Uudis pluss sume külaline. Siin Tallinn vikerraadio kuulata õudes plussi suvekülalise rubriiki ja täna on saatejuhtideks Mall Mälberg ning Lauri Hussar ja uudis pluss siis suvekülalise rubriiki olema täna külla palunud inimese numbrite maailmast. Tere päevast. Statistikaameti. Priit Potisepp, tervist. Teil praegu puhkus? Praegu on, puhkus just algas. Ja puhkusega seoses otsisin ma välja ühe katkendi teie kunagi antud intervjuus äripäevale joomine on tähtis asi minu elus, mitte et ma seda palju jooks, pigem vähe, aga seest mõnuga. Kas. No ma ei ütleks niiviisi, et ta teab, mis suur õllejooja võib-olla nooremana jah, natuke rohkem, aga ega kui aus olla, siis mul praegugi praegugi kuuri all koduõlle vahet käib, nii et ega suvel peab ikka olema jah. Mis on õlle juures tähtis, mis teeb õlust hea õlle? Ma arvan, et mitte selline mass maitse, vaid midagi erilist mulle toodi, just, toodi just paar päeva tagasi tiir Hausist siit Tallinna Tallinna kesklinnast, sellist noh, nagu vahepeal tehtud õlut ja, ja, ja, ja see on ikkagi kohe midagi muud, nii et peab ikka natukene eristumist peab olema muidugi meil poed on kõik mass õlut, täismass, õllede kampaaniat. Ja kui me vaatame näiteks Lätit, siis Lätiga on, Lätis on olukord hoopis huvitavam, väiksemaid õlletootjaid on elus ja ja elu on mitmekesisem. Kohe. Teie üks harrastusi on puhkuse ajal tõlkimist, uurid, kas lähete see suvi? Ja et me oleme, mul on abikaasal neli õde ja see tähendab seda pärit viie tüdrukuga, perekonnast ja kõikidel on lapsed, paljud neist ka üsna samast ajast. Ja niiviisi need pered siis kokku on saanud ja möödunud aasta rehkendasime, et 15. kord ilma igasuguse pausitu. Ja nüüd reedel ongi minek ja minek on sinna kohta, kus me oleme ikka käinud viimastel aastatel. See on Tõstamaa kant, kust mu ema on pärit. Ja, ja Tõstamaal on kohe suur suuri ilus Hermistu järvi seal Ermistu järve kaldal. Oleme me siis viimased aastad alati olnud. Palju teid siis on viie pere peale kokku või rohkem? Seal on vahel niiviisi, et ütleme iga pere kohta kaks last ja kaks täiskasvanut ja ja, ja kõik on sellised baarid, mis on siis juba peaaegu paarkümmend aastat koos püsinud mõni natukene vähem. Nii et on olnud 15 20 inimest korraga, nagu, nagu nagu väiksema kooli pioneerilaager, omaaegne. Tõstamaa on ju peaaegu mere ääres ja miks te seal siis järve eelistada? No meil on seal järve ääres just ühel tuttaval on, on selline koht, kus, kus me saame rahulikult olla ja ja mõnus järv ka, et madal ja soe vesi ja, ja kala on ka, nii et, et see on päris suur argument. Jaa, sääski on ju ka? Seal on niiviisi, et võib-olla sääski, aga seal on, kui see on päris suur järv jagu järvelt priis puhub, siis puhub need sääsed ikka ära lepingusse, nii et väga hull otse järve kardla kaldal ei ole midagi. Kui nüüd statistiliselt vaadata, kas sellel aastal on sääski rohkem kui varasematel aastatel? Tean, et ma vaatan siin enda enda kodus, mis on siin päris mere ääres Tallinnas, et et don palju sääski ja üleeile õhtul istusime väljas oli ikka nii, et tuult ei olnud ja sääski oli paksult rohkem rohkem kui tavaliselt. Minu arust. Millegipärast räägitakse ka seda, et, et varasematel aastatel mere ääres justkui nii palju sääski ei olnud, et sääsed olid rohkem sisemaal lõbu, aga nüüd millegipärast on on sääsed oma oma tegevusala laiendanud ja jõudnud ka mere äärde või, või, või, või on see pigem müüt. Ma arvan, et see päris tõele ikkagi vasta, et ma olen nüüd selles kohas, kus ma praegu elan, elanud 11 aastat ja selle perioodi sees on, ma arvan, kolm-neli korda ikka olnud sellist, kus on sääski väga palju. Kas sellised kõhutunde pealt tehtud järeldused nagu mina siin praegu nägin, et mulle justkui tundub, et, et kas aluseks ka kõikvõimalikele statisti lehistele, manipulatsioon nendele, et kui ma siin eelnevalt rääkisin, et et üsna tihti pannakse statistikat vaata kõikvõimalike valedega, sealhulgas ka hädavaledega ja millega iganes veel ja suurte ja väikeste valedega, et et kas see statistilise manipulatsiooni juuni üks üks väga selge põhjus on see, et inimesed usaldavad nii palju oma kõhutunnet ja sellest lähtuvalt hakkavad justkui justkui tegema väga põhjapanevaid järeldusi. Arvan, et manipulatsioon on iseenesest juba ikkagi teadlik sihiteadlik, varjatud tegevus, manipulatsiooni definitsioon on juba selline, ma olen ise vaadanud kunagi järele mida manipulatsioon täpselt tähendab ja nüüd peast peast öeldes umbes niiviisi don et, et ma ikkagi arvan, et on kaks erinevat asja. Esimene on faktide mäletamine ja järelduste kiire tegemine. Vahel on see pool kõhutunne, vahel on ta pooleldi mälu pealt. See otseselt manipulatsioon ei ole. Aga manipulatsioon on. Kui me räägime statistika maailmast, siis arvatakse võrdlemisi palju et statistikaga manipuleeritakse ja statistikaga enim manipuleeriv tugevad statistikud. Aga statistikaga võivad manipuleerida need statistikud, kes alluvad näiteks võimude survele. Ja eks ajaloost võib tuua ju palju näiteid, et nõukogude aegse statistikas oli kindlasti statistikud talle antud ülesanne näidata üle noh, andmeid niiviisi, nagu nad ikkagi võimudele soodsalt välja paistavad. Aga lähme alles 80.-te aastate Ühendkuningriikidesse Thatcheri aega ja ja Thatcheri kabinetis oli ka üks mees. Ma ei saa nimel praegu peast ütelda. Kes on ütelnud, et Me vajame ainult selliseid statistikat, mis tõendavad meie poliitikate õigsust. Jah, ja eks neid ütlemisi on veel, et natside Saksamaalt sakslased küll ütlevad, et päris tõendatud see ei ole, et et on selline lause, doktor Kööbers on ütelnud, et et me vajame ainult selliseid või tähendab usanud ainult selliseid statistikaid, mida sa oled ise võltsinud. Ja noh, et see need on, need on kõik üles kirjutatud ajaloost ja ja ega nad ei tee tegelikult statistikale au või ütleme niiviisi statistikutena võrdlemisi raske selles olukorras, et arvatakse, et küllap nad väänavad numbrit selliseks, nagu nad nagu, nagu soodsam paistaks. Samas tänapäeva demokraatlikes maailmades on maailmas on kindlasti ka nii, et et, et kui statistikutel on selgroogu ta neutraalseks Erapooletuks siis siis ei manipuleeri keegi, et ja me peame ka muide aru saama sellest, et poliitikutel on ikkagi oma töötehnikad on täiesti aktsepteeritavad ja, ja, ja eks kui ise istuks poliitiku tooli peal, ma kujutan ette, et ega samamoodi kipub ikka kipuks peale tulema just selline. Tegutsemisviis või valikute viised. Et esimees on esiteks ikka neid andmeid, mis näitavad positiivsemalt tulemusi. Võrdlemisi mõistetav. See käib poliitikutel justkui nende ameti sisse, aga, aga kas te või millal te ise viimati näiteks statistilise manipulatsiooni või selle manipulatsiooni sooviga kokku puutusid? No mind teatakse niiviisi, et ma võin võrdlemisi terav ebasõbralik isegi olla, kui keegi proovib poliitikute poole pealt sellist asja teha. Ja, ja Eestis on võib-olla nii ka, et ega noh, riik on väike inimesed tunnevad 11, et ja vahel võib-olla ollakse liiga sina peal, ma ütleks niiviisi kohati ja ja vahel arvatakse, et okei, mis seal siis ikka on, et et ma lähen ja teen ettepaneku, et noh, võib olla üks või teine, sõnum võiks kõlada nii või, või teistpidi, et et nüüd sellised katsed on võrdlemisi jõuliselt saadud alati lõpetada, aga ma pean ütlema, et neid on olnud viimastel aastatel ja ka viimastel aastatel ja kuidas see käib? See käib niiviisi, et et noh, et et noh, ütleme siis lihtsalt püütakse statistilisi sõnumeid kritiseerida on olnud isegi niisuguseid juhtumeid, kus on mitte ainult statistiline väljund või või need need andmed, mis avaldatakse, või pressiteated, et nende sõnumeid püütakse vahel kahtluse alla seada, kuigi väga-väga harva. Ja, ja aga on ka on ka sellist asja, kus on isegi statistilise küsimustiku küsimustiku, mis on tegelikult nagu tööinstrumente puhas metoodiline tulem või, või töövahend, mis, mis siis mis nagu ikka, statistikute pärusmaaks ja ja on proovitud ka küsimustikke kallal võtta. Kustpoolt poliitilised kriitikanooled on tulnud kas rohkem koalitsioonist või opositsioonist. Nad on ikka reeglina alati koalitsioonist on tulnud, et et opositsioonist on pigem noh, ma ei ütleks, et palju on olnud, aga mul tuleb meelde, 2007. aastal oli just suvel üks selline juhtum, kus koalitsiooni pool kritiseeris ühte meie järeldust. Sisse tulla sissetulekute ebavõrdsuse kohta ja, ja opositsiooni poole siis isegi kasutas seda juhtumite ära, kus siis koalitsiooni poole triivida tikat kriitikat tuldi ümber lükkama ja et me oleme isegi Eestis jõudnud nii kaugele, et et kritiseeritakse statistilisi järeldusi. No see on muidugi juba selline poliitiline võitlus meie sinna ennast kunagi vahele ei sega vahele lihtsalt huvitav jälgida. Et kuidas asjad käivad. Aga jah, et, et see on sellest, me peame aru saama, et kui sa oled poliitiku tooli peale, siis võrdlemisi loomulik ja poliittehnika osa ilmselt. Et, et esimeses järjekorras üritada välja valida ikkagi need, need, need tulemused, mis, mis on positiivsemad. Kas see pool Krugmani tabel paljuräägitud tabel, kus ta võttis Eesti majanduse kasvu ja langus numbrite aluseks 2007. aasta esimese kvartali, kus Eesti majandus oli oli, oli ülekuumenenud, aga, aga veel buumise oli, oli numbriliselt väga heas väga heas näitajas, et kas selle, kas selle tabeli puhul võiks olla tegu statistilisel Polatsiooniga, kui, kui ta võttis selle, selle kõige Tipmise hetke Eesti majanduses aluseks ja näitas, et pärast seda järgnes märkimisväärne langus ja seda toonast taset ei ole siiamaani saavutatud? See ei ole mitte mingisugune statistiline manipulatsioon. Ma jälgisin ise väga, väga täpselt diskussiooni, mis Eestis toimus ja ja ainus, mida ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole Krugmani originaalteksti lugenud saan ainult suhteliselt lakooniline, ma saan, ma saan toetuda ainult sellele, mis mis Eesti meedias läbi käis ja ma, ma ütleks niiviisi, et kõigepealt me oleme muidugi väga õnnelikud, et meil on nii auväärt teadlane, kasutab Eesti statistilisi andmeid, punkt üks. Ja väga prominentne klient. Ja meile on. Teiseks on meil noh. Et me peame vaatama seda, et et muidugi saab esitada erineva pikkusega aega, ridasid võib-olla professor Krugmani oleks võinud võtta kümneaastase aegrea. 10 kümneaastast rida kasutades oleks ta saanud võib-olla oma sõnumeid pisut pehmendada. Kuid võttes võttes näiteks võrdluse vahetult buumieelsete Tasemetega, ma arvan, et ma arvan, et ta ei teinud mitte midagi valesti, sellepärast et me iseenda pressiteates siin Eestis oleme ka näidanud, et kus me oleme nüüd võrreldes selle buumiaegse ajaga, et seda loeb statistika Statistika pressi pressiteadetest rahvamajanduse kokkuvõttude kohta välja täitsa eraldi lõikudena siin 10. juunil või millal meil viimane oli esimese kvartali kokku võtme panime jälle lause sisse, et kus ma nüüd täpselt buumiga võrreldes oleme, see on lihtsalt huvitav. See ei ole, seda ei tohi võtta nii valuliselt, et, et noh, et noh, et, et see ei olnud normaalne aeg. See buum, tema, meie kasvu alused ei olnud õiged, see on kõik tõsi, kuid statistiliselt on nii, on lihtsalt huvitav jälgida, kus me siis praegu võrreldes selle senise majandustoodangu kõrghetkega oleme. Volstraditsional on kirjutanud ja võtnud aluseks 96. aasta ja ütle ja on siis tõdenud, et võrreldes 17 koma 16. aasta taguse ajaga on Eesti majandus kasvanud kaks korda. Jah, muidugi, ja jah, ja kui me võtame näiteks võtame siis 10 aasta taguse, kahe 2002.-ga võrreldes, näiteks, et me võime igasuguseid kasvasid arvutada ja täpselt samasugune, nagu me teeme mingi 15 aastase võrdluse. Me teeme 10 aastase võrdluse võimete vabalt teha ka viieaastase võrdluse ja lihtsalt huvi pärast ütelda, et, et kus me siis praegu oleme. Muidugi me ei tohi unustada seda. Artikli põhipõhiline teravik oli ikkagi suunatud, et ilmselt majanduspoliitilistele valikutele. See oli küsimus kasvust ja, ja kärpimisest. See ei ole muidugi statistikute teema, sest statistikud ei ole noh, ei on, ei ole ühegi poliitika advokaadid ja me ei ole selles mõttes ei anna mingisuguseid hinnanguid just sellisele majanduspoliitilisele debatile. Me vaatame, kuidas ta kasutab andmeid, tema andmete kasutus oli korrektne. Aga ma mõtlen jälle, et kui meie praegune majandus on 92 protsenti kosunud sellest ajast, et miks ta siis, miks ta siis kangesti tahtis, et Eestit ei kiidetaks. Et ma nagu päris hästi aru ei saa, mis selle taga on, on majandus tõusnud väga normaalselt. Ma arvan, et ta, noh ma ei usu, et, et kas ta nüüd niiviisi kirjutas, et kas ta tahab Eestit kiita või mitte kiita, et tema võttis ta on sellise koolkonna esindaja, kes tahab kes tahab küsimuse või küsimärgi alla seada seda, kas kas, kas kärpimine on tervislik majanduskasvule või ta ei ole tervislik ja jah, ja see on majanduspoliitiline debatt, et kui ta kui ta oleks olnud mõnes teises noh, vaadanud näiteks kahekümneaastast majandusarengut 15 aastast majandusarengut, siis oleks tema oleks tema järeldused ilmselt teised olnud ja ma arvan, et, et väga õigesti tehtud Statistikaametile on ette heidetud seda, et meie statistika liigalt liialt majanduse keskne Jah jah, me oleme liiga monetaarsed. Ja mitte ainult meie, vaid, vaid tegelikult kogu maailm ja või noh, enamus enamus maailmast nõnda et, et liiga SKP-keskne liika iga, kui need tööstus, tööstustoodangu keskne, jaekaubanduse esi, tõuse üldse liiga tootmise keskne. Midagi on ikka sellist nagu nagu, nagu nõukogude ajal, et nõukogude ajal oli ka statistika tootmise keskne ja muidugi plaani täitmise keskele. Aga ma arvan, et tulevik ja noh, ei ole, see ei ole minu arvamus, vaid minust palju targemate inimeste arvamused. Statistikasüsteemid peavad ka rohkem tähelepanu pöörama. Sellele, et kuidas elavad inimesed, kuidas elavad leibkonnad või perekonnad et prantsuse president Sarkozy moodustas kolm-neli aastat tagasi. Komisjoni ütles, et minu valijad ütlevad mulle, et et statistika ütleb, et majandus kasvab, aga meie elu ei lähe paremaks. Mis siis nüüd on, et me oleme siin Eestis ka olnud? Ju kümmekond aastat kogu aeg niisuguse mõtteviisiga, et kui majandus kasvab, küll, siis läheb kõigil paremaks? No see ei ole noh, ütleme pikas perspektiivis me leiame jah, kindlasti näitajaid, mis tõendavad, et keskeltläbi on ikkagi elu tugevalt paremaks läinud. Pole kahtlustki, kui, et mida aeg edasi, seda rohkem tuleb hakata nüüd täpsemalt vaatama leibkondade elujärge. Nende elukvaliteedinäitajaid, haridus, tervist. Võib-olla isegi natukene seda subjektiivsemat hinnangut, kuidas ta, milliseid hinnanguid või kuidas ta rahul eluga on, see on keerukam indikaatorite komplekt võrreldes sellega, et siin iga kvartali SKP avaldada märksa, märksa keerukam. Jah, ja aga tegelikult kogu statistika maailm ja eriti euroopalik, aga eriti OECD, kus me nüüd oleme seal. Nendes statistikasüsteemides tegeldakse praegu aktiivselt elukvaliteedi mõõtmise juurde. Kas see on üks väga selge kasu, mida OECD-ga liitumine on meile andnud, et me, me mäletame et kui me liitusime, siis me rääkisime, et me peame maksma liikmemaksu ja kas me selle eest ka midagi tagasi saama ja noh, me oleme näinud, et me oleme saanud väga põhjalikke uuringuid, aga kas see, seesama see teave just just sellise sihitud väga selgete gruppide eelistuste või, või ka elujärje väljaselgitamisega seonduva statistikas osas, kas see on see kasu, mida me oleme OECD-ga liitumisliitumis? Ma arvan küll ja vähemalt, kui me vaatame statistika. Selles grupis olekut OECD-s, kus, kus just iga aasta tuleb nüüd komitee istungil kaasa lüüa. Et ma näen seal märksa rohkem dünaamikat, märksa sellist. Kuidagi nagu uut, värskemat vaadet paljudele indikaatoritena erinevatele näitajatele võrreldes sellega, mis seni on olnud ja seal on võrdlemisi väikest statistika tiim hästi võimekas ja ja, ja, ja noh, ütleme nii, et meilt on sealt kõvasti õppida tõepoolest. Kui nüüd lähema poole aasta aasta jooksul mingisuguseid muudatusi teha statistikaametitöös. Kui leida mingeid uusi, uusi, väga selgeid valdkondi, mida uurida, milliseid, milliseid, milliseid koht teie eesti tänases elus tähelepanelikumad luubi alla võtaksite, mille kohta tahaksite rohkem teada saada? No, ega see ei olegi nii uus teema, aga majanduskriisiga jäi nõrgemaks ja me võtsime tootmisest üksjagu maha. Just leibkondade uuringuid, uuringud, mis, mis näitaksid paremini leibkondade hakkama saamist leibkondadest, tulusid, kulusid, varalist seisu. See oleks üks pool, teine pool, ma arvan, see nüüd ei ole otseselt, see ei ole enam leibkondade poolaga, kus meil lähiaastatel kindlasti tuleb palju uusi asju juurutada, on kõik, mis seondub keskkonna statistikaga. Alates ÜRO-st, jätkates Euroopa Liiduga, on on keskkonnastatistika tõusev teema. Mu käes on üks üsna kriitiline artikkel, seal on kirjutanud ettevõtja Jaak Nigul ja see on ametnike kehvast tööst üks osa sellest puudutab ka statistikaametit. Ma jätan lugemata selle, kui palju pabereid peab ta tegema statistikaametile, aga Ta ütleb niimoodi. Statistikat on riigi juhtimiseks kindlasti vaja, ainult et millist ja kui palju. Riik viib poliitikaid ellu eelarve tulusid jagades, järelikult oleks oluline teada, kust raha eelarvest eelarvesse tuleb ja millele kulub. Kui palju inimesi töötab ettevõtetes, mille käibest enamiku moodustab eksport, sest need toovad riiki uut raha. Kas piisavalt suur osa kõrgkoolilõpetajaid läheb tööle erasektorisse? Kui suured on valitsemissektori, mitte hädavajalikud kulutused, näiteks koolituskulud? Statistikaameti ametnikud paraku. Ma ei arva. Statistikaametilt olen saanud järgmised vastused. Eksportivate ettevõtete töötajate arvu kohta meil andmeid ei ole. Kui palju neist, kes kõrgkooli lõpetajatest on asunud tööle avaliku või erasektorisse, meil andmeid ei ole. Valitsemissektori koolituskulude kohta puudub meil arvestus. Mis öelda? Kindlasti on osaliselt kriitika õigustatud, aga aga jah, et ettevõtja, ettevõtja pahameel tegelikult saab ikkagi alguse mujalt alguses ja see on seal andmeesitamiskoormus. Ja algne esitamiskoormus on Eesti ettevõtet seal tõepoolest võrdlemisi suur. Sellepärast et me täidame statistikaprogrammi, mis on Euroopa liidus kokku paika pandud, kokku lepitud, täidame võrdlemisi hästi ja kogume ikka siiamaale väga palju ettevõtetelt otse kuigi järjest rohkem võtame andmeid seal, kus nad juba olemas on erinevates registrites. Ja ja muidugi väikesel riigil, et saada statistilist andmestikku kokku, tuleb teha võrdlemisi suur valim. Noh, meie tänapäeva statistikat ei tehta ju nõnda, et kõik sealt kõigi käest küsitakse, vaid kasutatakse ikka tõenäosus teooria noh, võtteid ja moodustatakse valim ja ütleme siis lihtsalt nii, et need, kes satuvad valimisse, need asendavad ka või esindavad ka neid, kes on valimist välja jäänud. Aga valimit tuleb teha üsna suured, lihtsalt väikese riigi eripära. Jah, et vastasel juhul väga pisike valim jätaks andmete usaldusväärsuses liiga suure loksu sisse. Ja ja tagajärg muidugi on see, et paljud ettevõtted peavad esitama üsna palju andmeid ja, ja aga ütleks selle niiviisi, et, et mulle on üks väga prominentne ettevõtja ütelnud, ma ei hakka siin nime ütlema, praegu pärast hakatakse teda Darja maetud, kaitseb statistikuid ja tema ütles, et tema ütles, et statistiliste andmete esitamise ümber virisemine sageli otsitud abitus. Et kui see süsteem saab, saab paika, saab käiku, siis noh, eriti võib-olla suuremates ettevõtetes on see nõnda, et, et see on tavaline tiin, andmed ollakse harjunud neid andmeid esitama, seal läheb päris nobedalt ja libedalt. Päikese väiksemad ettevõtted, need, kus on need, kes rohkem roteeruvad või need, kes on rohkem üks aasta on sees valimisteine aasta ei ole sees valimisnende kahjuks on jälle see kohustus uus ja siis nendes hästi hakkama ja siis on pahameelt palju. Ka need praegu need punktid, mis just konkreetsed ette said loetud. Et mida kõike ei ole, ma ei ole päris veendunud, et neid asju ei ole, et nüüd ma peaksin kontrollima, aga ei saa siin praegu peast ütelda. Need numbrid, mis ta ära toob, on, on minu silma jaoks küll päris suured, 2007. Tal on kuuest ettevõttest koosnev kontsern ja 2007. aastal esitas 498, arvan, et statistikaametile neist 319. Ja et see võib olla on see võib-olla, kui seal on kuus ettevõtet ja need ei ole mingi 319 erinevat aruannet, vaid enamus neist on, on kuu ja kvartaliaruanded lihtsalt needsamad üks ja sama aruanne, aga lihtsalt tuleb nagu tuleb siis iga kvartal täita. Ilmselt on tegemist siis ikkagi ettevõtete ja jutt on siin Tarmeko ostjat, Tarmeko puidutöötlemisettevõte ja nüüd grupis on kindlasti ka teised, et kus mis on piisavalt suured, eriti enda tegevussektoris, et nende väljajätmine tekitaks, tekitaks, tekitaks nagu andmete usaldusväärsusele probleeme. Vahepeal liitunud kuulajatele tuletame meelde, et tänaseks Uudisplussi suvekülaliseks on statistikaameti juht Priit Potisepp ja nüüd võiks rääkida pisut rahvaloendusest. Läti rahvaloenduse küsitlus andis üsna huvitavaid tulemusi, nimelt selle küsitluse järgi selgus, et riigis elab 10 presidenti siis Läti seimi liikmed, arv ja töötavate seimi liikmete arv ületas kolmekordselt Läti seimi suuruse ja neid. Neid huvitavaid ja põnevaid tulemus oli veel, et kas ka Eesti rahvaloenduse küsitluse andis selliseid tulemusi, et meil meil on, on, on teatavaid ameteid milles on, on inimesi oluliselt rohkem, kui, kui neid töökohti üldse võiks olla. Ma ei tea praegu nii hästi neid fakte, nagu nad Lätis olid välja toodud Läti kohta ma lihtsalt. Ma võisin ise söeldage öelda, kes ice või tähendab olla see allikas, kes ütles, mis Lätis oli, sest Läti kolleegidega on juttu olnud mul enda kolleegidega juttu olnud nii palju, et jah, loomulikult kõikidel nendel väljadel, rahvaloendusel, kus vabatekstilise vastuseid anda seal seal noh, mingil määral määral nii-öelda nalja tegemist oli, kuid mitte väga massiliselt. Ja, ja nüüd edasi aga neid välja, et noh, ametivälituli kui mu mälu ei peta, tuli ikkagi rippmenüü menüüst valida ja jah, ja seal väga palju nalja tegemist ei olnud, et kõik ametit tuli saada. Tuleb ümber viienumbriks me nimetame seda kodeerimiseks, masin suudaks, suudaks pärast andmeid töötada, töödelda ja, ja kodeerimistööd läksid aprillis-mais võrdlemisi libedalt, et mingisuguseid selliseid suuri suurimassiivseid naljategemise meil küll ei olnud. Mõni väga drastiline näide ka ka ette, mis nüüd rahvaloenduse käigus välja tuli, et kus siis inimesed üritasid nalja, nalja visata. Usukoha peal oli ja usk, usu küsimus oli meil teatavasti vabatahtlik on seaduse järgi juba ja inimesed seal siis kirjutasid mõned inimesed Mis usku nad kõik on, et et maailma parandamise usku ja jah, ja ma usku ja, ja taevaste vägede uskuja niisuguseid niisuguseid Või vähemalt midagi sedalaadi vastuseid oli. Te olete olnud statistikaameti juht aastast 2004, et üsna kaua aega. Kas te oskate öelda, mis on kõige ehmatava massi selle aasta jooksul tööga seoses olnud? Kõige ehmatavam võib-olla oligi rahvaloendusega seoses, et märtsi keskel. Me saime siis oli juba veebi loenda sammu läbi, loendajat töötasid väljadel ja me nägime, et meil on üle 100000 ankeedi sees loendajatelt laekunud, millel ei ole isikukoode küljes. Mõtleme, mis asja, et kuidas kuidas niiviisi, et et, et veebi kaudu väga ilusti vastati, isikukoodid, kaera ja järsku nüüd küsitleja, kes ju tegelikult saab näost näkku ikkagi veenda inimeste otsimine isikukoodi ülesse ja paneme, paneme ta kirja, et, et sealt nii palju isikukoodita ankeete tuli. See tähendab, mis see põhjus oli? Põhjus oli põhjus. Me täitsa analüüsisime neid andmeid ja jahiandmete põhjal võib välja tuua, et enamus isikukoodi ta ankeetides käisid nende inimeste kohta, kes ei vastanud ise, ehk et näiteks ema vastas kellelegi eest ja ütles, et ta ei, ta ei tea, ta ei suuda seda kuskilt leida ja, ja see oli kõige suurem põhjus. Kui nüüd mida see tähendanud, kas see, see, kui me oleksime pannud selle pesa kinni, ütleme niiviisi töötaja arvutiprogrammis? Või küsitleja arvutiprogrammis, et siis meil oleks ikka väga suur probleem olnud, õnneks me seda ei teinud, jätsime selle pesa lahti, sai ilma isikukoodita edasi minna, sest me ikkagi riigis suudame isikutele leida isikukoodi, raha seal anti, siis anti siis nimi ja anti sünnipäev ja niiviisi saab juba ikka suuremasse isikukoodidest riiklikest registritest kätte. Noh, ütleme niiviisi, et ühel kuupäeval sündinud Jaan tammesid, noh ilmselt ikkagi on, nendega tuli eraldi tegeleda. Ja, ja kokkuvõttes jäi siis mõnisada niisugust juhtumit, kus kohal me ei suutnud isikukoodi nagu külge panna, nendega tuleb veel tööd teha. See oli võib-olla kõige kõige üllatavam, ehmatav, nii massiline. Ja siis hakkasid muidugi mõtlema, et kuidas me nüüd aprillis saame nii ruttu isikukoodid külge, me olime ju välja lubanud, et et maikuu lõpus anname, anname esialgsed kokkuvõtted juba lihtsalt ja isikukoodi oli sellepärast vaja, et topelt loendatud elimineerida. Mäletatavasti oli ju rahvaloenduse käigus väga palju juttu, et on topelt loendatud, kuidas tena elimineerida. Ja muuseas sellest on juttu olnud ka rahvusvahelisel foorumil väga palju. Nii et tänu meie unikaalsele isikukoodile, kuis ta igale ankeedile külge saad, siis sa suudad duplikaadi elimineerida, selle lõpuks ikka õnnestus ka. Mul on ikkagi sellega seoses tekkinud üks küsimus, et miks ei oleks võimalik neid loenduse korraldada registripõhiselt nagu Saksamaal, et sellisel juhul väga suur osa sellest tööst langeks üldse ära. See esialgne pingutus registrite korrastamisel oleks kallis, aga pärast oleks oluliselt lihtsam juba jälgida seda ja siis langeksid ka sellised väga kulukad rahvaloendusega ära. Meil on eesmärk teha järgmine rahvaloendus kaks, 2021 registrite põhiselt või peamiselt registrite põhiselt see projekt on juba algatatud, seal tehtakse, prae tehakse praegu just tehtavus uuringut. Praegu hetkel lihtsalt ei ole registrit sellises olukorras, et teha registritest rahvaloendust ära, mis on seda seganud, seda seganud registrit? Andmestik ei ole päris sellises koosseisus, nagu teda rahvaloendusel vaja on. Ja, ja mis muidugi väga kõvasti meid häirib siin Eestis on see, et meil ei võtame selle vana nõukogude aegsele sõna sissekirjutus. Kõik saavad sellest aru. Üks viiendik Eesti elanikest ei ole sinna sisse kirjutatud, kus nad tegelikult elavad. Aga me ei taha, meie rahvaloendus on olnud alati nii niisugune ettevõtmine, mis annab andmed külade kaupa valdade kaupa, väikelinnade kaupa linnade kaupa, mitte ainult kogu riigikokkuvõttena, niiviisi on meil olnud üle 100 aasta. Ja, ja ma arvan, et niiviisi ja sellist ambitsiooni tulebki edasi hoida, ei ole ainult üleriikliku vaadet. Ja, ja võib-olla üleriikliku kokkuvõtu saaks registritest võrdle võrdlemisi hästi tehtud. Aga nende andmete kvaliteeti, et praegu valla tasemel linna tasemel ei kõlbaks kuskile ja ja, ja see on see põhjus ja muuseas, Saksamaa ei tee ainult puhtalt registrite põhjal, et majaomanikud, korteriomanikud, kõik see oli ka eluruumide loendus, kõik said kohustusliku küsimustiku täitmiseks. Pluss lisaks 10 protsenti rahvastikust nagu hästi suur valim said ka kohustuslikult küsimustiku isiku küsimustiku täitmiseks. Soome teeb siin Rootsi, Taani meie lähinaabritest ja ma tean ainult seitset-kaheksat riiki üle maakera, kes suudavad teha ainult registritest loendus, ära rohkem neid. Aga selle, selle asja loogika on ikkagi see, et alguses on investeering suurem. Selle selle süsteemi korrastamine on väga kulukas, aga kui see on tehtud, siis pärast seda on andmete kogumine oluliselt odavam. Jah, see loogika on, see loogika on, aga siis peab olema meil hästi selge tahe Eestis, et me teine registrid, tiime registrit väga heasse korda. Üleüldine rahva registreerimiskultuur peab oluliselt paranema. Jah, ja teine vaade on selline, et kui me läheme näiteks üle ookeani, siis Kanadas USA-s öeldakse ei, me just seda teed ei vali, me ei tee kõikehõlmavaid registreid. Me ei tahagi sellist süsteemi, me ei ole nii vaesed, et me teeme, et me, et me ei saa tehtud kord 10 aasta tagant rahvaloendust nagu USA-s juba tehtud on 200 aastat. Meil on rahvaloendus kirjutatud põhiseadusesse. Ja rahvaloenduse andmestik on ka tegelikult mandaatide mandaatide alusmaterjal. Kongressikohtadele. Viimase rahvaloenduse küsitluse tulemuste põhjal oskate te öelda kui palju meil on need infot nende kohta, kes on välismaale, et kui palju siis võiks. Võiks olla neid inimesi, keda me teame, et nad on, nad on Eestist ära välismaale. Vara veel ütelda, mäletatavasti oli loenduses küsimus. Kes teie pereliikmetest sugulassugulastest on peale 2000. aasta rahvaloendust lahkunud, elab siiamaale välismaal siis neid vastuseid oli pealt 30000 või 30000 isiku kohta rohkem kui 30000 isiku kohta. Aga seda ei saa veel lugeda kõikseks kõikseks ja ütelda praegu, et 10 aastaga on üle 30000 lahkunud, et see on selline väga, väga esialgne indikaator, mida tuleb üritada hinnata erinevate andmekogude abil. Kuidas teie suhtute õnne hindamisse ja kas õnne on võimalik hinnata ja kas rahvaloendus peaks ka vastama küsimusele inimeste õnne kohta? No hakkame kaugemalt pihta, Himaalaja mägedes on väike riik Butaan ja seal on õnneminister ametis ja ja mõõdetakse õnne indeksit ja, ja tõesti, kui me praegu kõik siin armastame, SKP-d, sisemajanduse koguprodukti, mis meid kõiki õnnelikuks peaks tegema, justkui siis on juba välja käidud, et äkki peaks olema ka mingisugune suur indeks või näitaja, mille nimi võiks olla meistrikeelset, ei oska veel pakkuda ka siinsel inglise keeles on pakutud Cross National häppines. Et ma arvan, et võib-olla seda teed päris ikka ei pea minema ja ma ei suuda endale sellise näitaja mõõtmist ette kujutada praegu, et meie siin Põhja-Euroopas oleme ikka pragmaatilised inimesed ja. Me peame püüdma, Ta võib olla erinevaid indikaatoreid, neid samu rahulolu. Võib-olla noh, tõepoolest küsitlustes rohkem subjektiivseid hinnanguid ka arvesse võtma ja vaatama majanduslikku hakkamasaamist, tervist, keskkonda, haridust. Et noh, need, need näitajad on märksa konkreetsemad ja neid komplektina vaadates tuleb ehk pilti ka parem. Õnneindeks on ikkagi pigem tunde kui numbrite ja ja mingisuguse kindla kindla selge ratsionaalse seisukohaga. Küsimus ja me ei saa neid võrrelda, kui me teeksime selle Gross National häppinessi. Me ei saaks võrrelda, et mul oli kunagi 10 aastat tagasi väga lühidalt ütlen, et käisime Venezuelas. Jah, ja rääkisin seal kohapealsete inimestega, et miks siis on täitsa kohe küla inimestega, et miks inimestel on naerused, näod. Laste Radovan rodu on järel jah, ja et inimesed näevad nagu väga-väga õnnelikud välja, küsisid, mis inimesi õnnelikuks teeb. Nad ütlesid, et noh, et riik on iseenesest ju ei ole ju rikas riik välja arvatud seal noh, mõned seal naftamagnaadi ja nii edasi. Aga nad ütlesid, et meie ühiskond tunneb lihtsalt ennast õnnelikuna, kui sul on lapsed, kui sul on. Kui sul on midagi vii ja kui sul on sõbrad, siis inimesed tunnevad ennast õnnelikuna ja meie siin noh, me ei saaks ennast Ladina-Ameerika mentaliteediga võrrelda. Või siis võtame ette, et just hiljuti lugesin Der Spiegelis oli väga ilus artikkel, et kuidas, millal küll saksa rahvas ükskord hakkaks ennast õnnelikuna tundma ja seal olid ka just üks väga ilus blogiartikkel oli teemal, et kuidas siis ikkagi kuidas, kuidas me sellest preisi kult repriisi, kasarmukultuurist, hoiakutest mälestustest lahti saaksime ja ja see iseloomustab, näete, et, et Saksamaal kirjutatakse soliidse ajakirja blogisse, et me ei tunne ennast õnnelikuna, kuigi oleme tegelikult majanduslikult väga võimas riik. Ja teine seal päikese all troopikas. Seal, seal oleks Gross National häppines indeksi ilmselt väga kõrged ja, ja kui me nüüd ennast maailmas need indeksid kõik ritta paneksime ja vaataksime, et puhvrit Eesti jälle seal kuskil tagaotsas ja seda veel õnnetumaks Priit Potissepp, mis teid õnnelikuks teeb, kui statistika kõrvale jätta? Statistika teeb niikuinii midagi veel. No mind tegelikult ikka statistikas olles ma pean ikka ausalt ütlema ka, et, et ega ma olen olnud kirglik riigi käekäigu jälgija. Ma pean seda ausalt ütlema. Jah, ja olen pidanud ennast hajut ajuti ikka kontrollima, et ma ei läheks seda noh, seda manipuleerimise teed, et ma ise. Ja noh, ma olen ju ettevõtluses tulnud ja tean seda, et et numbritega võib julgustada numbritega tulemustega võib julgustada organisatsioone ja tulemustega, tegelikult võib julgustada kogu ühiskonda. Selles, see oleks meeletult ohtlik ainult siis, kui seda hakatakse päris propagandana ära kasutama. Aga tegelikult ikkagi ma pean ütlema, et et kui ikka on head numbrid ja mul on endale ökonomisti taust, et et kui ma näen neid numbreid, ma pean ütlema, et riigi käekäik on mind õnnelikuks teinud. Aga muidugi ka isiklik elu, et oma tublid lapsed ja, ja oma abikaasa ja oma kodu ja ja, ja koht, kust ma pärit olen ja kõik sellised asjad Aitäh siia stuudiosse tulemast statistikaameti peadirektor Priit Potisepp ja soovime siis ilusa puhkuse jätku. Suur täna.