Et algamas on 16. juuli heligaja ja tänases saates on meil juttu järgmistel teemadel. Kaur Karsnek analüüsid Tallinna seitsmenda kitarrifestivali kontserte. Klassikaraadio on muuhulgas salvestanud Yamandu Costa kontserdi. Põhjamaade muusikapäevade koordinaator Otalundel kommenteerib kontsade peegel peeglis kooskõlas Arvo Pärdi ja Pärt. Uusbergi looming esitasid Jane Salumäe, Marten Altrov, Samuel Jalakas, Mikk tede ja kammerkoor kolleegium musikaale Endrik Üksvärava dirigeerimisel. Klassikaraadio vahendas sellest neljapäeva õhtul otse üle kanda. Pille Kangur jagab mõtteid ansambel uus stuudio kontserdist, kus kõlas Kristjan Kõrver ja Tatjana Kozlova looming ja tuli esiettekandele varas ja sedaani teos Dimension do tõstraction. Klassikaraadio vahendas selles kontserdis teisipäeva õhtul otse üle kanda Ivo Heinloo, kommenteerib festivali visioon raames toimunud kontserte kaheksandal juunil, mil muuhulgas tuli esiettekandele Holger Marjamaa teasmeseks, mille klassikaraadios samuti salvestasid muusikauudiseid maailmast, vahendab nelevastentselt. Pikemas rubriigis saame ülevaate ooperifestivalist. Festivali kontseptsiooni tutvustab daatse Poola Riia ooperis multimeediaooperis. Garade aba kõnelevad Läti Raadio koorilaulja Inga Schilindscam ning dirigent Kaspars Putins ja kuulame ka helinäited. Sellest ooperist ja järjehoidja rubriigis kõneleb muusikateadlane Tiia Järg Heino Elleri klaverit. Muusika taassünnist ja Sten Lassmannist. Sülgaja. Eelmise nädala pühapäevast, 10.-st juunist alates sisustas Tallinna suveõhtuid seitsme päeva vältel seitsmes Tallinna kitarrifestival kus astus üles esinejaid Kanadast, Brasiiliast, Mehhikost, Argentiinast, Hispaaniast, aga ka Eestist. Festivali korraldaja Tiit Peterson mainis eelnevalt, et tänavune kitarripidu saab olema žanriliselt kirevam kui kunagi varem. Ning tõsi ta on, et vähemalt festivali esimese viie päeva jooksul ei kuulnud minu kõrvad küll kaht samasugust kontserti ega esinejat. See aga ei tähenda, et neid enamusi ja isiksusi ei saaks omavahel võrrelda. Kusjuures just nimelt isiksusi, kuivõrd see sõna tähistab ju harjumuspäraselt inimese kehalist vaimset tervikut. Kitarrimängu puhul tuleb aga füüsilise hingelise poole seos eriliselt esile, ütleme näiteks võrdluses klaverimänguga mille puhul klahvide mustvalge Ridaja fikseeritud häälestus muudavad pilli eelkõige küllaltki mugavaks ideede teostamise vahendiks kuid vähendavad seejuures muusiku vastutust vahetu kõla eest. Kitarrimängu korral on aga interpreedid igal momendil heliga sõna otseses mõttes vahetus füüsilises kokkupuutes nii sõrmlaua kui resoneerima pillikorpuse kaudu. Nii et akustilise kitarri mängimine võib-olla ka sõna otseses mõttes füüsiliselt meeldiv kogemus ning seda keha ja vaimu viljakat seost ilmutasid kõik kitarrifestivalil esinenud isiksused eri viisidel. Festivali alustas kumu auditooriumis esinenud Kanadaga, kitarrist Don Ross. Repertuaari ja esinemisviis mahtusid teistega võrreldes kõige enam kergemuusika ja popkultuurimääratluste alla. Kuulda võis bluusi, funki, kantrivestern ja isegi hiphopi mõjutusi. Muusikalise huumori prismast jooksid paiguti läbi tsitaadid, rokkbändid nagu kriin tipp. Samuti kõlas näiteks katkend Heinjumensiini muusikast teleseriaalile biitrigan. Don krossi muusikaline, kuid ka verbaalne huumor ja juttu vestlemise oskus oli muidugi jälle midagi, mis kuulus tema tervikliku isiksuse juurde. Ent kitarrimängu puhul on nii, et ulja mängu korral kipub pill häälest ära vajuma. Ning kui veel mitmed lood on kõri häälestustes, siis tekib lugude vahele üsna palju pause, mida näiteks ta oskas suurepäraselt sisustada. Mis puudutab veel muusikasse, siis valdavalt kõlas nimetatud kontserdil kuulamapanev autorilooming millel oli nii sügavust kui ka saarevust. Erinevalt teistest festivali esinejatest, rukist on rass metallkeeltega akustilist pilli ja ei pidanud paljuks ka lisada värvi mõttes üksikuid heliefekte mis täiendasid loomuliku kõne, tõid esile näiteks ohtreid fla ette kuid olnd instrumendi enda helikitarrifestivali teine esineja astus üles samuti kumu auditooriumis, kui tuli hoopis teist masti mees Brasiilia kitarrist jamanud kosta rukkist nailonkeeltega seitsmekeelset pilli. Asja korraldusliku poole pealt jäi aga teiste seast silma sellega tempos lava peal oma rahvusliku jooki mateedeed. Nähtavasti oli see üks tegurit tema ilmselge tehnilise üleoleku kõrval mis võimaldas talle anda ligi kaks tundi järjepanu kestnud uskumatult kõrgel intensiivsusel esituse. Võrdluseks kui eelmine kitarrist Don kass oli mänginud seistes, seda nähtavasti selleks, et oma sirgjoonelist rütmiskeemi paremini läbi tunnetada siis jamada, kosta seadis end klassikalise jalatoega mängu positsiooni kuid ei suutnud selles kuigi kaua järjest püsida. Ladina-Ameerika erinevatest muusikastiilidest mõjutatud muusika ei püsinud hetkekski paigal ning Hoostane kulgeva meetrumi saatel vedas nii esitajad kui kuulajad siia ja sinna. Pea iga lugu oli, kusjuures erinevas häälestusest ning esineja mängis sellise tulisuse nakkava rõõmuga, mille puhul ei tule enam pähegi hakata norima näiteks heli tekitamise, täpsuse kallal või muude selliste parameetrite juures. Kuidas seda tervikmuljet mahutada? Jazzmuusika mõistel meenub lähima vastena näiteks jonka Reinhardti mustlasmuusikast mõjutatud helikeel. Vastukaaluks kumu auditooriumi informaalsele atmosfäärile toimus Mustpeade maja valges saalis kolm Akadeemilisena värvinguga kontserti kus interpreedi ja helilooja rollis enam kokku ei langenud. Esiteks sai kuulda Mehhiko kitarristi Silja opereerat kelle kontserdi puhul tuleb eriti kiita vaheldusrikkast repertuaarivalikut, mis hõlmas nii mehhiko rahvalaule, Domenico Scarlatti sonaate kui kaasaegsete heliloojate Leo Doveri ning Alberto kinost loomingut. Võrreldes Mehhiko rahvalaulude emotsionaalse kõlarika esitusega mõjus Scarlatti küll ehk mõnevõrra kuivalt, kuid igal juhul tuli läbi kontserdi esile väga täpne intonatsioon ja suurepärane kõla kontroll. Võrreldes sessilio Preiraga hakkas nüüd eelmine kitarrist jamanud, kostab juba ilmnema omamoodi rokkstaariga. Õhtu tipphetkeks võib pidada neoklaverisonaati soolokitarrile, mis osutus väga heaks näiteks, kuidas tasakaalustada kitarrimängutehnilist tulevärki, köita muusikalise sisuga, mis tänu piiratud transponeerimis võimalustega helilaadide kasutusele meenutas veidi messeanjedeebyysii poeetilist helikeelt. Teine Mustpeade majas üles astunud külaline oli Argentiina tango kitarrist Mirta Alvarez kes pakkus kuulamiseks lühemate stangodest koosneva kompaktse kava. Alvarezi tehnika oli võrdluses Pereira omaga märksa kergem õhulisem ning selle tugevad küljed tiriti välja lüürilise mõttesse tango des ehk nii-öelda tango romansades. Samas tundus mulle vajalike taktiosade rõhutamine sündis väiksemate nootide hajumise arvelt Mustpeade maja valges saalis kusjuures Pereira kontserdi puhul sellist tunnet ei olnud tekkinud. Hiljem kaaskuulajatega muljeid vahetades selgus, et ma polnud ainuke, kes tajus vähest kontakti esinejaga. Arvatavasti oleks selline kontsert sobinud palju paremini, näiteks no 99 džässklubi säärasesse paika. Viimasena astus Mustpeade majas üles instrumentaalduo Tiit Peterson kitarrile enne pundart löödil. Esitusele tuli Urmas Sisaski tsükkel nüüdisaegne sodiaak, mis kirjutatud 2002. aastal pühendusega Boris Björn pagerile. Kuid Eesti esiettekandele tuli 2011. aastal nimetatud duo esituses. Kahjuks polnud tehnilistel põhjustel võimalik näidata videopilti tähistaevast kui tega, sellest ka need väga palju puudust polnud mahti tunda. Tõsi, kitarrifestivali kohta oli kitarri partiidel selles teoses õigupoolest üsna tagasihoidlik roll ja enamiku valge saali kõlaruumist hõivas Neeme pundri flööt. Kuid et see seal nii ilusti kõlas, siis on ilmselt kellelgi selle vastu midagi olla tuua. Koosmäng oli heameelt sujuv ning õhtul andis lisaväärtuse helilooja kohalolu, kes oli valmis jagama selgitusi teose kohta. Muuhulgas on huvitav ju seegi, et Sisaski sodiaagitsükkel esindab sellist sodiaagimärkide süsteemi kus lisaks peavoolu 12-le tähtkujule on ka 13. nimelt maokandja. Neljapäeva õhtul toimus Niguliste kirikus kontsert, mille korraldajaks oli Eesti Kontsert ja see kontsert kandis alapealkirja peegel peeglis. Kontserdil tulid ettekandele Arvo Pärdi ning Pärt Uusbergi teose teiste seas ka Pärt, Uusbergi tahho esmaesitluskontserdil esinesid Jane Salumäe, Marten Altrov, Samuel Jalakas, Mikk tede ning kammerkoor Collegium Musicale mida dirigeeris Endrik Üksvärav. Ning mõtteid selle kontserdi kohta jagab nüüd Lotalundel Rootsist, Rootsis. Nimelt kureerib ta Põhjamaade muusikapäevi. Võtalon tell sõnas, et kontsert pealkirjaga peegel peeglis lummastada teda lummas Niguliste kiriku akustika koori kõlamistada puudutas ning kava selline dünaamiline ülesehitus, kus kõrvetati kahte heliloojat Arvo Pärdi ja Pärt, Uusbergi ja nende teosed omavahel sobisid väga hästi. Samuti tõi ta esile koori heade intonatsiooni, nende sulanduvad kõla ja ta tõdes, et ta oli lummatud koorist, mis on koos laulnud vaid napilt kaks aastat. Programmi ülesehituses tasuks kindlasti välja tuua ka veel seda, et siin kõlasid koorinumbrid vaheldumisi instrumentaalteostega ja see lisas veel programmi oma värvi. Kahjuks oli kontserdi kavaleht koostatud ainult eesti keeles ja seetõttu ta võis ainult aimata millest need teosed kõnelesid ka programmi pealkirja puhul ta aimas, et see võiks olla peegel peeglis, mis on muidugi imeline Pealkiri sellisele kontserdile ning kontserdikavast toob ta esile kolme kooriteost. Kontserdi lõpus kõlanud Arvo Pärdi Vitšovozessannov samuti Pärt Uusbergi jumalaga ning Arvo Pärdi teos tapaatium toomine ja silma hakkas tal kontserdikavast veel ka Pärt, Uusbergi Misereere, aga üldiselt talle meeldis terve kontsert, kuigi tõepoolest oleks ta suurima rõõmuga ka lugenud. Millest need kavas kõnelevad teosed räägivad. Klassikaraadio tegi kammerkoorile Ram kolleegium muusikaale kontserdist otseülekande ning see on veel mõnda aega meie koduleheküljel järelkuulatav. Ansambel luu on aastate jooksul saanud minu jaoks üheks lemmikansambli iks kaasaegse muusika esitajate seas. Seda enam, et Eestis pole kuigi palju taolisi uue muusika esitajate kollektiive. Mind köidab selle ansambli juures just orgaanilisus ja mängijate omavaheline sünergia, mis tihti kandub ka kuulajateni saalis. Samuti on tajutav ansambli perfektsionismi taotlus et sajaprotsendiliselt täita heliloojate soove ja ideid. Kaasaegse muusika esituse puhul ei eksisteeri, selliseid mõisteid nagu ei saa või et pole võimalik. Seekordsel kontserdil. Eesti Raadio esimeses stuudios mängiti ette kolme helilooja värskend teoseid mis on Eestis kõlanud korra paar või üldse mitte. Kõigepealt kõlas Christian kõrveri teos kriisis ansambli täiskoosseisule. Christian kõrveri muusikat iseloomustatakse märksõnadega, neoekspressionismi tlik toonus, Sonoristlik kõra käsitlus, postminimalistlik huumor. Kui loobuda minu arvates deskulunud määratlustest post neoekspressionismi minimalism, siis kõige allesjäänuga olen ma nõus. Kõrveri muusikas nagu üldse eesti muusikale omaselt on oluline osa kõladel ja tämbrivärvidel, aga ka järsk rütmika on iseloomulik. Enamikes tema teostes võib leida ka kerge huumori ja absurdi terakesel. Selle teose annatatsioonikson Kõrver esitanud tekstikatkendi Roman vahveli teosest mõttetu mehe teekond endast välja. Ja mulle see väga meeldis, et sedamoodi oli lihtne kuulata muusikat. Üldse meeldib mulle meie, Eesti kaasaegse muusika puhul see, et on tekstid muusika kirjeldamiseks. Et muusika pole meie heliloojate jaoks pelgalt mingi matemaatiline helide valem. Kõrveri teos on väga selge vormiga ja koosneb kuuest erineva iseloomuga ja erinevate mänguvõtetega minimalistlikkus osast. Iga osa algust tähistas löökpillilöökiga. Võtke fraas oli täpselt läbimõeldud. Igal juhul on see brikas ja, ja keerukas teos ja kahtlemata mängijat selle väga nõudlik. Järgmisena kõlas Tatjana Kozlova teos disintegration Chein ehk siis lagunemisahel. Helilooja on öelnud lakooniliselt teose iseloomustamiseks. Muusika on justkui üks võluv universum, kus võivad aset leida selliseid transformatsiooni mida reaalelu ei võimalda. Metall võib muunduda, klaasiks ja klaasomakorda iseenda algallikaks liivaks. Teose eripäraks on see, et lisaks pillidele on kasutusel ka heliobjektid, milleks on poldid, veiniklaasid, kristallkausid, õhupall. Teos on lummav ja narratiivne, kus võib kuulates vaadelda hingematvalt ilusaid kõlamaastikke. Kogu seda muusikat on isegi raske kirjeldada, kuna see puudutab emotsionaalselt sedavõrd sügavalt, et igapäevaselt sellist emotsiooni paraku ei esinegi. Kontserdi viimane teos kõlas Eestis esmakordselt. Selle autoriks on iraani päritolu helilooja aras ja Taani, kes oli ka kohal ja kes on ka Eestiga, on romantiliselt. Lähemalt seotud Jordaania on õppinud kompositsiooni Euroopas erinevate ja väga tuntud heliloojate juures nagu näiteks Ivan Fedele, Beatvurrer, Friedrich Haas. Teos kandis pealkirja dimensioon, teine konstraction flöödi klarneti viiulile, tšellole kahele mängijale klaveril ning eelsalvestatud fonogrammile. See oli siis kolmas teose dimensioonide seerias ning helilooja väitel ka tema kõige isiklikum teos. Ja Taani muusika lähtub akustikast, ta tajub heli kui füüsilise akustilist substantsi. Dimensioonide sarjas on helilooja püüdnud töötada erinevate heliomaduste ja nendega seotud ilmingutega. Kõlanud teoses tegeles otseselt selliste akustiliste nähtustega nagu interferenti, tuiklemised ja vahe ning summardoonid ja nii edasi. Ja nagu teose pealkiri viitas siis toimus teoses ka suur emotsionaalne pöördepunkt. Jah, Tanja on kasutanud väga väikseid intervalle eri helikõrguste vahele, et luua pidevalt muutuv tuiklemiste ja teiste akustiliste nähtuste võrgustik. Teost üldiselt oli lihtne kuulata. Ta arengujooned olid selged ja lihtsad, aga tegelikkuses ilmselt vägagi komplitseeritud ja väga täpselt olid välja kirjutatud ja arvestatud erinevad sagedussuhted. Teos kõlas pikka aeglase tuksleva katkematu heli kangena, mida markeerisid ebastaatilised löögid, klaveri keeltele. Ja Taani muusika on spektraalsest mõtlemisest lähtuv koguteos oligi ju ainult üks heli. Karas. Ja taani teos mõjus ühest küljest kontrastina eelmisele loole, ent kuidagi samas sulandus hästi kogu eelnevaga tegelikult sulandumine või siis kokkusulatamine ongi vast märksõnaks kogu kontserdil kõlanud teoste kohta. Ma mõtlen just tämblite helivärvide suhtes. Kõik teosed olid eriilmelised isikupärased täis ideede erksust ja huvitavaid leide ja, ja väga põnevad olid kuulamiseks. Juuni alguses toimunud rahvusvahelises noorte jazz improfestivalist visioon ja selle raames toimunud kontsertidest, mis leidsid KUMUs aset kaheksandal juunil, kõneleb nüüd järgnevalt. Ivo Heinloo. Visiooni 10. festivali puhul oli tõesti kokku pandud selline üsna harukordne projekt rahvusvaheline noorte bigbänd, kus oli muusikuid nii Eestist kui ka mitmetest lähiriikidest seal muusikuid näiteks Lätist, Rootsist, Soomest, Taanist ja erakordne oli ka see, et seekord oli kutsutud bigbändi juurde jagama noortele muusikutele mitmeid näpunäiteid ja õpetussõnu. Selline Soome kuulus jazzmuusik nagu kis voodile. Voodil on ka varem teinud tööd mitmed kuulsate bigbändidega, näiteks Kumo džässiorkestriga Soomes ja mänginud ka paljude tõeliste jazzitippudega ja koos Siim Aimla, aga nad siis noorte big bändiga tegelesid enne kontserti ja mitmed huvitavad Jacobastoriuse vähem. Tuntumad bigbändipalad tulid esitusele. Üldiselt oli see kontsert? Põnev jaa. Mulle sümpatiseerib väga see, kuivõrd lühikese ajaga on tegelikult võimalik kokku panna väga tugev ja väga hästi kokku kõlav noorte muusikute bigbänd, et tõenäoliselt suur hulk neist noortest polnud ju varem üleüldse koostööd teinud, koos mänginud ja tulemus kõlas väga ilusasti. Enne sõda esines trio Trio foolium, mille eestipoolne istuda, Peedu kass. Peedu kassi puhul on tegelikult ühelt poolt muidugi juba ammu teada, et ta on üks meie selliseid produktiivsemaid noori džässmuusikuid viimasel ajal tal on juba aasta vältel mitmed plaadid väljas ja ta õpib praegu Sibeliuse akadeemias, kuid vahetusüliõpilasena on ta käinud peaaegu kõikides põhjamaades, on käinud Taanis Orchu, siis Stockholmis ja kuuldavasti nüüd ka Norras ja see bänd koosneski temast ja veel siis kahest muusikust, kellega ta kohtus orgusi konservatooriumis õppides. Ja tegelikult Peedu kassil on neid rahvusvahelisi projekte tõesti viimasel ajal väga palju, et tundub, et ta tõesti leiab oma kaasõppurite ka väga kergesti ühise keele ja väga põnev uuelaadne muusika huvitavas seades, et ma usun, et, et sellest projektist võib kindlasti tulevikus veel midagi kuulda. Kuigi loomulikult oli ka näha seda, et muusikud ei ole võib-olla väga palju omavahel kokku mänginud. Taanlaste muusikat ma ei olnud, olen kuulanud Peedul lugusid, mõningaid ma olin ka varem kuulnud, kuigi tal oli ta uusi sinna kirjutatud, et üldiselt Peedu palad mulle meeldivad, üha rohkem. Ja siis tuli ka esiettekandele üks teos seal kontserdi alguses. Holger Marjamaa esines trio ja keeglikvartetiga teosega. See oligi võib-olla kogu õhtu kõige oodatum hetk, kuna Holger marjamaa on ju teadupärast viljeleb nii džässi kui ka klassikalise muusika vallas, tegutseb ja see kolmeosaline teos Sist püüdiski siduda neid kahte üsnagi erinevat maailma kus siis klaveritrio musitseeris koos keelpillikvartetiga. Kuid üldiselt tundus siiski, et peamine fookus oli just klaveritrio, et mulle isiklikult tundus, et see keelpillikvartett sellise pigem taustana, et isegi selles mõttes oli see pisut üllatav, kuid väga põnev uus heliteos ja ma isegi tõmbaksin, siin võib olla mingisuguseid paralleele. Kontserdi kestel tekkis mõtteid seoses sellega, et näiteks taolisi teoseid, mis on džässisugemetega, kuid mitte päris jazzi Likud, on kirjutatud veel, et mul tekkis just mõtteid seoses Patressiiniga, kes kirjutas siin oma kuulsa plaadi, avaldas Sway up kusagil umbes seitse aastat tagasi tekkis mingeid seoseid sellega just. Kõneles Ivo Heinloo ja klassikaraadio salvestas KUMUs festivali visioon raames toimunud kontserdil ning Holger Marjamaa teos Messaž koos sinna juurde kuuluva intervjuuga on eetris juba teisipäeval, 19. juunil kell 21 algavas, nüüd muusikasaates. Muusikauudised maailmast muusika uudised. Neljandast 10. juunini Taimus Pekingis mainekas ooperilauljate konkurss, mis kannab nime operaalia ja mille eestvedajaks rajajaks on maailmakuulus laulja plasside Domingo. Tänavune konkurss ajaloos juba 20. ja esimese koha võitis naishäältekategoorias Ameerika sopran Jeneib Roger Horman kes sai Gazar zuela eripreemia ja samuti publikupreemia meeste kategoorias. Üks esikoht tänavaga jagamisele said Ameerika kontratenor Anthony Rasconstanzo ja Mongoolia bariton Enc pat. Ammartus siin. Preemiaks operaalia konkursil on aga 30000 dollari suurune auhind. Meeste kategoorias läks ka teine koht jagamisele ja auhinna said Ameerika tenor Briani akte ja Hiina bariton Jon Bang vang. Seal operaal ja konkursi ajaloos üsna ebatavaline, et kohti jagatakse ja see tõestab tänavuse konkursi osavõtjat erakordselt kõrget taset. Naishäältekategoorias saavutas teise kohaga Hiina sopran Con kungi ju 1993. aastal loodud operaalia konkurssi korraldatakse igal aastal erinevas linnas. Sellest on saanud üks olulisemaid konkursse BBC poolt korraldatud kaadifi lauljate konkursi kõrval. Operaalia žürii valib igal aastal ligemale 1000 sooviavaldaja seast välja 40 lauljat vanuses 18 kuni 32, kes konkursile pääsevad. Nimetatud konkursi tase on muutunud aastat ega sedavõrd kõrgeks, et finalistidele on üldjuhul tagatud rahvusvaheline edu ja karjäär. Määrasemad taastate operaalia võitjatest võiks esile tuua näiteks sellised nimed nagu bassbariton Winsholt metsosopran, juristide Nata ja tenor alandav via soon. Konkursi uudiseid on ka viiuldajate maailmast. Jerevanis leidis hiljuti aset kaheksas rahvusvaheline aromaatsete Doriani nimeline viiuldajate konkurss, mille esikoht läks jagamisele Jaapani ja Venemaa vahel. Konkursi võitsid jaapanlane aiaka tänabe ja venelane Pavel Miljukov. Konkursi Grand Prix võitis aga samuti venelane Fjodor ruudin. Kardaani soodenses toimus hiljuti viiuldajate konkurss, nimelt rahvusvaheline Karl Nilsson i-nimeline konkurss ja selle läks samuti Venemaale. Võitjaks tuli Olga Volkova, kes õpib hetkel Saksamaal Kölnis kuulsa viiulipedagoogi Sakarbroni juures. Konkursi preemia oli 21000 Ameerika dollarit. Nüüd aga uudiseid pianismi maailmast, Glenn kuuldi kunsti austajatele on põhjust rõõmustada, sest kuuldi armastatud Steinway klaver ja tema unikaalne klaveritool paigutati rahvale otamiseks Ottawa rahvusliku kunstide keskusesse. Pärast klenbuldi surma 1982. aastal kuulusid klaveritool Kanada arhiivile raamatukogule aga möödunud aasta lõpul tegi valitsus otsuse, et see paigutatakse rahvale vaatamiseks ootama rahvusliku kunstikeskusesse. Glen kuuldile Miklaveriksoli Steinway klaverimudel CD 318, mille ta leidis enda jaoks 1960. aastal Tarantost iistoni audit tooriumist. Kuulda otsis endale meelepärast täiuslikku klaverit päris pikka aega ja sellesse instrumenti kiindus ta otsemaid, vaatamata sellele, et pill oli juba tol hetkel 20 aastat vana. See klaver oli tema muusikuteel vast kõige olulisem pill üldse. Erilise madala ja puidust kokkupandavad tooli valmistas kuuldile aga tema isa raskel kuuld 1953. aastal ja seda tooli kandis pianist endaga kõikjal esinemistel kaasas ja tegi sellega stuudiosalvestusi. Klaveri klaveritool paigutati rahvusliku kunstide keskuses Oskarbiithersoni püsti kõrvale, kes oli ju teine ilmakuulus muusik Kanadast. Seega leiavad kõrvuti austust kaks Kanadast pärit pianismi. Maailma suurkuju Glen kuuldi klaveri ja tooli. Pidulik esitlus toimub Ottawas 20. juunil ja sellel klaveril esineb esmakordselt noor imelaps Janlissidski. Tänavu tähistab muusikamaailm maineka dirigendi ser George Zolti sajandat sünniaastapäeva, täpsemalt on see päev 21. oktoobril. Sealpool on Chicagos planeeritud suurejooneline kontsertõhtu, kus esinevad paljud maailmakuulsad muusikud ja kontserdi üks eestvedajatest on lauljanna Angela Giorgio, kelle rahvusvahelisele tuntusele George Zolti omal ajal tublisti kaasa aitas. Kontsert toimub Chicagos, Haanja keskuses ja lisaks Churchill lööb kaasa ka tuntud laulja René pappe ja kontserti dirigeerib Valeri kergev. Ungari päritoluga Briti dirigent George Zolti oli 20. ainult üks väljapaistvamaid dirigente nii Euroopas kui Ameerikas. Kaks olulisemat riiki Zolti jaoks olid Inglismaa ja Ameerika, sest aastatel 1961 kuni 71 tegutses Zolti Londonis komand kaadenis kuningliku ooperimaja kunstilise juhina. Ja tema kõige pikem lepinguline tööperiood oli Ameerikas Chicagos, kus ta tegutses tervelt 22 aastat Chicago sümfooniast orkestri peadirigendina aastatel 1969 kuni 91. George tee on saanud oma muusikutöö eest väga palju tunnustust ja tema nimel on 31 Grammy auhinda. Ja nüüd lühiuudiseid. 10. juunil lahkus 87 aastaselt meie seast väljapaistev itaalia dirigent Piero Bellochi kes oli Palermo Peri kunstiline juht. Lahkunud on ka väljapaistev Saksamaa klaveriprofessor Karl-Heinz kämmerling, kelle väljapaistvate õpilaste seas on näiteks Lars foogt ja Alice Sara Ott Kemer. Lingi juures on meistrikursustel käinud ka muide mitmed eesti pianistid. Karl Hans Kemerling suri 82 aastaselt Hannoveris ja lisaks Alaverile töötas taga Salzburgis Zagrebis klaveriprofessorina. Tänavu juunis kuuekümnendat sünnipäeva tähistav Briti helilooja Oliver Klossen võitis aga Suurbritannia kriitikute auhinna, mille nimeks on Friidiks sööklavood. Lisaks temale said tunnustust ka kolm noort artisti, kelleks on dirigent Nicolás kallan basm. Gruusia pianist Benjamin Crone. Gnossanile anti auhind üle Aldemorgi festivalil üheksandal juunil. Ameerika kitarrivirtuoos Esson joo rajas Aga online'is asuva klassikalise kitarrikooli, kus saavad kitarrimängu, mida kõik inimesed nende asukohamaast olenemata videoloengud on lindistatud erineva nurga alt ja õppepalad on salvestatud erineva tempoga, et õppijatel oleks võimalik kõike paremini jälgida. Õpilased saavad üles laadida ka enda videod, millele õpetaja siis tagasisidet annab. Inglismaa tähistab järgmisel aastal aga 100 aasta möödumist Benjamin Britteni sünnist ja sel puhul plaanitud taktsiaal temagi festivalil. Brittany kuulus ooper Pieter Craims lavastada toda eriskummalisel moel etteristuda terve Brittany aasta raames teistest sündmustest, mis Britteni aastal tema muusikale palju tähelepanu pööravad. Piitercraims plaanitakse nimelt lavastada all temagi rannaliival, kus toimub ka ooperi tegevus, seega on see püüdluse äärmise identsuse poole. Esimene etendus peaks toimuma ka juba tuleva aasta seitsmendal juunil. Maailma eksesisoprani Allane trepko ja tema abikaasa bassbaritoni ööbin shot, et on aga loonud taas ühe heategevusfondi mis aitab vaesest perest pärit lapsi ja samuti erivajadusega lapsi. Fondi eesmärk on abistada eelkõige noori lapsi hariduse saamisel kunsti Jakult tuuri vallas. Abielupaar on heategevusega tegelenud ka varem, mil nad leid toetusfondi SOS lasteküla ehk lastehaigla Peterburis. Ja samalaadseid ettevõtmisi on nad teinud ka Austrias ja Hispaanias. Lõpetuseks uudiseid Eestist Eesti filharmoonia kammerkoor annab lähipäevil kaks väliskontserti. Seitsmeteistkümnendal juunil esinetakse molbranni kloostrimuusikafestivalil, Saksamaal ja 19. juunil antakse kontsert kusteni Püha viituse kirikus Austrias. Mõlemal kontserdil tutvustatakse eesti muusikat kõlavat Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Veljo Tormise, Galina Grigorjeva ja ka Arvo Pärdi a cappella kooriteosed ja lisaks on kavas ka Felix Mendersoni psalmid. Kontsert juhatab Daniel Royce. Seitsmendal juunil tuli Peterburi nüüdismuusikafestivalil ettekandele Aga Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert, solistiks oliiv andmanniketi ja kontsert toimus Peterburi Maria teatri kontserdisaalis ja juhatas Valeri kergem 14 10. juunil tuli Amsterdamis aga esiettekandele Toivo Tulevi teos nimega pöördub algusesse. See on kirjutatud kammerorkestrile. Prepereeritud klaverile. Esindajateks olid Hollandi raadio kammerorkester ja dirigent Martin Pramins. Klassiks. Viiendast seitsmenda juunini toimus tänavune Riia ooperifestival, mille raames esitleti paremikku ooperirepertuaarist ning teiste teoste seas tulid Nendele Richard Wagneri Getter Temme, Rõng teos, mida ilmselt kantakse ette ka järgmisel aastal, mil tähistatakse Wagneri juubelit ja Aagneriga on Riia tõepoolest olnud. Samuti tuli ettekandele küllaltki uuslavastus, mille on toonud lavale Riia ooperi pealavastaja Andres jagars. Siiani lammermor. Ettekandele tuli ka Penderetski Poola reekviem Horvaatia rahvusliku ooperiteatriga koostöös lavale jõudnud Tšaikovskit, seppa Rossini ilberveere tissi vilja. Tegemist on Aicarapetjanni lavastusega, mis pälvis ka aastal 2011 parima ooperilavastuse tiitli Jevgeni Oneginit, mille lavastajaks on samuti Riia ooperi pealavastaja Andres jagars ning festivali avas multimeediaooper, vorst sammap, mille on lavale toonud hotell, proforma esilavastaja Kirsten Delholm ning sellele multimeediaooperile muusikat kirjutanud kolm heliloojat. Tšeeni, McDermott, Sander rad, Nietzsche ja Silvernuna. Teost esitab Läti raadio koor ning dirigeerib Kaspars Putningh. Ning veel enne kui liigume ebalähemale multimeediaooperile kardabam, räägib ta otse Poola Läti ooperist. Miks nad sellist festivali juuni alguses Riias korraldavad? Et 1997. aastal sai alguse idee Müncheni ooperiteatri eeskujul ka Riias tekitada selline ooperifestival mis siis võtaks hooaja lõpus kokku parimad lavastused ning kutsuks endale külla ka Realis oopereid ja külalislavastusi ning 1998. aastal toimus festivali esimest korda nii et tänavu tähistatakse viieteistkümnendat tegevusaastat. Ning see festival on tõepoolest saavutanud ooperisõprade seas juba märkimisväärse koha. Kui algselt sooviti sele festivalil. Kaudu märkidega kohta, kus Richard Wagner oma eluajal oli saksa teatris kapellmeister siis nüüd On see festival saavutanud palju enamat kui lihtsalt tähelepanu Wagneri austajad kuulajate seas. See on tõusnud Riia märkimisväärseks kultuurisündmuseks. Siin kõlab katkend multimeediaooperist voorsam map ja kui ooper tuli Riias lavale viiendal juunil, siis ooperietenduse eel esitleti ka dokumentaalfilmi, mis käsitleb multimeediaooperivorst sammap saamislugu ning neid ideid, mis on multimeediaooperis osalevate kunstnike peades. Selle dokumentaalfilmi on üles võtnud Rootsi teatrikriitik Theresa peener koostas filmirežissöör Becki Eclefiga multimeediaooper. Praegu annab siis alapealkirja muusika manga ja masinad ja see annab ka viisi sellele, mida on võimalik pooleteist tunni jooksul kuulata ja näha. Nagu öeldud, selle muusika on kokku pandud kolme erineva helilooja poolt, kellest üks tegutseb tegelikult popansamblis. Irepressi, palun, teiseks on ka kuulajatele küllap väga tuttav Läti kaasaegse muusika helilooja noorema põlvkonna esindaja Santaraat, nii et see, kes on ka siin Eestis Helena Tulve käe all õppinud ja mitmel korral ka Rostrumil tähelepanu äratanud ning kolmandaks oleks Sulbernuna Pariisist, kes siis esindas selliseid elektroonilisi diskussioone ja ühendas omavahel sellist popiliku maailma Sandrat, nii et see väga keeruka kaasaegse muusika mõtlemisega multimeediaooperis osaleb Läti raadio koor Kaspars Putin ši terrigeerimisel ja lavastajaks on siis Taani poole pealt Hotell proforma kooslusest Kirsten teel Holm. Kuid siin osalevad veel Willi Flint ja Jesper gangs haug. Kostüümid on sellesse etendusse teinud Hendrik Vipskav ja selles etenduses on siis võimalik jälgida sõdalast spiooni ja sõdurit. See etendus on sellises jaapani noodiaatri võt mitmes ja sealt on pärit tekstid ning need kolm tegelast siis transformeeruvad valguses ja varjus võitluses ja surmas ning siin on tõepoolest väga võimsat muusikat ja arhailist jaapani poeesiat. Väga võimsalt on kasutatud ka manga joonistusi. Valguskujundus on erakordne ning selle ettevalmistusi on samuti võimalik näha dokumentaalfilmis ja tõepoolest tähelepanu äratavad ka ekstravagantset kostüümid, multimeediaooper, vorst, sammap tuli esietendusele möödunud aasta sügisel. Pärast seda on seda mängitud veel Ultima festivali raames Oslo kaasaegse muusikafestivalil, samuti Taani kuninglikus teatris oodence teatris ja Orphusime siik Huusates. Ta on pälvinud auhindu ja kindlasti lähemalt kõneleme sellest ooperist veel ka mõnes klassikaraadio, nüüd muusikasaates aga siin mõned mõtted Läti Raadio koori ühelt lauljalt, kes siis tõepoolest laval pooleteist tunni jooksul olema küllaltki kummalistest kostüümides ja samal ajal väga iseseisvalt ja läbivalt esitama ka vokaalpartiid. Siin kõneleb Inga silinska. Inga Klenskaja, Läti raadio kooris, kes osales multimeediaooperis vorst, sammas sõnas siinkohal, et Reynholm nii multimeediaooper ei kõnele mõnest konkreetsest sõjast, pigem ta kõneleb sõja olemusest, millest sõjad üldse alguse saavad ja Kirsten tundub sõda, kui selline pärineb konkreetselt inimese hinge sügavusest, seal tekkivatest vastuoludest, mis siis omakorda laienevad inimese suhetele ümbritsevate inimestega edasi juba perekonnaringis edasi juba ühiskonnas ja edasi juba rahvaste vahel. Ning selles etenduses on eraldi välja toodud mängumeistrit, keda laulab jeva Jesper item ning superspiooni Ilze persinat. Ning nemad on siis Taani lavastaja Kirsten Herholmi. Võitluses need, kes suudavad maailma päästa, Raadiokoorilaulja Inga silinska sõnast siinkohal veel ka seda, et tänu selles multimeediaooperis osalemisele on ta ka enda üle järele mõelnud, et kui harmooniline inimene ta on ja millised on tema enda suhted ümbritsevate inimeste Multimeediaooperis gara Tabavorst sammap kõneleb ka dirigent Kaspar Sputnik kelle sõnul vastuvõtt multimeediaooperile on olnud nii Riias kui väljaspool küllaltki hea. Kuigi samas on see ooper tõenäoliselt rohkem, leidub vastuvõtu, mitte muusikute seas. Kasvaspurnins tõdesin, et nad on olnud algusest peale teadlikud sellest, et tegemist ei ole puhtalt muusikalise teosega vaid et selle teose sisemise rütmistruktuuri on ikkagi koostanud ja juhtinud taani lavastaja Kersten Delholm. Ja ta kõneles siin ka sellest, et tõepoolest on see siis kaks erinevat vastandlikku muusikalist maailma ühelt poolt Tšeeni märk, termati maailm, tegemist on sellise heliloojad, kes tegelikult nooti ei tunne ja kes oma muusikat väljendab ansambli abil, kus tõepoolest siis mängivad koolitatud muusikud kuid et hämmastav on see, et vaatamata Ta nooditundmise puudumisele on tal olemas siiski selline muusikastruktuuride terviklik tunnetus. Ja teiselt poolt siis Santarat, nii et see, kes on tõepoolest siis ka Eestis õppinud ja kasvas, Putin näeb tema loomingus teatavad Eesti muusika mõju. Et võib-olla kaasaegse muusikaga väga tõsiselt tegelevad inimesed ei suuda leppida sellega, et ühes multimeediaooperi saavad kokku kaks niivõrd erinevat maailma ning Kaspars But nišše toob siin välja ka selle, et kui puhtmuusikaliselt seda multimeediaoopereid käsib, keda ja analüüsida, siis võib-olla tõesti ei ole muusikalise poole pealt osad selles teoses läbivalt õnnestunud ja küsimus märke tekitavad. Mõningad hetked ooperi lõpus. Siin kõlab veel üks katkend, kus on esindatud just Santa ratt Nietzsche muusikaline mõtlemine, mis kajastab multimeediaooperis kardaba. Järjehoidja. Kuidas elab helilooja looming? Teadagi interpreedi kaudu keegi peab surnud noodimärgid ellu äratama. Kui helilooja ja interpreet teevad koostööd, siis on loota, et helilooja kujutluspilt reaalses kõlas. Ellu saab kutsutud. Aga delikaatne see koostöö on. Mitte iga interpreet ei talu helilooja poolset nõudlikkust täpsuse osas. Väga suur interpreet näeb vaeva, et kuulda kujundit nagu looja autor on mõelnud ja poeb nii-öelda helilooja nahka. Ajaloost teame, et ette on tulnud mitmesuguseid variante. Võtke endale aega mõelda, enne kui te teatud teose plaadi masinasse lükata. Keegi peab olema selle muusika loonud ja keegi selle selgeks õppinud ja salvestanud. Muusikaelu tähelepanelikult jälgijad teavad, et Heino Elleri pärandi hooldajaks on teatri- ja muusikamuuseum. 1998.-st aastast annab teatri- ja muusikamuuseum välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat. Statuudi kohaselt antakse preemia kas noorele eesti heliloojale, tema heliloomingu eest või interFredile, kes on oluliselt kaasa aidanud Elleri helitööde tutvustamisele. Heino Elleri nimelise muusikapreemia esimene laureaat. 1998. aastal oli professor Heljo Sepp kes on Elleri pillasena olnud tema kõrval praktiliselt terve oma muusikalise elu ja õpetaja elu ja loomingu tutvustamisega tegelenud väga palju aastakümneid. 2011. aastal sai Elleri preemia pianist Sten Lassmann. Tänavu Elleri preemiat välja ei antud, sest Ellerit mängitakse nii vähe, et autoritasude fondi kogunev on kahanenud mõtlemapanevalt. Täna räägime Heino Elleri klaverimuusikast, kes on seda esitanud Olav Roots, Bruno lukk, Heljo Sepp. Need on Elleri teoste esitamisega seotud sõjaeelsel perioodil. Ja Heljo Sepp, nagu öeldud, on oma pika pianistliku elu jooksul mänginud palju oma õpetajamuusikat. Teatud teosed on kujunenud eesti pianistide meelisrepertuaari yks enamus neist On mänginud teost kellad, prelüütite, teine pisik, 13 klaveripala eesti motiividel ja küllap veel mõndagi tuttavaks saanud. Aga sonaadid on vist liiga suurt süvenemist nõudvad. Neid on mängitud vähe. Bruno lukk, Heljo Sepp, Peep Lassmann ja Aleksandra Joosep Eesmaa on salvestanud Heino Elleri neli klaverisonaati. Pangem tähele, Joosep Enn Eesmaa, salvestatud on Elleri esimene Jonaat ja seegi juhtus 2001. aastal. Kõik klaveriprelüüdi Don plaadistanud Franso Rumessen väikevormidest valikulisi kavu salvestanud Ada Kuuseoks, Laine Mets, liinial Semper Matti Reimann. Kõnelesin nädal tagasi Sten Lassmanniga seni viimase Elleri preemia šanuga. Sten Lasva Londonis lõpetamas oma doktoriõpinguid ja töötab Heino Elleri klaveriloomingu Plardistamisega. Heino Elleri on klaverile 198 teost. Selles nimistus on kõik lõpetatud teosed, sõltumata nende pikkusest. Prelüüd või sonaat on arusaadavalt erineva ulatusega teosed. Sten Lassmann, kes hakkas Elleri klaveriteostega süsteemsemalt tegelema viis aastat tagasi on praeguseks jõudnud punkti, mille kohta ta ütles numbriliselt allapoole, sisuliselt üle poole. Elleri klaveriteostest on tal juba plaadistatud. Sonaatidest on valmis esimene, teine ja neljas. Salvestatud on neli CDd. Ilmunud on neist seni kaks, nii et vähemalt tubli pool on tehtud. Elleri klaverilooming peaks mahtuma kaheksale CD-le. Salvestuse ja plaatide väljaandmisega tegeleb Londonis firma dokata klassiks. Tänavu kevadel möödus Heino Elleri sünnist 125 aastat. Veebruarist 1970 oli lahkunud igavikku Ellerist viis aastat noorem Johannes Semper. Veljo tormisel valmis 70. aastal segakooritsükkel liivlaste pärandus. Sellest sai esimene tulevasest Žurssi klist unustatud rahvad. 1970. aastal sai 52 aastane Aleksander šoviitsan Nobeli kirjanduspreemia. 16. juunil 1970 jättis 83 aastane Heino Eller meid jumalaga. Jättis meile meie mälestust ja oma muusikalise pärandi paljude õpilaste ja arvuka loomingu näol. On aeg sellesse süveneda. Järjehoidjad toetab Eesti kultuurkapital. Tänasele heligajale tegid kaastajat Kaur Karsnek Lota lund, Ella Pille Kangur, Ivo Heinloo, Jaan elevastentselt ning Tiia Järg. Saadet mängis kokku helioperaator Katrin mõõdik ja Saadet. Toimetas Mirje Mändla.