Kuulaja on laupäev, üheksas juuni algab saade helikaja. Mina olin klassikaraadio toimetaja Tartus. Liina Vainumetsa ja selle saatetunni teemad on sellised. Eelmisel nädalavahetusel toimus Tartus 11. Eesti heliloojate festival. Muljeid vahendab sellest Mart Jaanson. Nargen festivali kreegipäevade kontserdist ennad Kreegiga pasunad vestlevad Vello Mäeots ja Kersti Inno. Seejärel Igor Karsnek i järelkaja Jevgeni ravinski nimelise festivali lõppkontserdist. Siis muusikauudised laiast maailmast nele evastenfeldi vahendusel. Seejärel on külas Tartu muusikaloo uurijad Keiu Rämmeria, Virge Joamets. Saate lõpetab järjehoidja. Muusikateadlane Tiia Järg kõneleb seekord Mart Saare lähenevast sünniaastapäevast. Nüüd aga mida rääkis Tartus toimunud Eesti heliloojate festivalist Mart Jaanson. Külastasin möödunud neljapäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni Eesti heliloojate festivali, mis toimus sel korral üheteistkümnendat korda Tartu Jaani kirikus. Ja pean ütlema, et mulle meeldis see festival. Emal on muidugi saanud jälgida ka eelnevaid suuremal või vähemal määral. Ja ma mõtlesin järgi, kas ma oskaksin esile tuua midagi, mis mulle selle festivali juures ei meeldinud. Seda oligi raske teha. Ja sellepärast ma alustaksingi oma positiivsetest muljetest võib-olla lõpus ehk koorub välja ka mõni kriitiline noot, et oleks tasakaalus. Kõigepealt, mida ma eriti hindan selle festivali juures, mis nüüd lõppes. Et esimest korda mulle tundus, et see, selline teatav lõhe korraldajate ja muusika esitajate vahel on ületatud. Mida ma sellega silmas pean? Seda, et kui festival algas 2002. aastal siis oli suurem osa muusikast imporditud ja samuti ka esitajad, sest Tartus tundus, et ei olnud inimesi või vähemalt neid ei osatud angašeerinud õigesti, kes oleks esitanud vastaval tasemel kaasaegset eesti muusikat. Nüüd aastate jooksul on tulnud Tartusse palju Häid interpreet ja nad on võtnud selle töö teha. Eriti tähtis oli minu meelest 2009. aasta kui tegi debüüdi Tartu uue muusika ansambel eesotsas Kadri-Ann Sumera ka. Ja siis ka samal festivalil esines Vanemuise sümfooniaorkester. Ja pärast seda see festival järjest enam tartus kodunenud. Aga minu meelest oli just lõppenud festival uus kvaliteet. Nimelt see loominguline potentsiaal, mis Tartus on avaldus minu meelest kõige rohkem lõppenud festivalil esitajaid ma juba mainisin ja Tartu muusikud olid ka seal festivalil loomulikult aktsioonis, aga mina tooksin esile festivali alustanud Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli kaasaegse kammermuusika ja kompositsiooniosakonna kontserti. Seal esines üle pikkade astute jälle Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli kompositsiooni seltskond keda juhendab minu teada Alo Põldmäe praegu esimesel festivalil ka oli väike kontsert Elleri kooli kompositsiooni, õpilaste loomingust aga vahepealsetel aastatel seda ei ole olnud. Ja mina pean seda väga oluliseks, et seesugune loominguline potentsiaal, mis Tartus on, oleks sellesse festivali kaasatud. Ja see minu meelest teebki just sellest festivalist Tartu festivali. Ja teine asi, mida ma rõhutaksin siin Tartu loomingulise potentsiaali kaasamisel on festivali lõppkontsert. Kus luuletaja Indrek Hirv esitas oma luulet sellises huvitavas vormis, mis oli nimetatud ööülikooli unenäoks seal siis muusikanumbreid ja sellele vahel. Indrek Hirv esitas oma luulet. Selles luules seda kuulas, oli läbiv tiiv toomemägi, mis ma olen juba varem märganud, et indrek irvele väga tähtis ja oluline koht. Ja nõnda ma tundsin sellel festivalil Sist erilist Tartu vaimu ja kui juba vaim on olemas asja juures, siis võib seda nimetada aga seotuks ütleme siis selle koha vaim ilmutas ennast sellel festivalil. Aga kui nüüd rääkida veel natuke vähemtähtsatest asjadest sellel festivalil, siis see oli väga kõrge, minu meelest kõik ansamblid, orkestrid, üksikesinejad olid tõeliselt kõrgel professionaalsel tasemel eesti muusikatase on kõrge isegi võrreldes minu pärast Euroopa või maailmatasemega. Ja need parimad muusikud olid ikkagi siia toodud, samuti heliloojate kvaliteet või siis erinevate teoste kvaliteet, mida siin esitati, oli ka väga kõrge. Nii et mul ei ole mitte mingisuguseid etteheiteid, et oleks kuidagi tuldud mütsiga lööma või siis midagi sarnast. Siis muidugi tema oli väga mitmekesine, oli kammeransambleid, oli orkester nagu tavaliselt on kombeks ja siis oli ka veel kolm ööülikooli salvestust, jah, üks töötuba workshop siis ka hindaksin ka sel korral reklaami raami. Reklaam on sellel üritusel alati olnud aga minu meelest festivali peakorraldaja Juhani jääger oli just sel korral leidnud ühe väga hea nipi, nimelt see festival oli ka väga pilkupüüdva moel Tartu linnapildis näha. Tal oli tulnud idee kasutada selliseid suuri puidust kaabli poole ja, ja need olid siis väga maitsekalt kaunistatud Tartu kõrgema kunstikooli õpilaste poolt. Need olid siis mitmes kohas kesklinnas välja pandud ja need ka lisaks muutsid selle festivali sihukeseks Tartu oma festivaliks koheli sihuke hea tunne, et lähed ja vaatad, ahah, näed, praegu toimub Tartuseks festival. Ja lisaks ka veel tekitas see festival palju mõtteainet, sest tõesti kolm ööülikooli, kus heliloojad ja viimasel korraga siis luuletaja läbi oma luule esitas küsimusi ja vastas nendele vähem või rohkem poeetilisel moel. Ja oli ka workshop. Siiani ma ei ole nimesid nimetanud, et võib-olla nüüd oleks ka seda teha. Festivali kunstiline juht Monika Mattiisen on väga suure töö ära teinud nii interpreedina kui ka kogu selle kava kokku panijana. Ja tema oli valinud festivali heliloojaks. Erkki-Sven Tüüri, kes, nagu ma kuulsin, tuli Tartusse hea meelega ja ta andis siis töötoa või vokksoppi rääkides oma seitsmendast sümfooniast. Ja võib-olla siis Indrek Hirve ja tüüri kõrval kolmas selline väljapaistvam persoon oli sel festivalil Andrus Kallastu, kes kolmandal festivalipäeval teisel juunil esines oma repo ansambliga ja pärast salvestati temaga Ö-ülikooli vestlus ööülikoolisaade. Ja ma pean ütlema, et ehkki ma Andrust tunnen juba aastaid, võib-olla isegi aastakümneid, on ta avanenud minu ja arvan ka teiste Eesti muusikasõprade jaoks tõeliselt sellise huvitava ja mitmepalgelise heliloojana kes ei tee kompromisse oma valitult suunalt mida ma selle all mõtlen. Andrus on olnud viimased 20 aastat veendunud seriaalist ja see väljendub nii tema muusikas kui ka mõtteavaldustes. Aga näiteks tema teos, mis kõlas, see oli meloodia, kompanyoto nimega ei pane mööda. Mis kõlas siis festivali kolmanda päeva kontserdi avaloona? Seal oli ka selline lisaks keerulise seriaalsele struktuurile ja, ja nii-öelda publikusõbralik, isegi vormilahendus, kus alles lõpus paar nooti laulis sopran, kes koguteose Real istus toolil ja see oli natuke humoorikas, samas raamis väga hästi selle teose. Nii et tegelikult ei hakanud selle teose ajal igav. See oli väga hea apoloogia ahelise realistlikule ideele kellest siis veel rääkida. Heliloojad ju oli esitusel palju, mina tooksin esile võib-olla Mallemaltist, kelle teoseid mängiti minu mäletamist mööda kahel korral. Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli saksofonikvartett mängis tema teost, mis oli hästi mängitud muidugi, aga oli ka väga huvitav. See oli selline pidi kujutama linnatulesid, mis peegelduvad veepinnalt ja tõesti, seda suutis Malle Maltis muusika kaudu täpselt kuulaja kujutluse manada. Ja teine teos, mida esitas repo ansambel koosnes kolmest lühipalast. Ja need olid ka väga maitsekad ja kaunilt värvitud, sellised akvarell sed palad parajasti sellises mitte veel liiale minevas avangaardistliku stiilis. Ja muidugi siis Eesti tuntumad heliloojad, kes sellel festivalil esinesid, tüüri juba sai nimetatud Helena Tulve, kelle viiuli York Kelby orkestriteos hõbevalge kõlas esimese juuni õhtul. Muide teist korda olles Eestis. Ja ma rääkisin pärast heliloojaga, ta oli esitusega väga rahul. Viiulisolist. Mari Poll mängis väga hästi. Ja Helena Tulve muusika on tuntud headuses, et võib-olla isegi ei üllatanud niivõrd tema muusika tase kuivõrd siis teised heliloojad, keda ei ole nii palju kuuldud. Ja noh, tegelikult kui küsitaks minu käest, milline kava võis, milline teos isegi mulle kõige rohkem meeldis siis ma ei saaks ära unustada Meelis Vindi protšekt, sekund, kui ma seda nüüd õieti kirjapildist välja loen. See oli väga huvitav koosseis, kõigepealt seal oli harf ah ja Citar ja siis meelis vindise klarneti ka pasklaretiga. Ja see kava tõusis minu jaoks haripunkti viimases loos, mille nimi oli vist Chap. Ja see seostus mul näiteks Igor Stravinski ka, ehkki tegemist võis olla mõne jaoks džässikavaga sihukeste, eksootiliste instrumentidega esitatud džässikavaga. Aga see harfi võrdpuliseeritud taust, mis seal džässimprovisatsiooni taga oli, see oli minu meelest väga hästi lahendatud ja minu meelest see oli siis ka Meelis Vindi enda teos. Nii et ma tõstaksin seda koosseisuga veel esile. Ja kahjuks ma ei saanud osaleda ja ühelgi muusikaveerandtunnil, mis olid siis veerand tundi pärast keskpäeva reedel-laupäeval ja pühapäeval ja seal ka esinesid väga huvitavad muusikud Taavi Kerikmäe, Leonora palu ja Külli Kudu. Ja kui nüüd püüda kogu see jutt kokku võtta, siis ma tuleksin alguse juurde tagasi. Festival rõõmustas mind väga just sellepärast, et ta ta ka sisuliselt Itegreerus Tartu muusikaellu minu meelest, aga nüüd ma lubasin ka mõned kriitikanooled välja tuua. Üks on kindlasti see, mis ei puuduta ainult seda Tartu festivali Eesti heliloojate festivali, vaid kõiki kaasa muusikafestivale. Et kuidas ületada seda lõhet uue muusika ja kuulajate vahel. Ja ka sama küsimuse teine pool oleks, et kuidas ületada lõhet kaasa muusika heliloojate ja kuulajate vahel. Siin on mõnes mõttes nagu nõiaring, et ühest küljest heliloojad Peavad ennast manifesteerima oma esitama publikule, sest et muidu muusika ei areneks, muidu ei oleks muusika avangardne muidugi heliloojate jaoks, kes tahavad olla Ungardistlikud, see minu meelest väga hästi tuli välja Andrus Kallastu jutust ja teostest. Ta tegelikult tahab esitleda seda kompromissitu tsi, realistlikku kreedot aga teisest küljest see oma mina esitamine, minu meelest võib ka peletada publikut, sest muusik on ikkagi olnud läbi aegade teenistuja, võib isegi öelda teenija, ta on teinud seda, mida inimesed temalt ootavad ja avangardmuusika on küll paratamatu nähtus on olnud alati, aga sellel ajahetkel, kui avangardist töötab, siis ta ei pruugi leida mõistmist. Ja see ei tohiks saada selliseks omaette uhkeks stiiliks, et ma olen nüüd avangardist ja töötan ja minu kaasaeg ei mõista mind, helilooja peab ikkagi arvestama sellega, et ta on oma kaasajateenistuses, kuidas seda probleemi lahendada, mina ei oska öelda, et ei saa ka teha ju kompromisse oma loomingulise kreedo ja siis ühiskondlike ootuste vahel. Aga vot võib-olla see küsimus jäi üles nendes ülikoolides ja ka siis selles kavas nendes teostes, mis mängiti ja võib-olla ka mõne jaoks publiku hulgas mida oli võib-olla mõne kontserdi puhul liiga vähe. Aga üldiselt üldmulje on optimistlik, et palju tuult tiibadesse ja tore, et sa kirikus see muusika kõik kõlab, et ma sooviksin ka palju õnnistust kõigile tegijatele ja esinejatele. Stuudios on Mart Jaanson. Kaja. Pühapäeval, kolmandal juunil toimus Haapsalu kultuurikeskuses Nargen festivali kreegipäevade kontsert, kus esines Eesti kaitseväe puhkpilliorkester Peeter saani juhatusel ja ka Tõnu Kaljuste juhatusel. Ettekandel olid Cyrillus Kreegisüüdid puhkpilliorkestrile. Publiku hulgas oli Vello Mäeots ja paluksingi nüüd Vello mõtteid ja muljeid selle kontserdiga seoses. Kontsert oli vahva. Ma ütleksin, et puhkpillimuusikat üle mitme aja kuulata on väga tore. Aga see, et Cyrillus Kreegi sõit kuus laulu Hiiumaalt, mis algselt on kirjutatud meeskoorile, kõlas nüüd puhkpilliorkestri esituses, oli vahva. Muidugi ma tundsin ka seda suvine aeg ja võib-olla oleks pidanud veel üks proov olema, aga see pole minu asi kritiseerida. Et võib-olla mõnel pillimehel oli seal natukene raskusi, enamasti tuli kõik hästi välja ja mulle jäi meelde üks pillimees ja tema mäng. Ja see oli tuubamängija juba omal ajal, ütles meie hea sõber, tromboonimängija rock hotellist Ants Nuut, muidugi kuis tuuba või see sõsafon annab sellele kärtsu, vaat siis on pillimängul on põhi all. Ja niimoodi siis tuubamängijana ta mängis nii atraktiivselt, kuidas tema käsi liikus ja kuidas need pumbad üles-alla käisid. Ja kui täpselt ja hästi tema mängis ja tal oli palju soolosid. Mitmes laulus alustas just tuuba, et mulle jäi hea mulje sellest ettekandest, aga ma võrdlesin muidugi kuulata, kes kogu aeg, kuidas ta omal ajal kõlas RAMi esituses, sest teada on, et Cyrillus Kreek kirjutas selle juba 47. aastal ja see seisis ette kandmata Ta oma 13 aastat kuni 60. aastal lõpuks Ernesaks võttis rammiga selle kavasse ja esitas selle viiendal novembril 1960 Estonia kontserdisaalis. Ja kui ma seda lugu tohin veel edasi arendada, siis siis juba ilmselt järgmisel aastal lauldise linti, millest omakorda meloodia firmaria harukontori eestvõttel plaadistati. See ja see plaat omakorda võeti ringi Eesti raadios 61. aasta nähtavasti. Aga miks seisis 13 aastat? Seda on raske öelda, ma olen kuulnud, aga ma ei ole ise oma kõrvaga kuulnud nende inimeste käest. Et ilmselt Ernesaks millegipärast kartis, kas ta ei hinnanud seda küllalt heaks või olid siin mingisugused poliitilised põhjuseid, raske öelda või või mis siin takistas kreek, olin natukese põlu alla sattumas ja pidi Tallinnast ära minema üldse. Ja võib-olla ka sellepärast Ernesaks pelgas seda sütti võtta kavasse ka siis aeg läks edasi ja poliitiline olukord leebus ja Ernesaks muidugi kui muusikat Ernesaks tunnistas ju heaks, oli selge ja kreeki kui heliloojat ja suurt isiksust. Ernesaks väga hindas, aga natuke kartis ka alati teha liigutusi, mis võisid sattuda valitsuse silma all, võib-olla natukene kriitika alla või mitte heakskiitu leida. Nõnda et see seisis, ma arvan, sellepärast. Ja siis hiljem tegi Kuuno areng veel ühe plaadi rammiga, sellest 85. aastal ilmus üks suur LP, kuskohas on ka palju teisi koore peal, see plaat algab siis kuue lauluga Hiiumaalt. Ja edasi on seal siis Eesti Raadio koor, esineb segakoor lüüra, käsitab eesti rahvalaule Cyrillus kreegi seades kuus rahvalaulu ja siis on seal veel Tallinna kammerkoor esitamas kreegi koorilaule, nii et üks selline suur LP on olemas 85.-st aastast ja ma usun, et see on ümber võetud ka, et ta on praegu Tseedina olemas. Kindlasti. Aga Nargen festivali kreegi päevadel oli väga kosutav kuulata neid puhkpillisüüte just. Ja ei ole varem salvestatud, ei olegi varem ja nendes võis ära tunda, kuidas on üks meister seadnud ja need viisijupid andnud ühelt pillirühmalt teisele, kuidas üks pillirühm alustab ja siis see oleks nagu mingi kahekõne, tekib mingi dialoog siis tekib juba suurem koosseis kogu aeg, nagu rühm kasvab, kasvab ja läheb üle teisele rühmale see teema ja lõpuks on siis koorus. Need olid vahvad laulud, me laulsime ju koos ühte ka terve publik. Ja see oli see Muhumaa ja Virtsu väin, mida Tõnu Kaljuste siis palus publikul kaasa laulda punapubliku hulgas kõik olid muusikainimesed, enamjagu või siis oli see seal koorilauljaid Haapsalust palju, nõnda lausa koor oli Haapsalust. Tegelikult jah, ligi 50 inimest olid haapsalu kooridest. Jah, ühislaulmine edenes suurepäraselt ja sellest tekkis niisugune soe tunne, et niimoodi võikski kooride kontserdid mõnikord lõppeda, et, et rahvas saaks ka laulda, eesti rahvas laulurahvas laulab, kui on niisugused kontserdist, kus on see võimalik, kui ei ole mingisugune eriline kontsert, kus ei saa ju rahast rakendada? Aga kreegi päevadel enamasti on olnud publikul see võimalus ja loodame, et tuleb ka edaspidi. Klassikaraadios saab kõne all olnud kontserti kuulata 27. juuni õhtul kell kaheksa. Kontserdi Vennad, Kreegiga pasunad, muljeid küsis Vello Mäeotsalt. Kersti Inno kaja. Sel teisipäeval toimus Mustpeade majas 13. rahvusvahelise Jevgeni Pravinski nimelise festivali lõppkontsert kus esinesid Novgorodi kammerorkester ja mitmed solistid Vassili saritšuki dirigeerimisel. Usutavasti jäi see üritus tervikuna Tallinna muusikahuviliste vaateväljas tegelikult kõrvale, kuna seitsmest festivali kontserdist ainult kaks toimusid pealinnas. Ülejäänud kontserdid jaotasid mitme Narva esinemispaiga ja Sillamäe muusikakooli vahel ära. Põhjus on lihtne, kuna Jevgeni Stravinski nimelise festivali kunstiliseks juhiks Anatoli žürii, kes on teadupärast Narva linna sümfooniaorkestri dirigendiks, on ja kes on ühtlasi ka Ida-Virumaa muusikaelu üheksa olulisemaks promootoriks. Iseenesest on juba seegi väga tervitatav, et Ida-Virumaal keegi üldse võtab, vajaks suuremaid festivale korraldada, mingis mõttes on see regionaalse kultuuripoliitika hästi toimivaks näiteks ette jääd ootama. Kuna Tallinnast midagi korraldatakse, tehakse ise oma jõududega festivali koha peal ära. Muidugi on Ida-Virumaa võimalused suuri festivale korraldada Tallinnaga võrreldes mõnevõrra kitsamad. Ega kuulsate dirigentide ja tipp orkestrite kutsumine pole Maravinski festivalil paraku veel taskukohane. Ent kui heita pilk nüüdseks lõppenud festivali peamistele esinejatele, siis pianist Peeter Laul näiteks on päris kindlasti selline nimi. Ess intrepredina kindlustab ka kontserdielamuse. Ent tuleme nüüd teisipäevase festivali lõppkontserdi juurde tagasi. Nagu ennist öeldud, esines siis Mustpeade majas Novgorodi kammerorkester Vassili varitšuki dirigeerimisel. Selle orkestri tutvustuseks ehk nii palju kunagi harrastuskollektiivid alustanud kooslusest on nüüdseks välja kasvanud Novgorodi filharmoonia kutseline kammerorkester. Teisipäeval kuuldu põhjal ei julgeks ma küll öelda, et tegemist oleks lausa maailma tipptaseme interBrettidega kuid nende kontserdi kava oli iseenesest huvitav ning ka ansamblis koosmängu ja kõlalise tasakaalu paneb Novgorodi kammerorkester kuulama. Muuseas Novgorodi kammerorkestri peadirigent Vassili oli omal ajal Peterburi konservatooriumis Kuulsa Ilja Mussini õpilane ning ta on teinud koostööd selliste interpreetide ka nagu näiteks annan, et repo see on juba iseenesest kvaliteedile võitlejaks. Novgorodi kammerorkestri kava oli selles mõttes kindlasti huvitav, et seitsmest kõlanud autoris kaks päris tundmatud ning ega Arenski ja Nielseni teoseid meil ka just ülearu tihti ei kuue. Esimese teosena saigi Novgorodi kammerorkestrilt kuulda Anton arrenski variatsioone Tšaikovski teemale. See on lüürilise karakteriga lugu, kus keelblide tooni Gambus on ees Tšaikovski teema ekspositsioonis väga oluline. Ja see kontileensus linlaski, eriti vioola tee tšellode tundelises intoneerimides. Aga järgnenud variatsioonides tundus siiski, nagu oleks orkester oma fraseerimises veel kuidagi puiselt kinni. Veidi jäi puudu mängulises Kerbusest ning võib-olla võinuks dirigent ka natuke rohkem dünaamikat varieerida. Sees Karlssoni väike sõit keelpilliorkestrile kõlas ettekandes märksa veenvamad. Eriti finaal, kus con mototempos elavdaks märgatavalt ka orkestrirühmade ansambli line dialoog. Samas süüdi teise osa tantsuline karakter oleks sellest ilmselt võitu kui kõik stacatod oleks väheke teravamad olnud. Kuid järgnenud Edvard Griegi teose kaks leegilist meloodiat ettekanne võis panna mõtlema ehk selle üle, kuivõrd erinevalt võivad dirigendid ikka tõlgendada romantismiajastu muusikat. Igatahes Vassili vari Chucki puhul tundus küll, et ta lausa teadlikult vältisin suuri emotsionaalseid tõuse ja romantilisi tempo laiendusi. Seetõttu mõjus tema riigi nägemus küll liigse sentimentaalsus eta. Teisalt kah natukene akadeemilisel samas Edward Elgari serenaadi eriti sele Largeto osa esitus oli selles mõttes palju veenvam, et dirigent rõhutas just muusika romantilist emotsionaalsust. Nii tempo, laienduste kui dünaamika, fantaasiarikka varieerumise mõttes aga solistidega teoseid oli Novgorodi kammerorkestri kavas kaks mõlemad nüüdismuusika vallast ja sellel sajandil kirjutatud neist vene helilooja Gennadi Vavilovi lugu pealkirjaga printsess Diana mälestuseks viimane tango viiulile ja keelpilliorkestrile kõlas Jelena Grazdova esituses. Huvitav on see, et vene tango meenutab oma tundelise väljenduslaadi poolest natuke soome tangot mis on muusikana pigem kuulamiseks kui tantsimiseks. Ent esitusliku kõige veenva mulje jättis kõnealusel kontserdil soome noorema põlve heledale piko nisuva kammerkontsert flöödi klarneti leia Facottile ning keelpilliorkestrile kompositsioonis, et ülesehituselt on see Concerto krossotüüpi lugu, kus puhkpillisolistid moodustavad soleeriva nii-öelda kontsert Dante gruppi mis ülejäänud orkestrile tekstuurilt vastandub. Eriti efektselt külastasin motoorse liikumisega lõpu Tokaada, kus puhkpillisolistide ansambli muusikaline dialoog ülejäänud orkestriga oli kõlaliselt kõige reljeefse ja kõige selgemini jälgitav. Kui nüüd lõpetuseks Novgorodi kammerorkestri kontserdimuljeid kuidagi summeerida siis keelblide articulatsioonilises erksusest jäi neil kokkuvõttes ehk natuke puudu. Ja teine asi, mis silma torkas, oli kindlasti see et kontserdil oli imekspandavalt vähe publikut. Ilmselt oleks eelreklaam pidanud ehk mõnevõrra tõhusam olema. Nii kõneles stuudios Igor Karsnek Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Varssavi kammerooperit ähvardab sulgemine. Varssavi kammerooper protestib nimelt eelarve kärbete vastu, sest Poola valitsus on otsustanud mitmete tuuriasutuste riigipoolse toetamise lõpetada. Varssavi kammerooper, mis koosneb orkestrist ja koorist, esitas möödunud teisipäeval protesti märgiks aga Wolfgang Amadeus Mozarti reekviemi mis olnuks justkui reekviem neile endile. Kui Poola valitsus ooperimaja toetamise lõpetab, siis ei suuda kollektiiv enam maja renti tasuda ega ka töötajatele töötasu maksta. Ooperimaja direktor Stefan kovski andis teada, et pärast ooperimaja tänavust Mozarti festivali mis toimub sel suvel, astub ta juhi dist tagasi. Mozarti festivalil Varssavi kammerooper korraldanud senini igal aastal ja näiteks möödunud aastal Mozarti õhtu nimelisel kontserdil külastas ooperimaja 3500 inimest. Seal kontserdil kõlas Mozarti muusikat kokku üheksa tunni ulatuses. Varssavi kammerooperimuusikud viisid Poola kultuuriministrile ka kirja, millel oli toetusallkirju andnud 27000 inimest, et ooperi Tropica säiliks. Varssavi kammerooper rajati 51 aastat tagasi ja tegemist on maailmas ainsa ooperikompaniiga. Miller repertuaaris on näiteks kõik Wolfgang Amadeus Mozarti lavateosed. Ooperimaja poolt korraldatud Mozart diffestival kannab tänavu aga 20 teist järjekorra numbrit. Rahalised raskused on ka Hispaanias nimelt teatas orkestafelarmoonikade Malaga ehk Malaga filharmoonia orkester, et orkestrirahad on otsa lõppenud ja pärast augustikuud ei ole võimalik muusikat Total enam palka maksta. Samasugune seisukoht on ka kordabaskus, palgaraha on otsas juba praegu, juunikuus. Rõõmustavaid uudiseid ei tule ka Madalmaadest nimelt tunnustatud vana muusik sygisvalt quicken kardab, et flaami valitsus kavatseb lõpetada tema poolt juhitud vanamuusika ansambli Ell aktit panud toetamise ja seda aastast 2013. Sarnane olukord ähvardas ansamblit juba ka aastal 2009. Toetuse lõpetamine ei saanud siiski tookord veel teoks. Ka sygisvalt quicken on koostanud palvekirja, millele saavad kõik soovijad toetusallkirja andma, et orkester oma tegevust saaks jätkata ja valitsus nende rahastamist ei lõpetaks. Flaami valitsus peaks lõppetit pandi edasise rahastamisotsuse vastu võtma juba juuni lõpus. Nüüd aga midagi rõõmustavat. Austraalia keelpillikvartett sai enda käsutusse ainulaadse Giovanni Batista kauda niini pillikomplekti ja seega on Austraalia keelbligmark, et praeguseks teadaolevalt ainus kvartett, mille kõik neli liiget musitseerivad kaudagniini pillidel. Ettevõtmine sai teoks Ongi Riina Farm Arts fondile, mida juhib Ulrike Kline Klein, ütleb, et mõned inimesed investeerivad kinnisvarasse mõned maalikunsti temaga investeerib kallitesse ja unikaalsetesse muusikainstrumentidesse, millega saavad tulevikus mängida veel mitmed ja mitmed muusikute põlvkonnad. Klein usub, et need väärtuslikud Vana-Euroopa pillid aitavad luua kultuurilist sidet Euroopa ja Austraalia vahel. Väärtuslikud ja erilise kõlaga instrumendid meelitavad üha rohkem kuulajaid saali. Austraalia keelpillikvartett loodi 1985. aastal ja selle liikmed on hetkel viiuldajad. Christian Winter ja anne. Ootan vioolamängija Stephen kingijad sealistreidžel Johnson. Londoni sümfooniaorkestri liikmed on aga pahased selle üle, et Londoni selle suve ühel tähtsündmusel ehk olümpiamängude avatseremoonial peavad orkestrantide mängimist ainult teesklema ja esituse tegelik heli tuleb lindilt sest avatseremoonia korraldusmeeskond peab orkestri live esinemist liialt riskantseks. Ohu momentideks peetakse olümpiastaadioni kuju ja kardetakse ka ilmastikutingimuste pärast. Sarnane juhus oli ka pekingi olümpiamängude avamisel aastal 2008, kus esines noor tütarlaps, kes laval ainult suud liigutas. Lindistatud hääl oli hoopis teise tüdruku oma. Häält ei peetud lihtsalt piisavalt heaks, kuid tal oli kena välimus ja teisel oli ilus hääl, ent mitte nii silmapaistev väljanägemine. Londoni sümfooniaorkestri liikmed on aga pahased, et peavad olümpiatseremoonial vaid tummalt mängimist teesklema sest nad on üks maailma parimaid kestreid. Olümpiamängude avatseremoonia lavastajaga ütleb, et lavastus on liialt keerukas, et selle sort testri live esitust kasutada. Ja nüüd lühiuudiseid, kui tuleval aastal tähistab muusikamaailm 200 aasta möödumist Richard Wagneri sünnist, kas siis ometigi toimuvad järgmisel aastal ka sellised sündmused, mis juubeliaastaga hästi kokku ei sobi. Nimelt kavatsetakse tuleval aastal korraldada Austrias pelsi linnas viimast korda Richard Wagneri festival Ülem-Austria Wells. Linn on otsustanud, et festival ei ole edaspidi siiski nii suurt investeeringut väärt. See festival loodi 1989. aastal ja see on läbi aegade pakkunud erinevaid versioone ja ka kontsertversioone Wagneri ooperites. Järgmisel aastal viimase, veel siis toimuva Wagneri festivali kõige viimane produktsioon saab olema ooper, tan Hoysser. 28. mail lahkus meie seast aga 70 kolmeaastaselt väljapaistev Ameerika pärit taluga sopran džudit Nelson džudit. Nelson oli väljapaistev barokkmuusikasolist, kes esines kuulsate barokkansamblitega kõikjal maailmas. Rõõmus uudis aga kitarrimuusika valdkonnas, sest äsja lõppenud paake ning International kitarrikonkursil võitis esikoha kuldmedali ja 30000 dollarit preemiaraha, 27 aastane Horvaatia kitarrist. Pederit sekku. Tegemist on maailma suurima autasuga klassikalise kitarrimuusika konkursilt. Lõpetuseks eestlastega seonduvast viiendal juunil leidis Tokios aset kontsert Eduard Tubina loomingust. Sündmus toimus eesti muusika austaja pianisti taga Iraakiba algatatud Estonian Music projekti eestvedamisel ja see kontsert oli pühendatud Eduard Tubina 30. surma-aastapäeva mälestuseks. Koostaga häiraaki paga esines kontserdil ka teine Eesti muusikahuviline Urmas Sisaski loomingut salvestanud pianisti Juku Joshoca ning samuti viiuldaja Mikaagiba ja Fletist Norricisas sira issi. Kavas olid Tubina ballaadi viiulile ja klaverile süütesti tantsulugudes, sooloviiulile sonaat, flöödi-le, klaverile neli rahvaviisi minu kodumaalt ja virmaliste sonaat klaverile. Kuuendast seitsmeteistkümnenda juunini Austrias toimuval Feltki festivalil esineb aga Põhjamaade sümfooniaorkester Anu tali dirigeerimisel ja seda kokku kolmel õhtul. Seitsmendal juunil esitati Eduard Tubina Johan Halfarssoni, siis on Sibeliuse ja Geir Tweiti teoseid ja seal kontserdil soleeris Norra viiuldaja Ragmiselt Hemsing, kes musitseerib nii modern viiulil kui ka Norra rahvusinstrumendina hardangeri viiulil. Üheksandal ja 10. juunil tuuakse aga esmakordselt Põhjamaade sümfooniaorkestri Jaano Dali poolt Austria publiku Soome helilooja Ilkka kuusist. Ooper röntgen Julia. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendas nelevastenfelt sülgaja tänast saadet salvestame me Tartus ja kutsusin stuudiosse külla kaks muusika loolast, kes elavad Tartus ja on uurimas Tartu muusikalugu. Need on Keiu Rämmeria, Virge Joamets. Mõlemad olete avaldanud artikleid Tartu muusikaajaloo teemadel ja ilmselt ka edaspidi on plaanis sel teemal uurimusi jätkata. Sest muusikaloolastena olete te tegelikult leidnud väga huvi vaid asju seoses Tartuga. Ning ma mäletan, et telefoni teel veel virge sa ise ka kinnitasid mulle, et näiteks 19. sajandil oli see kontserdielu siin eesti pöörane. Mina pean nüüd küll enda kohta ütlema, et mina olen konkreetselt Tartu muusikaajaloo uurimisega tegelenud väga lühikest aega. Keiu, sina oled vist ikkagi üle 10, isegi 15 aastat võib-olla veelgi rohkem selle teemaga tegelenud alates bakalaureusetööst nii, ja mina olen ainuke kaitsesime 98, mina alustasin tööd poolteist aastat tagasi, nii et minu kogemused on võrreldes lina omadega tibatillukesed. Nimelt möödunud aastal toimus Alo Põldmäe juhtimisel konverents Ferenc Liszti 200, aga tal oli täpsem pealkiri ka Tartu Tartu ülikool ja Ferenc siin. Ja see oli möödunud aasta aprillis ja ta helistas kas kuus kuud umbes ennem seda mulle ja pakkus, et kas ma ei tahaks ka mingisuguse teemaga seoses patu või ülikooliga seal ettekannet teha ja minu jaoks oli see absoluutselt tühi maa, sest et mina olin õpetanud Elleri koolis eesti muusikalugu küll aga see tähendas ikkagi siis heliloojatele keskendunud muusika ajalugu ja ikkagi kahekümnendat sajandit. Ehkki päris palju ma tegelesin seal ka ikkagi Tartu ka, sest et Eesti muusika just nimelt see eestlaste muusika on ju sündinud Tartus. Ja õnneks oli siis piisavalt aega, nii et ma mõtlesin selle teema üle ja mõtlesin selle väljakutse üle ja hakkasin siis mõtlema, et selline teema võiks olla huvitav, et kes oli esimene eesti pianist, kes ülikooli aulas kontserdi andis? Sest et me teame, et ülikooli aula on väga ilus saal, seal on kontserdielu, praegu toimub toimus siis, kui mina olin väike, aga veidi varem oli seda ma nagu ei teadnud ja ma mõtlesin, et võiks ju siis püüda sellel teemal midagi uurida tükk aega kobasima pimeduses. Ma mõtlesin, et kolmekümnendad aastad ja vaatasin, mis yht Tartus kontserdielus on toimunud ja ülikooli aulast ma ei leidnud praktiliselt mitte midagi, igatahes mitte ühtegi klaverikontserti. Ja siis võtsin lahti eesti pianismi ajalugu käsitleva raamatu ja vaatasin, mida seal on siis Eesti esimese pianisti Theodor Lemba kohta kirjutatud. Ja seal on siis öeldud niiviisi, et Theodor Lemba andis esimese kontserdi Eestis 12. oktoobril 1903. See oli mul nagu siis järgmine teetähised, kui ta mujal Eestis ka esines, et vaatan siis postimehest, et kas ta siis Tartust ka esines. Ja numbrid, mis järgnesid 12. oktoobril, neid ma lappasin sealt. No mitte midagi ei leidnud, aga siis millegipärast keerasin natukene tagasi seda lehte ja oi, üllatus-üllatus, avastasin, et Theodor Lemba on andnud kontserdi Tartus juba üheksandal septembril aastal 1903, aga mitte üldsegi ülikooli Laulas, vaid hoopiski Bürgermusse saalis. Tollaseid lehti siis veelgi lapates jäigi mulle silma, et 1903. aastal ongi Tartu muusikaelu keskuseks olnud Bürgermusse. Aga et see on iseenesest tore fakt, et me saame jällegi nüüd Eesti muusikalugu natukene siin muuta ja eesti esimese pianisti esimest esinemist seostada hoopis Tartuga, et niisugune tore, tore muusikalonina fakt minu meelest. Võib-olla vahepeal täpsustuseks, et mis asi on musse ja Birgermusse kõrgermusseli tegelikult Tartus baltisakslaste klubi, mis oli asutatud juba 1791. Aga see tähendus ja tähendus saksakeelne sõna tähendab jõudeaega ajaveetmist ehk siis linnakodanike ajaviiteklubi oli fürgermasse Jürger EMOsse ja muuseas oli teisigi Tartus 18 sajandi lõpus, 19. sajandil. Aga et see konkreetne Bürgermusse, mille peale nüüd jutt läks, see oli Tartu olulisim kontserdisaal ka mingil ajal, ühesõnaga lõpuks siis jõudsin ikkagi ka niisuguse tulemuseni, et Ülikooli aula oli väga pikalt Tartu muusikaelu keskne kontserdipaik 1840.-test aastatest kuni täpselt aastani 1891 augustis avati renoveeritud Türgermusse ja siis kolis kontserdielu sinna. Need baltisakslaste kontserdil hakkas toimuma Bürgemuse sajandivahetusel. Ja kontserdid olid seal siis ka 20. sajandi alguses ja omakorda kui 1906 rajada tee Tartus Vanemuine siis eestlaskonna omandanud sverdi saal, oli see Vanemuine. Hiljuti avati ülikooli peahoones üks mälestustahvel. See tähendabki seda, et möödus 170 aastat sellest, kui ferentslist esines meil Tartu Ülikooli aulas. Keiu, sina oled selle kohta teinud artikli. Võib-olla sa räägid raadiokuulajale paari sõnaga nendest sündmustest, mis toimusid 170 aastat tagasi. 170 aastat tagasi alustas veerenud sellist väga ulatuslikku kontserditurneed, alustas seda Berliinist, sõitis läbi erinevate linnade teates Königsbergis Riias ka miita viis ehk tänase selga. Jaa, Riiast sõites Peterburi, vahepeal peatus Tartus. See oli tüüpiline külalismuusiku teekond. Sel ajal, kui sõideti postideldadega ja tõepoolest Tartusse, andis Feressist kontserte. Neist kaks andis ta Tartu Ülikooli aulas. Mälestustahvlil on kirjas, et see on pühendatud veereslistile, kes andis Tartus kolm edukat kontserti. Aga kolmas kontsert ei olnud siis mitte ülikooli aulas ja, ja tegelikult üldse mitte Tartu linnas, vaid juriidiliselt Tartu linnast väljas Karlova mõisas, mis aastal 1242 kuulus Fadeibulgaarinile vene kirjaniku lõbublitsistile. Nii et see on seesama mõis, mis on seal praegu selle pisi-peda juures. Jah, et seal oli olnud valge saal, ma ei tea, mis seisus see praegu on? 400 kohaga. Ja tegelikult ta selle kolmanda kontserdi andis koos üliõpilasega Aleksander Bernhardi ka, kes oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane, väga andekas klaverimängus ja kolmanda kontserti ettepaneku tegi Fereslist ise sellele üliõpilasele ja mängis ise kaasa ja nad mängisid ka neljal käel seal kontserdil. Kust saab praegu lugeda Tartu muusikaajaloo kohta, mis on juba välja antud ja mida tasuks jälgida, mis on lähitulevikus välja tulemas muusikaajaloo teemadel? Esimeseks soovitakse ikkagi Tartu koguteost aastast 2005, mis seal linnamuuseumilt välja antud. Selle esimese poole olen kirjutanud mina ja teise poole virge sellest artiklist seal on palju erinev ja, ja virgel on peagi, eks ulatuslik artikkel ilmumas. No tegelikult mina võin nüüd öelda seda, et kes tahab lugeda Tartu muusikaajaloo kohta, siis lugegu kõiki kee kirjutatud artikleid, need on väga head. Ja, ja see minu tulevane artikkel sisaldab viiteid kõikidele sinu artiklitele, ma usun Mul on olnud au olla mõni aeg Eesti muusika ja teatriakadeemia teatri kohal tööl ja sellega seoses ma olen tõesti üht-teist kirjutanud juba pärast bakalaureusetöö kaitsmist ja kaks suuremat on ilmunud eesti muusika toimetiste sarjas. Eks käsitleb Tartu muusikaelu 18. sajandi lõpul üheksa seitsme sajandi algul ja teine Berliini Filharmoonikute külaskäiku Tartusse aastal 1299 esimeses Eesti muusikateaduse seltsi väljaande selles muusikas on artikkel Tartu Ülikooli muusikadirektori ametikoha loomisest. Seoses listi kaasa 100. sünnipäevaga ilmus ajakirjas muusika artikkel listi kontserti mitest Tartus akadeemilisest Moosest. Sealsest muusikategevusest on ilmunud artikkel ajakirjas tuna ja hetkel ma olen küll akadeemilisel puhkusel, aga, aga sisuliselt Eesti muusika ja teatriakadeemia õpilaste nimekirjas doktorandina ja minu doktoritöö peaks ka tulema Tartu muusikaelust. 19. sajandil. Mina jah, olen kirjutanud tõesti ainult ühe uurimust rikkusele pretendeeriv artikli Tartu muusikaelus on puudutab 1930.-te aastaid ja niisugust kontserdisarja nagu Tartu helikunsti seltsi kammermuusikasari, mis toimus ülikooli aulas, aga, ja niisugune ülevaatlik tikkel ülikooli aula ajaloost ootab alles ilmumist. Artikkel, mis ilmub tõenäoliselt järgmise aasta jaanuaris, ilmub ajakirjas teater muusika, kino, aga see 30.-te aastate uurimus oli ka teater, muusika, kino mainumbris. Sellel aastal. Stuudios olid külas muusikaloolased Keiu Rämmer ja Virge Joamets. Tervikuna küllap vestles nendega Tartu muusikaloo teemadel delta saates 18. juunil kell 13 10. Nüüd on stuudios muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Minu ees on mahukas köide 33 trükipoognat, pealkirjaks Eesti muusika teine kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975. Tiraaž 6000. Sellesse väljaandesse on koondatud pisut süvenenud pilk Eesti muusikaelu olulistele sündmustele ja heliloojatele seoses nende panusega teatud žanrite arengusse. Üldiselt on see raamat žanri ülevaadete kogum ja kontserdielu üldpilt. Kui tsiteerida koostaja Artur Vahteri saatesõna, siis see üldpilt on Eesti muusika ajaloost suure sotsialistliku oktoobrirevolutsioonijärgsel perioodil kodanlikus Eestis kuni nõukogude võimul taaskehtestamiseni 1940. Niimoodi perioodiseerinud eriti meie ajaloo teatud osa. Kõnealune väljaanne on paljude kodude ja raamatukogude riiulitel, aga kui sageli on seda loetud. Artur Vahter ütleb saatesõnas et suur osa uurimuslikust materjalist on partituuris, see tähendab isegi heliülesvõtet ei ole trükitud nootidest kõnelemata. Meie jutu ülim siht täna On Mart Saare lähenev 130. sünniaastapäev. Mart Saare 100. sünniaastapäevaga seoses tema loomingu kättesaadavus trükitud nootide heli plaadistuste kaudu paranes tunduvalt. Aga kas me tunneme saare heliloomingut piisavalt? Kas ta helikeeles peituv on põhjani lahti mõtestatud? Siinkõnelejale tundub, tegevusväli on üsna avar, meile kõigile. Ei teeks paha Carlesteri ja Johannes Jürissoni saareteemalisi kirjatükke Ülle lugeda. Nendes on emotsionaalset informatsiooni, kui nii tohib öelda, seal tähendab. Ma ei pea silmas teoste loomise aastanumbreid ja esiettekannete kuupäevi tähtsalt needki. Se vaimsuse tabamine, mis sõnadesse panna on teadagi keeruline. On nii Leisteril kui jurissonil. Mulle tundub eriliselt õnnestunud ja nafta vene Karl Leisterku Johannes Jürisson tundsid Mart Saart. Inimesena. Olid rohkem kui teretuttavad. Kui nimetada Vardo Rumessen nii suurt tööd Mart Saare laululoomingu ja klaveriteoste trükki toimetamisel ning plaadistamisel. Kasare juubelialbum trükitehniliselt kehv, aga sisuliselt nii mahub, kas, et tasuks uuesti läbi vaadata läbi lugeda ja läbi mõtelda. Noorem kuulaja ärgu minestagu, kui albumi Impressumist saab teada ilmumisaja. See oli saare 101. sünniaastapäev ja tiraaž oli 12000. Ja kui siia lisada Johannes Jürisson koostatud raamat Hüpassaare laulik, Mart Saar Ja kuulata teoseid, mille kättesaadavuse üle ei saa praegu kurta, kui tõsiselt tahetakse neist osa saada. Koorid on jook saart ikka laulnud, tõsi, juubelijärgsel ajal küll vähem uued juubillarit tulid peale oma veel avastamata teostega. Selge on, et iga põlvkond peale mineviku enda jaoks ise avastama. Cyrillus Kreek on juba aastaid rahvusvaheline autor. Pean silmas kreegi teoste esitusi välismaal viimaste kümnendite jooksul. Aga Mart Saar seisab kodus. Kuigi oma helikeeleni vaatorlikkuselt vääriks ta laiemat. Olekolovski ütles Mart Saare 100. juubelikonverentsil et see, mida Saar on teinud oma kooriteostes, on nii uuenduslik ja nii unikaalne, et sellele pole tervest Euroopast midagi kõrvale seada. Peab teadma, et professor Kollowski oli koorimuusikaspetsialist. Kas Hüpassaare meistri looming meid senisest enam kõnetab, sõltub meist endist. Mart Saar ei ole ainult leelo ühendkooride suust. Mart Saar on põhjavaim ja kõverkuuseks. Ja palju muudki, mille põhjalikum tundmine meistril läheneva 130. sünniaastapäeva eel meile kõigile ära kuluks. Lõpetuseks lubata lugeda viimaselt gaasid Johannes Jürisson nii kirjatükist eesti muusika, teine sellest kirjatükist, mis on pühendatud Mart Saare kooriloomingule ja millele Mulle tundub, siiamaani ei ole midagi võrdväärset kõrvale panna. Eriksson kirjutab nii. Mart Saar on Eesti koorimuusika julge uuendaja. Tema individuaalsed ja nõudlikud laulud viisid meie laulukultuuri jõudsalt sammul edasi. Oma peamised loomingulised impulsid sai saar rahvaloomingust. Kuigi helilooja kooriteostes ei saa rääkida ühtsest lõpuni väljapeetud stiilist on enamus tema A capella teoseid tugeva rahvusliku alusega isegi sellised, kus otseselt pole kasutatud ei rahval luulet ega rahvaviisi. Põhjavaim, oh kodumaa ja teised. Tema kargetes põhjamaise koloriidiga sümfooniliselt arendatud lauludes on veel paljugi avastamata. Ta võlusid veel kaugeltki pole ammendatud nende koorikultuuri edasiviiv potentsiaal. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Selline oli tänane saade helikaja, mille koostasid toimetaja Liina Vainumetsa ja helioperaator Katrin maadik. Tänan. Tõest nelevastenfelti keti hinnatleja muusikateadlast ja järgi aitäh kuulamast ja jälle kuulmiseni. Igaya.