Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest noorteromaanist. Selleks on kirjastuses Tänapäev ilmunud Hugo Vaheri punkt, ehk ei ole surnud? Nagu pealkiri isegi ütleb, ja raamatukujundus ainult kinnitab seda, on siis tegu ühe punkromaaniga? Sellised on eesti kirjanduses isenesest ilmunud varemgi laiemas mõttes võib ju ka Peeter Sauter heid debüütromaani indigo, mis ilmus 1990 Punkromaaniks tembeldada. Aga kitsamalt on ju Tõnu Trubetsky osalusel valminud 1992 indide kangelased, kaks aastat hiljem daam sinises ja veel kaks aastat hiljem, 1996. aastal. Mina ja George. Lisaks on Eestis välja antud ka punkluulet. Eelkõige tuleb meelde 12 aastat tagasi 2000. aastal kirjastuses tänapäev samuti avaldatud sellise toreda mustade läikivate kaantega punkluulekogu tagasi prügimäele. Valik Eesti punkluulet 20. sajandi teisest poolest, mille pani kokku luuletaja Jürgen Rooste. Jaa, Tõnu Trubetsky on tegelenud ka Eesti pungi ajaloo uurimisega. Alles äsja ilmus Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola raamat OK nõela külm helk eesti punk 1972 kuni 1990. Nii et võib öelda, et pungialast kirjandust on eesti keeles ilmunud väga palju. Ja selles mõttes on, võib isegi öelda omamoodi loomulik, et ilmub ka punkromaane. Veel tänapäevalgi. Võib öelda punk, kui noortekultuur kujutas endast Nõukogude Eesti 70.-te lõpp pust Tuneesias Nõukogude Eesti lõpuni 80.-te lõpus 90.-te alguses Eesti noortekultuuri ja sellise vastu kultuuripeavoolu kui mõnes teises riigis, noh näiteks kas või üle lahe Soomes selleks peavooluks on rohkem selline hevimetalli selline helimeeste liikumine või ütleme, Läänes oli kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel selleks vastu kultuuri- ja noortekultuuripeavooluks hipiliikumine siis ajaloo ja olude sunnil, Eestist sai selleks pump. Nii et pole siis ime, et sellele tähelepanu nii palju pöörata. Ma ei tea nüüd, kas Hugo Vaher on pseudonüüm või mitte, see ei ole ka oluline, kuid igatahes on selle nimeliselt autorilt ilmunud ainult käesolev punk ei ole surnud. Ja selles mõttes laiemaid üldistusi autori loomingu kohta teha ei saa, õigemini saab ainult seal ühe raamatu põhjal. Nagu juba alguses ütlesin, julgen selle teose tembeldada noorteromaaniks. See halvustamine, maitsen lihtsalt tõdemus, et tegu on teosega, mis võiks eelkõige huvi pakkuda noortele oma teemalt käsitluslaadilt keelelt. Samal ajal tuleb muidugi märkida, et ega see ei ole kindlasti mitte kõige koogilisem noorteromaan. Siin käsitletakse joomist, alkoholismi läbi, käib päris palju vägivaldseid stseene, ka keelekasutus on selline üsna Greftine. Ja võib-olla ka väga suurt muraliteetse raamat endast ei kujuta, kuigi ehk natuke siiski. Igatahes on narratiiv autoril kindlalt käes. Samal ajal on see narratiiv ikka väga lihtsakene narratiivne tõesti väga narratiivne, väga lineaarne. Ja tuleb ka tunnistada, et mõnel hetkel käib autori soov allutada väga lineaarse loo jutustamisele veidi närvidele. Nimelt iga kord, kui tegevus hakkab genegi keerukamaks minema, leiab Hugo Vaher kohe mõne võimaluse, kuidas, nagu deus ex machina lahendus sisse tuua. Lausa naljakas on see, kuidas iga kord, kui peategelast tahavad Viru ärikad, kellega ta tülli on läinud, läbi peksta, ilmuvad sõna otseses mõttes justkui maa alt välja peategelase venelasest naabripoiss ja tolle sõbrad, kes omakorda Viru ärikatele koha kätte näitavad. Noh, see mõjub isegi natukene liiga naljakalt. Aga las ta siis olla, lõppude lõpuks ühes noorteromaanis on sellised lihtsamad käigud lubatud ja aitavad tähelepanu koondada kesksele ja sa oled keskseks on siis muidugi muusika tegemine, punkmuusika laiemalt test nii vanemate kui ka üldse Eesti NSVs valitseva elukorralduse vastu. Ja loomulikult ei pääsuse raamat mööda ka armastuse otsimisest ja leidmisest. Tegevus toimub siis kuskil 80.-te esimese poole Eestis, täpsemalt Tallinnas kohad on väga äratuntavad, olgu nendeks siis kas Gustav Adolfi gümnaasium või Mustamäe või Nõmme kino või Vabaduse väljak siis võidu väljak Moskva-esine, kus siis tolleaegsed punkarid hängisid, kui moodsat sõna kasutada. Nii et tegu on sellise Tallinna romaaniga, võib ka öelda. Ja arvata võib, et autor ise on kirjeldatavad sündmustes ühel või teisel viisil osaline olnud. Oskab väga täpselt kirjeldada tolleaegset punkkultuuri, selle seltskonna probleeme, elutunnetust, soove ja unistusi. Ja selles mõttes on tegu nauditava lugemisega. Et asi mõjub väga autentselt, mis mulle väga meeldis, on see, et dialoogid on väga mõnusalt kirja pandud, usutavad. Ikkagi kui miilitsa räägib, siis on tunda, et räägib miilitsanäär ja kui räägib noort punkar, siis on kohe täpselt selline tunne, et jah, täpselt nii need tüübid kaheksakümnete alguses seal Moskva ees jõlkuda rääkisidki. Nii et selles mõttes on raamatus küll mõningaid puudujääke, aga siin on ikkagi väga palju heade toredat. Tegu on iseenesest üsna kergelt minema looga 183 lehekülge ei ole väga tihedalt teksti täis. Raamatu formaat ei ole ka väga suur, nii et selle loeb tegelikult, et ühe-kahe õhtuga läbi. Ja täitsa mõnus on, kuigi natukene liiga lihtsaltlahenevad kõik need raskused, mis kangelase teele tulevad ja ja natukene liiga konstrueeritud, on see süžee võib-olla ka, aga no las ta siis olla tegelikult selline täitsa mõnus kerge lugemine eriti just nooremale publikule, aga kujutan ette, et siit võivad oma nostalgialaksu saada ka need, kes ise seal Moskva ees paarkümmend aastat tagasi tilkusid ja kes neid aegu praegu hea meelega meenutada tahaksid. Niisiis head lugemist.