Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest väga isevärki raamatust. See raamat on Kadri Pettai raamat, mille nimi on Jaanika, kusjuures viimane on sulgudesse pandud. Nagu pealkirigi reedab, oleksid raamatut olnud sobilik lugeda mõni nädal tagasi seoses jaanipäevaga, aga tegelikult on tegu piisavalt omapärase teosega, et seda võib lugeda ka aasta ringi. Kadri Pettai, lühiromaan nii võib seda vist nimetada joonika on siis Eesti lasteks kirjanduse keskuse ja kirjastuse tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud teos. Tõsise ei ole autori debüüttekst. Temalt ilmus nimelt möödunud aasta suve lõpul avaldatud kogumiku täheaeg järjekordses numbris. Üks lugu nimega muna mis sai küll kriitikutelt kõvasti tümitada, võib vist lausa nii-öelda. Aga samas leidus ka selliseid arvustajaid, kes oskasid seda Kadri Pettai koodi lugeda. Ja ma julgen väita, et see sama kood on esil ka siinses raamatus, aga sellest vähemalt natukese aja pärast. Esmapilgul tundubki. Vaadates selle raamatu kujundus on selline mustjas violetne. Selle kaane peal on kujutatud jaanilõket. Ja raamatu tagakaanel on ka öeldud, et see räägib seitsmeteistaastasest Jaanikast ja tema 35 aastasest emast, kes saavad läbi nagu parimad sõbrannad. Ja kui teil lugeda, et siis see on sellel samal noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö et siis kõik viitab sellele, et tegu on ühe klassikalise noortekaga. Raamat tõepoolest algab ka nii raamatu alguses kolivad siis Jaanika ja tema emamaale jällegi üks selline tüüpiline käike tänapäeva noorteromaanides toimub keskkonna muutus, mis surub siis peategelasele, kelleks on reeglina teismeline noormees või neiu peale vajaduse suhestuda uue ümbrusega ja sellest läbi lüüa. Nii et elemendid on tegelikult kõik needsamad, mis paljudes teisteski noorteromaanides. Aga samal ajal, mis nüüd Beta ei teeb, on see, et ta pöörab kogu selle asja tõeliselt kummaliseks. Just sel hetkel, kui lugeja on juba enda meelest aru saanud, et ahah, see on selline noortekas tüdruk satub Tallinnast maale, peab kuidagi seal küla noortega toime tulema ja läheb ilmselt uude kooli, nimelt sellealaseid vihjeid tehakse raamatus. Ja mis siis juhtuma hakkab, on see, et välja ilmuvad mingisugused majavaimud ja mingid haldjad ja mingid giid ja kogu selline eesti mütoloogia tuuakse mängu ja tuuakse mängu mitte mingisuguse sümbolina, kuigi alguses tundub, seda võib kõike võttega, sümbolina. Millisel juhul võib selle raamatu liigitada sellise maagilise realismi või sellise realismi sellise absurdimaigulisi realismi valda. Aga üsna pea selgub, et ei, autor mõtleb seda kõike täitsa tõsiselt ja see nõuab nüüd lugejalt küll sellist suurt. Kirke koorlikult väljendades usuhüpet ja ma arvan, et see sai saatuslikuks ka Pettai debüüt loole muna, et nimelt paljud, et lugejad ei suutnud seda usuhüpet teha, selline tõeliselt hullumeelne maailm, kus mitte miski ei olegi sümbol, vaid kõiki tulebki Ta, nii nagu autor seda ütleb. Et kui ikkagi majavaim selle seitsmeteistaastase Jaanikaga seal vestleb, mõtteid vahetab, siis täpselt nii see ongi tema voodi peal istubki üks selline põlvepikkune mehike, kes nõuab tüdrukult jogurtit, millega ta varem kokku puutunud ei ole. Ja siis ongi kaks võimalust, et kas inimesed, kellele selline asi ei sobi, ei suuda seda edasi lugeda, või teine võimalus, mida ma siiski soovitaksin. Mis on, võib esmapilgul veidi raskem ja nõuab teatud eneseületust inimestele, kes on harjunud tavalisi realistliku kirjeldusega on see, et tuleb lihtsalt kirjaniku reeglitega kaasa minna ja vaadata, mis ta sellest loost teha suudab, nende reeglid, et põhjal ja ma julgen väita, et suudab küll. See raamat on tegelikult üsna kerge ja lõbus ja põnev lugemine mis lihtsalt nõuab lugejalt, et enda sundimist uskuda, nüüd seda, et mida autor siin räägib, seda ta räägibki, nii, ja see ei ole paroodia ega iroonia. Ja kõigi nende reeglite kiuste on see raamat ikkagi tõesti noorteromaan, on see ju ka ilmunud tänapäeva noorsooromaanisarjas. Vähemalt nii on siin kaane peal kirjas. Siin raamatus on omal kohal eneseleidmise küsimus armastusse, kas suhted vastassugupoolega? Kõik see on olemas, ainult et nagu öeldud, see kõik toimub ühes sellises kummalises maagilises maailmas. Ja nagu raamatu lõpust teada või saada, ei jää see raamat viimaseks tegelikult lugu, et kui nii-öelda kõige põnevama koha peal. Ja selle viimase lause lõpus on siis ka sõna järgneb, nii et vähemalt üks osa tuleb sellele lühiromaanile küll veel. Eks siis ole näha, kuhu autor oma katsetustega suudab tüürida ja kas ta suudab selle enda loodud maailma piisavalt veenva ja sidusa hoida. Et lugejatel ka huvi oleks selle vastu ja lugejad sellega sõbralikult ja vastutulelikud vastu võtaksid. No igatahes esimene katsetus on tehtud ja soovin autorile ainult palju jõudu ning soovin ka inimestele sellesse raamatusse suhtutakse täpselt sellisena, nagu see on katsena mütoloogiat panna elama autoril sobivas võtmes tänapäeva maailmas. Head lugemist.