Kino kinosaade filmidest, filmikunstist. Tere, head saate kino kinokuule. Klassikaraadios on täna külas filmi režissöör Margit lillak, kes kõneleb nii oma filmide eest kui ka uuest dokumentaalfilmist 40 pluss kaks nädalat. Tõnu Karjatse kommentaar häirib Madli dokumentaalfilmi saarte värvid ning Tiina Savi tutvustab kino Sõprus kevadisi programme. Trieri filmid linastuvad programmis suur rügimine ja harilik hullumeelsus algamas Hispaania filmide nädal ja samuti tutvustab Tiina Savi just filmide programmi. Ning Tallinnas esilinastus 26. aprillil poliitiline dokumentaalfilm armud jäänud armud tulnud millest kõnelebki lähemalt. Filmirežissöör Tõnu Virve ja saate alguses ka üks tore uudis. Nimelt küsisime klassikaraadiokuulajatelt, keda nad peavad Eesti filmi sajandi parimaks muusika loojaks ja selgus, et asjatundlik kuulaja eelistab Sven Grünbergi filmimuusikat. Ja siingi Saaki olemise lauluke leiutajateküla Lotte filmimuusikast, mille on kirjutanud Sven Grünberg ja siin laulab Liisi Koikson. Ja mida ei ole, mida pole netti linnalt vale? Tule ole. 10. mail esilinastus kinos Sõprus Margit lillaku humoorika alatooniga dokumentaalfilm, mis kandis pealkirja 40 pluss kaks nädalat. Ja see film uurib, kuidas tänapäeva naised suhtuvad sünnitamisse, milliste valikute vahel nad otsused peavad langetama. Millest tuleneb, et turvalise haigla sünnituse asemel otsustatakse üha enam kodusünnituse kasuks ja klassikaraadio stuudios ongi täna filmirezis remargid lillaces kõneleb oma teest filmimaailma ning seejärel ka pikemalt dokumentaalfilmist 40 pluss kaks nädalat. Küsin hoopis kunstiakadeemias stsenograafia, et aga siis me olime esimene kursus, kes hakkas animatsiooniga nagu kursuseid saamaselt Riho Undi nukufilmi kaudu. Ja siis ma sattusin sealt kunstiakadeemiast, Vicron aga multifilmi tegema ja siis me tegime mõned nagu hakkas animatsiooni teema huvitama, siis me tegime mõned lastefilmid, pambu Peedu ja nina Esselised eelkooliealistele, aga siis sealt ja siis ma läksin Londonisse õppima. Sain selle Džiberingi stipendiumi, läksin õppima stsenaristika dokis, tahtsin minna animatsiooni, aga kuidagi juhtus nii, et et sattusin stsenaristika kursusele, et noh, sellest on tegelikult väga palju abi halda dokumentalistikast ka. Ja siis ma tulin tagasi Eestisse, siis ma sattusin kuidagi Al-filme otsapidi mingite filmide juurde võib-olla ja, ja siis mul tekkis endal huvi, et proovida dokfilme teha ja millegipärast siis esimese filmi ma tegin Sandra Jõgevast. Noh, mul on nagu sattunud sellist loomeinimeste portreefilmid, Sandra Jõgevas tegin Aruslanga. Siis tegin sellisest räppariste luuletust nagu beebilõust ja pastakast, kes kõik on siis sellised loomingulised inimesed. Nüüd võtsin ette sellise täispika, siis iseendast kiusanud nii teistsugune teemad Eestis dokumentalistika maastikul väga sedasorti silmi nagu pole tehtud või tehteriti tekkiski parem mõte teha sellest kodusünnituse liikumisest seal nii-öelda metsa poole inimestest, et et kogu see taust ja no sellist rohkem nagu ütleme, uurivat dokumentaali oli mul plaanis teha kunagi varem, aga. Ma olen kunagi noh, see kuidagi lükkus ja siis, kui ma ise last ootama, siis tundus, et, et nüüd on siis nagu see õige hetk ennast kokku võtma, seda nagu hakkama uurima tegema, aga ma alguses ei mõelnud seda nii täpselt läbi, et ma ise olen seal peategelane vä. Et see on pigem ikkagi üsna ebamugav positsioon. Kui sa ise oled filmitegija, noh, et eriti veel Eestis, kus igasuguseid noh, inimestel siiski, et see nii väike ühiskond ja siis, kui sa paned ennast niimoodi avalikult suurele ekraanile, võib olla ebamugav, et ületada endas need sellised tabud või hirmud või et ma julgen nagu olla loomulik, mitte häbeneda seda noh, et kui ma olen naeruväärne või noh, et mitte ka endale karta naerda selles mõttes, et see on päris suur väljakutse, nagu, et palju lihtsam on teisi niimoodi emotsionaalselt ekspluateerida. Kui iseennast, nagu paljastada homo nõrkustes kus sa käisid seal esilinastusel, siis noh, ma olin küll päris üllatunud, et see nii naljakas komöödia on, et päris kõvasti ikkagi naerdi, et see oleneb ka, mis atmosfääris sa vaatad seda filmi, vaatad üksinda kodus seda filmi, võib-olla see siis niimodi laginal naerad, sellepärast soovitakski kinno minna seda vaatama, et see sihuke sünergia, mis tekib saalis, et kui kuidagi naerupall, pisarad läbi naeru, et selles mõttes see nagu väga hästi toimis, et ma olin hämmastunud seal esilinastusel kui emotsionaalselt inimesed reageerisid sellele, et siiski nagu tasus ennast ära ja ma arvan, et julgeda iseenda üle naerda. See oli asja üks pool, aga teisalt sa oled suutnud. Kraanile meelitada inimesed, kes ka väga selgelt ütlevad, et vähemalt üks neist, et tõepoolest see tema tegevus, ma pean silmas siin kodusünnituse juures aitavad ämmaemandat, et tema tegevus on. Piiri peal seadusega reguleerimata, et kuidas nad olid nõus rääkima, kuna see ämmaemand on Ingrid, kaugele staažikas ämmaemand on töötanud ju haiglates eelnevalt, et tema jaoks on see niisugune südameasi, et valutab südant naiste pärast, kellele tehakse nagu liiget. Et see on ilmselt tema elu missioon või elutöö, et et nagu avada silmi selles mõttes, et, et see asi ei vea nii raske ja halb olema, nagu paljudel naistel on suhteliselt ebameeldivad kogemused haigla sünnitusega seoses, et ma arvan, et siis tal ei ole nagu midagi häbeneda või karta, et see ongi nagu see tema tee, mida ta on valinud ka nagu siiralt avab seda ja selles mõttes, et tal on ka kredi bilite, eriti, kuna tal on nii pikk taas sellel alal kogemus, et väga raske on temaga nagu vaielda, et on kõike siin elus näinud, mis sellesse sünnitusse puutub, ma arvan, filmis on jäädvustatud ka kodus sünnitamise hetk. Et see on väga võimas, see, seda oli väga raske seda inimest leida, kes Eesti tingimustes oleks nõus ennast niimoodi nagu mitte paljastama, aga sellise asjaga nõus, et noh, ameeriklased on palju tantse, sünnitusteemalisi filme, orgasmid, Porscus sünnitavad kümned naised, eks ole, nende jaoks ei ole probleem, sest et Ameerika ühiskond on kuidagi nii harjunud sellega, et kõike see niimodi, kraanil olemine, pääsemine ja meedia, televisioon elu osa, et et, et inimesed ei häbene seda, et aga Eesti ühiskond on nii väike, et, et ikkagi väga raske on leida kedagi, kellel ei ole mingit tohutut reservitsioone ja hirme, et mis temast pärast seda arvatakse, sest sellega ikkagi kodusünnitusega kindla peale kaasneb enamus inimeste hukkamõistja ühiskonna poolt, et seda nüüd näidanudki, et kõik need kommentaariumid, mis on lahti lahvatanud pärast seda noh, nii-öelda meediakajastusi, et ikkagi ütleme 95 protsenti inimestest arvab, et tegu on siiski hullumeelsete ka. Aga noh, need on inimesed, kes pole seda filmi näinud, et selle pärast, nagu ma tegingi selle filmi, et võiks nagu avada neid tagamaid, mitte lihtsalt lahmida inimesi tembeldada kuidagi hulludeks, sest tegelikult enamus nendest naistest on kindlasti keskmisest intelligentsemad ja nad on väga hästi selle asja enda jaoks läbi mõelnud ja läbi tunnetanud, et see ei ole nagu tõesti ma seal naisele väga tänulik ja samuti selle ämmaemandale, et ikkagi ootasin päris kaua aega, et leida see inimene, kes oleks nõus. Ja huvitav on ka see, et paljudel seal filmi tegelastel olid nagu probleem WWW küsimusi pärast, et kuidas ma neid ikkagi täpselt seal näitan ja mida nad ikkagi ütlevad ja mida mina nende kohta ütelda, siis tema isegi tahtnud filmi näha ennem et ta ütles, et tuleb, vaatab kinos ja ta oli nagu väga rahul, sellega ta absoluutselt ei häbene oma valikuid. Kus ma leian, et, et kui sa oled valinud selle, siis sa nagu seisad selle eest või sa ei pea seda varjama vä? Jah, et millised kommentaarid pärast filmi valdavalturid positiivsusest muidugi esilinastuse publik on alati ütleme kallutatud kasuks, sest et need on inimesed, kes on selle teemaga nagu elavadki selle teema sees kogu aeg ja neid huvitab see kõige rohkem maailmas siis väga positiivsed. Mis sa arvad, miks Eesti ühiskonnas on selline tauni suhtumine nagu kodusünnitusi suhteliselt ja eks on, mingis mõttes on nagu see nõuka taak, et siiski see süsteemi orjus pimesi nagu süsteemi usaldamine on nagu inimestesse nii sisse kodeeritud, et ja kuidagi ka nõukogude ajast on ilmselt külge jäänud see, et see on siiski noh, nagu peab kõik olema kontrollitud ja et see on ohtlik ja seal noh ühesõnaga, et, et see nii-öelda aktiivselt juhitud ütles olema, et siis on nagu turvaline, et ma ei tea, miks, miks need masinad ja see süsteem nagu osadele inimestele tähendab seda turvalisust, et ma arvan ise, et see on paras illusioone ja tegelikult on tekkinud see ongi nagu omamoodi siukene fundamentaalne, vastupanu liikumine mingis mõttes, et on tekkinud kriitiline mass inimesi, kes üleüldse aga kahtlema selles nii-öelda progressi mõistlikkusesse tööstusrevolutsiooni mõttes, et et seal noh, nagu see ei ole enam kõigi jaoks iseenesestmõistetav, et kiiremini, kaugemale kõrgemale ja tarbida, rohkem toota, rohkem on see kõige parem viis siin maa peal edasi elada, et seal nagu ei ole eriti jätkusuutlik. Et neid inimesi on lihtsalt väga palju tekkinud, aga noh, Eestis on ka väga palju selles mõttes ma ei tea, miks on üldse vaja kedagi teist tungivalt arvustada või teiste valikuid, et selles mõttes, et see on kummaline jah, kõik see internetikommentaarium, miks inimestel on nii suur kihk kedagi kuidagi rumalaks tembeldada ja materdada anonüümselt, et mis see neile annab, ma ei tea, kui nad ei ole enamuse materdavaid kommentaare muidugi inimestelt 100 protsenti nendelt, kes ei ole silmi läinud lihtsalt tema suhtes abstraktselt kindlasti oma seisukoht afišeerida, et ma ei tea, miks see vajalik on. Ühtepidi on see küll, eks sellised intervjuud ja sedapidi sõiduk dokumentaalfilm, aga seal on ka üks väga toredasti läbi lavastatud stseen pärast seda, kui Peeter Liiv on kirjeldanud, kuidas tema näeb, kuidas see sünnitamine toimib nagu lapse jaoks erinevad etapid. Ma ei tahtnud, et see film nüüd jääks nii nagu ütleme, kahemõõtmeliseks käsitleksid ainult see sünnitus versus haigla sees, et see oleks nagu tobe või et kui juba sellest teemast teha täispikk film, et siis mina nagu vaadata sinna sügavamale, et selle ümber on nii palju igasuguseid teooriaid ja praktikaid ja liikumisja, üks nendest on siis vabastav hingamine, teine see transpersonaalne psühholoogia, et kogu see New Eisi deemon ja noh, väga palju väga palju infot on ka sealtpoolt selle sünnikohta, et mulle tundus see ka nagu huvitav, et et just nimelt avada nagu nii-öelda tavainimeste silmi, et et see võib olla omab mingit tähtsust, mismoodi me see ilme siseneme, et võib-olla see muudab isegi ühiskonda, et kui see kõik käiks palju rahumeelsemad rahulikumalt, siis sünniks hoopis teistsugused inimesed kasvaks üles täiesti teistsugused inimesed teistsuguste taasmustritega käitumiseks terveks eluks, mida siis Stanislaw krohv väidab, mida sa, Peeter Liiv tutvustab ja teine on see vabastav hingamine, kus sa siis lähed nende regressiooni oma sünnihetke tagasi, et siis sa saad, kui sul on sealt mingeid negatiivseid emotsioone, saad need nagu ümber programmeerida, et sa saad oma elu nii-öelda parandada ja siis on seal igasugust mingit kvanthääle ei jõudnud proovida kvanthäälestuse mingid sellised praktikat ka, kus sa saad oma neid baasmustreid muuta, et kui sa tunned, et sa käitud läbi elu, et sul on mingid kuidagi orjalikud või ohvrilikud, mingit käitumismustrit, siis võid minna sinna regressioon ja näha, et need on kuskilt sealt sünnihetkest suga kaasa tulnud. Et see oli tema teooria, siis sa saad seda nagu muuta, kui sa seda endale teadvustad. Selleks sa pead minema sellisesse ülimas lõdvestumis nagu muutunud teadvuse seisundisse, et sa saaksid neid mustreid nii-öelda ümber keerata enda kasuks parendada nende afirmatsioonide kaudu, et siis terapeut nagu sisendab sulle nagu hüpnoosilaadne asi, võib-olla ma kujutan ette, et see teema huvitab kõige rohkem naisi, aga elu on juba näidanud, aga esilinastuselt selgus, et see teema pakub samamoodi huvi ka meestele. Et kas see oli sinu jaoks enda jaoks ka üllatus? Oli ikka jah, sest et eks siin oli igasuguseid erinevaid kõhklusi, vaidlus, et kuivõrd nishi teemas on, ei ole, aga nüüd on ikkagi selgunud, et oleneb, kuidas filmi teha, et, et see on ikkagi väga universaalne eluline teema, millest täna sain, olen saanud paar kirjameestelt, kellel pole noortelt meestelt, kes, kes tundsid lihtsalt huvi ja tulid esilinastusel, et mingid filmiinimesed, noored. Et Nende jaoks oli see nagu väga huvitav ja silmi avav, et väga palju hirme sellel teemal nagu elimineeris või selles mõttes on see väga huvitav, et just vestelda on tulnud selline vastukaja ja siis üks mees ütles, et see on nagu kodustel teemadel isi räider. See on päris hea. Metafor räägi palun nendest inimestest, kes aitasid seal selle filmitäheks siis, kes vaid kaamera tagakaamera taga oli Ulvi Tiit alguses, kes on tegelikult fotograaf ja noh, ma, ma nagu ei tahtnud võtta sellist, et mingit väga head operaatorit, professionaalset, kes on väga hõivatud ja ei saa kogu aeg tulla ja kes on noh nagu ütleme, liiga professionaalne tase, ma ei saa niimoodi kodus filmida, et mul oli seal igasuguseid veidraid asju tegelikult filmida intiimseid, et siis oli nagu lihtsam, kui see oli oma sõber, siis ma ise filmisin ka mees filmis ma ise filmis on muidugi väga palju neid teisi tegelasi ja siis lõpus veel Liina Trishkina aitas, mul ka on siis üles võtta ja temaga Monteeris selle filmiga, kus minu mul pikk paus oli, et lapse sündi, siis ma ei tea, 10 kuud hiljem hakkasime monteerima alles, et Montaažis ikka olime koos monteerija, aga eks me kahekesi läbi närisime sellest materjalist osa asju sai veel juurde filmitud ja selline noh, teistmoodi protsess oli, et mingeid asju, mis olid puudu, kuidagi juurde. Ei noh, seesama Peeter liivali hiljem tehtud näiteks, sest ma kuulsin tema saadet selle kohta soni. Tundus, et läheb kokku, kas aitas kuidagi selle filmi tegemine aitas sul endal ka kuidagi sünnitamiseks valmistuda, no eks ta ühtepidi aitusega, teistpidi ta muidugi tohutult segas, et niikuinii ja nii see esimene korda nii stressirohke ja et see just see, et sa ei tea, mis tuleb, et see tekitab sellepärast et sul ei ole nagu seda kogemust, et see tekitab niigisus, sellist ärevust ja kõikvõimalikes hirmutavad pinnal, aga siis filmimine tekitas veel lisastress ja siis ma pidin kogu aeg mõtlema, et mul on seda vaja üles võtta, selle jäädvustama. Et eks oli tülikas ja mingis mõttes laupäev dokumentalistika ongi selline, et filmimise protsess ise ju muudab ka elu niipalju, et tihtipeale küsitaksegi, et on ikka päris dokumentaalne dokument, see nii-öelda ainult jälgiv dokumentalistika, et selles mõttes ma ikkagi igal juhul igasugune filmimise protsess ise muudab elu nii palju, et inimesed teevad mingeid asju, mida muidu ei teeks, kui neid filmitakse iseennast filmiks. Need on nagu nagu osa minu elust, et see lihtsalt on osa sellest protsessist muudab tegelikult väga palju nende asjade käiku maksta, muidu kõik teisiti läinud. Palju rahulikumalt. See muusika oli minu meelest ka väga õnnestunult valitud, et kas sa lihtsalt näitab sinu enda isiklik muusikalist maitset. Ma ise valisingi jah, nad läinud, ma küll plaanisin tutta heliloojaga, siis ma hakkasin proovima ja tundus, et noh, et ma kuidagi ise, kui nad on selline isiklik sisse, siis tundus, et me ikkagi ise kuidagi kõige paremini adunud, mis meeleolu mul olid ja et tõeliselt eesti muusika siis kõrilaul ei ole väga palju muusikat tegelikult, et see kuidagi tulis sujuvat viimasel ajal ma olen teinud intervjuusid filmitegijatega, kelle dokumentaalfilmid on välja tulnud, nendest on väga paljud mulle endalegi tegelikult üllatuseks. Naisterahvad, kas see mujal maailmas on samamoodi, naistel on hoopis teistsugune nägemine asjadele ja noh, ma arvan, et kuigi see kõlab võib-olla ma ei tea Ei kõla kõige paremini, aga naised mingis mõttes on ikkagi empaatilisemad teiste suhtes ja need on nagu lähtuvalt siuksest empiirilist kogemusest, et alati tahad kõiki, võrreldes enda kogemusega nagu kuidagi oskavad võib-olla rohkem kaasa tunda oma tegelastele ka selles mõttes kaasa elada ja kaasa tunda. Ja, ja ilmselt mingis mõttes ma kahtlustan, et ka inimesed avanevad naistele kergemini paremini. Dokumentalistika puhul on üsna nagu määrav, milline on sinu enda viimase aja filmielamus? Ma käisin Doc Bondil, neid tokke käisin muidugi vaatamas, seal olid väga head dokid, olid, et selles mõttes väga tänuväärne ettevõtmine, et mul pole endal aega kuskile välismaale sõita, praegust Käia neid tokke vaatamas, et nad ei jõua üldse siia, et seal olid väga häid, väga häid filme, oli üks, oli see, Lõuna-Korea on pime ja kurttumm mees oli, see oli tegelikult selle talve kõige suurem kehaelamus, oli see film, seal levelaid, film seal tockmannil, praegusel on nüüd üks silm selja taga ja ma ei tea, kas sul on plaanis minna seda kuskile festivaliga tutvustama? Jah, meil on siin mõned levi plaanid, et, et on üks levitaja, kes kes arvas, et seal võib-olla rahvusvahelist potentsiaali, et seda müüa kuskil telekanalil festivalil järjega. Proovime muidugi. Klassikaraadio stuudios rääkis oma uuest dokumentaalfilmist 40 pluss kaks nädalat. Filmirežissöör Margit lillak. Ma arvan, et me oleme praegu uhke olla muugalane, et ma mäletan, et olid ajad, kui lugu oli kõigile teada, selline kauge maakoht ja vaevalt sealt sai midagi tulla. Aga nüüd nüüd aastatega on see muutunud selliseks nagu popiks. Lääne muusikadokumentaalsaarte värvid pole mitte ainult film muusikast, ehkki muusikat on filmis väga palju. Kolm muusikut Villu Veski Muhu saarelt, Heivar Balztotiir Fääri saartelt ja Barak pöördlevi Havailt jagavad oma täitsa sellest mida tähendab rahvusvahelise mainega muusikule side kodukandiga antud juhul väikesaartega. Kauneid looduspilte muusikat täis. Film püüab leida ühist Juhanud kolme vägagi erineva muusikutöödes ja maailma nägemises. Raamiks on ühised ülesastumised Havaile muhul. Rein Kotov. Kaameratöö abil juhitakse vaataja tähelepanu mitte niivõrd konkreetsele muusikule või muusikapeole, vaid pigem saarte looduse ilule. Kõige vähem näeme küll kahjuks avaid, kuuleme seal see rastapatsidega tegelasena. Seevastu saab rohkem nautida fääri saarte ja Muhu looduse võlu ning kuulda Villu Veski saksofon ja Aivari laulutunni aja pikkune meelelahutuslikus võtmes. Portreefilm viitab ka pärimusmuusika edasikandumise edasiandmise teemale. Kaunis on Neymar Balztotri lauldud ballaad Fääri saared maastiku taustal, mis säilitab tänapäevavõtlikkusega vastuolus oleva ajatu tempo. Villu Veski läheneb pärimusmuusikale seevastu teisiti. Muhu meesti vanale pulmalaule seab ta moodsalt pulksuva rütmiseade kohandades regilaulu lounge'i muusikaks, sätendavatele džässiklubidele barakk, pöörlevi lauldud lugudes kajab vastu hoopis teistsugusest temperemendiste traditsioonist kantud helide maailm nägu, seda tuntakse ka näiteks Jamaica muusikast. Madli Lääne ei suru režissöörina siinkohal peale oma vaatepunkti. Ilmselgelt pole värvitsee film, mis küsiks, mis siis muutub ja mis säilib pärimusmuusikas kui sellele anda kast jazzitöötlusi või mõni muu vorm. Saarte värvid ainult viitab neile teemadele, mille lahtimõtestamine on praeguse muusikalise infokülluse kaubastamise müraajastul muutumas üha olulisemaks. Saarte värvide aluseks ongi kontrastid, seda markeerivad lumised kaadrid muhust koos tunnustatud saksofonist peab päeva alustama lume rookimisega ja teisalt pilt kuumast vahist, kus päikesevarjus poksib piipu. Heatu elukunstnik domineerivad siiski Põhjamaad ei verbaalset autil koos Villu Veskiga. Samas on nende suhtumised muusikasse erinevad ja seda ta film ka välja. Kui Evorile on muusikat pääsetee nii-öelda paremasse maailma siis Villu Veski näeb Chelikus improvisatsiooni sama kuuluvuse ja identiteedi kinnitamise moodust. Ühiseks jooneks on neile kinnihoidmine oma juurtest, olgu see siis popp. Film ei saa siinjuures mööda ka Muhu jazzi festivali Juu jääb, mis on saanud omaette iga-aastaseks turismisihtkohaks suvises Eestis. Villu veskile on see tema algatatud festival, aga samuti üks viis, kuidas näidata oma sidet kodukohaga ja tuua moodsate aegade suurlinnade tõtlikud rütmid hoopis teise keskkonda. Filmile annab ju jääb ühe ülesehituse kohalt olulise tugipunkti viies kokku, selles üles astuvad muusikud. Madi lääne muusikadokk sobib kindlasti populaarsete džässifestivalide, Jazzkaare ja jõujää austajaskonnale ning võib-olla annab see innustust ka neile, kes soovivad elavdada oma kodukoha kultuurielu. Madin Lääne dokumentaalfilmi saarte värvid, kommenteeris Tõnu Karjatse. Kino Sõprus ja teater no 99 teevad ühe vahva projektiga koostööd ja nüüd ongi siin klassikaraadio stuudios sellast kõigest rääkimas Tiina Savi, Kinos Sõprus projekt ime Suurügimine, harilik hullumeelsus. Et pealkiri ise on juba küllaltki intrigeeriv ja ka mõnevõrra humoorikas. Mis sellise pealkirja all siis tegelikult aset leiab? Selle pealkirja all toovad siis sõprus ja no teater kinno ja teatrisse keeruliste inimeste maised ihad, ehk siis noos esietendub juba homme. Lauri Lagle tükk suur jõgimine, mis põhineb Marcofferreri samanimelisel filmil ja Kinos Sõprus, saab näha sedasama filmi pluss Ferrari teist suurepärast teost. Harilik hullumeelsus ehk teilsovhoosionäri Mäednes. Alates 22.-st maist kumbagi filmi on siis kaks seanssi ja 28. mail järgneb suur jõgimine seansile selline avalik arutelu filmi ja igasugumaiste ihade teemal. Tegemist on jah, filmiklassikaga ja filmide autor on üks hästi omapärane Itaalia režissöör Marco Ferreira kes kunagi alustas oma karjääri alkoholifirma müügiagendina ja see kuidagi kandis läbi terve tema elu, et et ka kõik tema filmid on sellised alkoholist natukene läbi imbunud. Tegelikult, mis tema huvitavaks tegi, on see, et on äärmiselt ühiskonnakriitiline aga seda kuidagi soojal ja, ja satiirilisel moel. Filmid, mis me siis näitame, suur hõgimine. Sel ajal, kui see välja tuli, kanni filmifestivalil, siis tekitas palju poleemikat, sellepärast et tegemist on ikka üsna šokeeriva teosega, kus siis neli sõpra otsustavad ennast surnuks süüa ja kutsuvad nii-öelda appi siis sellised volüümikad, prostituudid ja ühe õpetaja Anna ja sõna otseses mõttes surnuks ennast süüakse ja siis suure uhked praed ja tordid, mitmekihilised, sellised pulmatordid vahelduvad siis ohjeldamatu seksi ja seda kõike on filmis kujutatud nii ehedalt, et jääbki mulje, et nad tõepoolest ennast surnuks seid. Aga samas on kõik need peategelased, keda kehastavad kusjuures omaaegsed superstaarid nagu Marcello Mostrianni niivõrd elegantselt selle välja mänginud, et ja see film ei mõju nagu liiga grotesksed sellele, mis tähendab harilik hullumeelsus. Võib-olla oskaks Charles Bukowski vastata, kes on selleteemalise raamatu kirjutanud ja see raamat ja Bukowski isik on siis olnud inspiratsiooniks Markofereeri harilik hullumeelsus filmi loomisel. Bukowski teadupärast oli nii-öelda kurikuulus Ameerika poeet, kes armastas kirjutada seksist ja lodevatest elukommetest kes seikles Ameerika filmitööstuse ja, ja kirjandusringkonna kõrgkihtides oma nii-öelda kehvadest elukommetest hoolimata. Ja see film siis viib meid Los Angelese urgastesse sõna otseses mõttes, kus siis peategelane võimalikult palju alkoholi endasse kummutab ja ekraanilt lipsavad läbi äärmiselt huvitavat tegelased, palju prostituute loomulikult. Ja ka väike armulugu äärmiselt destruktiivse lõbutüdrukuga, keda kehastab siis ornella mutti. Ornella mutit ei ole vist ammu kinoekraanidel siin näha saanud, nii et tulge vaatama. Tegelikult need maised ihad, millest need filmid räägivad, et on ju kõigil olemas nendes filmides ja selles etenduses on need lihtsalt äärmusteni viidud. Ja võib-olla me tahame omalt poolt viidata sellele, et tänapäeval siin tarbijaühiskonnas kipub inimene ikka liialdama ja ja ostma tarbima kõike rohkem, kui tal tegelikult vaja on. Järgmisel nädalal algab siis meie kevadine traditsiooniline Hispaania filminädal ja seekordsest programmist tõstaks esile võib-olla kahte filmi. Üks neist on Kamynio, mis paar aastat tagasi kandideeris ka Euroopa filmiakadeemia parima filmi aastaauhinnale ja räägib see film siis ühest väikesest hispaania tüdrukust, kellel on vähk ja kes on suremas ja tema mõttest jumalasse, armastusse, perekonda, ühiskonda äärmiselt liigutav film. Ja teine võib-olla huvitav teos on keelatud vihm, mis tõepoolest pruse ekraanilt juba korra läbi on lipsanud vist paar aastat tagasi. Selline džungli põnevik. Kaelgarciyabernaliga peaosas väga põnev vaatamine, Hispaania filmid on üleval kino sõpruse koduleheküljel ja meie Facebookis ja kindlasti ka Hispaania maja koduleheküljel, kes seda festivali korraldab. Aga lisaks hispaania filmifestivalile algab järgmine nädal, on meil ka just filmi Noorte filmifestival, mis keskendub sel aastal noorte ja laste õigustele ja selles programmis on küll mõned väga uhked filmid nagu hooldein, viisibul, children, kõik nähtamatud lapsed ja põletusmatuselapsed ja, ja see kava on ka meie koduleheküljel üleval, et kellel vähegi huvi, siis vaadake kevad, sõpruses on põnev. Siin on meie Eesti iseseisvusvõitluse arhiivid ja kuidas siis Euroopa Liit ja parem maailmakord järk-järgult tekkis või halvenes mulle, Endale kujunes Pariisi esimene periood mingiks niisuguseks poliitiliseks kooliks, et paremini ja täpsemini aru saada. Kuidas läänemaailmas noh, demokraatia toimib. 26. aprillil esilinastus kinos disTõnu verre poliitiline dokumentaalfilm, mis kannab pealkirja armud jäänud armud tulnud ja käsitleb Vahur linnust elu ning sellele filmile muusika kirjutanud helilooja Sven Grünberg. Klassikaraadio stuudios ongi täna filmirežissöör Tõnu Virve. Linnus on üks olulisemaid Euroopa pagulaseestlaste Eesti iseseisvusvõitluse juhte. Kui me teame Ameerika eestlaste välisvõitlusest ja võitlusest Eesti taasiseseisvuse eest siis Euroopas pagulase eestlastegevusest. Me teame praktiliselt väga vähe. Ja üks neid juhte ongi pahur linnust, kelle isa oli kõrge mereväelane ja kes riigiteenistusest vabastati seoses Orsay juhtumiga ja selle lavastajaks oli Laidoner. Ja taustaks oli väga isiklikud põhjused, sest Laidoneri naine oli poolakas. Ja kogu see lugu avaneb selles filmis esmakordselt, sest Vahur linnuste avab oma isa traagilise loo ja see on avale Eesti iseseisvuse kaotusele. Sellest ei ole siiani üldse räägitud, nii nagu ei ole räägitud ka Vahur linnuste poliitilisest tegevusest. Kuidas tema koostöös prantsuse salaluurega oli Helsingis Helsingi selle konverentsi prantsuse presidendi nõuandja ja tänu linnustele muudeti lääne lagundamise tegevus Nõukogude Liidu lagunemist, tegevus Ukraina suunalt Balti suunale ja esikohale tõusis Eesti ja kõigest sellest esmakordselt, räägib Vahur linnusta selles filmis. Kuigi see film on portreefilm, on ta ikkagi film mälust ja selle finni nagu põhitegemine. Põhimõte või tegemise mõte on see. Liita kodueestlased ja pagulase eestlased, nagu tervikuks, et eelkõige me integreeruksime meie, eestlased ise. Sest mina olen olnud nõukogude ajal tipptegija Nõukogude Eestis. Ma ei ole ühtegi päeva elanud nõukogude ajal läänemaailmas. Purjelaeval Freya, sümboolne muidugi meie filmistuudio nimi on Freya, põgenes ühe viimase inimesena siit vabasse maailma Rootsi ja ta põgenes vabasse maailma, aga vabas maailmas tunnustati ju nõukogude liitu ja nõud Eestit. Nii et nemad ei ole seal ka vaba nende tegevusi täis riske. Aga samas linnuste ei ole ühtegi päeva elanud siin Nõukogude Eestis niidet ja ta oli seal nii-öelda iseseisvusvõitluse üks juhte. Nii et me kaks nii-öelda tipptegija, üks, ühel, teine, teisel pool kolm aastat me tegelesime sellega, et 11 mõista, sest meie mõttelaadid on erinevad. Kuigi me kumbki pool olime huvitatud ju Eesti iseseisvumisest nii siinpool kui sealpool eesriiet, raudset eesriiet, milline on siis Vahur kindlasti mõttelaad? Vahur linnustel on väga raske mõista, mis siin toimus. Kuidas me siin elasime ja näiteks Pearu trambergi analüüs koos rinnustega, propagandafilmi rahva tahe, mis filmis on olemas, siis sealt tuleb ju selgelt välja, kuidas Pearu Tramberg, filmiteadlane, kes peaaegu peas tunneb kogu Eesti filmiarhiivi, räägib tegelikkust sündmustest neljakümnendatel aastatel ja kuidas Vahur linnuste kuulab ja sa ei usu seda, sest ta ei suuda seda uskuda. Ta on väliseestlaste sovjetoloog, politoloog, kes tegelikult on siiski kogu informatsiooni hankinud läbi ajakirjanduse läbi Nõukogude Eesti ja selle ajakirjanduse. Meie oleme siin elanud, meie teame tegelikku elu ja kõige kummalisem on praegu see ja mis seal, mille jaoks on see film eriti oluline on see, et ka meie praegune noor põlvkond ei tea sellest mitte midagi, on kaotatud mälu ja mul on tohutult hea meel, et selle filmi filmisid ja filmitegemise juures olid noored 20 aastased. Kas te peate praegu silmas filmioperaatorit? Ja kaks operaatoreid, peaoperaator Rasmus Puksmann ja teine operaator on Artur virve ja siis on seal väga oluline koht, on Marju Juhkumil, kes on Monteerinud enamus Eesti mängufilme ja dokumentaalfilme, näiteks, ta on ju Andres Söödi filmide monteerija. Me tegime filmiõhtu kinomajas koos vahul innustega. Küsimuiselt tuli ja mida küsiti, küsiti igasuguseid asju, näiteks vahulinnuste elukohta ja kuna ja kriiti ta isa ja ühesõnaga kogu nende selle elukohta, sest et pooleteist tunnine film ta on väga kas ja, ja inforikas, aga no sinna ei mahu ju. Aga mis sai Vahur linnast isas, ta oli Eesti mereväe staabi pärast seda intsidenti ta vabastati järgmisel päeval ja, ja siis ilmus kaassaatuslik tassi teadaanne, mida ka linnuste isa mõistis, et see tuleb, ta sai kohakalalaeva abikapteniks ja siis, kui toimus riigipööre, oli see kalalaev Rootsis, Rootsi andis selle kalalaeva Nõukogude liidule üle ja masti tõmmati punane lipp. Nii, ta oli automaatselt Nõukogude kalalaevastiku abiga. Ja seega õnnestus ta nii-öelda see esimene Nõukogude okupatsiooniperiood üle elada ja põgeneda Rootsi. Näiteks Rootsist me ka ei tea midagi. Mis seal need eestlaste, kes põgenesid, toimusid seal. Noh, me teame, et anti välja need sõjapõgenikke ja nii edasi, aga tegelikult Rootsile ju arhiividest töökohti eestlastele, et nad saaksid midagi teha. Ja noh, niisugused isa suri 49. aastal Marujal ema elas, sest nagu välja tuleb väga-väga kaua ja käis isegi veel Pariisis linnustel külas. Ema ja ema oli pikaajaline. Jah, ja, ja pikaajaline oli ka ta õde või muidu virve. Ja see on täiesti eraldi lugu jälle üks, sest et linnuste õemees oli imalt rebane, kes oli instituudi direktor ja kellel on tohutu suur osa väliseestlaste võima, nimetataksegi neid pagulaseestlaste iseseisvuse eest võitlemisele ja kellel oli väga suur roll ka, et Rootsi valitsus aitaks sellele kaasa ja need asjad seal kõik eraldi lugu. See ei ole mahtunud kahjuks sellesse filmi, mis. Silmis peaks selgeks nagu saama inimestel, millele teile endale tundub, et püüdsite keskenduda. Püüdsin keskenduda just sellele eestlaste integratsioonile, et kodueestlased ja pagulase eestlased võitsid tegelikult ühe asja eest, sest kui oleks kõik ära läinud, siis polekski olnud Eestit. On just linnuste see, kes on kogu oma eluviise viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel on ta vahendanud eesti kultuuri Pariisist ja Euroopas ta tõlkinud Mati Unti. Tahan vahendanud kirjandust vahendanud kunstid on vahendanud muusikat. Ma tahaks tulla tagasi Sven Grünbergi juurde, kuna see on noh, niivõrd faktirikkas see film, ta on niivõrd tihe ja ma ei lasknud sinna ühtegi ja teiste linnust enda linnuste valis Need oma pinginaabri Andres Ehini, kellele see jäi viimaseks intervjuuks ja ta esitab neile ka ise küsimusi, et see on tõeline autorifilm ja ta ise valib, kuidas ta tahab ja mina omalt poolt panen siis nagu oma nii-öelda kogemusi, oma arusaamu ja Monteerin, seal ta siis niiviisi. Ja siinjuures oli äärmiselt oluline, kuidas saavutada see meeleolu ja siiras, siiras tänu Svenile, ilma kelleta ei hakkaks film helisema. Muusikaliselt. Me tegime sõnniga kolm kuud seda muusikat. Ja, ja see oli äärmiselt keerulised muusika jaoks, me jätsime väga vähe kohti, me tahtsime ka väga palju ära öelda. Ühesõnaga, see on nagu muusikaline kujundus, vaid see on just Ženni nagu geniaalne leid, et ta nagu liigenda seda filmi muusikaliselt. Tal on üle poole viku kirjutatud originaalmuusikat ja ta on helilooja, kes kirjutab takti. Üsna tähtis on see, et siin filmis me kasutame ajastu originaalmuusikat ja just klassikalist muusikat, sest et vahul innustaja on väga erudeeritud, nii muusikal teatraal, kirjandusele, muide taan tõlkinud Euroopa Liidu hümni sõnad eesti keelde ja, ja, ja sellepärast me kasutame siin päris palju vähetuntud, kuid väga olulist Eesti muusika- ja näiteks Juta ja Ülo duetti ooperist Vikerlased, mis on ju esimene eesti ooper ja see kulub aega, kui sündis Vahur linnuste. Kui Paul invest oli seitsme aastane, siis oli kaseooper seitsme aastane ja kõige meelelisemad kohad ongi just Juta ja Ülo duett ooperist rikerlased. Mitmes kohas kõlab siis Ants Eskola vähetuntud laul Mu kevad, nii Miina Härma Stella koju iga otsus ja üsna oluline on näiteks muusika mu meelel kuldne kodukotus. Meie teame seda, Artur Rinne sellest, aga filmis esitab seda Jaan Haabjärv ja see on 40. aastal sisse lauldud ja see on see aeg, mis oli oluline just linnustele ja, ja seda, seda me asume filmis. Kuid innustaja on, meenutab oma põgenemist ja on Rootsis ja originaalehitus kuulubki sellesse aega. Rinne esitas laulu 50 kolmandal-neljandal aastal, kui ta Siberist tagasi. Nii et need on kaks täiesti erinevat versiooni. Jaga need esituse. Laadid on täiesti erinevad ja üks muusikaline laul, mida esitab Georg Ots mõtisklus filmist vallatud kurvid. See on nii-öelda filmi kontseptuaalne kõrghetk pildis Me näeme Pariisi hommikut, kuidas noored pariislased jooksevad hommikujooksu luksemburgi aias ja seda saadab Georg Ots. Siin kohtuvad need kaks maailma siin integreeruks eestlane. Film on kujundite kunst. Ta kehastus see koht filmist, kus Vahur linnustan nagu laava peale, seal toimub. Paberit selline lendamine nagu tuulest mõtlesin kogu aeg neid võimalusi, et et mitte kasutada juba inimestele pähe kulunud arhiivikaadreid ja ma otsisin võimalust, et kuidas nagu uuel tasandil värskemalt filmivahendit, seega kajastada traagilist sündmuste kogumikku neljakümnendatel aastatel ja sõjajärgselt seda põgenemist ja ja siia tulla juhus, me tahtsime teha, sõitsime Rootsi. No et Vahur räägib oma rootsi mälestusi ja ja siis ta räägiks noh, et kuidas ta nagu põgenes ja ta hakkab nagu rääkima, äkki tuleb tuul, tema erudiit, Ülikooli professor, kellel peab olema, avati käes paberid, ajalehed või siis mõni raamat ja oligi käes oma paberid ja enne kui ta hakkas rääkima, ta pani need sinna nurga peale treeningu juures. Kas rääkima tuul ja presidendid, minema kaamera, filmime seda ja kõik see nägu ja kõik see olek saatus andis meile kujundliku lahenduse. Taevas filmisime siin pärast juurde ja minu arvates on niisugune, mille veedetakse tippu andis veel Grünbergi võimas muusika, sealse riigi koos niisuguse filmi kujundi eestlase traagilisest saatusest, sõja, siis mul on veel küsimus, et kas filmimisprotsess toimus nagu pikka perioodi lühikese perede vahel ja kas seal Eesti kaadreid on varem filmitud kui need Pariisi kaadrit ja vastupidi, kõigepealt filmi käivitunud kohe meile antud toetust pahur ei olnud üldse kaua aega nõus, et filmi teha, ma tunnen teda 20 aastat. Ta on tagasihoidlik ja ta ei tahtnud ja, ja võib-olla ka ta ei julgenud ma nüüd nagu aru saanud, et ei ole nii lihtne. Paljud asjad räägib siin esmakordselt ja ütles, et ta on juba nii vana, et ta räägib nüüd muidu ei ole seda kunagi. Jah, ja meil on juba villitud üks kord Pariisis üks Vahur kutsused, tulge filmime ja siis me filmisime ühe osa Pariisis juba ära rääkinud sisse siis ta oli mingi juubel oli ja siis Arvo Walton kirjutas väga pika artikli vahu linnustest kultuurilehes sirp ja pärast seda me saime siis arendustoetust filmile ja vahepeal nagu ei toetatud arendustoetust nii, ja kuna see finn venis, seda on tehtud ligi neli aastat ja üheks suureks põhjuseks on näiteks see, et ma ei tea, miks skulptuur, kapital, mitu korda on loobunud toetamisest. Praegu ta ei toetanud Grünbergi muusikat, nii et ma annan sellele uuesti taotluse sisse, kuigi siin on valmis. Nüüd ma näitan, et Grünberg siis ongi suuteline fini muusikat looma. Kas seda kultuurkapitalist Grünbergi v muusika loomist taotlesid nagu muusika osasta filmi asust, kaudjovi saalist või taotlesin mõlemalt poolt jah, ja, ja noh. Meeldib, sest sisul ei olnud seda näidata, nüüd ma saan teda aidata, aga see selleks vahepeal nende rahalise rahastuste katkest, mis selle ja nii edasi venis ja vahepeal oli wor innustel operatsioon ja näiteks kui Rootsis on filmitud, siis ta pärast operatsiooni seda näha, et on täiesti ära, siis meil oli mõeldud ka filmida tema põde tervet vahepeal suri õde virve ära. Nii et meil on selle filmitootmise tootus seda pikalt ja Vahur on tõesti on taastunud ja siis ta on ja see kõik ongi näha jah, et, et seda kolm aastat me oleme silmil Pariisis ja tänu vahul innustada, kelle juures me elasime, on olnud see võimalik. Kõik see, ka kõik see, et sõit, traferiga, öised inimesed ja noored operaatorid, mitu ööd filmisid, kaader kaadreid seda Pariisi siis seesama luksemburgi aias, fantastiliselt kaadrid tuli välja, et seal ei tohigi filmida. Löödi sealt minema. See filmimine on olnud väga pikk protsess ja loomulikult tuleb sealt välja igasuguseid. No ühesõnaga, et Vahur on kuskil väga energiline ja kuskil on ta tõesti näeb väga haige välja, aga millistes kinodes Eestis seda siis nüüd praegu näidata ja me tahame näidata seda Tartus siis üheksas mai on Euroopa päev ja kuna Vahur linnuste on Euroopa Liidu loomise idee juures olnud ja tema Euroopa kolledži õppejõude on Pan-Euroopa liikumise algatajaid ja väljamõtlejaid kudenowcalergi, siis. Kultuuriinimestega ja männimäe külalistemajaga näeb seal Euroopa päeval kell 800 filmi, et ma loodan, et viljanlased siis nad tulevad, võtame siis meil on plaanis Tartus näidata, siis neil on plaanis näidata seda Paides Paide välja tulnud huvi tundnud pärnakad on huvi tundnud et Märjamaa, Märjamaa emal on kino. Just. Isegi ma hakkasin Pärnu koha pealt nagu mõtlema, et kus pärnu näidatakse seal teatris ja teater on nüüd muutunud nagu kino näitamise kohaks. Kas teil on ka mingisugune filmielamus viimasest ajast? Mul on väga suured positiivsed elamused ja just seotud eesti filmiga ja just tänu ETV kahele minu arvates on seal selle ETV kahe. Nimetaks teda perenaiseks Maria juurtšenko, kes teeb imelist tööd ja on selle ETV2 loonud nagu mingisuguseks kultuuritempliks ja, ja need neid filme, mis seal näidatakse. Me saame üldse ettekujutuse, kui rikas on eesti film ja neid ju ei pruugi näidata ja ainult Eesti film 100 piires hoid Faid järjest ja järjest, sest et uus põlvkond ei ole neid näinud minagi mõnd filmi näinud ainult siis, kui ta välja tõi, näiteks mis juhtus Andres lapet tõusega. Ühesõnaga mul järjest positiivseid elamusi Eesti filmi puhul. Et igal igal reedel umbes ja aga see traditsioon võiks jätkuda ka pärast seda, kui Eesti film 100 läbi saab. Kui Eesti saab 101, just võiks, võiks vastata veel korra läbi, sest et me teame ju meeles pidama. Põlvkonnad ju istuvad minu enda lapsed on kasvanud suureks. Ma näen nende pealt, kuidas aeg muutub, positiivne, positiivne ja, ja tegelikult nad tunnevad huvi. Tunnevad huvi meie juurte vastu meie varasema loomingu vastu. See on ju näha ja tunda ja see on positiivne. Sõnas filmirežissöör Tõnu Virve ja me kõnelesime tänases saates TEMA uuest poliitilisest dokumentaalfilmist mis kannab pealkirja armud, jäänud armud tulnud ja käsitleb Vahur linnusta elu ja tegevust. Selliseks kujunes tänane saade kino kinosaatele tegi kaastööd Tõnu Karjatse ning Saadet toimetas Mirje Mändla.