Uudis pluss sume külaline. Siin, Tallinn Viker raadio, tere, head kuulajad ja tere kuulama Uudisplussi suvekülalise rubriiki saatejuhid ikka Mall Mälberg ja Lauri Hussar. Ning täna räägime palju heast toidust ja mitte ainult sellepärast, et meil kõhud tühjad on, vaid põhjust on oluliselt rohkem. Tänane suvekülaline on Imre Kose maitsete looja, naudingu kunsti looja. Tere tulemast, aitäh kutsumast. Sinud ilmus hiljuti uus raamat, naudingute kunst ja selle essana. Sa oled sa öelnud, et on elamusi, mis tulevad justkui ise meie juurde, samas leidub palju näinud, mida saame luua. Ja see kehtib ka toidunaudingute puhul. Et kui palju inimesi sinu hinnangul mõtleb nii nagu sina. Toit võib olla nauding, elamus. Üksel. Raamatu loomise põhjustest oligi see, et mulle tundub, et järjest rohkem inimesi mõistab seda, kuivõrd suure osa moodustab, saab toit ja sellega seondu meie elust ja kui paljude tegelik kuld on võimeline lisama sellist nagu igapäevaellu sihukest nagu kvaliteeti ehk mõtestama rohkem meie koos olema siin, muuta neid nauditavamaks ega siis väga tihti on ju see, et kui me kohtume, kas midagi, Neil on väga kohvi, eksju, no ütleme, kas klaasi mahla kindlasti, kui ma kuskil kohvikus või me võtame midagi väikest juurde, eksju aga see pigem On see selline nagu toit kui sotsiaalne nähtus, et tänu sellele, et me väärtustame minu arust tänu sellele vahepealsele nihukesele tornaado, mis siit on üle käinud, eks ju, et ma arvan, et seal on nii nii häid kui halb nagu mõjusid olnud, aga pigem positiivne on see, et me korraks nagu raputati ülesse. Ja, ja nii-öelda need pehmed väärtused on tulnud, et jääda. Täitsa kindel, sest need on alati olnud. Vahepeal unustasin lihtsalt ära, mõtlesime, et kõiki ostamegi supermarketist valmis mis oligi natukenegi hip palju, et mul on nii kiire, mul ei ole aega süüa teha, tänapäeval kõlab see pigem natuke niimoodi vaatad, et kas sa ei oska oma aega planeerida või et sul on kogu aeg kiire, eks ju. Et pigem me näeme hoopis teistmoodi seda asja. Et see, kui keegi ütleb, et tal on nii kiire, et tal pole aega näiteks teha isevalmistatud, mitu siis mõtlema, et kas selle inimese väärtushinnangud pigem on äkki paigast ära. Igalühel muidugi valik on see, kas ta uputab ennast töösse, jätab kõik muu, aga reeglina ma arvan, et inimene tunneb ennast paremini, kui on erinevad sellised nagu need sektorite elus rohkem tasakaalus, vähemalt kõik püüdleme sinnapoole. Ja, ja ma arvan, et, et see, et inimesed on rohkem, liiguvad ringi ilmas ja on elanud ilmas ringi ja ja näevad, et kui palju on tegelikult nagu sel maailmal pakkuda. Eks, ja need asjad tihti on väga lihtsad. See on minu arust selle kõige toredam asi selle juures, et see ei ole keeruline, tähtis mõistmine, et me oleme väärt seda, et endale ja oma perele ja sõpradele pakkuda parimat, eks, ja, ja noh, mis saab toredamat olla, kui see lisab sellist nagu mõnusat emotsiooni sellele olemisele ja, ja, ja kõik, see selline, et head asjad on mõeldud jagamiseks. Ma olen täiesti seda meelt ja, ja ma arvan, et see raamat võiks olla üks selliseks nagu märgiks sellele, et sa see julgustaksin, inspireeriks sind natuke võib-olla mõtlema ka neid sisse harjunud rutiinseid. Märkamatult muutume harjumuste ohvriks, siin pole mitte midagi teha, see on hea, kui vahepeal natuke ennast niimoodi üles äratada. Et kui teeks talle natuke teistmoodi. Ja sa märkad kuidagi, et sa ei saagi aru, mis asi see on kuidagi tulnud nagu o novot kuidagi nagu energiat on nagu rohkem ja ja see on nagu väike muudatus, aga noh, nagu öeldakse, eks ju, et lakkavad väikestest muudatustest, need suured muutused peale, see oli väga põhjalik, sisse juhatas Imre, kui palju kokakunst on filosoofia nagu kuulda, oli üsna palju. Aga vaata, ega siis selle noh, nii kui hea toidu ja veini juures meile meeldib ju rääkida, eks ju, arutada maailma Ma panen maailma paika panna, aga kas paned tähele, et üsna tihti me kui on õnnestunud selline ja vein valitud ja mõnus toit sinna juurde tehtud, räägime toidust päris tihti viimasel seltskonnas, see ei ole olnud alati niimoodi meil Eestis, eks. Ehk siis see on muutunud täiesti arutelu objektiks. Isegi põnevusega juba ootama, mida kutsutakse külla, et mida sa süüa teed. Ja siis, kui me ei tea, siis me oleme nii põnevil, eks. Mis Te lahe, eks ju. Või mis veinima toon, eks ju, või see, et kuidas me oleme nagu hakanud uutmoodi asjadest aru saama, eks ju, väärtustame hindame siukseid, lihtsaid, häid asju. Kuidas inimesest saab toidunautlejad, no sinul on juured selles maailmas. No ja aga, aga noh, ütleme, et kuidas üldse inimesest saab siis selline isiksus, kes hakkab asju väärtustama. Noh, mis muutus siis peab olema, eks see toimuma. Et kas ta hakkab eelkõige väärtustama iseennast ja läbi selle, ta väärtustab teisi inimesi ja kõike seda, mida ta teeb ja, ja, ja vaatab hoopis teise pilguga. Ma arvan, et see hakkab ikkagi iseendast peale. Et kas peab küsima muidugi endalt, et, et kui kui me ütleme, kipume näiteks vahest üle töötama, ütleme ainult et küsimus on selles, kas sa väärtustad seda, mida see töö annab sulle millegi arvelt, eks, et sa ei saa olla oma pereseppadega iseendale ka väga vajalik sellist oma aega nagu võtta, eks ju. Mida väärtustame. Aga ma arvan seda, et see niuksed, see seebimull, mis siin vahepeal, et see nagu lastehaigus vaata eks, et ja see tulebki läbi käia, et ja kes siis tulevad tugevamlasest välja, kes ei tule loomulikult noh, elu on selline. Aga see paneb küsima endalt õigeid küsimusi. Ja ma arvan, et, et see on üks viis, kus me oleme vahepeal väärtustel võib-olla neid asju, mis ei ole nii püsiva sihukese olemusega aru saanud, et võib-olla midagi veel. Ja see on, ma ütlen, lihtsalt, vahepeal on minu arust nagu tore tõdeda, et paar aastat inimvarasse tagasi mõni nimi, mis mingeid finantsmaailmas mõtlesime, tuttavad ütlevad, et oi, mina süüa. Nüüd need küll. Mis võllamees ütleb, et nüüd ma leidsin nii lahedal retsepti, noh, kõik on vaimustuses, eks. Kaasa arvatud selle, kas see käib sinu kohta ka, kas siin saab ka leida põlle? Kaduski oja, kuidas selles lauses oli natukene ebatõtt, aga, aga ma tahtsin pigem natukene arendada seda teemat edasi, et et kui järjest rohkem eestlased armastavad kodus ise süüa teha ja hästi süüa teha ehk siis hästi kokata, siis kas me võime nii-öelda ka seda, et eestlased ei armasta väljas süüa, ehk siis sellest on ka päris palju räägitud, et et eestlased pigem söövad kodus kuivad, lähevad restorani õhtul perega sööma. No, ega siis jah, siis kui teed, ütleme, et oli selline väljas käimine näitamine nagu, kas siis paljudele rohkem jõukohane. Siis käidi tõesti rohkem ju väljas ja see kodus ei olnud nii tavaline korraldanud siukseid, õhtusöögipidusid telepaatilised. Aga ma arvan seda, et see väljaskäimine ei ole alati rahast kinni tegelikult. Et see on pigem tegelikult selline nagu elustandardite selline vaikselt nagu nende muutumine. Et mis ei tähenda seda, et see tarbiks ainult väljas sööki ja, ja, ja kodus üldse ei teeks. Aga, ja vaadake, ega siis kogu ju see keskkond, kus me oleme, ega see tajub väga hästi ära, mis muutsid, õhus on ja kuidas on hakanud tekkima kohe selliseid nagu hea hinna-kvaliteedi suhtega kohti, mis on muutunud justkui siukseks nagu elutoa jätkuks, nagu ta mujal on tegelikult, eks, külla muidugi see, et, et see siin on nüüd viimasel ajal need uudised väga tihti olnud, et kas nende palgad on tõusnud, aga kas need hinnad ja kõik see, need ongi omavahel seoses, mitte midagi pole teha. Ehk siis ostujõud määrab üsna palju tegelikult selle, milliseks elustandardi need arusaamad, et kas väljas käimine on nüüd niisugune ise omaette sündmus. Mõtleme, lähme nüüd välja sööma, eks ju. Või see, et saame kokku, lähme, sööme midagi koos. Et see on nagu noh, mis nagu siis nagu, nagu kaalume, sellele anname, ma sain aru loomulikult, et kui naisel pulma aastapäev, et siis minnakse väga sellesse ja see ongi teistmoodi, see on hoopis teine lugu. Muidugi Lähme kihvti restorani tähistame, ma ei tea seal juubelit, sünnipäeva, pulma-aasta, misiganes tähtsat perekondlikku sündmust, eks ju. Aga teine on selline nagu igapäevane noh, see nagu väljaspool valmistatava toidu tarbimine kui teenuseks. Ja mis on hea muidugi on see, et tänu sellele, et meie maailmapilt on avardunud. Me oleme muutunud õnneks nõudlikumaks. Sest ega siis ju see, kes teenust pakub, vabatahtlikult ju ei, ei pingutaks muidu rohkem. Ehk siis pakuks sellesama rahast, mis küsib, on ju selle ütleme kvaliteeti, mis on see hind ja kvaliteet tasakaalus, see on niisugune tunne, et see maksinud liiga palju selle asja eest. Vaat, see on see küsimused, et see võtab natukene aega, aga minu arust on need need märgid, mis on nagu vaeva me näeme, on ikka vägagi tervitatavad ju, eks, et siin võib näiteid tuua küll. Ei mäleta, et me võime siin öelda, eks ju, et noh, niuksed nagu, ütleme nii-öelda oh, Emshikeks kalamajas on ju neid näitajaid ju ridamisi ja siin juba kesklinna isegi tekivad, et see, et muidugi vaata, mis on ka huvitav ka nende seisukohtade intervjuu, kuidas on muutunud see, see läve on tehtud nii meelega, see pole juhuslik elu, et see on umbes nagu prioriteet niisugune. Ega siis asjad muutuvad trendikaks tänu eluoludele. See tundub nagu, et see on just teab, miks ta tundub õige, sest tal õigel ajal õiges kohas ta vastab täpselt meie vajadustele. See on tegelikult noh, see kõlab võib-olla karmilt, aga väga kalkuleeritud, tehtud Sa tunned, et ah, ma olen nagu kodus, et see ei olegi nii läikiv ja nii kõrgnegi lihtsalt me ise oleme muutunud ja, ja väga tore, et, et kes teenuseid pakuvad, oskavad sellega kaasa tulla nii-öelda oskad meile tehasele aktsepteeritavamaks. Ehk siis siin on see suur vahe, et me oleme selles kõrid läikest ja selline šõu afiste nagu enda näitamisest üle saanud ja noh, kindlasti neid kohti on endiselt, kus iga seda vajadust soovib rahuldada, saab teha. Aga minu arust see on väga sümpaatne, et sa See mõnus Rubina aeg on möödas ja vahepeal on lihtsalt eksinud. On oma tarbija muidugi, aga just et see ja mis ta siis on, need uued kontsertid on ta kohvikonda restoran ta laulis, mulle meeldib väga see, et neid enam ei defineeritani, täpselt. Saad aru, see on nagu eriti hästi demokraatlik tegelikult ja ongi väga hea, et on jäänud alati need siuksed, need fain tai ning valge linaga, see täidab hoopis teist eesmärki. See on see, et paned selle seitsme küünlakande laagri sinna sulama valgete kinnaste kella, mis oma tegelikult gif teinekord teha seda. Aga ütleme, et me sagedamini Tsahkna lubada, et me tahaks seda teha, et need kohad oleksid, kutsuvad ja oleks sellist nagu ajavaimuga nagu samal nagu hingamises siis see on nagu väga-väga oluline küll, aga peab ütlema muidugi, et et, et see muutused on meil muidugi, noh, loomulikult see mastaabid on teised. Me teame, seda on aeglasest, sest mulle aeg-ajalt tundub ikkagi, et see inimeste valmisolek nagu uuega kaasa minna on palju kiirem kui see, kui aeglaselt kuldse turd tegelikult reageerib. Ta võiks tegelikult noh, rutem ära tajuda nagu, et, mis tegelikult nagu, mis seal õhus. See on väga-väga tähtis, et kasvõi vaatame see noh, meie toiduainetekaubandust, eks ju, noh me saame aru küll, et, et kui ma kuskilt reisilt tuleme, siis muidu kui ennem vaatorit, et see suur pood on kaupa täis saatana üsna ühesarnased, et eks ta on ja meie selle, et see valikud on meil kuidas, ütleme, et see nagu massi on, aga, aga seda kvaliteeti või seda nagu, kui sa hakkad midagi konkreetset otsima, siis sa näed, kui kaua sul tegelikult aega läheb, et see mingi spetsiaalasi üles leida, sealt virvarrist, et sa vaatad, et ma ei tea seda ühte toodet on seal riiulis kaks Kendaga eritootmine on kõik ühesugused. Et sul ei ole nagu seda diferentsi seal vahel, et see. Aga räägigi, kuidas siis algaja veab sellises maailmas hakkama saama, noh, ütleme meie Lauriga, tahame ka natuke sinusuguseks saada ja tahame õhtuti oma külalistele pakkuda tohutult häid toite. Et mis on see, mida me ei tohiks karta või mis on see, mida me peaks tegema? Või isegi veel olulisem küsimus, et millest me peaksime alustama, et üleüldse hakata hakata paremini kokkama kvaliteet, võtame, ja kuidas ma ütlen selle raamatu leheküljele. Kus sa pärast lahti tegime seekord ei, aga, aga noh ütleme, et kui nüüd noh, ütleme minu arust nagu võiks nagu mõelda seda, et, et kas äkki on niimoodi, et iga valku mõtlevad külalistest seda ühte ja sama bravuur ei numbrit nagu leivanumbrit, seda kaks korda rohkem, mõtlen, eks ju, aga ütleme, et on erinevad, eks ju, selle omal väga maitsev toit, aga see on nagu kindla peale minek, onju. Ma usun, et kõigil on kindlasti oma siuksed hitid nii-öelda vist nagu ütleme et kui midagi targemat, et poodideta kui terve päev mingi Al kohta, mis asja sa tead, sul õhtul külastajad, siis ootavad tooted mingi tunni-kahe pärast on külalised korraks mõtlema küll on ju väga tihti märkatelelikult, et võtad selle asja, mis sa tead, et sul teine variant, need midagi, teine variant, aga see uut. Mina vot seda ma tahtsingi nagu poolnaljatamisi öelda, et küsida endaga tekki praktiliselt kui ma teen, et äkki ma teeks midagi uut, julgeksin katsetaja, vaata siin ongi see asi, et see hirm maha võtta, aga meil on nagu tegelikult inimlik. Et selliste uute asjade ees, mis ta kuule, öeldakse, et suurim hirm on inimesele suure audientsi ees publiku ees esinemine. Noh, tundub naljakas tegelikult, eks ju. Aga, aga tegelikult noh, see on mõneti mõistetav ja siis on väga kummaline, et me mõtleme, et kui võtta nüüd täiesti tundmatu toidu, ma ütlen küll ei tasu võtta kindlasti mingit nüüd Niukest nagu mingit suflee asja, külalised teed endale harakiri, seal on uksekell käib seal köögis tõesti, eks ju, selge, vaid pigem võtta midagi sellist, mis on, ütleme vanade toidukultuurimaade varasalvest või võtta midagi kas või Eesti köögist näiteks. Ja teha üks mõnus, aga värskendus värske mõttega tehtud, see eesti asi, mul on üks, üks üks lemmikuid, mis ma olen vahest teinud on, on soe, kilusalat, teadsa ja oli mõte, et annaks pärast retsepti, äkki ma annangi selle retseptina värske kartuliga annan kohe ära. Ja, ja see on nüüd hea näide, et, et ei pea alati tegema taid ja Aasiat või Itaaliat või ma ei tea vist prantsuse kööki mul endal minu arust täitsa pagas olemas, kust ammutada, aga teha seda natuke nii, et mõelda selle peale, et ta ei oleks nii raskepärane. Ehk siis kuidas me pärast ennast tunneme, siis on väga oluline ja, ja samas, et see oleks ka külalistele huvitavad, näed, ongi Eesti võtmes tehtud uus asi, nonii, okei. Ühesõnaga lassi kartul juba näitab ennast, eks ju. Noh, kas nüüd siis keetsid tahtmatult või teadlikult natuke rohkem seda värsket kartulit. Nii jäi järgi jahutist maha, onju. Ja nüüd mõtlema, et mis oleks niukseid eesti komponendid sinna kilu mainisin nii ja mis teeb ühe salati soojaks, eks, ehk tegelikult see salatipõhi on enamalt jaolt niisugune ikkagi värske, noh, mis seal põllul, peenral või turult või kust iganes. Me saame värske salatipõhja, teeme nüüd kõik muud komponendid sinna, mis tulevad, osad on saada, saab, mitte eks, aga vaata, see on nagu, minu arust on sihukese roa puhul heas isee. Et sa ei pea tegema eelrooga pearooga toidu suvisel ajal, mis saab mõnusamalt olla, nüüd lased kas grillilt pannilt, need värsked kartulid, Nuugnalt soovitused, lõikad pooleks, on ju, lased kuldpruuniks? Parandavad maitserohelised seal peale? Lõikad rukkileiva, noh, mis iganes siis kellel meeldib, mis leib, eks ju minu poolest kas või kadakamarjaleib näiteks sobiks väga hästi sinna maitse poolest annab natuke Saara Niukest hõrku juurde. Lõikad need kadakamereleiva niuksed kuubikud, lased need ka sealt pannilt või siis sealt lilli pealt üle, onju nii nagu ütleme nagu Sukilewakrotoonid, näed, mis alatel tihti pannakse, jah. Nii, nüüd on sulle eraldi keedetud vutimunad, teeme nüüd korraliku hea asja on ju vutimunad kogem ära pooleks salatile. Kilufileed neli kuumutena võiks ju, nüüd paned need soojad kartulid sinna, need rukkileivakuubikud ja nüüd iga salat hakkab siis elama, kui on kastaja, eks ole. Nii väga lihtne see ongi, on ju? Väga lihtne, väga lihtne. Ei, seal polnud midagi, see oli rohelise salatipõhi ja seal oli, mis seal oli, tassi kartuli-rukkileivakuubikud olid ära röstitud ja kilu ja vutimunad, täpsusta kastet, need laste väga lihtne. Nüüd võib mõelda, no eestlased armastavad muidugi hapukoorepõhiseid, eks ju. Miks mitte teha see mulle endale hirmsast, suvel vahest meeldib, kui tehakse seda nii-öelda eestiaegset salatit ja kus on see hapukoor, äädikas ja suhkur ja see maitserohelist ja jube mõnus, eks ju. Siia see sobiks suurepäraselt, eks. Aga muidugi, kes tahab Niukest nagu lahed kergemat. Et see selline lihtne salatikastme retsepti ikkagi on ju kolmas õliüksus hapet. Kõik mina paneksin selle salati puhul natukene sinepit ka, aga valiksin, segad, kui vaatame, vaadake poest sellise pilguga nii põnevaid siia pidama, reaktsioon, et katsed erinevate sinepit ega, mis seal puhastajaid, kas see on mee ja sinepi-meesinaka konjakiga tehtud või no mis iganes soola, pipart natuke sinna ja ja väga mõnus. Ja valades enne vahetult enne serveerimist üle ja noh, ikka seda maitserohelist sinna, mis iganes siis on, eksju murulauku ja karulauk muideks sobib sinna väga hästi, mis siin veel suve alguses on veel täitsa okei, onju. Noh, kuidas tundub. Mina ütleks, et täitsa niisugune eestipärane ja samas natuke sihuke suvine ja tal natuke siukest nagu noh, ütleme, et me oleme julgenud vaadata sellele Eesti toorainele julge pilguga ja seda võib minu poolest kas või väliskülalised, tulevad. Palume aganad, soe Eesti kilusalat oleme alati seal, sellist asja. Aga suviseks, miks mitte, eks ju, et ja, ja seda võib täitsa julgelt, kui tagas mingi. Noh, mida nad alkohol siin reklaami teha, aga suvisel aiapeol, eks ju. Et jäigema valge veiniga vä? Tihti öeldakse, et Eesti toit on väga raske sobitu kokku veiniga noh, aga kui me natuke muudame teda siis mitte või mingi kergemat laager-tüüpi, külm, jahutud õlu näiteks väga hästi sobiks juht. Sinu retseptid tundub mulle seda viimast raamatut silmas pidades on tegelikult tegelikult lihtsad ja kerged teha. Et kas see on see põhimõte. Või on see sul aastate aegadega kenad täpselt ja arusaam, arusaam, tegelikult ma seal raamat hakkasime kokku panema siis siis noh, kõigepealt muidugi, eks see suur pilt, et mis ta võiks nagu olla nagu aga ütleme, ta raamat arenes ka tegemise, me tegime nagu aastaaegadel seda raamatut ja no mis mulle tegelikult meeldis see, et seal niuke mõnusa tempoga ja. Jaa, jaa. Ja sai nagu mõelda natukene, eks ju. Kas sul on olnud keegi eeskuju maailmas väga tuntud kakadest? Maailma tead, sa, mina ei usu gurudesse. Ausalt, kohe ütlen, tead et see ma imetlen kindlasti ütleme siis inimesed, kes julgevad teistmoodi mõelda ja ka reaalselt tegelikult teevad teistmoodi asju ja, ja minu arust läbi selle noh, see kõik areneb ja kasvab, eks ju, ja ja rikastab ühelt me maailma. Aga ma ei, ma ei, ma ei oskaks küll väga tahaks öelda ühtegi nimeta küll, aga alati on huvitav ja, ja väga pean lugu sellest, et kui keegi, sest ega see ega see teistmoodi tegemine, ega siis selge on see, et alati inimesed, kes arvavad, et et võiks teha teistmoodi või, ja see ongi okei ja niisugune arvamuste paljusus on väga-väga hea on ja ja, ja paljud, kes tunnevad selle enda jaoks ära mõtet mis ammu oleks võinud ju nii teha, eks ju noh, ja tihti paneb tähele, et need asjad on tegelikult nii geniaalselt lihtsad need muudatused, mis on tehtud, aga selle peale pole lihtsalt kigid tuld, sest see on nii lihtne. Paradoksaalne on see, eks ju, et selles raamatus tegelikult on ju retseptid kogutud sellel põhimõttel, et see et nagu see pealkiri, naudingute kunst, eks ju. Et sa kasvõi näiteks sellele mitmes osa jagatud seal raamat, kas see hommikusedki oma, see mitte ei oleks alati see esimene valik, nüüd see võileib või võileib ei ole midagi halba, aga see on ju headest asjadest tehtud. Aga kas ta on iga hommik see õige valik, küsida endalt ja need valikumisega, mõtlesin, et ei võta rohkem aega, kui see võidega tegemine. Eks ju, ehk siis vahelduse pakkumine on väga, väga oluline, et me, mina arvan seda, et me tunneksime, et me elame. See annab elus olemise tunde aeg-ajalt teha rutiiniväliselt neid samu toiminguid, asju, mida me oleme harjunud sisse jõudunud tegema. Ja selle, selle, selle toidu puhul ja see läheb ja kasvõi seegi me räägime seal raamatus ka tserveerimisest. Saate vahepeal selle pilguga üle, et äkki panen mingi lähedale vaagnale selle asja hoopiski ja igaüks saab lauast ise tõsta seda toitu sealt või, või seda au, et ma ütled kodus mingit restorani mängima, aga noh, sisuliselt see ta ju on seal külas ja me tahame lihtsalt, et oleks võimalikult mugav, aga mina olen vahest isegi Emoneerisot on, ma olen tõstnud sedasama malmpotiga laua keskele, võtab sealt ja panen parmesani kõrvale, hakin rukola käima, igaks võtab nii palju, kui tahab sealt ja siin kuidagi feeling on seal asjal juures või selline mõnus niisugune hooletult elegantne, mitte kunagi lohakas. Toidumaailmas on oma in ja out alati olemas, et no üks oli see serveerimini, millest sa juba rääkisid, aga, aga tulevad asjad moodi ja teised lähevad. No viimasel aastat. Rukola on juba üsna vana, tapeet on hiljuti ääretult populaarseks muutunud, kõrvid solid, asjad, mida mõnda aega tagasi tulnud nagu kõne allagi. Kõrvits, aga me mõtlesime, et ainult seda Morineeritakse ei teadnudki seda. Kas see tundub nagu täitsa kreisi või et ainult marineeritud üritused, no mis mõttes ja kui sa vaatad näiteks kolmekümnendat aastaretsepte, mis tehti kõrts, kus järsku sind ära kadus, info? Tundub nii uskumata, on ju. Et mina arvan pigem, et me taasavastame midagi, pole uut, mitte midagi uut, ehk siis nagu ma arvan, et need nii, mis praegad. Hirmus popp on, et paneme oliivõli ja küüslaugupalsamiäädikaga veidi kokku, paneme ahju ja teeme nii ammu tehtud ahjus ju ka 20 kahekümnendatel me teeme natuke teistsuguste komponendi ahne panemit Itaalia, mingeid maitseid juurde, panemegi, rukola basiilikut, aga oma olemuselt minu arust on nagu, kui sa, sina küsisid ennem, et kas sa midagi filosoofilist selle eest toiduvalikute tegemist, siis ma arvan seda. Et kui me vaatame kas või neid samu lihtsaid, esmapilgul toorained nagu sellise p seal ja siis kui minu arust nad on väärt seda, et me anname neile võimaluse näidata kui head nad on, et nad on, minnes on peidus midagi enamat, et me hakkame pärast vaatama minu arust kogu maailma hoopis teise pilguga. Saad aru, see on nagu väike mudel tegelikult ja minu arust on siin ka tore mõelda ehk nii ka, et me anname tegelikult päeva lõpuks iseendale võimaluse muuta oma näiteks sisse jõudnud eelarvamust või, või, või nägema üldse pigem nagu minu arust on tore. Nagu, kui me mõistaksime häälestuda ka igapäevaselt näha rohkem olla lahendustele orienteeritud, näha astes võimalusi, mitte seda, et, et me lihtsalt konstateerima mingit fakti. See on palju rohkem edasiviiv ja minu arust palju-palju-palju. Toredam on sellisel viisil ju ütleme siis eksisteerida ja tunda õigest nagu rõõmu. Me oleme siin täna juba rääkinud sellest, et, et inimene, inimeste suhtumine toidus on muutunud ja viimasel ajal räägitakse väga palju ka sellest, et toidu kvaliteet on tähtis ja, ja see ja see teema on muutunud üha aktuaalsemaks ja järjest rohkem räägitakse ka seda, et kui sellele omale, keda pärast kasutatakse toidu valmistamiseks, on ikkagi põhjendamatuid kannatusi täitsa kindel tekitatud, et siis ei tohiks justkui sellist, ma olen täiesti kindel teha, et siin räägitakse sabast eelist ja, ja siin on, siin on sigadest räägitud ja nii edasi ja nii edasi, et et milline see sinu suhtumine seoses sellega on poolt öeldakse, et see patefuagra on suurepärane toit ja tõeline, mõtlesin. Ma olen täiesti nõus sellega ja, aga ütleme, et selle fagaa puhul võib-olla see polegi nii probleeme, seeme, võib-olla kord aastas seda mingi väga eriti tähtsal sündmusel või või kuskile reisile õigla Prantsusmaal või, või ma ei tea, seal, kes võib-olla jõululaual mõtlevad, teeks väikse tüki ja seal vanniklaas juurde, see on okei, eks ju. Ja kui me selle pilguga vaatame muidugi, et läbi selle me soosime jätkuvalt sellise nagu tooraine taastootmist muidugi oma valikutega me tegelikult ju teeme seda, eks ju siis okei, võib küsida, et kas rätiline pigem küsime ka seda, mis mõju on see meile, meie perele kui me tarbime sellisel viisil toodetud toitu igapäevaselt? See on minu arust palju-palju nagu olulisem küsimus meie enda seisukohalt loomulikult. Me vastutustundlikud inimestena mõistame seda, et kõik meie valikud mõjutavad suure protsess ja tegelikult on see nii-öelda liblikaefekte. Kui tihti mõtlen, et oh, mis nüüd minu valikutesse, mis nagu on, et kas ma võin seal taga või ma ei tea või panen nii et siin ei ole, onju, sealt hakkab ju kõik peale. Aga seda ma olen küll mõelda, võib-olla see ka, et ma olen ka neid dokumentaale viimased näidud enam ei taha vaadata Ta neid, sest see nii raju, vaata need ja mis on muidugi õige, et see, et nendest räägitakse siin pole kaua aega tagasi kui Eestiski ju väga osavalt muidugi Peeerr summutas selle ära, onju, aga et see alates ta on ju noh, väga hästi-hästi summutad, ütleme niimoodi on ju tegelikult vaata kuidas üldse ei räägita enam sellest. Absoluutne null, onju see, kas see on nüüd kõige õigem, onju. Aga, aga noh, see tööstus on lihtsalt nii võimas, on ju, et ma arvan seda, et on infot, mis lihtsalt ei jõua mingi läbi filtrite ja see on muidugi natuke kurb. Sest et vaata, see toiduainetööstuse eriti need üleilmsed suured konglomeraadi nagu nimesid nimetan ju, aga kes on nagu praktiliselt, kui sa hakkaksid vaatama, mis brändid nende alla kuuluvad ja mis on nagu multinantsionaalsed nihukest kontinenti pole, kust nende asja müüdaks, onju Nad on lihtsalt nii võimelised, kõik uuringud, mis vähegi tehakse, need ei jõua lihtsalt mitte kuskile. Nii ongi, ehk mis mõju seal tegelikult on? Üks film, mis ma tahaksin kindlasti näha, on lihtsalt mainida, keda see teema huvitab, on Foreks Ove Nils. Ma ei oska, kuidas nüüd Eesti esindaja seda aga, aga ütleme, et siis kahvel noa asemel, aga see noa tähtsus on siin palju laiem, eks ju. Mis seal, eks ju. Et noh, nii ja, ja seal on veel täiesti näidatud ära, mis mõju tegelikult sellele pikaajalisel tarbimisel on inimestele vaata Ameerikates. Ameerika indikaator tegelikult, mis tähendab jutumärkides praeguse heaoluühiskonna need hüved võiks ehk siis see ülekaalulisus, mis meil hakkab vaikselt muutume täitsa mitte normiks, aga täitsa tavaliseks asjaks, eks ju, sellega kaasnevad kõik see ehk siis järjest rohkem inimesi, küsib endalt tegelikult aga õigustatult, kas toit on ainult küte? Ehk siis nii nagu ainult energia tootmiseks või oleneb sellest enamat meie elukvaliteet, meie selline, kõik muu, mis me ette võtame. Lisaks sellele, et toit peab olema ja võiks olla ütelda midagi pea võiks olla nagu noh, meie nagu, mitte lihtsalt maitsev, vaid pakkumile, elamust, mis mitte naudingut, eks ju. Selles mõttes ma lihtsalt võtan selle mõte küll, et, et, et see on hea, et sellest räägitakse, aga ma arvan, et seda oma. Me võiks mõelda oma valikutele. Kas me soosime, mis sealt ütlen, mõelda, kas ma lähen ostan sealt sealt mahepõllunduses. Ma ei taha öelda, et ühegi asjaga peaks minema äärmustesse. Et ega siis kõik see vahepeal sega. Esiteks pole see tänapäeva maailmas võimalik kõike nüüd 100 protsenti mahepeal, see peabki nii olema, eksju, onju. Aga lihtsalt aeg-ajalt küsida seda, et mis kaasneb meie mõne sellisele valiku, kui me teeme nüüd igapäevaselt eks ole, ja tegelikkuses küsimusi hoopis niukse küsimuse, et kas mitte meist ei olene sellest, et tuleks rohkem seda taludest lahedad, seda õie päris puhtalt kasvatatud köögivilja ja sedasama ma ei tea liha ja seda kui liha, meie valik on ju, eks? Neil pole ju kellelgi muidu seda müüa kui järjest inimeste teadlikkus, kasv on tegelikult see, mis on väga positiivne nõrgut, mootor alati. Alati on aga positiivne mõju sellele laiemalt. Tahtsin vahele küsida, kui sa räägid, et veel toidu nautimisest, et ma olen kohanud ühte inimest, kes on täiesti kindlal seisukohal, et toit on meid vaja ainult elamiseks see kütte küsimas, kas ta, kas ta kütus meil, eks ju. Aga, aga mõtleme nüüd selliselt, et see, kui hall oleks muidu see argipäev lihtsalt korraks mõttepaus kui seda kõike muud ei mõistaks endale ja meid ümbritsevatele toredatele inimestele pakkuda. Kindlasti oleks allim argipäev või nagu täna välja vaadates, siis. Sinu üks lemmiktegevusi ma tean, peale oma elukutse on ka reisimine, kui sa reisid, kui palju sa siis tegeled toiduga selles mõttes, et kuidas sa lähed ja otsid restorane ja ja pistroosid, et vaadata, mis kuskil pakutakse, kas sa sõidad kuskil riiki näiteks ainult sellepärast tuttavaks saada seal ja kas ostad kokaraamatut? Tead, see, ma arvan, et selline reisimise nagu sihtkoha valikul kindlasti ja nagu väga-väga oluline faktor. Et ma olen nüüd viimasel ajal üsna palju käinud Aasias ja veetnud seal natuke pikemalt aega ja noh, see on kindlalt üks põhjus, miks aasia köök on lihtsalt noh, niivõrd hästi passimmitud oma olemuselt vaat alguses lihtne, aga kui sa hakkad nagu aasikalt jage tegema, siis siis esimesed korrad nagu pead ikka aru saama õllet. Ega see pole nii keerulist, eks ju. Noh, ega siis need retseptiraamatuid ja küll ja küll, onju, aga see lõppmaitse paika timmimine õige küpsusega ja krõmpsub ja nii edasi on ja see happe soolasuse magusaid rusikus paigas, aga aga noh, millest me räägime siin nüüd kui me ükskõik, kas me läheme siin nüüd vana ükskõik mis toidukultuuriga maasse, eks ju. Et ega see seal olemine moodustab ikka üsna suure osa ajast on ikka. Või teha, eks ju noh, et see ja siis vaata, eks ole, Sa jätad isegi vahest mõne mingi, ma ei tea, mingi sihtkohas mingi, ma ei tea, olulise mingi, ma ei tea, võib-olla mingi, mis ma ütlen ausamba. Vaata, vaata, on ju, kui sul lehes lõunakohas tundub, et tead, me oleme siin tund aega veel ja naudime ja sellele, ma arvan, on nagu mälestustele võib-olla, ja maitsemeelele veel suurem kui see, et kas see sammas. Ma ei taha kedagi julgustama jätma. Aga, aga me näeme, kuidas see haarab meid endasse. Kes ja me oleme siin uudis plussis rääkinud ka puhkamisest Eestis ja, ja kui nüüd võtta aluseks see, et võiks ka Eestis otsida maitseelamusi, siis millised oleksid need soovitused? Kust võiks Eestis seda maitseelamust? See on küll täiesti selgelt, et noh, minu lemmik on muidugi saared, eks ju, on täitsa selge, et see ja, ja noh, ega reeglina tegelikult kui päeva mõnest toredast turismitalus olla, eks ju, siis nad juba üsna moodi vahvalt on aru saanud sellest, et see unikaalsus on see, mis müüb, tegelikult noh, kui seal ilusti tehtud, siis, siis see on väga lahe on ju. Et see paljud ju kasvatavad ise, eks ju, oma mis iganes seal köögiviljad ja maitsevahed suvel ja ja eriti mere ääres seal, kes on siis kalurid, suitsetavad ala ja, ja kõik see, et ega need asjad pole, ei peagi olema keerulised. Vaata, kui huvitav on, lähme tahamegi saada neid nagu ma ei tea, kas meil siis lapsepõlvest ja me oleme kõik sealt päritama arusaamadega, tegelikult, eks. Me tahamegi asju nii nagu need on alati tehtud tasu, eks ju. Aga me tahame, sink oleks seal, ma tea, suitsusaunas suitsutatud ja see tütred päästlejad, ostad poest mõttelised, mis suitsusink seened on, siis on ju noh, seda küll ja eks seal tööstuslik Mazalava loomulikult tööstus ei saagi muud. Mait ootan ja kõiki saa nisu, suits suitsusaunasid ehitada, et inimesed saaks poest nüüd aga me otsime neid autentseid, algupäraseid, päris asju. Ja ma arvan, et see on täiesti võimalik ja noh, me oleme kõik kogenud seda ju, et nad hea meelega pakuvad ka seda ise välja, eks ju. Et minu arust on palju nagu ütleme siis kurvem näide see, kui kuskil turismile hakatakse hirmsasti piinutsema, tead sa siis üldse armsass siin pakutud siis nüüd on siis nüüd on noh, seda küll, aga on ju, et ei ole vaja. Mis ei tähenda seda diviis, mingid oma maja, spets või Niukest, noh nagu vana öeldi vanasti firma retsept nii-öelda. Nonii, eks ju, või niuke leivanumber on ju, ongi tore, et ei ole nii nagu siin paarkümmend aastat tagasi kõik tegid seljankat, eks ju. Ja see oli kõik alati sporniku retsepti järgi pidi olema ühesugune, on ju ka päris Kasmaarne, onju. Aga minu arust, mida lihtsam ehedam, kõik hakkab peale toorainest, tuletame sellega meelde, millest see toit on tehtud, heast asjast saab ainult teha head nagu millest ei saa, mida, eksju eestlased on harjunud, ütleme, on ju. Ei saa saia, eks ju. Noh, nii ongi. Et see ikkagi hea tooraine, kõige alus, kõige alus sõnale jääb ilusti meie turismitalud, hästi. Absoluutselt. Ja, ja minu arust on see ka, vaata et on paljude turismitalude võib-olla isegi sihukeseks juba tõmbenumbriks saanud. No mis seal siis ikka, kui paljusid aktiviteeti seal ikka, ma ei tea, mis vakud, eks ole, on ju õige, ehk siis see on ka paljudele kindlasti argumendiks miks minna näiteks sellesse kindlasse turismitallu tagasi. Ka, sest perenaene tegi meile neid oma retsepti järgi madi, hapupiimapannkooke, oma värskemad ja mustikamoosiga, ma ei tea, mis ta veel juurde tõi seal. Sa mäletad seda mitme aasta pärast veel? Lähme sinna tagasi, see oli see, mida me ei unusta. Räägime, räägime hapupiimapannkookidest. Aga me ei saa ise ka vahest aru, kuidas me teeme valikuid, mis meie valikuid juhivad. Jube lihtsad asjad tegelikult eks, et me ei ole alati nii kalkuleeritud, nagu me kujutame endale ette, eks ju, et me väga-väga selliste mõjusate, aga ehedate, ausate siirata impulsside mõjul, pigem me soovime kogeda ju alati positiivseid kogemusi uuesti, keegi ei taha vabatahtlikult ju kogeda negatiivset. Ehk siis see on inimlik, et me pöörduma väga tihti nagu positiivsete kogemust tagasi, sest me teame seda, et, et see mõjus meile hästi. Kurb lugu on see, kui me ei saa enam seda positiivset kogemust sealtsamast. No ei ole hea tunne, aga seal on veel eriti fantastiline, ütleme, et sama hea kui tore, et me tulime siia tagasi, eks, et lihtsad asjad loevad. Tänane suvekülaline oli Imre Kose. Rääkisime suvest, toidust, toidu, Maest, puhkusest. Aitäh, tulid. Uudis pluss sume külaline.