Te, kõik olete heliloojad, loovisiksused. Tuleme nüüd sellesse ühiskonda, kus me oleme, ma mõtlen ühiskonnal seda kuulajat, kellele te kirjutate siin korduvalt on läbi käinud sõna publik ja ja teose mõttes läbi lööma ja nii edasi. Mida teie siin kolmekesi igaüks oma loomeprotsessis tegelikult üldse oluliseks peate? Kas tõesti seda teist poolt, ütleme termin läbi lööma seda keda me nimetame, publik ja kuulaja? Mina pean vist päris ausalt üles tunnistama, et ma publikule küll ei mõtle. Siis kui ma kirjutan, ma päris kindlasti mõtle, üks kord olen mõelnud oma elus. Ja see mõte käis. Kuna see koht peaks teile meeldima Aga see oli nii üleannetu mõtet, ma tegelikult tunnen natukese mõtte pärast piinlikkust, aga mina küll ei usu, et ma arvestan publikuga kirjutamise ajal, võib-olla see on varem, võib-olla hiljem, ma ei tea. Ja veel hullem on siis, kui mind mängitakse. Siis on mul küll niisugune tunne, et nüüd ma olen sellega nagu ära harjunud või ma nagu tean, mis mind ees ootab, aga, aga varemalt oli küll päris piinlik istuda tegelikult saalis, sest mul on tunne, et mind riietatakse lahti ja istud seal nagu paljaski publikute kõik näevad niisugune males. Aga mõtlen, et nüüd ma olen sellega nagu ära harjunud, aga kirjutamise ajal mad kindlasti publikule ütleme. Kui on kõige õnnelikumad kirjutamise hetked, mida vahetevahel on ette tulnud, siis mul on isegi niisugune tunne, et seal mina, kes kirjutab, keegi juhib mu kätt või ütleme niimoodi. Jah, aga kui on mõnikord ma olen kuulnud, nagu nende teost mängib temas, mis mis ei pruugigi väga vana teos olla, siis ma vahetevahel kohtan sellist mõtet, et huvitav, kuidas ta selle kirja pani. Mul ei ole väga hea mälu üldse mitte aga oga oma kirjutatud, oota, ma mäletan peaaegu notoodilt. Ega palju pole mõtet mõtelda läbilöögile v edukusele, tähendab, sellest ei ole mitte kõige väiksematki kasu püüda kirjutada väga hästi või publikule meeldib, aga ma olen päris palju publikut nagu arvestanud täna ma olen arvestanud, eriti lavateoseid kirjutades. Tähendab lavateose puhul, mis on pikk. Ma pean arvestama seda, kuidas ta mõjub, kuidas ma viin publiku teatud erutis seisundisse või kui palju botaanla annab puhkust selleks et järgmist erutusseisundit tekitada, mis mulle oluline on, tähendab, mul on olulised punktid lavateostes ja vähem olulisem punktid ja ja kõik ei saagi ühesuguse intensiivsusega anda, tähendab ma pean arvestama sellega, et ma kuidagi mõjutanud publiku psüühikat. Ja ühel kolmandikul juhtudel on täkke läinud ja siis ma olen eriti eriti õnnelik, aga seda ma olen teinud ka sümfooniliste teoste puhul. Ma olen täiesti teadlikult näiteks hoidnud ühe väga pikka muusikalõigu väga kõrges registris või suhteliselt kõrges registris viirusest ja sellega, tekitades publikule tarviduse kuulatav madalamat registrit ja kui ma teises osas siis viiulikontserdis madalamas kestsid, tantsinud, kuigi see muusika ei pruukinud üldse hea olla, ka mitte midagi, aga publik muutus juba sellepärast õnnelikuks. Ta kuulis seda, milles ta vahepeal puudus oli. Nii et selles mõttes publiku arvestamist tähendab publiku psüühika arvestamist, on autod, muidugi ma saan arvestada ikkagi selle osa publiku psüühikat. Noh, mis on minu omale lähedane sellepärast et on täiesti võimalik, on hoopis teistsuguse tundelaadiga inimesed, Nendele mõjub see hoopis esitaja. Jumal tänatud, et see nii on, tähendab, oleks hull, kui kõik oleksid selle laadiga nagu mina ja nemad võivad minu lugudes avastada midagi, mis neile meeldib ja mis mind üldsegi rahulda. Noh, võib-olla see ei ole niivõrd isegi publiku meelelaadiga ja psüühikaga arvestamine, kuivõrd üldse inimese või kuulaja kui niisuguse psüühikaga arvestamine. Võib-olla see publiku maitsega arvestamine, see nagu puudutab rohkem niisugust nagu konjunk, tuuri arvestamist või niisugust natuke sellist kommertsedu taotlemist või mingi selline varjund oli võib-olla sinu küsimusele ka võib-olla on ka sedasi, et, et mõni aut, kes ka näiteks seda ikkagi teadlikult arvestab ta äkki ta ei julge ka tunnistada seda näiteks noh, mikrofoni ees laiale avalikkusele. Mina näiteks julgen tunnistada küll veel mitte väga pikast elust, ma olen kulutanud ansamblile vitamiin ja näiteks, kui ma kirjutasin lugusid sellele bändile, siis ma kahtlematult arvestasin peaaegu alati. Publiku maitsega öeldakse jah, see, see oli hoopis teine asi. Kui kui levimuusika mõtleks, kuidas tema muusika levib, siis oleks ju tegelikult seal midagi valesti. Aga nüüd ma ennast loomulikult levi muusikuks ei pea ja ma enam seda ammu ei ole ja ei saagi olla, kui ma tahaksin, aga praegu on näiteks minul on niisugune loomingumeetod muidugi totaalselt teistsugune ja noh, võib-olla see on natuke niisugune intiimne asi nagu sellest väga ei tahakski avalikkuses rääkida. Aga no igal juhul on see võimatu, et arvestada publiku maitset, mulle tundub, et see oleks midagi sarnast, ma olen näinud ka eriti just Ameerika autorite poolt välja antud niisuguseid raamatuid umbes samasuguseid nagu kuidas vältida makse, on ka, et kuidas võita sõpru näiteks, kuidas olla edukas, kuidas võita armastust, vastassugu poole armastust peetakse silmas? Ma isegi olen huvi pärast mõnikord mõned fraasid lugenud nendest raamatutest ja mulle tundub, et see on täielik jama. Et kui ma tõesti omandaksin need nipid, et igal juhul ma peaksin olema terve elu, siis näitleja niisugune no võltsnäitleja tegema nägu, et ma mõtlen nii, tegelikult hoopis kaalutleb kainelt kogu aeg. Minu meelest see puudutab ka muusika kirjutamist võiks ju leida ka, küllap Ameerikas on ka mõni raamat, kuidas saada edukaks heliloojaks, mida sa pead arvestama? Ma olen lugenud ühte niisugust, mis seal entsüklopeedia Fade kompouses, Movimisega, see on fantastiline raamat, seal on absoluutselt kõik kirjas, see on entsüklopeedia täpsemas mõttes L-tähe alt leiad lav ja siis hakkab tulema, et noore mehe armumine noorde tüdrukusse siis on noormehe armumine vanasse naisja, siis on ja seal tuleb Rahmaninovi teise klaverikontserdi esimese osa ekspositsiooni lõpptaktist, see kuni tahtsin ise ja siis läheb alla, on kirjutatud sulgudes, et, et CD selle selle, selle, selle esituses sellest sekundist kuni selle sekundini. Vaat see on see. See on seal all ja tuleb kohe tervenisti nimistu. No vot, aga kui me selle võtaksime aluseks ja püüaksime selle järgi nüüd head muusikat, mis läheks nii-öelda hästi peale teha, igal juhul me kuskil Reedame, et Me oleme võltsinud, ei ole siirad ja, ja vaevalt et kui me tõesti saavutaksime edu, kas me ise oleme selle eduga rahul, siis ma ei usu seda. Aga aga näiteks minu vanemad kolleegid on, on mulle rääkinud Arnoidist, need oli juhtunud üks kord niisugune lugu, et vot siis läks akorde moodi. Järsku ma ei tea, kas prantsuse filmid hakkasid, käisime ja tema ütles ka. Ai, et järgmise laulu peabki akordioni hakkab peale, see läheb praegu hästi peale ja tegigi ja võttiski. Lebo tähendab, ma olen saanud muusikaakadeemias professionaalse muusikahariduse, minu professor Eino Tamberg istub siin meiega koos ja ma tean, et näiteks sinu looming läheb Eestis hästi peale mitte ainult Eestis, vaid ka no võib-olla maailmas Euroopas. Kas sa näiteks ei usu, et kui ma kolm-neli kuud sinu partituuri võimalikult hoolega analüüsin, et ma väliselt midagi sarnast suudaksin ka järgi kirjutada? Tehtud väliselt kindlasti, aga igal juhul ma ei jõua soovitud tulemuseni, esiteks ma ise pole sellega rahul, kuna see on nagu niisugune teadlik mõnes mõttes vargus või vähemalt püüdlus saada populaarseks sinu edu kaudu. Aga teiseks ma olen ka igal juhul hiljaks jäänud. Sest sinu looming ja sina oli sinu looming edukas, et see tuli just sel ajal. Ja just ainult sinu eelnevat minevikku arvestades. Kui mina seda teen, ma enam selle tulemuseni ei jõua. Sellepärast mulle tundub, et et ma mitte ainult et ma ei tee seda, vaid ma olen täiesti veendunud, et see on täielik mõttetus mitte ainult minu puhul, vaid ka teiste heliloojate puhul ja sellepärast, kui ma mingit niisugust inspiratsiooni otsin või, või tahan nüüd midagi looma hakata, siis ma pigem panen kasvõi silmad kinni. Mediteerin noh, ma tegelen ka muus vallas natuke meditatsiooniga aeg-ajalt mediteerinud, püüan kõik unustada igasuguse publiku, kõikvõimalikud Lepo Sumerat ja muud võimalikud eeskujud ja unustan selle ja siis hakkame kirjutama ja võib-olla tõesti see kõlab ehk pisut müstilise na, aga vot see on seesama asi ilmselt, et lasen oma kätt juhtida millelgi, mida sa ise nimetasid, ma ei oska öelda, ma ei taha öelda, et jumal juhib või mingi kõrgem vaim, aga no ühesõnaga, ma olen kõigest nagu vaba ja igal juhul publik. Ma ei tea, kas sellist asja üldse eksisteerib. See muusika ja kahtlemata jumalikust sädemest puudutatud muusika olid teine ja kolmas osa Antonio Vivaldi fagotikontserdist number kuus e-moll esitajateks Valeri Popov ja kammerorkester lehmarkisi juhatusel. Aga lähme jutuga edasi. Kusjuures kaks repliiki natukene varasemalt Peetri mõttele juurde tähendab mis puutub jah, levimuusikasse ja loomulikust soovist levida, see on täitsa loomulik kõikide puhul, ainult et jällegi inimeste puhul kes on väga andekad ja kellel on hea maitseproduktsioon, erineb väga tunduvalt teistest, kes on vähem andekad, ei ole nii hea maitse, näiteks sama Peetri enda ansambel, ma ei ole sellelt ansamblilt kuulnud kunagi midagi labast või, või sama käib ütleme, Alo Mattiiseni juhitud ansambli kohta või Rein Rannapi või veel mõne tänab, andekad inimesed annavad neile oma puudutusega mingi võlujõu, noh, rääkimata kaugematest nagu, kui või biitlid või? No see on üks asi, aga teine asi, kui sa, Peeter rääkisid sellest, et kui sa loeksid neid raamatuid ja elasid selle järgi, sa peaksid olema näitleja. See ei puuduta üldse meie jututeemat, aga ma tahaksin ütelda, et mõnikord on kohutavalt veetlev. Kuigi ma ise pole seda suutnud teha, kujutleda, et ma võiksin elus näidelda. No seesama peer, kündi probleem, see on hukka mõistetud küll ja öeldud, et see on paha. Või siis ma mäletan, enne sõda ilmus üks Põhjamaade sarjas Poyeri romaan mis oli ka umbes sellele samale või sama Nipernaadi või ükskõik mis, mis asi tähendab, selles on midagi nii ligitõmbavad midagi nii veetlevat. Ja kui me suudaksime natuke seda teha, võib-olla mõnel hetkel mõne suutnudki pooleks tunniks siis mulle palju rõõmanud. See on sisemise natuuri ja, ja sellest situatsioonist naudingu tundmise küsimus, see on jälle võib-olla omamoodi kunst. Ja, ja jälle, kuidas öelda läbi oma isiksuse prismast. Mitte nagu üks korda üks, vaid, vaid vaid midagi muud. Aga muide, see oleneb ka muidugi niisugusest kvaliteedi või nõudluse tasandist. Kas peaks arvestama publikuga või mitte. Oletame, et kui helilooja pole eriti professionaalne ja ta pole ka eriti andekas ja kuidas siis ei arvestada üldse publikuga, siis on ilmselt tulemus väga halb. Aga kui ta ei ole eriti andekas ja pole ka eriti osav nootide ritta seada, aga ta siiski püüab vähemalt publiku soovidele vastu tulla, siis võib-olla see tulemus ehk ei ole mitte hindele kaks, vaid on ehk hindele kolm miinus, mis natuke kriipsu võrra parem. Aga noh, see ei ole ilmselt see looming, mis on meie tänase jututeemaks, need. Aga veel kord kokkuvõtet magasin küll ütelda, tähendab see, kas arvestada publikut või mitte. See ei ole aprioorselt ei hea ega halb. See on hea sellisel juhul, kui on hästi välja tulnud ja halb sellisel juhul, kui halvasti välja tulnud. Aga siiski, kas ei ole ajastul oma ideaalhelikeel, ma ütlen väga tinglikult selle termini see tähendab seda kõla seda sajandi viimase või kahe viimase aastakümne üldist kõla, mis psühholoogiliselt kõige laiemale kuulajale kõige paremini toimib, tähendab, just psühholoogiliselt toimib, seal on see ilumõiste, seal on see vormi, ma ei ütle ainult pikkuse-lühiduse, seal on see pingete ja lahenduste tasakaalud. Seal on siiski terve rida reegleid ju, mida ka keskpärane pidanud ja ka andekas saab ja võib-olla isegi peab arvestama või alateadlikult arvestab seda. Kindlasti on, mida, kindlasti on see seotud ka niisuguse asjaga nagu mood ja mis on lihtsalt moes, eks ole, ütleme kui oli nõnda öelda moes niisugune avangardist, mis ammu ja ma ei ole, aga noh, mille all ma mõtlen siis ütleme niisugusi seeria tehnikas kirjutajaid, kes armastati kooli juhtisid ja kes praegugi seal on siis sellest tekkis ju teatud hetkel tüdimus, täielik tüdimus ja spontaanselt, ilmselt paljud heliloojad hakkasid kirjutama heakõlalist muusikat, et lihtsalt heakõlalist muusikat ja seda nad hakkasid tegema täiesti erinevates maailmapunktides ilmselt üksteisega konsulteerimata või kokku saamata, et helistab, et kuule, et hakkame nüüd kirjutame, lihtsalt vajadusele järgi tekkis ja, ja alguses oli see ilmselt see hea kõlalisus, noh, labane või ma mäletan seda väga hästi, kui kui ma käisin, esimene kord alustati, siis oli 1986 kui seal oli niisugused pinged õhus, et noh, et kui keegi oleks mänginud ühe kolmkõla seal Tarvustati, siis tahaks kindlasti välja visatud sellest muusikakeskusest. Ja järgmine kord ma olin seal vist oli 88, kui Ameerika interpreedid pidasid loenguid erinevatest puhkpillidest ja siis oli seal üks trompetimängija jänkigis ilmse mõnutundega teadis, mida ta teeb. No mängis seal väga heakõlalist trompetimuusikat ja teda ei saanud sealt välja visates tal elektriks kutsutud, aga ta mängis nende pingete peale ja siis ma pärast kuuseraamatukogus, kuidas üliõpilased tähendab, no äär dub põlastusega natsijälgi, mängisid nii põrgulikult hästi, et ei saanud ta lihtsalt peale astuda, ta tähendab, oli ju niisugune ajajärk ja öeldi, mis on ju moodne ja oli teada, mis on moodne, et see on see, mis noh, natukenegi Tarmsatele läheneb või, või ütleme, irkamine või nad on suured muusikakeskused ja see oli hea. Kui sa niimoodi kirjutanud, siis sa oled nagu paha poiss natukene, mis tähendab lihtsalt seda, et loomulikult aeg läheb edasi ja loomulikult tekkis hea kõlalisus, eks ole. Ja loomulikult see heakõlalist muusikat ka noh, sai publiku sooja vastu võtta, eks ole, ja võib-olla ta tahab seda siiamaani, aga praegu on juba õhus midagi niisugust, et ega see nii väga hea ei ole enam, lihtsalt nagu ise ei kirjuta enam, mõtlen niimoodi. Aga samas on mul juhtunud elus ka niisugune asi, mida ilmselt on meil kõigil juhtunud. Kellel, kui tugevalt ja mis moel. Kui ma 1000 981. aastal kirjutasin oma esimese sümfoonia, siis ma ei teadnud minimalismist mitte kui midagi. Ja kui Helsingi kaubungi orkestri lindistas, selle oli vist aastal 84 Helsingis ja siis esimene viiul küsis minu käest, et ega sa Ameerika minimanistidest ei kuulnud mitte midagi kuulnud ja ta kinkis mulle ühe plaadi, kus oli peal ühel pool Steve Richadise poolson Adams keda ma siis nagu kuulsin, esimene kord ja kui ma seal plaadi kodus peale panin, sms too, et mis juhtus siin maailmas, et noh mitte et see on formaalselt formaalselt ütleme niimoodi helikeelelt natukene lähedane mulle, aga, aga see tunnetus, see oli just midagi niisugust, milles ma olin juba natukene elanud või tähendab tundsin ennast seal kodus või ta mulle ei saa öelda, meeldis, aga tähendab ma olin nagu sinna sisse elanud, sellesse tunne ja järsku ma kuulen, et teisel pool maakera, mingisugune John Adams, ta elab, samas oli tunne, ta elab mingisugust samas meediumis. Ja ei läinudki üldse palju aega mööda. Kui Ameerika noored heliloojad siis olid noored olid Moskvas, korraldati kohtumine Ameerika nõukogude heliloojate vahel. Ja mina lasin lindi pealt oma esimest sümfooniat ja teise sümfoonia viimast osa ja seal oli üks ameeriklane, kes sai, et kas ma saan sellest koopia teha, et ma viin oma heale sõbrale selle kohe ma küsingi hea sõbra, John Adams. Et kindlasti talle see muusika midagi ütleb. Ja siis ta kummalisel kombel saatis mulle kirja, kus oligi niisugune lause sees, et tässä, kaevundi tuur aedu. Et noh, et mis tähendab seda, et ma ei teadnud temast ja tema ei teadnud ta minust midagi. Aga jaa, jaa, kummalisel kombel väga lähedase ajajärguga sündis midagi mitteformaalselt, aga midagi sisuliselt lähedast kahes maailma erinevas punktis. Kuulame umbes seitsmeminutilist fragmenti Steve Reichi muidu kolm korda pikemast teosest pealkirjaga variatsioonid. San Francisco sümfooniaorkestrit juhatamas Edo tewart. Aga nüüd veel on niisugune asi nagu tüdimus ühest või teisest nähtusest. Kui me räägime sellest avangardsest dolla lavangatsest muusikast, siis see tuli ju reaktsioonina mingisugused romantilisele muusikale ja ma pean ütlema, et et noh, on ikka väga tõenäoline, et selle võtsid. Kuigi ta oli väga terav ja väga halvakõlaline, ütleme, võttis ikkagi muusika, publik, ma ei mõtle nüüd kogu suurt rahvamassi, vaid ikkagi seda kontserdisaalis käib võid ikka päris hästi vastu, mitte sugugi suure tõlkega, vähemalt sümfoonilise muusika, ütleme vähemalt Penderetski näiteks too oli ikkagi väga kuulatale väga rõõmuga kuulata, ma mäletan ise oma esimesi kohtumisi selle muusikaga ja see oli väga-väga suur avastus. Ja väga suur õnn. Ja tollel ajal mulle meeldisid ka kõik Todecafoonia muud vormid, mis praegu tunduvad erakordselt igavad olevat, aga ta oli lihtsalt teistsugune traali, selles mõttes põnev kuulata, et ma teda kuulsin esimesi kordi ja võib-olla paljudele publikust ka ikkagi. Ja sellega seoses tahaks veel ütelda selle, mis tähendab ele isiksus selles samas Todecafoonias mis on ju nähtavasti võrdlemisi isiksusevastane tehnoloogia, tähendab, tehnika on niivõrd lõpuni lihvitud, et isiksus seal nagu ei olekski vaja. Ja selles samas tehnikas suutis Pärt olla rohkem isiksus kui väga paljud kuulsatodekohoolikud üle maailma, sellepärast tema isiksuse jõud murdis sealt Läbi murdis sealt üle ja andis oma säravad sellele üsna surnud tehnikas kirjutatud asja. See ei ole ka puhastada sõjas osaliselt heal aga nüüd tekib meil tüdimus sellest, tähendab me oleme väsinud ühest muusikatüübist, kui me kuuleme seda mõnel harval kontserdil täitsa sekka me tunneme rõõmu, aga me ei taha, teile annab väga palju kuulata, eks ole. Ja samal ajal väsimus on tekkinud nähtavasti. Kuna maailm on isenic kohutavalt pingeline siis ei suuda inimesed enam vastu panna pingelega kunstis nad teadlikult. Isegi väga arukad targad inimesed panevad mõne raske raamatu kõrvale või loevad selle asemele kriminulli näiteks. Ja kuulevad kergemat muusikat. Me oleme väsinud ja me tahame lohutust saada. Ja üks väike fragment Poola helilooja ta teos tee kassatsioonist orkestrile. See on teos aastast 1956 k taadios. Baird oli oma nooruses päris kirglik seeria muusika rakendaja kasutaja oma loomingus, hiljem vanemas eas aga kaldus nende kaunimate kõlade poole. Teost esitab Poola raadio suur sümfooniaorkester Spirgneff kratšai juhatusel. Muide, muusika vastuvõtmisel on ilmselt kaks tasandit, et üks on põhiliselt see, millest me praegu rääkisime, mis on intellektuaalsel tasandil jaga emotsionaalselt tasandil muusika vastuvõtmine, siin tulevad arvesse kõik need muusikavoolud, võib-olla tüdimus eelmistest vooludest ja võib-olla üldine ajalooline situatsioon, et võib-olla kui sõdade aeg on, siis me tahame ühesugust muusikat, kui on selline heaolu aeg, võib-olla me tahame teistsugust. Ja see sõltub ka sellest, kui haritud muusikaliselt on see muusika kuulaja, kas ta on laste muusikakooliharidusega või ta üldse ei armastan muusikat või on tal Muusikaakadeemia haridus. Aga teine tasand, kus võib-olla see haritus ja võib-olla ajalooline situatsioon ja ka mingi hetkel valitsev stiil ei mängi nii suurt rolli, on muusikafüsioloogiline vastuvõtmine. Ja siin on teada mingid niisugused kindlad seaduspärasused, võib-olla meist keegi ei ole niivõrd seda muusikateraapiat nii palju uurinud ja võib-olla me kõiki neid asju ei tea, mina ka loomulikult seda ei tea, aga ma vähemalt olen kuulnud ühest või teisest asjast. Ja ma usun vähemalt nendesse asjadesse, et need eksisteerivad reaalselt. Kõigepealt igal helistikul, kui ta pikka aega püsib, on inimesele kindel mõju. Mõned seostavad neid veel mõjusid ka kindlate värvidega või emotsionaalsete seisunditega, noh näiteks kollane armastuse helistik ja seal näiteks Rebe moll mosoor võib-olla siini noor on surma helistikke must tooma soorniteks pidulikke valge, aga veelgi selgem on minu meelest see mõju intervallides ja dissonantsi, ide ja konsonantide vaheldumises üldiselt. Selge on see konsoneering, muusika mõjub inimese füsioloogiale positiivsemalt Guyrissoneeriv ja muide mitte ainult inimese, vaid ka isegi võib-olla elusolendite üleüldse nii sigadele, lehmadele kui ka lilledele. Mis mul seal ebamäletad, me rääkisime sinuga ühest lõbusast juhtumist, kui Ants Nuut mängis trumboonil ühel maanteed, missugust lõbusat masoorset viisi sellist laulvat rõivast ja lehmad kogunesid tema ümber seda kuulama. Noh, ma näiteks ei ole kindel, kui ta oleks mänginud Schönbergi mõnest teosest ühe 12 tooni helireal põhineva meloodia. Et need lehmad oleks samaviisi käitunud näiteks ma tean, india roogade süsteemis on üsnagi põhjalikult juba sajandeid tagasi välja töötatud süsteem, kuidas üks või teine helirida mõju inimesele nimelt mitte intellektuaalsel tasandil vaidlust füsioloogilisel tasandil on heliridu, mis pidavat isegi minimaalselt alandama inimese kehatemperatuuri. Mõni kõrgendab inimese kehatemperatuuri ja selles mõttes on muidugi niisugune konsoneeriv muusika inimesele loomuomasem. Ja kui seda nüüd kombineerida nende dissonants sidega, mis on huvitavad intellektile ja kui seda tehakse huvitavalt, siis on tegemist. Valmis aga me oleme ju kõik pannud tähele, et arusaam konsolensist või arusaam disalal siis tegelikult ajas muutub, eks ole. Ma mäletan, kuidas ma kuulsin esimest korda Mozarti dissonants sidega kvarteti ja, ja ma lihtsalt ei saanud aru, kuskohas dissonantsi, tall. Mitu korda kuulasin seda kohta, kus nad pidanuks olema. Ja me ju kõik teame, kui jubedalt samal ajal kõlas, eks ole, kuulajatele see oli ju kohutav vingerpuss moodsate. Tähendab minu tolleaegse kõrva jaoks ei olnud see mingisugune dissonants, mis oli moodsatel või võta, mängi üks, üks akord oma vanaemale. Ta ei küsi, kas on hästi kõrvalakord või mitte ja, ja ära väga konsonant mängi ja ma usun, et su vanaema ütleb, et ega see ilus akord peeter nüüd küll ei olnud, mis sa mulle mängin ja mängi oma tütrele või pojale see ette ja küsis, et kas see on ilus või kole ja sa võid saada täitsa teistsuguse vastuse. Nii dissonantsi küsimus ei ole midagi, midagi neist objektiivselt tähendab võimet akustiliselt võttes on ta tegelikult objektile, mis on lisanud konsonante ikkagi, kui need arvulised suhted lähevad niivõrd keeruliseks, siis ei saa olla konsonant, seks, mingisugune väike sekund või neljas. Ja pealegi ei olegi ühtegi akustilist puhast väikesekkusid olemas, mida saaks öelda, et see on nüüd üks, üks jäär. Et see dissonantsi Konsansi mõiste muutub. Ja kui Eino Tamberg ütles, et, et inimesed tähendab, publik tundis mingit tüdimust romantismi, vastasin, täitsa selge ja heliloojatel oli kuga igav kirjutada, niimoodi edasi. Täitsa selge, miks seeria tehnikad ja kõik need tekkisid ja ka täiesti selge mikspärast tekkis heakõlaline muusika ja postromantism ja kõik nii edasi. Ja mingist asjast tekib kindlasti tüdimus, näiteks minul on Miinoodist nihukene tüdimus, et see on lihtsalt midagi jube. Kuulame mingit heakõlalist muusikat, mis on nagunii põhja pealsistad. Ärge mind saali kutsume, olin, ma olen su isiklik asi ja see on minu apsuse, minu isiklik asi. Ja see hakkas mulle pärast seda, kui ma esimese sümfone lõpetasin, ma kuulasin, iha pole minu, eks ole, igas teoses ja nii. Nii et tüdimus ei võib tekkida mitmest asjast. Muidugi lehmadel ja lilledel seda ei ole, ei seda ei ole ja nendel visse dissonantsi arengu probleeme, nendele on loomulik konsonant ikkagi lihtsalt loomulik. Olest omas, muide mul on üks isiklik niisugune kinnitu selle kohta ja mul oli õudselt hea meel, kui ma selle kinnituse sain selle kohta, et need asjad võib-olla kehtivad isegi rohkem, kui ma julgesin loota või uskuda. Ma püüdsin kord kirjutada ühe muusika, selle loo nimi on õhtu muusika mis põhines niisugusele India välja töötatud teooriale, mis peaks elusolenditele elusorganismidele äärmiselt positiivselt mõjuma kuigi tundmata eriti nii täpselt neid detaile ma ikkagi püüdsin mingi asja kokku panna ja lindistasime selle loo ja see sattus ka raadio fonoteeki. Ja siis kortseda raadios lasti noh, paarikümne minuti pikkune sihuke pikk-pikk lugu ja seda juhtus lindistama Gunnar Aarma, keda me ilmselt kas isiklikult või kaugemalt teame, ei öeldud ei loo, nime ega autorit ja ja tema mingi vaistuga arvas, et vaata, et see lugu võiks hästi mõjuda tema lillekestele taimekestele, mida ta kodus kasvatab Yarlasi, seda ja tulemus olnud hämmastavalt hea. Siis ta palus oma oma poega, ei ürita, see uuriks välja, kelle lugu see on ja et mis muusika, see on. Kuidagi niimoodi me saime otsad kokku. Võite ilmselt mõista minu suurt rõõmu kui niisugune noh, mõnes mõttes nagu katsetus, kuigi ma ei olnud sellest kellelegi rääkinud, leidis kohe tarnija nii kiiresti tarbija ja tõesti leidis kinnitust. Muidugi see oli suur juhus, et üks niisugune inimene juhtusli lihtsalt selle seda kätte saama mõni teine oleks võib-olla noh või kui ka lilled oleks kasvanud paremini, ei oleks tähelegi pannud. Võib-olla see on subjektiivne, aga ma ikkagi usun, et teatud muusikalistel koos kõladel võib olla kas negatiivne või positiivne mõju nii elusolendile kui ka inimorganismile. Ma olen sellega täiesti päri, et see kindlasti ei olnud kuigi loomulikult suhteline. Ma täiesti nõustun sellega, mida sa ütlesid, et mis on ühele konsonant teisele dissonants. Ja ma olen enda piinlikkuseks üks kord laginal naerma hakanud, kui, kui mul hakati muusikateraapiat tegema, mida see muusika, mis mulle Mägituse see terapeerinud. Muusikateraapia mõjub nähtavasti rohkem inimestele, kes muusikat vähe tunnellu muidugi tähendab, kellel pole, omab väga selgeid eelistusi. Või teiseks peab olema see teraapilise eesmärgil kasutatav muusikas sellises stiilis, mis ei tekita meis mingeid assotsiatsioone või need assotsiatsioonid on võimalikult kuidagi kauged või noh, mitte väga konkreetsed mulle ka kord näiteks demonstreeriti ühte lugu, mis oli kuidagi alkoholismi ja, ja suitsetamise noh, nii-öelda vabanemiseks neist pahedest mõeldud ja, ja selle fooniks oli üks muusika, mida minu teadvusest võttis vastu, et see on niisugune mingi kõrtsi Hitt kuigi ma ei ole, mul tekkis just tuli selline mingi selline hubane baar meelde, kus ilmselt kõik olid parajas jominas. Võib-olla selle teema lõpetasin, ma nüüd ei tea praegu veel tulemust, aga aga ma kirjutasin küll möödunud nädalal ühe muusika või juba kaks nädalat tagasi muusika mida esitatakse pidevalt, et nagu maja lahti tehakse, kuni maja kinnipanemises soolalaos. Ma kirjutasin soolalaule ühe muusika, mis on, tuleb lindi pealt ja mis on 45 minutit pikk ja siis klint otse saab, ta hakkab teistpidi, mängib pidevalt mängib seal see muusika ja ta on küllalt vaikselt ta igal juhul ei tohiks olla peale surub ja minu arust see aitab nagu seda näitust parasjagu jälgida, mis seal, mis seal üles pandud on. Ja nüüd ma tahan ükskord salaja minna sinna solvata, et vaadata, kuidas inimesed käituvad selles heliseva soomes liikudes. Kui saate mahti, siis minge, vaadake, mismoodi see mõjub. Seal on palju, kui mõne ja seda on ka enne tehtud. Ma ei tea mingi paha, mille ta, kas oli Tammsaare muuseumi seal kusagil mingeid näitus üleval, tee rühm või ma ei mäleta, kes seal oli ja sinna tegi muusikas Margo Kõlar või, või lad Laari ajal. Ja nii et niisuguseid asju on enne ka olnud ja nad mõjuvad enamasti päris sümpaatselt. Nad aitavad kontsentreeruda kuidagi? Jaa, jaa. Summutab ära natukese tänava müramis sealt kõrvalt on, eks ole, ja ja natukene julged võib-olla isegi julgemini astuda, tähendab, kõlamisel soolalaos on, et see nagu ei ehmata Nonii või ühesõnaga, see ei ole nagu väga vale ja kummalisel kombel igasugused kõrvalised hääled sulanduvad selle muusika sisse ära, muutuvad ka muusikaliseks heliks. See soolomuusika meid ei ole mitte konkreetse näitusega seotud, vaid see on minu poolt mõeldud niimoodi, et see jääbki sinna ruumi. Jaamik näitas oma jah, need eelmisel konkreetse näitlemisemad nende persoonidega ja ema oli, seda on küll tehtud. Aga kas sa ei karda, et, et 10.-le näitusele näiteks Peeter Vähi ütleb, ah, läheks seda küll vaatama sama asjaga ära, siis ikka. Juba siis ütleb. Aga kuni saate lõpuni laseme nüüd kõlada mitte Lepo Sumera muusikal, vaid hoopis Peeter Vähi omal. Ja see on fragment pikemast teoses pealkirjaga relaksatsioon, teine lindistatud augustis 1990.