Tänase saatekülalised on muusikajuhid klassika programmis ja raadio kahes. Tiia Teder immo Mihkelson. Meil on. Ikka arutluse all olnud see Eesti muusika teema kuidas suudab ta maailmaturul konkureerida. Me oleme õppinud juba mitte kartma sõnaturg ja mitte isegi kartma sõna. Kuidas muusika müüb? Olgu see selleks, praegu on põhjust eriti Tiia sinu poole pöörduda. Eesti heliloojate teostel on olnud viimastel aastatel edu. Raadio muusika konkurssidel Pariisis, mis kannab nime Rostrum. Jaa. Kui mõtleja ja teoreetik ja hommikust õhtuni Eesti muusika sees. Võib olla, kommenteerib ka seda külge, kuidas eesti muusikas. Ka Eesti heliloojate muusika nii maailma üldise muusika taustal läbi lööb välja paistab ja missuguste kriteeriumide järgi üldse siin maailmas praegu muusikat arvustatakse? Võib-olla alustame, Tiiastab. Kuidas muusikat arvustatakse, seda ma kindlasti ei tea, aga, aga sellest Rastrumist nii palju, et ma olen neli aastat töötanud selle žüriis. Ja võib-olla tõesti Ma tunnen, kuidas toimib konkreetselt see konkurss mille põhjal muidugi ei olegi võib-olla vaja teha üldistusi üleüldse, kuidas, kuidas muusika valimine maailmas toimub, mis on hea ja mida hinnatakse. Aga Rostru nii valik peaks olema küllaltki objektiivne, sellepärast et seal käivad koos raadiotoimetajad. Nad teevad igapäevast tööd, nad kuulavad iga päev muusikat, uut muusikat tutvustavad ja vahendavad seda ja nad on kompetentsed ja teine kriteerium. No seal veel väga tore, et seal ei anta preemiaid. Nii et otseselt ripub nagu rahast miski ära. See nagu laadal Naudi üritus, laada selles mõttes, et näitus kõik või õigemini mitte nöökaid valikuvõimaluse andmine ja Eesti muusika- kui kaubamärk või kui nüüd minna väga niimoodi materiaalselt rääkida. Kahtlemata on selline asi olemas. Näiteks kui, kui mina olen kunagi kuulnud mingit väga head teost Sloveenia heliloojalt. Kord nähes kavas Sloveenia heliloojad, ma olen loomulikult tähelepanelikum kui varem. Sest ma tean, et mul mul seondub millegi heaga näiteks riik ja selle riigi muusika. Ja niisamuti Rostrumi puhul Erkki-Sven Tüüri läbimine murre võiks öelda 95. aastal. See oli tähtis, see oli tuleviku mõttes tähtis. See tähendas seda, et järgmine kord mari vihmandi Toivo Tulevi teoste kuulamisel oli eelhäälestus et Eestis tuleb head muusikat. Nii et seda kadamärki tegelikult kannavad üksikud suurused. Seda on kõigepealt Ma hakanud Arvo Pärt ja interpretatsiooni poolt Neeme Järvi. Nii et nad on nagu selle tee lahti teinud, et huvi, huvi on meie muusika vastu olemas, aga see ei tähenda seda, et kogu eesti muusika vastu oleks väga huvitatud huvi kuskil pidevalt olemas. See ei ole niimoodi. Rostrumm Pariisis on ainult tõsise muusika konkurss. Jah, süvamuusika, süvamuusika konkurss? Räägi palun natukene lähemalt. Missugust muusikat sinna kokku tuleb ja, ja kirjelda ka. Üldistatult missugune on praeguse maailma või Euroopas. Uus muusika, see on kohutavalt mitmekesine, aga sellele üritusele tuleb kokku ikkagi küllaltki ühte tüüpi muusikat. Kuna muusika panevad välja raadiot, raadiote muusika, toimetused, kellel on oma kriteeriumid, mis on hea ja üldiselt on hea restorani mõttes on hea elitaarne muusikana ja see, mida kõik kodanikud igal maal tahaksid kuulata, millest nad aru saaksid. See on võib-olla üks kriteerium, kuigi Rostrumi väga keerulises pikas reglemendi, mis on teretulnud või mis, mis on see trend, on väga korduvalt rõhutatud, et mingeid piiranguid ei ole, et et teosed võivad olla mistahes Henry see mis tahes esteetilise sisuga ja et see kõik on vaba. Ometigi niimoodi, et, et sellised äärmuslikud no ütleme näiteks väga populaarne muusika poole kalduvad teosed või või, või ilmselgelt ajast maha jäänud teosed, rahvusromantilised teosed, et nad eriti ei huvita neid kohale tulla delegaate paraku. Ja mis on praegu võib-olla selle aasta seisuga veel eriti huvitavalt välja tuli seal eksisteerib nagu vähemalt kaks väga suurt maailma. Samaaegselt üks on vana hea Euroopa prantsuse helilaad, austria helilooja, Inglise heliloojad ja teine uus Euroopa peale Aasia ja Ameerika loomulikult. Et tundub ka niimoodi, et see huvitav muusikaraskuspunkt ei pruugi seal vanas heas Euroopas enam kaua viibida ta võib kalduda kuskile mujale. Nii et seda me veel näeme. Ja ma arvan, et üks koht, kuhu ta kalduda võib et me oleme ka selle äärealal kuidagi servapidi sees. Aga mis siis Eesti muusikal on seda köitvat, mis, mis toimib teiste peale. Eesti muusikas on tõesti midagi, on mingi Me Helim kogum või, või helimaailm. On pile näiteks mina tunneks ära. Ja ma isegi arvan, et ma olen seda kõige kõige algsel kujul kuulnud Veljo Tormise muusikasse imeline kevade muusikas, mida me kõik teame miskipärast ühte, ühte käiku, ühte kulminatsiooni tooni. Ma kuulen paljude eesti heliloojate teostes, ma olen seda anti sellest sellest võib-olla minu enda vastu võetud pildist saanud jälgida kas või Raivo Andro juures Jaan Räätsa juures või Tambergi puhul või või märi vihmandi juures fantastilised Sumera juures, niisamuti. Et, et midagi on tõesti. Aga kuidas see nüüd täpselt välja näeb, et me ei saa ju panna sedasi nooti kirja, et eesti muusikas on alati selline koht? See on teatooniline, see on pika ja sugestiivse arengu lõpp kulminatsioon. Et, et mingi selline sellest mede Lepo Sumera väga ilusti rääkis hiljuti Eesti ekspressile antud intervjuus küsiti seda sama, kuidas Eesti muusika siis on. Milles ta seisneb ja ta kirjeldas seal samamoodi, seda. Mina ei oska tegelikult kirjeldada miski selleni, et seal on tõesti siis ma lähen, olen kuulnud veel kolleegidelt teistest raadiotest. Väidet, et Eesti muusika on väga lihtne. Ta on kuulata kerge taan raadios hea kuulata sest väga Bentele heli efektidele üles ehitatud müradele ja vaikusele baseeruv muusikali tule raadios eriti hästi esile. Muusika paljud väga head ootused on on sellised, et neid on raadiosea ja kuulata. Dylan raadio foonilisuselemas. Võib-olla need kaks asja ma oskaksin esile tuua. IMO mida ütlevad teoreetikud, kuidas maailm võtab muusikat vastu ühel hetkel ja kuidas ta püüab enda jaoks teha kerges muusikas, võib-olla otseselt pingeridasid ja süvamuusika püüab mingite teiste ilmingute kaudu nagu festivalide vahel konkursid ja Rostromid ja ükskõik, mis nimel sellele antakse, aga kah ikkagi mingisugust eelistust teha. No ma ei usu, et ma nüüd teab, mis suur teoreetik olen, aga aga kui jutuks on eesti muusika konkurentsivõime maailmas sest see huvitab nüüd maailma avardades paljusid eestlasi ja mitte ainult muusika valdkonnas, vaid ka teistes valdkondades, et võimalikult palju leviks see, mida tehakse. Ning seosest levikuga on loomulikult ka need järgmised kriteeriumid, noh, raha ja kõik muu kuulsus, tuntus ja kui muusikast rääkida, siis siin mitu korda on olnud seesama mõiste muusika, aga tegelikult maailm nagu tunneb ühte muusikat, aga tegelikult on neid muusikaid palju. Ja kui muusika konkurentsist rääkida, siis pigem tuleks rääkida muusikate konkurentsist. Sellepärast et kui näiteks ma toon mõned numbrid, kui eelmisel aastal kogu maailmas müüdud umbes 30 miljardi dollari väärtuses helikandjaid, siis klassikalise muusika osakaal sellest moodustas umbes viis protsenti ja üle 80 protsendi kogu ostja leidnud helikandjate hulgast moodustas popmuusika populaarne muusikani kerge muusikaga või ükskõik kuidas seda ka ei nimetataks. Nii et sellises rahalises vääringus on need vahekorrad umbes niisugused klassikalisele sellele süvamuusikale kuulub väikene osa ja siis väga suur osa kuulub sellele kergemale muusikale. Aga ometi kui nüüd vaadata nende prestiižikas mingites salatikastmete järgi, siis loomulikult on süvamuusika prestiiž oluliselt kõrgem. Nii et kui näiteks siin tehakse ka juttu põhiliselt Eesti muusika konkurentsivõimelised maailmaturul oma muusika seisukohast lähtudes, siis ei ole mingit kahtlust, et Arvo Pärt on kõige kuulsam helilooja eesti helilooja, ehkki ta ei ela Eestis. Aga ometi iga viimne kui muusik välismaine muusikaliga rääkinud, olgu ta siis džässmuusika, rokkmuusik tehku ta nüüdismuusikat või midagi taolist ja mõtleb ahhaa ohu. Arvo Pärt on eestlane, jah, ta teab, on kuulnud nii, et erg juba hinnatakse või mingil moel antakse see eelhäälestus, et ju siis seal Eestis midagi ikkagi on. Sa oled selle kõige üldisem. Kui nüüd tänapäeva kogu sellest globaalsest maailmalaiusest sellest niinimetatud muusikaturu olukorrast rääkida, siis enamasti huvitab nii heliloojaid, interpreet kui ka isegi kuulajaid muusika levik. Kui paljude levib Valter Ojakäär kunagi võttis kasutusele mõiste levimuusika. Iseloomustades niimodi populaarmuusikat, mis pidavat kergesti levima. Ka tänapäeval mõtlevad umbes samasugustes terminites ka süvamuusikud. Ka nemad unistavad sellest, et nende muusika leviks, et inimesed kuuleksid seda, et mitte ainult ei leiaks kuulajaid, muusika, vaid ka jõuaks turule ja selle muusikast makstakse väärilist tasu kas või juba selleks, et helilooja saaks oma heliloominguga tegeleda, ütleme nii, et suhteliselt rahus, et ta ei pea mõtlema selle peale et kus ta nüüd järgmise leiva koorukese leiab, et endal hinge sees hoida, seal tegelikult oluline, ta on küll maine ja proosaline, aga ilma selleta siiski mitte keegi vähemalt inimolend hakkama ei saa. Nii et mitu rasket probleeme on kui Eesti muusika siit Eestist väljapoole läheb? Tegelikult kõige raskem probleem millest tõenäoliselt ka paljud Eesti muusikud on aru saanud, et ilma kõrvalise abita väljusid Eestist naljalt ei jõua, et on olemas seesama muusikatööstus olemas plaadifirmad, kontserdiorganisatsioonid ja kui ikkagi plaadifirmat sinuga ei tegele, kontsertorganisatsioonid ka pakkumisi ei tee, siis ei olegi nagu kusagile kellelegi esineda, võima plaate pakkuda. Eesti plaadifirma väljendatud plaat ei jõua eriti kaugemale kui Eesti aga samal ajal näiteks suure ülemaailmse tuntuse ka plaadifirma plaat, nii nagu näiteks Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri plaadid ilmuvad maailmamainega päikeseplaadifirmal. Need paarid jõuavad Austraaliasse ja ma olen seal ka neid ostetakse. Nii et on mitmesuguseid tegureid, mis oma paljususes koosmõjus kõik avaldavad mõju sellele samale probleemile, mille nimi on Eesti muusika konkurentsivõime. Kui rääkida üldiselt, ma ei pea siin ainult silmas seda süvamuusika poolt, vaid ka kergemuusika poolt. Tegelikult seesama muusikatööstus puutub mõlemasse Salvestasite sellise fraasiga või nimetusega muusikate konkurents. Võib-olla sa seda terminit veel natuke mõtestavad lahti? Jah, sellist muusikate eristamist, seda tehakse väga, laias laastus kahte lehte. Üks on see muusika, mis nii-öelda kergesti levi, mis on kerge, populaarne turul palju nõutud ja mis toodab suurt kasumit, millele ei maksta peale mis tasub ennast ise ära ja mis toodab kasumit, see on see muusika väga laias laastus võetuna. Ja teine väga suur lahterduse muusikat on see, millele Peetakse vajalik olevat peale maksta. Et et ta püsiks, sedda, leviks ja et ta jõuaks inimesteni, see on muusika, millel on kultuuriväärtus. See ei pea olema ainult see klassikaline muusika, süvamuusika nüüdismuusika, see võib olla ka rahvamuusika. Üks sa saad džässis näiteks, võib-olla niisugune. Ja selleks on maailmas erinevaid institutsioone välja mõeldud, kes seda raha jagavad ja rahaallikad on ka väga erinevad küll igasugused fondid, küll riiklikud toetused. See süsteem on minu teada paljudes riikides väga erinev. Ja ainukene ühendav joon on see, et peetakse vajalikuks mingile osale muusikast maksta peale, et see muusika eksisteeriks, et inimesteni jõuaks. Et on leitud selle olevat vajaliku. See on need sellisest kuulajapoolsest vaatenurgast võetuna, sest leidub palju eriti just noori inimesi, kes ütlevad, et, et näed, kellel seda muusikat vaja, makstakse veel peale maksumaksja raha. Et noh, mina küll seda ei vaja, ta vaatab seda enda vaatevinklist tegelikult ühiskonna kui terviku eksisteerimise seisukohast on väga vajalik, et oleks olemas selline minimaalne kultuursesse tase, võiks niimoodi öelda mitte ainult muusikas, vaid ka teistes valdkondades ja ja sellepärast ongi need ühiskondlikud kokkulepped, et tuleb säilitada mingisuguseid põhilisi väärtusi. Loomulikult vaieldakse, trükitakse nende väärtuste defineerimise ümber, et mis on see õige ja aga kuna neid vaidlejaid on niivõrd palju, siis midagi ikka koorub välja. Tahtsin juttu viia tagasi sinna Erkki-Sven Tüüri loo juurde, tegelikult on seda olnud väga huvitav jälgida kahe aasta jooksul, kuidas on tegelikult Erkki-Sven Tüüri muusikamaailmas läinud laiali sest me oleme olnud siin selle asja tunnistajaks niimoodi kaudselt vähehaaval lugenud artikleid. Plaat on ilmunud, et selle võiks nagu kuidagi üle rääkida, kuidas see mehhanism ikkagi käis tegelikult, kui nüüd kasutada nii koledat sõna nagu mehhanism See on tõesti huvitav sest Erkki-Sven Tüür, kolmekümnendates eluaastates eesti helilooja, kes suure osa oma muusikast kirjutab veel Hiiumaal eesti perifeerias, et öelda, et see on omamoodi küsimus, võib olla ka paljudele Eesti pürgijatele, kes väljaspoole ennast üritavad saada pildile. Ja küllap ma arvan, et on kadestajaid, Erkki-Sven Tüüri kadestajaid. Ega mina ka täpselt ei tea, kuidas see käis, see tõenäoliselt käis nii, et Manfred Eicher teadis Arvo Pärti. Manfred Eicher oli oma 15 aastat tagasi kuulnuna autoraadiost Arvo Pärdi muusikat asutanud oma plaadifirmale siis klassikalise muusika allüksuse ja hakkas Arvo Pärti plaate välja andma. Arvo Pärdi teos oli esimene plaat, mis selle all üksi seal ilmus selleks 82, kui mälu ei peta. Ning kuna Arvo Pärt on selle isee jämmi väikese Müncheni plaadifirma selline klassikalise poole põhistaar olnud juba mõnda aega, siis küllap see Arvo Pärt, nagu mainis Marfer Thatcherile ka, et noh vaadaku kuulaku ja et äkki on veel kedagi, midagi, kes teda huvitada võib. Ning küllap oli sellist Arvo Pärt, kes soovitas Erkki-Sven Tüüri muusikat kuulata Malferdaycheril mehel, kes tegi ainuisikuliselt otsuse. Ja siis nagu leidis, ta proovib näiteks, eks ole. Nii nagu ka Tormis on ilma diis Emmy all. Vahel on veel Tõnu Kaljuste, Tõnu Kaljuste ka, kellel on ka huvid, et oma koorile ja orkestrile Tallinna kammerorkestrile tööd saada, nii et need on need kõrvalised välised tegurid, eks ole, mis ei sõltunud heliloojast. Ja nüüd kuidas käib selline skeem? Helilooja saab pakkumise, tema muusikas tehakse plaat. Mida siis helilooja tegema pead? Selle eelduseks on hea muusika. Kui Manfred Eicher-sugune mees, kes oli see, kes leidis nõela heinakuhjast Arvo Pärdi muusika autoraadiost, nagu legend räägib, kui tema poleks leidnud, et Erkki-Sven Tüüri muusika ei sobi firma isem plaadile, siis see ei oleks ilmunud firma ESM plaadil. Kui Erkki-Sven Tüüri muusika oleks ilmunud mõnel teise firma plaadil, olgu see forte või mis seesama plaat täpselt Eesti raadios salvestatud Eesti esitajad eesti heliinseneri ja nii edasi, siis. Ma võin peaaegu, et anda pea, et sellist vastukaja sellele plaadile poleks juhtunud. Firma ise on väga väikene, seal töötab seitse inimest, minu teada. Seal toimub tegevus, nad annavad aastas mitukümmend plaati välja, seal on teatud laadi džässmuusikat, on süvamuusikat oma 15 aastat välja antud ning erinevus, mis eristab ESM-i mõnest teisest väiksemast plaadifirmast näiteks ka traditsioon 49. Kirjastus annab. Aitab välja anud Eesti heliloojate plaate, aga paraku need plaadid ei leia niisugust tähelepanu. Põhjus on üks. Plaadifirmal on prestiiž, issi-emme, prestiiž on väga kõrge ning huvitav oli jälgida, kuidas promotsiooni töö käis. Umbes neli kuud enne plaadi tegelikku reaalset ilmumist ilmus siia Eestisse promoeksemplar jah, senine reklaamieksemplar, plaat, mille ümbrisel ei olnud midagi trükitud. See oli tühi plaat, kus muusikali sellisel kujul, nagu ta pidi ilmuma kommertsväljaandel. Seda tõenäoliselt trükiti kas 300 või 500 eksemplari saadeti üle kogu maailma laiali tähtsamaks see on muusikaajakirjadesse raadiojaamadesse. Ja need siis kuulasid seda ja kuna tegemist oli just nimelt firma ESM-plaadiga, siis nad kuulsid selle kindlasti ka läbi, et ju seal midagi peab olema. Ilmusid arvustused, väga palju arvustusi, ilmus ning saab sama plaadifirma. Reklaamiosakond organiseeris ka päris palju intervjuusid mitte ainult üle kogu Euroopa, vaid ka mujal maailmas, mis ilmusid siis ajakirjades. Ning peab ütlema seda, et kui see plaat ilmus, siis vastukaja sellist ütleme, sentimeetriga mõõdetavat ja ruutmeetriga mõõdetavat ajakirjanduse pinda oli päris palju. Ja see. Ta oli kiitev vastukaja sellepärast et juusis arvustajatele. Üsna üksmeelselt meeldis see, mis oli plaadil. Nii et see on see õppetund, et ei piisa ainult sellest, kui muusika kõlab kas laval või siis mingil plaadil. Seesama muusikatööstus teeb tohutuid jõupingutusi, et see heli, mis on plaadil kontserdilaval, et see jõuaks kaugele, see leviks, et ta jõuaks sinna, kuhu vaja, et hakkaks edasi võimendama. Samasugune näide on näiteks Henrik Coretski selle kolmandast sümfooniana, mis Londonis anti välja tavalises sellises tuhandelise steraažis mingit promotsiooni tehtud ja sakas imepäraselt ise minema nii-öelda minema minema. Praegu on seda plaadist üle miljoni eksemplari müüdud. Et on vaja seda, et see heli jõuaks nii-öelda õigete kohtadeni, kus ta hakkaks ise edasi võimetama. See kõlab väga imelikult, aga muusikatööstus on siin väga suur osaline, mitte ainult muusika headus. Aga kui palju siin jah, saab olla tegu juhusega, kui palju peab inimene inimese või inimeste grupi võtma selle asja teadliku suunamise enda kätte? Sa mõtled inimeste grupid siin Eestimaal Meima mõtlengi, ütleme, karedski puhul ja ja nii edasi, ega siinist, ainult kuidas öelda armsa jumala ja juhuse hoolde ei saa küll seda jätta. Juhus on kindlasti pime ja vahel ka väga soodne. Loomulikult loteriivõidud ju ikka kellelegi osaks langevad. Aga need on väga vähesed, kellele need langevad osaks ja kes pole loteriipiletit ostnud, sellele see võib kindlasti ei langenud. Mis tähendab seda, et tegelikult esimene panus on see, et see, mida pakutakse, peab olema piisavalt hea. See nüüd esimene eeldis. Isegi kõige kuulsama Impressaarial ei õnnestu müüa lauljat, kes ei ole eriti hea. Ta võib teha suuri jõupingutusi ja panna sinna taha suurt raha ja, ja head reklaami teha, aga kui see laulja pole piisavalt tasemel, siis lihtsalt publik ei võta teda vastu, aga ei lase ennast ära lummata sellest, mis on keskpärane. Nii et see on esimene eeldus, et see pakutav peab olema tasemel. Ja kui nüüd Eesti muusika konkurentsivõimelised rääkida mulle tuleb, meeldiks Sven Grünbergi ühest intervjuust, ma ei mäleta isegi, millal see võis juhtuda. 91 92. See oli see, kui ta ei olnud veel oma milla rööpaplaati valmis saanud, see oli tal pooleli. Ja tema rääkis sellest, et kui tema komponeerib muusikat, tema on üksiküritaja selles mõttes, et tema ei kasuta teiste muusikute abi, loodab ainult iseenda peale. Et kui tema muusikat teeb, siis tema ei lähe mitte külameistrivõistlustele osalema. Ta ei sea latti madalale, vaid ta paneb lati maailmameistrivõistluste kõrgusele, teeb oma hoojooksu, hüppab ja kui ta üle ei saa, siis vähemalt ta on üritanud. Aga ta läheb maailmatasemel osalema. Ja ta ütles pooleldi kibestunult, et tema arvates liiga paljud kahjuks siin Eestis lähevad just nimelt madalale lati peale väikestel võistlustel võitma. Ja siis et selle üle, et nad ületasid näiteks meeter 30, ehkki näiteks kaks 30 oleks olnud õige kõrgus. Nii et see on võib-olla esimene asi, et et sihik ja see teadmine, milline on see tase, mida oodatakse mujal. Et see peab olema see õige. Teadmine sellest õigest tasemest tuleb ainult siis, kui hoitakse silmad, kõrvad ja meeled lahti. Ainult siis Ega see tõesti see igapäevane tase Eesti kontserdisaalides, see ei ole maailmatase paraku. Ja muidugi ei ole mõtet tuua siin mingeid näiteid või elamusi, et et mida ma nüüd mõtleme, mis on halb, eks kõigil muusikutel on kehv päev ja kõigil heliloojatel Geon kesiseid teoseid ei ole ainult häid teoseid. Aga samas me teame ka seda, et ma olen ise paar korda olnud kaasas eesti muusikutega välismaal, sina ilmselt veel rohkem terve. Koduses saalis kaunis ligadi-logadi kõlanud orkester näiteks võib alla Saksamaa kontserdisaalis uskumatult äravahetamiseni. Väga hea ja võrratu. Et, et võib-olla see kodune kokkuvõtmine. Eks tööd on palju ja esinetakse palju, komponeeritakse palju. Et kõik ei ole väga hea muidugi. Aga samas peab ju olema ka alati mets all tihe ja paks, kost võrsolvat, suured tugevad puud. Et kui Eestis on kolm väga head heliloojad, siis peab paraku olema veel 60, kellel pole võib-olla seda võimalust loteriid ja ja võib-olla ka andeid ja looduse poolt antud võimeid nii palju, nagu nendel tippudeletasin paratamatult. Aga ikkagi, ma tahtsingi küsida. Eesti muusika on oma, ma mõtlen, loomingu aspektist on oma tippudega mitte ainult settinud lati maailma tasemele vaid tõepoolest ta sellest üle saanud. Kas me võime siin teha siiski sellise väga optimistliku järelduse, et meie mitte ainult kompositsiooni kool, mis ju aastakümneid konservatooriumi juures nii või teisiti meie omade õppejõudude käe all on ju vilju kandnud? Et see professionaalselt ikka õigustab ennast täiesti ja on ikka üks tugev kool. See ei pruugi kesta väga kaua, see Heino Elleri koolkond ütleme niimoodi. Aeg ilu muutub väga kiiresti, just praegu ajasin juttu mari vihmandiga, paratamatult on ikkagi vaja õppida, Prantsusmaale ka mitte kuhugi ei pääse. Sa ei saa siin kuulates plaate ja vaadates kalliga kaasinimesi ja ja käies Estonia kontserdisaalis siiski aimu, mis on maailm ja ja mida võiks olla sul võimalik öelda sellele maailmale, et et muidugi on. Koolkond on olnud hea kahtlemata. Aga kava üks koolkond kestab mitu sajandit, ikka ei tõmba edasi. Nii et, et see maailmas enda täiendamine ja avatus on praegu obligatoorne, praegu enam niimoodi ei saa, nagu, nagu me siin 50 aastat elasime. Aga see 50 aastat tõi ilmselt ka väga palju kasu. Inimestel oli muide väga palju aega. Ega aeg ei olnud üleorganiseeritud nii-öelda vene ajal oli võib-olla hoopis rohkem aega lugeda ja mõtelda ja Ta omaette olla oma oma mõtetes. Ei, ma arvan seda arendada. Ja ma arvangi, et see pidi, et see meie praeguse aja tippheliloojatel on väga head tulemust andnud, et see aeg oli niisugune. Isegi see, et oli stressi, oli paine. Ja selle maailmaminekuga just nädal tagasi või kuulsin raadiost Rein Rannap rääkimas, kuidas kuidas see Rein Rannap arvab, et tal ikkagi eriti mingit šanssi ei ole ja mida kõike muud kolmandat ja mulle tuli meelde üks umbes 10 vanune jutule samalt Rein Rannap. Kui ta põhjendas oma kõrvalepõikeid klassikalise muusika juurest Ruja juurde ja ja rääkis, miks ta siis popmuusikaga ka tegeles. Piltlikult öeldes tahtis saada kätte oma portsu, kiljuvad tüdrukute, tahtis saada publiku poolehoidu ning sellest konkurentsivõimeliste ja tungist mujale maailma minna ja saada seal tunnustatud siis sedasama tungi võib ka sellest kahest aspektist vaagida. Üks on see tunnustus loomingulise sisukuse selle Loomingu kestvuse kultuuriväärtuse pärast ja teine on siis tuntus, mis, millega kaasneb päris palju raha, aplause, autogramme ja selliseid kiirelt mööduvaid asju. Et tegelikult peavad need pürgijad ise selle sihi seadma. Esimene on väga raske saada kestvat tunnustust, see tähendab kannatusi, tohutut enesearendamist, kõhklusi, piin, loobumisi kõiki niisugust, mida tänapäevase maailma selline tarbijaühiskond ei soosi. See on väga raske sellises ühiskonnas sellise nishi peale püsima jääda. Teine on jälle väga dünaamiline, kiire niisugune pallis paljudes suhetes suhtluste ja oskuste, väga peente oskuste maailm. Nii nagu näiteks on palju räägitud ja Eesti ajakirjanduses keegi kunstnik Mark Kalev Kostabi toredast edust, kuidas tema edu vähenenud just nimelt sellele teise poole oskusi kasutamisele mitte niivõrd sellele, et ta on võrratu kunstnik. Et meid mõlemaid peab tegelikult oskama ja peab oskama just nimelt inimese sisemistest vajadustest lähtuvalt ka neid sihte seada, milleks on inimene võimeline. Ma kardan, et see esimene pool see raskem pool kuna ta on raskem saavutada, siis ta paratamatult jääb kuhugi paljudeks kaugeks unistuseks. Ma näen, sa panid selle enesetäiustamise enesearendamise nagu alapunktina selle maailma tunnustuse juurde, tähendab, mina oleksin pannud kolmanda punktina maailmaminemise juures just oma isiksuse väljaarendamise ja pimise laia maailma kaudu, aga noh, see selleks tegelikult muidugi maailmapilt ja ma arvan, et Tiia, kes saga seal Rostrumitel kümnete ja kümnete uute nimedega oled kokku puutunud erinevate nimedega. Nende biograafiaid lugedes on mustvalgel kirjas, kui paljusid koole nad igaüks, onju läbinud nad peaaegu keegi ei ole ju ainult oma oma kodumaise kooliga pidama jäänud. Vähe sellest, seal on isegi koole, mida oleks soovitav igal juhul läbida on Pariisi irkamis stuudios, kus sa seal ei ole meil õppinud, siis ta tegelikult nagu polegi veel õppinud ja minu teada ei ole ükski Eesti helilooja seal veel nii-öelda ametlikult õppinud. Nii et noh, see võib ka olla selline natukene nagu näitamine või et on, on teatud kohad, mis kõlavad lihtsalt paremini. Et kas seal taga on, et hello ja väga hea muusikaga see, see ei ole garanteeritud. Aga eks, eks ole tõsi, et ennem kui hakata andma, peab endale hankima. Ja mis muusikalooming muud on kui andmine. Hiljuti kirjutas Postimehes Evi Arujärv väga huvitava artikli, kus ta puudutas huvitavat teemat, mida võiks lühidalt öelda. Süvamuusika hammertsialiseerumist, nagu ta natukene puudutas seal. Ja mulle näis, et talle nagu oli vastukarva see, et et nüüdismuusikas süvatõsised, heliloojad kutsuvad oma teoseid ligitõmbavad pealkirjadega ajad nii-öelda reklaami mehhanism kehtib ka süvamuusika juures. See on ka üks konkurentsikomponente paraku. Ja võimalik, et see on siin Eestis, selle põlvkonna ma küll ei tea, ma oletan, võib-olla selle põlvkonna, kes on saanud oma hariduse ja kasvanud üles põhiliselt selles eelmises Eesti sulgudes Nõukogude vabariigis et probleeme nimelt reklaamiga harjumine ja selle maailma välise kirjeldusega harjumine, see võtab aega ja selles uues maailmas kehtivad ju mõnevõrra teised reeglid, teistsugune tempo ja dünaamika ning sellesse samasse dünaamikas kistud, et vähemalt 10 aastat seal karusselle käinud ka see süvamuusika turustamine. Meenutagem need kolme tenori kontserti, mis pööritasid miljoneid dollareid ja mis millega kaasnesid kümned miljonid müüdud plaadid. Ning umbes kümmekond aastat, nagu ma ütlesin, on toimunut süvamuusika turustamine umbes samasuguste mehhanismide abil, nagu popmuusikat on varasemal ajal reklaamiti ta siis levitatud. Ning ette heita seda kommertsrealiseerumist. Põhiliselt võimalik sellest aspektist, et selle läbi kannatab see kunstiväärtuslik sisu. Ja väga huvitav oli. Evi Arujärv alustas oma artiklit lapsepõlve mälestusega telgist, mille sissepääsu juures oli väga huvitav ja peibuta silte ning mille taga ei olnud peaaegu midagi. Vähemalt seda elamust, mida silt tõotas, ei järgnenud. Ning sellele järgnes siis ligikaudu sarnane kokkuvõtet. Et kujutus mingist asjast. See Illusioon on vaat et olulisemgi tänapäeva maailmas, vähemalt paljudel juhtudel, mis puudutab need turustamist levimist, on olulisem kui see sisu millele see silt on külge kleebitud. Ja mulle tundus seda artiklit lugedes oli väga huvitav artikkel. Ma tõesti soovitan kõigil lugeda, et seesama kehtib võib-olla ka tagurpidi võetuna, et see sild, mis on klassikalise süvamuusika väärtuste külge mingil ajal riputatud. Et see silt ei pruugi enam tänases päevas olla, see päris õige kirjeldamaks seda, mida too muusika nüüd globaalses mastaabis paljude inimeste jaoks tähendab, et paraku päris oluline osa sellest eelmise perioodi süvakultuurist on praegu saanud juba peaaegu massikultuurseks. Kuna uued need kommunikatsioonitehnoloogiad võimaldavad mitte ainult muusika, vaid kogu info igasuguste teadmiste ja helide piltide vahendamist väga kaugete vahemaade taha väga kiiresti siis isegi seesama piir selle sügava ja, ja siis selle kerge vahel kipub kuidagi ähmastama. Väga raske on vahet teha mõnikord, kui pakutakse kirevast pakendisse väga head asja, näiteks kas või Arvo Pärti, eks ole, seesama näide, mida ma olen vist rääkinud juba mingis raadiointervjuus, kuidas Ameerika Ühendriikides müüdi Arvo Pärdi De Teumi plaati, nii et oli ühe Kuulsa rokibändi kitarristi selline kiitev tsitaat sinna plaadi ümbrusele kleebitud ning sedavõrd siis leidis rohkem ostjaid, kes selle rokibändi fännid olid, leidsid, et kuna rokibändi kitarrist soovitab, et ju siis kõlbab ka neil osta. Et kas see nüüd on selle Arvo Pärdi muusikaväärtuse lavastamine või mitte, tõenäoliselt ei ole. Ma julgen arvata, et see tegelikult ei kahanda seda muusika sisulist väärtust, aga pakend on teistsugune. Et kas Pealkiri kahandab muusika sisulist väärtust, näiteks? Jah. Need on probleemid, mis on väga kiiresti päevakorda kerkinud ja tegelikult kuna need kommunikatsioonitehnoloogiad arenevad veelgi kiiremini, kui nad on arenenud lähiminevikus siis on. Kui me räägime Eesti muusika konkurentsivõimelised ja me ei räägi nendest leviku uutest tehnoloogiatest võimalustest, siis räägime poolikut juttu tegelikult, kes tahab homme läbi lüüa, kes tahab olla homme tuntud ja tunnustatud, sõidad kõige sellega arvestama peab olema nähtav ja kuuldav ja maailm muutub kiiresti. Ja fakt jääb ikkagi faktiks, et väärtmuusikat ükskõik missuguses pakendis ta on ja mis sinna juurde räägitakse, tähendab, see on juba väärtus omaette olemas ju. Otseselt ju tema väärtust ei saa miski kahandada. Aga kunsti puhul on ju ikkagi see, et mida rohkem On nautijaid. Mida rohkem on selle armastajaid ja hindajaid või ka lihtsalt läbi kuulajaid, seda suuremana. Ikkagi kasulikud tema mõju mõju. Kui sa need virve rääkisid, et kui väärtus on olemas, siis ta ei kao kuhugi. Ühest küljest tõsi, aga teisest küljest, mulle tuleb jälle meelde, see, ütlesime Filipp klaas, tsiteeris John Gates'i suust. Jon Gates küsis retoorilise küsimuse, kui kõnnumaal kukub puuga, see puu tekitab heli vastas kohe. See puu ei tekita heli, sest keegi ei kuule seda. Heliväärtus ei sa väärtlaseks enne, kui teda kuuldakse, tunnustatakse arvates jõuab nii-öelda sahtlist välja ja jõuab inimeste ette, kes siis hakkavad seda nii-öelda väärtust edasi tootma oma elamuste ja kombe järgnevate tegude kaudu. Nii et see on üks probleem mudelist tänapäevases maailmas kindlasti väga teravalt olemas. Teedsin nähtaks, kuuldaks oleksid olemas. Enamik tänapäevaseid heliloojaid ei rahuldu sellega, et nad saavad kuulsaks pärast surma. Paraku ja juba siraki tarkuseraamatus on öeldud, et, et tarkus, mis jääb ainult inimese enda teada ei olegi midagi väärt, see peab jõudma teiste inimesteni ja, ja tegudeni. Nii ilmselt ka kunstiga. Ja kui me oleme rääkinud, siis sellest eesti muusika konkurentsist ja konkurentsivõimeliste leviku võimalustest. Loomulikult oleks kõige õigem üritada nüüd Fantaseerida umbes teemal, et mida teha selleks, et see konkurentsivõime oleks tugev. Et see eesti muusika, millel on väärtus, et see tõepoolest saaks väikese rahva teha suureks vaimu poolest kogu maailmas, et teatakse, et inimeste väike kogumise pisikese keskmise oper, linna suurune inimhulk seal kusagil põhjapoolses maailma nurgas. Et see inimeste hulk midagi väga hästi oskab teab, oskab muusikat teha ja et mida siis soovitatakse nendele andekatele heliloojatele. Mida siis? Vaat see on küsimus. Selle kohta on palju ja täiesti vastakaid arvamusi, kui ühed arvavad, et, et tuleb luua. Väga soodsad elutingimused ja maailma nägemise võimalused ja eneseharimise võimalused siis teised ütlevad, aga inimene ei saa läbi. Ja ei saanud täiuslikuks ilma valu, kannatuse ja võib-olla ka nii või teistsuguseid kitsikuseta. Nii et kuidas kasvab loo inimene just niisuguseks, nagu ta on? See on üks suur müstika. Ja mina arvan, et väga palju probleeme seisab veel ees, sellepärast et kogu see integreerumine Euroopasse maailma ning sealt tulenevad juriidilised probleemid ja need hakkavad puudutama ka heliloojate loovisiksusi ning paratamatult tekivad kurat, kus mõni andekas inimene peab piltlikult öeldes kolm tilka verd viima kuhugi ristteele ennast muusikatööstusele, kirjastajale või mingisugusele institutsioonile maha müüma. Sama valusad vitsad, et kas või näiteks, et ka sellised asjad seisavad ees, see juba toimub? Jah, võimalik. Oi, ma mäletan juba oma kirjastajatega, rahulolematud on selliseid juhtumeid juba juhtunud ja see rahulolematus tuleneb põhiliselt sellest, et seda lepingut allkirjastades ei ole olnud piisavalt teadmist, mida see tähendab mis sellega kaasneb. Ja see on ka näiteks maailmamineku oskus, et olla piisavalt tark nendes reeglites, mis kaasnevad selle olukorraga, kus seal koduläve ületanud oled, vastavalt mingile keele ja seal need kehtivad teistsugused reeglid kui siin. Toas sa pead oskama ka neid reegleid arvestada, kui sa tahad seda teed sammuda. Või su kõrval peab olema keegi, kes, kes sinu eest on see tark ja ei lase sul rumalusi teha. Omakasupüüdmatult omad jah, tänapäevases maailmas ikkagi väikese kasu peale väljas olles ainult mitte noh, niimoodi need on väga harvad erandid, need väikese kasu erandid ja seesama Manfred Eicher. Plaadifirma ECM asutaja ja siis põhiline käivitav mootor. See on üks selline haruldasi kogu selles muusikatööstuses temal muusika fänn, tema üritab väljenda seda muusikat, mis talle meeldib ja ta mitte niivõrd ei küsi, palju see talle kasu toob. Millise uue auto, ta saab sellest osta, aga tema on väga suur erand. Nii et selles mõttes on arvopärdilikku Erkki Erkki-Sven Tüürile tõenäoliselt hullupööra vedanud. Räägime siin ana plaadifirmadest, aga tegelikult on üks meeldiv süsteem on muide raadioraadiot, kes organisatsiooni kaudu vahendavad kultuurisaavutusi teevad seda väga, suures koguses, väga suure kirega, tegelikult. Me oleme saatnud eesti muusikat TPO kaudu teistele raadiatele. Noh, see on meie töö, see ei ole midagi sellist, omakasupüüdlikkus on igapäevane töö. Ja ma arvan, et raadio on ka üks niisugune võimalus, millest tegelikult palju ei räägita meil siin kodus. Sest Eesti raadio ühestamata kontsertide ja muusika kummide pakkumise poolest on Euroopas väga heas kirjas. Me oleme oma 10 aastat pakkunud siit kontserte tehniliselt kui ka sisuliselt ja kunstiliselt olnud huvitavad ja toredad. Mõnede riikidega vanade raadiot ei ole selleni veel jõudnud. Nii et, et meie osa on ka siin päris riskina. Ja see on Ärace, kartke seda sõna ikkagi omamoodi missioonitunne, eesti muusika. On küll sellepärast, et, et ega Eesti Raadio rahakott selles küsimuses pole sugugi paks ja meie võimalused ei ole väga suured, loomulikult tagant. Aga me ikkagi teeme seda tööd, see on ka väga huvitav töö. Saame mujalt vastu huvitavat muusikat, nii et see Rostram on üks, üks osa sellest tegevusest. Ja vahel ma mõtlen ka seda, et kui üks koor esineb no kasvõi Saksamaal ühes väikeses, kuna see on väga tore, et seal on publik ja kõik on vahva. Aga seal on siiski paarsada inimesed, aga kui ühte eesti helilooja teost või ühte eesti kollektiivi salvestatud kontserti kuulab kasvõi sealsamas Saksa linnas raadiost ikka väga palju inimesi siis, siis see on see paraku palju suurem võimalus. Ja ega, ega nüüd muusikakollektiive heliloojaid keegi niisama tegelikult meil on väike ja et, et see sõna Eesti jääb alati esiteks meelde niisamuti nagu raadiote jaoks Eesti tähendab Eesti Raadiot, paraku nagu minu jaoks tähendab Sloveenia, Sloveenia raadiot, toimetajaid, eks ju. Ja seda koostööd, mis meil on omavahel olnud, et see on nagu esimene suhe. Et, et ma arvan, et see on väga oluline. Ja ma tahaksin lisada siia Tiia jutule nüüd selle maailmapildi probleemi nurgas sedasama üle rääkida, mida sina juba rääkisid, et kui koor annab kontserdi 200-le inimesele ja raadios esitletakse ühte teost lindi kaudu sadadele tuhandetele, võib-olla isegi miljonitele, sõltub raadiojaama auditooriumist sisse. Paraku on küllaltki levinud Eestis taoline teadmatus, et ei osata seda vahet nagu märgata. Ei saada aru kahe näiliselt võrdväärse sündmuse erinevast kaalust. See on seesama, et kui toimub esitus raadioeetris, siis ei osata seda publikut nagu tajuda seda auditooriumi, sest tagasiside ei ole otsene, nii nagu kontserdil on. Nii mõnedki inimesed võib-olla tajuvad sedavõrdväärsena kui koor 200-l inimesel esineb ja esitatakse vabadusi, mingit teost ning sama paralleel on ka sellesama Erkki-Sven Tüüri kristalli saate ilmumisega plaadifirma ECM märgi all. Ma jälgisin huviga, kui toimus selle plaadiesitluskontsert Eestis ja kui vähe ilmus järelgaaside arvustusi, kui vähe tähelepanu pöörati sellele sündmusele plaadi ilmumise sündmusele. Tahtsin vahele öelda, et see on üks kõige paremaid kontserte, mida ma iialgi külastanud. See oli igas mõttes fantastiline interpretatsioon oli suurepärane, teosed on muidugi head, väga õnnestunud sündmus. Ja see kohalik meedia mitte ainult meedia, vaid tõenäoliselt ka päris paljud inimesed tõenäoliselt arvasid, et ilmus siis järjekordne plaat ja väga võimalik, et nii mõnigi arvas, et selle plaadi ilmumise fakt on samaväärne plaadifirma märgi all ilmunud plaadi ilmumise faktiga sest füüsiliselt võttes ilmus plaat ja ilmus plaat on täpselt sama. Paraku ühe selline leviku võimalus, mõjuvõim ja selline käega katsetamatu võim on suurem, mõõtmatult palju suurem kui teisel. Seda peaks õppima nägema ja hindama kaeviku. Tähendab ja, ja selle juurde võib-olla tuleb ka tuua see kuulaja ja ajakirjanduse lugeja ja ja võib-olla see on tõesti üks valdkond, mis mis vajab harjumist lihtsalt meie praeguses situatsioonis või praeguses skulptuuri pildis. Olgem realistid, harimine nõuab suurt raha. Kuna me alustasime oma jutu Tiia Rostrumist ja möödaminnes olid need neli heliloojat nimetatud võib olla Me oleksime ülekohtused, kui me konkreetsemalt ei nimetaks neid käesolevas saates ka, olgu see siis kokkuvõtteks missugused heliloojad ja milliste teoste eest ja missugust tunnustust on Rostrumil pälvinud. 94 läksime esimest korda Rostrumilal omadest väga segast informatsiooni sellest sündmusest muide kannustas meid Paul Himma ja mina võib-olla olime need need asjaajajad tookord kadunud Leon, ometi väga suur soovitus. Ma arvan, et oli tollal tegev Eesti muusikanõukogus, kes kuulub ülemaailmsesse muusikaühingusse, kes korraldab seda üritust. Ja siis oli, seal on väga, teen seadustik, kuidas uus riik tohib siseneda sündmuste ja mis, mis on tal siis lubatud minutite tohib esitada, kuidas seda hinnatakse. Peen süsteem. Ja siis oli kaasas noorteklassis võistlev Tõnu kõrvitsakitarrikontsert mis mõjus niimoodi keskmiseks, seal oli tookord palju noori heliloojaid, kas neid oli 25? Tõnu jäi sinna kusagile keskele, saavutust ei olnud, üheksa, ainult viis. Aastal oli Erkki-Sven Tüüri Reekviem ise ette võisin kujutleda, et see tõesti võiks tulla 10 hulka. Ja ta jäi kahe punktiga esikohast maha. Võitis tollal üks jaapani helilooja Neitsi joogita Soome on tema nimi. Ja 96. aastal olid mari vihmandi halore mis ometigi kujunes parimaks noore helilooja teoseks tol aastal. Muide väga tõsine saavutus, sest et olla parim noor helilooja 36 riigi kust on kõigilt kontinendilt osavõtjad esitatud teoste hulgas, see on tõesti midagi erakordset. Ja Toivo Tulevi teos saates 21 tuli Nende hulka mis oli ka väga tore. Ja nüüd kaks kuud tagasi oli härra taas teine, nii et kordas nagu seda Erkki-Sven Tüüri kaks aastat vana mudelit. Ja ega need kohad ei olegi tegelikult nii tähtsad, et noh, kes oli nüüd siis kõige suurema punktiarvuga kese, punkti veerand näha, noh, see on niisugune. Ma mõtlen, et sellega ei kaasnenud mingisuguseid suuri preemiaid ja ja ma ei tea, plaadilepinguid kuldmedaleid. Aga tähtis on see, et kõiki neid teoseid mängitud raadiotes aasta jooksul mängivad kõik osalevad raadiot, neile meeldivaid teoseid, isegi neid võib mängida, mis nullpunkti minule selliseid teoseid, mitu mängida meie raadioeetris mingit pidi huvitavad olnud, ega need punkti arvud, noh need on jälle need subjektiivsete kriti, Meediumite liitmisel saadud tulemused. Et 30 eetrikorda ikkagi pooled raadiod, on väga prestiižsed raadiot näiteks raadio, France ja BBC, no kes ei tahaks, et tema teost seal kõlab kahtlemata väga meeldiv, et on selline võimalus. Rääkimata Taiwan, Hongkong, Korea eksootilised paigad, need on juures ka kool ja näiteks Brasiilia kauged ja põnevad kohad. Nii et kasulik on nagu see, et, et Eesti muusika levib selle tulemusena teda seal märgati. Ja subjektiivne küsimus sinule. Kas sulle tundub, et need Rostrumid on sulle omamoodi kooliks, mida sa iganes? Ta on tahes-tahtmata suure huviga seal seal läbi teha. Ja see on väga huvitav kool. Muidugi, seal ma usun, polegi poos, tegelikult kõik osavõtjad nurisevad, seal peavad läbi kuulama 70 teost nüüdismuusikat ja ma arvan, et et enamik meie kuulajatest ei tahaks seda eriti teha. Et, et 70 teost üksteise järelkuulata on päris raske mitme päeva jooksul nelja päeva jooksul ja ja tõesti üksteise järel ja ükskord ja, ja selle üle ka mingi järeldust teha ei ole niisama lihtne. Väga huvitav tõepoolest. Ja näiteks sel aastal oli miskipärast Rostrumile saabunud muusika palju huvitavam kui möödunud aastal, et oli, oli selliseid iseäralikke teoseid ja oli ka selliseid teoseid, mis tõesti haarasid, kuigi olid juba väsinud ja tüdinud aga tõesti haarasid ja ma olen nüüd natukene kuulanud üle neid toodud lindistusi, et et väga-väga huvitavaid asju on.