Ilusat juunikuu algust, head klassikaraadio kuulajad. Eetris on heligaja saade. Saate esimeses pooles, tules kuuleme kahte kontserdiarvustust. Põhjamaade sümfooniaorkester andis möödunud nädalal Estonia kontserdisaalis kaks suurt galakontserti põhjamaa tähed, mis olid ühtlasi räägiks kontsertreisile Lätti ja Austriasse. Kohal viibinud Igor Karsnek jagab kontserdimuljeid. Tiiu Levalt käis kumu auditooriumis eksperimentaalselt kontsertetendusel tiiva kus Paavo Piigi laulja elu käsitlevas humoorikas lavastuses astusid publiku ette lauljatar Anna-Liisa Pillak ning pianist Marko helpa. Seejärel kuuleme nelevasteinfeldi muusikauudiseid maailmast. Tiia Järg aga kõneleb tänases järjehoidjas muusikateadlasest Johannes Jürisson ist, kellel on viiendal juuni, 90. sünniaastapäev. Saate teises pooles, kas on eetris pikem teemakäsitlus, mis puudutab Eesti muusika ekspordi hetkeseisu. Räägime, mis on selles vallas juba tehtud ning mis lähiajal plaanis eesti muusika tutvustamisel kõikjal maailmas. Omavahelises vestluses on Marje Lohuaru, Lucca, Mart Kõlar, Imbi Tarum ja Henry-David Varema. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin teile head kuulamist. Kõigepealt mõtiskleb Igor Karsnek kontserdi põhjamaa tähed teemal. Kahel õhtul järjest, teisipäeval ja kolmapäeval sai Estonias Anu Tali dirigeerimisel kuulda Põhjamaade sümfooniaorkestri galakontserti põhjamaa täheda ning tänased muljed pärinevad just kolmapäevasel kontserdil. Igal galakontserdil on teadupärast kõigepealt see iseärasus, et kava pannakse kokku paljudes suhteliselt väikestest, kuid samas mitmekesistest muusikanumbritest ning teiseks galakontserdi tunnusjooneks on tavaliselt ka esinejate või solistide rohkus ja mitmekesisus. Selles mõttes oligi Anu Tali ja Põhjamaade sümfooniaorkestri kõnealune kava põhjamaa tähed. Tüüpiline on galaõhtu, et esitatavate teoste mõnikord ka teostajad, katkendite arv küündis koos kolme lisalooga koguni 18-ni ning erinevaid soliste meilt ja mujalt käis lavalt läbi kaheksa. Ja kui sinna juurde arvestada veel Toomas puberti mandoliini soola norra helilooja Johan halvarsseni kõlanud helitöös siis võime rääkida isegi üheksast solissist. Kuigi Anu Tali ja tema orkestrikava oli pealkirjastatud kui põhjamaa tähed, ei maksa siinkohal sõna põhjamaa ka liigselt üle tähtsustada. Tõsi ta ju on, et kontserdil sai kuulda kriidiga Sibeliuse ning Eesti heliloojatest ka Elleri ja Tubina hästi tuntud ja populaarseid teoseid. Nende kohta võib kindlasti öelda põhjamaalähedane. Kuid kas Mozart ja Carl Philipp Emanuel Bach või veelgi enam, kas itaallased Antonio Vivaldi, Kevin Johnson Berliini on ikka põhjamaa täheda? Selles julgen pisut kahelda, ent muidugi ei tähenda sõna kombinatsioon põhjamaa tähed mingil juhul tähenärimist. Seetõttu jätame kontserdi pealkirja sinnapaika, räägime parem kõlanud muusikast. Etteruttavalt öeldes oli kõnealune muusika õhtu harukordselt pikk. Juba esimene kontserdipool kestis täpselt tund aega ning galakontsertkokku kestis koos vahe ja lisalugudega peaaegu kolm tundi. Siinkohal olekski võib-olla natukene mõtlemisainet, sest esimene kontserdipool oma üheksa looga ei mõjunud sugugi pikalt, vastupidi kõikide kõlanud lugude omavaheline ettekandeline sidusus dissümpaatselt tiheda ja kontsentreeritud muinsuse seest õhtut teine pool ei mõjunud enam kaugeltki nii kontsentreeritud. Pakun välja kaks põhjust, miks see võis niimoodi tunduda? Esiteks kõigepealt kuulata, aga võib olla ka orkestrantide muusikast üle külastumise FF. Sest väga palju head muusikat ehk ei olegi kokkuvõttes enam nii hea. Kuna kuulajad aga võib olla ka orkestrantide tähelepanu, võib hakata ajapikku väsima ja hajuma, aga teine asi, mis selle kontserdi teise poole mõnevõrra pikkuse mõttes ehk küsitavaks tegi, oli kõlanud teoste valik. Näiteks katkenud Aaron koplandi klarneti kontserdist. Läki solisti ins talderise esituses mõjus oma hüpleva bassiliini rütmika ka nagu mingi multifilmimuusika. Ma ei taha sugugi öelda, et gotlandi muusik oleks kehv kuid Kaala kontserdi jaoks oli see siiski pisut kummaline vaik. Kuid hoopis kummalisena mõjus Sibeliuse eakaaslase norra helilooja Johan Halfarssoni teose Bergensiiana kavasse võtmine. Kuigi kava bukletis võis lugeda, et norralase pead halvarcini kriigi mantlipärijaks, siis mulle tundub küll, et kriigi mantlid nii keskpärase kompaniisse selga kohe kuidagi ei passinud. Halvar seni üsna fantaasiavaene helikeel ja küllalt ilmetud meloodiad võiksid tekitada küsimuse, et kuidas tema helitöö üldse põhjamaa tähtede programmi sattus. Oli kuidas oli, aga eks see ole ju suuresti ka muusikalise maitse asi. Põhjamaade sümfooniaorkestri kõnealuse galaõhtu kava oli niivõrd pikk ning kõlanud teoseid ja solist oli nii palju. Siis igas detailis siinkohal rääkida muidugi ei jõua. Kuid mõnest eredamaks momendiks teeme juttu sellegipoolest. Kõigepealt Antonio Vivaldi kontserdist kahele trumpetile, kus solistideks olid Indrek Vau ja Priit Aimla. Siinkohal peab märkima, et see on mängutehnilised ikka päris raske lugu. Ent kahe solisti, ansambli linna koostöö oli siin kohe algusest peale heas artikulatsiooni ses sünkroonsus. Ehkki kõrges registris intoneerimine polnud trompetit alati briljantsed puhas. See ei häirinud üldse, sest karakter oli nii solistidel kui orkestri kõlapildis hästi veenvalt tabatud. Finaalis kujundas Anu Talibel stiise astme dünaamika ja hoidis ka tempot sonistidele jõukohasel tasemel et nad oma rohkeid tehnilisi figuratsioone jõuaksid ikka ilusti ära mängida. Solistides rääkides tuleb kindlasti esile tõsta austria flotisti Toomas kapuuni kes esitas briljantse artlikulatsiooniga Carl Philipp Emanuel Bachi tee mull flöödikontserdi kolmanda osa. Siinkohal tuleb eraldi tunnistada orkestrit perfektselt täpselt strich. Väga hea mulje jättis samuti saksa oboesolist Fabio mentsel, kelle nauditavas esituses sai kuulata Vincenzo Berliini oboekontsert Es-duur. Kui nüüd vaadelda Anu Tali dirigendi plusspunkte, siis suvel points tuli kindlasti Sibeliuse lemmikese tagasituleku hästi läbimõeldud muusikalise dramaturgiaaiast mis seisnes muusikaliste pingeseisundite järkjärgulised eskaleerimises kuni lahenduseni mosoorselt lennukasse, lõppmängu. Lõpetuseks tahaks veel lisada, et lõppenud hooajal sai Põhjamaade sümfooniaorkestrit meil kuulda vaid kahe erineva kala. Üks oli mäletatavasti sügisel ja teine nüüd suve hakul. Aga tegelikult oleks ju tore, kui seda kooslust saaks Anu Tali dirigeerimisel kuulda ikka mõne. Konsultuur rohk. Igor Karsnek jagas muljeid Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdilt, põhjamaa tähed, Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel esineb seitsmendal juunil Austrias feld Kirhi festivalil, kus soleerib Norra viiuldaja Ragnhild, Helsing. Üheksandal ja 10. juunil aga antakse feld kirsifestivalil Ilkka kuusisto ooperitõkend žürii etendused. Me kuuleme siin veel katkendit. 30. mail toimunud põhjamaa tähtede kontserdilt soleerib Austria Fletist Thomas kapoon. Liiga ja edasi saab sõna- Tiiule Evald. Keset meie väga kummastavad ja kurvaks tegevat poliitilist maastikku, kus nii suur hulk inimesi ei paista mõistvat milline väärtus on meil käes vabaduse näol ja on unustanud elementaarse aususe, printsiibi, oma ja võõras raha. Ning selle taustal kunstiinimeste väärmises kitsikuses eksistents ja sõltuvus nende saatust juhtivate persoonide maitse-eelistustest. On olnud erakordne nauding kuulata, vaadata hea huumorimeel ja nalja soolikaga etendamisi, kus professionaalsus jäänud paika. Lõivu pole makstud printsiibile naerutada publikut iga hinna eest. Viimasel ajal on neid õhtuid olnud päris mitu, mida minul on õnnestunud jälgida. Kõigepealt linnateatri antossotšifonte novellide Elmo Nüganeni lavastus, ka omanäoline, 17 aastat lavalaudadelt eemal olnud varietee, laulja Maie Tõnso, nii-öelda kammpäkk, paroodia õhtu näol teatri puhvetis kus inspiratsiooni oli saadud Draamateatris etendunud hiilgava Ita Everi rollist. Nimelt parodeeriti kuulsaid ooperiaariaid ning tehti seda äärmiselt peenetundelise vaimukusega. Ning nüüd siis kumu bläkk poksis Anna-Liisa pillaku ja pianist Marko hilpo, kes on Soomest esitatud kontsert teemal diiva. Kui terve tunni vältel saal rõkkab publiku tervendavast naerust ja sinna lisandub nauding väga heal tasemel professionaalsest laulmisest siis mida veel tahta? Anna-Liisa Pillak Korollidest olen saanud kuulda Estonia laval Sestorolli, Mozarti kiituse, halastuse kontsertettekandes tuhkatriinud samanimelises Rossini ooperis ja teise diplomaadi rolli Erkki-Sven Tüüri Valenbergis ning Vanemuise ohvenbachi Hoffmanni lugude Niklaus muusa rollis. Aeg on kujundanud tema laulmises üha positiivsemad kvaliteeti ja alati on köitnud tema võime leida humoorikaid tahke igas rollis. Antud õhtul said seda omadust nautida täiel rinnal. Juba vaimukas tekst, kavalehele andis kätte teeviidad. Näiteks kui kaua võtab aega laulu õping, kui kaua igahommikune, hääle ärkamine, kui kaua ühe ooperiõppimine. Ja kui kaua kulub aega kuninganna rollist väljatulekuks pärast etenduse eesriide langemist? Millised on lauljate ebausud? Näiteks maha kukkunud noodile tuleb peale istuda ning selle eest hoolitsemise vahendite kirjeldused näiteks panna heeringas kaelale, kui kael valutab või küüslauku ninna, kõrva, varvaste vahele ja nii edasi. Muusika kanti ette täisväärtuslikus kvaliteedis ja koostöös peenetundelise pianistiga. Sellest hoolimata, et olid sisse pikitud ette arvamata huumoriga. Finessid nii Wagneri Matilde Vesendonki laulude tsüklist. Jeferenduslisti kolm mustlast esitati parimas liit traditsioonis. Rossini, itaallane aliseeris oli veenvate koloratuuridega mida kasutati väga kõnekate kapriiside demonstratsioonina. Aariatest mõjusama mulje jättis Tiido nomento börsseli ooperis Tiidu jänes. Ilmselgelt võib öelda, et Anna-Liisa Pillak kes valdab oma lauljainstrumenti nüüd juba väga veenvalt tema väljapakutud julge ja fantaasiaküllase idee selline teostus, sai tugevat toetust lavastajat Paavo piikilt. Tundub, et see noor inimene, kes alles tänavu lõpetab EMTA lavakunstidramaturgia erialal ning on tõestanud end nii näidendiga Pansoomis rambivalgust edukalt näinud draamateatri laval ja näidendivõistluse kolmanda koha saavutanud keti lõpp Priit Võigemasti lavastatuna linnad teatris omab väga hea dramaturgiliselt vaistu. Meeleolude Cresciendod olid hästi üles ehitatud ning vööndid joonistusid efektselt välja. Soololaulukava tehes on üks keerulisemaid momente just nimelt kava ülesehitus. Ja siin kulub alati ära nii pianisti ja antud juhul ka lavastaja kui kõrvalseisja kaasa mõtlemine. Tahaks loota. Et see koostöö leiab ka edaspidi soodsat pinnast ja vast ehk juba isegi suurel laval Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. Inglise kollektiiv nimega Brittensin iroonia on koostöös kontserdisaaliga Vigmorfool otsustanud järgmise aasta aprillikuuks tellida projekti Opus 2013 raames heri teose alla 30 aastaselt heliloojalt. Konkursil osalemise tingimuseks on see, et nimetatud helilooja teoseid ei oleks kunagi varem kirjastatud. Seal on ette antud ka koosseis. Teos peab olema kirjutatud oboele, harfile ja keelpillikvartetile. Jäse teost tuleks ettekandele vihmarhooli lõunakontsertide sarjas, mida kannab esmaspäeviti kell 15 üle ka eesti klassika. Projekti eesmärgiks on aga leida uusi talente heliloojate seas, kes ei ole suutnud veel muusikatööstusse siseneda. Teose esmaesitajaks oleks Britten sümfoonia, kes on viimase viie aasta jooksul tellinud muide 21 uudisteost. Maailmakuulus Kronos kvartett on käivitanud konkursi, mille nimi on Andres Söödi Brautšak ehk alla kolmekümneprojekt, mille käigus soovib kvartett, et leida üles just need teosed noortelt nüüdisheliloojatelt, kellega nad tunnevad kõige tugevamat kunstilist sidet. Nimetatud tellimuses toodi aga juba aastal 2003, mil Kronose kvartett tähistas oma kolmekümnendat sünnipäeva. Sellest ajast peale on tulnud konkursile 1000 avaldust 49-st erinevast riigist. Tänavuses projektis osalemise tähtaeg on nagu 16 november ja sellest konkursist võivad osa võtta kõik alla 30 aastased heliloojad üle maailmatellimus. Teose esiettekanne toimuks aga 2014. aasta kevadel, mil Kronose kvartett tähistab oma neljakümnendat juubelihooaega ja see teos peaks valmis olema järgmise aasta detsembris. 26. mail lõppes Brüsselis mainekas kuninganna Elizabethi nimeline konkurss, mille võitis tänavu 26 aastane Peterburist pärit vene viiuldaja Andrei Baranov. Talle pakkus alates konkursi esimesest voorust konkurentsi 77 viiuldajat üle terve maailma. Paranovi esimese koha auhinnaks oli 25000 eurot ja samuti eksklusiivne kolme aastane laenuleping Stradi vääri viiule nimega sügins, mis on loodud aastal 1708 ja mille laenab välja nipani nimeline muusikafond. Andrei Baranov esitas kuninganna Elizabethi nimeliselt konkursil Wolfgang Amadeus Mozarti viiulikontserti ja finaalis Pjotr Tšaikovski viiulikontserdi. Teise koha pälvis jaapanlane Datsuki närita ja teise koha preemiaks oli 20000 eurot. Kolmanda koha sai Lõuna-Korea muusik Junsushinny ja tema auhinnaks oli vastavalt 17000 eurot. Konkursist võttis osa kokku 78 viiuldajat, seitse neist olid Venemaalt. Konkursi finaali jõudis 12 mängijat. Venelased on muide selle konkursi võitnud kokku 13-l korral. Kuninganna Elizabethi nimeline kurss on toimunud juba 75 aastat ja vaheldumisi on konkursil esindatud sellised kategooriad nagu klaver, viiul, laulmine ja helilooming. Tenor Jonas Kaufmann andis teada osale sel kevadel haiguse tõttu Londoni Kuningliku ooperimaja etendustes hektar Perli osi ooperis troojalased Kaufmann asendajad, Jaakson, prajan, Haimel, kes laulis nimetatud rolli hiljuti Hollandi ooperimajas. Kaufmann kannatab viiruse haiguse käes juba tänavu aprillist alates ja seepärast on ära jäänud tema ülesastumised ka New Yorgi Metropolitan Opera, siis nagu jäänud ka mitmed erinevad kontsertreisid Euroopas selgemaks. Teil on lisaks Jonas Kaufmann oma esinemise ära jätnud veel paljud tuntud ooperiartistid. Näiteks Annane trepko loobus etendustest Berliini ja Müncheni riigiooperis ja samuti Salzburg vaid sani festivalil. Natalidesse jättis hääleprobleemide tõttu saab ülesastumised Milano La Scala ooperis ja samuti Metropolitan operas. Jonas Kaufmann loobumine etendustest Londoni kuninglikus ooperimajas on kindlasti pettumuseks publikule, sest lavastus keskenduski just eelkõige tema rollile ja isiksusele. Välismaal tehti hiljuti uuring, milles hinnati sealseid kontserdisaale ja kõige lühemaks kuulutati Londonis asuv muusika ja kultuurikeskus South Bank Sensor üheks Audbanki keskus. Seda uuringut teostatakse igal aastal ja juba ükskord varemgi tunnistatud sahtbangi keskus parimaks uuringu põhimõtteks, et loetakse kokku aasta jooksul toimunud kontserdid. Saastalgi keskusel pole aga muidugi kuigi raskevõitu saavutada, sest hoones asub kokku neli erinevat kontserdisaali. Nendeks on Royal festival pool Queen, Elizabeth hool Brüssel, ruum ja Heibard. Kalevi South Banki keskus on Euroopa üks suurimaid kultuuri ja muusikakeskusi ja seal käib igal aastal üle kolme miljoni külastaja. Sel aastal toimub hoone erinevates saalides kokku ligemale 1000 sündmust, nende hulgas on kontserdid, tantsuetendused kui ka kirjandusõhtud. Lisaks kellele on aasta jooksul toimumas ka 300 üritust. Hariduse vallast ja hoones on ka kunstinäitused. Sahtlangi keskus. Olete aastal 1951 ja seda laiendati aastatel 1962 kuni 65 ning põhjalikum Sauthangi keskuse uuendus leidis aset ka aastal 2000. Ja nüüd lühiuudiseid shoti Peri maja muusikalise juhi ametis jätkab veel ühe hooaja dirigent frantšeskaagorti. Sa oled aga ooperimaja 50. juubelihooaja tegemistes koordi juhatada on juubelihooajal Richard Wagneri ooperis Lendav Hollandlane ja sülmesne ooper verter. Nimetatud ameti San Francisco korti olnud alates aastast 2007. Pianist Jevgeni Kissin, kelle isa Igor kiitsin hiljuti New Yorgis suri jätab aga lähiajal ära kõik väljakuulutatud esinemised, sealhulgas ka ulatusliku kontsert turnee Lõuna-Ameerikas. Lahkunud on ka 86 aastane inglise bariton Derek hämmonstraud, kes oli tunnustatud Richard Wagneri ja Richard Straussi rollide laulmise poolest ja kes oli ka väljapaistev liid repertuaari laulja. Kreeka tippviiuldaja Leonidas kavakas sõlmis Aga lepingu plaadifirmaga Acteka klassiks ja esimeseks koostööna ilmub tervikkogumik Ludwig van Beethoveni viiuli sonaatidega. Järgnevateks koostöödeks saavad olema Johannes Brahmsi viiulikontsert koos dirigent Riccardo šaiiga ja samuti Johann Sebastian Bachi sooloviiuliteosed. Möödus 50 aastat Benjamin Britteni kuulsa teose sõjareekviem loomisest ja sel puhul toimus 30. mail teose ettekanne, mille esitas Birminghami linna sümfooniaorkester Andres Nelson juhatusel. Ja seda sündmust kandis otsepildis üle 16 kinosaali üle Euroopa. Telekanal arte plaanib kontserti näidata Britteni 100. sünniaastal, mis on 2013. Britteni sõjareekviemi maailma esiettekanne toimus aastal 1962 ja ettekande üks solistidest oli ka hiljuti lahkunud saksa pärit Don Dietrich Fischer. Disko. Ja lõpetuseks uudiseid eestlaste tegudest. Läti kammerorkester sümfonietta Riiga lõpetas oma hooaja Erkki-Sven Tüüri orkestriteostega Tüürilt, keda kontserditutvustuses nimetatud eraklikuks geeniuseks eesti kadakasaartelt Hiiumaalt vas akordionikontsert professi, milles soleeris läti akordionist Ksenia syydorava ja samuti oli kavas tüüri Kelbyli tsükkel, action bastion. Liusan kontsert toimus 31. mail Riias ja kontserti juhatas normonshne. 28. mail toimus Uppsala Rootsi kõrgema õppe kolleeg keegi, mis kontsert, kus esitati kompositsiooni meistriklassi raames valminud uudisteoseid esitusele tüliga Riho Esko Maimetsa värske teos nimega kiidulaul mis on loodud keelpillikvartetile. Teosed kandis Sten hammark footet. Juunikuu esimesel nädalal esineb aga Londonis eesti pianist Mihkel Poll. Esimene neist on kammerkontsert, mis toimus juba esimesel juunil Londoni Püha Neitsi Maarja kirikus, kus Polliga musitseerisid üheskoos kõlarmetist. Nizza lahtševa ja vioolamängija Aleksander tsem sov. Kaheksandal juunil esineb Mihkel Poll Aga soolokavaga kuulsas Vigmorfoolis. Sel kontserdil kõlavad Polli esituses George ennesco tiibela partoki Morris rabelli Aleksander Mosola, viies Sergei Prokofjevi teosed. Võimaluse selles kuulsas saalis esineda andis Mihkel Pollile. Aga preemia, Gild hol, Vigmoruessaitud ris võitmine. Järjehoidja. Tähendab kõnelen mõne sõna Johannes Jürisson ist kellel viiendal juunil on 90. sünniaastapäev. Johannes Jürisson, kelle töömehe elu kodu kasinate võimaluste tõttu oli allanud üsna varakult sattus 41. aastal Nõukogude mobilisatsiooniga sõjateele. Muusikahuvi saab süstemaatilise õppimisega Tartu muusikakoolis rahuldada sõjast tulnud mees, kes on 23 aastat vana. Alles 1945. aasta detsembris. Ja 1951. aastal astub Johannes Jürisson 29 aastane mees Tallinna konservatooriumi õppima muusikateadust. Tema tulevane juhendaja Karl meister naaseb konservatooriumisse 1956. Tõenäoliselt Mart Saare juubelit silmas pidades tellis Moskva kirjastus Sovetski kampasiitor Karl Leistrilt väikese raamatu Mart Saarest. Leister sai 1,6 trükipoogna raamatu valmis 1958 ja trükis ilmusse 1960. Selle raamatu laiendatud eestikeelne variant valmis Leisteril küll saare eluajal, aga trükistulise juba pärast meistri lahkumist 64. aastal. Kas see oli Lesteri idee pakkuda Johannes Jürisson neile diplomitöö teemaks Mart Saare soololaule. Seda Jürisson ütles ennast mitte mäletavat. Aga küllap ta oli selleks teemaks ise sellel ajal juba valmis. Mart Saar ja tema soololaulud on Johannes Jürisson diplomitöö pealkiri. Juhendajaks siis, nagu öeldud. Karl meister ja töö sai valmis 58. aasta kevadel. Ja seda tööd tõsteti esile. Töö sisaldas neli peatükki ja Mart Saare soololaulude nimekirja. 1905 kuni 1956. Autor sai oma käsikirja heliloojale näidata. Ta Leistel polevat eriti juhendanud. Jürisson ootas kontseptsiooni, lehter silus vaid väljendust. Võib-olla polnudki juhendajal vajadust oma seisukohti välja pakkuda, sest õpilane oli piisavalt iseseisev. Igatahes töösaarel Šollu lauludest algab peatükiga. Ülevaade 19. sajandi Šollul laulu arengust Eestis. Johannes Jürisson õpetas lääne ja Eesti muusika ajalugu Tallinna praeguses siis Georg Otsa nimelises muusikakoolis 1953 kuni 65 ja Tallinna riiklikus konservatooriumis 1965 kuni 89 60.-st kuni 80. aastani oli Johannes Jürisson lektoriks Tallinna kultuuriülikoolis. Tema sulest ilmunud raamatud sarjast skulptuuri Ülikool olid vähemalt ühe põlvkonna eestlaste jaoks ainukene kättesaadav emakeelne kirjasõna muusika ajaloost. Lisaks tuli tema sulest õppekirjandust, muusikakoolidele, uurimuslikke artikleid eesti muusikast ja eesti muusikutest. Jürisson juhitud kultuuriloolised matkad olid küllap sadadele erakordseks elamuseks. Alles see, kes hüppas saare metsades ja rabades on käinud. Hakkab ehk õieti mõistma Mart Saare muusikat. Ericssoni koostatud teaduslik nordi väljend Leanne Mart Saare soololaulud mis ilmus 72. aastal. See väljaanne on varustatud põhjaliku järelsõnaga ja sisaldab 20 teost helilooja varasest loomeperioodist. Ja sai taoliste eesti muusikaklassika publikatsioonide seas. Esimeseks. Jürissonile oli iseloomulik näha kultuurinähtust arenguprotsessis. Tema loengutel ei leidnud tähelepanu mitte niivõrd ajastu tähtteosed vaid neid ettevalmistavad momendid eelkäijat, et sageli vähem teadvustatud heliloojate töödes. Koostanud Karl Leisteri juubeliks valiku artikleid. 1982 kirjutas Jürisson nende deulatusliku ajaloolise ülevaate eesti muusikalisest kirjasõnast ja Lesteri rollist selle uurimisel. Jürissoni ja ta õpetajat Leistrid seob kultuuri arengu järjepidevuse idee. Sovjetliku ajalookäsitluses ei olnud taoline printsiip uuele ajastule oluliste märkide olemasolu eelmistes ajastutes mitte endastmõistetavalt loomulik. Kui meenutada, et nõukogude perioodil langes konservatooriumis muusikaajalooloengutele arvatavasti suurimal määral tugev ideoloogiline koormus. Ja et iga trükipääsev sõna pidi eelnevalt saama tsensuuri õnnistuse. Võib-olla vast siis suudame pisut rohkem hinnata seda mida tegi vaikselt ära tult. Johannes Jürisson. Ajas eesti asja õpetades austama ja armastama meid, meie oma kultuuri. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Tänase heligaja saate teine osa on pühendatud pikemale teemale Eesti muusika eksport, mis on juba tehtud ja millised on tulevikuplaanid. Sellest kõneleme vestlusringis, kuhu on palutud Marje Lohuaru, Imbi Tarum, Juka, Mart Kõlar ja Henry-David Varema. Kõigepealt sellest, mida me mõistame Eesti muusika ekspordi all. No ma arvan, et Eestis on kujunenud selline olukord, et võib-olla iga muusik ja ka muusikaorganisatsioon mõistab ekspordi omamoodi, mis tegelikult tähendab, et siiani on eksport ikkagi väga palju baseerunud teatud organisatsiooni, teatud inimeste, teatud isiklikele kogemustele ja see on tegelikult väga hea iseenesest selles muusikute vahel ikkagi väga head kontaktid saavad teoks ja jõuavad mingisugusesse väga toredasse. Paasi realiseeruvad just isiklike kontaktide kaudu aga ütles, et selles osas tuleks minna nagu edasi on masin, kohe puudutaksin uut organisatsiooni, ta ei ole enam mitte nii väga uus isenesest Eesti muusika Arenduskeskus, kes on tõesti siis fokusseerinud oma tegevuse just Eesti muusika ekspordi arendamisel, et mida me selleks vajame, et see eksport tõesti toimiks kõikides oma vormides, mis tegelikult on seepärast, et me ei saa öelda, et kultuurivahetus, et see päris ei ole eksport, miks ka mitte, et me ei saa öelda, et täitsa niuksed mingite festivalide ja, ja omavahelised vahetused, üksikud vahetused teda võid ka mõista ekspordina, näiteks niipalju, et kogu see eksporditerminoloogia on Eestis veel mitte hästi välja arendatud ja selle tõttu ka haridussellel alal puudub. Nii et see organisatsioon on Eesti muusika, Arenduskeskus töötab siis koostöös EAS-iga on fokusseerida tegevusi just nagu kolmele sambale. Koolitus tekitada ka ettevõtlusalaseid spetsialiste, arendada välja terminoloogia loogiat. Teine on juba konkreetsed turud, mis hakkab toimuma kuskil, eks ole, kas siis käia messidel, kast, teha kontaktüritusi ja kolmas on ka statistika, mis on meil üldiselt ikkagi nagu Eestis mitte süsteemselt välja arendatud. See on nagu väga suures plaanis. Aga muidugi, mis on muusiku jaoks muusika, jookse, kogu muusikamaailma jaoks on see kogu muusikatööstuse valdkond, mis tõesti peab ikkagi Eestis ka mingi konkurentsi saavutama, sellepärast et kui ütleme muusiku tasandil minna välja kuskile või olla kasvõi kuskil shouceysi, siis ikkagi muusik vajab endale kas agenti mänedžeri juurde, kes seda tema asja hakkab siis edasi ajama, et seda kõike ei saa jätta ainult muusiku õlgadele ja ütleks, et selline haridus- ja selline koolitus ja selline vajadus nende inimeste järgi, kes niuksed tööd teevad, on ilmne. Muusika ja teistes loomevaldkondades on mõistlik ekspordile anda laiem tähendus kui kitsas välismaalt teenitav tulu. Lihtsalt sellepärast, et kui me võtame tavalise, näiteks mingisugusesse seadmete või masinate tootja, mis ekspordib midagi siis selle ainus tulu või mõju välismaal ongi nii-öelda see otsene kasum, sealt ei või siis välisnende eksporditulu, aga kui me võtame muusika või teise loomevaldkonna projektis sellega kaasneb teatud selline mõõdetamatu aspekte, millel on ometi väga positiivne mõju meie riigi brändile tervikuna. Ja see on asi, mida nii-öelda tavaline tootmisvaldkonnad ealeski saavutaks näiteks välismeediakajastuses ja nii edasi ja sellepärast on mõistlik seda defineerida laiemalt. Aga kui laialt see võib olla ja ongi hea, et on vaidlusküsimus, et me peame ikkagi teatud kitsendusi tegema, et kes või mis on üldse eksportiv üksus ja keda või mida üldse saab ka muusika valdkonnas eksportida siin oma niux piiranguid ja täpsustas, et loomulikult olemas. Nii et iga piiri taga toimuvat kontserti ei saa päris pidada eesti muusika ekspordiks või saab Seda ei ole mõistlik pidada, lihtsalt ütleme ilma süstemaatilise ekspordiplaanita, juhuslik kontsert kuskil saatkonnas või väga väikeses kontekstis seda ei ole mõistlik ekspordiks defineerida. Selle tulemusena nagu Eesti muusika ja muusikud ei muutu tuntavamaks ja meie muusikat ei kuulata ega tarbita rohkem. Kas juba on tehtud ka mingeid uuringuid, et milline maine on praegu siis Eesti muusikat, kas eesti muusikat tuntakse maailmas? Seda saab vaadata näiteks välismeediakajastuse põhjal, et milline on reaalne huvi väljastpoolt ja milline sealpoolne kajastus. Ja seda võib kaheldamatult öelda, et praegu kirjutatakse eesti muusikast välismeedias rohkem kui kunagi varem. Eesti muusika arenduskeskus on käima lükatud, millised need projektid ja programmid seal praegu on? Käimas on EAS-i k suur programm. Eelmine aasta me tegime ühe koolituse, mis oli ka EAS-i hange, tegelikult osalesime selles ja siis ta annab niisugust ettevõtlusalast nagu baasteadmisi ja käsitleb siis muusika, ettevõtluse aluseid, muusikatööstuse valdkondi, õiguslik keskkondi, kommunikatsiooniturundust ja järgmine taotlus oli meil siis loomemajanduse tugistruktuuride meede ja see on juba suurem ettevõtmine ja planeerisime ikkagi selle koolitusega sinna sisse, sellepärast et ikkagi hariduse ja üldise teadmiste kasv selles valdkonnas on ju väga oluline ja ka juba tegutsevatele mänedžeri, tele või tegutsevatele ettevõtjatele. Nii et eesmärk on ikkagi selle koolituse kaudu nagu aktiveerida seda ette võtta just ja soodustada nagu uute mänačementide teket ja soodustada üldist teadlikkuse kasvu selles valdkonnas. Meil on ka välisturgude uuringud sihtturgude uuringud, mis siis tähendab ka sealsete mänedžeride kontaktid. Tõsi ja meie turud on siis määratletud praegu Venemaa, Peterburi, kuhu me läheme septembris edasi on siis Saksamaa ja siis on Hollandi turg, nii et kuidas seda eesti muusikat seal esitleda, kuidas kontakti saavutada ja neid edasi arendada, mis on veel kõige olulisem? Kui nüüd palju konkreetsemaks nende toetuste osas minna, siis mul viimasest ajast meenub kaks väga selget toetusprogrammi. Üks on siis mida rahastab Eesti Autorite Ühing, Eesti muusika eksport MTÜ vahendusel. Sinna laekus ligi 50 taotlust, saime neist rahastada 22, mis puudutavad siis erinevaid artiste väga erinevatest muusikažanritest. Aga mõnes mõttes on see ka lakmuspaberiks, milline meie reaalne ekspordivalmidus. Sest muusikaettevõtteid, organisatsioone on meil sadu ka juba nii-öelda Entacki koodide järgi. Aga kes algselt valmis oma artisti viima ja tutvustama ja selles mõttes, millest Maria räägib, need arengud on väga oluline, et need oleksid proportsionaalsed ja käiksid käsikäes. Võib ju mõelda kiusliku küsimuse ja ma olen ka varem polemiseerinud sellel teemal, et kui näiteks panna muusikaekspordi, ütleme, viis miljonit eurot kas meil oleks üldse seda kompetentsi, kas meil oleks nyyd agente, mänedžere, kes oskaksid midagi jätkusuutliku ja mõistliku sellega peale hakata. Et selles mõttes on väga oluline, et see koolitus ja nii-öelda seejärelkasv tuleb samal ajal peale kui teisest otsast reaalselt need toetused käivad? Põhiprobleem on praegu selles, et ei ole neid inimesi, kes tegeleks muusikutega. Ma ütleks, et see areng peab käima käsikäes, et on mõistlik toetada neid, kes on reaalselt ekspordi valmis ja teine asi ma just praegu vaatasin, kui esimest korda Eesti kultuurkapital hakkab välja andma mänedžeri artisti koos stipendiumit, mis on ka selgelt ekspordiorientatsiooniga, sest see plaan peab sisaldama väliskontserti, vähemalt siis kaks stipendiumi saame välja anda, vaatasin, et taotlusi 13 tulnud mõnes mõttes, see on see reaalne seis, meil on ja me peame, nagu sellest lähtume. Need toetused peaksid vastama sellele, et milline on reaalne valmidus. Praktilise muusikuna asjale vaadates siis kindlasti siin probleeme on minu jaoks selles mõttes, et igasugune eksport eeldab ka vastaspoole ehk see, kuhu eksporditakse valmisolekut seda vastu võtma. Et ega see nii lihtne kõik ei ole, et, et muudkui ekspordime, aga see on suure töö tulemus, et kuhugi meil õnnestub eksportida Ta Eesti muusikut. Ja siin käis meil Hollandist üks mänedžer ja, ja tema jutust siiski koorus ka väga palju välja, et niisugune muusiku, eesti muusiku esinemine välismaal just nagu eeldab ka teatud koostööd ikkagi, et miks siis välismaalane tahab, ta sooviks ka pakkuda midagi vastu meile. Nii et, et see ei ole puhtal kujul eksport, vaid see on vastastikune koostöö. Aga loomulikult, et oleme me ka maha jäänud teistest maadest, selles mõttes, et meid ei tunta nii palju, meie süsteemid ei ole veel üldse töös. Kõik see on käinud põlve otsast, aga ma leian, et on väga vajalik, et see saab süsteemsemalt paika pandud ja, ja selles mõttes kõik, mida siin eelpool rääkijad toonid, see on kõik väga tore. Mind siiski huvitab, et kas Eesti muusikutel on teada, see info on neil samas need võimalused ennast turundada välismaal. Ma arvan, et igal muusikul on omad väljundid, siis kas ta kuulub mingisse kollektiivi või on ta solistina dirigendina siin erinevat tasandit täiesti olemas ja ma ei oska kõigi eest öelda, ma arvan, et mingil määral on olemas väljendid, aga nüüd need uued süsteemid, ega nad nüüd täiesti ei ole veel rakendunud, et selles mõttes ei, ei saa ka eeldada rakendanud veel, et no praegu on selline koolituse ja, ja süsteemi paikapanemise ajajärk, see nagu ma ütlesin, minu meelest me oleme ju maas, mustama ilmast, lihtsalt me peame seda hakkama tasa tegema ja võib-olla kiirendatud korras isegi ennast tutvustama ennast nii-öelda pakkumatega intensiivselt. Kui ma selle projekti Tee seisukohalt veel kord räägin, siis see projekt on alles alanud tegelikult jaanuarist, nii et need on alles algused ja aasta pärast võin rääkida juba ka tulemustest. Mõned kuud tagasi toimus Tallinn Music Week ja suurelt käisid selle raames, kus sai ennast näidata 150 eesti artisti. Kas Sa said tulemusi olnud? Sellel on küll tulemusi olnud, et ma olin esimest korda just selle klassikalise muusika niinimetatud sihukesi organiseerijana ja ja jälgisin seda väga pingsalt ja samaaegselt olid seal ju kohal ka niinimetatud klassikalise muusikaagentuurid. Nad tihtipeale ei olegi enam nii selgelt fokusseerinud ennast klassikalise muusikaga, siiski neid oli oma 17, see oli muidugi väga väike arv võrreldes Tallinn Music viidi need igal juhul, me tahame seda klassikalise muusika kapasiteedi seal tõsta, et oleks rohkem. Aga üldiselt muidugi ja Eesti muusikutest tõesti, nagu hoopis teises kontekstis nad mängivad ikkagi noh, mängivad agentidele mänedžer mentidele jäi väga hea ka siis, kui on pärast läbirääkimised, siis olid väga erinevad huvid ja isiklikud huvid kohe kedagi tuua, aga siis tekkis küsimus, aga kellega ma nüüd edasi suhtlen, et kas teiega nii, et noh, ütleme see vahelüli on meil nagu puudu. Üks asi on muidugi see konkreetsed tulemused konkreetsel festivalil, teine asi olen juba aastaid suhelnud ka nii-öelda reaalselt maailma mastaabis edukate artistide mänedžeri agentidega ja nendel põhiseisukoht on see, et kontaktüritusi sa pead olema inimesega tuttav, sa pead kätt suruma, sa pead pildis olema. See on üldse eelduseks, et sinuga hakatakse rääkima tõsiselt võtma. Väga oluline aspekt muidugi on see, kuidas need interpreedid ja need mänedžeri siis ikkagi kui saavad, sest et noh, praegu see projekt, mis on algamas, on äärmiselt vajalik just seetõttu, et neid inimesi on olnud vähe. Aga kohe tekib järgmine küsimus, et ikkagi, kuidas need inimesed ja reaalselt pillimängijat siis, millest see koostöö, kuidas see välja kujuneb sest see on igal pool maailmas, teame ega iga muusik ei saagi omale mänedžer väga tahta. Samas Eestis võib märgata niisugust olukorda, et paar inimest, kes sellega tegelevad, on isegi võib-olla liiga ettevaatlikud. Lõppude lõpuks, kui seda muusikut või siis seda tegevust üldse ei saagi olla, mõnes mõttes peaks ikkagi soodustama jah, tõepoolest, et leida kõik need muusikud, kes on vähegi konkurentsivõimelised ja võib-olla isegi olla esialgsel etapil mitte liiga kriitilised, sellepärast et ka need mänedžeri, kes alustavad, ega nemad ei ole siis kahju tipp-professionaalid. Et ma saan aru, et me ei räägi ju niikuinii sellises tasandist, kus me siseneme kohe kontserdielu kõrgemasse staadiumisse ja parimatesse sarjudesse. Aga et see koostöö nii-öelda sellel algtasandil töötaks natuke paremini just interpreetide ja nende inimeste vahel, kes võiksid neid esindama hakata, nii et enda initsiatiiv on see kõige olulisem asi siinjuures ilmselt küll Mänedžeri kindlasti huvitavad kui edukas see muusika on iseenesest, kui, kui suur tema, see sihtgrupp, kuulajaskondonit ma tean, minul on ka päris mitu sellist pakkumist, et ma ise küll aktiivselt mänedžeri ei tegutse, aga esimese asjana, mis ma vaatan, kuidas sa, kuidas sinu materjalid on vormistatud, kas nad on atraktiivsed. Kas sul on olemas näidisvideod, fotod, korralik biograafia kui palju sinu videosid on vaadatud, et need on kõik sellised indikaatorid, mis muudab selle atraktiivseks mänedžeri jaoks. Ja on selge, et see koostöö saab toimida ainult juhul, kui vastastikku tuntakse sobivust ja valmidust koostööd teha. Kui on selline ühepoolne survestamine, siis see ei saa sisa kesta ja see on ka näiteks üks põhjus, miks ma ei usu igasugukesksete agentuuride loomisse. Teeme näiteks kuskile suurele Liidu juurde mingisuguse agentuuri sest seal peab olema ikkagi väga vahetu isiklik klapp selle mänedžeri artisti vahel ja nad peavad jagama üksteise maailmavaadet. Need sihid peavad olema läbi räägitud, konkreetsed meetodid. Et see on väga intiimne ja vahetu koostaja ja see huvi peab olema väga selgelt kahepoolne. Kui rääkida nüüd konkreetselt nendest rahastamistest ja programmidest, et kuidas toimub see rahade jaotamine, mis alustel näiteks valitakse välja, et see istatistan, võib esindada Eesti muusikat välismaal ja talle eraldatakse see ja teine, mitte. Kui me vaatame üldse reaalselt, kus need rahad saadaval on, siis olen teinud katset EAS-iga, siiani pole see õnnestunud, aga väga lihtne probleem on selles, et me konkureerime seal võrdsetel alustel kõigi teiste valdkondadega ja nii-öelda seda käibe, kasumi suhet ja kõike seda on ikkagi teistes valdkondades palju lihtsam näidata. Ja sellepärast, kui me vaatame, kus on olemas reaalsed rahad, muusikaekspordi jooksis, noh ühe näitena ongi see nii-öelda Eesti muusika eksport, mis vahendab siis autorite ühingu raha nii-öelda eksport tegevuste käivitamiseks ja sinna siis sellel aastal oli kaasatud kuus komisjonilt liiget ja püüdsime selle kokku panna võimalikult laiapõhjaliselt, et seal oli nii klassika, folgipopi, roki esindajaid ja minu meelest need otsused said tehtud üsna mõistlikud taotluste ja nende projektide tasemevahe joonistas üsna selgelt ikkagi välja. Toimus arutlus selliste kvaliteeti üle, siis. Ja mida tähendab hindasime mitte üksikkontserti välisriigis, vaid süstemaatilist ekspordiplaani olemasolu, et kas inimesel on ikkagi pikemad sihid seatud, kas seal meeskonnas on olemas kompetents, kes reaalselt suudab rahvusvaheliselt ajada ja loomulikult ei saa üle ümber, et kõige alus on ikkagi see kvaliteetne, huvitav muusikaline produkt. Et igasugune tagasiside nendest toimingutest on ikkagi väga-väga oluline, et saaks teha järeldusi, mis toimis, mis ei toiminud, kuidas edasi minna, et tõesti, nagu olla selles ringis sees, mitte rääkida, et oleme väga head, aga, aga ei ole nii, et kui sa seal ringis sees oled, siis ka muusik ise areneb ja ta oskab ka enda teed leida. Ega kõik ei ole tippinterpreedid ja võimalusi on väga palju, sest muusikaturg on ju väga laialdane, aga nüüd ikkagi Imbi Tarum, Henry-David Varema muusikat. Gutena, kas teil on tunne, et teil on võimalus minna välismaale esinema, pakkuda ennast turustada ennast? Ma nii üldisemalt võib-olla ütleksin, et tõesti, kui nüüd luua mingid agentuur või agentuurid, siis need peaksid olema hästi ennast välja reklaaminud. Nii et tõesti igal muusik. Mul oleks tahtmine, et ma lähen sinna nüüd pakkuma ennast ja, ja sinna, et neid võimalusi oleks olemas. Minul on väike kogemus alles lühiajaline erkmuusikuga ja ma pean ütlema, et välismaale ma ei ole veel selle kaudu saanud, aga küll Eestisse nüüd kontserte, nii et see on kindlasti pikaajaline ja vaevarikas ettevõtmine, niisugune agentuuri kaudu just ennast väljaspoole tutvustada. Aga ma kujutan ette, et kui üks tugev agentuur ennast jah, just nimelt kõikidele muusikutele tuttavaks teeb ja ootab hinnapakkumisi, siis see võiks toimima hakata küll. Ütleme näiteks mina isiklikult olen olnud ju väga palju aastaid keelpillikvarteti koosseisus Saksamaal ühe tippagentuuri nimekirjas, hetkel seda enam ei tee, kuid loomulikult see pilt, mis avaneb seatav, hoopis teine, sest see agentuuri funktsioon on sisuliselt võtta vastu valimata kontserdikorraldajate telefonikõnesid ja siis jah, et tõepoolest meil on need artistid, need artistid ja Eesti puhul on see teistpidi, et iga agentuuriga mänedžer peab ennast veel rohkem tõestama veel sama palju kui see muusik, sellepärast et teda ei tunta ja tema võib-olla kõige parem Parema tahtmisega tehtud töö võib ikkagi lõppeda nulliga, et ei ole ühtegi kontserti mitte kellelegi. Et me peame olema väga realistlikud selles osas, aga samas see tegevus, mis nüüd hakkab toimuma, mis areneb kui me seda ka ei teeks, siis poleks üldse mitte midagi. Nii et ma näen selles siiski väga suurt potentsiaali. No see jutt ei ole uudis, aga me peame ikkagi möönma fakti, et Eesti turg on väike ja ka muusikahuvi muusika vastu ja potentsiaalsed kuulajaid on palju rohkem veel kui kontserte me teeme aga ikkagi eesti muusikat. Peab suunduma välismaale, tähendab, me peame nägema ennast Euroopa kontekstis kogu maailma kontekstis ja siis ka Eestis loomulikult pakkuma inimestele muusikat. Kui palju on siis praegu reaalselt neid tegutsevaid mänedžeri agente, kes süsteemselt tegutsevad muusikutega saab välja tuua need? Edukamad saab välja tuua kahe käe sõrmedel aga neid, kes tegutsevad seal valdkonnas, neid on võib-olla paarkümmend. Isegi iga kollektiiv võiks lugeda nagu väikseks mõneks momendiks kes käib ja organiseerib endale ise välismaal kontsert. Tegelikult seniajani enamus Eesti muusikud ennast ise tutvustanud, nii et võib ju ka kõiki neidki ka mõnes mõttes mõnes näiteks pidama, et me võib-olla praegu isegi lähmegi natuke liiale, kui me hakkame ütlema, et igal muusikal on oma mänedžeri kõrvale, et senisel olnud ühes isikus, kuid selge on see, et hea lahendus, sest ütleme, enamustel muusikutel ei ole võib-olla neid organisatoorseid andeid, et seda teha ja teiseks võtab ka ikkagi tohutu ajaressursi, mis tegelikult peaks minema harjutamisse, mitte paberite tegemisse. Mida nüüd toob lähitulevik, Eesti muusika ekspordi vallas muusikapoliitikale arengusuunad aastani 2020 väljatöötamine praegu ju käib ja siis arenduskeskuse funktsioon oli tõesti taha miski loomemajanduse välissuhtluse ekspordis alased suunad. Nii et eks me oleme neid samu teemasi siin kalaga jõuliselt käsitlenud ja eesmärk on ikkagi professionaal, naalse korraliku muusikaekspordiagentuuri väljatöötamine, kus igaühel oleks oma koht. Tähendab, üks nihe, mida siin selgelt näha võib, on see toimub nagu nihe ettevõtluse suunas ja seal on ekspordi seisukohalt ikkagi väga oluline asi. Muusika õpib positsioneerima ennast turule, ta õpib nägema ennast, et ta ei konkureeri mitte ainult Eestis, vaid Baltikumis, Põhjamaadega, Euroopa kontekstis ja kuidas selles konkurentsis ellu jääda? See tundub võib-olla nii-öelda muusikutele mõnikord hirmutav ja kõik sellised sõnad nagu majanduseksport, teenus, toode, aga kui me nüüd tõesti suudame selle arengusuuna reaalselt nagu käima lükata, mis seal on sõnastatud, pole suuremas pildis oluline asi ongi, et teha muusikute jooks võib-olla kuidagi kodusemaks kohalikele ettevõtlus ei ole mingi hirmutav ja kauge asi vaid see on elementaarne eksisteerimisvorm, kui me positsioneerimine ennast muusikaturule ja siin ei ole midagi hirmsat. Muidugi muusika seisukohalt võin öelda tõesti, kogu see EAS-i terminoloogia, kuidas käsitletakse väga lihtsaid ja loomulikke asju, on tegelikult muusikale ja väga vastu võtmata, nii et meil on siin ekspordi selles strateegias ka sees, et muusikud tahaksid just väga osaleda nende strateegiate väljatöötamises, et oleksime selles protsessis juba eelnevalt, me oskame enda huvisid paremini väljendada ja kogu see ettevõtluse temaatika tuleb ka muusikavaldkonnale märksa ligemale. Eks loomemajanduses on igal juhul eesti muusikali muusikutel parem olla ikkagi ringis sees, mitte väljas. Veel tuleksin selle juurde, et miks just nimelt see ettevõtlus või miks see on oluline, et kui ettevõte rajab oma tegevuse nii-öelda õigetele alustele otsast peale, siis see ei saa olla rajatud nagu toetustele. Ja sellepärast minu meelest on just oluline nagu ettevõtlik mõtlemine, et toetused ütleme Kulkast või sellest või teisest programmist on just nii-öelda lisada boonus või mingisugune lisavõimalus selleks, et oma asja ikkagi nagu müüa. Kui sa rajada oma ettevõte algusest peale õigetele alustele, siis sa mõtled sellele, mida see siis õieti müüd, kuhu ja kellele ja kuidas ja siis need nii-öelda lisatoetused on ainult sinna boonuseks juurde. Imbi Tarum, Henry-David Varema, kuidas teie suhtute sellesse muusikuna, et lisaks oma interpretatsioonitegevusele teatega ettevõtlusega tegelema? Noh, paratamatult see tungib aina rohkem täna palju sisse, et sa pead nagu sind lükka Mart ütles, et valmistama ette mingeid materjale, Tseeveesid soovitavalt videosid, peaasi et tasapisi ta tuleb. Aga loomulikult sihukse muusikuna on see natuke võõra salaja mingi väike tõrge on kahtlemata sees ja siin on kindlasti ka muusikaakadeemial suur osa, et noored hakkaksid lihtsalt sellega rohkem harjuma, et see kuulub nende iga väljuja. Nii ta on. Aitäh täna stuudiosse tulemast. Marje Lohuaru, Juka, Mart Kõlar, Imbi Tarum ja Henry-David Varema. Kokkuvõtteks võib öelda, et pikk tee, see on juba käidud, kuid sama pikk on veel ees. Palju jõudu teile, aitäh. Tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Tiiule Evald nelevastentsenud Tiia järgia, Igor Karsnek helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karin kopra. Loominguline vaade nagu muinasjutust välja võetud Admen heliga ja.