Ilm on juba niisugune ilus ja ma mõtlesin, et hea oleks rääkida võib-olla üldisemalt sellest teatriruumist, kus me eksisteerime ja saada sellele mingisugust niisugust head kõrvalpilku. Ja tundus, et hea oleks kutsuda stuudiosse rääkima Meelis Oidsalu kes on päris palju viimasel ajal teatrist kirjutanud, aga just kõige viimasemal ajal on ta kirjutanud niisuguseid artikleid, mis on teravad ja mis kipuvad justkui kepiga sipelgapesa torkima. Sest ma arvan, et et need artiklid, kuigi minu meelest on nad väga põhjendatud. Ma ei hakka siin hinnanguid andma. Ja et sellest asjast paremini teadust saada. Natuke sisuliselt rääkida ikkagi sissejuhatuseks pean ma küsima, et ütle meilis, kes sa oled. Sellepärast et kui ma rääkisin mõne noorema inimesega ja ütlesin, et tahan sinuga juttu rääkida, siis nad ütlesid, et jah, ma olen küll üht-teist lugenud, aga ma absoluutselt ei tea, kes ta on. Et võib-olla tõepoolest on hea seda sissejuhatuseks teada saada. Tere, Andres, ma olen inimene. Olen Eesti vabariigi kodanik, Tallinnas sündinud. Ma pean ennast peamiselt elukutselt riigiametnikuks. Oled nüüdseks juba 12 aastat töötanud kaitseministeeriumil truult riiki teeninud. Kokkupuude teatriga on üsna juhuslik, see oli vist mingi neli aastat tagasi, kui ma sattusin draamateatrisse ühte külalisetendust vaatama ja siis ütleme niimoodi päris afektiivset seisundit saatsin Sirbi toimetajale ühe lugejakirjas avaldati ära ja ja, ja kuidagi juhtus nii, et, et neid kirju siis kogunes siin mitme aasta peale laiali. Et ma jah, pean ennast natukene kõrval olijaks kõrvalvaatajaks teatri suhtes, mul ei ole teatriharidust. Ja ma ei pea mitte mingil juhul ennast ka mingiks suureks teatriuurijaks teatri asjatundjaks. Jumal hoidku, mitte vaid ma pigem paigutangi ennast ka teatrikülastajana rohkem sinna tavalise nii-öelda kodaniku sussidesse. Ehk siis kui inimene tänavalt, eks ole, tuleb teatrisse, ta vaatab, mis seal on. Mis seal toimub siis siis need küsimused, mida ma esitan ja mida ma olen ka oma viimastes artiklites esitanud, pigem nagu lähtuvalt sellest tavakodanikku või, või kui seal kodaniku mõistest veel tahapoole taanduda, siis võib-olla lihtsalt lihtinimese. Eks ole seisukohalt. Nii, et, et ma arvan, et siin tuleb pigem lihtinimene, jäisin teatri saateski lihtinimene kui kuulus kriitik või mingi asjatundlik teatriuurija. Väga hea niisugust vaatepunkti tegelikult on? Üpris harva, sest kõik kirjutajad on enamasti mingisuguse, kas teatriloolase või mingisuguse teistsuguse teatriharidusega mingil kombel nad vaatavad seda asja seestpoolt ja tekibki justkui kinnine ring, kus kõik saavad justkui aru, miks niimoodi tehakse, miks mõnikord tuleb välja, miks mõnikord ei tule välja. Aga kõrval keeb üks niisugune tavaline elu, kus sees on inimesi, kes seisab mõhkugi, aru, miks ikkagi need asjad just nimelt niimoodi lähevad. Miksteater just ennast niimoodi positsioneerib või miks ta valib niisuguseid materjale repertuaari. Ja sa oledki kirjutanud, et eesti teater ongi justkui niisugune kinnine süsteem, imetleb iseennast ja tal on kohati väga ükskõik, mis seal kõrval toimub, mis elu see ühiskond elab või, või mida need inimesed mõtlevad ja nii edasi. Räägi sellest, jah, ma olen oma kriitikutegevuses lähtunud sellisest seisukohast, et see põhiküsimus kriitiku jaoks ei ole, et kas ja miks talle meeldib mingisugune konkreetne teatrilaad või mingi konkreetne teatri lavastaja organisatsioon, suundumus vaid ta peakski vaatama teatrit laiemalt. Teid, kriitik ei ole pelgalt keskmisest selline nõudlikum ja rohkem näinud teatrikülastaja, kellel on ka võib-olla natuke rohkem väljakujunenud maitse vaid ta ongi eelkõige siis kodanikuühiskonna liige ja inimene. Ja see tõdemus natuke sellest, et teatrit ei tohiks käsitleda ainult kui organisatsiooni, mis koosneb näitlejatest, lavastajate teatrimajadest, siis haldusosakonna juhatajast ja riietehoidjatest, eks ole, Paidet, see institutsioon hõlmab kogu publikut, eks ole, kes sealt läbi käib, kes on Eestis ikkagi massiline, kui vaadata neid külastatavuse numbreid, ta hõlmab kriitikuid, kes on ka teatri osa teatriharidusasutusi, kultuuri, meediat, peavoolumeediat, kes on meil väga teatrilembeline ja nende kõigi hoiakuid ja harjumusi ja valikuid mis kajastavad igasugu väärtusi, mida ühiskonnas oluliseks hetkel peetakse. Et teater on selline ühiskondlik, avalik ja avatud, mitte mingi privaatne ja, ja intiimne nähtus. Ja sellest olemusest tulekski alustada mu meelest, et teater oli ühiskondlik nähtus, et ta mingi ühiskondliku suhtluse vorminaga idealiseerib alati mingit tüüpi inimolemist keda ma nimetaksin olen ühes oma artiklis ka nimetanud ideaalseks või siis idealiseeritud vaatajaks. Et see vaataja ei tähenda seda, et tead omaks mingit teadvustatud ootusi publikule, noh näiteks, et ma ei tea, Rakvere teatril oleks turundusosakonnas valmis kirjutatud, milliseid inimesi nad tahavad oma saalis näha, on vaid see tähendab pigem seda, et sageli sedasi teadvustamatagi ikkagi teater oma valikute kaudu kujundab ja konstrueerib ja realiseerib teatud tüüpi inimest. Ja teater, nii nagu iga organisatsioon tegelikult iga kollektiiv siis idealiseerib teatud inimtüüp ja teeb seda tahes-tahtmata kõiksugu kommunikatsiooni, ükskõik kas see on siis kunstiline või turunduslik selle käigus. Ja see mõte on tegelikult see, et teater kuidagi oma mõju vaataja hoiakutele ja ühiskonnale laiemalt, see ei ole tegelikult ju midagi uut, et kui me vaatame Läänes ja Lääne kirjanduses erialakirjanduses ka filosoofilises kirjanduses esile kerkinud mõtteavaldusi et siis algab kõik, eks ole, plaatonist juba peale see, et see Eestis mingi uus teema on näiteks kas või seevastukaja teatria väärtuste artiklile. Et see oli kuidagi nii, nii üllatavalt uudsena võeti seda kõike, et see, see lihtsalt osundab puudujääkidele ka meie teatrihariduses teatri mõttes. Ei, Tartus, Viljandis, Tallinnas teatrikoolides tudengit reeglina ei kuule mitte midagi sellisest asjast nagu teatri ja eetikanendevahelised suhted või teater ja mingit ühiskondlikud hoiakud, kuidas need omavahel suhestuvad. Ja ometi selline eetiline skepsis teatrisse on väga juurdunud kasvõi meie igapäevakeeles. Et kui me küsime, et miks me kasutame mingit teatriga seotud väljendeid, eks ole, negatiivse hinnangu andmiseks noh, ütleme näiteks poliitika kohta poliitteater eks ole, teater on seal siis halvustavalt tähenduses. Või eraelus ütlen partnerile, et lõpeta see näitlemine, Äravi ära tee draamat ära esine või et, et me ei kasuta näiteks sellist väljendit, et ära kirjuta romaani riivi, ära heegelda, salli või eramaalipilti, noh, okei, öeldakse, et ära tee kino näiteks, aga see ongi omane sellistele nimeetilistele jäljendavatele kunstidele, et seal on selline sügavalt juurdunud eetiline skepsis juba juba olemas, mis ka igapäevakeeles avaldub. Et see on nagu väga vana traditsioon ja mõttetraditsiooni hoiak juba teatri suhtes, mis on välja kujunenud, et ma soovitan lugeda sellist raamatut nagu Jonas pärishi, ajalooline ülevaade Lääne kultuuriteatri skepsisest, mille nimi on Diantifyathikud pretsjades ehk siis teatrivastane eelarvamus ma ise selle pealkirjaga eriti nõus ei ole, ma võtaks sealsele eel arvamuse ära, sellepärast et minu arust saab olla ka täiesti põhjendatud teatrivastane arvamus ilma igasuguste eelarvamusteta. Ja kui nüüd natukene selle teatri skepsis juurtest rääkida, siis seesama plaat on, kellest kõik alguse saab. Et ta ei näinud nagu teatrile kohta näiteks oma ideaalses riigis ta pidas sellist jäljendamist, mida näitekunst on nimeesi, eks ole, selliseks moonutavaks ja anarhiliseks jõuks mille puudus on see, et apelleerib suuresti tunnetele on selline loomult destruktiivne ja irratsionaalne, vääristab sellist inimese irratsionaalset poolt. Ja, ja Platon kartes seda, et see elustab ka vääraid, unistusi ja igasuguseid lollusi, rumalaid mõtteid, soosib korratuste sihitust nii mõtlemises kui ka käitumises. Ehk siis see mees või näitlemine, teater, noh, tema küll süüdistas poeesiat sellest, et see ohustab Platoni arvates terve mõistuslikust. Ja teda häiris ka see, et näiteks kui me mõtleme näitlemise, näitleja erinevatest rollidest, ühest teise hüppamine. Et see iseenesest juba ei soodusta täiskasvanud isikul mingi küpse kestliku identiteedi tekkimist. Et teater justkui väärtustaks elamist, hetkes elamist siin ja praegu sellist viskumist ühest poetiseeritud hetkest teise. Et selline infontiilsus ja hetkedesse klammerdumine ei ole siis Platoni arvates täiskasvanulik, vaid pigem infontiilne ja ebaküps. Ja vot seesama saatanlik skepsis läbib kogu läänemaist mõtlemist ka väljaspool kultuuriringkondi tegelikult läbi ajaloo nüüd väga olulise töö sellisest vanamoodsast kitsarinnalisus moralismisse lihtsalt sellepärast et sellist lähenemist võib pidada ka väga kitsa Rinalisekse moralistlikuks, noh, ütleme, et laval tapetakse, järelikult kutsutakse üles inimesi tapma, eks ole, et, et need asjad ei ole ju tegelikult nii lihtsad, aga, aga sellest vanamoodsast moralismist kaugenemiseks andis väga suure panuse tegelikult Bertlus Breht. Et kui me räägime tema pööritus efektist näiteks, et siis see toob sisse sellise teema nagu teatrivormi eetikaetendus, situatsioonieetika. Ja kuigi Brehti on süüdistatud, et tema, see võõristusefekt, et selle eesmärk oli tappa kuidagi teatrielamust siis süüdistus tegelikult on ikkagi alusetu, et sihuke drifti ideaal tegelikult oli luua selline etendus, situatsioon, märgitakse inimest nüüd lisaks tundlemisele, mida see plaat on seal kritiseeris ikkagi ka mõtlema et see Brehti ideaalne vaataja suutis etendus situatsioonis olla ühtaegu empaatiline, intellektuaalne, ilma et kumbki siis vaatamisrežiim, eks ole, teist allutaks või summutaks. Ja, ja selle tulemuseks oligi siis sellisest etendus situatsiooni haaratusest väga teadlik vaataja ehk siis inimene, kes ka kaasaegses, kui me vaatame laiemalt ühiskonda, näiteks vaatemängu ühiskonnas, mis meil tegelikult ümberringi ju väga palju on. Et meil on ju ka poliitikas ja muudes elualades väga palju meesi jäljendamist, näitlemist, teatrit, et see inimene siis vaataja oskab ka kaasaegses ühiskonnas hakkama saada, ta ei lase ennast lollitada, ta ei lase ennast allutada, ta on suuteline selliseks iseseisvaks, aktiivseks, mõtestatud osaluseks ühiskonnas just seeläbi, et ta suudab vaatemängu läbi näha, isegi kui ta sellele kaasa elab. Üks ei välista, eks ole, teist ta nagu teadvustab oma haaratust. Ja vastandab siis Breht sellise teate kui väikekodanliku konformisti pihitooli. Eks ole, et mal teenin palju raha, jaksan osta endale teatripileti. Ka vanalinnas jaksan parkida, kui vaja, eks ole, lähen teatrisse, käin seal nutmas ja naermas õilistunud son katarsise. Ja siis lähen justkui sellest Katarsisest puhastunud süümega, lähen siis tagasi oma konformistliku väikekodanliku elu juurde. Restil oli tegelikult ju väga õilis positiivne programm. Inimene, kes on siis üheaegselt võimeline empaatiaksi, aga intellektuaalseks reflektsiooniks. Ja seeläbi on ta rohkem vaba samas kaotamata, eks ole sellist empaatiliselt kaasatundmisvõimet, mida nagu moralistidelega kultuurikriitikas sageli omistatakse, et nad on kaotanud igasuguse empaatia, võim, eks ole, selleks, et see oleks küps inimene, saaks nagu hakkama elus, sul peab olema mõlemat, sa pead suutma nii kaasa mõtelda kui ka kaasa tunda, sest et muidu jääb see elu taia nagu ühekülgseks. Et tegelikult, kui seda Brehti idealiseeritud vaatajat kõrvutada kaasaegse Andraga loogikaga näiteks see probleem on ju Andragoogiline, eks ole, et milline peaks olema üks küps ja eluterve täiskasvanud, milline meil temast nagu kuvand on. Et siis kaasaegses andragoogika skaa eristatakse kaht sellist inimtüüpi, üks on, mille poole püüeldakse on selline subjektne inimtüüp ja selliseks ebaküpseks peetakse siis objektset inimtüüpi, neid nimetatakse ka vastavalt internaalseks eksternaalseksin tüübiks ja väga lühidalt öeldud. Jektne selline ideaalne täiskasvanu oleks siis selline, kes on iseseisev. Kes suudab ennast määrata, tajub seda, mis toimub, eks ole, keskkonnas kes võtab vastutust, kes seab endale eesmärke, kes teab, miks ta midagi teeb. Ja objektne isiksuse tüüp oleks siis selline, kes on ohvrimeelne, eks ole, kõik teised on kõiges süüdi, mis toimub, ta ei viitsi eriti reflekteerida, ei selle üle, mis keskkonnas toimub, ta ei haare, initsed, tiivi, kõik juhtub temaga, mitte tema ei ole milleski osaline. Ja, ja kui me nüüd vaatame laiemalt ühiskonda, eks ole, mis meie poliitikas toimub, mida meil räägitakse nii haridussüsteemist mida meil räägitakse kodanikuühiskonna probleemsusest, mida meil räägitakse üldse sellise homo soveetikuse mentaliteedi ikkagi vohamisest. Et siis see seal selgelt meil ka laiemalt ühiskonnas on probleeme selle, selle subjektse inimtüübi defitsiidiga ütleme niimoodi. Ja see projekti idealiseeritud inimtüüp pongises subjektne inimtüüpi, inimene, kes on küps, kes saab aru, mis maailmas toimub, mida tema sealt tahab ja kes oskab adekvaatselt ka keskkonnaga suhestuda. Et noh, muidugi on võimalik, et mingites kultuurides peetakse objektsust selliseks väga väärt tunnuseks inimese puhul, aga aga üldiselt noh, selline üldine eeldus on ikkagi liberaalne demokraatia toimib eeldusel, et me kõik oleme subjektid, võrdväärsed subjektid, et neid koheldakse kasubjektidena. Mitte ei peeta lollideks Monipuleeritavateks valijateks vaatajateks, eks ole, ükskõik kumba eluvaldkondade siis vaadata. Nii et kui me vaatame ajalukku, siis seal näeme teatris ja sellises etendus situatsioonis nähakse teatud halvavad mõju inimese täiskasvanulik kusele mingit ohtu sellele küpsusele, subjektsusele ja teatrit, siis süüdistatakse selles, et ta halvab intellekti. Ja sellega tegelikult haavab inimese reflekteerimis võimet ja tema ka moraalset iseseisvust. Suutlikkus teha vahet sellel, mis on hea ja mis on halb, mis maailmas üldse toimub. Sest see on ka üks põhjus, näiteks, eks ole, ei meeldi raadios esineda. Noh kasvõi see praegune situatsioon, nagu sa ise näed, eks ole, mul on siin eespaberid. Ma viskan neile pilku, aeg-ajalt, ma usaldan rohkem kirjaliku teksti. Avalikul esinemisel tekib sageli selline eetrilõksu fenomen. Et sa oled eetris või laval, et sa pead nagu vormima oma sõnumit reaalajas. Sa oled haavatav, sa istud mulle üle laua siin, eks ole, vaatad otsa. Vahepeal läheb pilk selliseks häguseks, tekivad, eks ole, mingid küsivad kurrud sinna silmanurka. Ja mina pean samas siin, eks ole, mikrofon käes, mõjuma hästi veenvalt. Et mis siis sellises olukorras tegelikult juhtub, et see veenvus või paatus, et see saab nagu mõnes mõttes praegu hetkes, kui ma siin esinenud saab olulisemaks, kui loobus, ehk siis kõne mõtestatus ja loogiline terviklikkus. Ja see tähendab ka seda, et noh, kui sa nüüd järsku jumal hoidku, peaks mult midagi küsima, eks ole. Et sa ei jõua siis tegelikult oma vastuseid, see tähendab mina esinejana jõua saatejuhi küsimustele vastuseid piisavalt läbi mõelda, võib-olla, aga samas ma kardan nagu paista ebaveenev, siis ma pean tegema valiku, kas ma vastan küsimusele ehku peale, midagi hämarat sedasi äkki läheb kuidagi pihta või siis ma oma ebakindluse katmiseks kasutanud mingit efektset retoorilist võtet mingi köitev kujund, igikestev, igihaljas, mida saab igal pool kasutada. Televiisoris võib alati teha sellise mõtliku näoilme ja hakata, eks ole, salapäraselt kõlavale häälele ajama mingit hämarat juttu vaimsusest ja Jeesusest ja tema jüngritest jumala puudutusest. Ja teine variant on olla aus ja ütelda, eks ole, et Andres et ma ei oska üldse su küsimusele vastata, ma ei ole seda lõpuni mõelnud, võib-olla oskaks. Aga et mul on vaja selleks aega, et mul on vaja privaatsust, kuna vaja olla omaette rahulikult asju läbi mõtelda, kirjutada aga eetrit sai, katkesta, eks ole. Et noh, okei, tehniliselt see võib olla võimalik, aga põhimõtteliselt selle saateformaadi loogika, raadio töötamise loogika eeldab seda, et ma ei saa praegu siit stuudiost ära jalutada, öelda, et okei, katkestame siin, aitäh selle küsimuse eest, et ma lähen nüüd kodus, loen ja loen kuus raamatut läbi ja siis aja pärast jätkame näiteks salvestust, eks ole. Et siis ma võib-olla saan sulle anda kaalutletud ja argumenteeritud vastuse. Ja lisaks on meie vestlusel, on, raadiosaatel on oma formaat, et seal mingi teatud peale surutud, eks ole, ajaline terviklikkus. Ja tal on mingi kompositsioon, tal on algus, keskpaik, lõpp ja see kompositsioon tegelikult ta ei hooli, nägu ainult meie vestluse kvaliteedist argumentide põhistatusest, põhjalikkuses ja samuti mitte mõtete lõpetatusest, vaid ta huvitub ka nendest võimalusest, eks ole, kuidas vestlusesse tuua huvitavaid pöördeid, hoida ülal kuulaja tähelepanu, eks ole, narratiiv, lugu ja kompositsioon, et need saavad nagu etendus situatsioonis teksti tootmisel tegelikult määravamaks, ku argumentatsioon, kaalutletus, lõpetatus, eks ole, seal on tegelikult sama väljakutse ees ja kriitik ja vaata ja täpselt samamoodi, kui ta läheb teatrisse. Et lavastus peab veenma, et see on mingisugune eeldus, eks ole, ta peab olema veenev. Okei, noh, lavastuse ettevalmistamiseks on küll mingit aega, aga sageli ka mitte piisavalt, et kõiki nüansse läbi mõelda. Ja sellises ikkagi sellises avalikus esinemissituatsioonis paistavad väga hästi kätte kõik inimeste hoiakuid, väärtused ja mõtete küpsus ja mõtlemisharjumused ja oskused. Ja sellepärast on see teatraali inimlik areng ka teatraali enda subjektsus ja objektsus väga oluline, sest ükskõik mis Barca tekstis aga ei lavasta, lavastaja valikutes paistavad need kätte, et, et kas ta on küps inimene või ta on pigem objektne. Seetõttu on ka igasuguseid intervjuud suht tänamatud formaadid, näiteks et kunstiinimeselt eriti tahetakse küsida kõiksugu igavikuliste asju ja ja siis pahatihti nad pakuvad kimbatusse sattudes vastu õõnsaid ilutsevad juhuslikke vastuseid, et teatriinimesed on eriti nõutud. Meil ju igasuguste intervjuude andjad ja ma ise olen ka selle läbi teinud. Situatsioonivaatus, see nii-öelda seeni, loogika teatris või veenvuse ülalhoidmise vajadus, etenduse lavastaja puhul, et see sööb ära siis sellise loovuse ja allutab selle enda teenistusse. Ja vot kirjutades seda survet nii tugevalt ei ole. On küll sa võid ka retoorilisi võtteid, eks ole, kasutada kirjakeeles, aga, aga siiski on seda vähem. Ja et see huvitav sõna, situatsiooni loogika näiteks, et see on minu arust tuks, huumor on, situatsioon ise on loogika raatsi vastane ja just sellepärast ongi hästi oluline osata neid situatsioone läbi näha ja osata ära tunda neid juhtumeid, kus esinemissituatsiooni, mõjususele ja terviklikkusele ja sellisele emotsionaalsele veendusele või efektiivsele argumendile nii-öelda on siis ohverdatud mingisugune loogiline ja intellektuaalne läbimõeldus. Ja milliseid sisuline küpsus, ehk siis see, mida öeldakse, on siis asendunud retooriliste võtete nipitamisega. Ehk siis see, kuidas öeldakse, on, on nii-öelda selle sisu ära söönud. Ja kõiki intervjuusid kui ka lavastusi tuleks tegelikult vaadata selle pilguga. Et mis osas on lavastuse ideeline kandvuse terviklikkus alla jäänud mingite hetkede situatsiooni teenindamise majandusele reaalselt ja kuivõrd siis logos ja väärtused on sattunud selle paatuse, veenvuse orjusesse. Seda on minul kriitikat kirjutades täpselt samamoodi ette tulnud. Et, et see on raske töö, eks ole, lahutada see efektiivne veenvus ja siis intellektuaalne ja väärtuslik laetus. Eks ole omavahel ja neid püüda kuidagi eraldi analüüsida, seda tuleks teha isenesest. Et teater on kokkuvõttes ikkagi vahend millegi väljendamiseks. Nii nagu retooriliselt võtted peavad olema tegelikult selle mõte, eks ole teenistuses, et see oli vist Tõnu Tepandi, kes ütles, et teater peab olema vahend et teater on väga halb eesmärk, et ma olen sellega 100 protsenti nõus. Ja oluline on minu arust, kui teades seda, et, et kas kriitika teatrialale, arutelu peaks keskenduma ka sellele sisule ja teatri eesmärgile ja teatrirollile laiemalt ja mitte jääma siis nende retooriliste võtete orjuses. Et sa räägid siin suhteliselt üldiselt nendest asjadest ja mõttega on sellele jutule väga niisugune hea ja lihtne kaasa tulla. Aga kogu aeg mul siin kõrval on küsimus, et kuidas see siis reaalselt siin eesti teatrisituatsioonis on, kuidas need asjad paigutuvad kus siis on näha, et väga oluliselt loobutakse, noh, ütleme subjektsusest ja, ja sihitakse siis seda loovust. Saad sa seda kuidagi täpsemalt kirjeldada? Jah, kui nüüd püüda kuidagi testida, eks ole, teatrite peal, võtame siis näiteks, eks ole eesti teatrit väga seda näidete puhul minna. Aga siiski ma arvan, et et need subjektide objektsed omadused avalduvad nii kunstilises kui ka muus kommunikatsioonis, mida teater viljeleb. Et need väärtused paistavad nii-öelda välja, et päris puhas tüüp, muidugi ühegi organisatsioonid on keerulised, koosnevad paljudest inimestest, kellel on kõigil erihoiakud, et päris puhas tüüpi ei saa nagu välja joonistada. Aga, aga siiski on võimalik, eks ole, asetada neid üksteise suhtes kontiinumile ja siis mõelda, et kas, kas nad viljelevad ja propageerivad pigem selliste objektsed Pisubjektset inimtüüpi. Et osalt on seda võimalik välja lugeda teatri kunstilises kontseptsioonist ja kunstilises kommunikatsioonis, kuigi tegelikult seda päris eraldi käsitleda muust kommunikatsioonist, et kui ma räägin teatrist kui kommunikatsioonist, kui suhtluses, siis ma räägin seda totaalse kommunikatsiooni võtmes. See tähendab, et pole näiteks eraldi turundustegevust, eks ole, ja kunsti kui kahte eraldiseisvat kommunikatsiooni vaid, vaid need on kõik osa nagu teatrieetilisest sõnumist. Et nii kunstiline kui ka administratiivne kommunikatsioon kui ka Peeerr, eks ole, et isegi teatri esindajad, Ta näiteks väljaütlemised sotsiaalmeedias, et need on kõik osa teatrieetilisest sõnumist, Nad kuvavad mingeid väärtusi, mis selles organisatsioonis on kas siis rohkem või vähem süsteemselt. Väga lihtne muidugi ühe mingi Twitteri säutsu või Facebooki kande põhjal teha üldistusi, aga mingeid mustreid võivad silma paista, et kui nüüd selle kunstilise kontseptsiooni juurde tulla ja selle juurde, kuidas seal subjektsus veab, Exus avaldub siis, kui me võtame näiteks loo ja karakterite ja sellise emotsiooni ja elamuse põhise teatri väärtustamised, siis seda võib vaadelda, kui sellist objektsus apologeesi iseenesest on lihtsustab, eks ole, pelgalt kunstiliste valikute põhjal teha teatri kohta järeldusi? Ei ole nii lihtne, näiteks et noh, et armastus looja sügavate karakterite vastu oleks kuidagi iseenesest nagu halvem ja objektsem kui Brehtellik distantsetendus situatsioonis, vaid küsimus on pigem selles, et mille teenistusesse loopõhisus on, et ja, ja ütleme tunde, kasvatuslik, teatri meetod. Ja kas selles peituvaid, eks ole, ohte subjektsusele tasa kaalustatakse näiteks mingi muu kommunikatsiooniga, noh minu pärast, kas või kui me võtame kavalehed, eks ole needsamad intervjuud või mingid mahukamad üllitised, mida nagu teatri tülitavad mis võimaldaksid nii teatritegijal endal kui vaatajal tunda, et teatris koheldakse teda subjektina. Okei, noh, seal etendus oli väga, ütleme, efektiivne ja ütleme senti mentalistlik, isegi mane ristlik, eks ole. Aga sinna ümber on loodud mingisugune reflektsiooni võimalus, mis nagu paigutab selle senti mentalismiku, mis seob selle teatriteooria teatriajaloo või siis ühiskonnas toimuvaga kuidagi. Et sellest oleks võimalik kuidagi distantseeruda. Et vaatame näiteks, mis üllitisi meil teatrid välja annavad, siis mõni teater üllitab meil, eks ole, selliseid ajakirju, mida võiks eeldada mõnelt ma ei tea kunstigalerii-lt kujutava kunstigalerii, kus see tõesti see ütleme, selle tegevuse eetiline, kui ka sisuline laetus on nii suur, et sul tõesti võtad selle teatri üllitatud ajakirja, sa loed seda mõtet, kurat, see ongi kunst. Et nad teavad, mida nad teevad, nad oskavad sellest rääkida. Ja isegi kui nad ei oska, nad oskavad õigeid küsimusi küsida ja mul on nauding seda lugeda. Tõesti, see on nagu väärt kaasaegne kultuuriajakirjandus, mitte kõik teatrid peaksid seda tegema, eks ole, mingi osa reflektsiooni peame kriitikule teatriuurijale ka aga kõrvale näiteks panna mõni teine teater, eks ole, kelle eneserefleksioon piirdub mingisuguse elulooraamatu üllitamisega mille sisuline ambitsioon ei ole ka ei kuva ka erilist intellektualismi ja, ja avatuse väärtustamist, vaid seal keskendutakse nii-öelda põlistamisele, enese identiteeti üle korduvale, sellisele põlistavale kommunikatsioonile, mis on enesesse suletud suuresti ja kus siis idealiseeritakse teatud kuldaega ja nii-öelda püütakse teatrit hoida siis sellise pühakohana, mis ühiskonna nii-öelda puhtust peaks kuidagi säilitama ja süütust. Et siis see on pigem, eks ole siis puhtalt juba objektse inimtüüp propageeriv kommunikatsioon. Et jah, et sellised isegi noh, ka selline lektüür, mida teater üllitab, et paljastab sellist teatri siseõhkkonda ja tema suutlikkust, eks ole, siis intellektuaalselt arvestataval tasemel end reflekteerida kuidagi. Ja häda ei olegi selles, kui seda tehakse, noh, meil on väga palju igast elulookirjandust ja see on üldiselt ühiskonnas või muud. Ja see on väga tore, kui ka teatri puhul seda tehakse. Loomulikult meid huvitab, kes inimene näitleja ja lavastaja on aga häda on selles, kui sellega ainuüksi piirdutakse. Eks ole, et kui meie eneserefleksioon piirdubki põlistamise identiteedi kinnistamise ja üle korrutamisega jällegi kui me küsime, miks sa siis ei võiks nii olla, eks ole, kui me vaatame laiemalt, mis ühiskonnas toimub siis noh, ka poliitilises kommunikatsioonis on ju põhiparadigma praegu selline enesesse suletud autokommunikatsioon sisuliselt, kus poliitikutelt kuigi eeldatakse, et nad seda teevad. Et nad on suutelised ka oma eksimusi näiteks tunnistama, et seda, seda kunagi ei tule, kõik on korras, parteile on alati õigus, eks ole. Et kunst peaks otsima ja ka teater peaks otsima vajadusel võimalusi, eks ole, pakkuda mingit alternatiivi ka mingite kommunikatsioonimustrite näol. Et kui, kui meie ühiskonnas on see probleem, et me oleme suuresti sellised homo soveetikused veel suht objektsed oma harjumustelt ka kodanikuühiskonda vaadates siis siis kunst võiks pakkuda siin alternatiivseid kommunikatsioonimudeleid mitte järgida neid nii-öelda domineerivad ideoloogilisi mustreid, mis tegelikult ühiskonda praegu painavad. Et kui, nagu mõelda konstruktiivselt mitte ainult siin targutada, et kuidas kõik on nii halvasti ja kõik on nii lollide mina ainuüksi sina olen tark. Et siis mingid konkreetsed ettepanekud, näiteks, mida teater saaks teha või kuidas teater saaks inimesi kohelda. Ja kriitik, eks ole, saaks inimesi kohelda subjektsemalt mitteobjektidena, nii nagu meie poliitiline eliit seda täna teeb. Et siis noh, kõigepealt esiteks võiks teatrid mõelda läbi iseenda jaoks, et mis on nende organisatsiooni põhiväärtused, kas nad lihtsalt õitsevad etendusest või lavastusest lavastusse venelannad on mingisugune pikemaajalisem identiteet, mingisugused põhiväärtused, mida nad nii-öelda loomingulise organisatsioonina tahaksid nagu ühiskonda edasi anda. Seda võiks teha kasvõi esialgu kas või eksale kunstilises plaanis mõelda, miks ma teen täpselt sellist teatrikunsti, kui ma teen, et kus ma, kus ma asetsen üldse noh, isegi see elementaarne enese lokaliseerimine, see võime puudub sageli teatraalidel, nagu ma aru olen saanud. Alustada võiks kasvõi jah, kunstilise kontseptsiooni paremast sõnastamisest läbimõeldumalt sõnastamisest teatriideoloogia, teatri mõte, eks ole, sõnastamisest ette, et seal võiks teatrid rohkem osaleda. Ja, ja siin aitab ka see, kui sul on, eks ole, ka mingi kriitiline kõrvalpilk teatri sees. Noh, nii ärgast dramaturg või keegi inimene, kes, kes eks ole, suudab pakkuda siis ka lavastajatele näitlejatele mingit kriitilist kõrvalpilku neid harida, natukene kasvatada ühtseks, selliseks jänese teadlikuks loominguliseks organisatsiooniks. Ja ikkagi millegipärast on olnud selline tabu, Eesti teatripraktikud nagu ei, ei taha nagu sõna võtta. Et siin oli hiljuti, oli väga suur sõnelus teemal Mladen Kiselovi, Jan Kaus ja, ja kuidas ühele ei meeldinud, mis, mis teine ütles ja, ja eks seal oli ka väga palju möödarääkimist, aga põhimõtteliselt on selline suundumus ju äge, kui praktik julgeb kriitikale, eks ole vastu kirjutada, sest kriitikuid süüdistatakse sageli üsna alusetult selles, et nad ise käsitlevad teatrit kuidagi objektina. Et ma lähen teatrisse, lavastus on nüüd see objekt, mida ma hakkan analüüsima või kritiseerima, et tegelikult ei ole ju, lavastus, on ka subjekt, eks ole, sa pead kohtlema lavastust kasubjektselt tegelikult lähtubki eeldusest, et ka, et ka praktik vajadusel, eks ole, räägib suga vastu, mitte niimoodi lihtsalt, et kriitik kõmiseval häälel kuskil seletab enamasti, eks ole, peamiselt hinnanguliselt. Et, et mina küll ennustaks, et teatripraktikud ka rohkem nagu osaleks diskussioonis. Et, et meil on ka sellised praktikud, kes seda teevad, kes teinekord ise ette ära ideoloogiseerivad retseptsiooni, mis on niisugune teisest äärmusest, eks ole, tendents, aga, aga põhimõtteliselt tooks kindlasti kasu nagu teatrimate edenemisele ja üldse teatri olukorrale. Ja väga palju on igapäevases nii-öelda teatritarbimises häirinud selline turundusele suunatus ja selline plakatlikkuse lihtsustatus mis, nagu turundustegevuses on välja kajanud, et tahaks ikkagi näha ka eriti loomingulise nagu organisatsiooni poolt rohkem sellist leidlikkust ka turundustegevuses. Mulle väga meeldis see Rakvere teatri kampaania, kus nad olid võtnud, lugenud kriitikute kaasa arvatud siis minul mingit tõesti infontiilsed lauseid. Et vot see on tase, noh jälle väga lihtsate vahenditega tehakse mingi subjekt Nakt, eks ole, turunduses jällegi sai kohtleminud sedasi objektina etnot turundaja mõtleb, et nii, et kui ise objekt nüüd läheneb, eks ole, teatri mujale, et meil on seal mingi reklaamitulp hästi suur, eks ole. Et kuidas nüüd saada niimoodi, et ta nüüd vaatab seda plakatite kohe tema ajus käivituvad mingid piletiostumõtted, eks ole. Paidet, turundus saab teha väärikalt, eks ole ka oma publikut kuidagi, mitte alahinnates. Nüüd hästi oluline probleem, mis on tegelikult meediaski selle 25. lavakooli lennu puhul, seal on paar sellist ärksad noormeest, kes on sõna võtnud ajakirjanduses ja mujalgi. On ikkagi teatriharidus. Et, et seal on ikkagi küsimärke. Et kuivõrd, eks ole teatrikoolid, noh, sa ise oled teatrikoolis käinud, sa võib-olla oskad sellest paremini rääkida, aga, aga nii palju kui ma olen noorte näitlejatega rääkinud, et siis see küsimus, et kui palju me peaks tegema, eks ole, Alexandri tehnikat ja vabastavad hingamist ja kui palju siis keskenduma ka natukene teatri mõte alasele pedagoogikale, et sundida läbi lugema kasvõi mingeid raamatuid, mis sealsamas lavakooli raamatukogus tegelikult on olemas. Ja mis räägivad väga olulistest asjadest teatri ja ühiskonna suhetest, kiivas. Et selliste teatri ja teatrivälise elu nagu seoste tekitamise oskus, et see, seda võiks kindlasti võib-olla ka teatrikoolid rohkem anda. Need, inimesed ise saaks ka aru, et, et mil viisidel ja kui palju see nende ilutsemine, eks ole, siis meie kõige elutsemist mõjutab ja, ja oskaks ka selles osas kaasa rääkida. Ja loomulikult see on lihtne rääkida siin jällegi võhikuna, nagu oleneb, kõik on süüdi, eks ole, teatrikoolid on, ei tee oma tööd, teatraalid on rumalad ja nii edasi, mida nad kahtlemata ei ole, aga, aga väga suur puudujääk on ikkagi ka kriitikas. Et see on see, et, et kriitika on, meil enamasti koosneb sellistest jällegi sihukeste õidepuhkemise aktidest, eks ole, et on sellised liblikad, kes siis lendavad õielt õiele ja ja nopivad seal õietolmu siis midagi jääb sellest ka, eks ole, ajalehepaberi külge. Et kriitik ei saa käia lihtsalt etenduselt etendusele ja muljetada. Kriitikuna on minul ka, eks ole, kustus natukene pikemalt ette mõelda, et kas mu tegevusel on mingid olulised ja pikemad sisulised eesmärgid. Et olen nagu enda jaoks läbi mõelnud, et mis see teatri üldse on mida üldse kriitik peaks tegema. Millist teatrit mina idealiseerida? Et kas näiteks teatris on mingit peidetud potentsiaalne noh, kui me räägime ühiskonna mõjutamisest laiemalt, mida, mida kriidiksaks aidata avada. Et kriitika peaks ka tekitama mingi kestlikuma identiteedi ja saavutama mingi subjektsus, küpsused mitte lihtsalt käima etenduselt etendusele ja ja oma eraelu, eks ole, elama teatrisaalis. Ja ainult sellise kestliku ja küpse identiteediga, kriitiku sõnadel on mingi tähendus ja kaal. Et vastupidisel juhul on tegemist lihtsalt sellise hajusa ja sihitu reageerimisega. Noh, siin on räägitud hästi palju sellest teatri ja kriitika nagu vastandumisest, kaan. Et ka mulle on ette heidetud seda, et miks sa, miks sa jälle vastandud, et kas me ei saa siis kõik õnnelikult koos elada ja ja koos õitseda, et, et minu jaoks tegelikult sellist eeldust ei eksisteeri, et ongi eraldi nagu teater ja kriitikat kriitika asubki teatriinstitutsiooni sees, et mina teen ka teatrit ja ma olen nagu kaasvastutav selle eest, mis teatris toimub ja, ja kuidas teatrist räägitakse ja kuidas tema rolli mõtestatakse. Nii praktikud, kriitikud kui ka ülejäänud teatriinstitutsiooni osa on tegelikult nagu Eesti teatri loomenõukogu, eks ole. Kes siis vastutab selle eest, kuidas teatrit mõtestatakse, reflekteeritaks? Praegu sind kuulates mõtlesin, et siin on väga palju niisugust väärtuslikku teatri mõtet mille me tõepoolest praegu oleme sunnitud suruma niisugusesse formaati, kuhu enamasti niisuguseid jutusaated peavad mahtuma. See on umbes niisugune üks astronoomiline tund. Kas ei ole mõelnud, et võta rahulikult lahti kirjutada need mõtted mitte artikli vormis, vaid vaid veidi pikemalt? Sest taolist kõrvalt vaatavat lähenemist ma isegi ei mõtle seda, et, et sa ei ole teatri justkui juurtest pärit. Aga seda, mis vaatab kõrvalt, püüab kuidagi pilti kokku panna, seletada, põhjendada, argumenteerida, otsida välja võimalused edasi liikumiseks reflekteerida kogu seda, seda olemasolevat pilti, et mulle tundub, et seda on väga vaja ja neid asju on ikkagi väga vähe, sest nad ikkagi kasvõi sinu enda sõnavõtud vormistuvad artikli formaati, millel on ka omad väga kindlad piirid, kust üle minnes lihtsalt toimetaja sekkub. Kas sa ei ole mõelnud mingisuguse muu vormi peale, mille nimi võiks olla näiteks raamat? 1000 leheküljelise raamatu, aga siis mind andeks, ma kardan kohtu alla, sellepärast et minuga minu tänases esinemises oli umbes pakun üks originaalne mõte, eks ole, teater ei võimalda väga viidata. Aga see kõik on juba tegelikult olemas ja see on üsna kättesaadavalt olemas teatrialast erialast kirjandust, eriti inglise keeles väga erinevatel huvitavatel teemadel tegelikult üsna kättesaadaval kujul olemas, nii keskraamatukogus ma usun Karlova kooli raamatukogu laenab välja hädapärast huvilistele raamatuid, et ma arvan, et, et see küsimus ei ole selles, et ei ole kirjutatud. Küsimus on selles, et ei ole viitsitud lugeda lihtsalt olemasolevaid tekste. Ja jällegi, eks ole, siin paistab kätte ka see mingi puudujääk sellises üldises, eks ole, teatri haridussüsteemis, et need teemad ei ole juba varem nagu päevakorras olnud. Aga noh, miks mitte mingi konspekt toetub veel kuhugi üles riputada. Et seda võib ju alati teha, jagada teistega mingeid häid lugemiselamusi. Iseenesest on ju niisuguste asjade jaoks tribüün olemas meie kas või need iga-aastased, mis ta siis on praegu, teatrielu on see raamat just niisugune koguteos, kus põhimõtteliselt võetakse natukene põhjalikumalt vaadelda seda aastat, aga minu meelest on seal kogu aeg nagu ruumi olnud, kuigi Ma arvan, et seda vähemalt ma ei mäleta päris täpselt, et seda oleks väga oluliselt täidetud, aga ruumi selleks, et sinna võetaks mingisugust teoreetilist mõtet kõrvale. Ja see teoreetiline mõttena. Ma ka ei arva, et oleks olemas üldse maailmas noh, väga palju niisuguste algupärast mõtet, et see ongi väga hea, kui sul on üks, kaks algupärast, mõtled selle peale saab ehitada üles juba väga palju niisugust omavahelist asjalikku kommunikatsiooni. Et ongi olulised need kaks, kolm mõtet ja siis kogu see MUU Dextroloogia, mille, mille need mõtted kaasahaaravad. Võib-olla tõepoolest meil mingisuguses niisuguses kohas oleks täiesti arukas võtta ja rääkida neid asju, sest mul on tunne, et tõepoolest see dialoog on meil kuidagi pärsitud. Et kui sa teed igapäevaselt teatrit, siis sa ütled, noh, ma ju tean, mida ma teen ja see on minu nägemus ja ma jälgin seda ja, ja teie siis vaadake, mida te sellest välja loetav ei loe. Ja samamoodi, et teiselt poolt kuidagi see kirjutav või mõtestav protsess midagi mõtleb, et ah, kui te olete niimoodi juba ees jooksete ja mõtlete, et te olete nagu kõige olulisemad ja nii edasi Te saate ise tolmendada mõisi. Et no mis me siis ikkasin plärtsa võtma siis kirjutamegi, niisugust kriitikat, mida ma olen ka lugenud, kus põhimõtteliselt kriitik kirjeldab ilma igasuguse häbitundeta iseennast ilma et sellel kirjeldusel mitte mingisugust seost oleks sellega, mida võib-olla pealkirjast võib välja lugeda. Et siis ongi kuidagi niimoodi, et kõik näitavad kõikide peale näpuga ja kokkuvõttes on see pilt niisugune mandumise kirjeldus, mida võiks nimetada nagu meie saadetki narride laevaks aga mitte üle kantult toitvaid otseses mõttes. Ja noh, siis ei jäägi muudkui õlgu kehitama ja oodata, et võib-olla tõepoolest see 21. detsember 2012 võtab selle paradigma niimoodi meelteväliselt ja otsustavalt ära muudab, et saaks nullist alustada. Ma küsin viimase küsimuse võtab neid nii-öelda selle loo mida me oleme siin niisuguses monoloogi vormis enam-vähem rääkinud, aga dialoog monoloogi vormis ei ole ka paha sugugi. Ma arvan, et ma küsiksin alguse juurde tagasi tulles, et mis oli see etendus mis sundis sind kirjutama sinu esimest afektiivset kirja. Kui sa ei taha otseselt nii-öelda, siis ütle, mis, mis põhjustas selle selle etenduse sees, et sa võtsid selle oma esimese kirja, kirjutasid? Ma arvan, see oli seesama tunne tegelikult, mida ma olin tundnud juba sadu kordi enne teatris käia, sest ma olin üsna tihe teatrikülastaja ja see on see tõdemus, mis, mis nagu etenduse lõpuks vormub, et et sa tunned, et ei sina ega ka need tegijad ei saanud tegelikult aru, et miks seda lavastust üldse vaja oli, inimesed tulevad, eks ole, panevad ennast ilusasti riidesse, istuvad saali maha, istuvad ka enamus, eks ole, kuulekalt kõik kaks vaatust ära, mitte ei lähe vaja minemagi, jumal hoidku keset vaatust. Ja antud juhul oli tegemist komöödiaga, eks ole, mitte ükski inimene saalise naernud ja täideti mingit vormi, mis nägu eriti komöödia puhul tundub, eks ole, eriti groteskne, eks ole. Et isegi elementaarne lõbu oli sellest protsessist nii-öelda kadunud. Et, et see kuidagi ehmatas lihtsalt see tõdemus, et me istume siin, meil on nagu ehitatud mingi maja, eks ole, sellel on mingi tohutu ajaluku, tagalaval on kuulsad, inimesed teevad mingit täiesti arusaamatuid asju, saalis on, eks ole, nii-öelda lihtinimesed vaatavad alt üles, sinna lava peale keegi mitte millestki aru ei saa. Ja siis lähevad kõik lihtsalt edasi kohvikusse, jäätist, sööma. Aga et just see, see tegemise rõõm ja see tähendus üldse selle akti tähendus oli kuhugi vahepeal nagu tegemise protsessis ära kadunud. Et minu arust see ongi nagu kõige olulisem leida nüüd üles, eks ole, kogu selle tohutu masinavärgi tähendus. Et milleks meil teda tegelikult vaja on, mitte lihtsalt kütta, nüüd. Eks ole, sütt ahju, et see aur jumala eest alla ei läheks või et nagu keegi ütles nõukaaja kohta, et kõik on, eks ole. Suuni virtsa sees, siis sosistavad edasi sõnumit, et jumala eest, et ärge lainetust tekitage. Siin kohapeal vist ongi siis kena teatrijutud ära lõpetada sest täname kõiki kuulajaid, kes selle laevatatavad teatrisaatega kaasa liikusid. Kõik need saated on ilusasti klassikaraadio kodulehekülje pealt leitavad, podcasti temaga allalaetavad ja suvel. Kui te sõidate pikematele autotuuridele, siis võtke nad MP3 tena kaasa, kuulake see on väga hea võimalus ühest ruumi punktist teise ümber asetada, sinna kõrvale, kuulata mingisuguseid jutte sellest, mis ajas ja ruumis siin ümber toimub. Teiegi olid siis Meelis Oidsalu, Andres Noormets. Täname kõiki teid ja kena suve.