Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin tänasest tegelikult juba möödunud aastanumbri sees ilmunud proosakogumikust. Toomas Vindi raamat kunstniku elu ilmus üsna aastavahetusel ja pean kohe häbiga tunnistama, et mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle lugemiseni jõudsin. Põhjus iseenesest oli lihtne, kõikvõimalikke muid raamatuid tuli vahele ja peale ja see teos pidi lihtsalt oma järge. Võtame. Aga mõni hea raamat peabki oma järge ootama ja jõudma lugemislauale just sellel õigel hetkel. Mulle tundub, et see õige hetk jõudiski nüüd mõni aeg tagasi kätte, sest et kui ma kunstliku elu 14-st lühiloost, millest kuus tükki on autobiograafilise sisuga lugesin, siis oli lugemisrõõm seda suurem. Lühidalt võib öelda, et kunstniku elus näitab Toomas Vint ennast sama tuttablikuna nagu oma varasemas 20. juba seniseks ilmunud raamatus. Kunstniku elu on siis 21. teos, mis tal ilmunud on. Et süžeeliinid on tuttavad, stiil on tuttav, atmosfäär on tuttav. See on see, mille kohta Toomas Vint siin raamatu lõpus ise ütleb, tõsi küll, rääkides oma maaliloomingust. Aga ta ütleb, et on üks stiil, mida teised on hakanud juba nimetama toomas, vingilikuks. Ja tõepoolest see stiil on olemas. Toomas Vint kuulub ilmselt ühtede selliste paremate elavate lühiproosameistrite hulka ja ta on aastakümnete vältel oma stiili täiuslikkuseni välja lihvinud. Võib-olla mõni kuulaja mõtleb nüüd, et ah, et järjekordne vindi teosed, et oleme neid kõiki juba lugenud ja kes enam viitsib, eriti kui kõlab selline jutt, et see kõik on väga tuttav. Aga ma siiski soovitan kunstniku elu lugeda. Nendes novellides on ühest küljest muidugi sedasama vana hea tuttav Toomas Vint, aga teisest küljest oskab ta vahendid, mida ta täiuslikkuseni valdab iga kord uuesti värskelt lugeja ette tuua. Lood sellistest kummalistest olukordadest, kuhu üsna tavalised inimesed satuvad, mõjuvad alati huvitavalt, vaatamata sellele, et võib-olla need inimesed on tuttavad ja võib-olla ka atmosfäär. Ta oskab Vint säilitada põnevuse omamoodi ka sellise ebamugavuse ja isegi õuduse atmosfääri. Ning loomulikult oskab ta väga hästi ka point'e luua. Nii et siin raamatus on kindlasti palju põnevat, mida tasub lugeda ka neil, kes on vindi loominguga varasemast hästi tuttavad. Ja omaette huvitav osa moodustab siis raamatu. Viimane osaraamat jaguneb nimelt kolmeks osaks, millest esimeses kahes on siis neli novelli ja viimases kuus lugu, mis on sellised üsna autobiograafilised. Ja see moodustab sellise, varasematest veidikene eraldiseisvam osa, sest nendes lugudes on siis tihti tegelaskujud elust võetud kohad elust võetud. Ja nagu ma aru saan, ka süžeed elust võetud ja nimelt mõtlen elust võetud, siis mingis mõttes kehtib see kogu vindi loomingu kohta. Aga ma pean siin silmas seda, et kohtab siin päris inimesi pärisnimede all päris kohti kõik nii-öelda päris, et või siis veidikene kirjandus teaduslikumalt väljendades, et fopuleeritud kihtian nende lugude peal õhem ja autobiograafilises tungib palju selgemalt esile. Autor ei ole nii palju vaeva näinud oma eluseikade ilukirjanduseks miksimisega, vaid julgeb, tahab rohkem otse öelda. Ja peab ütlema, et need viimased kuus lugu on mõnevõrra tihedamalt seotud ka Toomas Vindi kunstliku, mina teise poole, nimelt siis maalikunstnik vindiga. Nendes tehakse mitut puhku juttu just maalikunstiga seotud seikadest ja räägitakse just sellest poolest kunstniku elust raamatu viimane osa, kannabki nime, kunstniku elu ja see on siis ka ühe loo pealkiri, mis jällegi keskendub peamiselt siis kujutavale kunstile. Aga iseenesest, kujutava kunsti roll siin raamatus niikuinii väga oluline. Raamatuosade vahelised leheküljed on vingi maalide prod. Samuti on raamatu kaane peal tema maal. Nii et põhimõtteliselt on siis Toomas Vint loonud omamoodi sellise totaalse kunstiteose, kus tema, kirjaniku, mina ja kunstniku mina kohtuvad ja moodustavad ühe uuelaadse terviku. Tõsi ta, eks vint on muidugi alati varemgi kasutanud oma raamatute kaante peale enda maale, aga mulle tundub, et siin kunstniku elus juba ütleb, peavadki need asjad orgaanilisemalt seotud olema kui mõnes tema varasemas raamatus. Nii et siin raamatus on siis tekste, mis võimaldavad väga erinevate nurkade alt läheneda sellele, et mis asi on siis kunstniku elu, kuidas kunstnik seda tajub ja selle pealkirja üle annab veel ka teise nurga alt mõelda. Nimelt et et kunstniku elu on siis ka see ilukirjanduse loomine, et konkreetselt selle kunstniku Toomas Vindi elu jaguneb siis maalikunstniku ja kirjaniku eluks ja nüüd katsute ühtede kaante vahel ja tema kaks annet üheks tervikuks kokku liita. Ja ma arvan, et see tuleb tal hästi välja. Seda raamatut lugedes saab ühest küljest mõnuga osa tema kummaliste ja ometi nii realistlike tegelaste eludest ja saatustest. Ja teisest küljest on võimalik Sid osa saada sellest tunnetusest, et mida see siis tähendab olla maalikunstnik, kes kirjutab, või kirjanik, kes on maalikunstnik. Ja kuidas selline inimene maailma näeb, tajub ja kuidas ta seda siis oma publikut kuni nii lugejate kui siis näitusekülastajate nii toob. Ja eks ta toob muidugi väga hästi, väga professionaalselt ja ei oskagi muud soovitada, kui et seda raamatut kindlasti lugeda. Raamat ei ole ju iseenesest Paksa 165 lehekülge. Just selline paras lugemisports. Nagu öeldud, jaguneb raamat kolmeks osaks, nii et põhimõtteliselt selline paras lugemisports kolmeks õhtuks. Ja väga meeldiv täiendus vindi varasemale proosaloomingule. Head lugemist.