Uudis pluss suvekülaline. Tänane suvekülaline on selgelt äravat tuntavalt omanäolise käekirjaga keraamik Georg pagadki, tere. Tere päevast. Saatejuhid Anart Müller ja Kaja Kärner ja enne Me hakkame rääkima sinu loodud ateljeest stuudiost, näituse paigast kohvikus, Toompeal, pikas jalas. Me kuulame laulu, mille sa oled valinud saadet avama, see on Ott Leplandi. Kuula Eesti tänavune eurolaul, mida sa selles laulus kuuled? Ma peaksin ütlema, et see laul võlus mind ära, kui ma teda esimest korda kuulsin minutitest, temas on mingi niisugune erakorraline jõud ja, ja, ja armusin ära, võib öelda lausa sellesse laulu. Ja ott esitab seda suurepäraselt ja ma olen väga õnnelik, et tal õnnestus ka eurovisioonil esitada seda fantastiliselt hästi. Ja isegi nüüd ma olen kuulnud ka teistes keeltes, kuidas seda esitab? Jaa, jaa jaa. Alates noh, suurt tulevikku temale. Ja sellepärast see lugu ja see lugu inspireeris ka veel looma ühte faasi. Oli suure baasi näitus, kus just sellel ajal ja, ja kuna mul olid modelleeritud käed ja siis ma panin vaasile käed külge ja need olekski nagu kuula paningi baasile pealkirjaks kuula. Aga praegu saab seda faasi ka vaatamas käia, pagapotis. Ja muidugi on peal, see on meil pides pides, näitusepind abikaasaga, nii et sinna võib alati tulla vaatama. Kuulame praegu siis Ott Leplandi loo hispaaniakeelset lahendust. Jaa? Jaa, bla TTT truu. Kuigi me võiksime Giorgiga muusikast pikalt rääkida, läheme siiski keraamiku elukutse omandamise juurde. Sellest on ka juba peaaegu et 30 aastat tagasi. Miks sa valisid kunstiinstituuti omalajal astudes keraamika? Ma olen täitsa kindel jutt, selle kohta oli niisugune keraamik nagu Helene kuma kes oli väga hea meie perekonnasõber ja Kuku klubis pidas tema loengut minu emale, kuivõrd andekas ja kuivõrd suured võimalused on keraamikul. Ja kuna mina olen kunstnike laps nii-öelda ema poolt monumentaalmaali ja, ja maal ja, ja isa poolt graafik ja maali ja siis ta seletas ära, kuidas minus peaks olema kõik need võimalused olemas. Just keraamikast saab kasutada graafiku või graafilisi võimalusi, võib kasutada monumentaalseid võimalusi, võib kasutada akvarell-seid. Värvilahendusi tähendab kõik seda saab kasutada keraamika. See, kuna eesti keraamikast tollel perioodil oli ka väga vähe meesterahvaid. Ega nüüdki neid väga palju ei ole. Siis kuidas ma peaksin minema õppima keraamikat, aga kohe mul see ei õnnestunud. Ja ma sattusin tööle Tallinna kombinaati ARS. Kusma pesin aastaga selgeks selle nii-öelda tehnoloogilise ja keraamika köögipoole. Õppisin ära savitreimise ja tegin lihtsalt tavalist tavalist savi Treiad Treia tööd, sadu sadu, sadu ühesuguseid tooteid treisin. Ja see andis mulle muidugi tulevaseks eluks niisuguse väga hea pagasi, et kui ma lõpuks sain sisse Ergisse siis, siis ma olin juba nagu teada, et ma sealt sain nagu kunstilise kasvatuse mulje tänu tehnoloogiliselt palju tarvis juurde õppida. Kas see ka teekunstnikuks olid täiesti vältimatu, kas see oli see sama miski, mis ajab rähnipoja puu otsa ei olnud, oli, oli siiski. Oli muidugi valikuid, sellepärast no näiteks oli teater oli ikka lausa esimene valik, ütleks niiviisi. Sest pinginaaber Urmas Kibuspuu ja Raimo Aas, kes Braudki selle asjaga tegeleb, klassivend ja nendega sai ikka väga palju koos tehtud ja sai isegi sisseastumiseksamid tehtud. Lavakunstikateedrisse, aga noh, ma ütleksin, et Panso, kui ta ütlegi ikka, küsis minu käest, kas ma tõesti tahan tulla näitlejaks ja ma ütlesin, et ei, et ma kukkusin instituudis läbi, oli temas sirgeks kõneleja jutt, et poiss, mine ikkagi kunsti õppima. Ja ma olen talle väga tänulik siiamaani. Läheme nüüd selle sinu keraamika käekirja juurde, et sul on hästi selged sirged konkreetsed vormid tundub mulle siis on sul niisugune iseloomulik, sinine värvilahendus on ka niisugust kodust soojemat, pruuni, sinine on niisugune jahedam ja pidulik. Enamasti sa oled teinud igasuguseid anumaid, serviisi, nõusid. Ja hiljem on lisandunud igasuguseid figuure loomaaialinnufiguur, aga sa oled oma loomingulisest käekirjast ikka aastakümnete viisi kinni pidanud ja kui näitustele minna, siis sinu tööd on juba kaugelt äratuntavad. Nad on niivõrd isikupärased ja omanäolised. Kas sa ei armasta muutusi? Noh, jah, ma ei, ma ei ütleks, et võib-olla muutusi hiljaaegu keegi mul rääkisin ka, et me peame kõik muutuma, mulle meeldib stabiilsus. Ja, ja ma ei saa teha seda, mis mulle ei meeldi. Ja sellest tulenev võib olla ka see minu, minu käekiri, mul püüdlen nagu lihtsuse poole ja minu arvates on selles lihtsuses kindlasti oma võlu. Nüüd ütleme, värvivalikutes ja võimalustes on tegelikult, ega see keraamika nii väga laialdane ei ole, kuigi praod on suures koguses võimalik saada igasuguseid erinevaid värve, siis mina kasutan võimalikult neid toone, mida on, saab nagu savist endast nagu näiteks pruuni tooni saab Eestimaa savist ja sinine koobalt glasuur, mis on saanud armsaks juba juba Arci aegadest tema väga suurtes nüanssides hele, hele valkjas kuni kuni tumesiniseni hallikas sinna hulka, nii et lihtsalt ma olen jäänud kasutama neid samu asju ja, ja mulle tundub, et mida edasi siis neid nüansse on Nendes küllalt, et ma ei pürgi nagu mujale. Et sa ei ole kaasa läinud selle keraamikute niisuguse väikse kiiksuga, et tassid tehakse ümara põhjaga, et nad päeva pärast püsti ei seisaks või kruusid, tehakse viltu nagu Pisa torn. Tähendab, mina kuulun vist sellesse nende hulka, kes ma tahan, et asjad oleks funktsionaalsed sest kogu kohvikunõud on tehtud minu kätega ja läbivad täieliku nii-öelda katsetuse kõige kõrgemal tasemel, sest nad igal päev käivad inimeste käes, käivad pesumasinas kordi ja kordi ja kordi ja, ja ja ma pean ikka arvestama, tähendab natukene pean ennast disaineriks ja mulle meeldib välja mõelda selliseid nõusid, mida oleks hea kasutada. Nii et sellest lähtuvalt, aga kui mõni kruusk maha kukub ja imeliku vormi võtab oma välja viskama, et on sellega alles. Arp, sa käisid eile Boga potis seal pikas jalas Toompeal. Räägi kuulajale, mis mulje sul tekkis, kui sa vaatasid georopagatkini. Seal on ateljee, stuudio, näitusesaal kohvik, kõik on ühes. Mina käisin seal ausalt öeldes esimest korda ja ega kesklinnagi tavaline Eesti inimene satub harva, ma arvan, et ma olin pikas jalas esimest korda näiteks üle nelja-viie aasta juba sinna saabumine oli selline eriline elamus. Tänavamuusikud mängisid üks härra, kes mängis kannelt ja kuna ma kuulsin, et rääkis oma kaaslasega lõunaeesti keeles võru keeles, siis ma ka pöördusin tema poole kohe võru keeles ja tuligi välja, et oli üks kandlemängija ja Kuldrest pärit Ilmar kellama. Ma ütlesin, et on nädalaks tulnud sinna appikajal ka tänavamuusikuks kannelt mängima. Ja siis natuke edasi oli servel kunstnik, kes müüsid oma oma töid seal pikas jalas ja nii ma ronisin edasi turistide hordidest läbi ja lõpus päris seal seal Toompea kandis päris tipus ongi siis see kapott ja väga meeldiv hoov. Ühelt poolt koht, aga sealgi on laudade peal igal pool. Siis keraamilised, lauanõud on kasutuses siis tööruumidesse, maile paraku ei piilunud, kellega käisin seal seal galeriis müügisaalis ma nägin, et seal olid väljas terve terved tee tööd. Nii abikaasa Eerik, Dani, loobu katkeni tööd. Aga ka Endel Taniloo paar tööd olid seal? Jaa, ahaa, üks küsimus tekkis mul. Miks mõned tööd on Georg Bogatkeni nime all ja mõned Jüri Bogatkeni nime all. Selemine minu nimega on muidugi naljakad lood, et et kunagi, kui kui ema mind ristis, ristis ta mind Giorgiks, aga millegipärast hüüti peres mind üriks. Ja kui, kui sündis meil poeg Jüri siis me nii-öelda panime talle nimeks Jüri ja mida vanemaks väike Jüri sai ja suur Jüri jäi temast varsti juba väiksemaks. Siis muutusin mina Giorgiga. Nii et need, kus on Jüri Bogatkini tööd, siis need ongi välja mõeldud minu poja poolt. Ahaa, ma mõtlesin, et enda tööd on kuidagi kahtele riiule. Ei ole, et need on lihtsalt pojapoja tehtud, väljamõeldud ja me lihtsalt neid paljundada. Aga räägime sellest kinnistust seal pikas jalas, et sa oled seal olnud oma kunstniku ateljees väga pikki aastaid, kuidas see lugu on ja, ja kogu sellel hoonel oli oma ajalugu. No see on jah, päris huvitav ajalugu, aga ajalugu hakkab peale tähendab sellisel kujul nagu ta enam-vähem praegult. On hakkab peale 1992.-st aastast, kui me selle lahti tegime ja tegime ühisfirma soomlastega. Ja kõigepealt ongi Praldan nii naljakas jutustada, ma jutustan soomlastele veel, eriti, et et ma leidsin siiski koos abi kaasayrikesega leidsime Soomest ühed investeerijad kes olid nõus investeerima Tallinnasse. Tollel ajal oli see väga huvitav. Linnavalitsusest leidsime need ruumid. Mul oli üks tuttav inimene, Urmas Maasik, kes, kes ka oli huvitatud sellest ja me koos alustasimegi seda ühisettevõtted, kusjuures said materjalid selle maja remondiks tassitud kõik Helsingist kõik, kaasa arvatud väliskrohv koos veega tõime ära, Helsingist tõime, ei olnud, sest Eestis ei olnud, Eestis ei olnud kahhelkivid ventilatsioonid, torud, elektrijuhtmed, veetorud, kõik sai toodud, kusjuures isegi vasksed veetorud ei julenud. Võta tollel hetkel ka töömeest, kes neid hakkaks keevitama, õppisin ise ära kõik need torud, keevitasin ise kokku ja panin selle veevärgi seal ise kokku. Nii et selline aeg oli 92. Siis me tegime lahti, aga kahjuks see algne idee muutus. Praod, kus oli kohvik, oli mõeldud, et on ateljee seal, kus on kauplus. Seal pidigi olema kauplus ja, ja tegelikult praod, kus on ateljee, seal oli ühiskondlik WC, mida me alguses nagu pidasime neid olisi kaks tükki. 93, läksime soomlastega riidu. Põhimõtteliselt ei osanud ei soomlased ega, ega saunased olid meist targemad, nad olid, kapitalism on ikkagi rohkem tunda saanud. Ma arvan, et sinuga ei ole eriti kerge tülli minna, et sa oled niisugune teisi arvestav inimene. Noh, jah, ütleme niimoodi, Nad viskasid mu lihtsalt sealt välja. Aga küsimus oli selles, et nende, nende nii-öelda investeeringud jäid nende investeeringuks investeeringuteks, aga meie Vene rublad muutusid niivõrd väikseks, et meie osakaal selles firmas praktiliselt olematuks. Ja, ja siis ma läksingi hoopiski kooli õpetajaks, sellepärast et kõigepealt veidi abikaasa minema õpetajaks, temal oli siis just niisugune raske haiguse periood, et ja, ja mina sattusin siis kooli õpetajaks ja viski oli mul koolis oli ateljee, kus me pärast koos töötasime. Ja 98. aastal helistasid soomlased mulle ma olin just siis raekoja platsis, oli mingisugune laat, kus me müüsime oma kaupa ja küsisid, et kuule, kas sa tahad firmat tagasi. Siis Nad tahtsid lõpetada sellepärast, et nad said, said aru, et, et see ei ole niisugune kullaauk, tähendab, ta ei tooda midagi. Ja, ja kui nemad, kui vaadata niukse norm reaalse ärimehe seisukohalt ja kapitalisti seisukohalt, kes tahaks kohast saada mingisugust tulu. Null siis ei ole mõtet seda kohta pidada isastid välja. Jah, ja siis ma leidsin Ühed tuttavad sest ma kartsin natukene seda kokanduse poolt. Ja, ja üheskoos me alustasime 98 linnavalitsuselt, sain loa teetseest ateljee ehitada. Siis mehitasime ateljee keldrist, mis oli muidu rämpsuga kaetud, sellest mõtlesime nüüd siis nagu kohviku osa kohvikusse, mõtlesime väikse köögi. Et saab ka nagu laiendada seda toitlustust. Ja 99 avasime ateljee, nii et sellest ajast me oleme nüüd seal eksisteerinud sellisena, nagu, nagu ma seda kohta ette kujutasin kunagi. Et on olemas ateljee, kus me teeme tööd, kus saab neid vaadata. Ma räägin mitmuses, sellepärast et abikaasaga me koos töötame ja tema väga suur osatähtsus on kaupluse kujundamisel just. Ja, ja tema skulptor. On olemas kauplus, see kõlab nii naljakalt kauplus, aga samas see on nagu meie näitusesaal pidevas muutuses, ütleme niiviisi ja ja päris raske on seal ka ilusasti töid eksponeerida, näidata sellepärast kui jälle mõned tööd ära ostetud, ollakse teinekord isegi unustama, mida me oleme teinud ja tullakse jälle otsima, et kuulge, et teil oli ju see ehmatanud, millal neli aastat tagasi. Nojah, eks me siis katsume uuesti teha. Aga päris mitmetel töödel oli juures ka märkused, mitte müügiks, kasvõi seesama töö, mis oli inspireeritud Ott Leplandi laulust. Jah. No sellepärast, et need on meie näitused, et seal on Airiks seal väga ilusat laste portreed tehtud üks soome portree, sest no ega meil kodus nagu ruumi palju ei ole neid asju pidada ja kui on selline koht, kus me saame nagu näidata me nagu töö näidised. Sest tihtilugu meil tuleb ka tellijat tega tellijatega kohtuda, sealsamas kaupluses, näidata neile võimalusi, pakkuda välja uusi ideid ja mis parem koht saab olla, kui on omad tööd igal pool nähtaval. Aga mis see on, mis leiva toob lauale, kas seal keraamikategemine ateljees on see toitlustuse pakkumine, seal on see nii-öelda müügigalerii pidamine? See on kõik, kokku, on kahe kunstniku hullus pidada niisugust kohta ja vedada seda tööd ja ma ei tea, kaua me seda jaksame üldse teha, sellepärast et tegelikkuses ikkagi ma ütlesin, et soomlased said juba ammu aru, et sellest kohast nagu mingit tulu tulemas ei ole, aga kuna meil on ateljee, peab ju kuskil olema ja nii kaua kui vähegi võimalik. Me püüame, püüame seda kohta pidada tegelikult tulu annab kõik kokku, annab nii kohvik, sest noh, tassi kohvi ikka ostetakse saiakest või sööki, me oleme küllaltki laiendanud oma oma toitlustust. Kauplus iga päev palju ei müü selle eest, kui on seal head ostjad tulevad ja, ja välismaalastele norrakatele, inglastele. Soomlased on meil väga head kunded, nii et kui sealt müüki läheb, siis see toetab, tähendab kõik see asi kokku ja kõige rohkem. Ma pean ütlema, on, oleme välja vedanud seda firmat oma tellimustöödega. Eile, kui mina käisin seal lõunat söömas, oli seal eestlasi kaks, mina ja üks riigikogu liige, kas nii ongi tavaline, et enamik külastajatest on ikkagi mujalt maadest pärit turistid, kes tulevad sealt pikka jalga mööda üles ja siis tahavad jalga puhata või siis kes on just seal Nevski katedraalis katedraali ümber ja Toompeal käinud ja, ja siis vastupidi, hakkavad allapoole minema. Ma teeksin liiga natukene Eesti inimestele, kes meil ikkagi käivad sellest, meil on stampkundesiga ja, ja väga armas on ikkagi kohata ka riigikogulasi meie juures päris tihti. Sest erit see on huvitav neid vaadata, kui on tulemas. Ma need valimised, siis me näeme kohe ära, kes kellega käib, kes kellega läbi räägib. Aga seda me ei ütle kellelegi, aga nii vahva saad avada. Hea vihje ajakirjanikele muidugi, et lõunastada, siis valimiste eelsel ajal sogapotis. No võib-olla kellega aga, aga üldiselt käib eestlasi ka, aga ma pean kahjuks ütlema, et tegelikult vanalinn on hakanud ikkagi välja suremas, inimesed ei ela seal, inimesed ikkagi rohkem on. Ma ei tea, kas ärilistel eesmärkidel pinnad ära ostetud ja, ja see on natukene niuke nukker moment selle selle vanalinna juures. Vanalinnapinnad on nii kallid, et Eesti inimene ei jaksa seal elada. Nojah, ma, ma kardan seda samuti ja tegelikult, ega see elukeskkond, ega ma isegi seal linnas ei tahaks elada vanalinnas, sellepärast et see elukeskkond on ära rikutud juba seal, et, et seal ei ole mingisuguseid kauplusi, toitlustus- mul on selles mõttes, et niukseid normaalseid, normaalseid kohti ei ole. Aga viimastel aastatel siiski on püütud ju teha. Vanalinna selts on tekkinud, kohalikud elanikud on nii-öelda kokku hullud, nad on nüüd võitlema asunud selle eest, et vanalinn ka oleks väärt elukeskkond. Et vanalinnas oleks ka kohalikele suunatud kauplusi ja teenuseid. Kas on siin mingit muud muutust märgata või on see lihtsalt võitlus tuuleveskitega, mida üks väike seltskond inimesi üritab? No kurat, ma olen niivõrd seotud oma tööga, siis mul on raske öelda, nendes seltsides ma ei ole nagu tegelikult me proovisime kunagi teha Toompea seltsi, mis meil kahjuks ebaõnnestus, sest sealse elanikkond kogu aeg vähenes. Et ja mis, mis ringiga üldse seda vanalinna võtta osa, sest kui, kui rääkida ainult sellest kitsast vanalinnaosast, mis on seal kesklinnas, mida meie nagu näeme, siis on, jätab praod küll ikka niukse elamise poolest nukra mulje. Aga noh, see ei tähenda, et võib-olla turistidele on huvitav vaadata ja minu eesmärk on alati olnud see, ma tahaks, tahaks toetada neid ideid, et et ka need vähesed pinnad, mis seal linnavalitsusel on jäänud, tuleks ikkagi rentida soodustingimustel, lausa nullrendiga. Aga mitte pühi, püüda neid eesti rentnikke pigistada lõpmatuseni nendelt nendelt seda mammonat välja. Sellepärast et ühel hetkel nad lihtsalt ei jaksa seal püsida. Kas praegu ikkagi käib selline pidev võitlus siis merevaigu ja matrjoška müüjate ning siis eesti kunstnike vahel, kes saab pinnad endale ja enamasti siis? Mingit vaidlust ei ole, siin on kohe näha, kelle rahakott on paksem ja kes kes on juba ammu võitnud, sellepärast kahjuks see võite kaotada või? No loomulikult, sest raha võim on niivõrd suur, sest kes, kes suudab maksta lõpmatuseni neid maks, see maksab ja see omab kõige paremaid kohti, kõige paremaid pindu. Aga pott on ka siis üüripinnal maksame renti linnale, kusjuures rent tõuseb iga osta. Ahah. Aga kõike mäletavad, et näiteks pankrot sunniti astuma keskerakonda. Et ta saaks paremad tingimused seal vanalinnas ja et ateljee ei ole ka ju ja sai ka ja ta on nii avalikult väitnud ja kirjutanud. Kas teile pole mõista antud, et astuge erakonda, küll siis lahenevad kõik probleemid imeväel? Keegi pakkunud ei ole, olen mõelnud isegi seda varianti, aga samas ma ei tea, südametunnistus, ma ei saa minna vastuollu oma südametunnistusega. Selle pärast lihtsalt ei, ei saa, mingisugune uhkus peab inimesel olema. Ma ma olen eluaeg olnud niukse normaalse mõtlemise ja loogilise mõtlemise poolt ja see mind hirmsasti ärritab, kui, kui tuleb niimoodi käia, kogutama ja mingi valskusega ajada, sest olid muidugi need erastamisajad ja öeldi, et sa oled ikka loll, et sa ei oska, ei oska ära erastada, et keerdkäikudega võib-olla oleks pidanud tõestama, et plaan või ma ei tea mida, mida oleks pidanud tõestama. Et ei oleks saanud võib-olla ära erastada, aga teate, asi on selles, et me ei saa vaadata tänasesse päeva, me peame vaatama kaugusesse, sest kui täna vallase Boga bot seal ja, ja, ja mina seal tegutsen, aga kui mina ükskord ei tegutse, keegi ei anna garantiid, et minu lapsed hakkaksid sedasama seal tegema. Peaks kamandama natukene oma linna üle. Niuksed hea mõistuslikult ja mõtlema, et kui, kui seal punktis tahetakse midagi teha ja see toob linnale nagu nagu prestiiži ja huvi ja, ja külalisi juurde, siis, siis kui sa seda ei tee, siis lihtsalt öeldakse, et andke andeks, siis leiame teised, kes teevad seda. Me räägime kohe kunsti tegemisest edasi, aga kuulame siinkohal ära muusikapala, mille sa plaadi peal kaasa võtsid. Miks sa just selle kaasa Selle looma võtsin just sellepärast kaasa. Ellerheinaga seob mul mind päris pika ajalugu, minu tütar. Meie tütar laulis seal 12 aastat, ta on lõpetanud seda teiseks, Ellerheina oli just äsja juubel. See tütarlastekoor, see 60 aastat vanaks, ma käisin seal juubelil. Tahaks selle looga teha kummarduse Tiia-Ester Loitmele fantastilise inimesele, kes, kes on seda koori ikkagi vedanud ja tahaks tänada seda koori selle eest, kuivõrd nad on ikkagi propageerinud eesti muusikat maailmas. Ma ei tea, minu arvates nad on natukene vähe tähelepanu alt siin Eestis jäänud välja ikkagi selle selle poolest, kuivõrd nad on ikkagi seda, seda propagandat Eestile teinud maailmas ja mul natukene kahju, et sellel viimasel juubelikontserdil ei olnud regi jäädvustust Niukest riiklikul tasu tasandil ei olnud ühtegi riiklikul tasandil tervitajat peale telegrammi, mis ette loeti, see, see ausalt öeldes noh, riivas hinge, aga laseme neid nüüd ja kuulame. See on siis Gustav Ernesaksa laul sinu aknal, tuvid. Tänase suvekülalise Georg Bogatkeni soovil kuulasime laulmas tütarlastekoori ellerhein. Nüüd aga räägime sellest, kui palju eestlane tunneb praegu sündivat Eesti tarbekunsti- näiteks, sest et minu tuttavad ehtekunstnikud on kurtnud, et veel kaks 30 aastat tagasi telliti eesti kunstnikelt väga palju ehteid. Telliti sõrmuseid, meistrile, mansetinööpe, naistele, kaelaehteid, siis, kui inimene lõpetas keskooli, kui ta lõpetas ülikooli, kui ta kaitses kandidaadiväitekirja, kui tal sündis laps, teine, kolmas, kui jäi pensionile ei või, või kui me mõtleme näiteks kuulsate teatritegelaste juubelitel ja me kõik mäletame, mismoodi pik õnnitlejate rivi laval paljudel oli kaenla all kingituseks, kas akvarell allgraafiline leht? Me ei näe seda tänapäeval kunstnikelt, ei tellita enam kunsti, on see probleem? Georg no kindlasti on probleem, sest elu on läinud edasi ja võimalused on läinud palju avaramaks selles selles mõttes ütles, et juba juba võib seda kunsti osta küll Prantsusmaalt, võib-olla, võib-olla su Helsingist, no tähendab. Ja samas samas toodakse ka siia juba seal ukse ette igasuguseid teisi teisi kunstnikel. Küsimus on võib-olla selles kasvatuses meie kunstis kasvatus koolides on praktiliselt nullilähedane, sealt kunstikasvatust enam ei ole ja kust see inimene siis peabki saama aru sellest, sellest kunstniku nii-öelda loome tööst kui ta ei ole ka maast madalast sellega kokku üldse puutunud, ta läheb poodi ja ta teeb seal omad valikud. Täiesti spontaanselt selle sellelt, kes võib-olla paremini oskab reklaamida ta, ta ei ole kasvatatud selleks, nii et me ei saa siin pahandada, see on juba aastaid läheb see rada. Ma mäletan, kui hinnatud oli kullaga maalitud portselan Arci poes Vabaduse väljakul, siis ta kandis küll veel võidu väljaku nime või kuidas, kuidas ikka sünnipäevadeks üritati kinkida Tallinna juveelitehase mingit hõbelusikat või see oli nagu auasi. Tulevad uued arengud, sest kui rääkida sellest Arsist, oleks võinud ka rääkida väga pikalt ja, ja, ja see oli ikka väga huvitav kooslus, omal ajal ei ole enam tulemaski sellist kooslust, kus oleks nii palju olnud kunstnikke, meistreid, kuldsete kätega inimesi, kes on praegult kõik teinud küll oma firmad ja küll on igal pool igal pool mujal leidnud tööd. Nende enam niisugust asja ei ole ja, ja ei ole ka sellist kauplust, kus oleks, ütleme, ühe väikse. Seal oli üle 800, töötaja oli selles firmas, ma tean seda nii hästi, sellepärast et ma olin seal peakunstnikuks mingil mingi aja. Aga kui on omanike ring 900 inimest, siis kes on omanik, kunstnike liit oli omanik ja kahjuks see asi kõik lagunes laiali puudusid mänedžeri, kes oleks osanud seda kaupa müüa üle maailma ja ma arvan, et tehti sellega suur viga, nii et tervitus kõikidele endistele Arslastele, kes mind kuulevad ja ja oli ka äge üritus küll. Ma mäletan Arci tekstiile linikuid, külgkardinaid, mida iganes seal ei tehtud. Kas sulle tundub, et praegu, et mis või, või osta ostuhuvilisi, praegu oleks Eestis? Ma arvan, et oleks, vot, küsimus oli selles, et tollel hetkel see ars andis antud garantii või teatud sellise selli kunstilise taseme tase, kuna tööd läksid kõik läbi kunstinõukogu. Ütleme, ega see ei olnudki nii väga kiusav asutus. Selles mõttes, et kunstnik tõi oma tööd nagu oma teistesse ala inimeste ette vaadata, et see oli nagu ülesastumine, sealt valiti ikkagi paremik välja. Ja kui inimene, kes ei olnud kunstist üldse vaatliku, ta läks sinna poodi ja ostis ükskõik mis asja, ta teadis, et selle, sellel asjal on kunstiline väärtus tänapäeval on seda väga raske niimoodi leida, et, et noh, ma ei tea, Villeroy ja Boch i võib ka minna osta ja, ja verd niiviisi võib minna ostma, aga kui vaatame, kus ta tehtud on, ta on ikkagi Hiinas tehtud ja ta on mass. Tegelikult kuigi ta maksab kohutavalt palju. Võib, võib osta Itaaliast kohale toodud kipskujusid, mida toodetakse tuhandeid, aga mille mind on tegelikult võib-olla kohaliku kunstniku ainueksemplari hind. See on täiesti müstika, kuidas inimesed ei saa aru, kuhu nad seda raha tegelikult panevad, nii et siin see küsimused. Inimesed, vaadake, otsige üles kunstnike, ostke nendelt, sest see on tegelikult see õige väärtus, mitte see kipstoode või, või see Hiinas valmistatud kõlava nimega Toode kunagi, kui, kui on ikkagi sellel kunstnike esemel on ikkagi kunstniku nimi peal, aastaarv on peal. Ainueksemplar, te olete õnnega koos, te olete saanud õige töö. Praegu siis ostavad põhiliselt nagu sa ütlesid soomlased, kui me räägime uuesti Boga potist ja, ja sellest näitusesaalist müügisalongis seal norrakad, kes veed, mida nad osta. No vot seda on raske öelda, niimoodi nad ostavad seda, mis neile meeldib. Mis neile meeldiks, sest tegelikult meil kahjuks ei ole elektroonilist kassad, kus me teeksime niukestest noh, järjepidevat vaatlust, et nüüd osteti Airikese Sa oled nii palju, nüüd osteti minu kruuse, nüüd osteti minu vaase. Ja, ja see on nii traditsiooniline küsimus, kui inimesed meie poole pöörduvad, et öelge, mida nad kõige rohkem ostavad. Siis mina ütlen, et kui ma seda teaksin, siis ma ainult neid asju toodaksin, ma teeks ainult neid mune. Ja meil oleks igasugune, igasugune mure murtud, ostetakse väga palju kõike, mida me tegelikult toodame, nii. Alguses ütlesime, et osad osad me oleme, meie nomenklatuur on juba kasvanud nii suureks, et. Me unustame ära vahepeal, mida me oleme teinud ja tuleb taaselustada, sest need on küll kruusid. Need on tassid, need on, need on suuremad ja väiksemad vaagnad, et need on Airikese inglid skulptuurid. Endel Taniloo skulptuurid, valilenberbogatkina akvarellid, mis küll on seal natukene neid vähe? Sellepärast et lihtsalt hind on vähe. Nii et kõike ostetaks. Inimesed saavad siia suppi ja praadi ja kooki teie oma kätega valmistatud kraamilistest nõudest ja nõudelt. Kas mõnikord on nii ka juhtunud, et mõni on osutunud lausa pikanäpumeheks ja sahistanud selle oli supipoti endale koti sellega? Päris nali teinekord olnud, tähendab kindlasti osa osa Gruusiat asju on ära jalutanud ja, ja nii naljakas, kui see ole palju kliente, kes tahavad just selle poti, milles ta sõi, kaasa osta, on kuid on ka neid, nad on saanud seda kaasa. Aga on juhtunud ka niiviisi, et on siin natukene Johmastanud, soomlased panid väiksed joogikruusid endale taskusse ära läinud. Ja siis ma olen neile järele jooksnud, kimbutanud politseiga neid ja nad on need ikkagi tagasi andnud. Ja siis juhtus järgmine, kuskil nädal aega hiljem vaatan, et üks seltskond istub mehe ateljee aknal joovad kruusidest jällegi vana Tallinnat, seal meil väga populaarne jook. Ja panevad kruusid tasku, pühivad ära, panevad tasku. Ja mina kargan ateljeest välja, sellepärast ma olin niimoodi allergi juba selle vastu, et jälle varastavad. Läksin juurde, ütlesin, et need, mida te teete ja siis tuli välja, et nad nyyd häbelikult ütlesid, aga iga kord tulen oma sõpradega, siiami, ostame need topsid, joome vana Tallinna, võtame neid just kaasa. Ütlesid ja siis vabandasin tükk aega nende ees ja, ja noh, me saime pärast sõpradeks, nii et mida nagu juhtunud, aga vaat et ei saa kõik ühtemoodi jälgida ja vaadata. Mida see vanalinna õhustik ja vanalinnakeskkond nii Po kapotile kui ka kogu sellele meeskonnale naiskonnale, kes seal töötab, pakub, mis on teistmoodi, kui kapott asuks näiteks? Ma ei tea, Rise keskSolarise keskuses jah. Ja me tahtsime sinna isegi müügipunkti avad, aga jumal tänatud, et ei avanud. Ma kardan, et meil poleks välja vedanud, kas meil oleks seda müüki olnud? Mis ta annab, ta annab inimestele kõigepealt töökoha, sest peale meie kahe minu ja minu abikaasa Erikese töötab veel kuus inimest meil palgal, eks ta annab lihtsalt tööd ja leiba esialgu ja nad on väga tublid ja, ja ma võin neid ikkagi täiesti usaldada. Nad veavad täie täie rauaga seda kohta. Aga mõtlen ideeliselt vaimselt, need on ju ajaloolised hooned, ajaloolised müürid, mille vahel te asute, võib-olla vaimud käivad öösel käivad. Meil on Justin Oz, kes meid käib niimoodi teinekord viskab mõne kivikese ja külma hingusena tuleb peale. Aga me ikkagi põletame talle küünlakesed ja siiamaani suhtub ta meisse suhteliselt hästi. Eks need vanalinna olid, ühelt poolt on toredad, teiselt poolt on, kui nad lagunevad ja mingit toetust ei saa ja pead neid müüre ja katuseid korras hoidma ja ja seina krohv koos veega, mis on Soomest toodud, hakkab nüüd, selle talvega on eriti ära lagunenud. Hakkab maha tulema. No niiet muresid jätkub selle vanalinnamiljöös küllalt küllaga. Kui vanad need hooned on, milles asub hoone tegelikult on tegemist oli vist ikka mitme hoonega. Rasmus Kangropool omal ajal ütles, et esimest korda kirjalikult mainitakse 1310. Ku allina bürgermeister kirjutas ülalinna bürgermeistrile, et lühikese jala torn kuulub veel alllinnale. Vaielda piiride üle ja selle taga olevad lihunike müügi karnid kuuluvad ülalinnale, nii et mitu sajandit müüdi seal liha. Tegelikult see oli nagu Toompealihaga kauplus. Konte tuli ka keldrist välja. No väga sügavale ei, ei saanud kaevuda ja õnneks ei kaevunud, sest jumal teab, mis oleks leitud. Võib-olla polekski saanud seal teha. Räägime neid uute majade ehitamisest, Eesti kunstiakadeemia hoone lammutati siin mõni aasta tagasi Tallinna kaubamaja kõrvalt ära ja, ja nüüd täna on tulnud siis saade otsitakse alternatiivset asukohta Kunstiakadeemias ja juba on pakutud lausa 20 kaheksat kohta 21-lt pakkujalt. Siin on olnud nii nii Pirital kui Rotermanni kvartalis kui siin natukene lähemal, suva sukavabrikus. Ja need pakkumisi on, mis sinu hinnang georopagadki on, et kas kunstiakadeemia peab olema seal, kus ta on olnud juba varemgi enne seda lammutatud maja oli ju nii mingi niisugune väiksem hoone, millest Heinz Valk oma mälestusteraamatus kirjutab. Ta võib-olla kus tahes paigas Tallinnas. No natuke raske küsimus, aga minu jaoks, sellepärast et nüüd enam seda hoonet ju ei ole, kus mina õppisin ja asukoht on olemas, aga mina oleks võib-olla lähteülesanne lähteülesande seadnud selliselt, et oleks ikkagi selle päris vana hooneosa jätnud alles sellepärast et minu arvates selles oli nagu mingisugune hingus ja, ja mingi järjepidevus oleks ikkagi nagu võinud jääda. Et ma oleks siiski tahtnud näha akadeemiat, kui nüüd ikka päris uut hakata üles ehitama, et anda talle võimalust ka kunagi tulevikus edasi areneda, tähendab, peaks jääma mitte ainult see niisugune kuubikuline maa-ala, et vot ehitasime nüüd valmis ja nüüd on nagu kõik lõplikult ja enam edasi, ta ei saaks areneda. Et ma oleks näinud teda kusagil niukses niisuguses arengus, kas tondi endiste kasarmute juures või, või isegi oli vist kunagi pakuti võimalust. Tselluloositehase võimalus tähendab mingisuguses sellises, kus, kus ütleme, need võimalused, mida me täna ei tea. Aga mis võib-olla tulevad mõne mõne, ma ei tea, 50 100 aasta pärast, et oleks võimalik akadeemiat veel laiendada ja kasvatada juurde. Tähendaks, et kesklinn jääkski kaubanduskeskuste hotellide päralt, et kultuur muutkui taganeks taganeks. Nojah, ega ma, ega ma ei ole sul nende kaubanduskeskuste pooldaja, et põhimõtteliselt muidugi ta võiks, võiks seal olla ja ja, ja ka mul selle vastu kaudselt, mida ta ei ole, aga ma kardan, et kas see ruum ei jää kunagi väikseks praegult, ma sain aru, et natukene pakuti üle selle suure puu püsse pampers, ehitusega, et võib-olla oleks pidanud alguses nagu vähemaga vähemaga leppima ja siis vaatame edasi, mis ja kuidas saaks teda edasi arendada. Räägime veel kunstist, kas keraamika kõrval jääb sul aega oma huviks proovida ka näiteks pastell, akvarelli söejoonistust? Üldiselt kahjuks vähe, sellepärast et ikkagi see, see keraamikaga tegelemine võtab väga palju väga palju aega ka siin ema ateljeed, kraamides, makraamisse, ateljeed leidis meie Airikesega Instituudi aegsed tööd. Ei, tead kui armas oli neid vaadata, missuguseid suuri töid me tegime, sest omal ajal ikkagi see kunstiõpetus oli? Esiteks, noppisime kauem, teiseks, me olin märksa rohkem üldaineid, nagu selles mõttes joonistamist-maalimist praktiliselt iga päev joonistasime. Igatahes maalisime. Et see käsitsi joonistamise oskus, mis sul kõige alus Käeoskuse omandamine, ütleme niiviisi, et sealt tuleb, seda ei õpi selle lühikese ajaga ja nende väheste tundidega, sest kindlasti on olemas neid õppureid, kes suudavad nagu ennast sundida nagu rohkemaks, kes leiavad seda aega ja, ja enda kallal teha, sest tänapäeval see tahvlist tehakse väga palju. Aga, aga nisukest kooli minu arust need programmid on nii kokku surutud ja muidugi mina oleks ikkagi jätnud võib-olla selle vana võimalused mingisugustel erialadel peab lihtsalt see käeline tegevus, seda, seda ei saa teisiti, kui selleks on vaja aeg. Kas ja mida teie leiate tänapäeva kaasaegses tänapäevases kunstist, kus on igasugused uued võtted, videoinstallatsioon? Cyber, see arvuti arvutigraafika, kõik see, mis enam seda käelist joonistamisoskust võib-olla ei nõua. No kõik hakkab ikkagi ideest peale, ütleme see, mis meil on siin pea sees ja vahend, olgu see arvuti, olgu see, see on ainult ainult vahend, kuidas ennast väljendada. Ja kui see tuleb ausalt südamest, kui see ei tule poosina. Mind kõige rohkem ärritab teinekord, et noh performans või mingi selline kunsti tegemine, kus sa ei saa aru, kas see on nüüd kunst, kas on teater, ta on kuskil seal piirimail enese väljend no eneseväljendus, aga kui sageli on näha, et see tuleb südamest? No ma ei tea, tegelikult tihtilugu tahaks, et kuningas on alasti. See on minu arvamus, et jäägu teater teatritegijatele ja, ja, ja ma olen rohkem ikkagi pooldan seda kunsti, kus inimene selle käeli läbi käelise tegevuse läbi oma mõistuse ja suudab ennast nagu väljendada. Muidugi, see, see videokunst ja, ja, ja see on kõik niukene uusi Läänes ja, ja ma ei ole selle ala spetsialist, et võiks selle üle nagu karmi kriitikat teha, aga lihtsalt mind ei paelu. Kindlasti on inimesi, kellele see väga võib-olla meeldib. Kas näiteks EKKM-is Eesti kaasaegse kunstimuuseumis, mida nüüd arendatakse seal põhja Tallinnas kultuurikatla juures seal sinna olete sattunud. Ei ole veel sinna sattunud, sest nii nagu Eestis on kombeks, kui kuhugi rahad suunatakse, siis seal kindlasti üks asi olema ja saad, hakatakse arendama, siis on see jälle üks asi, hakatakse arendama, minu arvates ei tohi ära unustada järjepidevust, ikkagi me peaksime hoidma oma järjepidevust ja need, kes juba teevad ja kes, kes millekski on suuteline, tuleks neid väga hoida ja, ja ikkagi näha ka neid, aga mitte niimoodi, et nüüd nagu endale nüüd ühest servast teise serva. Ja nüüd ainult teeme seda ühte kultuurikatelt. Ega muud, kui et meie, kuulajate, kui nad Tallinna satuvad, oleks jaksu ja jõudu ennast pikas jalas turistigruppide vahelt läbi suruda ja. Aga kindlasti soovitame seda teha absoluutselt sellepärast, et nagu ma saate alguses ka ütlesin, et Eesti inimene satub kahetsusväärselt harva vanalinna aga tõepoolest, ka vanalinnas on, mida vaadata, aga vanalinnas on pärleid, mida meie oma inimesed võiksid rohkem omaenda külaskäikudega austada. Kindlasti võiks tulla, mitte ainult suvel, võiks tulla ka täiesti talvel ja, ja selles teinekord selles hallis hallis, keskaegses jal või lumises vanalinnas on hoopis sügavam, sügavam mõju ja, ja võib tulla täiesti ja meil on, keldris on kamin, palun tulge kamina juurde sooja. Aitäh kutsumast ja palju edu loomingus. Keraamik Georg katkenud soodanu.