Tere mina olen Peeter Helme ja räägin ja järjekordselt ühes Loomingu raamatukogus ilmunud raamatust. See on ikka üks niivõrd tore sari, et tegelikult ega seal naljalt selliseid teoseid ilmugi vääriks lugemist tutvustamist ja vahel isegi ülelugemist. Ja mis selle sarja veel väga toredaks teeb, on Loomingu Raamatukogu tõeliselt kõige paremas mõttes pedagoogiline ja maailma avardav funktsioon. Nimelt ilmub selles sarjas kõige ootamatumate maade kõige ootamatum autorite raamatuid. Säärased, mida võib-olla muidu meil mõned teised kirjastused kirjastada ei võtakski tunduksid võib-olla liiga juhuslikud. Aga selles Loomingu raamatukogu tohutult kirjus kompotis ei mõju mitte miski juhuslikuna, vaid mõjub justkui suurepärase täiendusena juba niigi kirjule ja põnevale mosaiigi le. Tänane raamat on juudi päritolu Ameerika Ühendriikides elava rumeenia kirjaniku Norman manea kolmest esseest koosnev kogumik kloonidest diktaator ja kunstnik. No nagu selle autori tutvustus, juba juudi päritolu, Ameerika Ühendriikides elav rumeenia kirjanik kõlab, on tegu ühe väga keerulise elusaatusega mehega. Sündinud on ta siis 1936. aastal. Ta on üle elanud, kausti läbi teinud Rumeenia kommunistlikud õudused ja selles mõttes on tegu inimesega, kellel on igasugune totalitaarne režiim väga hästi. Ja kellel puuduvad selles osas suuresti illusioonid. Kuid sellest lähemalt natukene hiljem veel Riino Esmini tõlgitud kroonidest diktaatori kunstnik on siis õhuke kõigest 84 leheküljeline kogumik, milles on kolm teksti ja igaüks neist avab siis seda teemat. Diktatuur, kunst ja intellektuaal nende kahe mõjuväljas veidi eri nurga alt. Alustab, on hea siis tekstiga, mis räägib Chousseskust sellest, kuidas mees, kes püüab näida tõelise rahva isana, mõjub tegelikult armetu kloonina sellest miks see nõnda on. Oskab normann, ma leian siis väga vaimukalt, huvitavalt ja samal ajal väga kõrgetasemelised rääkida, ta kasutab arvukalt tsitaate, tsiteerib küll liinid küll Charles Chaplini, et küll ka Hitlerit ühesõnaga oskab väga teravmeelselt väga erinevatest nurkadest väga erinevatelt aladelt tuua näiteid ja sellest väga põneva pildi kokku panna, mis paljastab diktaatori antud juhul siis Chassescu, kuid selleks võiks olla ka ükskõik milline teine 20. sajandi diktaator olemuse. Teises essees läheneb Norman mania totalitarismi küsimusele võiks öelda veelgi isiklikumalt, kuigi samal ajal on see lause iseenesest natukene naljakas, sest et nagu juba teose esimeses tekstis väga hästi välja tuleb. Ja nagu väga paljud Eesti inimesed mäletavad, on itaarses reziimis absoluutselt kõik tehtud isiklikuks või teistpidi, absoluutselt kõik on tehtud avalikuks. Puudub selline üleminekuväli. Seesama Tšašescu tegelane selles esimeses sees on peategelasele ääretult lähedane. Vaatamata sellele lähedalt näeb ta seda meest vaid ühe korra elus. Kuid see, kuidas selle mehe tegevust Tšašescu tegevust oma poliitika sekkub siis kirjaniku normann mania ellu muudab selle tegelase talle ääretult lähedaseks. Nii et selles mõttes on raske öelda järgmine tekst kuidagi veel intiimsem oleks, või kui, siis ütleme veidi teise nurga alt. Nimelt mania hakkab uurima seda, mis asi on tsensuur, kusjuures kõige absurdsem on see kommunistlikus Rumeenias kaotati ühel hetkel tsensuur mis reaalselt tähendab lihtsalt seda, et seda sõna ei kasutatud, kuid see on suur, oli loomulikult olemas ja seda kurikavalam, kuna ametlikult seda ju ei olnud. Ja mania käsitlebki seda, kuidas tema viimast Rumeenias ilmunud romaani mis ilmus enne seda, kui ta 1986. aastal riigist põgenes, tsenseeriti ja millise valu aga see välja tuli ja kui kärbitud sellele mõjus, kuid vaatamata sellele muutus ikkagi riigis tohutuks bestselleriks. Sest juba selline väga kärbitud kriitika oli midagi enamat kui see, mida publik lugejaskond oodata julges. Ja kolmandaks, see räägib teisest kuulsast Rumeenlasest nimelt Mircher Eli headest maailmakuulsast usundiloolasest. Norman mania saavutas selle seega tohutu skandaali Rumeenias, sest et ta kisub selles sees lahti siis Michaeli Aade nooruse viimane tegi aktiivset koostööd Rumeenia paremäärmuslastega. Nii et kui kõik need kolm teksti kokku võtta, siis siit joonistub välja üks muster ja selle mustri kohta võib öelda, milline on intellektuaalid, vastutus totalitaarses ühiskonnas, iseenda ja oma rahva ees, aga ka üldisemalt, milline on intellektuaalid, vastutus ajaloo ees? Kui palju tuleb öelda, kui palju tuleb ütlemata jätta, et kui otse tuleb öelda, mis hetkest muutub väide, et olud sundisid meid tegema üht või teist asja naeruväärseks ja arg pükslikuks ja mis hetkedel see siiski veel talutav, arusaadav ja inimlik on? Kui midagi nüüd normann maniale ette heita, kuigi seda on ka raske tema elukogemuse põhjal talle ette heita, siis siiski see naiivne usk. Natsionaalsotsialismi aluseks oli mingi tohutult kuri olemus, aga kommunismi aluseks oli humanistlikud ideed. Mulle tundub see eristamine natukene naljakas, eriti veel inimeste suust, kes tegelikult on mõlemarežiimiga kokku puutunud ja näinud, et kurjategijatel ei ole mingisugust vahet liiatel. Huvitav veel, see ka, et raamatu alguses mania juhidki tähelepanu sellele Chossescu reziim ei olnud suurt midagi, kommunistlik vaid. Ta nimetabki seda väga otsesõnu natsionaalsotsialistlikuks aga eks igaühel on õigus oma arvamusele ja, ja ma hea elukogemus loomulikult räägib tema kasuks ja ja selge see, et, et inimesele, kes on näinud nii palju jubedusi, aga kes ei taha siiski tunnistada, et inimkond kui selline mitte midagi, et ei oleks, et talle võib lubada ju teatud idealistlik seisukohti, sest et lõppude lõpuks mille nimel me siis muidu elame, kui mitte lootuse nimel, et homne päev on parem, isegi kui meie tänases päevas on võib-olla vähem märg sellest, et homne võiks ilusam tulla. Igatahes on Norman mania kloonidest diktaator ja kunstnik üks väga huvitav kaasa mõtlema kutsuv lugemine. Neile, kellele see rumeenia värk natukene võõras või tundmatu tundub siis Riina Esmin on varustanud raamatuga korraliku järelsõnaga, nii et head lugemist.