Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin üle vist kuu aja, täpselt ei mäletagi. Igatahes üle minu meelest täitsa pika aja jälle ühest Loomingu raamatukogus ilmunud raamatust Loomingu raamatukogus ilmunud teadupärast vähemalt väga head välismaist ja mitte küll väga tihti, aga samuti väga head eesti kirjandust ja nüüd on seal välja antud üks väga omapärane pisike kõigest 60 leheküljeline jutustus, mille autor on 1955. aastal sündinud praegu Madalmaades elav vene kirjanik Marina balley. Marino Paley jutustus võib-olla ei olekski niimoodi eraldi Eestis ilmunud, on ta ju nii õhuke väikseke kui see ei puudutaks siis Eestit. Pealkirja küla kandev lugu viib lugeja siis 1979. aasta suvisesse Põhja-Eestisse. Ja teema on selles mõttes intrigeeriv, et autor siis vaatleb väga autobiograafiliselt sekkudes ise jutustuse oma tänapäeva minana, kes elab siis Madalmaades ja võrdleb siis oma toonast mina praeguse minaga. Autor sekkub seega jutustuse käiku aktiivselt ja tegu ei ole mitte lihtsalt ühe sellise puhkuselooga või mingisuguse magusa noorpõlvelooga, mida autor nostalgilist põhjustel meenutab. Vaid tegu on väga osavalt komponeeritud väga huvitavalt eri stiilidega mängiva looga, mille kohta võib isegi öelda, et see on ajaloolisfilosoofiline traktaat. Aga ma kardan, et kui ma nii ütlen, siis hirmutan sellega enamiku kuulajaid ära veel enne, kui nad raamatupoodi jõuavad. Kus siis alustada? Marina Paley tunnistab kohe teose alguses, et ega tal ei olnudki tegelikult varem mingisuguseid kokkupuuteid Eestiga olnud. Oli Peterburist pärit ja iseenesest ei ole ju Peterburi ja Eesti vahel nüüd nii suurt vahemaad. Aga igatahes ei olnud küll mingisugust põhjust varem Eestisse sattuda, kui siis sellel tema jaoks pöördelisteks saanud 1979. aasta suvel, mil ta veetis siis ühe suve ühes Põhja-Eesti rannakülas puhates. Ja nagu autor ka mitmel puhul siin mainib, et tema tegelikkus oli varem olnud Peterburi ühiskorterite tegelikkus, Peterburi agulite tegelikus suurlinna tegelikkus ja maaeluga oli ta kokku puutunud seni väga vähe. Ja see Venemaaelu erines sellest, millega te siis Eestis kokku puutus ikkagi totaalselt. Nii et mingis mõttes on see raamat kindlasti selline eestlasele hästi mõnus lugemine, et üks venelanna kirjutab siis sellest, kuidas ta tuleb Peterburist ja kuidas ta siis muudkui teeb ohjah kõige selle peale, kui ilus elusin tol ajal oli. Selles mõttes selline sugu, eestlase hinge paitab lugemine. Teisest küljest on raamatus väga oluline teemaga selles millega kindlasti ka paljud eestlased on kokku puutunud ise siin omal maal, kuidas külarahvas ei võta sisse tullut omaks ja et see sissesõit on veel venelane ka siis muidugi on igasugune kontakt kohalikega eos välistatud ja siit tuleb jällegi välja ka selline eestlaste väiklane ja vastik pool. Mis väljendub siis selles, et elatakse poole ja väljaspoolseid, eriti kui need on veel võõramaalased, eriti siis nõukogude aja tingimustes. Kui tegu on veel venelasega, siis kes iga korraliku eestlase jaoks oli ju impeeriumi esindaja kohe automaatselt sisalduse omaksvõtt muidugi veelgi keerulisem. Nii et siit raamatust käib seega ka läbi küsimus rahvuslikest identiteeti idest Marina peal seisis pidevalt, võrdleb seda, kuidas on mingid asjad korraldatud Venemaal ja kuidas on korraldatud Eestis vaatamata sellele, et Eesti oli tol ajal Nõukogude Eesti nagu iga lugejasid, teada saab, kes ise ei mäleta. Ja nagu ilmselt paljud ka ise mäletavad, olid need vahed ju siiski tohutu suured eriti suured rinnad kahtlemata siis maapiirkondades, kus siis selline eestlaste iseendaks jäämine, iseolemine oli palju käegakatsutavam kui linna nivelleerimas miljöös. Ja, ja seda eestlaste kiuslikust ja sellist elu pisiasjade kallal nokkimist kirjeldab autor siis üsna mõnuga. Ja samal ajal, mis seal huvid Ta on see, et ta teeb seda samal ajal üha süveneva süütundega, teisiti ei saagi seda nimetada ja raamatu viimastel lehekülgedel jõuab siis kätte kulminatsioon kus ta nimetabki asju süütundeks ajalooliseks vastutuseks. Esitabki endale küsimusi selle kohta, et milline on siis üksikisiku süü, ajalooline vastutus nagu enne veel päris selle lõpuni jõudmist kirjeldab ta ka oma teisi käike Eestisse, mida oli siis pärast seda suvist paar tükki veel ja kus ta jällegi iga kord sattus konfrontatsiooni eestlaste ja Eestiga ja oli sunnitud tunnistama, et see maa ei kavatsegi teda omaks võtta ja mööduta sellest on ainult, et erinevalt mõnest teisest inimesest, kes selle lööduks olemise mõtestaks ümber mingisuguseks agressiivsuseks ja muutuks isevaenulikuks selle maa suhtes hakkab ta endale esitama väga ebamugavaid ja samal ajal väga olulisi küsimusi. Ja need ebameeldivad küsimused, mida te siis esitab. Ongi siis küsimus, et ajaloolisest mälust ja nagu ta ütleb, see küsimus puudutab ajaloolist süüd, isiklikku vastutust või teistpidi isikliku süüdi ajaloolist vastutust. Ja ta tunnistab ka, et enamikele inimestele on see võõras, enamik inimesi ilmselt küsiksid, mida sa sonid, et me ei saa mitte midagi aru, millest sa räägid. Ja ta nendib, et mind ei pane selline vastus üldsegi mitte imestama. Inimesed elavad ja tapavad edasi ainuüksi sellepärast, et neil puudub mälu. Kui neil oleks mälu, siis nad lõpetaksid tapmise aga ühtlasi lõpetaksid nad ka elamise, see tähendab liikumise kuhugi edasi. Et mul ei lähe üldised seadused korda, mul tuleb iseendaga toime tulla oma südametunnistusega. Ja ma arvan, et see on tegelikult tänapäeva vene kirjanduse üsna ainulaadne ja ka eesti keeles ilmunud vene kirjanduses üsna ainulaadne, et mõni vene autor sellise küsimusega tegeleb. Ja nagu järelsõnas siis kirjandusteadlane Irina Belobrovtsev aga ütleb, et kui Marina palee küla ilmus siis Moskva kirjandusajakirjas Novõi Mir siis ei ilmunud selle kohta ühtegi arvustust. Et kui Marina, Baleya muidu Venemaal ikkagi väga tuntud kirjanik, kelle teoseid usinalt loetakse, usinalt kritiseeritakse, arvustatakse siis küla kohta ei võtnud keegi arvamust ja Belobrovtsev aimab, et põhjus on selles, et kriitikud kartsid kiita, sest siis hakatakse neid tembeldame russo foobideks ja kartsid ka laita, sest siis võidakse neid nimetada šovinistideks. Nii et tundub, et Marina Bale'i on siis hakkama saanud ühest küljest julgustükiga. Et ta sellise keerulise küsimuse nagu vene rahva ajalooline vastutus naaberrahvaste Anastamise eest selle teema üles võtnud. Ja teisest küljest on ta hakkama saanud ka millegagi, mis kindlasti eeldusel, et nüüd see küla Venemaal mõttega läbi loetakse ja sellesse hüsteeriliselt ei suhtuta. Kahtlemata venelaste arusaamist iseendaks olemisest suuresti lähendada ka sellele, kuidas sarnaseid küsimusi mõistetakse Lääne-Euroopas kus küll võib-olla minnakse jällegi teise äärmusesse tõlgendades omavastutuste süüd, olgu selleks siis sakslaste puhul natsionaalsotsialismi holokausti pärast või paljude rahvaste puhul kolonialismi pärast tõlgendatakse seda äärmuslikult. Aga teisest küljest Venemaal asutakse jällegi teises järgmises, kus endale ei tajuta üleüldse mitte mingisugust süüd ega vastutust ei ollu ega oleva eest. Nii et tegu on selles mõttes eestlastele ääretult põneva lugemisega. Nagu öeldud, autor ei häbenesin kritiseerida ei siis oma rahvuskaaslasi ega ka eestlasi kirjeldades mõlema mis siin salata, ebameeldivamaid külgi, ainult et ta ei jää sellele pinnale, vaid ta läheb sügavamale ja teose lõpp siis lõpebki sellise väga napi, samal ajal väga võimsa ja otseütleva poendiga, mis toob need valusad küsimused päevavalgele ja julgeb neile anda kautori vastuse, milleks on süü tunnistamine, nentimine iga rahvuse, iga esindaja on süüdi sellepärast et iga rahvuse iga esindaja on tahes-tahtmata sellest keskkonnast, selle skulptuuri keskkonnast ja sellest geneetilisest keskkonnast pärit. Ta on süüdi ja vastutav kõige eest, mida selle rahva esindajad teinud on ja mis muidugi äraspidiselt välja tuleb, mis ei ole selle raamatu teema, aga mis tuleb siiski kindlasti ära öelda. Et teistpidi on sellel inimesel ka kahtlemata õigus uhkust tunda kõigi oma rahva saavutuste eest. Nii et see Marina, palee, küla on kahtlemata suurem päraseks täienduseks sellele, mida Eestis seni on siis kas eesti kirjalikud, olgu nad siis eestlased või venelased või ka väliskirjanikud ja mitte ainult kirjanikud, ka poliitikud eestlaste ja venelaste omavaheliste küsimuste kohta öelnud. Ja ma arvan, et see raamat on tõesti selline, mille peaks küll igaüks läbi lugema ja ma loodan täpselt nagu järelsõna autor Irina Belobrovtsev agi, et see raamat tekitab Eestis ka laiemat diskussiooni. Liiati, nagu öeldud, on see väga stiili meisterlik, kirjanduslikult väga meeldiv lugemine. Ja selle eest muidugi tänusõnad siis tõlkijale Jaan Rossile. Ja tõesti tegu nii õhukese kese raamatuga, siis ma arvan, et see ei ole eriline vaev see tõesti igalühel läbi lugeda, liiati on teema ju selline tore ja suvine suvi maalilises Põhja-Eesti rannakülas, mis võib veel kaunim olla. Head lugemist.