Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin ühest hiljuti ilmunud eesti romaanist. Selle romaani nimi on mesilased ja selle on kirjutanud Meelis Friedenthal. Meelis Friedenthal oli nimi, on ilmselt tuttav paljudele, kes on õppinud või õpivad või õpetavad Tartu ülikooli usuteaduskonnas, sest Meelis Friedenthal on bioloogia doktor. Siis 1973. aastal sündinud, lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Ja minu teada ka praegugi, õpetab seal. Lisaks sellele on Meelis Friedenthal tõenäoliselt tuntud ka paljudele eesti ulmesõpradele sest et 2004. aastal ilmus tema debüütromaan kuldne aeg mis pälvis romaanivõistlusel kolmanda koha. Ma mäletan, et kui see raamat, et ilmus, siis oli sellest ka päris palju juttu ja mitte kõik see jutt ei olnud üheselt kiitev tegelikult üldisele raamatu kohta päris krõbedaid sõnu öeldi, et see on väga hermeetiline väga raskepärane kõnekeelselt öeldes, et see on liiga tyyp raamatu, et keegi suudaks seda tõeliselt mõnuga lugeda. Ma ei tea, omapärane teos oli see kindlasti. Ja Friedenthal on siis minu meelest ka nii, enne kui pärast seda avaldanud siis ulmeajakirjas Algernon lühijutte ja novelle, aga pikemat teksti andis siis temalt oodata tervelt kaheksa aastat. Romaani mesilased ei ole ulmeromaan. Kui selle teose kätte võtsin, siis kohe esimestest ridadest alates oli näha, et tegu ei ole ulmeromaaniga, kuid loomulikult kuni lõpuni säilis põnevus, et mida nüüd autor teeb, kas ta toob mängu mingisugused üleloomulikud, ulmelised asjaolud või mitte? Ei toonud, ütlen kohe ära, võib-olla mõnele pettumuseks, aga ma ütleksin, et selle raamatu siis 200 leheküljelise, väikeses formaadis väga kiirelt kulgeva raamatu kasuks räägib see küll. Romaani mesilased viib lugeja hoopiski seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu Tartusse veel kitsamalt siis Tartu üliõpilaste ringkondades. Ja kirjeldab siis tol ajal, kui Eestis oli maad võtmas suur näljahäda ja tasapisi kogunesid sõjapilved Eesti kohale, kirjeldab neid meeleolusid ja olustikku, mis tol ajal valitses. Kuigi siin raamatus on võib-olla mõningaid selliseid küsitavusi konkreetselt, et ajaloolise olustiku suhtes selle suhtes, kui kiiresti üks või teine leiutis Eestisse jõudis ja kuidas need asjaolud ikkagi täpselt olid siis see ei ole isegi oluline romaani pea igas üksikus ajaloolises faktikeses nii väga kindlalt kinni olema. Piisab sellest, kui mingisugune üldine raamistik antakse ja veel tähtsam on see, kui autor suudab elama panna selle aja, et olud, need inimesed ongi sobiv tsiteerida kohe raamatut, esimesi lauseid, mis annab selle teose atmosfääri suurepäraselt kätte. Kogu aeg 100. vihma. Vihm oli mädanenud saagi põldudel pannud hallitama majade puust seinad muutnud vetika Ligedaks laevade tekilauad. Laurentsiuse oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal libisenud Ligedel laevatekil. Must sapp kogunes temasse nagu jõkke torgatud toki. Otsa koguneb kõlts. Tõeliselt depressiivne ja üldse mitte kevadine lugemine. Aga, ja mis puudutab jah, atmosfäärimeeleolu loomist, sest selles osas on Meelis Friedenthal lihtsalt suurepärane autor. Mis aga puudutab nüüd seda, et millest see raamat siis õigupoolest on, siis siin tuleb öelda suur tänu autorile, et ta on raamatule lisanud põhjalikku seitsmeteistkümnenda sajandi meditsiini ja mingil määral ka selliseid bioloogilisi, ütleme, keemilisi ettekujutusi lahti seletava järelsõna ja vastasel juhul jääks palju sellest tõeliselt krüptiliseksi, oleks ilmselt arusaadav ainult tolle ajastu olusid põhjalikult uurinud inimesele. Ja ma kujutan ette, et lisaks Meelis Friedenthal ile selliseid Eestis palju ei olengi. Natuke võib kritiseerida aga raamatu ülesehitust, kui valdav osa raamatust on esitatud siis autori kõnena, kes kirjeldab oma peategelast, Laurentsius, kuidas viimane saabub Hollandist Eestisse, sõidab Tallinnast Tartusse ja kuidas ta veedab oma esimesed päevad Tartus, siis üksikutes kohtades langeb autosid stiilist välja. Paari episoodi kirjeldatakse hoopis minajutustusena hoopis teiste tegelaste vaadetena toimuvale ja see teeb mõneti jälgimise raskeks, sest ei ole otseselt õigustus sellele, et miks peaks ühel hetkel need autoripositsioon niimodi nihkuma. Samuti on raamat küll ka suurepärane olustiku edasiandja, kuid kindlasti narratiivist jääb siin mõneti vajaka. Võib-olla on see autoril taotluslik, et ta jätabki lõpus otsad võimalikult lahti annab lugejale võimalusi ise tõlgendada, ise teha järeldusi nendest üksikutest faktidest fakti põdemetest, mis siis lugeja saab? Selles mõttes on muidugi tegu jällegi sellise põneva teosega, et see on lõppude lõpuks mitte ainult siis teos sellest, millest ta räägib vaid mingis mõttes ka natukene võib-olla sarnane, isegi hästi kaudu sarnane Paavo Matzinile kelle viimane raamat siis doktor Schwartz alkeemia 12 võtit oli suurepärane näide sellest, kuidas kirjandus saab iseendaga mängida mingil hästi ette vaatlikul viisil püüab Friedenthal seda siin ka, aga ta jääb tõesti isegi mitte poolele pidama, vaid ta võtab ainult ettevaatliku sammukese selles suunas. No igatahes, olgu, kuidas on, tegu on tõesti ääretult Põneva, ääretult hea atmosfääriga väga heas keeles kirjutatud raamatuga, mis tekitab tõesti sellise tunde, nagu lugeja olekski ise Nendel vihma märgadel Tartu tänavatel, kus kooserdavad ringi maalt linna saabunud näljapõgenikud ja kus neid siis umbusklikult jõllitavad mööda tänavaid salgakesi liikuvad üliõpilased, kes lähevad kas juba varahommikul kõrtsi või siis astuvad sisse ühte esimestest Tartusse tekkinud Moodsa aja leiutistest, nimelt kohvikutest. Nii et kõik see, mis puudutab just sellist peaaegu füüsilist tunnetust, on siin raamatus erakordselt tugev. Ja kuigi see ei ole jah, väga kevadine lugemine, võib-olla on see siiski väga kergesti kirjutatud, aga kiirelt kulgev lugu mida on lihtsalt rõõm lugeda, sest et tuleb ka tunnistada, et ei ole ju mitte kõik kirjanikud võimelised nii kenasti lugusid jutustama, isegi kui nende lugude kindla eesmärk kindlam raamistik jääb natukene arusaamatuks, aga see on jällegi autorivabadus. Ja seda põnevam on ju ilmselt ise lugeda ja pärast mõtiskleda, mida nüüd ikkagi selle looga meile öelda taheti. Aga selleks, et selle üle mõtiskleda, tuleb muidugi kõigepealt raamat läbi lugeda, nii et head lugemist.