Narride laev. Tere tulemast narride laeva saatesse. Eile ma lõin oma mahlaga selle punni ette, vahel aeg on läbi, kusjuures sellel aastal oli väga hea mahla aeg, mahla jooksis peaaegu kuu aega. Aga kuna vete voolamine tasapisi aeglustub, siis ongi võib-olla mõttekas korraks peatuma, jääda ja rääkida ja mõelda mingisugustest niisugustest asjadest, mis on justkui selle teatritegemise pinna all millest räägitakse omavahel, aga tavaliselt kui publik pealt kuulab, siis nendest asjadest nii väga juttu ei ole. Tahaks rääkida mängimisest mängima õppimisest ja külas on Tõnu Tepandi kes on nende asjadega tegelenud. Ma pean ütlema, et esimest korda võib-olla üldse minu teadvusesse niisugune intensiivne mängimise jutt teatri kontekstis jõudiski läbi Tõnu suu. Kui ta rääkis teatrikooli ajal niisugusest asjast, mille nimi oli mängumootor ja mis pidi kindlasti viima minema enne kui asjast tolku hakkas olema. No ma räägime sellest teatrimängivast olemusest, mis asi see mäng on siis? Vaata, see kasemahl oli varesega kasemahl käib ka ju koore all põhiliselt, ega ta sinna sisse pole-Koreal ta käib. Ja siis tema liigub seal alt üles siis kui hakkavad lehed tulema, siis tema enam ei liigu nii intensiivselt ja sellisel kujul, vaata siin saab ju, sellest saab kohe tõmmata ja sellesama selle nemad tõmbavad mänguga käimana segasem hast tõmbab mängu käima. Ainult et siis see, see mäng on pikk niimoodi tsükli ses mõttes või lehtedega kasvamise ja õitsemist muude mõttes on ta, on ta niisugune kolmveerand aasta pikkune mänd, aga igal juhul nad selle käima tõmbavad, miks ta narride laev, see, see, see pealkiri on. Sellepärast, et vaatasin ehk vana krabüüri ja see on üks niisugune gravjueer, kus on peal laev ja kus peal on igasugused niisugused inimesed kes just päris iga päev tavalises elus ette ei tule ja narride laevaks. Omal ajal nimetati ka niisugust atribuuti, kuhu peale pandi need inimesed, keda elust välja polnud vaja lülitada. Tähendab, neid ei pidanud karistama, aga seda kasutati justkui hullud elupaigana. Teater mingil kombel seda on. Aha mäng ja noh, tead öelda väga lai mõiste või tähendab väga erinevates tähendustes kasutad ma, ma, ma vist ei olegi üritanud seda üles lugeda, mis erinevaid tähendusi tal vastandlikke tähendusi kui suurel inson sa mängid, tee midagi tõsist, eks ole, võidab või kause mänginud selle jamaga või hakka juba peale või, või siis noh jah ja ka lapsele. Ja nii edasi, need lollid, lolli mängid või, või mis sa mängid siin, kuigi mäng on, eks ole, nüüd selles teises tähenduses, mis mul teda koledasti meeldib, on ütleme niimoodi ikkagi surmaga lõppev tegevus stanikest, eks tõsisemaid tegevusi maamunal, sest et minu jaoks ikka loojaga, kui ta selle krempli lõi, siis ta mängis. Ja selles kontekstis mäng on minu jaoks niisugune elamise viis või olemise viis, kus sa tahad midagi, hing igatseb või sa tunned maja või igatsus või mis iganes tähendab või, või sinu minateadvus ütleb, et näe, on vaja ja kogu sisikonna tajuda tõesti, sinna vaja minna, see kutsub siis sa võtad kõik oma võimelised kõik oma suutmised, mis sul on, sul on enam-vähem ettekujutus, kus suunas, kuhu sa lähed ja paned täie jõuga, nii palju, kui sinul kõike seda asja on, sellega lähed siis sinnapoole liikuma kõik tegevused, mis, mis sellega kaasnevad ja kogu su elu. Ja lähed ja põrutad igavese vilega, ainult. Sul on see teadmine, et sa ei pruugi sinna välja jõuda. Sa võid puhta hukka minna omadega. See teadmine on, et see asi ei pruugi sul sellisena välja kukkuda, nagu ta seal unistusele on, aga säikale näed ja muudkui läheb, nii et. Ja siis siis võid sa jõuda tohutu avastuse, plahvatuse, uue ilmani. Ja, aga noh, võika, eks ole, persse lennata. Nii et noh, see on see niisugune mäng minu jaoks ja siis teisipidi niuke teatrimäng, ütleme sisenedes kitsamas plaanis on siis see, kus inspiratiivses seisundis. Vaata, ma olen püüdnud teda niimoodi, no ma pean olema suuteline sõnastama, ma olen mõelnud, et mis asi see mäng ikkagi tegelikult on, mängi mängi midagi niisugust, et, et ta niukses inspiratiivses seisundis, mis hispiratiivne seisund on, see ongi see, kui mängumootor töötab iseenesest. Masin defineerin ühte, teise kaudu muidugi, aga tühja temaga, see pole teadus. Ja siis, kui sa inspiratiivses seisundis oled korraga oma kujutluspildis ja reaalses maailmas ja seal siis toimetad ma ütleks niimoodi, et nii nagu tahad Aga päris nii, sa oled ikka teda ette valmistanud ja sest et vaata, kui sa eriti veel, kui sa oled ainult oma kujutluspildis ja siis toimetad nii nagu tahad, siis tõepoolest satud sinna narride laevale või tähendab siis sa ei suuda sootsiumis hakkama saada ja terve niisugune üks baasilistest näitama õpetustest räägib ju, eks ole, sellest tegelikult sellest samast asjast see noh, pealisülesanne siis, mis seal ongi sündmus, minemine ja kõik need asjad. Tegelikult tähendab sama asja noh, ainult et paneks natukene niukses kantseliidis. Nii et teatrimäng on lähtepunkt on ikkagi inspiratiivne seisund, siis mängumootor töötab ja sa oled korraga oma omaenda loodud maailmas saletada kas üksi loonud või teistega koos võiga juhul teistega koos ja, ja ütleme, luuletamise puhul sa oled omas maailmas üksi. Seal sa lood oma igal juhul sinu maailm, kas üksi koos teistega, aga loodud maailm selle suuremana kogu ilmamaailmas sees. Vaat see, ja siis oled selles suures vanas maailmas ka Ühes asjas korraga ja sealses siis põrutad nii nagu vajalikuks pead või kuidas hing ihkab. Mäng siis, kui ühest sõltumatu maailma loomine ja hoolimata sellest, mis su ümber täpselt sinna loodud on jah, jah, jah, jah. Täpselt, ja see sõltub nüüd sinu sellest ta niuksed, ütleme eetilisest tasandist, millest iganes. Noh, kas ta siis nüüd on ikka pea issanda abiga Piiv sellesse ma mitte sobiv selles mõttes, et ta meeldib, aga noh, et kas ta ei ole vaenulik, sellele sõltub sellest sinu teemaarendustest ja mida sa siit ilmast tahad? Ja, ja milline on sinu jumala hääl sinu sees, noh, tähendab, kas ta on või ei ole või mis ta sulle ütleb? Sassi ütleb, siis, ja siis sellest sõltub, kuidas ta ümbritsevasse suhtub. See on just seesama, mis alles ütlesid, ma ei hakka üle kordama. Kui inimesed tulevad teatrikooli. Me võime muidugi öelda, et kui inimesed tulevad lasteaeda, inimesed tulevad kooli, aga ütleme, nad on jõudnud teatrikooli, sest nendes kõikides peaks minu meelest mängimisega tegu olema lasteaias niimoodi ja põhikoolis teistmoodi ja kõrgemates koolides kolmat moodi, aga teatrikoolis on justkui niisugune olukord, kus hakatakse meid õpetama või ütleme, need inimesed, kes on tulnud, hakkavad õppima seda mängu siis, mida teatriks nimetatakse, kas on vaja õppida või, või kuidas seda õpetada saab, sel juhul, kui seda on vaja õppida. Nii et sellega on niimoodi, et vaata, ütleme teatri mängimise ande laad on tohutult palju väga andekaid inimesi ja siis need anded on erinevad vastavalt ande laadile on inimese väljundit siis kui ma enne rääkisin sellest niukses laias plaanis mängust elamise mängus, siis need ande laadid lähevad kõikjale elamise mängu sisse, aga teatrimängu siis on ikka teatri mänguande laad. Sest et kuhu see see sisemine impulsi energia laheneb, kellelt ta laheneb kirjutamisse, kellele sild ehitusse või kellele masinate tegemisele või noh või toidu tegemisel kõik meie elualad, eks ole, see vastavalt ande laadile tekivad need ande mootori või selle nihukese Anda taseme sähvatused lähevad siis mingisse lahendusse, annaks jumal, et lähevad, sest kui ei lähe, siis andekas inimene sureb ära. See ande laad üldse andekus kui nähtus on, lisaks on minateadvusest järgmine tase või noh, niukene tasand või järgmine tasand või Ta ei ole mitte aumärk, ta ei ole mingi asi, millega saabki eksida või millega saab kohe midagi teha, midagi ei saa taaniks, kuradi asi, mis vaevade ei lase sul rahulikult magada ja viina juua saab tagant kogu aeg. Nonii, tagant ja, ja nüüd on häda selles, et meie ise ei ole vastavuses selle jumaliku andele taadi nõudmistega, sest need raisad on noh, niisugused, et et ikka on kohe eriti noh, mida ülevalpool sa andekus on, ma räägin kujunditest loomulikult, eks ole. Ülevalpool noh, niisugune andekuse plahvatuskeskus on rohkem anda, seda intensiivsem on seda. Ja nüüd teatri puhul kõigepealt, mida me siin alles nädal aega just tegime eelkatsetel selgitada välja seal noh, et need inimesed, kellel nagu oleks siis teatrimängu andekuse, siis teistel nagu on mingid muud andekuse, tähendab seal me saame, siis valid selle, selle kursuse kese seal välja ja ja nüüd me saame seal koolis aidata neil hakkama saada, saada oma selle neetud andekusega mis ei anna rahu. Sellepärast, et nüüd ilma õppimata treenimata inimene ja kui ta on andekas tal mõned väljundid ikka anda lapsepõlvest saadik midagi ta ikka teeb ja toimetab ja nii, aga kui ta nüüd tahab nakkusest teemsemaltime hakata sind looma ja lehvitama, siis tekivad niuksed hädad, et näiteks tuleb mängu impuls jõuline, midagi tahaks teha, seal sisemine plahvatused, tohutu energiaga vallandub ja ta ei mõista sellega midagi teha. Hääl jookseb kohe naksti, kui seepärast, et kõik on ehmatanud pinges, kogu süsteem on pingest siukse energiatulva juures käed jäävad krampi ja siis ta koperdab, seal ei saa kuidagi, siis hakkab siis võtab appi niuksed, jumal teab, puhas nähtud stambid. Õudne pilt on, eks ole. Eks me siis seal koolis üritame nüüd niimoodi, siis süsteemselt siis valmistada ette niisugusest psühhofüüsist või, või niisugust hinge, kehalist kooslust, nii nagu me oleme valmistada siis seda ette nendeks andekuse mustadeks. Ja suuname siis mingisugustele arengutele, kusjuures see tähendab vaimset arengut lugemist noh, vaimset siis siis füüsilist, aga teatritreeningus ikkagi psühhofüüsilist või hinge, kehalist ettevalmistust, sest nad on terviksüsteem, nad ei ole eraldi Nofüüsipsüühist, see ei ole mingi uudis, aga noh, tähendab seda tuleb lihtsalt meeles pidada, nad arenevad koos teadvuse poolt hallatav vaimsus ka, või tähendab ütleme noh, teadmised, vaimsus peale selle kogu tervikuga eksamite teadmuse osa ja selle selle poolt Ray juhitud selle psühhofüüsilise koostööd. Kõik need asjad tähendab, et kui see kuradi impulsi pomm plahvatab, et ta sissegi ei peksaks, aga et oleks nii-öelda taristu tuleks ümber noh mis suudavad hallata seda energiat ja selleks päevaks pead olema siis informatsioon peab sisse viidud olema. Oleme hinge, vaimu füüsisesse, et kui see tuleb, siis, siis oskab sellega midagi inimene teha ja suudab ta siis tuua ta ära niukestest noh, jumala tasandilt, inimese tasandile lasta ta endast läbi, viia ta mingisse vormi, siis paisata uuesti saali jälle jumala tasandil. Mis praegu pähe tuli. No ma saan aru, et mäng on ikkagi siis sinu jutu järgi niisugune energiaringkäik, et mul on tugev soov lihtsalt tegeledagi niisuguse suhteliselt abstraktses energiat ringluses osalemisega, sest vaata, kui kui tegemist on niisuguste konkreetsete asjadega, mille nimi on, ütleme maja ehitamine, siis seda ei nimetata enam mänguks, vaid see on justkui reaalne asi, aga siin justkui läheb, lähevad tööle, just ma võtan reaalsetena mängu või endale tööriistadeks niisugused asjad, mida tegelikult keegi päris täpselt katsuda ei saa. Vaata siis sõna abstraktne vist ei ole siin õige tähend, sest noh, abstraktse oleks nagu abstraheeritud abstraheeritud on seal just nojah, mängijal on need asjad konkreetsed jah, jah, väga konkreetselt tähendab selles mõttes, et ütleme niimoodi reaalne ja materiaalne, ehk siis Ireaalne, kui kasutada mingisugust pseudoakadeemilist slängi keset, sest vaata seda tüüpi mängu juures, sest näiteks need on jah eriline mängus, sest näiteks arhitekt, kes tõesti mitte idee leiva tähendab järjestikust ei trei, neid samasid projekte, vaid tõesti loob see mängib puhtalt ju. Ja see on, see on veel muuseas üks suurepärane näide arhitekti töö, kuidas see, see niisugune kõrgdiferentsiaal struktuur ja siis see jäme, diferentseeritud astmega struktuur, kuidas üksteisest üle läheb, ehk siis noh, niuke, vaimne, hingeline läheb materjal pealseks üle arhitekt mõtleb omas omas niisuguses vaimses pildis vaimses maailmas oma oma unistuste pildis oma diferentseeritud struktuuris, mõtleb asja peale ja siis ta tõmbab esimese kriipsu, siis ta hakkab seda edasi viima reaalsesse pilti ja sealt lähetab paberile, sealt läheb tootmisse, siis on mingi asi valmis ja see on see, kuidas need asjad on omavahel teineteise sees, ta on lihtsalt niivõrdkuju või pilt on suurepärane. Lahus asjad ei ole see, see materiaalne ilm ja vaimne ilm, nad, nad ei ole, laudad on teineteise sees, on kõik see krempel üle kõige valvab jumal. Muuseas, muuseas. Aga lihtsalt seda, seda nihukest retoorilist kujundit, noh ettevaatlik olema selle kasutamisega, see, terve see, meie ilm, see terve ilm kõik kokku ongi seesama vaim, jumal ja meie oleme ka selle sees selle osad ja ja nii see asi toimibki ja sealt sealt sealt ta tulebki, et et minu jaoks on tegelikult igas inimeses olemas informatsioon kogu ilma kohta, tema, mitte teadvuses, tänu sellele, et ta on ühenduses kogu ilmaga või tähendab, see on nii, ta ei saa teisiti öeldes, paistab olevat ja sealt tuleb ka see noh, jumal meie sees ja nõnda edasi. Eetiline tasand ja muud värgid. Edasi hakata mõtlema, siis, siis on niimoodi, et kuna jumal olgu ta missugune tahes lõimeid oma näo järele ja ilmselt see nii on, siis tegelikult see on jumal ise on ka mängiv üksus, sellepärast Dadama vene kui on mängiv, üksnes siis on ka tema seda sadamas. Käisin Bloojaga mängis, tal läks ikka hulk aega nagu näiteks võtta aluseks ütleme noh, juudi legend või, või noh, see niisugune piibli raamatute rida siis ta vanas testamendis ta muudkui parandab vigu, kogu aeg. Loob jälle läks nässu, ära uputada, siis on vaja maapõhja terve suguharu saata ja siis on vaja sinna ja tänna ja siis lõpuks ta tüdineb sellest jamast ära ja siis lõpetab kogu sellele, sest et noh, juba käsuseadustik moos samal ajal muutub selliseks vormitäiteks ainult igavene jama. See on iga päev, me näeme neid asju ja siis ta otsustab tühistada kogu lepingu omaenda verega. Asemele nõuab siis noh, selle, et uskuge läheb inimese enda olemise peale, pinguta ise ka natuke ära, täida ainult käsku, mõtle ise ka natuke läheb, noh tema järgmine käik, uue testamendi aegne soni, see on ju mäng ju või näiteks jahuldavad jätame selle. Ma tahtsin hoopis rääkida, vaata, mäng ikka iga aasta tagant jälle on need eelvoorud teatrikooli ja siis on need need pärast need sisseastumiseksamid. Mul nüüd seekord panime sel nädalal järjest eelvoorust ja siis ma vaatasin, et lihtne asi torkas pähe, et vaata, see mäng ja see mänguenergia see, kui me püüame aru saada, kas inimene on suuteline mänguks mitte. Ja siis mingitel hetkedel, kas Tõnu siis noh, olukorrale just inimesi plaadile või tema juhuslikule seisundile võib meie oma leppisime sealt leid, vaatame, noh, ta on küllaltki vaevaline tegevus, sa ei saa magada seal laua taga, siis noh, pead üle elama kõiksugu asju, mis sa seal näed. Ja see asi ja äkki läheb kergeks, tšau, selgel enam märg. Ja äkki on huvitav ja vaata seda, seda on ka niuksed noh, igat sorti niisugused, kui teatrid arvustatakse, vaadatakse või nad justkui hea arvustaja räägib sellest. Et, et kõik arvustajad on head ja nõnda edasi, aga peaasi, et ikka keegi vaatab ja arvustab. Siis aga siis, kus inimene see tähendab, et, et kus järsku see hetke meelde järsku läks, huvitaks, järsku tekkis midagi, vaat seesama, kusjuures see ei ole mitte noh, nii nagu siin kuuekümnendatel räägiti, fluidum ja ja ime sündis ja need on kõik jumala õiged kirjeldused ja kõik nad nii on, aga seal reaalne energia või tähendab sealt see värk läheb käima, see impulsi, plahvatus töötab ja on mingisuguse vormi nakkuda niuksed noh, arenenud teatris või niimoodi siis ta mingisuguse vormi võtnud ja see, see energia seest lähebki sellesama, järgmise tasandi plahvatusena jõuad seal oli niimoodi, et kusjuures selle energiakandja minu jaoks kõige mahukam osa ongi inimese hääl, need on hääl, mäng omavahel, noh, niisugune sabas, eks ole. Ja korraga on huvitav ja siis niimoodi, et ta turustatud leivatükiga suunurka ja vaatad seda värki. See on täiesti reaalne energiaväli väga erinevate sagedusaladega. Aga ta on reaalne energiaväli. See ongi see, see mängumootori tööd tulemustes on jälle kujund, eks ole, tervislik kuradi mängumootor, aga mängumootor ja, ja inimese tegelik tegelik mina, see, kes ta tegelikult on, see, mille poole, kui kes vähegi inimene on, püüdleb eluaeg või tähendab aru saada, mis ta on, kes ta on, mis toimub, et olla korrelatsioonis kogu süsteemiga, jumala ilmaga, et mida see raisk tahab. Loodame, et sobiks sellesse värki, et ma siia ära ei kärvaks. Ja mängumootor asub sealsamas. Selle mängumootori väljund tulebki inimese keskelt, noh see ei ole teadussündmus, kujundite rida tulebki inimese keskelt tegelikult keskmest ta nagu ja siis sealt jookseb üks koonus sisse, tipuga seina sisse. Ta tuleb välja sellest keskmest. Ja kui ta tõesti sealt tuleb, siis tuleb sealt päris asi see, mille poole minu meelest sina igatsed. Kõik siin igatseme, et oleks päris asjad. Ja, ja vot see, see päris asi tuleb sealt välja ja selle peale läheb nii see publikum kui ka vastuvõtueksamikomisjon ja kõik jäävad rõõmsalt vaatama. Ja siis hakkavadki. Ma kohe niuksed, noh, inimesed lähevad elavaks, hakkavad, tulevad uued niuksed, harjutused või niuksed, noh, mida pakutakse välja ja siis teinekord tuleb sealt. Aitab küll, et see on selge tsunami märgime mängu katkima. See niisugune reaalne energia ja reaalne käega katsutav energia, sest et kui juhtub, et ongi nii, ongi õige inimene, siis ta pärast läheb ja teeb ja mängib ja ja kui ta veel viitsib enesega jännata ka see on noh, see kõige tülikam asi selle andekuse puhul, et kool kooliks peavad eluaeg ennast treeningus hoidma või tähendab niukses noh, vaimses arengus vaimset hinge ajalises arengus, kogu süsteemi tervik arengus, sa pead kogu aeg ennast hoidma. See on noh, igaüks kujundab lõpuks ise omale arengutee välja, aga see on, see on vaimne ja, ja siis hinge kehaline areng. Niisugune. See on üks tüütu asi selle andekuse juures. Ja, ja, ja siis see on täiesti reaalne asi, see on, see on sama, nii nagu ütleme noh ilusas totalita riigis, nagu see riik ikka meil siin aeg-ajalt kipub olema, siis seal oli ikka niimoodi, et suur isa ütleb midagi lihtsalt ütleb, eks ole. Noh, tal on võimendatud raadiost üle kantud. Aga millised sündmused peale seda juhtumit, mida ehitatakse üles, mida keeratakse tagurpidi jõgema, pean silmas ja tõesti tehakse vägevaid asju ja keda äratada, petaks, ühesõnaga see enne on ikka sõna ja tegu, eks ole. Ja teatril issand abiga vast ei tapeta kedagi ära ja nii edasi, aga tähendab, see on reaalne energia, mis jookseb, kui ta jookseb, kui ta on niisugune ilus, huvitav leiva tegemise etendusvõistlusele, DVD raha teenimise etendusi ja kui ta on niisugune huvitav teatripala siis lihtsalt inimene puhkab natuke, eks ole, vaatab etendust, need on väga vajalikud asjad. Tihti on niimoodi, et ma usun, et kõik, kes on teatrikoolis õppinud, on kindlasti tundnud ära selle niisuguse üliintensiivse energia liikumises. Need plahvatused ja asjad, millest sa rääkisid surmkindlalt, kes ei ole tundnud, ma arvan, need ei ole sealt koolist läbi läinud. Kindlasti on ära tundnud. Aga ometi on niimoodi, et ühel momendil sa näed, et siin või seal on need asjad otsa saanud või on niisugune tunne, nagu nagu on midagi ära kaotatud või, või unustatud, kas on tõesti võimalik siis mänguoskust ära kaotada või ära unustada? Noh, mänguoskusi vaata, sealt tuleb sellest, et mängimise vajadus kaob ära. Laulu Ma teen üksi, sina luuletad üksi, eks ole, aga see teatrimäng, see on ju puhtalt ju koostegemise asi ja kui sul ei ole seal, kui sa lähed mingit teed pidi, sul ei ole samas mitte samamoodi samas suunas tundeid ja mõtlejaid ja seal sa oled üksi, satud mingisugusesse niisugusse, niisugustesse kus on pidevalt koos täiesti eriilmelised, täiesti inimesed ja lavastaja ei suuda neid või isegi niisugune teda ei huvitagi või nad. Ja siis seal see inimese vaimuenergia imbuda hinge vaimuenergia see, see, see hajub ära lihtsalt. Sest et vaata, see koostöö, see, see, see, see on ju koostöö, terve ilm on ehitatud koostööle. No kasvõi näiteks üks räägib äkki ise oma inspiratiivses seisundist räägib ja ega ta ei kuule, mis ta räägib, tegelikult tal oma mõttekäike, teine kuulab ära oda top. Nüüd sa ütlesid kihvti asja või, või tähendab noh, kõik see koos mängimine, see asi. Ja, ja see on sellisel juhul, kui näiteks noh, ikkagi lavastaja ja siis grupp seltsimehi ehk siis need mängijad seal kui nad kõik mängijad, inimesed, see eeldab seda, et nad omavahel klapivad, nad saavad omavahel üksteisest aru. Ning suur issanda ime, kui juhtub niimoodi, et, et on näitlejad või näitleja ja lavastaja, kes vastastikku 11 inspireerivad ja tähendab just just nimelt kes lavastavad, vaatab see, mida, mida sa seal seal teeb need või, ja siis saab sealt uue käigu sisse kohe, sest et mina näitab jaannäitleja, eks ole, ja mina näitlejana ega, ega ma ei, ma ei tea iial, mida ma või mis mul on, midagi, ma seal teen ja midagi ma seal toimetan, aga ma ei näe kõrvalt, mis, mis see tervik või mis kuidagi kontekstis on või, ja selle sina näed ja sina võtad sealt kinni, arendad kohe edasi. Ja nüüd, kui klapib, siis mina kuulen sinu käest, sa raisk, ja siis panen sealt ja kusjuures, kui mina suudan ületada oma näitleja jonni, eks ole, selle see asi, mis see, mis see on ja pean enda oma tähtsamaks ja, või tähendab vastupidist ei pea enda oma tähtsamaks ja siis ma koman, tark näitleja, siis ma kuulan ära kuma, lavastajat usaldan siis ma lähen sedapidi edasi sealt ja pärast selgub, et kurat, ongi õige, sest hetkel ütleme just siin kui siin noh, minust põrutavad need mänguimpulsid sinus ka lavastaja täpselt omamoodi tema impulsi väljundit teiselaadsed lihtsalt. Ja siis, ega ma väga ei kannata, tead, kui seda mul katkestatakse või võinud enam. Aga samas, kui ma suudan ennast natuke niimoodi ohjeldada või ohjata või siis siis pärast ma avastan, et te teete, te õige oli tal või noh, ühesõnaga see ongi see koostöö või, aga ega see koostöö ei ole mingil mähmutamine, eks ole, see on, seal võib krooniliseks pööratusi kosta ikka vastastikku ja nii edasi. Ja, ja ühesõnaga seal suur ime, kui niisugune asi juhtub. See on sama nagu üldse inimestele niisuguse kooselu vältel, see on teema. Kui nüüd seda ei ole ja kui inimesel endal see ande mootor on, ütleme Arvestatudki ainult koostööle, ta on sedalaadi andekus, kes üksi ei edasi või noh, tähendab, tal on vaja kogu aeg teisi inimesi, siis ta ühel hetkel lihtsalt väsib ja nüüd on teine asi. Seal on kõik tore, aga teine asi on see, et vaata, Vene ajal oli suts lihtsam, sest et noh, ei olnud eriti mehist ahvatlusi kärakas. Aga muu oli, ei olnud. Autosid ei olnud mingi masinaid, ei olnud seda ei olnud ka sinna, ei saanud tänna sõnaga Põltki nagu noh, eks ole, ja siis isegi noh, niukene sundseis, kus, kus sinna rakendus suurem energia mängimise peale. Aga praegu on niisugused täiesti inimlikud ahvatlused, kõik võimalused. Staabiolzin teatrisse saab, lõikaks, vaadanud seal mingisugust neid üles treitud neid suurte filmivabrikute näitlejaid ja siis noh, see on mingitest rahanumbritest, on veel nii. Aga see lihtsalt väga palju on niisugust ahvatlust ja vaata see energia hulka, kui on üks energiaallikas on üks, sa ei saa korraga näiteks ehitada omale maja ja siis veel teha korraldada otsinguid buti vallas, mitte isegi ei saa korraga teatrimaja ehitada ja siis samal ajal siis püüda veel midagi teha see mul omast kogemusest, seda ma tean kahte asja korraga teha, sest mõlemat teed ju kirega, eks ole, kui sa oled niukene, liikuv, sisemiselt liikuv, andekas inimene igasugused niisugused ehitamised, muidu lõbustused, värgid, särgid, erakordselt toredad ja kõik, nii, aga nad rakendavad selle selle impulsi energia ära. Samal moel, kui see kuradi Noserdamine seal tead, otsi ja vaeva ja piina ennast, et leida see õige torm ja seepärast ei tuleks juba. Ja siis nii, aga nende asjade peale peale läheb sama energia. Nii et nad ei ole paremad, ega ma ei oska öelda, igal juhul ta läheb palju lihtsamalt, kõik see asi energia laheneb, seal on lihtsam ja jäägi sinna selleks mängimiseks jääb nii hädapärast siis vabandad enda välja. Tead, ma teen seda kõike selleks, et noh, nagu siin need reklaami andekad kutid teevad siis oma oma seda koperaliteri tööd ja see, et ma teen seda selleks, et siis filmi teha paljud väidavad nii, mamma, ma teen seda selleks, et ma siis lähen seda päris asja tegema. Lihtsalt aur läheb sinna peale ära selle sellesama ettevalmistuse peale ja päris asjakesi seda enam ressurssi energiaressurss või impulsi, vaimuenergia või hinge vaimuenergiaressurssi ei ole enam. See on lihtsalt selles mõttes praegusel võimalusterohkel ajal on raskem ennast koondada loomisele või ehk ei olegi vaja üldse koondada ennast sellesse loomisse. Aga see on ikkagi minu meelest ka nimetamise või sätete asi, see tähendab seda, et ma tegelikult võin teha väga erinevaid asju. Aga mitte, ma ei mõtle sellest niimoodi, et ma teen nüüd seda sellepärast, et teha seda päris asja vaid tegelikult ma teengi kõiki asju nagu päris asja. Sel juhul peaks see asi ju nagu. Toimima nojah, aga ta toimibki, ainult, et see on nüüd mingisugune tõepoolest, tähendab, et lähed omale, muretsed omale, ütleme, jahi, jändad selle kuradi jahiga kõvasti jändamist. Oleme mänginud puhas mängimine ja siis sisse peab sul olema isana vabrik taga või noh, nii kus tahes, laske tubakavabrikus. Siis seletasin ära, raiskas sinna teatrikunsti sisse. Täiega vabrik, lalin, laske sinna kõik. Jah, sõltub niisugune asi seal taga olema, et sa siis jändad jahiga. Siis jätad ta sinna kellelegi pilisele hooldada, eks ole, ja siis lükkad kõik ära, poisid praegu ei saa nii, ja siis paned kaks kuud, ütleme, süvened sinna, laseb kõva käive siis kõrval olema või siis noh, nagu Vene riis, midagi ei ole kellelegi siis ükstakama tähtsas asjas millegiga nõkerdad mingisuguse asjaga, seal lihtsalt peate kõrvale jätma, sest et ta ei elata sureta ja siis lähed ikka mängimana. Kuigi jah, selle jahi suhtes päris kindel ei ole, mul on tunne, et kui sinna peale on juba läinud see fookus, siis seda vist on päris raske teistsuguse mängu peale tagasi tuua, kuigi see ei ole võimatu. Tähendab, see on sellisel puhul, kui sinu elamisviisis on selline käive, et see ei ole mitte üks, üks hiina ime sul, aga see on üks sinu, kus sa noh, vot on sellisel puhul. Aga selleks peab olema mingisugune veategijate armee kuskil, kes. Jah, kui võrdsustada, et mängin jahti nagu suupilli või noh, vahepeal lihtsalt, et olla heas, heas vaimses ja füüsilises vormis. Meil on väga või ka näiteks niimoodi, et noh, tahad nüüd oma oma noorele perele nagu teha kas maja või siis noh, mingisugune testib asi ja siis teed seda, seal on jälle sama lugu, et, et seal on väga palju igasugu muresid. Kõik need mured tarvitavad sama energiat, mida, mida mängimine muidugi vaata, ega ega ega meie ma räägin iseenese ise. Ega ma ei oskagi kuskilt mujalt kellelegi seisukohalt rääkida. Sõltub inimesest täiesti inimtüübist, on küll igale inimesele, kes ikka vast ikka suudavad ennast niimoodi lahterdada või noh, tähendab jätavad selle asja siis sinna, siis lähevad, pööravad ennast ennast teisele poole. Kuigi ma kahtlen selles Aga aga äkki äkki siiski on? Mina küll ei suuda kohe kindlalt. Need on ühed samad allikad armastamiseks, mängimiseks, tööks vihkamiseks. Ühe korjamiseks. Nii et kui sa põhimõtteliselt oled, sa tahad olla mängija ja tahad sellesse energiat panna, aga selle kõrvalt hakkad liiga palju panema energiat millessegi muusse, mis põhimõtteliselt samasugust kütust kasutab siis ühel momendil tõepoolest võib-olla niimoodi, et sa oled selle mänguoskuse ära ootanud, ära unustanud või seda raske uuesti käibesse tuua, seda seda mootorit üles leida, mängima panna vot selles selles konkreetses piiris, sest vaata Te teate, seda küll väga siis tähendab see seal ringi ei huvita, enam? Ei olegi nii huvitav. Aga see juhtub siis, kui sa niimoodi libamisi lähedast mööda aka jälle kurat selle jamaga palju huvitavam on, teadsin liigutada mägesid ja ma ei tea mida. Aga pigem see, mis sa ütlesid, see kaotada mänguoskus on see, et sa ei näe selle päris mänguvõimsust või suurust. Aju ei näe, vot see on see, sa vaatad, lihtsalt vaatadki muutunud selles mõttes noh, mittemängijaks oma inimeseks, et üldse on ju lihtne asi, mis ta seal käkerdata kujutuse või noh, te vaatate enda enda tegemiste peale ka, et ah, mis kuradi või noh, kuidagi midagi niukest. Sest vaata, see võrdlemisi hale on hea vaadata. Aga see on ikkagi need põhjused, mis me enne rääkisime, et lihtsalt inimene tal enda plahvatusjõud on, on spetsiifiline, ta tahab, koostab, et teistega koos tegema ja ta ei ole sattunud sellisesse Oslosse, kus ta suudaks sealt niimoodi edasi minna ja siis ta lihtsalt jää ühtlaselt, teeb oma tööd ja tuntud headuses ja nendele kuigi võib juhtuda, kui ta siis ükskord kohtab kedagi, seda me oleme ju näinud teatris küll üks, teine jälle plahvatad sellele. Mis sa arvad, kas mäng on selline asi, mis algab alati algusest, iga kord, kui hakkad, algab algusest, on olemas ka mingisugune mängu mälu. Et sa mängid, kui aeg justkui ühte ja sama mängu sa oled, kes hakkas varem mängima oma mänguga kaugemal ta, tal on hoopis kuskil teise tasandiline, hoopis teistsugune väljend, sa kirjeldad praeguseni. Kas arengut sa kirjeldad praegu nii nagu sa rääkisid ainsa inimese areng, no muidugi. Aga alguses, kui sa küsisid, et kas mäng hakkab alati algusest, jah, mäng hakkab alati algusest, aga see on, see vist käib rohkem trimänguga täpp, kus sa võtad juba noh, teadlikult ette, et jõuda sellega etenduseni la lavale ja siis need mängud algavad alati algusest, sest seal võib olla küll, et on mingisugune mälu ja midagi, mis sealt. Aga siis need asjad ei lähe tööle minateadvuse kaudu, et mul mälus see, ma nüüd võtan selle ja teen nii või nad lähevad. Ei ole küll, aga nad lähevad, no mina teada saanud, soodustab seda tegevust ja nii edasi. Asi ise läheb tema poolt kontrollimatult, lähevad mälestused, asjad järsku nad tulevad teistpidi hoopis siis juba mängumootor põrutab juba ja nii edasi. Lähevad need asjad käima. Aga see, kui sa nüüd edasi rääkisid oma juttu aeg-ajalt kuskilt ja Solon eelnev, see on inimese juba, sa kirjeldasid arengut. Liilia, täpselt käibki. Kogu see eelmine ja siis sa lähed edasi, vaatad, raisk. Mida ma rääkisin või mõtlesin, mingid asjakesed ise kirjutab, tuleb meelde, või, või vaatad kuskilt mingit asja, mis on salvestatud kolm aastat või aasta või kuu aega tagasi või Jeesus Kristus, kas ma tõesti nii lollisti sain rääkida või, või siis vastupidi, et vaata et vaata kui vaata, kui pole väga viga kirjad aga need on juba niisugused minevik, see, mis, mis on sinu infopangas olemas ja selle pealt sa lähed jälle edasi ja jälle edasi. Kuni sa siis export lähed sinna või siis noh, sured ära selles mõttes, et sa ei lähe enam edasi, nahjad nagu toppama. Aga see, see variant, et ma tahaksin mängida nii, nagu siis võimad, tahan mängida nii nagu siis Mitte midagi välja, sest et esiteks noh, ma ise olen täiesti muutunud, mõtlemine on tõesti ka mina ei saa aru, kuidas minu mõtlemine muutub, aga ma lihtsalt tean, et on muutunud. Ma tean, tänaseks käib niimoodi, teisiti oleks surnud, noh. Vaata seened, jälle inimese küsimus, sest mulle niukseid asja mul ei ole kunagi mälust tehtud asjade kohta, et küll oli äge või mul on pigem see, et seal riski seal oli küll piinlik või tähendab ja sealt niimoodi läbi nihverdasid sealt mingit lollust rääkima hakanud. Hea küll, et maru kuidagi sihuke, aga ta ei ole iial selline, et kuule, seda tahaks nagu tagasi tehtud värk läinud juba või ei, väga halb. Sest see on niisugune. Ei, ei, ei, nii ei ole. Pealegi võimatuna oli tore lugu seal, eks, lavastaja oli sihuke, aga tollel aastal poisid, mis te eile ju tuli kõik välja, nii ilusasti mängisite, miks te siis täna ei mängi. Ja. Ja siis üks neist püüdis selgeks teha, et noh, et ega see eile tuli. Ei, ei, te olete arukad inimesed, et fikseerida refitseerida leid? Fikseerub küll, aga teistmoodi ta ei fikseeri niimoodi, et noh, et siin ma istusin siin. Oota, las ma mõtlen, kas ma olen püüdnud kunagi mine. Et ma istusin siin ja siis ma olin niimoodi või siis ma tulin nii et kas saab sama nagu kätte? Ei, see on pigem ma olen püüdnud seda ja kas mingite kas mängimiste puhul või siis laulu puhul või siis millegi meenutamise puhul mingisuguse. Ja seda ei saa kätte sellepärast et see andmebaas, millest lähtub ühe plahvatuse energiavaru, see on tohutu lasta ära niimoodi, et ma olin nii ja siis oli nii, midagi ei olnud. Sest see häda on veel selles, et mängu puhul on ju taine selles mõttes noh, nii teadvuse poolt kontrollimatu asi, jumal tänatud, hoiatada raamides ja valmistab materjalid ette ja nii edasi, noh et siis on siis ta surutakse ikkagi enam-vähem tagasi või noh, niimoodi, et see, mis mina tunnen, võim tundus, et see on nii ka siis see ju nii ei ole ju? Peab näiteks teatrimängu puhul saab siin ainult tõesti, kui lavastaja on, on, on sama tüüpi inimene siis tagant lavastajale, see, mitte mina ei hakka mõtlema neid, aga see ütleb, et kuule, lähme nii täna selle lootusega, et äkki kuidagi saab sealt selle saba peale. Nii et ei, ei tagasi seal midagi. Ka mängimine on sealsamas, ma saan aru, kui üks ikkagi niisugune suht intiimne asi olen ise olnud olukordades, kus ikkagi on vaja kuidagi oodata või isegi natukene välja peibutada seda, et et mängija julgeks tulla platsile ja, ja julgeks seda välja selle, mis sealt kõik tulemas on, sest tegelikult see on selline asi lavastajana mängijana ja et, et ma ei tule kohe ropsti ja ma ei hakka iga suvalise platsi peal täie jõuga mängima, vaid see on ikkagi üks niisugune kindlustunne on ka oluline seal ümbruses, et et ma ei sattu valesse olukorda või kuskile. Arusaamatus. Täiesti täiesti, aga kas see otsa oli ta ikkagi rääkisite läbi tuleplatsi peale lavastajana vä? Ja vaata, see on igal juhul ja see on. Ta on just ülimalt sellest mängumootori olemusest või mängimise olemusest, sellisest, nagu me siin räägime, sealt tulebki see, et on ülimalt intiimne või noh, tähendab seal ei ole muu, on kõik käsitöö, kui ta ei ole intiimne. Ta on niisugune konstruktsioon, mina, tehase konstruktsioon, käsitöö, kõrgetasemeline, aga käsitöö äratuntavad asjad, etteaimatavad käigud, noh, kõik nii, aga ütleme niimoodi, mäng selles otsas, kus mängu tõmmatakse kogu ilm tegelikult oma mängu, sest et tõelise mängu Neid hetki kahjuks palju jõe teab iga inimene ja nii edasi, aga siis on sul äkki korraldada, asjad on selged korraga ja mõõtkavad on paigas ja kõik on selge. Ja see on, see on nagu noh, sügavalt intiimne asi ja selle noh, nii-öelda vot see on seesama, selle plahvatus käigu ette, see ongi see ettevalmistamine noh, seal ongi see, kuidas seda proovituste ja nõnda edasi tähendab, et sa kohe. Aga seal on teine asi, on ka see, et et sellest ei saa proovide ajal väga palju rääkida, siis sa räägid selle energia maha, ei saa rääkida ja ei saa ka vägisi pressida, eks ole. Saab just nimelt oodata. Et, et see ei ole mitte see ootamine nagu üks lend ootas neli aastat impulsi või noh, ükstapuha, no tähendab no siis Tõotavad sellega riigikogu ees oli kolm nädalat söömata, et äkki kutsutakse pulma. Ei kutsutud. Aga samas, vot seesama Hiiumaa oli selge hea lugu ajaloos ja Hiiumaa mees läheb mööda, Teedvad vaatab surnud, aga see, mis ta plasku täkk läheb vaja. Siis läks siis kas kolm nädalat mööda, see hakkas juba liiga palju haisema, spets taskust välja minema ei läinud vaja, need on mingid olemuslikud asjad, mis on kangesti lähedased mängule. Tähendab seesama, et sa midagi teed, võtad, toimetad ilmad, sul seal päris täpselt teaks. Hähklebajana. Kusjuures siin see see lugu meie jaoks väga ei kõlba, sest et siiski see lõppes, et me ei tea, kas läks vaja või läinud vaja, vot seal on see vahe, sest see võtab oma kuradi surnud varese riski. Parajaileid terviseks. Kas seda ma olen ka veel pannud tähele, praegu mõtlen, et mul on tunne, et inimene on kuidagi oma olemuselt paratiivsena üles ehitatud, ta justkui mingisuguse loo sees elab paneb ennast elama, noh, on, on vajalik lugu iseenesest tähendab seda, et on mingisugune algus, mis on kunagi olnud ja siis on see olevikusse nagu lugu liigub ja siis kuhugi ta läheb edasi. Et sellesamase loo rääkimine või loo sees elamine on ka tegelikult ju ju mängimine. Sest ilma selle Ta niisuguse mängulise suhteta sa ei saagi lugu rääkida, sellepärast et kui sa räägid lugu, siis lugu ju noh, kus kohal lugu elab. Vaata, see on väga huvitav adraga. Aqsa mõtled praegu ta inimese elamist? No ma mõtlen seda, et inimese no nii-öelda see mõtlemise tüüp või noh, need asjad on nagu narratiivide-ga seotud, sellepärast homme ka teiste juttudest aru. Sina räägid mulle, kuidas sinuga toimus ja ma tegelikult saan sellest aru, ilma et ma peaksin väga oluliselt kuidagi pingutama või on sellest aru, kui meie keel on üks ja sama. Aga see on ju äärmiselt mänguline tegevus, sellepärast et kui sa räägid mulle lugu, siis sa kannad mulle üle mingisugust informatsiooni, ma pean sinuga kaasas olema, sinuga sama mängu mängima, et sellest aru saada. Ahah, siin sa praegu rääkisid, ütleme, selle selle mängimise veel ühe tõlgenduse. Ja vaata ta, see on väga huvitav, see on, sa rääkisid selle mängimise veel ühe tõlgenduse, mis kirjeldab tegelikult terve ilma toimimist ilma et inimene väga kontrolliks, et ta seda teeb või no mis me siin ikka kontrollime, nii palju teada, et hing on sees elada, aga tähendab, kuidas see asi kõik täpselt käib seda. Me riigikontrolli ja nüüd see nüüd mängu kaudu keeldasid seda sedasama. Just selle, selle jutust jutustaja või, või narratiivsuse kaudu kirjeldasid seda elamist vaadata, et kuidas siis sellisel juhul ATA astronoomia astrofüüsika kasutab palju selle jutustamist või seda väljendit, sest vaata, kui kui see oletatav suur pauku ta käis, siis siis esimese kolme viie minuti jooksul läks kogu krempel paika need vastastikused pinged, mida ei ole üks ega kaks, vaid on tohutu hulk. Need panid paika need Need energiaväljad, massid nad üksteise suhtes asetasid, pingestusid ja siis hakkas kõik see asi peale see lugu. Nad kasutavad seda, seda, seda tähtede lugu ja mida siis nüüd tagantjärgi loetakse, seda nende signaalide kaudu, mis kinni püütakse, mis tõlgendatakse, see asi, et see ongi terve, mitte mitte galaktika, terve universumi lugu. Ja see lugu on, eks ole, seda me siiski paneme ta oma inimliku mõõtkavas, eks ole, seeme, kirjeldame teda loona meie loomu loomupärane vajadus kaost kuidagimoodi kuidagi säilitada ja selgitada ja, ja see on see meie niuke minateadvuse hädapärane vajadus ongi ülesanne, sest noh, muidu me läheks jälle sellele narride laevale otseses mõttes või tähendab, kui me seda ei suudaks. Aga see on jah, see on ju tegelikult lugu. Niimoodi saab täiesti kirjeldada seda tervet olemise lugu ja niimoodi saab talle anda ka selle selle asja mäng. Ainult eks ole, mitte selles mõttes mitte, niisugune asi tulevad praegu mängimas ja teised see tähendas, et tähendab me mitte mingisugune teadlikvide konstrueeritud mäng, mis on aga aga see tõeline, see päriselt mäng, no seesama, millest me alguses rääkisime, sooja mängib, noh, see on seesama, seesama mäng ja siis noh, me püüame sellest nüüd aru saada ja rääkides, kas paneme oma loo sinna kõrvale või võtame sealt selle üldse selle narratiivsuse üle ja räägime oma lugu teistele ja, ja, ja, ja see on, see on siis juba väga lai mängumääratlus, kus kehtivad mängureeglid ja selle tõttu saadakse üksteisest aru Need reeglid on minu meelest ka väga olulised või, või ütleme improvisatsiooni, millega mina olen tegelenud, need raamid mida täpsemalt on raamid seotud, seda vabam sa seal sees oled, mina olen seda väga hästi tundnud. Samas ma mõtlesin, aga, kas seda, et vist see üldine niisugune narratiivne foon või niisugune looline foon, millest sa enne rääkisid, on hästi oluline selles suhtes, et et publik on ju ka kuskil siin olemas ja kui me oleme ikkagi ühe niisuguse loolise fooni sees, mida rohkem tekitame niisugust ilmselt, mida rohkem tekib ühisosa, seda rohkem tekib arusaamist ja seda rohkem tekib mingisugust asja, mille nimi on, et mulle meeldis, ma sain aru, et ma tahan veel kord minna. Ja see ongi, see ongi väga hea praegu otste kokkutõmme möödujate tulime sealt sellest suurest plahvatusest siia teatrisaali tagasi kõmm kohe ja nii ta, nii ta täpselt Ongi. Nii ta täpselt ongi seletatav. Vaata, seal on seesama see koostöö. Sellepärast et seda me ju mängijatena, noh ma lihtsalt mõnikord oled nii liigutatud, et noh, näiteks kumatuna niukene laulmine paar tundi ja siis ja ma olen, ma olen tõesti tänulik inimestele, kes kuulasid, vaat just nii see ei ole üldse mingisugune kuradi mämmutamine või kujundlik või mõni niisugune noh, ilulev nõginete tähendab LTT etendust publikuga ja nii edasi, ta sünnibki kohtu jumala eest ja nii ongi, sest et seal on see, see korralik energiavahetus. Ja kui ma teen laval laga, siis vastab publik mulle Lagaga muidugimõista. Vahel püüan midagi ja koloonia püüab midagi luua ja nii edasi siis vastu tuleb tegelikult sealt tuleb lisajõud vastu või astuvad sama, seal tekib uus kooslus, see ei ole mitte niimoodi, et noh, mingisugune minu asja võimendas, aga seal tekib mingisugune teine asi, koos selle. See siin on jälle seesama see lugu, eks ole, see teine võtab vastu Loone vast seal sealt tekivad reaalsed energiaväljad, niisugused mis on olemas ja kütavad. Ja, ja vot see ongi see, mis ained, kuidas publik ära läheb, et huvitav oli, vei sõitsite teise sõna, ütlesin, meeldis, meeldis. Jah, meeldis jah nagu just, sest minu meelest. Sellepärast saabki teha aga mittenarratiivsed teatrit meie mõtlemisviis on narratiivne. Sest kui me oleks mitte narratiivse mõtlemisega inimesed, siis mittenarratiivsed teatrit tehes ma ei tea. Me tegeleksime reetselt entroopia loomisega ilmselt. Olgu, ma tunnen, et selle koha peal võikski otsa kokku tõmmata mul paar küsimust veel küsimata, aga võib-olla elu meid veel kokku viidia. Ma saan need asjad ära küsida. Aitäh, Tõnu, kuule, väga tore oli sinuga üle hulga aja asjast rääkida. Päris asjast. Täitsa hea kohe. Nii et sulle aitäh. Te kuulsite saadet sarjast narride laev, stuudios olid Tõnu Tepandi, Andres Noormets. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär. Narride laev.