Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mis on Eesti meedias üsna palju kära tekitanud. Aga mis kindlasti ei ole ilukirjanduslik üleüldse mitte kirjanduslik teos. Seda raamatut võib nimetada pigem selliseks teavitusmaterjaliks, äärmisel juhul ajakirjanduslikus materjaliks. Aga igatahes on tegu sellise väga omapärase tekstiga, mis ühendab endast siis nii tervet hulka olulisi fakte kui ka tervet hulka subjektiivseid arvamusi. Ja see raamat on ei midagi muud kui kaitsepolitsei aastaraamat 2011. Sellest on ilmunud õhtulehes Kivisildnik ohtlik arvustus. Selle ümber on kära teinud enam-vähem kõik lehed, seda raamatut on süüdistatud propagandas on öeldud, et sellega laimatakse inimesi, kes kindlasti ei ohusta Eesti riigi julgeolekut ja kes ei ole kahtlustatavad ega süüdi mõistetud mõnes kuriteos. Ja palju-palju asju on sellele raamatule just ette heidetud. Ja loomulikult tekitab see inimestes huvi, ütlen kohe ära, et seda raamatut küll poes ei müüda. Et nagu ma internetist järele vaadates veenduda võisin, saab seda täiesti tasuta ja täiesti vabalt PDF formaadis kaitsepolitsei kodulehelt näha. Kõige lihtsam on trükkida otsingumootorisse sisse sõnad kaitsepolitsei aastaraamat ja aastaarv 2011 ja siis saab selle üsna valutult kätte. Aga kuna sellest raamatust siis nõnda palju räägitud on, siis pidasin vajalikuks ise ka pilk sisse heita ja korra läbi lugeda. Ja võib öelda, et väga palju sellest meediakärast kaitsepolitsei aastaraamatu ümber on olnud väga pisteline toetunud mõnele üksikule pildile eelkõige just pildile ja mõnele üksikule kontekstist välja rebitud faktile. Igatahes jäi mulle selline mulje, et paljud nendest, kes räägivad, ei ole seda raamatut üldse näinud või kui on, siis pole vaevunud teksti lugema ja on keskendunud ainult piltidele. Kaitsepolitsei on siis selline huvitav organisatsioon, mis tegeleb siis riigi sisejulgeoleku küsimustega. Ja mingil määral loomulikult riigi sisejulgeolek seotud ka välisjulgeolekuga ja siis see aastaraamat keskendubki siis sellistele teemadele nagu poliitiline äärmuslus Eestis. Venemaa kaasmaalaste poliitika Venemaa propagandaeesti suunal, mida nimetatakse siin väga viisakalt informatsiooniline mõjutustegevus, aga mille kohta vist rahulikum sõna on äkki öelda propagandasõda ja puudutatakse ka vastuluureküsimusi, riigisaladuse kaitset, rahvusvahelise terrorismi tõkestamist, korruptsioonivastast võitlust muidugi hästi, põhjalikult peatutakse ka kaitsepolitsei ajalool. Nimelt on siin üks üsna sünge lugu kommunistlikust massimõrvast pirita kosel, kus mõrvati ka mitukümmend kaitsepolitseiametniku. Ja teose lõpetab siis mälestuskülg kaitsepolitseitöötajale Tarmo laulule, kes hukkus aasta eest kevadel Põlvamaal oma teenistuskohuseid, täites teose, mis on seekord kuidagi eriti esinduslikult jah, kaunilt kujundatud, juhatab sisse kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo poeg ja ma arvan, et see sissejuhatus on väga oluline, et enne, kui hakata siin hüsteeriliselt vaatama, et miks see või teine inimene on pildi peal või miks on pildil kujutatud inimesi, kes ei kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule ja pole nagu justkui otseselt seotud kaitsepolitseitööga siis väga mõistlik on alustada selle sissejuhatuse lugemisest, sest et Raivo aeg ütleb siin väga rahulikult ja mõistlikult. Kuigi kogu julgeoleku asutuste käsutuses olev info ei saa kunagi olla kõikidele riigi kodanikele avalik, see lihtsalt oleks ise ju Eesti riigi julgeolekut ohustav asjaolu siis mingi osa sellest saab ja peab olema avalik, sest et Eesti riik on ikkagi demokraatlik riik ja saladuses saab hoida ainult sellist teavet, mis on siis seadusega salajaseks tehtud ja ainult siis, kui see on sisuliselt põhjendatud, aga kõik muu info peab olema kättesaadav, sest et vastasel juhul ei ole ju Eesti inimestel võimalik eesti riigist aru saada. Sissejuhatus lõpeb siis mõttega, et soovin kõigile head süvenemist ja ennekõike omi järeldusi, mille tegemiseks võiks siinkirjutatu olla üks oluline kild suuremas mosaiigis. Meeles, et kuskil võeti sellest lausest ka kinni ja öeldi, et mis asja. Kaitsepolitsei soovitab inimestel hakata omi järeldusi tegema. Nii kaalukatest asjadest. Ma jällegi arvan, olles selle raamatu läbi lugenud, kusjuures raamat on võib-olla isegi palju öelda, seal on on kõigest 34 lehekülge, see on iseenesest küll suured küljed A4 formaadis, aga pilte on ka väga palju. Aga jah, olles selle raamatu läbi lugenud, võime küll väita, et just see raamat aitab kõige õigemale moel omi järeldusi teha, sest et paljud asjad, mida Eesti riik teeb, onju täpselt sama täiuslikud nagu need inimesed, kes neid asju teevad. Ja iga toimunud sündmust, iga kohtuotsust nende üle saab arutleda, neid saab kasvõi reaalsus skaalal heaks halvaks hinnata sõltumata sellest, mida seadus ütleb. Et loomulikult on väga õige, et inimesed omi järeldusi teeksid. Ja mis puudutab siis tõesti siin piltidel kujutatud kodanikke nagu näiteks Tallinna abilinnapead, Kõlvartit või või ka euroskeptikute Ivar Raigi, siis jällegi neid pilte tuleb vaadata koos tekstiga ja tekst seletab, et tänapäeva maailmas on paljud asjad väga hägusad. Paljud inimesed oma kõige parema tahtmise juures võivad levitada ideid, mis ei ole Eesti riigi huvides kuid see ei tähenda seda, et need inimesed ise tingimata oleksid, et siis Eesti huvide vastutegutsejad lihtsalt tänapäeva maailm on niivõrd suur ja kirju ja nagu siin poliitilisest äärmuslusest rääkides ka väga õigesti osutatakse tänapäeva infomassi juures. On täiesti võimalik inimeste selline ise radikaliseerumine, nagu näitab Norras toimunud Breiviki juhtum või nagu ilmselt mingil määral näitab ka siin raamatuski pikemalt kirjeldatud Karen trambjanni juhtum möödunud aasta suvest. Nii et selliseid mõtlemise kohti on siin teoses palju. Ma arvan, et igaüks, kes on möödunud aasta vältel eesti uudiseid jälginud, saab siit raamatust veel ühe vaatenurga veel mõned lisaselgitused toimunule. Ja loomulikult tuleb nende asjade üle järele mõelda ja omi järeldusi teha. Ja kas need järeldused siis realiseeruvad konkreetselt näiteks valimistel mingi poliitilise valikuna või aitab see inimesel lihtsalt paremini maailmast aru saada, see ei oma ju mingisugust tähtsust. Nii et igatahes on tegu põneva teosega. Kindlasti ei ole see ju mingisugune ülim tõde ja seda ka kaitsepolitsei ei soovi ülima tõena käsitleda, vaid nemad esitavad oma vaate lisaks hästi paljudele teistele vaadetele, olgu nendeks siis kas või eelpool nimetatud erinevad seisukohad, mida meedia selle raamatu kohta nüüd on, nii et igatahes põnev lugemine ja kes siis trükitud varianti kätte ei saa, siis soovitan internetist otsides on vabalt kättesaadav kõigile head lugemist.