Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin tänasest pärinevad värskelt eesti keeles ilmunud romaanist. Selleks on 1964. aastal Liibanonis sündinud ja sealse kodusõja jalust Kanadasse põgenenud ning seal fotograafiks kirjanikuks saanud ravi Aashi romaan De Niro mäng, mille on siis eesti keelde tõlkinud Triin Tael ja mis on ilmunud kirjastuses Varrak Moodsa aja sarjas. De Niro mäng on iseenesest selle autori debüütromaan. Varem tegeles siis ravi Haaž fotograafiaga ja siis, täiendades oma pilte tekstidega hakkas ta rohkem tundma huviga ilukirjandusliku loomingu vastu. Samal ajal võib selle raamatu kohta muidugi ka öelda, et see ei ole pelgalt ilukirjandus. De Niro mäng on osalt ka autobiograafia, kuigi autor on mitmes kohas rõhutanud, et see ei ole tingimata tema enda elu. Küll aga peegeldab see elusid, kellega ta Liibanonis elades või ka Liibanon laste elusid, kellega ta pärast emigratsioonis kokku puutus ja moodustab selles mõttes ühe sellise tervikliku eluloo, kus oma osa on ka linnal, kus tegevus toimub, milleks on Beirult nagu ilmselt nii mõnigi kuulaja juba aimab raamatu tegevus toimub siis liibanoni kodusõja ajal kodusõda vältas siis aastatel 1975 kuni 1990 ja raamatu tegevus keskendub siis 70.-te lõpu 80.-te alguse sündmustele. Samal ajal oleks vale öelda, et ravi Haaž on kirjutanud ajaloolise romaani. Ühest küljest kergitab see raamat loomulikult katete selliste tihti üsna tuimaks tegevate tuimaks muutvate uudiste pealt, kus jälle on juttu, et kuskil Bagdadis või Kabulis lõhkes autopomm või mingisugune enesetaputerrorist ründas politseijaoskonda või midagi sellist, et selles mõttes annab see raamat inimliku mõõtme nendele konfliktidele, mis tihti uudiseid jälgides tunduvad olevat kauged. Ja sellised trafaretselt ja ebareaalsed ravi Haasi raamatus me näeme inimesi, kes siis sellises keskkonnas on sunnitud elama ja surema ja kes katsuvad täiesti nüriks muutva ja ebainimliku sõja tingimustes ikkagi kuidagi ellu jääda ja teha valikuid, mis oleksid õiged ja ravi. Haaž kirjeldab seda kõike väga südamlik kult kuigi ei saa öelda, et selle raamatu stiil oleks südamlik, selle raamatu stiil on väga kalk vaheldudes jällegi kohati selliste tõeliselt unenäoliste ja fantastiliste piltidega. Aga südamlikult selles mõttes, et ravi Haas läheneb empaatiaga ja püüab vältida poole valikuid või hinnanguid inimeste valikutele olukorras, kus valida saab ainult väga halbade ja väga halbade variantide vahel. De Niro mäng keskendub konkreetselt siis kahele noormehele kahele sõbrale kes siis peavad kuidagi seal Beirutis ellu jääma ja kelle elud ei lähe muidugi nii, nagu nad ise sooviksid. Tahes-tahtmata on nad sunnitud ellujäämise ja vähegi sellise inimliku äraolemise nimel tegema palju kurja teistele ja kokkuvõttes muidugi iseendale. Ning üks selline kiht, mis siin raamatus samuti oluline on ja mis jällegi ei ole seotud tingimata konkreetse ajaloolis geograafilise asukohaga on inimese metsikuks muutumine seadusetuse ja permalence vägivalla olukorras. Liiati veel sellise vägivalla olukorras, kus üksikisikust sõltub väga vähe noh, väikese kõrvalepõikena siis Liibanoni kodusõtta, siis olid seal peamiseks kannatajaks tsiviilisikuid, sest vastaspooled ju pommitasid, et täiesti tuimalt kummagi poole elurajoone olles täiesti teadlikud sellest, et rünnatakse siis sugugi mittesõjalisi objekte. Tõsi, selles sõjas muidugi oli piir sõjalise ja tsiviilsee vahel ka väga hägune. Aga see selleks, nagu öeldud, ravi Haas ei ole püüdnud kirjutada ajaloolist romaani, vaid ta katsub ikkagi kirjeldada psühholoogilist romaani, tema karakterid on psühholoogiliselt juba kas või selles mõttes, et toimub nende areng. Jälgitakse just inimeste käitumist sellises lohutuse lootusetus olukorras ning suuresti tegeletaksegi nende sisemaailmadega keskendutakse peamiselt siis ühele tegelasele minajutustaja passamile, kes sõja käigus kaotab mõlemad oma vanemad. Ja nagu raamatu käigus selgub, kaotab oma parima sõbra, sest et raamatus on samuti näha, kuidas inimsuhted, et lagunevad, deformeeruvad, muutuvad täiesti värdjalik, eks, ja see, keda sa võid ühel päeval pidada oma sõbraks, ei pruugi järgmisel päeval seda üldse olla. Ja sama kehtib ka peategelase passami enda suhtes, kes täielikult irdub inimlikust maailmast, kes ei ole võimeline lähedastega suhelda, näiteks kes näeb igas olukorras konflikt ja kes tunneb pea igas inimeses potentsiaalset ohtu ning kelle valulävi muutub selle tõttu ääretult madalaks. Ta on tohutult tundlik kõikvõimalike väliste ja sisemiste ärritajate suhtes. Ja raamatu lõpus jääbki küsitavaks, et kuidas selline inimene suudab siis tekkinud olukorrast välja tulla, kuidas ta suudab taasiseendani jõuda või kas tema, mina üleüldse ongi olemas. No selle küsimusega tegeleb siis ravi Haas oma teises raamatus, kui nüüd De Niro mäng ilmus originaalis 2006. aastal siis 2008 ilmus temalt veel teine teos, mille nimi on siis prussakas, seda eesti keeles ilmunud ei ole. Ja see räägibki siis liibanoni päritolu immigrandielust Montrealis ja sellest, kuidas ta peab siis selle sõja taagaga toime tulema ühiskonnas. Mis on inimese jaoks, kes seal üles kasvanud keset permanentset sõjalist konflikti. Üllatavalt rahulik ja võiks isegi öelda tuim. Niigesin de Niro mängus. Kui peategelane satub raamatu lõpus Pariisi, siis ta ütleb, et Pariis on tumm linn pidades silmas seda, et Pariisi õhku ei lõhestas siis plahvatavate pommide ja mürskude müra vaid linnas valitseb lausa harmooniline tavaline linnasumin, millest ei joonistu esile siis mingisuguseid traagilisi helisid. Ja tundub, et see Romiihaažide niru mäng läks rahvusvahelisele publikule väga hästi korda. See raamat on tõlgitud enam kui 20-sse keelde. Ja raamat on saanud ka Dublini Impacy auhinna, mis on kõige suurema rahalise preemiaga kirjandusauhind maailmas. Seal on saanud terve ports väga tunnustatud autoreid, kellest ma kohe esimesena tuleb pähe, mis elluelbek, kellelt on ka eesti keeles mitu raamatut ilmunud. Nii et tundub jah, et see ravi Haasi raamat vaatamata sellele, et ühest küljest justkui kõneleb millestki spetsiifilisest kodusõjast Liibanonis, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel on samal ajal paljudele inimestele korda läinud just nende üldisemate teemade pärast. Siinkohal võib-olla peaks paari sõnaga puudutama ka raamatu pealkirja, millel on samuti mitu kihistust. Ühest küljest on raamatu peategelase passami parima sõbra hüüdnimi de Niro kes samal ajal mängib omi mänge, mis jäävad niipeategelasele passamile kui lugejale kuni viimaste lehekülgede nii arusaamatuks varjatuks. Teisest küljest on see selge vihje Vietnami sõjast jutustavale filmile hirvekütt kus mängitakse siis vene ruletti, mida ravi Haažid, Niro mängus nimetataksegi, Niro mänguks. Nii et siit tuleb veel välja selline konkreetne ajalooline olustik, kuidas need liibanoni noored vahtisid siis seda hirvekütti said sellest filmist hoopis omamoodi aru ja said sellest siis innustus sellisele ennasthävitavalt käitumisele. Aga jällegi tundub, et nende asjade kõrval on ikkagi lugejale kogu maailmas palju olulisem olnud selle raamatu laiem inimlik taust just psühholoogilise arenguromaani aspekte ja tõesti üldinimlikud küsimused inimeseks jäämise eest ebainimlikus olukorras. Ja see teeb selle raamatu kahtlemata universaalseks ja ma usun, et ka tõlkijal on siin suured teened, et see raamat on väga lobe lugemine. Nagu öeldud, tema stiil on suuresti nappe, isegi selline kalk ja karm tunded ja samal ajal hästi tempokas, mis vaheldub unenäoliste fantastiliste kaemuslike piltidega, mida raamatu lõpuosas tuleb järjest sagedamini mini, mida kaugemale peategelane siis sellest Beiruti pidevast pinges olekust jõuab. Aga see ei tähenda, et need kohad oleksid raskemini loetavad. Draamat on väga selline meeldiv lugemine, väga huvitav on ka jälgides kahe vastandliku stiili kokkupõrget ja samal ajal ometigi koosmängu. Nii et ma usun, et see raamat võib ka eesti lugejale jätta sama kustumatu mulje, nagu ta minule jättis. Nii et see ei ole võib-olla kõige helgem selline suvelugemine, aga see on igatahes väga silmi avav ja väga suurepärane romaan. Ja kindlasti on oluline ära öelda ka seda, et ravi taas esineb ka sel nädalavahetusel Tallinnas. Ta on siis täna, esimesel juunil kell 16 30 Solarise apollos ja laupäeval, teisel juunil kell 14 Kirjanike Liidu musta laega saalis, kus ta siis inglise keeles vestleb ja tõlkija Triin Tael juhib vestlust ja vajadusel ka tõlgib seda. Soovitan kohale minna sõltumata sellest, kas raamatuna enne läbi loetud või mitte. Kindlasti on need vestlused väga põnevad, aga kindlasti soovitan muidugi seda raamatut lugeda, sõltumata sellest, kas kellelgi on mahti siis autorit oma ihusilmaga näha või mitte. Niisiis head lugemist.