ja tema kalalkäiku siis saadaks edu ja ta tuleks ka järvelt ikkagi elusalt tervelt tagasi, mis on väga tähtis. Vanausulistel on ka omal seletus, et miks nad kõlavad niimoodi Pihedalt järve ääres koos see on selline tekkemuistend, mille kohaselt siis vanakurat on lennanud taevas, jaan puistanud sealt nii-öelda eestlasi alla ükshaaval, et see seletab, et miks me, eestlased armastavad väga paljut ruumi. Aga vanausulisi vihkas taevas siis pihuga alla ja sellepärast elavad nemad siis järve ääres niimoodi tihedast ja sõbralikult koos. Kui me nüüd vaatame selliseid argiuskumusi vanausulistel, siis pühade pühitsemine on ka nende jaoks väga oluline ja, ja pühade ajal ja pühapäeviti on siis rangelt keelatud tööd teha, Öeldakse ka sauna ei tohi minna pärast päikeseloojangut, sellepärast et siis sa pesed juba ennast Kristuse verega on, meil on ka keelde pärast südaöösel ei tohi sauna minna, et siis on seal kurat või keegi teine platsis, mis on nüüd hästi oluline, mida tasuks võib-olla ka vanausuliste puhul teada on see mitmed usulahud, siis eelistavad koguni niisugused konservatiivsemad, et neil on täiesti oma nõud. Et ka toidukraami vesi tuleb kindlasti kinni katta ta õhtul, et või ristimärk peale teha, et siis öösel kurjad jõud, kas siis joogivesi suplex või toidukraami ära ei rikuks ja noh, näiteks ka te satute vanausuliste küladesse, siis ärge oma nõuga sealt kaevust vett võtke, vaid võtke sisse nõuga, mis on spetsiaalselt külalistele mõeldud. Et siis ei solvade nende religioosseid tundeid ja käitute kombe kohaselt ja noh, näiteks Huvitavad uskumused on seotud ka meie armastatud koduloomade, koerte ja kassidega nimelt vanausuliste pärimuses räägitakse sellest, et ega koera hea meelega nad tuppa ei lase, nad ei taha seda üldsegi mitte lasta, sellepärast et väidetavalt siis evangeeliumi aegadel sõbrunes koer kuradiga ja kristlikus rahvausundis siis koer on üks kuradi ilmumiskujusid tavaliselt, eks ole, suur must koer, et see on ju ju saata pärast. Ja on siis ka suhteliselt selline uskumus levinud, et koeraks võib siis kehastuda ka surnu rahutu hing, aga näiteks kassi võib küll tuppa lasta ja mina, kes ma olen nii-öelda hinged, kassiinimene tunnen selles suhtes head hingesugulust, et kassil on toredad loomad. Kindlasti austavad vanausulised väga ämblikku ja nende arvates siis ämblikku tapan pat sellepärast et nende usundilised jutud, legendid räägivad sellest, et ämblik maskeerib oma võrguga koopa, kuhu siis Jeesuslapsuke oli tagaajajate eest peidetud ja seepärast on ämblikpüha ja, ja kui ühesõnaga tahate ta tuhase elaks veel elaks kusagil mujal, siis võib ämblik niimoodi väga ettevaatlikult toast välja viia. Ja noh, meie ka ju tegelikult ütleme, et kes ämblikku näeb, et, et see on hea õnn ja, ja tähendab, et kellel on ämblikud toas, öeldakse, et see on õnnelik inimene, noh uuem hügieeniharjumus ütleb küll pahasti ämblikuvõrkude kohta, Need on nii-öelda jutumärkides pruudi loorid, aga kristlikus rahvuslus ongi siis ämblik kingituseks selle võrguniidi saanud selleks, et ta siis tegi mingisuguse erilise heateo näiteks kas astus karjaste kaitseks või juhatas jumalale taevavõtmed kätte, neid pärimusi on hästi palju ja sellepärast lämbliseks äraütlemata püha putukas, samamoodi näiteks ka konna peetakse austusväärseks ja heaks tooniks, et konna näiteks tappa või või kuidagi talle viga teha. Kristlikus religioonis võib-olla selline loo, mille, mida võib tappa on madu rästik, noh, seda me kõik teame, et mürgimao jussi tapmise eest siis seda peetakse nagu kreeni kurjuse kehastuseks, siis kristlane saab teatud hulga patte andeks ja noh, kindlasti on muidugi vanausuliste kultuuris need kristlikud mõisted ja motiivid ka samuti eel Kristlikega küllaltki tihedalt läbi põimunud on, on loitse, on selliseid maagilisi lausumisi, kuidas tervis saada, kuidas tulevast ennustada ja, ja samamoodi on võetud siis ka malli kristlikest palvetest kasutatakse väga palju kristlikke palvetekste, et siin on samamoodi, on täheldatav sünkreetilist rahvausundit nagu, nagu näiteks setude juures ja nagu öeldud, ma leidsin seal küll selliseid sarnaseid punkte. Arvestades, et nad ikkagi valdavalt elavad looduslikes paikades värske õhuga paikades, neil on tervislik toit ja nii edasi, kas võib ka nii öelda, et vanausulised on üks päris terve seltskond? Minu meelest küll just nimelt eluterve selles selles heas mõttes, sest noh, kas või näiteks mis on näiteks sümpaatne, on just nimelt see minu jaoks on, on see loodushoid Püha Franciscuse ka keda me kõik tunneme katoliiklikust, kultuurist, kes oli lindude ja loomade hea kaitsepühak. Et ka näiteks vanausulised on öelnud, et kui kevadel metsa minna, et siis tuleb nii-öelda pöörduda looduse poole, nad on öelnud, metsaga on tarvis vestelda isegi noh, ka nendele loomadele putukatele, kes võib-olla ei ole kõige meie mõistes kõige esteetilisemat, kes võivad inimesele teinekord ka nii-öelda kurja teha valusti, hammustada, mürki, pritsida ussidele puukidele on soovitud nagu heaolu. Et rahu, rahu teie kodule, et siin ka minu jaoks peegeldub heline, väga terve maailmapilt. Me peame nagu õppima elama koos ka nendega, kes võib-olla nii-öelda meie suhtes nendest endist sõltumatult jah, kõige heatahtlikumad, et kes võivad ka meile teinekord terviseviga põhjustada või on muul viisil tüli. Ja mis veel on hästi sümpaatne on see, et nad ei kasuta vägisõnu, et on öeldud, et noh, et kui keegi kasutab nagu mõnes vägisõnu, et siis isegi võpatas või see keskkond saab kahjustatud, rikutud, et ühesõnaga tõepoolest sõnades on see, see kuri õudmis sünnitab kurja, et olgem koma väljendustes vaoshoitud, viisakad, leebed, tähelepanelikud kõige elava elutu suhtes, siis püsib ka maailm tasakaalus. Nii et nad on eluterved nii vaimse kui füüsilise tervise mõttes. Samuti kusjuures jah, tähendab sellepärast, et kui nende toidupärimust lugeda, siis nad ise ka võrrelnud, et nad söövad väga palju just nimelt kalatoite ja, ja muidugi ka see regulaarne paastumine Nad söövad väga palju köögivilja, sealhulgas ka sibulat. Hakkasin kordama seda lauset, mida kõik mehed esimesel võimalusel tsiteerivad sibula kala söömise kohta, aga ühesõnaga, nad on just ise ka rõhutanud võib-olla, et miks need on noh, suhteliselt pikemaealised olnud ja nendest välitööde materjalidest tuli nagu see välja, et nad on just ise rõhutanud, et eestlased söövad väga palju liha ja lihatoit, aga nemad söövad rohkem kala ja kabaastuvad ja söövad rohkem just nimelt puuvilja-juurvilja, eks ole, vaadake kui hästi see sobib meie tänapäevase Tietoloogiaga kokku, et see on nagu neil aidanud oma tervist hoida tasakaalus. Kui ma. Mõne aja eest plaanisin sult küsida, et mis on vanausulistest niisugust, mida võiksime endale eeskujuks seada, siis tegelikult sa praegu juba vastasidki sellele. Ja ja sellist sõbralikkust ja et elame sõbralikult kõrvuti oma maailmas ja, ja austame teiste usutavasid kombeid, harjumusi ja niimoodi me saame ühiskonnas valutate konfliktide Ta toimida, et respekteerib seda, mida teised usuvad ja nemad respekteerivad seda, mida nii-öelda usume meie. Ja kui me hakkame nii-öelda seda maailmapilti lähemalt uurima, siis me tegelikult leiame, et, et seal on selliseid mõnusaid, ühiseid punkte ju küll, mis meid tegelikult seovad kui inimesi, mis seovad meid laiemalt kogu maailmas. Kui me vaatame selliseid tähtsaid sündmusi, mis on kommetaja, rituaalide kesksed sünd, surm, nime panemine, meheleminek, loodushoid, siis me leiame, et me tegelikult väga sarnased Selline oli tänane saade vanausulistest ja vanausulistest Eestis. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör. Maris tõmba. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.