Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna vahelduseks jälle ühest luuleraamatust, ka. Kirjastus tuum on välja andnud, et 1984. aastal sündinud Andrus kasemaa luulekogu kustutamatud õhtud kellel on veel meeles, siis Andrus Kasemaa tuli kuidagi väga äkki ja väga jõuliselt eesti luulesse 2008. aastal luulekoguga poeedirahu, millele kahe aasta hiljem 2009 järgnes lagunemine, mis sai veelgi suurema tähelepanu ja veelgi ühemõttelisema kriitikute kiidu osaliseks. Ja siis järgnes paar aastat vaikust ning nüüd on siis meie ees Andrus Kasemaa kustutamatud õhtud. Võib veel öelda, et kohe pärast kustutamatuid õhtuid ilmus Kasemalt ka proosakogumik milleks on leskede kadunud maailm. Nii et tundub, et tegu on siis jah, sellise autoriga, kes vajab vahepeal mõne aasta vaikust ja rahu ja siis tuleb kohe mitme raamatu järjest välja kustutamata õhtud on väga kaunis, kõigest 67 leheküljeline selline hõbehallide kaantega luulekogu. Neile, kes on lugenud Kasema varasemaid tekste, on siin paljugi äratuntavat. Jätkuvalt toimub tegevus, kui niimoodi võib üldse luulekogu kohta öelda Kasema enda kodukandis, selles kohas selles külas, mida te nimetate poeedirahuks. Jätkuvalt on kirjeldused suuresti sellised oma ilmakirjeldused, kus segunevad fantaasiat tegelikult kusega kus loodusvaatlustest kasvavad välja sellised ulmad ja ja fantastilised mõtisklused, kus samal ajal siiski ei puudu ka teatav sotsiaalsus. Väga tähelepanelik ühiskonna tänapäeva ümbruse jälgimine. Tonaalsuselt on kasemaa täpselt sama nagu varemgi, selline väga meeldiv rahulik temp, pohh, mõtisklev, aga samal ajal mitte ennast pealesuruv vaip kuidagi mõnusalt intiimne ja iseenda maailmakutsuv. Loen kohe ette esimese luuletuse raamatust kustutamatud õhtut. Vanas maamajas öö läbi istuda üleval juulikuu varahommikuni, ööläbi istuda üleval aknal, vahtida kauneid ööpilvi. Neist ei saama iial küll. Nii et sellised väga ilusad napisõnalised, mitte tingimata viimilis rütmilised, aga ka mitte päris vabavärsid, vaid luuletused, mis siis on väga keeletundlikud, aga ei lase keelel end allutada, ehk siis autor teab täpselt, millal, kuhu mingi rõhk panna, millal mingisugust riimi või rütmi lisada, millal mitte. Ja määravamakseys sellest keelelisest ütleme, mehaanilisusest on autori jaoks ikkagi see mõte ja tonaalsus. Nii et tegu on ühe väga kauni luulekoguga misse, jätkab siis sedasama, mida Kasema juba nüüdseks neli aastat tagasi poeedi rahuga alustas. Sellist intiimset rännakut läbi Siseilmade, mille lisaks materiaalses väljenduseks on siis tema enda kodukant kuskil Peipsi ääres, kui siit luuletustest mõnest vihjest välja võib lugeda. Ja tegu on nagu öeldud, ühe Eesti noorema põlvkonna luuletaja, kelle varasemad kogud on kõik suure kiituse osaliseks saanud kelle puhul on eesti keeletundlikkus väga nauditav ja kes täidab teatud sellist programmi, tundub, et on võtnud endale oma missiooni, milleks võib-olla siis iseenda elu ja ümbruse jälgimine ja selle sõnastamine võimalikult täpselt ja võimalikult. Ja see ei ole nüüd vastuolu, kuigi võib niimodi kõlada samal ajal võimalikult filosoofiliselt ja unenäoliselt vahel. Täpsusi unenäolisus ei olegi teineteisest nii erinevad, vaid ikka võib ette tulla elus hetki, kus me ei suuda mõnda mõtet lõpuni mõelda, kuid unenäos mingite kummaliste kesa pilgu mõistetamatute sümbolite kaudu võib meieni tulla just see õige vastus väga konkreetsele spetsiifilist täpset sõnastust. Nõudvale küsimusele. Aga loen veel ühe pikema teksti ka ette, et mitte kõik luuletused ei ole siin nii napid nagu siis avaluulet. Vaid osa neist on ka pikemad. Read on küll üldiselt kõigil suhteliselt lühikesed, nii et väga sellist suurt lugemispingutust see raamat ei nõua. Pigem on tegu sellise teosega, kus neid nappe luuletusi tuleb lugeda mitu korda luuletaja mõttemaailma ja ka tema sellesse väga kergete aktsentidega esitatud keelemaailma. Sellesse olukorda, kus mõned riimid ja rütmid on modi väga õrnalt tajutavad sisse elada, selleks tuleb neid tekste ja tihti mitu korda lugeda, aga loen ette teksti. Rebased tulid, mehed sõitsid mu õuele. Välimus nagu rebastel, pikad koonud, pikad sabad muusika saatel panid põlema maja, et ma kirjutan neist luuletusi tappa, andsid mu kerele põlvili mudas auto rööbastesse ei olnud see ilus, ei olnud sisse teksti, kõik aknad, mu vaene inglise muruööbik plaksutas kaunist viit, kägu kukkus viimast töötundi. Tulid mehed, välimus nagu rebastel pikad koonud, pikad sabad, peksa andsid mulle. Noh, nagu siit üsna sellisest sünges luuletusest näha võib, on tegelikult seal Juled seal väga kindel struktuur olemas, sellele on olemas algus, keskpaik ja lõpp, mida juba Aristoteles ühelt ilukirjanduslikud tekstid nõudis ja sellele olemas teatud korduste kaudu siis ka riimid, rütmid ja selline keeleline stiivsus. Nii et mis siin pikalt ikka, Andrus Kasemaa kustutamata õhtut jätkab seda, mida ta juba poeedi rahus ja lagunemises alustas. Ta on keeleliselt muutunud enesekindlamaks, tema on muutunud teadlikumaks. Luulekogu on rohkem allutatud ühele teemale sellele samale teemale, millest jutustab ka autori äsja ilmunud proosakogu leskede kadunud maailm. Nimelt siis sellest samast nendest väikelinna või väikese küla leskedest, kes peavad üksi kuidagi hakkama saama. Ja tundub, et Kasema on ennast tõesti leidnud ja kirjutab väga suurepärast filosoofilist luulet. Võib veel vaid lisada seda ka, et tekstid on tihti väga suvised suvised elemendid, suvise looduse jälgimine käib siit läbi. Nii et suurepärane suvelugemine. Ja ei oskagi muud öelda, kui et kustutamatud õhtud on jah, üks väga ilus hõbedane raamat, mis kutsub lugema, üle lugema, kaasa mõtlema ja loomulikult Tomandrus Kasemalt sellele järge. Aga teisest küljest ma soovin ka, et see ei sünniks liiga ruttu sest on näha, et tegu on autoriga, kes vajab oma tekstide sättimiseks aega ja see on ainult hea, sest ega hea luule ei sünni rabistades. Head lugemist.