Mõtisklus sume, külaline. Tänane suvekülaline on Kadri Valner, ajakirjanik, rahvatantsuviljeleja edendaja ja nüüd ka Võru folkloorifestivali korraldaja, tere Tartusse, Kadri, tere. Tere. Ja saatejuhid on täna Arp Müller ja Kaja Kärner. Alustame muusikast. Kadri, sa valisid saate avalooks ühe muusikapala ansambli vägilased repertuaarist. Miks just selle? See lugu hobusemäng on üks tõeliselt hea pungiga lugu ja ta annab hoo sisse kõikidele tegemistele. Mul on endal kombeks, et kui ma kodus teen ühte või teist tööd, siis vastavalt sellele, kui kiiresti ma tahan seda tööd valmis teha näiteks arvuti taga või kui põhjalikult. Ma arvan, et ma pean tegema, siis vastavalt sellele ma valin ka endale taustaks mingeid lugusid ja hobusemäng on selline, mis mis mängib mul siis, kui ma pean midagi väga kindlalt ja head valmis tegema. Ja ta erineb paljudest meie eesti rahvalikest lugudest ka seetõttu. Ta on hoogne, et paljud meie lood on hillitsetud, aga seal on sellist väge ja, ja vahvustes kuulame. Uljalee ooras onnid kileora üle uljale Taavi Tamm. Hobusemäng vägilaste esitades kõlas tänase suvekülalise Kadri Valneri valikul. Kadri, sa kolisid perega Haanja lähedale su abikaasa Sulevi vanaisa tallu 2009. aastal ja alguses plaanis su pere jääda sinna ainult aastaks. Aga nüüd paistab, et olete jäänud kauemaks, millest säutsus? Sellele ei ole ühest vastust. Tegelikult jah, võib ka öelda lihtsalt, et, et meil on seal hea olla. Me läksime sinna elama aastaks esialgu jah, sellepärast et Tallinnas tundus, et kogu elu on nii paigas. Kõik veereb oma väga kindlalt ja mugavat ja head rada. Poisid olid lõpetanud mõlemat kooli, oli teada, mis nad edasi teevad ja tütar oli kuuene, ehk siis täpselt aasta oli kooli minemiseks aega ja mõtlesime, et aga me võiksime enda jaoks võtta selle ühe aasta. Aga siis, kui aasta oli möödas ja oli aeg kärjel kooli minna, siis me ka plaanisime ja vaatasime seda, et kuhu ta Tallinnasse kooli läheks, ta isegi oldi valmis vastu võtma vanalinna hariduskolleegiumis, mis on minu arvates Eestimaa kõige toredam ja lapsesõbralikum ja õpetaja sõbralikum kool. Aga me leidsime, et meil on endiselt seal maal nii hea olla. Ja. Me arvasime, et me võime endale seda luksust lubada, et me jäämegi maale. Me pidime küll seal tegema ühe väikese vangerduse, et kuivõrd Kärke ei oleks saanud Sulevi isakodust kooli väga hästi minna või õieti vald oli valmis küll ekstra tema jaoks panema, siis koolibussi natuke teist rada pidi käima, aga see oleks tähendanud, et oleks kodunt igal hommikul umbes kell seitse välja läinud. Ja et selles majas ei saanud ka väga kaua enam edasi elada, lihtsalt sellepärast, et selle lagi, maja lagi on nii madal, aga Sulev on peaaegu kaks meetrit. Siis me olime sunnitud midagi muud otsima. Ja nüüd me elamegi munamäest kilomeetri kaugusel lapse koolist ka kilomeetri kaugusel metsa sees. Ja meil on ikka hea olla. Ja pere pesamuna kärg käib siis Haanja koolis. Ta käib Haanja koolis, lõpetas teise klassi klassis on viis last. Praegu praegu hetkel on siis liit klassina teine ja neljas klass on koos järgmisest aastast, siis tuleb kolmas ja neljas klass. Kokku. Ja tagasi Tallinna Kadriorgu, kus te varem elasite terve perega üldse enam ei igatse. Müüsime Kadrioru korteri maha. Aga pojad on meil Tallinnas, meie ise praegu ei, ei plaani, seda ju ei tea, mis me otsustame teha näiteks? Ma ei tea, kümne-viieteistkümne aasta pärast võib-olla lähme siis ma ei tea Tiibetisse elama. Sest tegelikult on ju, me elame ju ainult ühe korra ja nukker on, kui selle ühe korra jooksul elatakse ainult ühtemoodi või ühte elu, et tahaks ikka ikka võimalikult rohkem ja rohkem seda elu sisse ahmida ja ma ei tea, millised soovid, meil küpsevad tulevikus. Aga millisest Eesti kandist sa ise pärit oled, kus on sinu juured? Mina olen klaasi pealinnast, Järvakandist Raplamaalt, mu ema ja isa on seal siiamaani. Aga see, et sa tunned ennast paremini väljaspool suurt keskust väljaspool Tallinna on see juba lapseeast peale nii noorusest peale, nii, või on see tekkinud aastatega? Noh, Järvakandi on tegelikult alev, nii et ma olen alevi plika, mitte päris maalaps. Vaata sellele ei ole ka ühest vastust, sellepärast et minu arvates kodukohta ei valita ja ainult selle järgi, et kui lähedal elavad sul naabrid ja kas sa oma naabrit tunned ja mitu minutit või tundi sa tööle sõidad, vaid see on mingi teistsugune äratundmine. Ma tegelikult tundsin ennast ka linnas hästi. Aga, aga ega ma päris maainimene ja ega me perega keegi ei ole päris maainimesed senini ja ma arvan, et meist ka kartulikasvatajaid ei saa ja, ja ehkki meil on praegu kodu juures laut, kus on kunagi peetud lehmi siis ma arvan, et meie sinna laud palehme ei too. Kärg tahab kangesti endale hobuseid, ta ise käib juba kolmas aasta käib ratsutamas. Noh, näis mis saab. Kui hobuse kojutoomine on maa elamise üheks märgiks, siis võib-olla, et mõne aasta pärast meist saavad päris maainimesed. Aga praegu, kas käpikule teisi loomi ei ole lisandunud? On küll meil on teine kass ka. Ja tegelikkuses on meil kodus praegu väga suur mure, sellepärast et. Me sügisel saime endale väikese kassi ja kes on selline saba ja kuidagi tundub, et tema eellased on ilvese tõug olnud, tema jalas, jalad tagumised jalad on pikemad kui, kui esimesed ja ta on väga kiire ja talle meeldib mööda toa seinu ronida ja mööda puid. Ja, ja sellel roosil nüüd kaks nädalat tagasi sündisid pojad. Ja sellest ööst alates, kui roosil pojad sündisid, on käpik meil kadunud, vot tema on meie pereliige, keda me käime igal hommikul ja igal õhtul huikamas. Õnneks meie sõbrad lohutavad, et mõnikord kassid käivadki omapäi, nii et ma loodan, et ta tuleb tagasi. Me loodame ka loomadest oli juba juttu, aga ilmselt siis, kui laudas pole loomi ega savist põldu ja peenraid ka ei pea või peenralt ikka olla. Ja mul on kolm peenart. Selle kolme peenra peal on mul kaks taime, tomatitaime kaks kurgi siis on terve mitu, mitu rida erinevat salatit, siis on hästi palju erinevaid maitsetaimi. Aga meil on aias eelmisest pererahvast jäänud ka viis või kuus õunapuud üle 20 mustsõstrapõõsa ja mu enda unistus on et tegelikult tahtsin seda juba sellel kevadel teha, aga äkki järgmisel kevadel ma istutan paar viinamarjaväeti maha, no näis, kas need kasvama hakkavad selle pärast. Et ega ma väga hoolas peenarde rohi ja ei ole, sest mul lihtsalt ei ole selle jaoks aega, minu priod. Prioriteedid on natukene mujal, et et peenra seest peab ikka porgand välja küll paistma, aga seal kõrval võib natuke umbrohtu ka olla. Kui palju tänapäeva maaelus selliste maaelanike puhul nagu sinu pere on, kes tegelikult teevad ju linnatööd kui palju on üldse sellist naturaalmajandust ja ise endale toidu kasvatamist kas või kust te piima saata, kas peate minema ikkagi Haanja poodi seda ostma või on ümbruskonnas mõni veel lehmapidaja, kelle käest saab monerguga tuua? Neid lehmapidajaid on vähe aga meie saame küll oma piima, saame ikka päris lehmapiima, me ei saa poepiima. Me käime Suleviga mõlemat kord nädalas Haanja tantsurühmas tantsimas ja üks pere peab lehmi ja, ja kord nädalas me siis päris head rammusat lehmapiima endale koju saame ka. Aga. Vot sa ütlesid toreda asja, Ta lõi toreda mõiste linna töö ja maatöö, et jah, et kui, kui maatöö on ainult see maaharimine, et ka selliseid inimesi on seal. Miks mulle meeldib Haanjas üks üks asi on ja Ma arvan, et paljud, kes elavad erinevates kohtades, aga maa all, et miks neile seal paigas meeldib, on, et kui selles paigas on sellised kogukondlikud suhted väga tugevad, meil seal on. Me saame ühe oma sõbra käest kätte oma talvepuud ja teised meie sõbrad tulevad b kui me kutsume neid talvepuid laduma, meie käime neil siis ladumas oma talvekartuli saame me teise naabri käest, vastutasuks käime sügisel kartulivõtutalgutel. Oi ja peenra peal maasikat, ka need, ma saan oma peenralt. Kuidas sa Võru elu ka ise oled kohanenud ja kuidas sa Võru kultuurielu hindad? Ma võib-olla peaksin siin ütleme kuulajale natukene taustateadmiseks, et et Võru muusikakool on umbes 10 aastat tagasi vahetanud direktorit ja, ja võib-olla et nii pühendunud ja innustunud direktorit kui eelmine on, oli enam Võrus ei ole, ega võru Pihl, puhkpilliorkestrihing ja juht Helmut Kostabi on, on nüüd juba pensionil ja ja seegi puhkpilliorkestri, noh, tegevus võib-olla ei ole nii hea, kui ta ehk on olnud väga pikki aastakümneid ja on räägitud ka sellest, et Tamula järve muusik ka on, on pidanud oma tegevuse lõpetama, et et kuidas see kultuurielu seal Võrumaal sinu kui lähemal oleva inimesele silmadele paistab, et võib-olla siit Tallinnast vaadates jääb vale mulje. Või on õige? Mul ei ole õigust seda väga hinnata. Sellepärast et ma ei ole näinud seda eelmist aega. Ma arvan, et kui ma praegu tahaksin midagi Võrumaalt leida, siis ma siis ma selle kätte saan. Tartu ei ole kaugel, ma tahan, kui ma tahan teatrisse minna, siis ma lähen teatrisse. Ehti, Tallinna teatrit, mulle istuvad rohkem, ma olen nendega rohkem harjunud. Aga kaks nädalat tagasi me lihtsalt ostsime Tallinnasse teatripiletid ja tulime, aga küsimus oli Võrumaa kultuurielust. Kõik, mis ma olen tahtnud, ma olen või kõik, mis me oleme tahtnud. Me oleme kätte saanud. Tegelikult on seal Võrumaal hästi tugevad rahvamuusikud. Mõistendist elab paari kilomeetri kaugusel Anu Taul ja Tarmo Noormaa, kes selle kandi sellist folkloori elu mingil määral veavad. Haanjas endas on käivitatud üks hästi tore pärimuskool nii meestele, naistele kui lastele, mis tähendab seda, et meil on hiiu kandled ja me saame nende peal pilli mängida, lõõtsa mängida siis kohaliku toidukoolid, et siis kohalikud laulud, tantsutoad ja nii edasi, et tegelikult on koju kätte toodud hästi-hästi palju asju Võrus endas on hästi huvitav ja põhiliselt või väga palju võru keeles näitemänge tegev siis Linnateater. No kaitse linnateatris vaatamas ka. Ja eks ma ikka käin jaga kandles käivad, et käivad ka teised Eesti teatrid, vaata oma tükke mängimas mind ennast tegelikult natukene. Ma ei taha väga sinna kandlasse minna, see on minu enda rikutuse asi, sellepärast et mul on lapsest peale õpetatud seda, et teatrisse minek on väga pidulik ja, ja ma olen lapsest alates hästi palju teatris käinud, et mulle lihtsalt meeldib kogu selline päris teatri pidulik, kus jäätma valmistan enne ette, mis ma selga panen ja nii edasi ja nii edasi, kõik see, mis ei ole konkreetne etten konkreetse etendusega seotud, aga mis käib kõik sellega kaasas, et et kannel on väga tugev? Kultuurikeskus põrus küll, aga noh, ta ei ole päris teater. Ei, sa oled asutanud või, või tantsid selles Võru rahvatantsurühmas? Jah, asutanud mitte, see on juba väga pikalt tegutsenud. Ja kas see on see tantsurühm, millega koos sa oled käinud? Me teame, et sa oled ka pikka aega tantsinud ju rahvakunstiansamblis Sõprus ja sa kuulud praegugi selle. Kirjutasin endale välja rahvamuusika ja rahvatantsuseltsi juhatusse ja sellega väga palju elus tegelenud. Aga räägi nendest reisidest, kus sa nüüd siin viimase viie või 10 aasta jooksul rahvatantsurühmaga oled käinud. Põhilised reisid on olnud sõprusega Haanja rühmaga on meil olnud, et praegu üks oli eelmisel aastal Itaalias Rooma lähedal ja loomulikult me siis olime ka mitu-mitu päeva veel ka Roomas ja kohe augustikuus lähme Chessi ühele festivalile, aga jah, need sellised festivalireisid on väga toredad reisid, sellepärast et Nendel on kalal käia, seal on kohe mitu toredat asja. Koos on esiteks see, et seal saab tegeleda sellega, mida sa tahad teha, ehk siis rahvatantsuga näha teisi rühmarühmi, näha teisi kultuure, aga lisaks näha uusi maid ja käia seal ära odavamalt, sest tavaliselt on niimoodi, et nendel festivalidel on nii, et kohale lähed omal kulul, aga kõik, mis festivalil toimub, on siis korraldajate poolt. Ja ka siis, kui, kui ise veel midagi peale mõtled, selle peale sellele muidugi natuke raha raha kulub. Ma käisin sõprusega esimesel reisil siis Ameerikas Spring villis mormoonide juures, see oli minu jaoks tõeline elamus ja kuidagi juhtus, et pärast, et seda reisi sõprusele hakkasin mina reise korraldama festivali reise kohe tuli Itaalia peale ja see oli mu selline esimene korraldatud reisima väga, pabistasin jälle teel, eksisime mitu korda ära ja bussiga sõitsime ja Põhja-Itaalias erinevates linnakeses andsime kontserte ja käisime Veneetsias, aga see oli väga-väga vahva. Ja sealt tuli kohe järgmisel aastal me käisime Kanadas Montreali lähedal ja, ja selle reisi omapära oli see, et kõik see Montreali ümbrus on ju selline prantsuse keelne ja, ja näha sellise suure riigi ühe rahva osa uhkust ja eneseväärikust, kus nad ka meiega väga ei tahtnud inglise keelt rääkida. Aga näiteks sellel samal Kanada festivalil oli selline asi, et festivalil oli umbes 10 erineva riigi tantsuansamblid ja eraldi kontserte korraldada niisiis Eesti sõprusele ja Uus-Meremaa ansamblile, sest need kaks olid kõige eksootilisemad korraldajate jaoks mille üle sa praegu muiata oleme käinud Türgis. See oli üks tore tore reis, kus me rändasime pärast festivali hästi-hästi palju ringi ja festival toimus ise pursa linnas, aga niimoodi, et me oma ööd veetsime lume peal mägedes ja päevasel ajal olime alllinnas, kus oli 35 kuni 40 kraadi sooja ja kui kohalikud türklased palusid, et et me annaksime neile oma meeste, mulgi kuubesid selga, siis ma ei keeruta Ta või ei luisk, aga üks türklane minestas ära, sest tema jaoks oli see liiga kuum. Ja kui me Türgist ära tulime, siis sõitsime hästi palju mööda Türgit ka ringi ja, ja enamik neid reise on olnud, niiet et kas kohalikud Eesti esindused on, meid on meid ka aidanud just nimelt selle lisaprogrammiga öelnud, et vot sinna võiksite minna või tänna võiksite minna. Aga selle Türgi reisiga oli, oli selline tore asi, et kui me sealt ära tulime, siis üks tüdrukutest meil tantsurühmast tegi ühes söögikohas naljaka pildi, et valge taldriku peal punane laik ja siis nad lõppesid mu kallal, et Kadri, nüüd me järgmisel aastal tahame Jaapanisse minna, sest see pilt nägi välja nagu jaapani lipp. Käisime ära Jaapanis, Tore oli. Käisime see oli selles mõttes eriline, et see ei olnud lite festivali reis, vaid eraldi meie jaoks, kuivõrd sõprus tõesti eestiks paremaid ansambleid korraldati nii Tokyos kontserte, suure reklaamikäraga ja enne käidi meid Eestis veel üle vaatamas. Aga just see võimalused, et mida me siis ise pärast neid kontserte teeme, et Me käisime Hokkaido saarel, kus kuhu oli kolinud üks tore eesti naine, Sirje, keda mina enam ei ole, aga kes oli enda ümber koondanud palju jaapanlastest eesti austajaid. Me käisime nende nende juures. Me nägime ehtsat Jaapani kodu. Me käisime Jaapanis oleval olevas Saku linnas. Selle ma otsisin välja just nimelt seeder, et nimed olid sarnased meie, Eesti, Saku ja sealne. Ja, ja ma nägin seal sealse kontserdi eel seda jaapanlaste korrektsust ja, ja, ja väga täpset, et käitumist, et kui Geo linnas meil oli esimene kontsert, siis Saku linna jõudes oli Tokyo, Tokyo kontserdisaali heli- ja valgusrežissöör täpse stsenaariumi saatnud juba Saku Etetsiaalsetel asjameestel oleks lihtsam meie kontserdi korraldada. Ja, ja muidugi on noh, mis käib nende reisidega kaasas, mis on minu jaoks nende reiside juures hästi põnev, et ma püüan need kohad enda jaoks ennem selgeks teha. Et, et sa ei lähe nagu pime kana ühte ühte uude kohta, et. Et saaks võimalikult kergelt kätte mõned toredad muud kohad, et näiteks Tokyo lähedal on üks vanalinn, kama Kuura, kus on siis vanad jaapani templid ja mungad, käivad seal templite vahel ringi ja ja näiteks noh, ma otsisin välja, et siin on rongiga sõita ainult kaks tundi ja siis me saimegi oma elu kõige võimsama sellise elamuse. Kui Tokyo selline hästi kaasaegne ja siis kama, Kuura rahulik ja ainult mungad kõnnivad, et selline kontrastide kontrastide maa on olnud ka selliseid väga tagantjärele väga naljakaid reisielamusi. Näiteks kui me Gruusias käisime, siis meie meid vastu võtma päev. Eesti seltskond. Eesti esindus ei olnud kõiki kokkuleppeid teinud, aga kujutage nüüd ette 25, rahvatantsijad öösel kell kaks Tbilisi linnas Rustaveeli väljakul ja meil ei olnud öömaja. Meil olid kõigil rahvarõivad kaasas kohvritega, meile olid pillid, meil olid lõõtsad, kõik olid kaasas ja me olime ilma öömaja. Et sellised muidugi me leidsime kella neljaks, maksin ühe taksojuhiga hotellile läbi sõitma ja öösel kella neljaks. Me juba saime endale öömaja taga, aga sellised sellistel reisidel koged, midagi sellist, mida turistina käies käies ei leia ja ei saa. Et siin juuli lõpus lähen sõprusele appi. Tuleb veel üks vahva reis, tundub, et ongi selline reisisuvi, et lähen sõpruse lasterühmaga, lähen Hiina Pekingisse ja seal läheb sinna lähedusse ka. Et mulle meeldivad sellised asjad, tekitavad minus Need, tekivad tavad, uudishimu rahul, ole rahulolu, kui kõigil on ka hästi, et näitavad, et ma olen ka oma tööga, mis või oma ülesandega, mis ma olen võtnud, et et rühm reisile viia. Ja nad tekitavad õhinat, et kuhjunud, kuhu järgmine kord võiks minna. Sõpruse lapsed annavad Pekingis kontserdiga Pekingi lähedal üks umbes 100 kilomeetri tri kaugusel on üks linnakene. No see linnake on kahe miljoni elanikuga, aga mõnel hetkel ei ole selle. Ma ma tänapäeval kell pool kolm ei oska selle linna nime lihtsalt praegu välja öelda. Kuidas, kuidas Jaapanis Eesti rahvatants, Tuljak näiteks vastu võeti? Mind hakkas, arvan, kusjuures Me Tuljakat tuljakut ei tantsinud, aga seesama hobusemäng, mis alguses mängis sellele on sõpruse juhendaja naisrühma juhendaja Agne Kurrikoff-Herman, teinud ühe ühe vägeva naisrühma tantsu. Ja selle laulu alguses tulevad 12 naist niimoodi üksteise järel hoogsalt sammul. Veel kõrged talud on peas ja tulevad, tulevad lavale ja Eesti naine on jaapanlase jaoks väga pikk ja, ja ma vaatasin, kuidas suures saalis noh, meie linnahalli saalis esimestes ridades pani mehed Nad surusid ennast nii vastu tooli sest nende jaoks oli see eesti naise vägi nii nii tohutult suur, et nad hakkasid kartma või pelgama või tõmbasid intensi instinktiivselt ennast niimoodi tooli korjusisse, kössi. Aga. Meil on sõprusega taas vedanud, et tantsime teiste rahvaste tantse ka ja paar aastat tagasi üks jaapanlanna õpetas meile ühe kirsside puhkema õidepuhkemise tantsu ja vot siis tuli enda jaoks, kui sa oled neid mõlemaid tantse tantsinud, saad aru, et kui kui erinevad on need tantsud ja kui temperamentsed meie tundume jaapanlaste jaoks ilmselt ja kui mõtestatud ja nii iga iga panis tantsu, iga samm, iga käeliigutus. Ja see on jälle uus kogemus, tore kogeda. Väga huvitav on kuulda, mida kõike ja milliseid põnevaid seiklusi rahvatantsuharrastus sinu ellu on toonud, aga kuidas sa üldse jõudsid selle rahvakultuuri juurde ja kuidas sa said selle nii-öelda kuse ja ja miks just rahvatants eeskätt mitte näiteks rahvalaul? Ma ei pea viisi, väga lihtne põhjendus. Tegelikult on nii, et ma olen kasvanud, toredas kodus, kus minu memm, minu vanaema siis oli aastakümneid Järvakandis näiteringi juhendaja ja see oli kunagi Eesti üks paremaid isetegevuslikke, rahva või rahvateatreid nii-öelda näiteringe. Ja tema pidas küll viisi, juhendas koore ja õpetas igasuguseid toredaid asju, eks see esimene pisik tuli sealt. Aga minu esimese klassi õpetaja maimu vaht võttis kätte ja viis meie klassi noorte tantsupeole, kui me olime teise klassi lõpetanud ja minu ema, kes on väga hea kudu ja ka elu sees ei olnud tekkinud, pandi nii nagu kõik teisedki. Laste emad pandi tikkima meile kõigile uute rahvarõivaste käiseid. Siis kui ma olin juba kooli lõpetanud ja ise kooliõpetaja, elasime perega Vasalemmas siis käisin seal naisrühmas tantsimas ja naised tõstsid mu rivi ette ja ütlesid, et Kadri, sa oled meie kõige noorem tantsija, me tahame minna tantsupeole, sul ei jää muud üle, kui hakata meid nüüd ise hakata meid õpetama. Ja, ja niimoodi me 94. aastal siis pääseme, pääsesime, ehkki ka tantsupeole ja ilma Adamson, kes on ise käinud Vasalemma koolis, leidis mu sealt üles ja tõimu sõprusesse, et sõpruses ma õppisin küll seda, et mis on sirge seljaga käimine ja et ka rahvatants, mida võib-olla tahetakse teha. Susside sahinal võib olla väga ilus, väga uhke, väga-väga väärikas ja, ja, ja väga-väga vaimustav, ma arvan, see sealt on. Et ongi kõik kokku niimoodi tulnud ja mõjutanud. Kuulame nüüd muusikat ka mari kalkun on üks noore põlvkonna väga tore rahvamuusik. Miks sa valisid välja tema loo? Tulak? Kui selleks on kolm põhjust, esiteks see oli ilus laul. Teiseks, see on võrukeelne laul. Ja kolmandaks. Ma näitan korraks reklaami. Kohe-kohe on tulemas 18. Võru folkloorifestival ja see avatakse ühe hästi ägeda tantsuetendusega ja Marikal, kuna oma sõpradega tuleb ja mängib muusikat selle selle etenduse jaoks, nii et kolm-ühes Me kindlasti plaanime ka Võru folkloorifestivalist peale seda muusikapala rääkida, aga enne veel siiski võru keelt mainisid, on see keel sulle ka külge hakanud. X kõnele väheke. Mari kalkunit Metsalad vool, pala, luu, ava, paljatule lase järe. Kolleegid mu kõik. Kosta mõtsast väega vaikses ekraane tule musta Rõivasele. Tuomas TTL. Haiks. Ai. Palo onu oma palja tule ja jäär, Ki kolleegid, nüüd mu kõik. Meil on külas endiselt Kadri Valner. Kadri, sa oled hariduselt õpetaja, kuidas sai ja miks sai õpetajast ajakirjanik? Oi ma ei oska sellele küsimusele vastata, elu lihtsalt tegi sellise pöörde. Kuidagi juhuslikult sattusin ma Eesti televisiooni pärast seda, kui ma olin mitu aastat õpetaja olnud ja niimoodi ma olengi ajakirjanikuks jäänud. See on üks. See on üks tore amet, üks selliseid ameteid, mille puhul pead iga päev õppima. Mulle see meeldib. Kas võib kunagi juhtuda, et sa lähed taas klassi ette? Ma olen klassi ees juba eelmise aasta sügisest. Sellepärast et Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis see on üks tore lugu, eelmisel sügisel kutsuti Sulev mu abikaasa siis Kreutzwaldi gümnaasiumisse meediaõpetajaks ja ta leidis, et et ta oma töö kõrvalt Postimehes ei, ei saa endale lubada iga nädal üks päev töölt ära olla. Ja, ja alates novembrist, siis kuivõrd me oleme Suleviga harjunud kõike jagama, alates novembrist olen siis mina meediaõpetaja Kreutzwaldi koolis ja kuivõrd ma olen iseenda peremees, ehk siis ma tean, et. Ma töötan muidu kodus, mul on praegu just valminud kodus ka oma raadiostuudio, kus ma saan siis rahulikuma meelega, kui seni teha Kuku raadiosse keskkonnasaadet. Et mina võin endale seda lubada, et koolis taas õpetada, aga oi, see on pagana raske, raske amet. Kui ma olen teisipäeviti koolis, mul on seal kolm tundi, selle kolme tunni jooksul on, käib mu silme eest läbi üle 100 õpilase ja ma lähen koju ja magan õhtuni. Ja ma olen mõelnud vaesed õpetajad, kes on aastateistkümneid aastakümneid seda ametit pidanud. Aga ma olen nüüd hakanud mõtlema, et vaesed õpilased, kes peavad olema 12 aastat järjest selle sigina ja saginas eas aastaga ei jäänud mul kõikide laste nimed meelde, aga see on olnud üks ääretult vaimustav kogemus õpilaste õpilaste ees olla. Ja mis on sinu põhiline sõnum õpilastele? Ärge uskuge seda, mida lehed kirjutavad. Kas. Mida sa, mida, mis on sinu sõnum, kuidas sa õpetad lapsi meediaga suhtlema või meediat tarbima? Ma olen kõrvale pannud, et need meediaõpikut, mis kooli raamatukogus olid sest ma sain aru, et need on nii teoreetilised, tegelikult minu sala ja salasoov on olnud see, et õpilane, kes senini lehte ei loe, hakkaks siis, kui ta on minu käe alt läbi käinud. Ehk ühe aasta siis üheteistkümnendad klassid saavad seda meediatundi pinud, et ta hakkaks lehte lugema. See, kes on lugenud seni ühte lehte, hakkaks lugema kahte ja hakkaks vaatama aktuaalset kaamerat või mõnda uut, et uudistesaadet. Ja Mulle tundus, et et see laste arusaamine meediast kasvas, sest paljud teemad tõi ju aeg ise kätte. Me rääkisime Actast. Me arutlesime seda, et kas ja kuidas on ajakirjandus Breiviki juhtimilt juhtumit käsitlenud, mis eeldas seda, et lapsed ise tuhnisin nendes meediaväljaannetes. Ja me korraldasime pressikonverentsi enne seda, kui õpetajate streiki korraldasid ja õpetajad siis selle kooli õpetajad ise andsid selle pressikonverentsi ja lapsed kehastusid. Ajakirjanik, eks ja, ja kui aasta lõpus palusin, et nad teeksid kokkuvõtet sellest aastast, siis et tõid välja just nimelt selle, et, et et nad said tundides kaasa rääkida nendel teemadel, mis tegelikkuses on olulised ja et nad hakkasid neid teemasid märkama. Ma arvan, et, et, et tegelikult, et sellist rida ajab ilmselt iga meediaõpetaja, sest meediaõpetaja ei pea käituma täpselt nii nagu noh, näiteks matemaatikaõpetaja, kelle puhul on üks kindel ja õige vastus ja matemaatikasse ju nii ongi. See kirjeldus oli küll selline, et mul tekkis kohe selline kadeduse tunne, et omal ajal mul koolis sellist tundi ja sellist õpetajat ei olnud. Aitäh. Aga ma tahaks ühe küsimuse veel küsida sinu isiku kohta, mis sind abikaasa Suleviga kokku viis, kas see oli rahvatants või koolitöö või ajakirjaniku töö? Me saime kokku ajakirjanike kokkutulekul, tema oli ajakirjandustudeng ja mina olin pärast keskkooli lõpetamist läinud, et kohe tööle ajakirja sotsialistlik põllumajandus. Ja nii me kokku saime. Ja liine oleme nüüd 25 aastat koos olnud. Ja sa oled selle aja jooksul tõepoolest väga palju erinevaid, et asju ettevõtmisi teinud. Oled vist seda tüüpi inimene, kes sellist rutiinset tööd mitte arendavat tööd ei armasta graafiku järgi näiteks mõnes toimetuses aastast aastasse majandusuudiseid toimetada oleks sulle piin? Jah, sest majandus mulle ei istu. Ma arvan küll, jah, mulle meeldib see, kui kui kogu aeg saad midagi juurde õppida ja avastada ja, ja, ja ka ennast proovile panna või otsida midagi sellist, mida sa veel varem ei teadnud. Jah, vist vist külm. Kontoritöö mulle väga ei istu küll jah. No nüüd on esitanud elu sulle täiesti uue väljakutse, mis küllale on seotud sinu aastakümnete pikkuse rahvatantsuharrastusega. Kaheksateistkümnendat korda toimub Võrus folkloorifestival nüüd juulikuu keskel 17 varasemat korda seda korraldanud Peeter Laurson ja nüüd esimest korda sina, mis on tänavu teistmoodi. Ma ei tea, kas peab väga palju teistmoodi olema, juht on teistmoodi juhtunud, teine meeskond, kes on väga vinge ja, ja 17 aastat mõned neist varem ka aidanud seda festivali korraldada. On ju sama, et ega Peter lausson ei teinud seda üksi. Tal olid väga tugevad tajad kõrval teistmoodi. Mis on see, mis peaks inimesi uuesti tagasi tõmbama Võrru, Võru folkloorifestivalile? Ma kui mulle tehti ettepanek septembrikuus siis ma mõtlesin kolm kuut, et kas ma, kas ma tahan seda tööd teha, ma olin värskelt just lõpetanud taaskord Tallinna Ülikooli ja õppinud organisatsioonikäitumist ehk siis teoorias just loovmeeskondade juhtimist see oli ka üks ajend, mille, mille puhul ma mõtlesin, et aga võiks Gibroovida praktikas seda, seda siis ka, mis ma õppisin, seda siis ka ära. Aga sa Kaja, ütled nii, et mis tooks inimesed tagasi Võru folkloorifestivali juurde. Üks asi, mis ma kolme kuu jooksul tegin, ma rääkisin hästi paljude inimestega ja, ja nii ärimeestega, nii ütleme maakonna juhtidega, isegi vähem kultuuriinimestega ei ole vaja Võru folkloorifestivali tagasi tuua, ta nii kindlalt olemas ja tegelikkuses on ta Võru maakonna kultuurimärg. Ta vajab ja ühe aastaga ei saa ega ei tohigi väga suuresti muuta, mis me oleme sellel aastal teinud natukene natukene teistmoodi, on see, et otsinud üles taas need väärtused kuste. Kas Võru folkloorifestival pihta, aga see käib ju lainetena, kord on üks asi oluline ja siis tuleb teine asi. Ta algas ju kunagi hästi tugevalt terves terves maakonnas. Nüüd me oleme teinud sellel aastal nii, et kui viimastel aastatel on Võru folkloorifestival ava Võru linnas, siis nüüd selle selleaastase festivali puhul me katsetame ära uue paiga. Võru lähedal on Teppo talu lõõtsatalu Eesti kõige kuulsama lõõtsa tegi ja August Teppo kodukoht ja me proovime, kas Võru maakond saaks endale juurde Ühe uue välisüritustega kultuuriürituste tegemispaiga Teppo talu talu näol, ehk siis vaatame, kas ühe talu õue mahub ära 400 pealtvaatajat heinapallidele ja mujale vaatama vaatama ja, ja seal siis avame oma festivali äski vahva tantsuetendusega suvehaljastantsusamm, mis kus esinevad just nimelt Võru maakonna inimesed. Üks väike nüanss, mis me olime sellel aastal juurde toonud, on need festival, ei ole mitte neli päeva, vaid festival kestab tegelikult kolm kuud. Meie Me avasime oma festivali vähemalt enda jaoks märtsikuus esimese tantsutoaga. Nüüd on iga kuu tantsutoad olnud ja on tore see, et erinevates kohtades on seal käinud üle 100 inimese. Kohalikud muusikud võtavad oma pillid kaasa, tulevad ja mängivad hästi palju, oleme abi saanud tart tantsu, Tartu tantsuklubist. Järgmine tantsutuba ongi meil sellel sellel reedel Tamula järve ääres, et see on selline nüanssikene, aga üks oluline asi, mis minu arvates ees seisab on see, et. Seda festivali praegu korraldab mittetulundusühing aga selle selleaastase festivali korraldamise ajal. Kuivõrd programmi panevad kokku teised, kes on palju pädevamad, kui mina seda siis ma olen püüdnud hästi palju nagu mantrat taguda, et kuulge, Võru folkloorifestival on Võru maakonna kõige olulisem kultuurisündmus, kõik teie, kes te Võrumaal elate, juhite töötate tundke sellest rõõmu ja, ja tulge selle korraldamisega kaasa. Konjunktuuriinstituut, kui tegi nende kultuurisündmuste mõju uuringu, mida siin nüüd kevadel ka esitleti, siis nad ju tõid ühe muude asjade seas ühe hästi lihtsa arvu. Üks festivali panustatud üritusse panustatud euro toob tagasi neli eurot. Praegu veel ei ole sellest Võrumaal aru saadud, ärimehed veel paljud ei ole, ma loodan, et mõne aasta pärast nad saavad, et tegelikkuses mis veel on, sa küsisid uut, ma läksin nii hoogu, sellepärast ma olen pool aastat selle teemaga töötanud ja enda jaoks püüdnud selgeks teha, et et täna ei pea korraldama kahe kaheksateistkümnendat, Võru folkloorifolkloorifestivali täna peab korraldama kahekümnendat folkloorifestivali ehk siis ehk siis ma tean, et selle festivali korraldamine jääbki projektipõhiseks nagu enamik meie kultuurisündmusi, aga, aga et ühe aastaajal sa pead vaatama mitut aastat Teie nägema, et milline võiks tulevik olla minu arvates. Kui jutt oli alguses sellest, et kui ma olen käinud erinevatel folkloorifestival festivalidel, siis Võru folkloorifestival vastab maailma tugevate festivalide standardit selle ja, ja tal ongi võimalik areneda veel sinnapoole, aga seda, mingi hetk peab astuma ühe suure sammu. Ma ei arvagi, et edasi, aga võib-olla natukene kõrvale, et vot et, et need mõtted on, on vähemalt minul peas käinud olles selles meeskonnas, kes kes seda aastat seda aastat ja korraldab ja kes on ka varem seda festivali korraldanud ja kes ise hingega teevad seda festivali ja kes tahavad pakkuda pakkuda külalistele ja tulijatele võimalikult vingeid elamusi, sest meil on festivalil umbes 500 rahvatantsijat rahvamuusikud, see on üks tore noortele folklooritegijatele kokkusaamiskoht, kõige vägevamad noored muusikud on meil kohal. Kõige uhkem tänavatants toimub Võru folkloorifestivali ajal kõige paremad lõõtsamängijad üle Eesti tulevad kohale ja, ja, ja mis sellel aastal on, on vahva veel, mis minu minu jaoks on hästi oluline, et me oleme saanud küll mitte eksootilistest maadest endale külalisrühmad, aga me oleme saanud näiteks slovaki ja Poola, Tšehhi ja Läti nende maade ühed kõige tugevamad rühmad festivalile kohale. Ma usun, et sa tegelikult mõtled, nagu sa ütlesid, rääkisid 20.-st Võru folkloorifestivalist, mis siis kahe aasta pärast toimub, et, et kuigi selle korraldamine ja juhtimine on projektipõhine. Ma arvan, et, et tõenäoliselt ka järgmiste aastate järgmiste folkloorifestivalide külaliste kokkulepped on juba praegu sõlmimisel. Ei ole veel, aga, aga see praktika on ka rahvusvaheliselt, nii et sa hakkab tegelikult kusagil septembri septembris-oktoobris-novembris pihta, et eksmaad ikka kuulatakse ja vaadatakse. Aga jõuab veel kipetolei kahegi, nagu võrulkad ütlevad. Aga kuidas sa kutsuksid, võrukad niikuinii tulevad Võru folkloorifestivalile, aga kutsu hiiglasi tallinlasi, virulasi. Miks peaks tulema 11.-st 15. juulini Võru folkloorifestivalile? Ma hakkasin küsimuse ajal mõtlema seda, et kas peaks tulema, kas kõik peavad tulema Võru folkloorifestivalile? Võib-olla peavad, võib-olla mitte, et kui kõik üle Eesti kohale tulevad, no kuhu me nad ära mahutame. Ütles, kes peaks tulema, millised inimesed võiksid tulla? Võiksid tulla inimesed kes tahavad tantsida, kellel on hing hell, kes ei pelga seda, kui nende kõrval on veel mitusada või mitu 1000 samasuguse hella hingega inimest, mõtlen sellist vastuvõtlikku hinge, sest eks on vaja ju ka traktoristid ja kokkutulekuid, et noh, kõik ei pea tulema ju folkloorifestivalile, kellel kellel meeldib pilli mängida, kellel meeldib pilli kuulata. Ohohoo tegelikult ma jooksen nüüd puntrasse, sellepärast et selle peale peab kohe hästi-hästi pikalt mõtlema, selle üle võiks ju heietada, saate lõpuni on ainult mõned minutid, tegelikult. No vot, ma arvan, et see on küll mulle selle aasta projekt, see Võru folkloorifestival, ma tahan sellega jääda seotuks, aga ma ei tea, mis rollis. Aga aasta pärast ma ilmselt oskan seda veelgi selgemalt ja täpsemalt öelda, aga ma võin öelda, et inimesed, kes tahavad tantsida, rõõmustada neli päeva järjest väga toredate kaaslaste seas ja teavad, et nad saavad seejuures rikkamaks. Tulge kohale. Iga-aastane üle 10000 tulnud. Aitäh, Kadri Valner, väga huvitav, oli see tund sinuga vestelda, lõppu jääb mängima sinu valikul, omaalia Rodriiges. Miks tema, miks sa valisid ta välja? Jälle ühelt reisilt olin Portugalis ühes väikeses linnakeses väljas paistis päike mere ääres, kõndisin mööda mööda mereäärseid tänavaid ja äkki kuulen ilusat laulu, jõudsin ühe väljaku peale, seal oli plaadipood ja kostis fado laulu ja, ja sealt tekkis minu armastus fado vastu ja ma ostsin sealt plaadi. Järgmine kord, paar aastat hiljem sattusin samasse poodi, ostsin järgmise plaadi. Mulle väga meeldib ja kusjuures ma vaatasin fado lauljaid, kui nad seisavad, suu kinni, ei ole nad nii ilusad. Nad on tavalised, kui nad teevad suu lahti ja laulavad. Imeilusad inimesed, sellepärast valisin palju edu sulle Kadri aitama.