Tere õhtust ja tere tulemast meie külalistele. Eino Tamberg, Lepo Sumera, Peeter Vähi, kes on nõus oma isiksuse prisma läbi vaatama muusikaprobleemidele ja arutama muusikut igapäevaelu küsimusi. Et need küsimused paljuski puutuvad kokku või on ehk mõtteaineks lihtsalt tekitavad huvi ka muusikat tarbijas kuulajas, siis tere tulemast ka kaasa mõtlema ja kui kellelgi on soovi teinekord ka kaasa rääkima. Praegu aga on esimene teemaring, kas ja mis on muutunud nende aastakümnete jooksul, mis meie rääkijate elu ja tööiga puudutab see on meie sajandi viimaste aastakümnete jooksul võib-olla praegu puudutamegi seda mis on siis meie muusikasuundumustes ja keskkonnaraskuspunktides nende aastate aastakümnete jooksul just muutunud. Ma mõtlen just seda, mis kaal on muusikal olnud isegi seda, mis on ilus ja mis on inetu muusikas missugused on prioriteedid žanrite ja, ja vormide osas ja missugune on ühiskonna kas toetav või pidurdav mõju olnud. Muidugi ei see kõige selle sees. Vaata, kas sulle ei tundu, et ülepea loomulikult niisugune sajandi ja peale selle veel aastatuhandevahetuseta sellele pööratakse täitsa selgelt palju tähelepanu, aga aga see oli ju kokkulepe, see kark. Ja tegelikult on ükstaskõik, millele tähelepanu pöörata, selle ümber hakata tiirlema, eks ole, tähendab, ega see meie sajandivahetus nüüd jaapanlastele eriti midagi ütle või hindudele või see on üks asi, mida, mida võiks nagu meeles pidada, teine asi. Sa ütlesid küll väga ilusti ilmselt õigesti, et et kogu esteetiline, eetiline, emotsionaalne ja mis veel informatsioon on muusikasse kokku pakitud ja nüüd tahaks seda nagu võib-olla lahti harutada ja vaadata, kas see nii on. Aga see on ju alati niimoodi olnud. Mis ta sel sajandil siis nii väga teistmoodi olla. Mul on niisugune tunne küll, et kui rääkida sajandi lõpust Meie jaoks ja mis meile muu tähtis on, kui meie ise siin Eestimaal meie jaoks on sajandi viimased 10 aastat kui me räägime jälle muusikast, aga ka üldse olnud murdepunktiks väga paljudes olukordades ja arusaamades ja võib-olla kajasteetikas, noh, kellele rohkem, kellele vähem. Nii et see murdumine on praegu kestnud tükk aega, tõenäoliselt kestab veel sajandi lõpuni. Aga siis võib-olla tõepoolest uuel sajandil võib tekkida mingisugune uus stabiliseerumine mitte halvas mõttes, tähendab, siis me saame võib-olla mingis mõttes segaduste ajajärgust üle. Nii et ma usun, et meie jaoks on need need viimased 10 aastat päris olulised. Kuidas selles noh, natukene ebamäärases olukorras olla, mida mõelda, kuidasmoodi õnnelik olla. Kui sa ütlesid, et võib-olla sellele sajandi lõpule ei maksa võib-olla nii palju keskenduda, aga ju see on niisugune poeetiliselt kõlav väljend sajandi lõpu eel, noh, ma ei tea, kas see on noh, iseseisvalt selle saate pealkiri või see on tõlge, Erkki-Sven Tüüri tooriumi Pealkiri lainetab ja. Aga me peaksime võib-olla selles mõttes nagu kokku leppima omavahel nagu lepa ütles, et võib-olla hindudele jaapanlastele ei ütle see sajandi või aastatuhande vahetus midagi. Tõepoolest, paljudel rahvastel on ju erinev ajaarvestus, juutidel on oma ja islamimaailmas on oma ja ka budistlik ajaarvestus, kus arvestatakse aega, budaminekust, nirvaanasse, nii et need on kõik, need numbrid on erinevad ja kaugeltki nad ei lange kokku. Aga kuna meie elame eelkõige ikkagi Euroopa Ameerika võiks öelda kristlikus maailmas ei tähenda, et me kõik oleme kindlasti kristlased või kõik Ameerika poole püüdlejad, seda mitte, aga me elame ikkagi selles maailmas ja noh, me peame ilmselt sellest Selleks on vaja mõõdusüsteemis. Ja muide, kui nüüd vaadata tagasi nii-öelda ammuseid aegu, siis on küll tõesti igas regioonis, kus on oma ajaarvamine, oma arvepidamine küll täiesti just kuigi aeg kulgeks eraldi. Aga kui vaadata noh, aastatuhandete kaupa ajaloole tagasi, siis me näeme siiski, et et mingid asjad on, mis ilmselt isegi kokkupuutepunkte omamata erinevate rahvaste erinevate kultuuride vahel, midagi on neis siiski ühist, mis, mis toimuvad noh, näiteks, et 500 aastat enne Kristust meie arvestuse järgi olid sarnased jooned võib-olla Aasias Euroopas midagi oli sarnast samuti võib-olla jälle mõnel teisel murdepunktil noh näiteks meie ajaarvamise alguses jälle leiame midagi sarnast, nii et päris välistada me siiski ei saa neid teisi rahvaid ka ja seda enam, et nüüd praegusel ajal me oleme jõudnud niisuguse massilise kommunikatsiooniajastusse, et kõik on kõigest teadlikud. Nüüd see isoleerituse on ju üldse kadunud ja tegelikult jaapanlased noh seda enam, et mittenateis suhtle meiega IGA PÄEV Vakside telefonide ja satelliitide vahendusel vaid ka paljud Aasia ja niisugused etnilised rahvad, kes justkui olid varem isoleeritud, nüüd nad on üle võtnud ka isegi meie ajaarvamise formaalselt. Nii et ikkagi me saame tervest maailmast kokkuvõttes rääkida. Ja nüüd hetk puhast muusikat, puhast kristlikku muusikat, mille esitavad Santo Domingo benediktiin, kloostri mungad, Gregoriani koraal on see Muidugi, mul on noh, nagu ilmselt igal teiselgi loov isiksusel on selgelt välja kujunenud arvamus ja kujutelm, kuidas see asi on? Minu niisugune kontseptsioon sellest skulptuurist arengust on võib-olla tõesti umbes niisugune, noh, me kõik teame, ajalooõpikutes ja muusikaajalooõpikutes on kirjas, millised stiilid teineteisele järgnesid, et renessansi järgnes barokk ja nii edasi. Aga tähendab, päeval on muidugi kõik see asi natuke segane, noh, me ei saa võib-olla rääkida üle maailma näiteks minimalismi ajastust. Aga kusagil mingisugune väga suur murdepunkt või niisugune murranguline punkt toimus siiski sel ajal, kui selline modernism, avangardism võib-olla see oli, kas 60.-te aastate lõpul, 70.-te aastate algul oli nii-öelda haripunktis ja pärast seda pidi mingi murrang toimuma, sest. Me jõudsime punkti, kus ei olnud võimalik enam edasi minna, kõik muusikas kõik tämbrid olid ära kasutatud kujutavas kunstis kõik värvid, kõik vormid, väga raske oli midagi uut leida. Järelikult oligi ainus võimalus võib olla kas neid sünteesida või kuidagi retro spektiivselt läheneda neile omamoodi niisugune klaaspärlimäng kui nüüd ess raamatuga otsida assotsiatsioone, nii nagu võib-olla Joseph leht süvenes mingisse ladina dialekti. Nii võib-olla ka meie, nüüd hakkame tagasi pöörduma ja kasvõi sedasama tüüri teovski, milles parafaasina on saanud meie saate pealkiri ka see otsib, vaatab tagasi, nüüd püüab sünteesida seda, mis on varem toimunud. Vaata tegelikult see protsess sünteesi protsess hakkas võib-olla paremgi peale, kui sa ütled nüüd avaga dismi kõrghetkel kui muusikast räägime ainult, eks ole, siis siis on siin mingisugused protsessid, mida on võimalik kirjeldada ja mille muutumist on võimalik kaugemalt jälgida ja, ja üks on võib-olla ikkagi see, et kui me räägime erinevatest muusikastiilidest, no siis on olnud ajastuid, kus on üks stiil suhteliselt valitsev nendes muusikamaades, millest me räägime kui Euroopa muusikamaadest ja kui me nüüd hakkame ajaloos tagasi minema või tulemusel tagasi tänase päeva poolest me vaatame, et need stiilide domineerimine on läinud järjest lühemaks, selle ühe stiili valitsemise periood on läinud järjest vähemaks. Ja on miks niisugune väga oluline muutumine ilmselt toimunud möödunud sajandi lõpus, kus kus kaks ilmselt et väga olulist muusikud, üks nendest on helilooja teenon, intebeet lahkenesid ja ma ütleksin, et see võib olla Felix mendaks ümbert partoldi, oli üks esimesi, kes oli selle protsessi käima lükkaja, olles ise dirigent ja olles ise ka helilooja, samal ajal olles üks esimesi dirigente, kes hakkas mängima möödaniku muusikat. Ja võib-olla see oli see hetk, kus hakati üldse mängima teiste ajastute muusikat suuremas plaanis. Tema oli see, kes Vahjakas interpreteerima, eks ole, ja kuidas ta seda tegi, tegelikult väga huvitav kuulata praegu, aga see oli see hetk. Kuni selle hetkeni kõlas kogu aeg kaasaegne muusik. Sellest hetkest peale hakati mängima erinevate sajandite, tähendab siis ikkagi möödaniku muusikat ja see asi läks järjest, protsess läks sellest kiiremaks ja ja kui me kujutame endale ette, mispärast toimus taas, toimus see, et need stiilid hakkasid palju kiiremini vahelduma just tänu sellele, et mängiti väga erisugust muusikat erinevates stiilides muusikat. Ja see on ka see aeg, kus hakkasid tekkima näod, eks ole, neoklassitsism ja neoromantism ühesõnaga tegelikult nagu uusi stiile arhitektuuris internetis ja, ja täpselt niisuguseid totaalselt uusi stiile ei olegi tekkinud tegelikult juurde, nad kõik on kuskilt neoeks ole, ta on tekkinud tehnikaid juurde, aga niisugune ka see ekspressionismi, ma ei ütleks, et on tal midagi täiesti uut, eks ole, kui me vaatame boschi tagasi, kujutame kunstiga pärale ja, ja nii stiilide vaheldumine läks põrgulikult kiiremaks kui ka kogu aeg kõlab meie ümber väga erinevat muusikat. Ja praegu me olemegi jõudnud minu arust, kui me nüüd kolmanda sajandi lõpu juurde tagasi ja, ja ütleme, et see on siiski mingi vestavast siin euroopalik muusika on jõudnud sinna punkti, kus ei olegi midagi muud võimalik teha, kui sünteesida erinevaid asju. Ja võib-olla ainukene, mis totaalselt uus asi, mis on ilmunud, aga see on jällegi vahend või tehnika, et mitte stiil on see, et kasutatakse elektroonikat, nüüd akustiliste helidega koos tantsu on ainuke, mis muuseas ja see on võib-olla võib-olla ka mingisugune väljapääs nüüd sellest sellest stagnatsioonist ütleme niimoodi küll mulle tundub ka niisugune. Lisaks sellele, et tähendab praegu ütleme ükskõik millises loomingus tundub olevat noh, lubatud on rumal sõna, aga aga mitte taunitud väga erinevate stiilide kasvatame, ükskõik millest sa valid. Aga see ei ole mitte üldse kunstiprobleeme. Kui me vaatame nendeks moeloomingut, moeloomingut võiks ju ka kunsti olla liigitada, ka moes on peaaegu lubatud peaaegu kõike nüüd kanda juba mingites piirides muidugi mingid asjad teha seavad piirid ette küll, aga midagi peab ikka seljas. Ja midagi peab ikka seljas olema enamasti. Ja oleneb olukorrast küll, kuigi kunstiülikooli moeshowl Müts müts või olid prillid jalas ja tähendab lihtsalt see kõige lubatavus kõige söötavus. Ja sellega ma ei tea, mis see on, kas ükskõiksus kõikide stiilide vastu või tolerantsus? Tähendab, kas me armastame midagi vähem? Või, või sööme me kõik ilusasti ära? Aga võib-olla annab see just individuaalsus, selle suurema kaal. Minu meelest individuaalsus, kui ta on olemas, on viimaste sajandite jooksul küll ükskõik millises stiilis suutnud välja lüüa, ainult et et viimasel ajal võib-olla ainult indiviid suudab endale veel tähelepanu pöörata. Tähendab, selles mõttes Ta suurema kaalu, et, et need, kes lihtsalt vormivad ilma erilise individuaalsuse, tema teosed, need teosed kõlavad väga hästi ja neid võib ilusasti ette kanda. Aga need ei ärata tähelepanu, tähendab ainult individuaalsus on veel see, mis sunnib endale tähelepanu pöörama. Ja see on muidugi asi, mida õige mitu sajandit tagasi enam ei olnud, sellepärast et oli kunagi aeg, kus individuaalsus kunstis oli täiesti ebaoluline nähtus. Anonüümsus palju olulisem. Muide, me jõudsime tegelikult ühe tähtsa niisuguse momendini just sellesse niisuguse skulptuuri arengus, nii nagu sa ütlesid, et see ei omanud tähtsust. Et tõepoolest me ei tea, kes on paljude keskaegsete orgaanumide autorid ka Gregori koraali autori ei ole ju Paavst Gregorius ise, vaid see on tinglik nimetus lihtsalt nendele kirikuviisidele. Ja paljud skulptuurid ja isegi meile tuttavad maalid, noh, me ei tea, kes on need tegelikult teinud ja see autorlus ei olnud üldse oluline. Samas noh, renessansiajast alates muutus äärmiselt oluliseks ja võib-olla ma ei tea, ehk kõige olulisem on see olnud kuskil romantismi ajal kus kuulsad virtuoosid nagu list paganiini, nad olid ka ise heliloojad ja niisugune noh nagu muusikute kultus oli mõnes mõnes mõttes noh, ma ei tea, kas me oleme sellest nüüd natuke tagasi läinud, minu meelest oleme ja kui võib-olla need autorikaitse seadused on samasugused nagu veel mõnikümmend aastat tagasi, aga sisuliselt mulle tundub, et autorluse probleeme ei ole praegu veel nii oluline ja kui me näiteks isegi eesti heliloojatest püüame otsida näiteid, siis noh, võtame kasvõi Tormise enamik kooriloomingut, mis põhineb folkloor setele tekstidele rahvaviisidele. Noh, ega ta ju ei väida, et tema on nende lugude autor ja see ei ole nagunii oluline, tähtis on hea tulemus. Et kui on hea materjal, mida võiks veelgi huvitavamaks teha, miks mitte siis seda kasutada pole tähtis, kes on, kes on see autor või siis isegi võib-olla mõned Pärdi asjad nad noh, näiteks nagu psalm 117, psalm 131, vanale Slavi tekstide, neid on siin vähe esitatud, ma ei tea, kas need lood on tuttavad. Kui kuulata, siis see on nii, võiks isegi öelda epi Koonlus või ma ei saa öelda, et, et see oleks plagiaat, et aga see on nii tüüpiline vene kirikumuusika, et seal puudub helilooja oma nägu, aga samas on see niivõrd hea muusika, ma ei näe selles midagi halba, olgu see Epigoondlus tähtis on hea tulemus ja muide ka ma ise näiteks võttes mõnikord oma loomingu aluseks mõned India Raagad suhtun sellesse umbes samuti nagu india muusikud. Selline klassikaline india vorm, miks mitte võtta seda aluseks kui seal ja kuigi võib-olla minu kui autori osa ei saa enam nii suur olla, kui alustada seda komponeerimist täiesti otsast peale. Ma juba võtan nagu 25 protsenti muusikast justkui aluseks ja sinna lisan nüüd enda oma juurde ja ilmselt muidugi Tormis ja Pärt pole ainsad näited maailmast võiks leida selliseid väga palju. Ma tõin need selleks, et need on meile kõigile tuttavad ja ma tahan öelda seda, et aeg on võib-olla jõudnud sinna, millal enam see indiviid ei ole niivõrd oluline. See originaalsus pole nii oluline. Muidugi see jutt käib täiesti vastu Eino poolt äsja öeldule. Samade Tormise Pärdi puhul tahaksime seda ütelda tõepoolest Tormis kasutab rahvaviisi all on võrdlemisi täpselt selle juures. Ta on loonud oma mingisuguse, nende arendamisviisi, see on meil päris selge, kuidas ta seda teeb. Aga nüüd siin on individuaalsus asi tähendab tormise individuaalsuse jõud on nii erakordselt suur, et kui tema seda teeb, kui tema käe külge paneb, siis on meil neid asju erakordselt huvitav kuulata. Täpselt sama tehnikat võib kasutada keegi teine. Päris lihtne tehnika imelist midagi ei ole. Ma ütlen jah, tore, aga ilmtingimata pole teda vaja kuulata. Nüüd pardil on väga mitmesuguste perioodide loomingut, tähendab, on perioode, kus tal individuaalse on väga tähtis olnud. Aga ikkagi tema isiksuse loomejõud on nii suur, et me suudame kuulata tema mingisugust pikka teost, mis ei ole mitte väga individuaalne enam. Parema meelega, isegi teadmata autorit, kui, kui selle mingisugust algkuju võib olla. Millest me kiiremini ära tüdiksime, tähendab tema, noh geenius, ükskõik mis, nad ei ole geeniused parte tornis. Tähendab, Tarmo annab oma pitseri ja olgu ta ka sarnane millelegi. See tõstab neid teiste hulgast välja. Täiesti selge ja mitte ainult, võib-olla see geniaalsus tõstab alati mitte ainult siis muusika teise muusika hulgast välja, kui see geniaalne inimene heliloojana sinna käe külge paneb, mõnikord isegi siis, kui ta ainult valib lood välja on ju teada näiteks khaleesi poolt, et väljaantud kogumikud, kus ta ei ole isegi midagi teinud õieti selle muusikaga, tahan lihtsalt mingisse kogumikku koondanud ja neid tuntakse ikkagi Faleesi nime all. Praegu just see valik oli, oli geniaalne, ta leidis, et vot need asjad on vaja nagu ühte kogumikku panna. Ja teinekord needsamad lood, mis võivad olla ka niisugused, noh, traditsioonilised võib olla tulevad esile selle tõttu, et mõni geniaalne interpreet nad kokku korjab või rahva ette toob, ükskõik kas siis plaadi või, või mingil muul kontserdiprogrammina. Andres Mustonen ja ansambel Hortus musicus on Belgia kirjastaja Pier Faleesi kogumike ainetele andnud terveid kontserte ja praegu nüüd kuulamegi paar minutit tantse niinimetatud beer Faleesi lööveni kogumikust aastast 1571. Tarvitame niisugusel kujul nagu geniaalne ja, ja individuaalne ja nii edasi, aga aga plastikust täielikult laskuda siis tegelikult energia, see, mis on, mis on siis nüüd talletatud sellesse muusikasse. Kui sa räägid Faleesist või, või, või ütleme, siin tormisest teda tegelikult kuidagi valib ka selle rahvalaulu välja ja paneksin oma käe külge, siis ta tegelikult annab mingil määral sellele, sellele muusikale omaenda isikliku energia, mida tal oma tapal palju, eks ole, alakse juurde ja energia tegelikult on see, mis meieni kandub, ma tõesti see võib olla täielikus kolastikaga, ma täitsa tunnen seda. Võtame ühe lihtsa näite, kui ma kuulen kontserdisaalis näiteks muusikat, mis mind väga huvitab, kas huvitab siis muusika enda pärast või huvitab interpretatsiooni pärast või huvitab selle hetke pärast mingil põhjusel, eks ole, lihtsalt õnnelik päev, õnnelik sattumus, eks ole. No ütleme, et see võib olla praam su ükskõik, kes siis siis ma tunnen, et, et ma saan mitte ainult emotsioon. On see niisuguse naudingu, vaid ma tunnen, et minus tekib energiat palju rohkem. Ja mina olles nüüd tegelikult paadunud muusik, selles mõttes, et me kuulame muusikat ja natuke teistmoodi, kui ma, ma kujutan, mina küll vähemalt tajule tihtipeale mõtlemas või kuulamas muusika ajal niisuguseid asju, mida ilmselt mitte muusiki ei, ei pööra tähelepanu või kuula, need võivad olla näiteks vormiosade mingiks pikkuste noh, nagu proportsioonide endale selgeks tegemine või nende nende üksteisega võrdlemine. Niisiis, kui ma kuulen, heas ettekanne või noh, mingil määral õnnelikul hetkel seda muusikat, mis mulle mõjub emotsionaalselt rikastav ma, ma saan tõesti energiat juurde ja samal ajal kui ma kuulan kehvas ettekandes minule mitte meeldivat teost, ma ütleksin ning vaatab sulle alt teos olema lihtsalt mulle antud juhul tundub, et see ei ole hea teos, eks ole. Siis ma tunnen, et ma jään palju vaesemaks, kohe. Niisugune tunne on vahest nagu lennukis avatakse illuminaator ja teatas, et kogu see õhk ja, ja see, mis hakkab nagu välja, mida ma ei saa nagu projekt ette panna. Mis tähendab lihtsalt seda, et tõusen püsti. Aga aga tõesti, et keegi võtab mul praegu energiat ära. Et võib-olla on niisugune määratlus võimalik, et õnnestunud muusikateose puhul toetuda Ükstaskõik, millele kas, kas väga vanadele juba ammu kirjutatud meloodiatele või, või, või lihtsalt, et ta nagu ümberorkestri ehitada, ükskõik mis ta on, et ühesõnaga see muusika on tegelikult ju ammu olemas. Aga tuleb inimene, kellel on ülevaade sellest asjast ja paneksin oma käe juurde ja sellega ta õnnistanud veel kord seda teost, eks ole, ja ja meile lihtsalt meeldib, me saame sellest mitte ainult naudingu, vaid ka. Arvan, et praegu me ei kuula mitte Veljo Tormise laule vaid ühte, hoopis vähem eetris mängitud ja kuuldud episoodi. See on finaal. Tema eesti ballaadidest esitavad Leili Tammel, Estonia koor ja orkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Reino taxi ka naase. Mulle tundub, et vastuvõtupsühholoogia mõttes on olemas üks niisugune asi, mida me eriti tunneme seoses elava esitusega. See on tõesti energia või kiirgus siukseid nimetama. Noh, rohkem neid mälestusega kaks on väga eredad üxor kui elavas laibas. Mikiver seisis seljaga rahva poole 15 sekundit, kõik 30 sekundit kohutavalt pikka aega ei teinud mitte midagi, keegi muu seal laval ei olnud. Ja see oli mulle nii kohutavalt põnev. Tähendab midagi nähtavasti kiirgas temast minusse, kui ma mäletan, kui kunagi Richter oli õige, ammu küll, mängis meie kontserdisaalis Schuberti sonaate, mida me eriti ei armastanud. Noh, nad on pikalt super, siis ma kohutavalt armastan, aga ta klaverisonaate vähem. Ja korraga selgus, et Vihter oma kiirguse, suutes kinni haarata, et ma sain peaaegu soki. Tähendab, ma kaotasin peaaegu mingisuguse muuhulgas teaduse või noh, tähendab, ma ei suutnud enam vastu panna sellele. Ja lõppu ma vist ei kuulnudki? Ei mäleta, lihtsalt ei mäleta, jah, tähendab, see oli nii tugev kiirguselamus või vist ka kunstielamus. Aga ikkagi sellest, et üks inimene kiirgas läbi selle loo, mis mind väga vähe huvitas Ja viis mingisuguses seisundis. Jah, lausa, ja siis me hakkasime kuidagi individuaalsuse peale, kui Eino Tamberg ütles, et individuaalsus on tegelikult see, mis on meile huvitav, siis seal ma olen sellega absoluutselt nõus. Ja samal ajal eks ole, kui sina nagu väitlesid natuke öeldes, et tegelikult anonüümsuse osakaal võib-olla suureneb praeguses muusikakultuuris siis siis tegelikult on vist mõlemal õigus, sest see, millest me praegu räägime, ei ole mitte anonüümsus kui selline, vaid võib-olla Maldumine, romantismi Stot, kui sa seal apsust õiget romantismi ajal oli, ilmselt see see persoon kõige olulisem oli, oli oluline, esitaja oli oluline interpreet, oli oluline helilooja, oli oluline, kuidas see toimub oli oluline ilmselt oma tunnete väljavalamine, eks ole, ja noh, kellel siis ei ole ühiskondliku tund, eks ole, on ikkagi persoonitunne, on ikkagi selle kunstniku emotsioonid ja see, kuidas ta seda teeb, kuidas need lokid lehvivad, eks ole, ja kuidas käsi käib ülevalt alla, ütleme seal klaviatuuril või viiulil või kuidas keel katki läheb ja kuidas like edasi mängib, tähendab tublilt seotud isiksusega. Et kui me nüüd vaatame praeguse sajandi lõppu, siis, siis selle isiksuse tähtsus võib-olla tõesti väheneb mingisuguse konkreetse teose juures. Aga aga mitte ei tule tagasi see aeg, kus kõige populaarsem helilooja oli anonüümos, eks ole. Teatud erandite, noh heliplaate vaadates on ta kõige populaarsem helilooja, eks ole, tundmatu, aga ma ei usu, et see tundmatu suurem ei Võib-olla tänapäeval noh, nagu sa ütled, et kunagi ei saa enam kõige populaarsemaks heliloojaks see tundmatu anonüümas vaid et võib-olla nüüd nagu julgeme tunnistada või mitte, kindlasti mingist Froidismist, me ei võta omaks seda niisugust kollektiivset alateadvust, aga noh, kuidagi on meieni see jõudnud meie mõtlemisse, et tegelikult selline kollektiivne alateadvus esineb ka igas indiviidid ja kõik need rahvalaulud ja võib-olla gregooriuse koraalid ja india Raagad teatud määral, isegi kui me ei tea seda, nad eksisteerivad meis, sest meist igaüks on ka inimkonna osa. Ja seetõttu on tegelikult ka meil õigus. Justkui noh, jutumärkides niisuguseid autorluse, selliseid eetilisi printsiipe rikkumata neid asju kasutada. Väga huvitav, vaata kui me mõtleme niisugusi, muusikateoseid, mis on kas meie sajandil või või eelmistel sajanditel olnud olnud väga populaarseid, väga mängitavad ja on ka tänapäeval siis kas ei ole mitte üks mõte, millest millega sa praegu lõpetasid, et tegelikult kõik need teosed kasutavad möödaniku muusikalist materjali ütleme näiteks Bizee Carmen, eks see enda viis ja väga vähe sees Mozarti sonaadi, Mozart Kontsert algusest lõpuni, eks ole, tegelikult nagu maha viksitud klassini kontserdil või siis või siis see, mis nende teostega edasi läinud Edexpyseeghedriini, eks ole. Karmel, mis on ju võib-olla veel populaarsem kui iseenda oma, mis toetab nüüd, eks ole, kui tuleks keegi Eino kirjutakski see, see trilli Carmelile veel ühe versiooniks, võib-olla see. Ja natuke veel, et see läheb nagu veel üldisemaks ja materjali, eks ole, Mosofti pildid näituselt, Rovelli ükstaskõik, mis võtta ja noh, kuule poole ära, eks ole. Et, et tõepoolest kui nüüd tahta helilooja tahaks kirjutada ühte populaarset teostist, ta peaks toetuma sellele, mis oli juba ammu tehtud või mis seal kaks või kolm korda läbi teinud vabandust, mitte ainult populaarsed, vaid ka tegelikult head ja muidugi ajaajal. Eelmise jutu juurde ei käi miski paremini kui Johann Sebastian Bach ise. Ja kuulame esimest osa vibatše tema kontserdist kahele viiulile ja orkestrile Reimi noor David ja Igor ois trahv on viiulil mängimas. Ja Viini Raadio Sümfooniaorkestrit juhatab ka David ois trahhise. Aga nüüd tundub, et on veel üks niisugune põnev põnev nihkumine viimasel ajal anonüümsuse poole. Nii muusikas kui ka kujutavas kunstis. Muusikas on praegu väga palju improvisatsiooni, tähendab improvisatsiooni, mida ei kirjutata üles, tähendab sellel heliloojal puudub edevus tahta ennast igaveseks jäädvustada. Ta mängib publiku ees, mõnikord lindistatakse kaardistati, aga need kaovad ka kuhugi ära, annab tema, temast jääb ainult mälestus kujutavas, kus siis on selleks performans, eks ole. Mis vaata kusagil raamatus on kirjutanud, see tegi umbes seda. Isegi kui see on filmitud, siis on ta väga vilets jäljendus. Sellest meeleolust, tähendab, on terve rida inimesi, kellel puudub edevus, jääda igaveseks, aga kellel on edevus olla hetkel väga tugevasti publikut mõjuta. Kuule aga sinul, unikaalsuse võlu ütleme, perfomance, mida saab ainult üks kord teha, eks ole, tegelikult unikaalsuse mõnuga seda iialgi taastada ei saa, ta on siis nende jaoks, kes on siis saalis või nende jaoks, kes on seda vaatamas või jälgimas. Kõik tunnevad seda erakordsuse võlu, eks ole. See on improvisatsiooni ajal täpselt sama asi, kui islami järsku tunnen, nüüd juhtub, eks ole, ja sa tunned, ei, vaat see, mis juhtub, see tegelikult juhtubki ainult praegu. Ja kui sa kuuled seda lindi pealt, see ei ole üldse mitte, see ei ole. Ma tunnen alati pettumusega, kui ma kuulen prositsiooni lindilt, sellepärast et kui ma võin tral veel kord kuulata veelkord kuulates ta muutub mulle järjest järjest lamedamaks. Aga improvisatsioon on ju ka, mitte siiski ainult selle inimese fantaasia väljendus, vaid ilmselt see muusik on kuulanud oma eelkäijaid Tšassis noh, keegi trompet istun, võib-olla kuulanud palju Luija Amstrongi Luija omakorda kuulanud veelgi varasemaid džässi korrifeesid ja nii see on läinud ühelt teisele ja nüüd tuleb seesama niisugune geniaalse puudutuse moment mängu, millest Eino Tamberg ennem ennem rääkis, et kui see improvisaator on nüüd just selle andega õnnistatud, siis meile see on, naudid nauditav see, see tulemus, kui ei, siis jätab neid külmaks või kui seda sinu keelt kasutades, siis ta ei anna seda energiat edasi. Aga siis on veel üks, üks aspekt improvisatsiooni puhul. Nimelt kui on valmis loodud muusika, siis ta eksisteerib täpselt sellisena, nagu ta on, aga koni prioatsioon siis ta õieti improvisatsiooni luuakse mitte ainult iseenda poolt vaid improvisatsiooni luuakse koostöös saali psüühikaga saali, mingisuguse energiaväljaga tähendab nad vastastikku mõjustavad 11, see on täiesti hoosnematuks, tähendab, see on tegelikult ka iga hea interpreedi puhul niisugune interpreedi puhul mõjustab teda saali mõju, valija, tema mõjustab saali, eks ole. Aga teost ennast enam ei muuda. Aga nüüd jah, improvisatsiooni puhul muusikas või ka performance ite puhul. On see vastastikune mõjustamine väga suur. Loodetavasti väga suur, tähendab, on ka väga palju ette planeeritud impulatsioone, mis on siis distiga igavamad. Muidugi ka see väide vajaks veel natuke ülerääkimist ja ütlesid, et kui teos on valmis kirjutatud, siis teos ise enam ei muutujaid, ainult interpretatsioon muutub. Muidugi, ega me ei saa ka öelda, et muusikateosed siiski 100 protsenti, see on kõik partituuris paberil fikseeritud. Noh, raske on nüüd protsentuaalselt öelda, aga noh, minu isiklik arvamus on, et umbes nooti on võimalik üldse muusikast kirjutada, noh kõige rohkem 75 protsenti, et 25 jääb igal juhul see, mida ei ole võimalik üldse üles kirjutada. No kuulame näiteks kõrvuti ühte näiteks Bachi orkestriteost, mida on viiekümnendatel aastatel dirigeerinud Bruno valt. Ja kuulame, võib olla sama teost, mida näiteks teeb muusika liikuva Köln Köbeli juhatusel, need erinevad nagu öö ja päev alates koosseisu suurusest, tempodest isegi selle helistiku või kammertooni häälestus on erinev, pillide valik on erinev. Siis rääkimata juba stressitest drillerite esitustest, niisugustest nüanssidest. Nii et, et noh, võib-olla ainult noodid on enam-vähem partituuris fikseeritud, juba nootide pikkused ei ole ka enam fikseerida ta isegi punkte mängitakse ju erinevalt mõtlen punkteeritud ravioole silku ja ütles nii, et. Rääkimata tempos, nii et tempo, mis on küll võib-olla metronoom ära märgitud, aga mille puhul dirigent või pianist on, tunneb ennast siiski päris vabalt või teinekord ma tean ühte juhtumit, kus Heljo Sepp mängis Eugen Kapi ühte prelüüdi ja kogemata sai valesti aru tempo märgist ja mängis ühte lõiku kaks korda kiiremini andes sellega asjale hoopis teistsuguse mõju ja väga toreda mõju. Nii et juhused ja ka mõnikord teadlikud tempo muudatused mõjutavad väga selle teose mõju publikule. Võib-olla oleks päris huvitav siia vahele kuulata, mida Tõnu Kaljuste räägib. Arvo Pärdi muusika mängimisest esitamisest laulmisest. Tõnu Kaljuste on ju Pärdi muusikat väga palju interpreteerinud. Niivõrd näiline see, ta kirjutab, vähe, noot, palju pause ja olen iga uue teosega üha suuremates raskustes tema tema puhul, see on ettenägematu, missugused kõla ja missugust tunnetust ta sellele tekstile taha tahab. Ja ka siin viimaste teostigmentomooriga selle jutu järgi, mida ta enne rääkis, mulle kujutasin seda teost hoopis teistmoodi ette, sest noodipildi järgi seal on võimalusi palju, sest ühtegi dünaamilist märki ei ole partituuris ja sa võid orientiiriks võtta teksti tekstile, sa võid leida oma kogemuse, mis sa saad, ütleme, vanavene kirikumuusika, ettekannetest, ütleme, Rahmaninovi vist, või nüüdki patukahetsuspsalmid Est või mis iganes, et tekstid on sarnased, aga mida ta seekord tahtis kätte saada, see oli minu jaoks täielikult uus mingi väga uus tunne ja see selle eest, ma olen talle väga tänulik, et ta meid külastas ja selle teose võtme meile lähemale tõi. Vaata, mul on üks tore kohtumine Moskvas. Šostakovitši lindistati tema klaveriprelüüdi ja fugasid, ma ei mäleta, kas oli pianist, aga igal juhul seda kui, siis ja, ja see sellega, et seal oli ta stuudios ja see oli ka viimane kord, muidugi kohtusime aga just nimelt tempodest, tähendab, see oli Reemo sool, prelüüd ja fuuga, mida pianist mängis ja ta esitas seda tunduvalt kiiremas tempos, kui oli märgitud ja kui sul on selle kohta mitte midagi. Üks noh, kuidas öelda nüüd, Mara tark helirežissöör märkis ära, et noh, et vat noodis niisugune number kirjutatud, et te mängite seda, seda tunduvalt kiiremini. Ja siis Dmitri on niimoodi, et noodis kirjutada sõnumile ja tead huvitavalt Sotokovis seda sulle otsa vaatama ja küsis, et mis aastal see kirjutatud on. Vaadake, kui palju sellest aegamööda Ta oli absoluutselt rahul, tabelist mängis ja ilmselt noh, ta oli juba ette mänginud, et see oli nagu kooskõlastatud, ainult helirežissöör tahtis ka tarkvara on kirjutatud ja see oli nii vahva. Noh, võib-olla ta nägi seda ette ja ta targu ei, ei kirjutanud neid tempo märkusi seal nii väga võimalik veel Melchior paludelema, medroomi lehvitan ainult metronoom, annab selle võimaluse, aga metronoom, ka helilooja ettepanek, interpreet või midagi rohkem. Muidugi. Aga saate viimase muusikapalana ei mängime, ei Šostakovitši, ei Bachi, ei Pärti ega ka mitte Peeter Vähi, Lepo Sumera, Eino Tambergi muusikat vaid mängime hoopis Erkki-Sven Tüüri lühikese pala pealkirjaga illusioon. Täna alustatud vestlus läheb eetris edasi 15. veebruaril siis tuleb jutuks kõigepealt siin korduvalt on läbi käinud sõna publik ja ja teose mõttes läbi lööma ja kõik nii edasi. Mida teie siin kolmekesi igaüks oma loomeprotsessis tegelikult üldse oluliseks peate? Mina pean vist päris ausalt üles tunnistama, et ma publikule küll ei mõtle. Siis kui ma kirjutan, ma päris kindlasti mõtle, üks kord, ma olen mõelnud oma elus. Ja see mõte käis niimoodi, noh, kuna see koht teile meeldima Nii üleannetu mõtet ma tegelikult tunnen natukese mõtte pärast piinlikkust, aga mina küll ei usu, et ma arvestan publikuga kirjutamise ajal, võib-olla see on parem, võib-olla su hiljem ma ei tea. Ja veel hullem on siis, kui mind mängitakse. Siis on mul küll niisugune tunne, et nüüd nüüd ma olen sellega nagu ära harjunud või ma nagu tean, mis mind ees ootab, aga, aga varemalt oli küll päris piinlik istuda tegelikult saalist tunnetanud, riietatakse lahti ja istud seal nagu paljaski publikute kõik näevad niisugune males. Mul on jälle niisugune asi, et ega palju pole mõtet mõtelda läbilöögile v edukusele, tähendab, sellest ei ole mitte kõige väiksematki kasu püüda kirjutada väga hästi või publikule meeldib, aga ma olen päris palju publikut nagu arvestanud täna ma olen arvestanud Verdi lavateoseid kirjutades. Tähendab lavateose puhul, mis on pikk. Ma pean arvestama seda, kuidas ta mõjub, kuidas ma viin publiku teatud erutis seisundisse või kui palju partaanla annab puhkust selleks et järgmist erutusseisundit tekitada. Oluline on, tähendab, mul on olulised punktid avateostes ja vähem olulised punktid ja ja kõik ei saagi ühesuguse intensiivsusega anda, tähendab, ma pean arvestama sellega, et ma kuidagi mõjutanud publiku psüühikat. Ja ühel kolmandikul juhtudel on täkke läinud ja siis ma olen eriti eriti õnnelik. Võib-olla on ka sedasi, et, et, et mõni aut, kes ka näiteks seda ikkagi teadlikult arvestada, äkki ta ei julge tunnistada seda näiteks noh, mikrofoni ees laiale avalikkusele. Mina näiteks julgen tunnistada küll, et veel mitte väga pikast elust ma olen kulutanud ansamblile vitamiin ja näiteks, kui ma kirjutasin lugusid sellele bändile, siis ma kahtlematult arvestasin peaaegu publiku. Seda öeldakse jah, see, see oli hoopis teine asi. Kui kui levimuusika mõtleks, kuidas tema muusika levib siis oleks ju tegelikult seal midagi valesti. Aga nüüd ma ennast loomulikult levi muusikuks ei pea ja ma enam seda ammu ei ole ja ei saagi olla, kui ma tahaksin, aga praegu on näiteks minul on niisugune loomingumeetod muidugi totaalselt teistsugune ja noh, võib-olla see on natuke niisugune intiimne asi, nagu sellest väga ei tahakski avalikkuses rääkida. Aga. Aga sellel ja ka mitmesugustel muudel teemadel räägime järgmises saates veel ja põhjalikult. Stuudios on siis taas Eino Tamberg, Lepo Sumera ja Peeter Vähi ning saadega Pealkirja fantefinum, sekuli sajandi lõpu eel. Isiksused, olukorrad, arusaamad, kuulmiseni.