Tere Te, kuulete saadet Kunstiministeerium. Tänase programmi panevad kokku Gregor Taul, kes esmalt tutvustab, lahkab tänavust EKA magistritööde näitust ja sellega kaasnevad tase 12 festivali ning teeb seejärel juttu Alina astrova poolt algatatud ateljeed visiitide sarjast, millega seoses külastavad viis kriitikut kuraatorite kunstiteadlast järgneva aasta jooksul 10 kunstnike ateljeesid et jälgida kunstielu, mis leiab aset näituste vahepeal. Indrek Grigor läks pärast mõningast pausi vahelduseks taas mikrofoniga stuudiost välja, et vestelda kunstnik Tanel Randeriga. Tema hiljuti. Y-galeriis lõppenud näitusel Tikolonaizays dis. Kunstiministeerium. Tere, head kuulajad. Minu nimi on Gregor Taul ja tänases kunstiministeeriumis vestlen ma Aliinastrahaga ateljee visiitidest. Aga enne, kui vestlema Liinaga, tahaksin ma teile rääkida iga-aastasest EKA lõputööde näitusest tasest. Sellel jutul võib olla pisuke reklaami maik juures, sest ma ise töötan kunstiakadeemias kuraatorina ja olen sellel aastal TASE festivali koordinaator. Aga et mitte ainult eetrit ära kasutada tasest teavitamiseks proovima ka mõned kriitilised sõnad öelda EKA kohta. Eegaaga seoses. Võib-olla on niimodi aus. Nimelt olen ma viimase pooleteise kuu jooksul korraldanud kunstiakadeemiast selliseid vestlusõhtuid nimega lahkavad vestlused. Mõte on kõnelda Eesti kunstiakadeemiast ja tema uuest hoonest selliste nurkade alt, mida varem ei ole käsitletud. Vestluste üheks mõtteks on ka see, et kas on võimalik rääkida EKAst niimoodi, et me kordagi Eegaat ei maini. Näiteks üleeile käis meie vestlustel külas semiootik ja kultuurikriitik Mihkel Kunnus. Mihkel on ka varem õppinud keemiat ja tema rääkis elust kui bioloogilisest nähtusest. Ta küsis retooriliselt, et millal algab elu kas siis, kui näiteks muna ja seemnerakk kokku saada. Või siis, kui tulevane ema tunneb kõhus oma beebi esimesi põtkimisi. Või hoopis siis, kui beebi sünnib bioloogilises plaanis on tegelikult kõik need vastused valed. Elu hakkas maa peal ainult üks kord. Ja seejärel on see eluollus hargnenud Nathan meie organismid oleme vaid vahendiks või platvormiks sellele elule, mis kunagi ka lõpeb. Ja kui ta lõpeb, siis ainult üks kord. Need, keda me tunneme inimhingede all on vaid kristlikku. Küsiksin siinkohal, kas see head kuulajad on teie jaoks lohutav või morjendab jutt. Ja kui elu mõne organismi ära sööb, ei ole see filo geneetilises plaanis midagi morjendavad. Jah, seoses filo geneesiga kõneles Kunnus veel sellest, et elu puhul tuleb jälgida kahte tasandit. Esmalt filo geneetilist tasandit mis viitab kogu elu arenemisele maailmas. See on meie nii-öelda geneetiline pärand. Ja siis on ontogeneetiline tasand, mis vastab ühe organismi arengule selle elu sees. Piltlikult öeldes on filo geneetiline pärand iga inimese selgroog. Need on meie kõige fundamentaalsemad aistingud, mida endaga mitu miljardit aastat oleme kaasas kandnud. See tähendab seda, et iga inimese esivanem on bioloogilises mõttes see maailma kõige esimene elukandja. See filo geneetiline pärand, muuhulgas meie meeltesse sisse kirjutanud kõikvõimalikud turvatundega seonduvad aistingud. Nii kõneles Kunnus näiteks sellest, et väikesed nunnud olevused, beebid, karu, mammid, koerapojad kutsuvad kõige vähem esile ebamugavustunnet. Ja selline tunne on soojavereliste imetajate liikideülene. See põhjendan näiteks seda, kuidas hundipered on üles kasvatanud inimlapsi ja nii edasi. Oli ju ka äsja Eestis selline näide, kus vanemad olid oma lapsed hüljanud keldrisse koos koertega elama. Jätnud need kutsud, võtsid need nunnud beebid ilusti omaks. Nunnu töötab. Vaadake või Eurovisiooni konkursil osalejaid, Tiima pila on Ott Lepland, Koit Toome lordi jah, lordi täielik vastand turvalistele nunnu nägudele aga samas sama mündi teine külg. Tõestus selle kohta, et Euroopa üldrahvalik kriitiline meel on siiski tugev ja pideva haistingulise elu kõrval pööratakse teataval määral tähelepanuga mõtlemisele. Mõtlemine on bioloogilises võtmes haistingulise pärilikkuse, aga ka õppimise vastand. Õpitakse selleks, et saada hakkama õpetaja poolt läbi elatud situatsioonides. Et usaldada pärimust. Mõtlemine aga hülgab pärimuse ja läheb avastama uut, kaardistamata ala. Asjata ei öelnud Sokrates, et kui hakkame filosofeerima, siis hülgame ühtlasi ka haistingud ja läheme tajutagusesse maailma sinna, kus mõeldakse. Ja siit minu küsimus EKA kohta. Mõned kuud tagasi kirjutasime Õpetajate lehes, et Ekat võiks vaadelda kui kuninga narri kelle ülesandeks on valitsejale välja pahvatada kogu mürgine tõde. Selle tõe valdamiseks tuleb mõelda, tuleb osata mõelda ja hästi palju mõelda ja lugeda. Kas see on praegu nii, kas EKA mõtleb? Ma kardan, et see ei ole nii. Eka mulle tundub, on praegusel hetkel muidugi raskete olude ja kokku sattumast sunnil pigem üks suur filo, geneetiline parandushunnik, mis vappub ja suriseb miljoni aastastest traditsioonidest, kunstist, tarbekunstist, maagiast, haistudesti, haistingutest, kuid mis ei esine iseseisva organismina selle suure geneetilise koodi rägastikus. Nii näiteks argumenteerin hetkele Eka oma uue hoone ehitamist Tartu maantee krundile sõnadega. Et me oleme ju siin alati olnud. Kõlab nagu peaks elu ennast kellelegi ess kaitsma sõnadega ma olen ju siin maa peal alati olnud. Tekib küsimus, kumb sa siiski oled, kas organism või elu ja juhul, kui sina, Eka ütled, et sa oled elu, võid olla kindel, et suur elu on sind oma lõputute teiste organismide näol nahka pistnud. Et sinust kusagil mujal uus organism formuleeruks kunagi. See oli nüüd ehk natuke hirmutav, surmakuulutav jutt. Aga samas nagu sai öeldud, surma pole olemas bioloogilises plaanis või kui on, siis ainult üks kord siin maamuna peal. Siin maamuna peal on vaid erinevad isendid ja sellega seoses tahaksingi öelda, et EKA lähiaastatel õpetajatel on turjal tohutu paine seista välja ühe organismi erakordsuse jevitaalsuse eest. Seega tase festival on ülimalt oluline aruanne akadeemia kohta ning järgneva kuu aja jooksul toimuval võib olla suur tähendus eesti kunstikultuuri järgneva 100 aasta plaanis. Seega head kuulajad, jalad alla ja minge näitustele, sest näitus on plahvatus, mis sünnib kunstniku teose Pattaya koostes. Millistele näitustele minna? Teeksin siinkohal väikese ülevaate, millised näitused TASE raames toimuvad. Võib-olla alustuseks sellel laupäeval toimub kultuurikatlas ERKI moeshow mis tähendab, et 32 noort moeloojat toovad teie ette moe uued tuuled. Ja ERKI moe-showga seoses toimuvad ka erinevad üritused lokaalis vabadus, lähemalt saateprogrammiga tutvuda aadressil Erki punkt Artun, teen selle aasta Tase keskne näitus toimub esimesest juunist kuni seitsmeteistkümnenda juunini rüütelkonna hoones. Seal astuvad üles EKA vabade kunstide ja disainiteaduskonna magistriõppe lõpetajad, kokku umbes siis 30 magistrandi. Lisaks toimub arhitektuuriteaduskonna magistritööde lõpunäitus disaini- ja arhitektuurigaleriis ajavahemikul kuuendast juunist kuni 23. juunini kunstikultuuri teaduskonna, bakalaureuse-magistri- ja doktoriõppe kirjalike lõputöödega aga huviline, tutvuda juunikuu vältel EKA raamatukogus Estonia puiestee seitse. Lisaks eelpool nimetatutele toimub üle linna veel kümmekond erinevat näitust, mille kohta leiate täpsemat infot TASE koduleheküljelt. Tase punkt Artun poee. Ja Omalt poolt rõhutaksin veel kindlasti lõputööde avalike kaitsmise, milles rõhutaksin inimesi osavõtta. Kaitsmised toimuvad igapäevaselt juuni kahel esimesel nädalal. Magistritööde kaitsmised toimuvad sealjuures enamasti rüütelkonna hoones. Täpsemat infot kaitsmete kohta leiate samuti TASE koduleheküljelt. Aitäh kuulamast. Kohtumiseni juunis. Täna, mul on hea meel tervitada stuudios linastavat. Alina õppis mõned aastad tagasi Londonis Central Saint maadinsi kolledžis Kunstikriitikuks kuraatoriks ja korraldas seal näituseid. Ja nüüd on vähemalt poole kohaga tagasi Tallinnas. Töötab tehnika Kasela galeriis galeristina. Ja miks mina sind täna siia kutsunud olen? Sooviks rääkida sinuga projektist nimega ateljeed visiidid mille korraldaja ehk koordineerija sa oled. Ja lühidalt kuulajatele tutvustada, siis ateljeed. Visiidid kujutab endast projekti, mille puhul viis kriitikut kuraatorid kunstiteadlast külastavad järgneva poole aasta jooksul või siis aasta jooksul kümmet kunstnikku kellega kõneldakse kunstniku elust näituste vahepeal. Nii et Drealina, kas ma seni olen kõik õigesti öeldud? Enam-vähem ma ütlesin Temniga galeriis ja ka Olga eile ka avatud Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus mõlemas kohas. Ma olen projektipõhiselt, et ma ei tea, kes galeristi on õige sõna, see ateljeed, visiitide projekt kuulub sinna Eesti kaasaegse arenduskeskuse alla hetkel. Aga muidu jah, ütlesid õigesti, et see projekt, mis tuleb vaadata kunstnike tegevust et nii-öelda nende näitustepõhiselt või see, mida on ühiskonnas nagu näha, mis ongi Eestis pigem näitused, mille kohta siis kas kirjutatakse või ei kirjutata ja kui ei kirjuta, et siis sinu tegevus jääb palliski selle radari alla. Et minu see eesmärk oli algatada projekt, mis käsitleks kunsti tegemist, kui ikka pidavat protsessi ja vaataks, kuidas toimib kogu aeg. Ma saan aru, et seega projekt sündis millegi puuduva asendamisest, mille kuuega, aga kust see mõte tuli, vec, kus sa oled midagi sarnast näinud või? Ma olen üritanud seda teha kunagi Londonis algesteste lihtsalt siis ma elasin ühe kunstnikuga samas korteris ja tema ateljee oligi tema toas, aga see oli päris hull koht, et see oligi pigem ateljee kui tema tuba, kus madrats seisis seinavastased panidele maha, kui ta läks magama, aga muidu ta maalis seal siis. Ma lihtsalt tegin sellest pilte ja noh, temaga ma niikuinii rääkisin hästi palju ja ja mulle tundusid rääkimine ja nagu kunstis mõtlemine, arutamine, see koosolemine, nii suur osa sellest kunsti tegemisest nagu kunstnikuks või kunstikriitikuks või ükskõik kelleks olemiseks mis on väga oluline ja mulle mulle tundus, kui ma tulin siia, ma sain aru, et osa nagu justkui puudub, et kui parasjagu keegi kuraator või kriitik on kellelegiga sõber, siis ta loomulikult suhtleb ja teab ja ja kuidagi osaleb selle kunstniku elus mingis mõttes. Aga siis võib-olla ma ei, ma ei oska välja, kuna mina ei ole sihukeses positsioonis, võib-olla nii tihti, aga mulle tundub, et võib-olla niisugune positsioon on ka natuke kompromiteeritud oma sõbrale, võib-olla Hitle kõikjal ise arvad või? Võib-olla ütled, ei tea ka, aga, aga minu mõte oli selles, et algatada mingisugune infovahetus, kus nii need inimesed, kes käivad seal ateljeedes, kui nii need, kelle juures käiakse, saaksid tagasisidet sellele, mis nad mõtlevad ja et kuidagi mingisugust dialoogi, et ah, mina kriitikuna lähen kunstniku juurde, hakka ütlema, mis on nagu õige viis kunsti tehes ei ole üldse see. Ja ma arvan, et mina olen ise käinud juba viiel kunstnikul külas ja ja siiamaani on iga kord osutunud väga huvitavaks kogemuseks. Ma olen ise midagi õppinud Mõen raamatuid soovitanud mulle soovitatud raamatuid vastu, et see käib pidev sihuke vahetus, mis ongi selle mõte. Aga kes need viis kriitikut, kuraatorit ja kunstiteadlast on ja mille alusel sa need inimesed välja valisid? Ma arvan, et see projekt on praegu sellises algstaadiumis, kus kõik on võetud enesestmõistetavalt niisugused noh, esimesed asjad, mis tulevad pähe ja kuidagi nendest alustada või siukseid lollikindlalt sellised variandid nii kunstnike kui ka külastajate puhul, et ma teadsin, et need inimesed on juba midagi teinud, et nende, kas tööd või nende praktika on huvitav oskavad midagi, nagu selle kohta öelda. Need on huvitatud sellest projektist. Et siis nii valisingi, jaa, muidugi küsisin soovitusi ka mujalt. Et see ei oleks ainult minu arvamusel põhinev valik, et alguses ma siis valisin need inimesed, kes võiksid külas käia, kelleks üks olen mina, teisegi, sa oled sina ise. Kolmandaks on Anders Härm, kes EKKM-i tegevkuraatorikriitik siis on Hanno Soans, kes on ka kriitikuna tuntud ja siselingard, kes on galeristi. Ja siis me tulime kõik kokku, istusime maha, Elinitist ei ande meiega kohtumisel, aga siis me valisime 10 inimest, kellest võiks alustades seda ei olnud võimalik teha niimoodi teatud niisuguse võimaluse, et kõik võiksid soovitada, kuna see projekt, et on uus ja kõige õigem oligi halvustada, seda niimoodi, et me ise infitseerime mingisugused kohtumised ja vaatame, kuidas läheb. Aga samas ta on suht avatud selles mõttes, et kui projekti jooksul me näeme, et ah, on jälle kerkinud keegi, kelle juurde tahaks minna, kellega rääkida, siis see on täiesti võimalik, et selle inimese juurde ka minnakse ja räägitakse tema retsen. Pigem sellise ateljees krediitide formaadi tutvustamine, kui sihuke kindlate raamidega projekt, et üldse seda praktikat kuidagi julgustada. See oli mõte. Kes on need kunstnikud, kes on välja valitud, kelle juures nüüd hakkame käima? Ma räägin mõnedest, kelle juures ma näiteks ise olen käinud juba näiteks üheksa oli skulptor Edith Karlson, kelle näitus varsti tulen tulemas ja tema stuudio peatänaval, seal ma olen käinud ise juba ja need pildid on ka veebis juba olemas siis Laura Toots, kes Fotograafiat vist õppinud, aga tema praktika suht mitmekesine siis toomast, et las kes on installatsiooni, kuigi kontseptuaalse praktikaga võiks öelda kunstnik Jaanus Samma kes on ka jällegi nii mitmes formaadis töötav kunstnik ja Martvaine, kelle juures ma käisin telliskivis, kes on maalija ja need on ainult mõned, et seal viis veel, kelle juurde ma veel pole jõudnud. Mulle tundub, et kõige olulisem selle projekti puhul ongi selle kultuuri autokommunikatsioon enesega suhtlemine, enese lahtiharutamine, mis toimub, kus toimub, kes teeb ja kõige laiemalt, mulle tundub, et eesti kultuuris on sellest puudu, igaüks kusagil nokitseb. Aga dialoogi igal tasandil napib. Aga kui sa nüüd nende viie esimesega oled kohtunud, mina mõnega juba siis mis seal nende kunstnike vastukaja olnud ja kuidas nemad on siin näiteks vastu võtnud ja selle formaadiga suhestanud? Olime väga teadlikud sellest, kui me alustasime seda projekti. Igal kunstnikul ei ole ateljeed, pigem sihuke märksõna, et ütleks, et koht, kus need töötavad, see on huvitav. Aga samas pigem on rohkem huvitab see, kuidas nad töötavad ja mis selle protsessi taga on, et siis mõne kunstniku juurde ma tõesti läksin ateljeesse ja mõne kunstnikuga ma lihtsalt kohtusin kohvikus või siis galeriis ja nii edasi. Täitsa oleneb, iga kord on erinev mõne kunstnikuga, ma tean, et ma lähen kohe, alustan vestlust ja mõne kunstnikuga ma tean, et mind pigem huvitaks tollel hetkel see ateljee ja lihtsalt teha pilte. Et jällegi nende inimestega, kellega ma olen juba natuke tuttav tavaliselt nagu üritan kohe vestlust alustada, jätta, lindistada, sealt edasi kuidagi meili teel jätkata ja nii edasi nende inimestega, kellega ma ei ole tuttav, ma pigem Lähed nagu külla ja olen natuke ettevaatlik ka sellepärast, et see nende endal nagu isiklik ruum ja, ja sinna kuidagi sisse tungida ja niimoodi on, see on väga delikaatne situatsioon, mulle tundub aga siis see täitsa olemas, tähendab inimestest ja oleneb sellest, kuidas jutt hakkab minema ja, ja aitäh, siiamaani on see läinud minul väga hästi. Et igal juhul mingit vestlust on võimalik inimestega saavutada ja ja isegi rohkem, kui ma oleks arvanud alguses. Mulle see vestlaste hargnemis mõte meeldib, et näiteks kui tekib ühe kunstnikuga selline pikem meilivestluse. Mulle meenub sellega üks tuttav, kes on kord kuus, saadab kõikide endale sõpradele pika kirja, kus on kirjas 20 erinevat žanri ja siis selle kohta mingisugused viited artiklitele, mis ta kuu aja jooksul on leidnud, mida ta soovitab justkui kõigil sellise lugemissoovituse kuuks ajaks. Aga kuhu selle projektiga sihtida? Ma saan aru, et see on hästi protsessikeskne, selline pidev vestlemine, arutlemine. Aga kas on ka mingisugused eesmärgid seotud raamatu näol või kokkusaamiste näol või? Sul on täitsa õigus, et kõige suurem eesmärk on see protsess, mis on minu arust juba algatatud ja ma loodan, et ta lihtsalt võtab rohkem jõudu ja inimesed hakkavad kokku saama projektiväliselt. Et see ei ole niisugune projekt, mida tahaks nagu omad aastaid ja aastaid keskuse all või meie enda nime all või nii edasi, ma, ma arvan, et see on lihtsalt see, et inimesed saaksid selle formaadiga tuttavaks ja siis ise teeksid seda sama, et see mõte ei ole ainult kriitikute kunstnike vahelises suhte arendamine, vaid ka kriitikute enda ja Te olite ristide enda vahel ka, et selleks on küll plaanitud kokku saada mõne aja pärast, kui me oleme kõik näinud nende kunstnike ateljeesid või vestele nendega, siis on plaaniks kokku saada ka omavahel. Ja siis võib-olla teha sihuke arutelu ja lindistada, vaadata, mis mõtted meil on üldse tekkinud, aga samas plaaniks on jällegi vältida sellist tühja juttu, et noh, mis see Eesti kunsti seisan vaid vaadata nagu pigem väga nüüdsetel näidetel ja kriitilise pilguga ja siis sul on täiesti võtta neid näiteid, et kõik käisime ühel ja samal kunstnikul külas, siis me muidugi saame kuidagi võrrelda ja vaadata seda, mis seal on toimunud ja mis mõtted on tekkinud. Ja muidugi, kui kõik läheb nii, nagu plaanis on, siis plaanis oli küll panna kokku üks raamat, mis kajastaks mõned hetkel selle projektist. Jällegi, võib-olla see niisugune 10 kunstnikku, viis kriitikuid sihuke kindel formaat on võib-olla midagi, mis mind nagu vähem huvitaks, tahaks jällegi kriitilisete loominguliselt, et läheneda selle raamatutegemisele ka mitte jällegi sihuke tühi promomaterjal, vaid mingisuguse dialoogi kajastus ja vaadata, kuidas nagu kokku panna mingi raamat, mis võiks olla kas dokument sellest ajast või, või siis heal juhul oleks ta nagu dialoogi alustaja või, või siis päästa või või näide ühest dialoogist, mis on tekkinud mille juurde minna, millest saab nagu edasi areneda kuidagi. Seni sina oled kohtunud viie kunstnikuga kas sa julgeksid või sooviksid nende viie kohtumise põhjal ka mingisuguseid üldistusi juba teha, et kas sa oled kohanud sarnaseid probleeme, küsimusi? Üldistada ei tahaks, sellepärast et see võib olla minu jaoks ei ole nii oluline mingisuguseid trende näha, nii väga sellest protsessist väit läheneda iga inimesele nagu eraldi ja muidugi mina lähen ka sinna eraldi inimesena, mul on mingisugused asjad, mis mind kunstis huvitavad, mingisugused probleemid, mida ma üritan iseenda jaoks lahendada ja muidugi need tulevad vestluses alati üles. Ma lähen sinna sellepärast, et on mingeid raamatuid, näiteks mida ma olen lugenud ja ma tahan jagada seda teadmist või seda raamatut või või siis sellest hiljem ka rääkida. Ja iga kord see oli väga erinev, et ma ei oskaks nagu üldistada. Võib-olla pigem ei tahaks ka üldistele, ma võin öelda seda, et pettuda mul ei tulnud selles projektis, et ma olen suht skeptiline inimene, üldiselt ma lähenen nagu projektile, et ma ei taha oodata hästi palju ja siis pettuda, aga siin varsti tulid niisugused väga meeldivad üllatused. Kui sa lähed kellelegi ateljeesse ja sa näed, et inimesed töötavad täiesti väga huvitavate asjade kallal või nende töötlemisviis on väga huvitav või noh, see suhtumine, mis inimestel on kunstitegemisse huvitav minema. Võtame siinkohal jutu kokku ja kui kuulajatel nüüd tekkis huvi selle projekti vastu ja tahaksid seda nii-öelda jälgede kõrval, siis hetkel on vist kõige parem võimalus selleks blogi visiidid don't vaegDresduncts kamm. Aga suur aitäh sulle, et sa tulid siia ja kohtumiseni mõnes järgmises. Aitäh, aitäh sulle. Postkolonialismi mõistestikki paradigma on Eesti humanitaarteaduslikus enesekäsitluses võrdlemisi uus aga väga ruttu ja laialdaselt levib lähenemine, mis on märkimisväärselt mõjutamas väljakujunenud väärtushinnanguid. Kui 2009. aastal ilmus kogumik 20. sajandi mõttevoolud, mis sisaldas ka artiklit postkolonialismi, st siis küsiti veel mõnevõrra kahtlevalt, kas ja mida postkolonialismi teooria aga Eesti kontekstis teha, on aga Tiit Hennoste väga palju vastukaja tekitanud käsitlus Noor-Eesti püüetest eurooplasteks saada, kui enesekolonialiseerimisest tõestas, et kolonialismi mõistestik on potentsiaalselt väga viljakas võimaldades täiesti uutmoodi kriitilist positsiooni mis on näiteks ka kunstiministeeriumile kaastööd teinud Triin Tulgiste, viinud mõttele käsitleda Wizarite tegevust 60.-te lõpus kui enesekolonisatsiooni. Kuid laiemalt koorub siit välja küsimus koguiseseisvumisjärgse kunstiajaloo, kirjutas ideoloogiliste aluste järele, mida just kolonialismi mõistestik värskes valguses kriitiliselt hinnata võimaldada. Tanel Randeri näitus tikuna lisa. Eestis on deegolonialiseeriv pilk meie aktuaalsele identiteedile. Siinkõnelejale tunduvad Randeri lähtepunktidest kõige huvitavamad väide, et Eesti on marginaliseerunud oma Ida-Euroopa identiteedi määratledes end mitte kui Baltikumi osa vaid kui skandinaavia. Ning et suurem osa eesti identiteediloomest baseerub russofoobia all, mis, nagu Rander möönab, on küll võib-olla pragmaatiline ent hirmul ei saa rajada adekvaatset identiteeti. Palusin Tanel Randeri näituse lõpupäeval mikrofoni juurde, aitäh, et oma lähtepunkte natuke laiemalt avaks. Tere, Tanel. Tere sul lõppes just Y galeriis näitus kolonni saestis. Mina teadsin varasemast ennekõike läbi Expiga koos tehtud asjade koos Erki luugiga tehtud projektidega näituseprojekti Y galeriis ja haa nutt, kui ma ei eksi linnagaleriis, mis olid siuksed, tugevam Ma teeks pidunnetusega selles mõttes võrdlemisi hermeetilise, et seal oli sellist veidrat poeetikat võrdlemisi sellised, ma tahaks öelda nagu suletud suletud ma ütlen selles kontekstis, et mulle tundub, et su just äsja lõppenud näitus oli nagu avatum et sealse suletus mõiste, aga ma arvan, et see on adekvaatne. Samas on säilinud sul selline keskkonna uurimuslikus või et Deczpon väga-väga keskkonnatundlik. Sinu uuem projekt on ka väga keskkonnakeskne, aga tugev poliitilisem poliitiline noot on sees võrreldes varasemate asjadega. Et kas sa natuke avaksid seda teemamuutust, milles nihe, nagu tuleneb, miks sa nii tegid? Kollane asjadesse on tegelikult ju põhineb loominguliselt doktoritööde, kas juba seetõttu ma pidin nagu mingisuguse väga kindla otsuse tegema, kuidas ma oma tegevust kommunikeerinud? Selles keskkonnas oleks väga raske tegeleda nii-öelda selle Expiga, mis on selline dist sotsiaalne ja isegi nagu niivõrd antisotsiaalne, et ei tegele selle fakti tutvustamisega isegi mitte, et ta ei ole eksplitsiitset selline suletud süsteem, vaid ta ignoreerib kõiki kommunikatsiooni nii-öelda reisijaid ei salata ennast lahti. Et seda oleks raske jätkata loomingulise uurimistöö kontekstis. Nagu ma alustasin seda uurimistööga, siis ma valisin selleks lähtepunktiks keskkonnaesteetika ja psühhogeograafia ja nende distsipliinide raames. Nagu tehtud looming oleks kommunikeeritult tõenäoliselt selline võib-olla et esteetiline ja võib-olla selline klassikaline postmodernism ja kuidagi need tingimused kuidagi ei rahulda mind, seal jääb midagi puudu. Miks ma hakkasin nagu loomingulist doktoritööd tegema, oli ka see, et ma olin teinud sellise tugevalt keskkonna esteetilise suunaga phenomena loogilise suunaga magistritöö ekas magistrinäituse nimega genees ja ja sealt edasi nii-öelda mul jäid üles sellised küsimused, mis viitasid sellisele minu huviorbiidi sotsiaalsele ümbrusele või sotsiaalsele tähendusele, millest ei saa üle ega ümber mingitele teemadele, milles sugu meile ei meeldi, mõelda Meile võib-olla ei meeldi rääkida meile, kes me armastame, võib-olla mingid keskkonda või tahame nii-öelda täieliku autentsuse Poola niimoodi pürgida. Eksperimenteeris, mis need küsimused tunduvad meile võib-olla päevapoliitilised mulle vähemalt tundusid esialgu päevapoliitiliselt tülgastavad ja ma püüdsin neid nagu mitu aastat põhimõtteliselt teadlikult ignoreerida siis näitused, mis me luugiga tegime, see raamat, mis luugiga kirjutasime, peagi ilmub need on sellest ajast, kas te need, need ei ole kommunikatiivselt. Et see vahetus kommunikatiivse on sul ühelt poolt nagu selline puhtpragmaatiline otsus, et see tuleneb nagu sellest formaadist, mille raamesse doktoritöö näol oled sunnitud töötama, aga nüüd selle kommunikatiivsuses saavuta, peaasi et sa oled nagu kolonialismi mõiste. Ütleme siis nagu sellise kolonialismi organisatsiooni ja oma näituse pealkiri on seal ka nagu peegolonisatsioon. Et sa oled realismi mõiste võtnud, kus sul see kolonialismi võttestik, nagu tähendab see, see on ühelt poolt kommunikatiivsem, seda tõestas see näitus haka. Miks sa just selle nii-öelda paradigma valisid, mille raames töötada? Noh, raske on öelda, kas ma valisin paradigmadest mingis mõttes tekkudeni, realistlik mõtlemine välistab paradigma nii-öelda retoorilistes mõttes isegi et see ei ole selline postmodernistlik situatsioon, kus sa sellise tarbiva inimesena oled justkui supermarketis sure leti ees, kus sa valid ühte ja teist ja kolmandat, et ühe paradigma paradigma vahel kaalud seal ja nii edasi. Et need probleemid nii-öelda, mis mul nagu selle siis eksperimenteerima tegevuse käigus nagu pidevalt mind saatsid ja tegelikult, mis on nagu minu enda fooniks ka seal üldse tegevusest kunstnikuna see, kus ma tulin, kunsti, see valdkond et selle taga on selline protest ja kriitika väga tugev, tegelikult kriitiline alus, miks ma hakkasin kunstiga tegelema ja seetõttu nii-öelda postkolonialismi teooria ühest küljest tegeleb väga paljude nende probleemidega, mis mind on häirinud. Ja teiseks, postkolonialismi teooria enese häiriv element, ehk siis selline läänekesksuse postmodernistlikus on ka aluseks sellele, et mind inspireerisid Walter Minyodo dekolonalistlikud tekstid. Et see on minu, selle näituse võib-olla selline inspiratsiooniallikas peale siis minu selle doktoritöö Viinis asuva juhendaja Need on mind inspireerinud konkreetselt näidanud, et selles peitub mingi võimalus mingiks väljapääsuks vähemalt mingiks liikumiseks mingi väljapääsu suunas. Nüüd rääkides sellest nii-öelda väljapääsust kohe siia otsa, siis et mindset bee kolonialismi mõiste iseenesest väga köidavad. Ma ei ole väga palju kolonialismi mehhanismi nagu sellise teoreetilise külje kohustus kokku puutunud rohkem kui kui viimasel ajal osaliselt seoses sinu näitusega osaliselt ka seoses ühe teise kolleegi katsetega käsitleda pisaraid. Selliseid enesekolonialismi kontekstis on siis Tiit Hennoste poolt kasutusele võetud enesekolonialismi mõiste, millega seoses suur Eestiga. Et kas teeb kolonialismi mõiste, mis on sinu näituse pealkirjaks ja mingis mõttes nagu selliseks ideeliseks keskteljeks. Kas deegolonalismi mõiste on nagu selline kolonialismi teoorias nagu laialt kasutusel või see kloonisid seal ise, kui sa mõistad? Tikkudoniaalsus tuleb deegoloniseerimisest, see on postkommunistlikus retoorikas olnud kasutusel seoses näiteks koloniseeritud riikide nii-öelda taastamisega või siis nii-öelda deegoloniseerimisega ehk siis koloniaalvõimu eemaldamisega ja mingisuguse iseseisvus autentsuse poola pürgimisega just näiteks Aafrika kontekstis dekordsenseerima. Aga deegoloniaalsus on midagi muud kui deegoloniseerimine deegoloniaalsus. Sellest on rääkinud Valterminiodoja madinat lossonova kaks autorit, kelle tekstid, hind on palju inspireerinud, tegelema, oluliseks pean ja põhimõtteliselt nemad näevad, et seda sellise mõtteviisina, millel puudub põhimõtteliselt mingi positiivne programm, mis on tugevalt kriitiline kõikide nii-öelda kolonialistlike kihtide suhtes, mis nagu mingisuguses huviorbiidis nagu esile tulevad. Kui mingisugusest pinnast nii-öelda mõelda, nagu näiteks viimases metises kirjutanud devitsiooni moor rääkinud, et maailmas ei ole mitte ühtegi mitte koloniseeritud ruutmeetrit siis see tähendab, et kui me räägime üldse keskkonnast ja mingisugustest kohtadest, siis paratamatult selle nii-öelda sotsiaalpoliitiline kontekst hõlmab kolonialismi. Kuidas ma nii-öelda oskan üldse mingist kohast või maastikust või keskkonnast rääkida, mille alusel need ilmnevad keeles teadmistes sellised kolonalistlikud kihid ja tikud organism on selline negatiivne mõttesuund, mis esitab küsimusi ja hüpoteese ja ta on selline progresseeruv kui selline pidevas muutumises olev ilmastaatikatav, ilma sellise positiivse programmitamate suund. Kui me nüüd kolonalistlikud praktikat võtame, humanistlikud kihistused, vabandust, ma seal sinu näituse konteksti ja sealt tulenevad siis Eesti kontekstis SA konkreetselt tegeled Eestiga ja veel kuidagi lähemalt, kohati ka Tartuga et siis lihtsalt nagu konkreetsemalt välja joonistada, siis ühelt poolt on selline nõukogude periood, Nõukogude Liit kui koloniaalvõim ja siis nagu sellest vabanemine, eks ole, siis nagu sellest jäänud traumad. Ja teiselt poolt sa viitad ka väga otseselt kohe sellisele ütleme siis nagu baltisaksa traditsioonile. Ja siis näiteks siin videos 1983, kus sul üks filmidest, mida sa selle video raames ära kasutad, on ohuks August Gailiti Nipernaadi ekraniseering. Sa mingis mõttes sellele, kuidas läbi nõukogude aja uity alal mingisugust sellist 19. sajandi romantilist kuvandit maaelust ja sealtkaudu nagu identiteedist sellest identiteedist ja selle kadumisest on kirjutanud ju Valdur Mikita, näiteks viimati Postimehes oli väga pikkinud konstruktiivne artikkel ja kusjuures ta on ka hakanud kasutama ju kolonialismi mõistet nendega paeldus selle juures. Sest varem on tema lähenemine olnud selline kas keeleteaduslik või semiootiline ja nippe täna oli puhul nende kihtide puhul siis Viivi Luik raamatus Varjuteater kirjutas, et kui suured impeeriumid, nagu näiteks Austria-Ungari impeerium kokku kukkusid siis läksid need impeeriumid. Nende impeeriumide vaim läks inimeste verre. Samamoodi juhtus Eestiga, kui Eesti riik kadus maailmakaardilt, siis läks eesti vaim eestlaste ja ma arvan, et see kogudus tervikuna, see varjuteater, raamat isenesest, mis oleks äärmiselt problemaatiline. Aga ma olen nende mõttekäikudega nõus ühel tingimusel piirdunud mõttekäikudega sellistel tingimustel, kui tunnistada, et Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise läks selle vaim inimeste verre, kus see püsib ka praegu. Ja seda tuleks tõsiselt võtta, seda tuleks võtta kui võib-olla sellist väljakutset, et nii-öelda taas mõelda mineviku üle ja nii-öelda nõukogudekogemusele sellise kogemuse üle, mida lääne ühiskond ei ole kunagi nagu läbi elanud ja mis on minu meelest nagu tohutu eelis. Ma iseenda puhul tunnetan seda tohutu eelis võrreldes läänega. Ja näiteks kihtidest on nii palju, näiteks et näitusel oli siis fookusesse võetud raadipiirkond, mis on praegu väga tugev selline tundlik, identiteedipoliitiline pinnas, kus on need kihid väga hästi, tulevad välja. Esiteks Tsaari-Venemaa-aegne mõis radimõis, osaliselt siis tsaariimpeerium, teisest küljest siis Patti sakslaste kohalolek Eestis selle impeeriumi raames. Kolmandaks siis nõukogude okupatsioon seal siis selle suure lennuväljaga. Ja neljandaks enese kolonalistlik, selline globaalkapitalismi sissetung mis puudutab just ERMi memorfildi projekti, mida nad tahavad ehitada sellele nii-öelda tundlikule, pinnasele, millega nad soovivad ja nüüd on mingis mõttes teikoloniseerida selle või kuidagipidi, nagu rehabiliteerida selle nii-öelda hirmsa postsovjetliku tühermaa, mis on siis nagu see Raadi lennuväli, mis väga sümptomaatiliselt hakkas üheksakümnendatel aastatel auto turufunktsiooni täitma. Kusjuures täiesti paralleeli võib tõmmata näiteks Vabaduse platsiga Tallinnasse, mis algselt oli väga palju pühendatud autodele, seal oli parkla ja seal käidi nii-öelda Moskva kohviku Esparutamas uhketeni Mosiinidega sellise, mis nagu vabadusega esmajärjekorras ette võeti. Ja teiseks, siis noh, see, mis nüüd nüüd üritatakse sinna siis vina üritati ehitada siis sellist Fansid hoonet Pariisist disainitud tohutute korralduslike kuludega ja isegi kui seda veebsaiti vaadata Ermil seda projekti sealt siis vilksatab lausa Luis Božoa ämblik. Ühel ühel pildil ma ei tea, mis kaalutlustel see sisse on pandud, kas nad tõsiselt siis kaalunud seda skulptuuri siia püstitada seoses selle projektiga. Et see lõhnab nagu ilmselgelt sellise modernistliku lääne või siis nagu mingis mõttes Lääne kaasaegse kunsti ja siis kaasaegse arhitektuuri nagu sissevoolu järele ja selle sissevoolu, nagu siis noh, selline autor või kandja on siis kohalike ennast koloniseeriv rahvusriik. Mis siis üritab mingis mõttes ennast oma võimu taastoota läbi oma ajaloo nii-öelda ajaloo refekteerimise läbi sellise institutsiooni nagu ERM. Igal rahvusriigil peab olema oma muuseum, mingisugune konkreetne visuaalne ajalugu, mis käib kaasas kõrgtehnoloogia arenguga. Ma näen kogu rahvuslust ja mitte ainult rahvuslust, vaid, vaid üleüldse rahvusriigi identiteeti kui globaalkapitalistlikku toodangut mingis mõttes. Rahvusriik kui selline kapitalistlik väljamõeldis. Ta toetub mingisugustele ajaloolistele teadmistele ajaloolistele andmetele, ajaloolisele järjepidevuse oled ajaloo kaudu, legitimeerib tähendaski juriidiliselt nii-öelda rahvusriik, noh nagu Eestis oli, oli okupatsioone ja eksiilvalitsus vahepeal ja noh, selline ühesõnaga paberite peal vormistatud selline konstruktsioon sellest streigist ülejäänu siis see, mis nüüd juriidilisest raamistikust järele jääb, on siis mingisugune rahvusteadvus mida nakatud siis nagu looma läbi kultuuri ja nii edasi, et, et see on väga huvitav, et osaliselt seda rahvusteadust loodi ka nõukogude ajal. Aga kui palju on selle üle mõeldud, et millist eesmärki nõukogude ajal toodetud näiteks filmid tegelikult kandsid, et need olid ju nõukogude aja filmid, see oli ju nõukogude aeg ja see oli nii-öelda nõukogude aegne kohalike elutunnetus siin. Et hoopis teine lähenemine on nagu see, et, et mõelda, et oot, oli tohutu allasurutud ja tohutu ootus vabadus, ootus ja, ja nii-öelda noh, mingisugune niukene, täielik pimedus, et need olid nagu mingid tulukesed, mis selles pimeduses aitasid hakkama saada või seda sotsiaalteistmoodi, et see oli osa inimeste elust, oli nõukogude aeg paljude inimeste elust, kes praegu on aktiivse poliitikud. Enamus nende aktiivsete poliitikute elust möödus nõukogude ajal, nad on tehtud nõukogude ajal, need inimesed ja põhimõtteliselt nende suurem osa nende identiteedist pärineb nendest maastikest, sealt homonäitusel, mitte tööga ja ka nii-öelda pressitekstis viitab sellele, kuidas ka praegu oma jutus viited korduvalt sellele, kuidas selline Ida-Euroopa identiteet on nagu marginaliseeritud. Ma saan sellest nagu mõttekäigust nagu aru, aga aga mind huvitabki see, kuhu sa selle viitega nagu jõudude võtame kas või sellesama konkreetse hirmi nagu näite bioloog poolt sõnastada, mida püütakse teha, et siis õigus, et see on väga nagu tundlik piirkond seotud, nii, sind baltisaksa traditsioon on seal olemas siis muidugi vabadusele järgselt, et see hoone on kunagi antud hirmile, eks ole, saadav apelleerida kõrvide esimese vabariigi ajal, et et sellepärast on vaja sinna teha. Ja nüüd siis arhitektuuriline lahendus, mis sinna tehtud on, on siis selline hea maitsega, kaasaegne kunst selliseid modernistliku joontega, aga mis samas sümboolselt nagu on lennuvälja nagu kujuga, viidates ka teadlikult tagasi sellele isegi kui seda nii-öelda detailplaneeringut vaadata, kuidas seal mingit teede asjad jooksevad seal nagu tunda, et lennuvälja olemus jääks sinna olles ka niimoodi linnulennult vaadates, et tehaksegi uus hoone, aga viidatakse tema siis nagu sellele nõukogude vete, selle koha nagu ajaloole kukkuma nendega niimoodi küsin, et mis sinu arvates oleks näiteks selline positiivne programm selles raames või? Mind just huvitab see, et Ida-Euroopa identiteedi nagu enesele tunnistamine või teadvustamine, et kuidas sa seda nagu väljendumas näed või? Ma ei näe seda mitte kuidagi väljenduma selles mõttes, et ma ei näe seda väljendumas muul viisil kui kriitilises mõtlemises, mida tuleks teha üha laialdasemalt mõtlemises, mingites suundades, mida ei ole seni eriti palju tehtud, noh, milleks olla näiteks Ida-Euroopa identiteet, millest põhimõtteliselt Eesti näiteks kaasaegse kunstiväli on praktiliselt väljas. Eesti ei osale näiteks mingisugustes diskursuses, mida peetakse Kesk-Euroopas ja endistes Jugoslaavia riikides seoses Ida-Euroopa identiteediga ei ole ilmunud siin eriti palju kirjandust, ei ole siin tehtud eriti palju nii-öelda mingisuguseid sündmusi või üritusi, mis oleksid nagu ka sillad mis kommunikeeriksid Ida-Euroopa riikidega. Ei ole näiteks suhtlusvõrgustiku või mingisugust kultuurilist võrgustikku, mis on teadlikult üles ehitatud Ida-Euroopale. Et minu eesmärk võib-olla kõige praktilisem nagu eesmärk või kõige positiivsem programm oleks näiteks see, kui, et sellesse hakataks üha rohkem mõtlema. Ja kui nii-öelda Eesti ja teised Balti riigid lülitaksid ennast nendesse diskursestesse mida peavad Kesk-Euroopa ja endise Jugoslaavia riigid. Ja minu eesmärk ongi üles kutsuda mingil moel mõtlema teisiti kui tehtud seni. Nii et sul on ennekõike selle mehe ERMi projekti juures tundub, et see ei kajasta ikkagi, et olenemata sellest, et ta nimi on juba Memory Field mäluväli, et ta justkui viitaks mälule, aga, aga ma saan aru sinu positsioonist ennekõike, et sa leiad, et ta ei tee seda noh, nagu adekvaatselt ei ta kommertsialiseerida selle mälu ta kommertsialiseerida ja muudab selle nii-öelda visuaalse tapetyydseks ja, ja juba see on väga sümptomaatiline, et selle raha selle ehitamiseks küsiti turismimeetme alt Euroopa Liidult ja see jäi nii-öelda meediakajastuse põhjal, see jäi siis rahast ilma, kuna noh, asukoht ei olnud väga atraktiivne potentsiaalsele turistile. Tähendab seda, et milleks me vajame üleüldse nii-öelda neid identiteete või neid mäluühikuid või visualiseeritud mälu. Et, et see ei ole tõsiseltvõetav, see on meelelahutus, see on turism ja tarbimine ja see jätab Ermist eeskätt nagu mulje nagu meelelahutusasutusest, nagu nagu on seda ahaa, keskus ja, ja mitmed teised igasugused kinod, Cinamon ja igasugused vaba aja veetmise keskused, millele ma viitan, ongi see, et selliseid asju nõuab nii-öelda globaalne võimumaatriks. Globaalkapitalism nõuab identiteediühikuid nõuab kaubastamist, et kuidagi peab kaubastama nii-öelda siis selle Eesti mingisuguse territoriaalse ühtsuse kuidagi peab sellel looma mingi väljundi, mis oleks praktiline nii-öelda, tooks turistid siia ja noh, selles suhtes, et selle ideoloogiline tähendus Konkreetsele suunale ja ma arvan, et noh see, et Toomas Hendrik Ilves ja veel poliitikud ja kaasa arvatud kunstipoliitikud või kunstiinstitutsioonide esindajad näiteks Sirje Helme on siis viidanud Eesti Põhja-Euroopa identiteedile. Et see ei ole sugugi rumal mõte seal põhjaidentiteet, see on pragmaatiline ja võib-olla majanduslikult kasulik või mingis mõttes majanduslikke prioriteete adekvaatselt Räplekteeriv. Aga ta on täiesti ebaadekvaatne mingites teistes tähendustes, kuivõrd ta praktiliselt ta põhineb hirmul russofoobia all ja sellisel pimedal hirmul ida suunas. Ja ma arvan, et hirmul põhinev identiteedipoliitika ei saa olla adekvaatne mingite mingil moel. Ta võib olla ratsionaalne, aga ta ei ole adekvaatne. Ta ei ole legitiimne. Aitäh sulle. Te kuulasite käesoleva hooaja viimast saadet Kunstiministeerium. Tänase saate panid kokku Gregor Taul ja Indrek Grigor. Nii meie kui kogu kunstiministeeriumi nimel. Siiras aitäh kõigile kuulajaile ja ka saatekülalistele. Loodame teie kõigiga sügisel taas kohtuda. Aitäh. Kunstiministeerium.