Uudis pluss suvekülaline. Tere, hea vikerraadio kuulaja, tänaseks Uudisplussi suvekülaliseks on teoloog, orientalistikahuviline kirikuõpetaja ja Tallinna abipraost Arho tuhkru, tere päevast. Tere päevast. Ja tänases saates räägime pisut usus, tänapäeval aga veelgi rohkem tuleb juttu Eestist väljaspool Eestit. Põhjus on selles, et Arhot uhkrul on võib-olla unikaalne kogemus seoses väliseesti kogukondadega nii läänes kui idas. Ta on olnud kirikuõpetajaks nii Torontos kuivanud Kuu veris. Praegu teenib ta kord kuus Peterburi Jaani kogudust. Aga vähemalt kord aastas külastab kaugemaid eesti kogukondi näiteks Lääne-Siberis, aga ka mujal. Kui te kord aastas vähemalt kord aastas külastate eesti kogukondi mujal maailmas, siis kas te olete ja nad kõik läbi käinud, kuigi te olete noormees, aga ikkagi. No siis peaks parafraseerima Hemingway heidet, ma peaksin igas sadamas olema käinud, kus eestlasi eest võib leida, et loomulikult eesti kogukondi on erineva suurusega ja, ja erineva vanusega ja neid on nii palju, et ma arvan, et ühel inimesel küll eluaega selleks ei jagu, neid paik on nii palju. Kus need paigad, kus nad kõige kaugemad paigad on? No olenevalt ajaloost võttes, et me võime mitmeti võtta, et nii kõige vanemad diasporaa või kogukonnad, et et eestlasi on tegelikult Eestist välja rännanud juba ikkagi väga pikkade aegade jooksul ja, ja põhiliselt nii itta kui ka siis sealt juba väga kaugele, kui me jõuame Lõuna-Siberi nii välja ja 38. aastal on olnud ka kogukonnad väikesed, küll ka Hiinas ja siis on jõutud ka juba enam kui 110 aastat 115 aastat tagasi New Yorki ja ja Kanadasse ja, ja siis sadakond aastat tagasi juba esimesed hakkasid vaatama Ladina-Ameerika poole ning loomulikult pärast teist maailmasõda oli see suurem laine samamoodi, nii kui üks jääb 20.-sse 1910 sinna tiiru ja siis pärast teist maailmasõda ja nüüd võiks ütelda, et on kolmas suur laine Kas võib öelda, et igale poole, kuhu eestlased väljaspool Eestit kogunevad või kokku koonduvad, sinna tekib ka luteri kiriku kogukond ja see kirikuelu läheb käima? Kindlasti mitte enam tänapäevases mõistes, et esiteks need põhjused, miks välja rännata, Ta on natuke teistmoodi ja kuidas välja rännatakse, on ka teistmoodi. Et enam ei ole niiviisi uus maasaajatele või, või, või hinge maadena. Et kui me räägime väga ka 160-st 150-st aastast tagasi, et siis loomulikult, et mindi ja saadi endale külade rajamiseks maade talude rajamiseks maad, ehitati ka kirikud ja kogukonnad, mis olid nagu ühtmoodi nii seltsi kui ka kooskäimise koht, kuhu tekib siis mõned aastad hiljem loomulikult ka kool. Et neid kogukondi on päris päris palju ja ja paljud neist on olnud loomulikult luteri kirikuga seotud, aga samamoodi on ka Eesti õigeusu kirikuga seotud ja kui me vaatame eriti Lõuna-Venemaad, mis läheb sinna Abhaasia ja Krasnodari krais, et seal on olnud ka siis juba tegelikult nii baptistiku päritolu kui ka, kui ka hoopis hoopis uuemate kristlikku konfessioonide päritoluga inimesi. Kus on praegu maailmas kõige elujõulisemad eesti kogukonnad? No kui me vaatame Eestist väljas, siis arvukuselt võib muidugi vaadata seda, et meie kõige lähemaid naabreid põhja poole, ehk siis Soome kindlasti on ääretult palju, kuid nad on nii-öelda lühiajalised elanikud, et nad ehk ei mõtle niisuguse kogukonna printsiibi loomise ja hoidmise peale. Kui me räägime siin Brüsselist või räägime ka Inglismaalt ja aga need, kus kõige tugevamad need ajaloolised kogukonnad on, et siis me võime kindlasti rääkida Rootsist väga tugevasti Kanadast, USAst ja Austraaliast, kuhu ka nüüd uus eestlaste laine samamoodi nagu USAga USA puhul on hea näide Inglismaa puhul on, et on väga palju viimasel 10-l aastal eestlasi või 20-l aastal eestlase jõudnud minna. Kui palju on väljaspool Eestit kogukondadel oma kirikuid, mis on selleks kohe ehitatud? Eks need kombed on olnud ka veidi erinevad, et et kui me vaatame, siis tsaariaegset ja väljarännakut nii sunniviisilist kui ka sundimatult ehk vabatahtliku või ka mõneti nii-öelda mitte sunniviisilist, aga, aga, aga paratamatut välja rännakut siis ida poole parematele maadele ja otsingutele, mis siis tõepoolest läheb, läheb nagu läbi Lõuna-Siberi ja sealt siis ka Krimmi Ukrainasse, sealt siis Abhaasiasse edasi sotsi ja, ja paljud-paljud külad tekivad ka tänapäeva Türgi maadele. Et siis päris paljudes ehitati tõepoolest, et vanimat kirikut Suetukis on ehitatud 1888 juba puidusti ja, ja noh, Peterburis me räägime ikkagi 150 aastasest Peterburi Jaani kirik, kust, mis on nüüd üsna palju tähelepanu äratanud ja ja paljudes kohtades on tehtud kahasse kas lätlastega soomlastega või siis ostetud või renditud kahasse kohaliku kogukonnaga, et New Yorgi, Eesti kogu kogudus võib rahulikult tähistada kas 100 kaheteistkümnendat või 100 kolmeteistkümnendat sünnipäeva. Kui nüüd vaadata eesti kogukondi välismaal raja taga, siis, siis siin oli juttu sellest, et väljaränne Eestist on justkui toimunud kolmes laines ja, ja, ja noh, tõesti nende nende nende puhul põhjused, miks välja rännata ja, ja, ja siis ka see, see inimgrupp erineb üksteisest, aga aga kui me vaatame laias laastus, et siis me jagame ikkagi kaheks ühelt poolt selle eesti diasporaa Läänes teiselt poolt eesti diasporaa idas, et kui palju on neil kogukondadel sarnaseid jooni ja kui palju on neil erinevusi? Sarnaseid jooni on küll selle poolest, et väga paljud kogukonnad on üsna laiali ja hajevil ja üsna väikese arvukusega, et ja sarnane on ka see, et et ütleme, et varasemad kogukonnad on hakanud ennast tegelikult väga kiiresti organiseerima. Et piisas sellest, kui külas üks mees või üks perekond sai õigus oma noh, maja või siis tuba püsti panna, kui, kui ta tegelikult ka hoolis juba teistest, et sinna saaks rohkem ja rohkem ja rohkem ja ja ütleme, et see kogukonnastruktuuri loomine käib päris kiiresti ja sinna juurde tekivad kohe ka seltsingud ja seltsid ja koolid ja puhkpilli ja tantsurühmad, et, et see on, ütleme väga tugevasti mõlemis mõlemis nii-öelda siis hommikumaa ida poole kui ka, kui ka õhtumaa poole, et see iseloomustab muidugi igast puhul on erinev see, et kus kultuurikonteksti naksata toovad ja millisesse kontekstist nad ise tulevad. Et kui me räägime neid Alberta eestlasi või, või ütleme varasemaid eestlasi, kes on enne teist maailmasõda rännanud välja, et siis väga paljud nemad rändasid tegelikult nii-öelda põllumajandusmaapiirkondadesse, nii nagu ka Siberisse mindi põllumajanduspiirkondades. Ja muidugi tuleb vahet teha, aga Siberi puhul nende kogukondadega, kes on sunniviisiliselt vangistatud nii tsaariajal kui ka hiljem sinna siis jäänud ja, või need, kes on vabatahtlik kult või, või kui me räägime pärast viienda aasta revolutsiooni neid eestlasi, kes põgenesid, sest et siin elamine muutus neile lihtsalt ebamugavaks või nende siirad ideed vabadusest, võrdsusest ja, ja, ja vendlusest lihtsalt ei mahtunud siia Eestimaale ära ja rännati väga paljust Ladina Ameerikasse. Alberta eestlased Kanada. Kui me räägime siin eesti kogukondadest Venemaal, siis siis oli juba juttu ka Ülem-Suetuki külast. Kas Se, Ülem-Suetuki küla, võib-olla praegu kõige elujõulisem eesti kogukond Venemaal arvestades, et veel veel siin mõnikümmend aastat tagasi elas seal üle 300 eestlase? Jah, et võib ütelda, et Eestil on kaks suurt küla väljaspool Eestit, üks asub Austraaliasse, on filme, kus on umbes noh, tõepoolest üle 150 eestlase elamas ja, ja teine on siis kõige suurem küla praeguseni säilinud on soetuk või Ülem-Suetuki kus siis tõepoolest, et praegu on umbes samas suurusjärgus eestlasi seal 130 150 olemas muidugi väga paljud on vanemad inimesed ja, ja sellest külahiilgusest, mis me võiksime rääkida veel aastal 1988. Võib ütelda, et üle poole on juba tegelikult läinud ajaloo hõlma. Kui me räägime Ülem-Suetuki külast, kui kaua me võiksime veel Ülem-Suetukis rääkida, kui, kui Eesti külast või, või kas isegi siis, kui, kui seal toimuvad muutused ja toimub segunemine teiste rahvustega, kas see, kas see Eesti Eesti hing jääb kuhugi alles? Ülemus oled tukk on natukene omapärane selle poolest, et ta on nagu mõnetiga ema küla, ta on tegelikult palju suurema sümbolväärtusega kui otsekui märtsikuus minna, et need inimesed, kes seal elavad. Ta on andnud väga paljudele perekondadele, kes ka Eestis on ja ka seal ümbruskaudses, et olgu siis karatusi rajoonis või Jermakovski külas, et, et sinna on andnud väga palju nii-öelda inimesi. Kes seal sellest väikesest külast, mis asub üsna nii-öelda eraldatuses rännanud natuke suurematesse naaber suurematesse küladesse linnadesse ja ja jaanipäeval, mida peetakse siis neil vana kalendri järgi, nii nagu ka Novosibirski eesti külades. Ehk siis 607. juuli, et tulevad ikkagi kõik need, kes nii siit Eestist kui ka sealt ümbrus kaudu. Ja kui on ilusat ilma ja jaanipäeval mõistlikus nädalavahetuses, siis tegelikult üle 400 inimese tuleb sinna ilusasti Kui te lähete nende inimeste ette, kes elavad väljaspool Eestit, kas see on ka teistmoodi tunne, kas see vajab ka teistsugust ettevalmistust see jutlus? Kui siin kodu-Eestis rääkides Kodu-Eestis võib-olla mõneti kindlasti kergem, sest et olles iga päevaga silm silmitsi, me näeme, et kuidas siin inimesed elavad või mis on neil võib-olla rohkem südames või murettekitav aga mis on alati, mitte ainult eestlastega seotud, on see, et kui sa külla lähed, siis ole ikka kuulaja. Ja, ja, ja see on lõpmata suur rikkus, kui nad julgevad ja saavad oma külalist lahkust näidata ja sealt kasvavad välja see imeline, et see, et kuidas nad ära elanud, kuidas nad elavad, mis on neile armsad, kes on neile armsad, et kuidas nad seda teist või kolmandat asja teevad, alates tõepoolest kõige lihtsamast soolaga tembitud kurgi, sibula ja tillisalatist, mida nad ikkagi teevad teistmoodi, kuni pelmeenide lõpeks, lõpeks see, et milliseid laule nad laulavad ja millist muusikat nad kuulavad või kuidas nemad oma oma elu oskavad mõtestada seal ja kohati on nende ajaloo tunnetus palju, palju pikem, sest et nad võivad rahulikult ütelda, et näed, 1880. või 64. aastal ehitas minu, minu vanavanavanaisa siia selle maja või selle toa ja siit on kasvanud need ja need ja need, et, et meil endal siin kodueestlastena võib olla väga raske ütelda linna lapsena. Et kus, kus oli minu vanavanavanaisakodu või milline ta oli siin 100 või 150 aastat tagasi, aga neil on see täiesti elavana alles. Te lähete kõigepealt kuulama hoopiski. Ja loomulikult, sest et see on privileeg, millest ei tahaks iialgi nagu loobuda. Toeta jaanipäeval võib Ülem-Suetuki külas kokku tulla üle 400 inimese, et millest nad räägivad ja, ja mis keeles nad räägivad. Eks esmalt on see tegelikult perekondade ja ühe ühe ühe ühe kandi kokkutulek, et tullakse nii Eestimaalt kui ka ümbruskaudselt ja ja Suetukis olema näinud ka toredaid mehi, kes, kes tulevad Pisopis, Burjaatias ja siis nad on olnud üle 60 aasta, Burjaadis on olnud kaevandustes tööl, mehed on tõmmud, kui noh, sealne maa aga alustabki niiviisi, et astub säraval silmas ette, ütleb tere, tere. Et mina eesti mees ja, ja siis tulebki, hakkavadki need lood niiviisi lahti hargnema ja loomulikult, et see, et, et sa näed oma sugulasi ja oma oma vendi ja õdesid ja, ja, ja kuidas nad ütlevad, et neil enne sugulasastmed on natuke teistmoodi kirjeldatuna, et neil on ikkagi niiviisi vennad on ka kõik olude lapsed, on tädide lapsed ja lapselapsed on, et perekonnamõistvad palju laiem, meie näeme üsna kitsalt seda tänases päevas. Kui nüüd veel pisut Ülem-Suetuki külast rääkida, siis, siis seal on kohe veel Eesti kool ja kuivõrd tugevas Eesti kool on ja kuivõrd-kuivõrd mahukas, on sealne eestikeelne õpe. Et eks seal ikkagi alg- ja põhikooli tasemel ja väga palju on ta toetatud Eestist ja rahvuskaaslaste programmi ja eesti keele instituudi kaudu ja praegu on seal ka Eestist pärit õpetajanna, kes abiellus kohalikuga ja, ja kodu, kodu rajas ta sinna ja, ja siis muuseas, loomakasvatuse kõrvalt siis annab ka eesti keele tundi, sest et ega seal käivad need asjad üsna üsna paralleelselt ja ja, ja koolilapsed saavad ikkagi oma koolitunnid seal ikkagi kakskeelset, et mis on vaja vene keeles vene keeles, mis on eesti keeles eesti keeles. Et muidugi on ka eesti keele kooli, on ka mujal, et parim näide veel sinna kõrvale on, on üsna, üsna tugeva püsiv kogukond, mis on, mis on Salme ja Sulevi külas. Ja lisaks koolile on seal ka Suetukis olnud kirik ja, ja, ja see, see käib seal nüüd ka käima saanud, et päris tugevasti koos Ingeri, Ingeri kirikuga, meil luteri kirikul on koostöö ja loomulikult on seal nüüd 160 esimest sünnipäeva tähistav puhkpilliorkester ja küla ise on 162 aastat vana. Muljetavaldavad numbrid, aga, aga kui nüüd kogudusest rääkida, siis, siis kuidas koguduse elu toimib, et kui kui siin oli juttu sellest, et sina käid vahepeal külalisõpetajana seal jutlusi pidamas, aga, aga kuidas see kogudus igapäevaselt toimida? Eks see koguduse mõiste on seal natuke teistsugune, et saan pigem identiteedi või enese määrata tõus, et et me eristume kohalikust kogukonnast ja olla nagu väga venekeelses keskkonnas ja ja üsnagi tugevas nii-öelda ortodoksi mõjusfääris olla traditsioonilise luterlased kandjad, see on identiteedi küsimus, see tõuseb absoluutselt esile ka nii. Moskva eestlastega kuivab Peterburi eestlastega suheldes. Et seesama, et nad kannavad ladina risti rinnas, et näidata seda, et kuigi me räägime võib-olla rohkemat või vähemat, et nii-öelda aktsendiga eesti keelt või, või mõned üldsegi enam ei räägi. Aga see on nagu identiteedi oma juurte tunnetuse küsimus ja, ja kui kogukonna küsimus, et samamoodi on jaanipäev, on näiteks sealkandis ilusasti nagu läbi löönud juba ka nõukogude ajal, sest et kui kolhoosist saadeti nagu miilitsad järgi bussidega, et rahvas ei tule tööle tööpäeva ajal, mis sest, et on tegemist jaanipäevaga, et nii nagu neid näha oli, et siis rahvast lihtsalt keskustes tulisse, kes rukis kadunud oli ja lõpuks ka kohalikud leppisid, et jaanipäev tuleb, lihtsalt võtad siis eestlasi pole, et see on nende püha ja, ja nüüdseks on ta tegelikult ka rajoonis nii-öelda täiesti rahvuspühana ja kogu rajooni nii-öelda ära märgitud pühana olemas ka ümberkaudsetes, et ka muuseum, mis väga tugevalt seda näidata ja see on seotud ka nii Läti Guessi kogukondadega. Kui sealt teise kiriku poolt vaadata Venemaa õigeusu kiriku poolt, siis kuidas Venemaal õigeusu kirik suhtub luteri kirikutesse? Luteri kirikul on väga head kontaktid Moskva patriarhaadiga, nii nagu meil on väga hea koostööga Eestimaal siis Eesti õigeusu kirikuga, et Eestimaal, mis on Konstantinoopoli patriarhaadi alla kuuluv ja, ja, ja, ja meid on tunnistatud kui nii-öelda ajalooline kirikuid, nominatsioone, et loomulikult et esimene ja ainuainuõige koht, õigeusu kirikul seal seal kultuuriruumis, aga siis luterlastel ja katoliiklastel on ühesõnaga ajaloolised kohad, neid antakse, kui teenistusi tehakse emakeeles. Et siis nii-öelda rahvuskeeles, et siis siis seda aktsepteeritakse ja meil pole otseselt olnud nagu konflikte, küll. Otseselt selles mõttes Ütles, et et üks teema on, mis on muidugi alati Venemaal problemaatiline on, mida näeks nagu kas siis venekeelse misjonitööle Ingeri kirikul ja siis Siberi luterlik kirikul, millel on viimane Oll, kind, tugevasti sündinud jutt just Eesti luterlikus kirikust ja Ingeri kirik sama moodi, et et nõukogude ajal ju eesti pastorid nii oma soome keele või eesti keele ka teenisid ka need ingerisoome kogukondi, mis olid nii Leningradi oblastis kui ka kaugemal. Et ütleme, et venekeelse misjonitööna, mida nemad kasutavad, on, on ikkagi raske. Et aga, aga ütleme, et kui eesti keeleteenistus ja eestikeelset surnuaia pühade, need, et see on või soome keeles, siis ei ole probleeme. Kas see niisugune pisukene umbusk, ütleme siis, on põhjuseks ka üheks põhjuseks, miks Toropet siis eestlaste kirik on hävimas? Noh, Torop, et see ei ole nüüd muidugi ainukene koht, et neid on olnud väikesi luterlikku kirikut, kuid on olnud mitmeid kümneid nii eestlastel kui ka lätlastel kuivas sakslastel. Et need on nagu suurimad kogukonnad, mis tsaariajal on olnud ja neid oli tegelikult üsna palju. Ja, ja tihtipeale ei, ei nii-öelda külarahvas, kogukond ei kasutagi sõna eestlaste kirik või pigem öeldakse ka lihtsalt kirsse vene keeles, et et noh, et eestlased, sakslased, lätlased, see on nagu üks punt üks või teine Torop Pätsi juhtumiga on muidugi see otseselt seal enam eesti kogukonda ei ole. Et see on olnud küll võimla või spordisaalina kasutuses ja seal eestlasi ei ole, kes suudaks ka seda, seda ajaloolist pärandit ka edasi kanda. Jah, muuseumiga meil oli kontakt ja ilusasti öelda, et eestlased on siin ajalooliselt olnud. Aga tänapäeval nagu ei ole, et kes seda nagu üle kannaks. Ja siis oli soov seda vähemasti märkida kaks aastat tagasi mälestustahvliga. Aga seal tekkis väike dissonants ja, ja see ei ole siiamaani kahjuks kahjuks saanud teoks. Aga samas teise näite, nagu me räägime Lõuna-Siberist siis Läti Bulani külastet ülem Bulan oli, on siiamaani eesti külad, sealgi toimub jaanipäev ja surnuaiapüha teenistus ja ja, ja viimasel kahel aastal olema, seal ise ristinud ja kaas kaasristinud nii-öelda siis eestivenekeelsena, et üle 10 lapsed. Et, et seal on eestikeelne kõik olemas ja läti Bulanis on vana läti kirik säilinud kah peaaegu katuseta põrandat ei ole. Et kaks aastat tagasi olid hobused sees, siis nüüd on seinad kinni pandud, et et loomisel ei ole, seda tahetakse lahti võtta ja tuua karatoosi rajoonikeskusesse, teha siis nii eestlastele kui ka soomlastele, lätlastele üks luterlik kirik. Kui me räägime Ülem-Suetuki eestlaste eesti keelest, siis kuidas nad eesti keelt räägivad, kas nad räägivad kirjakeelt, on seal, on seal mingi murraku või, või, või on tegu üsna arhailise eesti keelega? No eesti keeli on ka mitmeid, sellepärast et meiegi oleme siin väga tugevasti esmalt mõjutatud nii-öelda Aaviku keele reforme ajast ja siis veel Nõukogude aegsest keele keele, keelemuudatustest ja keelestrateegiast ja rääkimata nüüd viimasel 20-l aastal, kus eesti keel on väga tugevasti eriti kirja grammatika, ka keele osa on muutunud ja õigekirja aru saamatki väga palju. Et siis et kui me vaatame vanu kogukondi, siis nemad on sellest jäänud puhtaks ja, ja paljud keele väljendid on meie kõrva jaoks ilusasti äratuntav, toovad aga arhailised näiteks tulisivad tegezi vaadet, et ja, ja, ja, ja paljud kasutatakse nii-öelda siis kui me räägime, tulevad venekeelsed sõnad paratamatult ligi. Samamoodi kui kui eestlastel Soomes juba tulevad Soome Soome märksõnad sisse või USA-s Kanadas, siis tuleb, tuleb loomulikult Ameerika ja kui rääkida Ladinassis nada ehk siis ei miskit, tuleb, tuleb juurde ilusasti. Kui palju Ülem-Suetuki eestlased saavad osa Eesti kultuurist või, või, või, või, või kuidas, kuidas see nende nii-öelda eesti kultuur välja näeb, kas, kas nad on on midagi kirjutanud millised on nende kultuurilised väljendusvormide, laulukoori või tantsuringi näol. Tegelikult. Koolt võib ütelda, et nii nii Abhaasia kui ka ütleme, Lõuna-Venemaa kui ka kui ka Lõuna-Siberi eestlaskonnad on olnud õnne lapsed selle poolest, et nõukogude ajal meie folkloristid said väga tugevasti neid neid uurida ja puurida ja üles kirjutada, lindistada ja, ja ka 90.-te alguses tihtilugu juba hakkab tekkima seda, et nad küsivad ise neid raamatuid, mis siin on Tartu Ülikooli või siis nüüd hiljem juba Tallinna ülikooli poolt ka välja antud, et või keeleinstituudi poolt, et, et ennast kohandada selle mudeli järgi nagu, nagu nagu meie oleme neid osanud näha. Et neid on nii-öelda päris palju nagu juba üles korjatud. Et see on kuidas kuskil, et mõnedes kohtades on säilinud rahvatantsuringid ja, ja laulu kooritki või nad on siis tulnud ja läinud ja uuesti sündinud puhkpilliorkestri teemat võiks küll nagu ütelda, et see on nagu tõepoolest Suetukis täiesti fenomenaalne ja surematu ja üks üks imelisemaid asju, et Eestiski me saame rääkida järjepidevalt 161 aastat vanas puhkpilliorkestrist, vähe. Augusti keskel möödub 20 aastat sõjast Abhaasias, mille käigus grusiinid tõrjuti sealt välja. Kuidas läks eestlastel? Suuremad eesti kogukonnad Abhaasias on, on Salme ja Sulevi küla, mis on otse siis Sotši lähedal piiri ääres tänaseks päevaks seal on, kas on 120 400 127 eestlast alles jäänud sinna? Ja kool on samamoodi seal olemas ka Eesti kool ja klass õpilased sees ja, ja eesti keeles, et oledki jõudumööda tunde andmas. Natukene raskemalt, Ta läks Estonka külaga veel raskemate valusamalt läks, läks Lindaga, kus tegelikult eriti suurt midagi vaadata ei ole, Estonkas külon nüüd veel mõni Eesti perekond on olemas ja ja kui seda külatänavaid mööda Tallinna tänavat seal ringi jalutada, et siis seda möödunud ajastu hiilgust ja eriti veel kahekümnendat aastat ja sajandivahetuse hiilgust on väga tugevasti ilusasti näha. Et väga paljud eestlased on noh, nii-öelda lahingutegevuse ja sõjad tuga kannatada saanud ja, ja kas siis pihustunud mööda laiali ilma laiali ehk siis läinud Suhhumi poole või on Kaagras või on siis väikeses väikestes külades noh, seal või, või väga paljud on leidnud ka rahulikumasse piirkonda ehk siis sotsija punase lagedale, mis nüüd on nii-öelda punane lageda just oma olümpiamängude eel, et seesama keskus tegelikult otsa tagahoovis ju algavadki olümpiaehitised kohe neli 500 meetrit sellest samast Tammsaare majamuuseumist. Kui palju olümpiamängude korraldamine ja kõik see, mis sellega kaasneb rääkimata siis infrastruktuurist ja sellest võib sealsete eestlaste kogukonda mõjutada. No muidugi, kui küsida otse ja kaamera ees, siis ma arvan, et nad vastavad positiivselt, et uuendus ja uued teed ja nii edasi ja nii edasi. Et et kui rääkida nagu kui väikesesse vanasse kogukonda tekib väga tugev uus linnastus või, või uus struktuur, et siis ta hajutab selle ära. Et ühtmoodi ongi see, et, et siin on alatise pingeväli säilimise ja muutumise teel, et et ma pelgan, et see pigem pigem pigem raskendab, mis on muidugi see võrd võrrelda võrreldamatut nagu Venemaaga, teine on see, et näiteks Sotši eestlastel ja ütleme sealkandis ei ole kirik seda identiteedi rolli üldsegi nii tugevasti märkinud, sest et seal samamoodi, et eriti ka noh, võib ütelda, et juba seal Salmes Sulevi külas, et viimane pastor nii-öelda vanast ajast on 30.-st, kui 32. aastal lammutati kirik lihtsalt nõukogude võimu poolt maha ja ütleme, et see mõjutus on, on, on seal palju väiksem. Et ma arvan, et tood teatud ummuksisse või eraldatuse jäämine garanteerib ka nii-öelda selle kogukonna püsimise. Vastasel juhul nad lihtsalt assimileeruvad, et see on nagu uute kogukondade probleem igal pool, et kui ei ole sundi hoida alles siis, siis paratamatult see kaob ka. Praegu teenid sa kord kuus Peterburi Jaani kogudust ja Peterburi Jaani kogudusel on, on kasutada nüüd ka värskelt renoveeritud Peterburi Jaani kirik. Kirikuhoone kuulub riigile ja kogudus on, on selle kasutaja, aga sellesse kirikusse on tehtud märkimisväärne investeering, et kas kas see kirikuhoone kasutajana on Sul võimalik anda hinnangut, et kas see, kas see riigi märkimisväärne investeering Peterburi Jaani kirikusse, kas see oli ikka ikkagi õigustatud? Esmalt on see, et hetkel veel kuulub see hoopis Peterburi linnavalitsusele. Nii seda enam, et. Kuna Peterburg mängib Eesti kultuuriloos juba niivõrd tugevalt trolli, ütleme 19. sajandi esimesest poolest. Ja Peterburi sõsar väike linn, mida me tunneme, kroostati kroonlinale sama moodi, et kroonlinnas me võime rääkida viiest 1000-st eestlasest ja muusikutena on seal Miina Härma olnud eestiku, kiriku organist ja paljud kuulsad kirikuõpetajad seal olnud Peterburi jaanis. Et, et kui me räägime kogu seda Arstindus, kui me räägime tegelikult nii geograafia kui ka kui ka inseneriteadusi, mis ja ka sõjaväelist haridust, mis tegelikult garanteeris Eesti vabadussõjas nii-öelda kvaliteetse intelligentsi ja sõdur ohvitserkonna olemasolu siis ei saa seda kuidagimoodi maha salata, et Peterburg oli peaaegu et Tallinna kõrval teine Eesti suuruselt eestlaskonnaga täidetud linn. Ja selle taastamine või kultuurisümbolina seda väljatoomine on väga, väga oluline ja koostöös luteri kirikuga, kellel on, või kogudusega, kellel, kellele see kogudusehoone on ainuvõimalik tagasi saada, ehk siis kogudus saab selle hoone tagasi. Et see oli ainuvõimalus, kuidas riik suudab siis Eesti riik näeb Eesti kontserdiga koostöös ja et me suudame seda nii-öelda oma kultuurisaare seal taastada. Et konsulaat, konsulaat aga ütleme, et seda, seda eestlast konda, seda tänapäevast ja kultuuri sinna tuua saab ainult tänu sellele, et Peterburi linn ütles, et see, et me saame seda anda tagasi vaid ajaloolisele kogudusele, mis on seal olnud ja mis on seal püsinud taastatuna küll üle 20 aasta tagasi juba, et see on ainukene võti, et kirik pakub oma hoo, pakkus oma võimaluse või hoone. Ja siis Eesti riik loomulikult leidis, et see, kuna seal otse kesklinnas, et et koostöös siis Eesti kontserdi kogudusega on on, on see minu meelest väga ilusasti juba nähtav. See poolteist aastat, mis ta on avatud, on tegelikult juba juba eesti kultuur ja kultuuriringkonnad Peterburi linnas juba meid üles leidmas. Peale selle on seedan otsa naabrusest Maria teatrile Maria teater number kolmele kontserdimajale. Et võimas kohta, kes on need inimesed. Kes moodustavad Jaani koguduse Peterburis? Enamus moodustavad eestlased, kes on siis kas abiellumise kaudu läinud mõned kümned aastad tagasi või suisa 50 60 aastat tagasi sinna ja, ja, ja siis see seltskond, kes, kes on seal vere järgi sünnipäraselt eesti verd kandvad ning natuke on ka neid, kellele lihtsalt meeldib see, et on midagi teistmoodi. Ta on teistsuguse liturgia ka teistsugused tonaalsusega et kui ka sisse astuda. Ta on üsna niisugune tagasihoidlik skandinaavialikku sisedisainiga. Et ta on lihtsalt teistsugune, et nende jaoks suisa võiks ütelda eksootiline ja kirik-kontsertsaalina. Et mis, mis nii-öelda toob, toob siis nii-öelda nii saksa kui ka Põhja-Euroopa kultuur ja keelt. Kui me kasutame kirikulaule, siis tegelikult see on väga paljugi see, mida nemad näevad siis Euroopa kultuurina või klassikalise kultuurina. Kuivõrd aktiivses kasutuses koguduse hoone praegu on, ma saan aru, et jumalateenistused toimuvad kaks korda kaks korda kuus. Jah, et et siis praeguse väik, praeguse Simuna õpetaja Enn salvestega me kordamööda teenimesest üksinda ei jõua seda bussidega käia. Leerigrupp oli ära ja loodame, et sügisest läheb see Uuelleerija leeriga lahti, et eks ta tasapisi peab nagu kasvama ja, ja niiviisi külakorda käimisel tegelikult, et ühel hetkel tuleb nagu piirete, et sinna vajatakse loomulikult päris oma õpetajat, kes, kes, kes, kes oleks seal kogu aeg olemas ja ja see on ka linnavalitsuse üks huvi, et need teenistused oleksid iga nädal. Räägime pisut ka eestlaskonnaste Kanadas Torontos ja Vancouveris oled sa olnud ka koguduse õpetaja ja kuivõrd tugevad sealsed kogukonnad on ja ja, ja kas Vancouveri ehk siis lääneranniku ja Toronto Ta ehk siis ikkagi idaranniku vahel on, on, on ka mingisuguseid erinevusi näha. Võiks isegi ütelda, et tegelikult on kolm suuremat gruppi, kui, kui Kanada eestlastest rääkida, et et üks, üks jääb sinnaoto Montrooli poole siis on see, mis on ümber suure Toronto koondunud ka tegelikult siin näevad London Hamilton, Kitchen Friends ja, ja paljud kogudused on tegelikult oma oma uksed sulgenud, mis on olnud sander veis ja, ja et mis on lihtsalt nii väikseks jäänud, et siin-seal on juba neli, viis, kuus 10 inimest ja siis loomulikult läänerannikul kõige suurem on tegelikult Vancouver ja tegelikult sealt ei ole kaugel ka USA-s enam seal ja, ja sealt edasi mööda mööda USA lääneranniku eestlaskondi. Et nad on muidugi natuke teistmoodi ja näevad teistmoodi kliimagi, on teine ja jaa, jaa. Ja samas on palju asju, mis muidugi liturgia eesti seltsid ja eestlastele omased arusaamad ja arusaamatused on ikkagi igal pool siin. Pole vahet, kas sa oled kodu Eestis või, või Riia eestlastega või või Inglismaa eestlastega suhted või siis Kanada USA omadega, et need on ikkagi rõõmsalt äratuntavad. Igal pool. Väliseesti kogukond Kanadas on, on väga suurelt toetanud kodu, Eestit ja seda kindlasti on, on väga paljud ka tundma. Ja, ja nad on tõesti toetanud nii rahaliselt, et kui ka kui ka vaimselt, aga aga ühel hetkel võiks tekkida justkui küsimus, et, et kas ühel hetkel ei peaks hakkama neid kogukondi seal toetama, et kui me praegu räägime sellest, et me tahame siin Ülem-Suetuki küla natuke aidata ja nii edasi neid idapoolseid kogukonda siiski aidata oleme aidanud Peterburi Jaani koguduse hoone taastada ja nii edasi, aga, aga kui me nüüd räägime ikkagi ka sellest, et meil on märkimisväärne kogukond, näiteks Kanadas, et kas ühel hetkel Eesti riik ei peaks mõtlema ka sellele, et kuidas kuidas neid kogukondi toetama hakata, et nad ikkagi elus püsiksid, on seda üldse vaja. Mõneti on sellepärast, et, et siin on nagu üks ajalooline tänuvõlg selle poolest, et nii USA, Kanada kui ka Rootsi eestlaskond seisis väga tugevasti Austraalia samamoodi Saksa Lääne-Saksa eestlaskond seisid väga tugevasti koos inglastega, et ei unustataks seda okupatsiooni ja ajaloolist olukorda, ebaõiglust, mis Eestis valitses 44 kuni 91, siis ja võrreldes ida kogukondadega olid nad natuke teises olukorras ja tõepoolest, nad on väga palju nii moraalset, eetiliselt kui ka kui ka finantsiliselt toetanud eestlasi ja tegelikult võtnud ka eestlasi vastu, kes tulid, tulid siis 80.-te lõpus või põgenesid läände, tegelikult aidati need seal väga tugevasti jalule 90.-te alguses, et oli nagu omad plats, Tarmid ja loomulikult inimesed saavad vanemaks ja, ja mõneti viitaks otseselt tagasi pühenda presidendi üteldusele, et tegelikult Eesti vabariik hoolib igast eestlasest ja nemad on tegelikult see meie iseseisvuse ja tutvustused garandina kõige paremad. Ja, ja nende kultuuritraditsioonid alles hoida eestlust või, või kontaktid sellega, et me oleme olemas nii parlamendimäel nii-öelda suheldes otseselt nii USA kui Kanada ministritega või, või Rootsi kuningriigi esindajatega. Samamoodi me tegelikult peame ütlema, et siin ongi, kus, mis moodustab eesti kogukondade erinevad lõimelõngad, et et see, et kuidas keegi on oma elu oma kogukonnas elanud. Siin ma selles suhteks ütlen tõepoolest, et tuge vajavad nii tõesti Abhaasia eestlased või, või siis Punase Lageda või Siberi või Novosibirski eestlased kui Moskva samamoodi, aga, aga mingil hetkel loomulikult me peame toetama neid suuremaid kogukondi. Nad siis New Yorgis, on nad siis Ottawas, on nad siis Montrealis Torontos või et Eesti riik ja, ja siis, ma arvan ka kultuuriüldsust laiemalt peaksid tegelikult läbi sõeluma seda, et kus on meie saatkonnad, kus me tegelikult vajame väga tugevasti enese tutvustamist ja hetkel me räägime ka Euroopast, aga miks mitte, et miks mitte rääkida praegu Aasiast ja araabia maadest, kus on juba päris palju eestlasi tulnud elama ja mingil hetkel me peaksime tegelikult sinnapoole ütleme, kui me vaatame kas või praegugi, mis seal laulatustega, et, et mul on olnud Amest igal aastal üks või kaks laulatust, kus üks on olnud kas Bahreinis või Dubaist seotud üks abikaasa. Et tegelikult sinna rändab päris palju eestlasi. Kui me vaatame maailmas, kus eestlased paiknevad, kui, kui suured on kogukonnad, siis kus on kõige tugevam Eesti diasporaa või kõige elujõulisem, ütleme siis teistmoodi kõige elujõulisem Diaspora. Eks arvukuselt on, on ongi kaks nagu väga tugevat raskuskeset, et et klassikaliselt on ikkagi USA, Los Angeles, New York, Washington, Baltimore sealkandis, kuigi need vajavad viimased kaks vajavad ka tegelikult juba tuge, et just oma oma eestluse ja kooskäimise kiriku kirikuteenistusega siis Kanadas, loomulikult Suur-Toronto ümbrus, Kuu, Värni mondeol ja, ja Ottawa ja siis kindlasti üks väga tugev kogukond, mis, mis tekkimas on nii-öelda, kui nad suudavad organiseeruda, on, on Soome eestlased või eesti eestlased, kes elavad rohkemat kauemat Soomes, et meil on tegelikult seal kogudus olemas Helsingis ja on abikogudused tulemas. Et, et seda eestikeelset tööd teha ja, ja oma lapsi ristitakse väga palju, kes on juba seal elanud 10 15 aastat, et ja, ja ka eestlased saadavad oma lapsed seal lihtsalt väga paljud saadavad Soome kirikusse leeri ja, ja ristitakse seal, aga kui oleks võimalik eesti keeles teha, siis minu meelest on see üks, üks väga oluline sama teema oma kuuluma kultuuriselts. Ja teine teine on Brüssel brüsseli kuulutuspunkt on olemas, et, et nüüd see eelmisel aastal sai ka avatud ja jõudumööda noh praegu on see puhtalt luteri kiriku enda jõu ja nõuga proovime teha ja, ja et see on need teemad, kus, kuhu vaadata edasi. Et võib-olla kunagi me räägime hoopis Shanghaist, et või Singapurist, kus on ka päris palju eestlasi juba olemas. Kui palju. Üle ilmastumisega kaasnev võib olla ohuks eesti kogukondadele välismaal. See on seotud eelkõige vist sellega, et mis on need põhjused, motiivid, miks sa ära lähed? Et kas need on lepingulised tööd sundkäigud või sul siin elamine on muutunud niivõrd raskeks, et mujal Sa kuidagimoodi tuled paremini toime, et olgu siis majanduslikult või kuidagi elamine on lihtsalt kergem või eestlane armastab ennast naha üsna tööka inimesena. Ja paratamatult ongi paljud kohad, kus on mugavam hakkama saada. Ja, ja siis kas tekib see oma nii-öelda iseenda identiteedi või laiema ajaloolise pildi nägemine või, või ei teki vaadatakse endast, et ma olen siin üks või viis aastat ja siis ma lähen tagasi või noh, põhimõtteliselt et ma ei taha olla eestlane, vaid ma tahan olla võimalikult sarnane kogukonnaga, kuhu ma lähen. Et see on alati niiviisi suures piiris üks üks kümnendik nagu hoiab väga tugevalt oma identiteet suhtestudes küll kohaga, kuhu läheb ja võib ütelda kolmandiku huvi on nagu see, et nii see on, oli 1953, nii see oli 2003 ja 2023 jääb seesama moodi, et väga kiiresti, nagu unustatakse keel ära, lapsed tegelikult õpivad juba kodus rääkima vigases inglise keeles ja koolis siis perfektselt. Teise keeles osadus on see, mis hoiab kogukonda koos osadus ja, ja kirik ja kogudus pakuvad seda tõenäoliselt kõigele seltsid. Kirikut välismaal on nagu kirikul on mitu identiteeti, et ta ei ole ainult jumala sõna ja nii-öelda selle sakramentide talitamise tröösti ja lohutust kooskäimise koht, vaid ta on ikkagi keele ja kultuuri säilitamine ja siin ei ole vahet, kas sa oled nagu siberis olnud või või oled sa Lõuna-Türgis, või oled sa siis Kanadas USA-s olnud, et tänapäeval on need võimalused palju kiiremad, sest et mul piisab vaid internetiga aru saada, et mis Eestis toimub, et see enam koos Eesti asja ajamine ei ole enam nii oluline, et seetõttu ma arvan, et seal hääl hääbub. Osa osaduslik, kogukond ja kiriku osaduslik kogukond oli, oli siin veel paarkümmend aastat tagasi üks üks peamine põhjus, miks inimesed ka liitusid kirikuga üle maailma ja ja see oli, oli selline väga selge peibutusmiks noored ka kirikuga liitusid, et tänasel päeval me näeme kõikvõimalikke sotsiaalvõrgustikke igasuguseid võimalusi tunda ennast mingi organisatsiooni osana, need on noorte jaoks kasvanud. On, on kirikul tekkinud ka väga tõsine küsimus, et, et kuidas tänapäeval inimesi kirikusse saada, et et see on, see on väga-väga lai küsimus. Arho ütlen, miks peaks tänasel päeval kirikusse tulema, et kuidas kirik seda seda sõnastada mida ta ütleb inimestele, et miks, miks inimesed siiski peaksid kirikuga liituma? Et eks selle küsimuse lahendus algab inimesest endast, et kuidas ma ennast näen või kuidas ma tahan ennast paika panna selles ajas siin ja praegu, et, et kust ma tulen, kuhu ma lähen ja, ja, ja millised traditsioonid või millise kultuuri, traditsiooni ja pärimuse hoidja ma olen, et et ja neid võimalusi erinevaid kultuuritraditsioone juurde õppida, tänapäevane maailm pakub väga palju. Aga, aga siis, kui me räägime eestikeelsest kirikust, et olgu ta tõesti ortodoksi kiriku luterlik kirik või ka katoliku baptisti, et nad kannavad Ühte suurt kimbukest üsna vana eesti traditsiooni samamoodi. Ja, ja teine teema on muidugi see, et et see on see võrdlus, et ma ei ole mitte ainult ise kõikide asjade peremees, et on midagi veel inimesest palju kõrgemate inimesest väljaspool, et siin ei ole kõik, vaid minu enda. Eesti Eesti inimene armastab ütelda, et ma olen ise oma õnne sepp, aga aga tihtipeale see nõnda ei ole, et näha nagu ennast nagu suuremas plaanis, mis tegelikult mõõtkavas tähendab ka teiste inimeste hoolimist, elada elusamat ilusamat elu ja jagada seda rõõmu ja ka muret ja samas ka näha tegelikult, et, et asjad on, mõned asjad on vanemad kui 500 aastat ja mõned asjad on suisa igaviku perspektiivis olevat. Kas eestlased on usuleige rahvas? Ma arvan, et eestlased ei ole usuleige rahvas, aga eestlane peab iseendas tükk aega järgi mõtlema ja siis, kui ta otsuse teeb, et siis ta üsna truu rahvas. Ja, ja, ja Ma arvan, et eestlane tegelikult tahab olla, et tal oleks väga palju privaatset iseenda ruumi. Et kus ma ise nagu mõtisklen oma asjade üle oma jumalaga üksinda kirikupingis ka eestlane istub enne kõige tagumisse pinki ja, ja vaatab põrnitsevalt, kui keegi liiga lähedale talle istub. Tal on vaja tegelikult oma jumalaga, oma asjadega, oma perekonnaga oma usuga olla üsna üsna üksi. Lubame raadiokuulaja need oma mõtteid mõlgutama. Ma tänan tänast Uudisplussi, suvekülaliste Tallinna abipraosti, Argo tuhkrud. Soovin sulle ilusat suve ja tänase Uudisplussi. Suvekülalise saatejuhid olid Piret Kriivan ja Lauri Hussar.