Tere, head klassikaraadio kuulajad, algamas on 21. juuni saade kino, kino. Ja tänases saates peatume pikemalt ühel uuel lühimängufilmil, mis kannab pealkirja distants, mis esilinastus 21. juunil. Tallinna kinos Sõprus on haaps Allasest režissöör Janno Jürgentsi lühimängufilm distants milles mängivad Indrek Ojari ja Väino laes. Filmi produtsent on Kristjan Pütsep ning operaator Mart Rauna ja klassikaraadio stuudios. Kõne lähevadki omad ees filmimaailma ning sellest konkreetsest lühimängufilmist Janno Jürgens ning Kristjan Pütsep. Samuti kommenteerib seda uut filmi Filmikriitik Tõnu Karjatse ja samuti käsitlema teemat, et mai lõpus anti välja Eri Klas filmides, kus Eri Klasi loomingulist natuuri on kajastatud filmidest, dirigendi kõlaja, pidu vihmas ja päikeses. Klassikaraadio stuudios kõnelesid sel teemal porteeritav maestro Eri Klas ning filmide autorid Peeter murdma ja Helle Karis-Murdmaa ning Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp. Neljapäeval, 21. juunil kell 17 esilinastus Tallinna kinos Sõprus filmirežissöör Janno Jürgens. Lühimängufilm, distants ja filmiprodutsent on Kristjan Pütsep. Filmis mängivad Indrek Ojari ja Väino laes filmioperaator Mart Raun ning kunstnik matis mäesalu. Klassikaraadio stuudios on sellest filmist kõnelemas filmirežissöör Janno Jürgens ning produtsent Kristjan Pütsep. Küsisin kõigepealt noorte filmitegijatelt, kuidas saada filmimaailma juurde on jõudnud. Siin vastab kõigepealt Kristjan Pütsep. Aga miks me tulime filmi tundus õige kunagi mulle, et ma olen siin filme teinud umbes seitse aastat vist ja n väga täpselt enam ei mäletagi, aga enne seda kas või süda võib-olla teatrist ja just soovist rääkida lugusid ja tundus, et see on võib-olla see viis, kuidas ma oskan rääkida lugusid teistmoodi, me lihtsalt ei oska. Nii et ka filmi režissöör Janno Jürgens Siiamaani jõudmine selles mõttes noh ei saagi, nagu öeldud, see oleks mingi hetk mis on nagu hirmsalt käiks mingi nips ja nüüd ma tean, et see on film, millega ma tahan kogu aeg tegeleda. Et see on ikka olnud järguline juhuste rada ja et see seesama kooli jõudmine ja seal koolis kõikide nende asjade tegemine, see on nagu kuidagi süvendanud seda huvi kogu aeg võiks praegu öelda, et tänaseks oleme jõudnud kuhugi faasi, kus võiks öelda, et võib-olla nagu tunnetus on parem või nagu saame nagu aru, filmi teha ja, ja seal on rohkem kui rohkem, kui mõned aastad tagasi. Ta hakatakse aru saama, mida on üldse vaja selleks, et filme teha või milliseid ideid üldse on võimalik filmide kaudu nagu paremini edasi anda. Ja nagu sellest sinu filmist ka väga hästi välja tuli, et et visuaalil peab olema väga suur roll, et väga lihtne olekseid asju sõnades võib olla kiiresti paari lausega kokkuvõttes edasi anda ka, et kuidas inimesi panna läbi visuaali sellele loole kaasa elama ja aru saama, mida need inimesed võiksid tunda. Et kõik selline maailm, et, et see on teile siis läbi kooliaastate tuttavamaks saanud ja ma olen nagu kuulnud, et, et kui inimesed õpivad filmijad, siis mõnes mõttes on lausa kohustus igatahes filmi vaadata, et millised filmede hetkel vaatata, mis, kes teid režissöör tõst. Võiks nagu rohkem huvitab, viimati ma käisin vaatamas üleeile õhtul Prometheus kinos, sest et ulme ja üldse ulmelood pakuvad väga-väga häid võimalusi rääkida lugusid, mida maa peal ei saaks, saaks rääkida, nagu avardab, avardab neid raamistike ja sellepärast mul ulme ulme nagu väga meeldiv. Eestis ei ole küll väga tehtud, võiks teha rohkem ja napp. Nojah, ma käisin samamoodi Prometheus vaatamas ja noh, tõepoolest mis mulle endale meeldib, et kui sa kinos tuled ära, see on niisugune tunne, nagu oleks kinos käinud, loomulikult seal oli hästi palju nagu naiivsed ja ta ei olnud nagu mingi hirmus äge lugu, mis kuidagi inspireeriks, aga kogu see visuaalne vormistus ja see, kuhu sisse mind viidi, nagu unenäkku siis kinost välja tulles toimis nagu niuke ärkamise efekt, et see trammid liiguvad kuidagi aeglasemalt sealgi, linnud lendavad, nahk, ärkamismomente, see film väga suuresti nagu mõjus sellisena, mis on, ja väheste filmidega toimib, see suudetakse nagu hästi kaasa haarata, siis jah, et põnev oma maailma loob. Täitsa tavaline reaalsus tundub hoopis teises rütmis kulgevat võrreldes. Hiljem mingi sisseelamist on vaja tagasi reaalsusesse, võtab natukene aega ja see aeg on põnev. Aga oma maailma loomiseks ei pea minema siiski ka nagu filmiga nagu teistele planeetidele, et ajafilmiga loob ikkagi oma maailmaga nagu siinsamas siinsamas koridoris võiks ju, kui oskaks Prometheus. Viimati tekitas nihukese tunde. Film on siis koostas Alasti kino ka välja tulnud. Miks on teile vaja enda osaühingut, mille alt filme välja anda, et võib-olla oleks lihtsam mõne juba tuntud tegijaga ühte punti astuda? Kunagi, kui ma asutasin aasta kino, mis tegelikult ei olegi väga kunagi vait, on kõigest kolm aastat tagasi, siis ma just nimelt sai see tehtud koos vanade sõpradega selleks, et, et just ise teha, kui kusagil mujal teha, oled sa alati diski nagu ei ole päris püramiidi tipus või ta mingi isegi päris kõrge veski eelviimasel astmel mitte mitte seal selle teraviku, et just see ise isetegemise soov oli nii suur, testis ju väga kerge on teha, et nüüd ma teen endale firma pool tundi ID-kaart ja kõik ja siis me oleme sellega teinud filme, elamu, kõik on siiamaani olnud küll dokfilmid, et see on, see on esimene selline mängufilmilik asi, kas on lihtne filme teha ja rahastust hankida ja on sul palju kogemusi selles vallas siin-seal kolme aasta jooksul tekkinud ma võiks öelda, võib-olla keskmine või läheks, näeme vahepeal. Ja siis on seda saanud tehtud, et kui oleks väga lihtne, siis oleksime kindlasti teinud rohkem, aga kes neid jõuaks vaadata, et neid filme tehakse ju niigi palju, ehk siis ka võib-olla testis aga maailmas või Euroopas või noh, et kui me räägime, et vaatame Euroopa ginaalses, vaatame Hollywood ja kõike seda, kes seda jõuab. Inimene peab ju ikkagi lõpuks nagu, ainult olla nagu kinos või, või teleka ees tegelikult peaks ju, pigem pigem eirama mingit oma elu mitte veetma nagu kolm-neli tundi päevast mingisuguse, kas suure või väikese ekraani ees, aga samas sesse soov ise ise teha ja mingisuguseid enda lugusid jutustada on ikkagi nii suurt. Teeme. Ma tahaks enne veel, kui me läheme selle filmi juurde küsida, et kes on teie jaoks eeskuju Eesti filmimaailmas. Kui nagu võib-olla mõlemast ühiselt rääkida, siis ma arvan, et ma ei eksi, kui ma räägin, et väga suurt mõju võib-olla isegi mitte filmidele, aga on, avaldas nüüd lahkunud Jüri sillalt meile, kes oli meie kursuse juhendaja isa, vaimne isa. Jah, et et võib-olla Eesti filmimaailmaga seotud isikutest on tema avaldanud kõige rohkem vaeva ja mõlemaga oled sa nõus hirmsalt jah, meil käis rääkimas kuulis Arvo Kruusement oma elust ja tegemistest ja nii edasi ja mäletan peale seda, seda loengut, see oli nii meeldiv, lihtsalt see tund aega või mis ta seal oli? Tekkis sihuke täitsa niuke ärdas olek vaid, tõesti on nii suur inimene olemas ja miks mitte kevadel on üks suurimaid? Põhimõtteliselt ma ei tõesti filme, mina vaatan seda siiamaani mul DVD olemas ja vaatan seda ikka paar korda aastas seal. Väga-väga mõnus ja öelda Arvo Kruusement. Inimesena. Janno Jürgens lühimängufilmi distants aluseks on tõestisündinud lugu ja sellest kaja nõrgens. Lähemalt kõneleb. Tõesti sündis, sündis üks lugu udusel merel, kuhu siis sattusid isa ja poeg ja nad sattusid niukses maagilisse olukorda. Füüsikaline füüsikaline nähtus ilmselt jah, nii reaalne, et kuidas liigub helimere kohal olevas udus, et see on hästi sürreaalne, väga kaugelt objektid tunduvad väga lähedal ja nad tulevad kogu aeg erinevates suundades, ehk siis sul on väga raske mis iganes, kui seal täiesti lõigatud seal udus on väga raske ennast positsioneerida ja mis iganes siis selle heliallika eest kuidagi põgeneda. Ja selline reaalne sündmus toimus siis isa ja pojaga, kus siis hakkasid kõlama veidrad lärmid udus ja, ja ükskõik kuhu suundunud siis triivisid ja mis nad tegid, nad triivisid nagu sellele lärmi laena lähemale, nad ei osanud, ei leidnud, nagu väljapääs on siis mingis mõttes hästi nurka surutud ja ma ei tea, kas tõhing kõik ära rääkida, muidu muidu ma räägin sulle silme ette. Aga jah, kogu see situatsioon seal udusel merel tundus hästi mingis mõttes meelelahutuslikus, ma saan nagu žanrifilmile omaselt põnevust kasvatada ja ta on nagu pealtnäha lihtne ja samas kogub kellele mängis sinna nagu selle lihtsuse selle põnevuse sisse tekib selle isa-pojanäolisel nurka surutud situatsioonis, et see tundus nagu see teine pool ja need kaks poolt nagu kokku panna, tundus väga huvitav olukord, millest rääkida. Huvitav oli see ka tehniline teostus. Kusagilt tuli välja, et selle filmi ülesvõtmise jaoks ehitasite tohutu basseini. Kuna film kogu tegevus toimub udusel merel, mitte kogu tegevusega, suur raha, väga raske filmide looduses ju tegelikult Budusele meredest udu on midagi nii harva ja kui ongi, siis ta on paari tunni kadunud ja kuidas me seal nagu filmime, nii pikalt võinud oodata ka paar kuud igal hommikul minna, vaadata, kas täna on seal näiteks liiga kallis. Me mõtlesime kõiksuguste vahendite peale, tahtsime teha tossu ka nagu merel, aga siis nagu muidu me teeme udu, aga merel on alati väike tuur olemas ja siis igasugune pürotehniline toss näeb välja nagu metsatulekahju. Kuidagi mingi samm-sammult jõudsime selleni, et teeme kõike stuudios ja eitame basseini ja kõik tema päris suure basseini saaks ikka paadiga ringi sõita ja kui suur see oli 16 korda 12 meetrit, mis, millega seda võrrelda umbes saaks. Võrrelda, seal oleks ta väiksem. Aga see on just toodud, et Eesti filmi jaoks eraldi ehitatud, et kuna meil selliseid spetsiaalseid filmimiseks mõeldud bassein ei ole, lähimad on kusagil Kesk-Euroopas, kus, kuhu te seal ehitasite ühte tühja laohoonesse talvel, jaanuaris kaks päeva, kolm töömeest, üks akutrell, vesi oli ikkagi sees ja kui kõrge see vesi, vesi oli 40 sentimeetrit mõõtja väga-väga palju ujuda. Osad võtted on tehtud ikkagi sügavuses ilmselt jah, seal on noh, filmis on osa asju ei ole udusel merel. Tavaliselt see on nagu päris mari seda veidi raske võltsida. Kaader kaadri haaval üle joonistada, asju läheb keeruliseks. Ja siis kuskil Läänemaa rannikupiirkonda natuke sees või tegelikult. Põhjarannik põhjarannik Käsmu kant seal sealt veits edasi, et laiemalt ei leidnud head head kohta, me vaatasime läbi kogu selle filmi jaoks nagu Ranniku kusagilt Haapsalust veidi lõuna poole, kuni siis võsuni ja leidsime võsult lõpuks sobiva sobiva nurgakese. Siin kõneles filmi produtsent Kristjan Pütsep. Ma vaatasin sinu eelmisi filme ka, et see on nagu hämmastav, et noored filmitegijad. Ma ei tea, kas teil nagu kooli poolt nagu aidatakse sellele kaasa, et ikkagi nagu Eesti tippnäitlejad on ka nendes varasemates filmides olnud ja nüüd siis ka selles konkreetses üldiselt. No eks see on, mulle meeldib mõelda, et see on mingi lugu, millega me oleme saanud nad sinna filmidesse, see stsenaarium või see lugu kõnetab neid. Ja nad tulevad, teevad viimase projekt distantsi puhul oli väga jõuliselt see, et isa helistas mulle ja ütles, et talle väga-väga meeldib see lugu ja teeme, teeme ära ja nii edasi ja Indrek oli, Indrek oli kohe nõus, kommenteeris, et saab parastada pähkel olema, aga loodame, et ta on rahul tulemusega. Eelnevate filmide puhul on samamoodi, et ju me oleme saanud sellise piisavalt küünetava loo sinna taha, et kuradi tööstuse puhul oli meil sassi ennast stsenarist ja noh, me saime ikka üsna üsna naatriumi sealt, millega võttesse minna ja kahjuks selliseid asju enam ei kirjuta. Tegeleb muude asjadega vist lahkumata. Et praegu see stsenaarium oli sinu poolt ja Koostas koos dessantilaineni ka, et päris üksi sa ei taha või ei julge kirjutada või pigem ei julge ja objektiivset pilku ja ma kipun kuidagi ära uppuma sellesse see, mis iganes asja kui ja, ja, ja on hea, kui keegi tuleb ja raputada, ütleb, et hoopis niipidi siis keegi sealt midagi aru ka ja nii edasi. Kaasaegse muusika heliloojaga sul on ka olnud läbi aegade kontakt, et Paul Ragnar Paulson ja see on nüüd jäänud varasemaks. Koosta tasandil Janssen, varasem tuleb vist, mis ajal oli, ta oli tema ja, ja nüüd tal kahjuks ei olnud aega, et spetsiaalselt sellele filmile teha, et ja siis me otsustasime Kaspar kadastiku võtta, tal oli aega. Aga Pällile ei olnud jah, ehkki ta oli meie esimene valik ja oleks väga suurepärane olnud, kui ta oleks saanud tehasest tuleb ristimisel tõesti tema muusika tekitab sinna väga suure lisaväärtuse Nende loodusplaanidele ja nii edasi, et kuidagi sulandub sinna kompotti. Aga jah, nii on, kuidas sulle. Tekkinud selline hea kontakt palsoniga. Mina vist tutvusin temaga mingisugusel muusika ja teatriakadeemia peol ja siis läksime küll nõmmele. Talle väga meeldis ja ta oli nõus jagama oma muusikat taaskord Me ta ei kirjutanud, tuleb istmise jaoks eraldi sorteeris oma varajasest loomingust mingi valiku välja ja meie siis tutvusime sellega ja tegime oma valiku sellest, et rääkige sellest mustvalgetest eetikast ka, miks siis valik? Impulss tuli geniaalselt operaatorilt Martraunilt ja see tundus kuidagi väga õige, sest see lugu ei ole väga värviline ühelt poolt ja teisalt selle udustseenist toimuva tinglikkuse ja ekspressiivsuse nagu edasi toomiseks, siis tundus see mustvalge, kõige mõistlikum, kõige rohkem töötavat ja eksolude sunnil ka selles mõttes saada nagu mänguruumi enda jaoks rohkem seal udus teenis just eriti et mustvalge annab seda ruumi juurde ja me saime lihtsalt rohkem mängida ei pidanud nii palju varjama, mingit kuskil kaadrisse jäävad fundust või mingit horisonti, et mustvalge silub seda ja ei pane seda isegi tähele. Tulid pigem nagu hiljem, et see mitu kuud, mitte hiljem. See loogika, et, et see on nagu lihtsam, see oli üsna varajane otsuse ikkagi mustvalge teha, enne kui me hakkasime mõtlema, kuidas seda üldse teha. Ütleme nii, et see siis mängis, mängib saada, aitas, aitas. Lühimängufilm distants oli ka Janno Jürgens lõputöö balti filmi ja meediakoolis ja Jürjens enda sõnul hinnati filmi kõrgema võimaliku hindega ning tagasiside oli positiivne. Et võib vist öelda, et läks korda, noh, me saime ja hindaja ja, ja päris palju ideid, mille üle mõelda, neil on praegu esilinastus nii-öelda ära ja siis kinno tahaks jooksma, seda saada nagu sügisest ühes teiste lähiajal valminud lühifilm, midagi, et meil nüüd on suur suvi aega seda seedida, neid ettepanekuid ja kes teab. Võib-olla isegi rakendame, lõikame ringiga jälle. Mis nüüd edasi saab, kas jätkuvad õpingud siin või kusagil mujal, et millised plaanid on või hakka hakata nagu rohkem? Ilm on nüüd edasi tegema, meil mõned mõtted on, mida võiks, võiks koos teha, aga koolikoha pealt ilmselt mõtlema selle peale järgmine suvi, järgmine suvi, kui võetakse magistrisse vastu või mitte, äkki proovid hoopis kuhugi mujale? Ei tea, sest viimased kindlat visiooni viimased aastad ei ole olnud väga nagu just kooli poolelt väga aktiivselt. Meie õppetegevus lõppes juba 2000 üheksateistpidi, aga ma lihtsalt ei suutnud siiamani instantsi teinud, kolm aastat ei ole tegelikult tööd teinud muid filme, aga jah. Tegelikult sa käisid vahepeal ära korraks ja siis distantsi teinud teada seda nagu seal sõjaväge selle looga, et tegelikult noh, see on 2009 Kristjanile rääkisin distantsist ja seal natukene pikalt juba kedranud. Mul on hea meel, et 20 juulis esilinastusel valmis ja me saame sellest taagast lahti. Saame järgmised põhjamaised, mehised lood, ettevõtet. SÕNA sime režissöör Janno Jürgens ja klassikaraadio stuudios oli ka filmidistants produtsent Kristjan Pütsep. Ja nüüd kommenteerib Janno Jürgens lühimängufilmi distants. Filmikriitik Tõnu Karjatse Janno Jürgensoni filmimine. Novell distants räägib loo kahest mehest, isast ja pojast, kelle vaheline konfliktne suhe saab uue näo pärast ühist alateadlike hirmude läbielamist. Nüansse on filmis muidugi rohkem kui selles lühikeses lauses, olgu või kaameratöö ja heliline kujundus atmosfääri loomisel või siis Montaasia näitlejate panus tegelastele elulise näo andmisel. Jürgens näitab, et hea tulemuse saavutamiseks pole palju vaja. On vaja head lugu, sobivat võttepaika, häid näitlejaid, jaga ülejäänud meeskonda, kes taipab, mida režissöör soovib. See ei tähenda aga, et oleks vaja palju raha. Jürgenson pühendanud filmi Jüri Sillarti mälestusele, kes on olnud eeskujuks ja õpetajaks paljudele Eesti filmis. Sillar pööras palju tähelepanu sümboliteleja filmisisesele sümboolikale. Nii tekib ka distantsis oma sümboolne maailmakord, kus meri markeerib vett Üht põhielementidest. Vesi võidab siin antud juhul teise elemendi tule, mida märgib filmis igavesti tõrkuv tulemasin. Õhk säilitab filmis oma riskantse potentsiaali saada veeks, mis on inimesele teadupoolest võimatu. Elukeskkond ja selle riski piiril kõrk isa oma poja taas leiabki. Kas Jürgens filmis peitub ka vanadestamentlik kadunud poja ja musta lambamotiiv võib igaüks ise juurde mõelda. Kui filmi esimeses pooles on vaataja taas surutud näoga nii-öelda sotsiaalsesse muuta. Ta jälgib kahtlase minevikuga täiskasvanud poja ja ta sitke vanamehe viinavõtmist siis möödapääsmatu kakelusi ja järgmise hommiku ühine mereminek toob sisse sisulise murrangu. Sotsiaalse õõva filmist saab üldinimlik horror, milles inimene on vastakuti iseenda sees olevate monstrumitega. Jürgens kasutab heliefekti, mis tekib mere kohal udus, kus heli liigub ja võimendub ootamatult. Võib arvata, et see oligi filmi tõukemotiiviks kummalised rütmid ja müdin vee ja õhuühtesulamine ning tavaliselt tajutava reaalsuse kadumine panevad avamerel sellisesse olukorda sattunud omamoodi suluseisu. Tuge saab selles pakkuda vaid ta kaaslane, tavapärane, kes, keda konflikt pannakse uude konteksti ja sealjuures jätab režissöör tegelastele vabaks võimaluse omavaheline mõõduvõtmine ka füüsiliselt ja lõplikult lahendada. Tuleb aga arvestada, et tegemist pole siinjuures Hollywoodi liku vere põnevikuga vaid targa kodumaise linatööga, mille traditsioonid on siiski pigem euro. Bam veeretus autorikinos. Jürgens väärtustab mitte füüsilist arveteklaarimist või konflikti lahendamist efektide ja plahvatuste abil. Vaid Jürgens kasutab hoopis fataalset tegelaste tahtest väljapoole jäävat tundmatut läbimurde saavutamiseks tegelaste vaimses arengus nende väärtuste süsteemis. Distants isa ja poja vahel lahustub koos selge piiri kadumisega vee ja taeva vahel. Vastandid liituvad taas üheks algeks distantsi 24 minutit on dramaatiliselt pingestatud, nauditava kaameratöö ja heade lavastuslike lahendustega. Selles on äratuntavalt eesti inimest meie mentaalsusele omast flegmaatilisust ja allasurutud vägivaldsust ning ka taustal ähvardavat traagikat. Distantsis on ka äratuntavalt Eesti filmi ja selle flegmaatilisust. Midagi on aga Jürgentsi lähenemisest teisiti. Tema lugu läheb kuhugi ega jää ennast kahetsevalt paigale. Muidugi oleks huvitav teada, mida teeks Jürgens täispika filmiga, millel nõudmised hoopis teised. Kuid miks mitte kehtestada end kõigepealt hoopis lühifilmides. Mille rahastamine ja ka valmistusprotsess on lihtsam, arvas Tõnu Karjatse rääkides Janno Jürgens lühimängufilmist. Mai lõpus toimus DVD Eri Klas filmides esitlus ja DVD valmis kahe suursündmuse Anna Klas 100 Eesti film 100 tähistamiseks ning klassikaraadio stuudios on nendest toredatest dokumentaalfilmidest rääkimas nii porteeritav isa Eri Klas kui ka filmide autorid Peeter murdma ja Helle Karis-Murdmaa, kes muide, juhul kui klassikaraadio kuulajad ei tea veel või võib-olla mõned nooremad Pole veel nimesid kokku viinud siis just Helle Karis-Murdmaa on omal ajal teinud ka toreda filmi nukitsamees. Ning lisaks neile oli klassikaraadio stuudios ka Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp ja Me kõnelemegi nendest filmidest lähemalt. Kõik sai alguse sellest, kui ma õppisin Tallinna Ülikoolis laatoriks ja juhtumisi viis elutee selle juurde, et tekkis soov filmi eris teha. Tellid tuli selline vaimustus hoog peale, kuna majaneeliga või õigemini küll eri emaga ühes majas elanud, siis oli sees südamelähedane mõtte ja hakkasin teise kursuse tudengina tegema juba nii-öelda lõputööd ja viis siis selleni, et, et ühel hetkel, kuna ma olin nii-öelda teise kursuse tudeng, siis loomulikult ei antud lõputöö jaoks raha ja siis loomulikult tuli abi küsida ja kõige lähemal, kelle käest küsida oli omaenda ema, kes produtsendi ja režissöörina tegev need siit tuli siis ka minu ema käisi mängu, kes ütles, et ta on üritanud olla minu õpetaja. See oli päris pikk protsess. Minu õpetaja oli tollal Rein Maran ja võib-olla see filmi tegemine hakkaski toimuma nagu sellises klassikalises looduse filmi tegemise võtmes, kus on vajana näiteks kobrast jälgida pika perioodi jooksul, mis ma öelda tahan, on see, et et selleks, et saada nagu objekti või, või inimest kätte sellisena, nagu ta tegelikult on, siis tuleb inimesega koos olla ja lasta harjuda endaga, et seda kaamerat ka ühel hetkel ei märgata. Üks asi on see, kui tuleb grupp kaamera ja heli ja kogu mansastiga kohale, siis on inimene hoopis ühtemoodi. Kui sa aga oled koos ja oled nii-öelda tegutseb koos, siis ühel hetkel harjutakse ära ja muutud tähelepanu nii-öelda ei ole enam sinu peal ja see sellest, kas loodusfilmi tegemise võrdlus Ja neid saab sõna ka filmi peategelane maestro Eri Klas kelle puhul tahaks ka siinkohal välja tuua mõned faktid, et siis 1970. aastal valminud filmi varastati vana Toomas üheks stsenalistiks on muide Eri Klas ja lisaks on Eri Klas siin klassikaraadio ole maininud seda, et väga palju filmimuusikat on ka just tema poolt tarrigeeritud ja eriklassi on filmimaastikul näha olnud ka viimasel ajal üsna aktiivse osavõtt. Täna näiteks võis erglasse kohata dokumentaalfilmi imelaps esilinastusel. Nojah, no minul selle selle imelapse filmi juures küll ei olnud mingisugust rolli peale selle Ooperiorkestrit, ja ma olin seal peadirigent, siis lubanud direktsioon seda teha ja siis pöörduti minu poole ja siis ma seal on vaja siis, kui tehti uksed lahti ja filmid ja see oli tore film. Mulle väga meeldis. Et muusikutest on mõnes mõttes nagu ka raske filmi teha inimestel, kes ei ole muusikaga nii täpselt kokku puutunud, et leida neid hetki, mis ühtepidi oleks nagu muusikaliselt selles mõttes nagu selle muusika endaga ja selle tegemisega reaalselt seotud, aga samas nagu kõne läks neile ka, kes ei ole muusikaga nii lähedalt seotud Millised ja võib-olla ongi parem kui, kui operaatori või isegi ka režissöör jälgib seda nii-öelda uudishimuliku pilguga, mitte plussionaalse jahedusega. Kõike tuleb teha nagu südamega ja armastusega. Kui Peeter alustanud selle filmi tegemist siis oli, siis öeldi ka nii alguses, et mis te sellest klassist ikka filmitada filmitud ju küll ja küll siin ajamegi segame, tõepoolest, ma olen meediast seda väga palju läinud. Tõepoolest, kui on vaja mingisugune sõnavõtt kuskile midagi kommenteerida. Muidugi on palju ekraani jah, või lihtsalt kontserde tutvustada, aga siis, kui hakkasin materjali kokku korjama ja ma vaatasin üle missise eriklassist on filmitud, kui ta nii palju on filmitud, siis selgus, et ega ikka ei ole küll, näiteks ma ei saanud ühtegi ühtegi niisugust muusikalist fraasi, kus oleks dirigendi filmitud kas või nii palju, et ta saaks oma lause ära lõpetada, ikka vahepeal tiks tõks tõks pillid. Sa oled midagi muud ja ainukene film, kus siis oli, oli Põldre Filmuste tõesti jälgis ka dirigenti. Noh, niimoodi, et kuidas ta siis seal nagu sisse ise selles asjas elab. Nii et ühest küljest on oluline jah, see, eks ole, et kas tead muusikat või teisest küljest jälle ei tea. Meie eesmärk küll ei olnud sellest lähtuda, et nüüd me hakkame tema kontsertprogramme üles salvestama, aga tema hingani muusikas? Mida selle silmist siis silmides, õigemini võib siis näha, et äkki räägite lähemalt, milliseid situatsioone te olete üles filminud. Heidit räägib, et ma olen nagu selle võib-olla. Lõpetamisega seotud, et kui mina juba koolimajja jõudsin, olid tunnid alanud ka jah, et kuidagi nagu lõpus oli nagu raske vist üle selle noatera saada ja siis kultuuriministeerium tuli ja nüüd nad on, õnneks on ikkagi sai nagu selle DVD valmis tiimidest rääkida, siis jah, et eks neil seal sihuke poeetiline portreefilm hakkab tõesti nagu ära kaduma, et me läheme hästi palju sihukse efekti konflikti sellise vastandamise peale filmides välja ja näha midagi sellist, mis nagu tegelikult inimestena sügavuti avav, et meil aina vähemaks ja vähemaks, et selles suhtes sellise. No see materjal kindlasti tänuväärt, et aga ma alles nüüd nägin seda lõpp-produkti, et ta ilus film, et sa vaatad ära ja kohe sihuke hea tunne nagu sisse, et see on nagu väga oluline. Minul on nüüd hea meel selle üle, et mitte muusikali mängisin pearolli, aga minutes on väga hästi tabatud see, milline ma üldse olen. Ja vot see virutas oli nii enne kui Peetri tegelikult eesmärk, et mitte mind näidata mingisuguse frakis dirigendile prillivastu, vaid, vaid mitte minu kummardus. Või see, kuidas see asi üldse sünnib. Kuidas filmi pealegi dirigendi kõla tegelikult sai alguse sellest, et ükskord kui õigemini mitu korda andnud kursuseid noortele dirigendile? No kuidas, kuidas, kuidas see kõlab kooskõla, aga keegi ei mängi, dirigent peab olema see, kes kujutab ette, kellel on see muusika nagu sees ja siis ta annab seda edasi nendele pillimeestele. Nemad mängid, seda muusikat, mina mängin, ütleme nende pillimise närvide peale. Ja üldiselt närviline töö, aga olen ma samaaegselt nagu provokaator initsiaator ja ka arst ja rahustaja kui nad enesest välja tuleb, midagi välja. Ja minu arvates siin on nii, enne kui Peeter leidnud selle õige õige tee, et nad on filmil mind väga erinevates olukordades ja erinevates positsioonides ja olukordades, millised ei ole sugugi tüüpiliselt dirigendile ja minul, siis mina olen niisugune. Maal ja tavaliste inimestega läbi suurte teadlaste ja, ja professoritega. Hea meelega räägin nendega, nad räägivad nii tarka juttu, mina räägin tavalist juttu ja muidugi niisugune niisugune mulje. Vähemalt mulle jääb, et selles filmis on see ära tabatud ja ma mõtlen, et kui, kui rääkida nüüd, et millised, jään siia maailma selles filmis ma mõtlen, kõige tähtsam, kui, kui ma ei eksi sinna sellise, nii kui ma olen, mitte et ma olen mingisugune paraad dirigent ja, ja nagu ma ütlesin, et võtab Lillivasse kummardada ja siis siis on banketil peabki. No lähen korraks veel algusesse tagasi, et kui see tegema hakatud sai, siis minu toonane õpetaja Rein Maran ütles, et kui sa nüüd saadi kätte sellisena, nagu ta tegelikult on et siis sa oled kõva mees ja kui ma nüüd aasta aega olineeriga igal pool kaasas käinud ja seigelnud ja ise kuhu nuputanud, et kas ma nüüd olen saanud kätte teda sellisena nagu tegelikult on, siis ühel hetkel nagu tekkiski selline tunne, et, et on, et inimene ongi selline, nagu ta tahab olla ja sellega me peame tegelikult Kleptima. Et selles suhtes nagu sellist spetsiaalset ettevalmistust ei olnud nagu kulgesin koos. Ühel hetkel, nagu olin ma nüüd märkamatu kaamera, mis vaikselt Kaasas liikus, aga ma ütlen minule isiklikult kõige, kõige suurepärasema, kõige fantastilisem, kustumatu mulje võttis see, kui me olime Venemaal ja mul oli võimalus istuda keset Vene riikliku sümfooniaorkestrit ja see oli küll selline tunne, mida ma kujutan ette, kui te vaatate neid teleülekanded, siis kaamerad on tavaliselt, et väljaspool seda ringi, aga olla nagu selle keskel see oli, oli midagi kujuteldamatult, et kui seal läks Richard Straussi saratustra avamäng lahti, siis siis see Timpani kõmin ikka võttis nagu seest läbi ja ja endale nii-öelda kananahk ihul, kui samal ajal peale sõita, defineeri näole ennast dirigendina. Kas siis seda, aga sulasen jah, kuidagi nagu sellega kokku, et see oli minu jaoks võib-olla kõige suurem selline elamu, selle võib-olla oskab rääkida selle filmi kokkupanemise juures, mis talle kõige rohkem meeldis. Ränk töö oli selles mõttes. Väga huvitav on alati teada, milline oli see tundide hulk. Oi, seda mina, mina ei julge seda ütelda. Selle peale öeldakse kohe, et ta ei oska filmi teha. Tähendab, seda ei saa niimoodi üldse mõõta, sest tõepoolest eri puhul oli nii, et küsimus ei ole selles, et ma nüüd võtan ja hakkan kohe monteerima vaid kogu hingest, tahtsin, nagu öeldakse, eri sisse minna, aru saada, mõistatada, miks see, kui mingi küsimuse mulle arusaamatuks, miks ta just nii ütles, miks ta seda räägib. Siis mina muudkui võtsingi, lappasin kohe kõikvõimalikud niuksed meediavariandid läbi, kuulasin raadiovariandid, kuulasid elemendid, et saad aru, eks ta ikka niimoodi ütles, sest ei ole ju lihtsalt niimoodi, et ma võtan kätte, hakkan monteerima huvitavaid plaane. Kogu selle töö eesmärk oli see, vaata inimene iga hetk ju kogu aeg, nagu öeldakse, elab mingis võitluses või enesekehtestamisest, see, ma ei ütle, et see konflikt on aga tõkete ületamises ja käte oli vaja neid hetki, kus ta tunneb ennast nii turvaliselt, mida on nagu täiesti omas mahlas omas olemises. Et, et siis ma nagu teda saan kätte, see oli selle valiku põhjal, aga see ei ole niimoodi, eks ole, võtan kätte ainult vaata. Ma pean kuidagi häälestama hinges temaga. Aga muidugi aitab see just see, kuidas ta muusikas muusikasse läheb ja kuidas ta muusikast tuleb, seda me tavaliselt ei näe, me läheme alati kohe juba tapaadigid. Ma tahan seda öelda, et vaadake, paljudel ei ole arusaadav see, et dirigendile ei ole ju olemas. Käsiraamat ma nüüd nüüd nüüd selle lause peale, standard on see, et iga inimene, kui ta orgis ütleb tere või tere hommikus, aga edasi onju, iga lause improviseeritud selleks, et kuidas selle kontakti saada. Kui ma olin, väiksime oma alati uniseltmaalasi ja blondi hobuse seljas ja need olid minu unistus. Aga et niisugune pisike nagu ma olin suhteliselt siis väike poiss ja, ja sellepärast ma tahtsin ikka kangelast mängida, aga, aga orkese orgi, siis sa pead olema muusikute sõber ja kellel on midagi edasi anda ja milliseid sõnu või lauseid või, või nägusid, teed või, või kätega vehid. Iga pillimees saab sellest kohe aru, võõras inimene ei saa üldse aru, miks üldse tülikeelsel ees vehkleb ta just segav, aga keegi ei tea, et tegelikult seda dirigent väga vaja, muidu logiseb see kogu see. See Walker ei sõida üldse edasi. Nii et minu arvates see, kui ta siin on, palju siis seda tabatud igasuguseid hetki elust ja minu eluloost ja minu arvates ei ole palju kommenteeritud, keegi teine ei räägi midagi. Nii et see on ka väga tähtis, et kaamera räägib ja mina räägin ja võib-olla aga mõtlesime filmid, üks kiidab mind, teine kiidab mind. See sellest puudub. Jumal tänatud. Hästi ilus oli see Hiiumaa, see Ülle hullaga ikka oli toas ja siis te lähete välja, Ülle Ulla, selle koera rihmaga seal niimoodi mängib, tükk aega tõid hästi pikalt seda võtnud ja siis nad pärast istuvad mererannas löödi läbi nende mürki, et, et see oli nagu see oligi nagu ainult kommentaare. Et hästi hästi sihuke ilus poeetiline lähenemine ei olnud millegi nagu ütlemine ja väljatoomine punaseks. Olmepiitsutamine oli siuke kahe inimese vaheline selline ilus suhe. Lisaajal. Siin oli hästi vahva kuidasmoodi. Tõesti tõesti juhtuski. Peeter hakkas kuskilt mingisugust ämblikuvõrkudes tšillima tekisele Panorama ära jõudiski, lõpuks ei erine, kes seisab seal suvepükstes ja kommenteerinud seda kotid niisamasuguse mõnuga, nagu ilmselt see kultigi oli. Ja kui see oli, kus oli väga monumentaalne kuju seal Kõpu otsa, sest et tema tema käis isegi Tartu kunstikoolis kaugõppe teel ja mängis viiulit ja tegid, tegi seeni, siis vihmaussiviinaga ja panime esisillaga tööle, sest muidu ta ei oleks kohale jõudes kuskile. Et aga need, need ongi minu elu kallilt, millised, millised on väga lugu peal. Nii et minu jaoks on. Vaadake, tihti küsitakse audiot juubelijuubel minu jaoks on juubeliiga päev, kui ma ärkan ja silmamunad ringevad, siis tähendab juubel, mulle anti veel üks päev elada ja kujutage ette, ma tõesti pean igast päevast sugu ja kas või selles päevas seal õnne kaasa võtta kõik halvad asjad, ära unusta, homme on uus päev. No siin on muidugi palju, räägi see siin on minu abikaasa ja, ja Darja ja lapsed ja palju-palju inimesi. Aga see ei ole mitte niisugune, need mind ilusti kiitma hakkavad, vaid vaid need on jah, õige hetk, et need on nüüd need hetked sellest elu koosnebki. Ja oluline on võib-olla öelda seda, et selles filmis ei ole sellises noh, klassikalise dokumentaali võtmes rääkivaid päid, et keegi on pandud istuma ja siis on tehtud nagu intervjuu lugusid, et, et see ongi nagu kaasas kulgemine. Eril oli mikrofon küljes ja kõik, kes kes temaga rääkisid, siis jäid, jäid nii-öelda linna mikrofoni ja heliliselt pildised nagu sisse, ilma et oleks siis ei teadnud jah algselt ilma, et oleks ise teadnud või noh, selles mõttes ikka teated, filmimine ju ikkagi toimus kõigi silme all ja niimoodi. Aga, ja see, see nagu andis ka loomulikust juurde, et ei olnud sellist võttegruppi, kes oleks nagu nii-öelda ümber tiirelnud ja inimesed olid nagu vabad ja loomulikult selles mõttes Oh seda mikrofoni, valetan ikka alguses oli päris suur sõda eri endaga ei tahtnud kuidagimoodi, need paeluvad need Asjetrakse külge panna, aga lõpuks käis kõik tava libedalt. Aga tõepoolest, see on fakt. Ühesõnaga, kui me oleksime pidanud filmigrupiga käinud, siis mitte küsimuse leeris, vaid küsimus ongi nendes ümbritsevates inimestes, nemad oleks kohaga pidumbunud näiteks selles samas pidu viimase päikeses iiri kõnnitud, terve selle aja mikrofon on tal kaelas, me nimetasime teda elavaks liikuvaks mikrofonis, eks ole. Ja mitte keegi, kõik toimub lätlased, oma asju, mitte keegi, isegi kui nad aimasid, aga enam ei olnud aega tähele panna. Ja sealt tuli see niisugune õudne loomulikus, eks ole, et keegi ei arvesta, ei esine, sest on muidugi Peeter silmis ka väga pika toruga väga kaugelt teie aimatudki, millal see kaamera käibe, millele aga Egla elav mikrofon salvestas kõik kokku, need suhted? Kas te olete ka siin oli juttu, et dokumentaalkaadreid väga ei ole, välja arvatud mõned nagu uudistesaated selles mõttes meie arhiivides ei ole. Et kas dokumentaalkaadreid on ka kaasatud filmi ei ole? Ei ole, ei ole, ainult on võetud see laulud, mis ta laulatuse üks suvepäev rohkem ei ole. Seda oligi vaja selleks, et kui sa seal Hiiumaal oled, siis näitan vetika. Päris algusest peale, minul nagu südamel oli see tunne, et kui ma olen varasemalt näinud muusikadokumentaalfilme siis tihti antakse nagu mingi viide mingisugusele muusikalisele lõigul ära ja siis katkestatakse ära. Et kuigi sa ei saa kunagi nagu filmis kuulatama näiteks, ma ei tea, mingi tavamängu sealt otsast lõpuni aga natukenegi anda nagu inimesel võimalust nagu natuke rohkem kuulata, kui lihtsalt sihuke katkenud. Et seal on sellised nagu hetki sees ja minu enda kõige paremini filmitud, mis seal on, on, on lõpus talupoja au, mis on seal nagu otsast lõpuni vahene vahemäng ja see on nagu otsast lõpuni filmitud ja seal Kuidas see on väga-väga tubli ja sa ütlesid, et saad aru, siin ei ole mitte muusika, ei ole pilin, taust, vaid muusika räägib enese eest ja see ongi tore, et seda muusikat inimene kuulab ja näeb, kuidas seda realiseeritakse. See asi on selles, et on olemas selliseid režissööre, kes näevad, et muusika ei räägi ja hakkavad nad isegi lavastama ooperi avamängus ja neid vahemängusid, neid pole. Kuulake, muusika räägib. Muusika, räägib. Mina lisaks ka selle koha pealt juurde seda, et kui kokku pannes siis muusikal selles filmis või see, mida ta juhatab, või see, mida ta soovid, või see, mida ta ükskõik, mis ta seal teeb. Ta kannab dramaturgiat sõnaga, et ma ei kasuta mitte niisuguste kujundus muusikat, muusikast, muusikasse ja sellega kaasneb kogunenud episoode koos. Ühesõnaga ta dramaturgi telg ütleme näiteks, kui me võtame kas või selle hetke, kui ta on seal Hiiumaal siis muusika kannab teatavat suhet, annab teatavat suhet emotsiooni, mis samastub tema enda hingeseisundiga, et see päris niimoodi ei ole, ta on kleebitud, aga ta kannab edasi tema tema niisugust meeleolu. Et muusika ei ole taust, vaid muusikast see film ongi, ehk mina ei olegi midagi muud kui midagi palju targemat teha, selline ei oskaks. Kõik muusikalised hetked, mis seal sai filmitud ja on selles mõttes filmitud niimoodi, et et panen kaamera käima ja ma filmin nagu selle muusikaga, elan nagu sellesse muusikasse sisse toimin vastavalt muusikale. Et see muusika hakkab nagu minus elama ja ühtlasi siis mul ka nii-öelda liigutan ennast visuaalselt läbi läbi selle muusika ja talupoja au. See lõik on lihtsalt selline, mis mulle endale läheb väga korda, et sisuliselt ma mäletan, et mul oli, oli ka pisar silmanurgas, kuma, teda filmisin ja, ja ma tegin ühe sihukese panoraami üle rahva, kes kes seda kuulasid ja siis need näod sellised härdunud ja kuulavad, näod nagu veel, võimendas seda kuidagi ja kuidagi iseenesest kõik tuli nagu kuidagi väga hästi välja ja sellega seoses on veel üks imeline hetk oli see ka, et kui meil klaasis oli, oli see seesama koht, siis Hellel tegi, oli üks väikene montaazi seal sees, ehk siis kuskilt järsku ujus selle apsu kohapeal välja iiri isa pilt, mida tegelikult ei olnud selle koha peal üldse planeeritud, aga ta ujus seal välja ja see nagu tuli välja, et see nagu sobiski täpselt selle sellega, mida me nagu tahtsime saavutada, aga mida, mille peale me nagu ise nagu kohe ei tulnud, aga see nagu ise hüppas, hüppas sinna ette niisugune väikene Kas nüüd selline väga lähedalt muusiku ja seda enam, et dirigendi, kes gene dirigendid alati ikkagi genereerivad, väga palju ideesid, ükskõik kuidas nad verbaalselt neid väljendavad, aga muusikaliselt tähendab see seda ikkagi, et kogu aeg on mingisuguseid uusi lähenemisi, kuidas muusikat ka tuttavaid lugusid esitada. Et kas see kuidagi avardas ka teie muusikalise mõtlemise pilti niimoodi väga lähedalt näha, kuidas muusikud töötavad? Minul avardus küll ainult tüüri, ütles küll niimoodi võrdluseks, et talupoja au, mida eri dirigeeris, ja siis hiljem, kui sedasama asja kuulsin mõne noorema dirigendi, ütleme juhatamisel, siis see on siiski öö ja päev, tähendab, kui palju loeb see, see tema enda on, ütleme, elukogemus, hingeseisund, tema tunnetus juba see kõik kokku, et mida ta sellesse annab ja need küsi, aga kuidas? Vaat mina ei tea, kuidas, aga see jõuab kuidagi niimoodi sinusse, et see hakkab kõlama nagu Peeter ütleb, et olid pisarad silmis, siis vaata see panoraam sealt eri pealt saali kõik need inimesed samas seisundis ja sealt tagasi. No seda ei ole millegagi võimalik, nagu öeldakse, kata võid monteerida. Alguses ma mõtlesin ka, et natuke võib-olla vaja monteerida ja sinu need toimetajad ütlesid, et kuule, no mis, mis asi see nüüd on nii pikk plaan ja igav ja kes seda viitsib niimoodi vaadata üldse kammerteise koha peal natuke, et ei saanud kohe fookust kätte. Siis vaatasime, aga just see ongi elu. See ongi see seisund tollel hetkel see niimoodi mõjus. Sest asi on selles, et väga tihti muusikasaadetes tahetakse jälgida. Kogu aeg peab näitama, seda pillimis, mängib, vaadake, need on kaks eri vahel ka jalgpalli. Seal peab jälgima, kus see Ballon, aga muusikas ei ole sugugi kõige tähtsam see, et kas mängin flööti, mänginud aga inimese sõda selle vastu. Koond efektiga kõlamassiivine. Peaks huvitav fakt. Montaaži ajal panin tähele, eri ei suhtle pillidega, ta nimetab torked orkestri nimepidi ja loomulikult monteerida. No ja peale selle üks asi veel, mida paljud ei tea, et üks asi on see, mida dirigent kätega teeb, aga palju rohkem mina vestlen ja just sõna otseses mõttes pesse iga pillimehega individuaal ka seal ma pean nägema tema silmi ja ta vastab mulle, näete, me räägime tegelikult, sest me üheaegselt teeme ühte ja sedasama, lugu ju mängime. Tähendab, milline on meievaheline kontakt, seletamatu tunne seal õnn. Elu on seda muidugi oli seal filmis ka näha, et kuidagi hästi on läinud. Et hea, et seal ilm ka muidugi valmis sainid DVD jah, et ta saab nagu ikka laiali laia ringlusesse minna, et ma loodan, et see hea minek jah, et võib olla. On tõesti selline võimalus, et seda isegi nagu näidata, levitada Eesti koolides, et, et ma arvan, et võib-olla peaks jõudma nagu selleni, et rohkem tutvustame oma kultuurilugu läbi läbi nende filmide, mida me ise kokku panema, et, et noh, praegu siin kõik me räägime, mis 20 aastat hiljem on aga tegelikult miks, miks mitte juba Raekoja ja täna alustada seda, et, et kas siis räägime sedasama. Baskini lugu näitame neid inimesi, et need inimesed veel elavad meie seas on juba nagu juba hakkab, nagu see teadmine hakkab ära kaduma, et võiks olla nagu ikka seeläbi filmide tutvustama oma kultuurilugu, eesti koolid. Et selles on meil järgmine asi, on meil siin läheb natuke, restruktureerimine tuleb, hakatakse võib-olla aktiivsemalt tegelema just selle eesti filmi tulundamisega Eesti sees, et me räägime kohe välismaale ja kõike, aga kuidas meil see Eesti inimene selle filmiga Ta saab, et see, seda peaks, nagu sellega peaks edaspidi hakkama vahel egot tegelema ja ka teine asi on see, et viia ka seda kinodes nendesse väikestesse maakohtadesse ja igale poole nagu üle Eesti laiali. Ma arvan, et selle ministri austajaid on, ütleme, seal vaeva, külades vaatad veel rohkem, eks ole, kui Tallinnas pakkumine nii suur, aga ma kujutan ette, et need, need eriti tänulikud inimesed on just nendes Lõuna-Eestis ja väiksemates kohtades, et me peaksime nüüd sellega hakkame tegelema ja jõuliselt tegelema ka, et lapsed on siin ka, ma vaatan neid ikka viiakse kooli ja tuuakse nagu tegelikult selle filmi juurde küll, et juba näidatakse ka dokumentaalfilm näiteks koolides ja, ja et noh, et seal seal on ka väga oluline, et väiksest peale hakata kasvatama seda, seda tulevast vaatajat, et mitte niimoodi, et siis jälle kampaania korras, kuna saavad keskkooli, eks ole, käima korra kinos ära, et meil hakkab see nagu ära kaduma. Et sellega peaks tegelema ja sellised filmid ja nagu ka Baskini filmi, et need on just need vinnid, mida peaks ära näitama ja nendega me toome jälle selle inimese tagasi nagu selle suure ekraani juurde. Ja üks asi, mis muidugi on ka, et, et ükskõik kuhu siis Eesti film nagu väljapoole läheme Eesti film 100, et siis võiks ka nagu jälle seda seal pole ka, eks ole tutvustada, sest väga paljud inimesed on juba Eestist ära läinud Elairi printsile nii palju austajaid väljaspoole ka kohe kindlasti nende festivalide ja igal pool tutvustada, sest jälle see Eesti inimene ja see, kes me oleme, saab lihtsalt läbi selliste inimeste nagu rohkem tuntumaks, et me kogu aeg kahtleme oma identiteedis ja kes me oleme, aga kuna sellised inimesed näitame, siis me võib-olla saame endale ka seal selgemaks teha midagi ainult läbi isiksuse, neid saab teha. Et siis me tahame kohe vahele torgata selle kuuse, ütleme seal, mida ma ikka tihtipeale kasutan, seda ütles doktor Rudolf Steiner, isiksus kujuneb isiksuse paistel ja kui me laseme natukene isiksusele paista, võib-olla siis tõepoolest mõned isiksused kujunevad juurde ja mis maarahvast puudutab, siis me oleme näidanud seda filmi nagu ütleme, väljaspool Tallinnat. Siis tähelepanek on niisugune, et ilmselt maarahvas on või need, kes ei ela otse Tallinnas, tundlikumad. Ja mulle näib veel niimoodi, et nardel oskavad kujundlikult mõelda, kuna elavad teises keskkonnas. Nendel läheb see film, nagu öeldakse, paremini peale jälle mõtlemist. Muidugi tead hommikul teleka lahti ja mis sa seal näed? Meil on siin üks väike patsidega tüdruk, täisgrupp, mida ta näeb hommikul televiisori. Mikrofonis. Ei saa näiteks, mida sa täna hommikul vaatasid, kes need valged seal lumeäärest eimeelselt vaatame, jalg, lastesaateid, meil on emasega kurje ema kodus ja meil lastakse ainult pool tundi telekaid. Ja rohkem ikka kinno, Viive, et tegelikult lapsed käivad, käib igal pool kaasas, et ma, ma ise usun väga sellesse, et isegi kui ta on, ütleme, kevade või noh, need on juba tema keemid, aga ütleme ükskõik mis Eesti film on siis ikka artisesse kohe kaasa ja rass alustab nagu hästi-hästi pakultist harjunud vara selle, selle tee teekonnaga kinno ja mitte sinna võib-olla mitte ainult ühesuunalise kinno just see, et eesti näitlejaid eesti keeles. Ma pean ütlema, et need klassikaaslased ka, ega nad tahavad tegelikult seda, meil on ikkagi jäi me piisavalt ei anna neid Eesti filme neile, et tegelikult nemad nii palju ei teegi vahet, et kas see nüüd on lastefilmi dokumentaalfilm, nad hea meelega vaatavad kiike, mis seal eesti keeles, et ta on ikka käib kaasas. See oli vist see efekt, ei ole vahepeal võimalik minna nagu kööki või ära käia, et sa tõesti elad selles lummudest sees ja vaatad algusest lõpuni, on nii, äsja ju kinos Google ära minna. Saali võlu on ka see, et, et seal vaatavad veel mõned inimesed, kes siis kuidagi omavahel kuidagi tekib ka seal saali publiku kommunikatsioon. Nüüd me räägime juba kinopropagandast, aga äkki peaks lõpuks andma erile Velisena. Mina olen väga tänulik neile mõlemile murdnud. Põhimõtteliselt ma ei olnud eriti kõrega teiega, ma olin palju hõredam, kuid selle materjaliga, kellega seda muusikat tegi, seal aga juude, saite ka natukene elamu teada, mis eriala see niisugune on. Ja nagu tänulikkus on mul just selles suhtes, et see sai siiski tehtud, lähevad, on talletatud pidu elus päris pikk periood ja väga erinevatest muusikates koos käib nii kergest muusikast, nii ju muide laulmise alal, kuigi see pole minu laulud, on ammu lauldud. Aga, aga seal on ka tõsist muusikat ja on ka näidatud mind seismas, ma ei tea, kas Moscovi mõne teise orkestri ees ja Tallinnas nii kammerorkestri kui, kui seal on üks lõike ütlemata kommentaarse mõttes. Kui me käisime Estonia teatriga Moskvas ja nüüd väga palju selliseid asju, mis muidu kaob ära, nii et suur tänu teile, ühe loodetavasti ma ei riku teie tuju. Nõnda siis kõneles maestro, dirigent Eri Klas ja Eri Klas ongi filmi dirigendi kõla muusikalise eluloofilmi peategelane, keda portrateerinud Peeter murdma ja Helle Karis murdma. Ning nüüd on see film jõudnud ka DVD-le koos ühe teise filmiga, mis kannab pealkirja pidu vihmas ja päikeses ja mis on pühendatud Eesti ülemaalise üldlaulupeo 24. aastapäeva legendaarsele koorijuhtidele eesotsas kontserdi üldjuhile, maestro Eri Klas sile. Ning klassikaraadio stuudios olid täna lisaks maestro Eri Klas ning filmi autoritele Peeter murdmale ja Helle Karis-Murdmaale ka Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp. Selliseks kujuneski 21. juuni saade kino kino, millele tegi kaastööd Tõnu Karjatse ning Saadet toimetas Mireemenud laps.