Tori mesilane Sebedeus mõtles, kurat meid naisis, Toris, mesilane Sebedeus ütles kõik nad Mahal mis nad jooksevad siin ringi, püüdes aina meeste hingi. See ei ole asi mingi. Lõksus ajavad suurt kärbseid pähe ja kui lolliks ei läheks, siis sa oled Harris ka. Kevad tuli. Lilli tärkas aia ääres. Dorise mesilane Sebedeus ärkas, vaatas ringi, joodis öös. Et seda teha, et sa ei pea, kui kübro süda sul vihast põksub sees, meil on siin sees varsti oledki lõksus, sees ajavad kärbseid pähe. Eskorians õitelt met, et äkki kuskilt kevade värskest rohust oli see tõde või silme bet. Ilmus putuka neiu, päike silmis, naeravad kevadpäikse kelmilt vallatuma. Läikel ütles nii Miksus, Lalli mõtetki, evad. Nõnda kurjaks teevad, et kas sa ei näe, et on ju kevad, ometi. Oli see. Vastas, mis kurat, piuksud siil isegi teha lasta. Kassai näed lett lõvilill. Aga järsku peadal Kuugas seisis, lööd, kui pähe puhuga putuka neiu, oma suuga võttis ta suu. Juke vaevu kaitses seisis üsna põgusa aga tema huulil maitses miski ige magusa ta magusalt mesi, läis seal kõrval paljas vesi. Viimaks leiu tasakesi ütles. Nii. Kuule. Ilmast põksus sees, neile seal sees varsti olen, läks siis leti saatusega, parem kindlalt teada hiljem varem vale. Ükskord elas. Maipõrnika nii oksal istudes kurva Tunis ta oleks mul üks kulla kuudne, väike naisuke. Oota talderd, oota, Adalter varsti tuleb kevad. Ja kevadel unud kõik väsimus, kevad, kevad, arvansto avad, Emmale armsama isegi väiksem. On ikka kevadel urud, köike väsimus, kevad, kevad on armastus, leiavad endale armsama, isegi väiksed maipõrnika. Kõrva naisuke nii väike summa, Sum sum, sum, taevas särab kuldne äike, Ahven Bert on õnnestu. Ja kuule, kuule kuule, nuppisitgenesikene, vaata otsa. Kuule, kuule kuule, kuidas pisikene viisikene armastusest räägib? Kevadel köik väsimus, kevad, kevad on armastus, leiavad endale armsama, isegi väiksed maipõrnikad. Ka õhtuot pärnaokste, tasa, tasa, kiiguga tiivad sätendavad kullaliiku mõlema kuulava üks õhtulen armu soosena. Kuuli kuule, kuule, Eminuppisikenessiisikene, vaata otsa. Tee mööduti elevandist. Oodake vaadake hoolikamalt seda imet, mida neete ilmsi. Ta oskab midagi, mida keegi teine maa peal ei oska. Näiteks Ta võtab haljast rohtu mahlast pärast vihma, uni tolmust. Peaasi et oleks. Lisab värskete vete läheduses voolavast jõest. Muide vesi on elevandil lombistki võetav. Segab kõik kokku ja magab siis vilus kõht rohtu ja vett täis. Seal, kus troopikapäike tungib poolviltu läbi puulatvade. Nagu ta magaks tegelikult ta rohelisest pehmest rohust mõtelgi ainult pehmest rahust ilma erilise pingutuseta, aga kus, kus on katseklaaside kolbide põletitel read, kus on aparaadid, kus professorite mõtlikud pead loob elevandiluud valmistab elevandiluud, rasket tihedat kollakat läikivat pehmest luuga, hoopiski mitte sarnanevast rohust. Kummarduge sõlmitaksegi imet, mida te varem pole võinud näha kuskil. Tema oskab midagi, mida maa peal keegi teine ei oska. Näiteks ta võtab kübekese pehmet musta mulda siis võtab rihma piisakese ja narmakese sinist õhku ja kiire, mille saadab päike, segab kõik kokku, aga kus, kus katseklaasid retordid, põletid ja ainasest samast musta värvi mullast on ta kord punane, kord sinine, kord sirelikarva, kord kuldne. Vähe sellest, ta teeb seemned terakese maast, õhust ja veest. Niisugused kuidagi ei võta kinni, hammustad katki, otsid midagi ei leia. Aga ometi on sinna peidetud kõik, mis on omane elavatele õitsvatele lilledele. Juured ja vars ja õielehed ja värgi õielehtede jaoks on sinna peidetud ja võime kasvada just nimelt jõe ääres. Või jälle just nimelt kallastelt eemal. Temöödute inimestest tõukrate nendega kõnniteel. Peatuge. Vaadake imet, kõigi võimalike ja olevate imede hulgas. Inimene ta oskab, keegi teine maailmas ei oska. Näiteks. Ta võtab tüki veiseliha ja kimbu sibulapealseid või muud maapealset taime. Võtad vett ja lonksu puhast õhku, võtad kala ja meloni ja peedi ja kreeka pähkli midagi mõtlemata aru andmata huupi. Ja äkki kõigest sellest, mis ta võttis, mida hindas, jõi, sõi loob inimese sõna. Mõistatuse laulu ja naeruinimesel, naeru ja Arritomeetilise ülesande. Kas võib siis minna selle inimese juurde ja lüüa talle pähe läheneda talle ja võtta temalt ära tükk leiba? Keelata talle õhku või vett? Võid päikest keelata talle päikest. Aiman, et just nimelt päikesest loob inimene naerumõttel. Peatuge. Temas ühes inimeses, kuid ainult on inimene on möödunud aegade hämaruse on tulevaste aegade tundmatuse lõngad sõlmitud sõlmeks. Ja päevis ei jää enam midagi järele. Nats sulavad, kihutavad tormavad koos lumega. Mingi mina ei jõua enam kuhugi õigeks ajaks pärale. Hommikul taeva hõlg, lamp punetab, taguma on kerge ja teen virgut. Ent päike on juba ees. Tuleb õhtu kõmavalt, tänavad tuleb, ööl on vaikne. Tahaks kui jumalat tänada, kuid süda ei pea enam millegagi paika. Meid kannavad sammutuzelatud kokku surutud õlad Ei, ma ei tea, ei tea, kust algas servelt. Su juustes algus, sätendav kerge härm. Öö on täis sinakat, valgust. Vältlevad üksikud tuled. Varje kannab veel viimane lumi. Jakuused valvavad teel. Ent meid ei valda veel, väsimus ei hoia uni. Nagu vaikses nägemuses ringleb mu veel. Ja ma ei tea, ei tea, kust see tuleb, et kõik sõnad on suletud. Peatume kingul ta jalal, öine linn on laiali laotatud. Meid tabavad imestunud laternate pilgud. Oi mis son sel tunnil neisse maiussepa, et nii katki kistud mu mõte, et vaid hetke kusagil peatub. Jälle siis edasi tõtled liik, kaugev, liigi vead, oled veel mulle, et sul lähedus, sõnad mus suled. Ja päevis ei jää enam midagi järele. Nad sulavad, kihutavad, tormavad koos lumega. Ööd on palaviku jumega ning mu mõte hoiab teed vaid sinu järele. Koiš keerutate, mis kateete kord elas, oli Low rekteetelt siin ilmas, mis nii liga loga. Ta elas, ühe vaarao ka kuid jäi, kui mehe juures lamas ka sajandite omaks, samas. Ja vaarao näole valuvine tõi paljas näilik omamine. Ta tähtsal ilmel kandis krooni ja kohut mõistes andis tooni ja pidas võimub kindlust silmas, kuid nagu märkis Siinal, kõik võim on ilu kõrvalilmas, nii nagu kulla kõrvalt tina. Ning alaväärsuse kompleksis taas vaibad hunnikusse peksis ta jalaga kui oodet, võttes ta seda pilti ülevatkes. Tal olid väed ja maad ja saared. Kuid naisel silmad, kulmukaared ja lauk, mis kiirgas üle kõige imeväärne kaeval õige. Kost mööda kanti nende toole ei vaadatud seal vaarao poole ja tundus justkui lausa reet, et hulk vahtis ainult lohvreteetet. Ning vaarao jämedusi kõneles. Tema hellus muutus hapuks, sest ta tundis võimu haprust võrreldes suur võimugassess ime hapruses. Jazz finksid lootusetult rusunesid ja usud sootuks ära ununesid kuid läbis sündmuste, ideede ja kõige, mis ka aeg meid nirutas. Peeld kaelas, sirutades Noffet, teete end tänasesse päeva, sirutas? Ta leidub, poisis kitsi, vihikus ja prossil kraana plika pihikul. Ta puhtust annab kellelegi ja ta ei roosteta, ei määrdu. Ja keegi nagu vanastigi ta kõrval tunneb alaväärsust. Meil pahn veab tihti rap paraja. Kuid tema tema läbi aja ja sündmuste ja võitlus rüha teab, kuhu sirutab end ja. Kuis keerutate, mis ka teete? Kuid olemas on prioriteete. Ma kutsusin oma sõjaaegsed, sõbrad pühapäraks meile külla. Kes need on? Majorit pudru seal roogas. Seersant paju viidik. Haavikut, sa tunned. Ja leitnant Cartna, kes nad nüüd on? Pudrus töötab hariduse süsteemis. Roogason, vanem riiklik autoinspektor, no ja nii edasi. Aga miks sa just need inimesed kutsud? Sa võid oma Heiliv üksinda kutsuda. Lilli on ka seaduslikus abielus. Hoidsid aga kõik nägid, kuidas seda põlve silitasid. Professor sõidab komandeeringusse, mine jäi hõõrama isu täis. Sõjakaaslane kui madal sa oled, Andres? Nad tulevad pühapäeval Noh, kuidas siis jääb? E. Sa võid oma Helvi tõepoolest üksinda kutsuda. Ma lähen selleks ajaks kodunt ära. No kui me vahel tõesti enam midagi ei ole, siis me võime lahku minna. Uue korteri leidmiseni võid sa üleval elada. Kas sa oled siis nüüd oma ministri leidnud? Madal, Modolm madal. Tõesti uskusin, et sa oled raudne inimene, inimene, kes võid mägesid liigutada. Piim ema oli, kes unistas täitevkomitee esimehe ametikohast. Kas sa ei mäleta, mis sa mulle öösiti kõrvu sosistasid? Jumal tänatud, et mu sugust last ei saanud. Noh, kuidas siis jääb? Ma juba ütlesin, tulevat. Tuleval pühapäeval ära kaldu teemast kõrvale, kas sa tahad lahutust või ei? Lahutusest poolt sõnagi rääkinud? Muidugi sa armastad alati süüd teiste kaela veeretada, ma olen sellega harjunud. Mina ei taha sinuga enam koos elada. Mina ei lähe kuhugi kaebama, nii nagu kolleegide naised armastavad teha. Ma ütlesin sulle uue korteri leidmiseni, võid sa üleval elada. Mis ma räägin, sa saad varsti korteri. Su asutus ehitab uut maja. Ei, Reet ei jää Andres ja. Vaat meil meist melomaan. Ajanud neutressiive olluse. Ja veel peale rõhualale kokutav Alton raami meist nüüd omal pääl voolav vahele välja ikka kõrvi, kes kuulame haltuura ja haltuura. Aga kas vanameistrile Teslani loodud? Eks vahest pris otsa, kas saadud sokuta vetruv lahti kasva. Tänasest koputab kaks hooba, kasvavab.