See maja jääb Kuressaarest 13 kilomeetrit Kuivastu poole. Sellest kohast, kus pärast Ahula järske kurve maantee reomäe pikaks sirgeks koondub tuleb küla sildi juurest ära keerata ja siis veel paarsada meetrit mööda põlluserva minna. Maja ise on peidetud kuuskede, sirelite ja õunapuude sisse nii et maanteele teda läbi mitmekordse metsa näha polegi. Ühele poole põlluteed jääb paks sarapuutihnik teisele poole lai heinaväli. Tee lõikab nende muidu nii tasase ülemineku järsult pooleks nagu ta püüaks neid teineteisest lahutada. Hiljem veidi enne maja pöörata järsult vasakule, läbib kirsipuude alleed ning käänab end lõpuks otsustava liigutusega sauna kõrvalmaja taha. Paks sirelihekk varjab kasiivsel maja teravat katuseviilu ning läbilõikavalt valgeks värvitud alumise korruse aknaid. Esimest korda siia tulles või peaaegu ehmatada, kuidas sirelipõõsaste vahele jäetud kitsast pilust läbi pugedes see maja koos oma aiaga soeta. Äkitselt kerkib nagu mõni salatud akroopalis, seisata keset puude ja põõsaste kõrget müüri. Ometi seespoolt nii avara õhurica ja valgus külasena. Ainult õhtuti langeb maja peale vinkjas hämarus, mida läbi kuuseokaste sõelutud viimne päikesevalgusmaja kroberisel krohv seinal oma hääletu tantsuga saada. Majas teisele poole jäävad suured põllud esmalt tilluke aasa taoline rohtmaa, mis on raamitud kraavipealse noore Lepistikuga. Sealt edasi minnes avaneb suur mitmetahuline lai põld mille vastaskallas paistab ainult ebamäärase tume roheka randina. Ülemisel korrusel asuva ärklitoa kolmest kokku kasvanud aknast on see põld ka näha. Siia tulid Niina ja Johannes siis, kui nad tahtsid näha tol põllul südaöist huntide ringmängu. Maantee teatab oma olemasolust kaugelt kostva ebame säärase mürinaga, kui praamilt Kuressaare poole kihutavad, luksusautod reomäe sirgel gaasi lõplikult põhja vajutavad. Et 160-ga Meerates möödagi toda. Saarlaste kohalikud liiklusvahendid podisevad otsekui kitse kombel mekitades pikkamööda, aeglaselt-aeglaselt sirge ühest otsast kuni teiseni. Nii et võib kuulda, kuidas ta pihla ristmiku juures alustab oma vaikse vaevumärgatava lähenemiskatsega. Kasvab suuremaks nagu üks sääsk, kes kõrva ümbert suure kaarega mööda läinud ning haihtub sama visa järjekindlusega tahula poolsesse kurvi nagu rahunenud mälestus. Kogu protseduur kestab mitmeid minuteid ega keegi pea ehmatusest püsti hüppama. Ja siis veel need liinibussid kuivastuste Tallinnast. Nende painajalik hilistav liikumine ja käikude vahetamisest tulenevad mootori järsud piisanduvad kostavad juba eelmise küla bussipeatusest saadik. Ähkides ja puha, kides lohistab ta end kuni Pihtla kurvini, et siis reomäe sirgest täie lauru sõjavile unnatas läbi lasta. Õhtuti, kui kedagi majja oodatakse, seistakse ikka õue peal ja kuulatakse kella, täpsusel tõusvaid ja langevaid vilesid tee poolt pikanodi järsk hajumine ning sellele järgnev pikk vaikus tähendab kellelegi mahaminekut meie maja teeotsa peal. Ja vahetevahel see tähendab, et majas alustatakse suurte koristustöödega. Et selleks ajaks, kui saabuja mööda Sarapiku serva majani jõuab, valitseks kord puhtus ja vastuvõtu naeratused juba kammitud peavalt. Ehkki see maja seisab küllalt maantee lähedal ning temas keeb elu läbi terve suve tundub, et sellest majast keegi peale naabrite idea saarlastest bussijuhid, kes tunnevad iga üksikut majaja hüti oma marsruudil ning neis elavaid inimesi ei paista selle maja olemas olu üldse täheldavad. Kui Johannes sinna esimest korda sõitis, teeotsal peatuda palus, küsis bussijuht täis imestust. Jahuvida, kuhu teie küll siit nüüd lähete? Enamik peab teeotsa lihtsalt põllutöömasinatele vajalikuks. Roobas teeks. Johannes polnud kunagi Saaremaal käinud ning nina ütles, et ta võiks ju siis tema juures reomäel peatudes ka selle saarega tutvuda. Nad sõitsidki Saaremaale Tolläppuval juunikuul koos suur jalgratas käevangus lennukiga, mis vappus nagu Gruusia mägiteedel ja kus Niinal süda pahaks läks. Juba ainuüksi sellest, et tema kõrval istuvad saarlased kallutasid reisi ajal kurgust alla paar pudelit konjakit. Näost valge ninakõrval, luges Johannes piiblilugusid ning hoidis käega kinni jalgratast, mis saatis oma plärinaga Niina meeleheitlikke katseid jõupaberist kotikest puudutada. Tol momendil polnud majas peale Niina ema Claudia mitte kedagi. Claudia hoolitses maja eest peaaegu tuima tõhususega. Võitles toone kukalda vastu, kes ähvardasid seina täiesti puruks närida, nii et need veel tapeedi najal püsti seisid. Kle siirdepoolt maha jäetud talvise sodiga, kes pikkadel kuudel, mil maja täiesti üksinda seisis, seal pillarkaalitasid ja asju laiali tassisid. Kevadine sula ähvardas ärklitoa lae alla vajutada. Lugematud hädad ja vintsutused ohustasid pidevalt maja, mille ülalhoidmine lasus peaaegu täielikult Claudia õlul. Iga kevadeni Saaremaale saabumine algas mitmepäevase hoogtööga, et maja elamiskõlblikuks muuta. Selle kõige eest hoolitses Aga Claudia ja Niina koos Johannese kaasus lühikestele, pikkadele rännakutele mööda Saaremaa kruusa sõiteid. Lookas puudega ääristatud järvi ja kiviseid randu. Maja seisis püsti vaatamata kukaldele vaatamata rottidele, võhradele ja vaatamata kogu sellele temasse mähkunud inimsaatuste helivõrgule mis lausa silmnähtavalt hõljus tema halli ja samblarohelise katuse kohal. Niina Johannes on noored, neid ei huvita, mismoodi või kuidas peaks korrektselt reisima. Samuti ei huvita neid, mida neist tänaval arvatakse. Nad võivad inimesed ette ilmuda koos, ehkki nina kihlatud hoopis ühe välismaalasega, kes elab pool aastat kaugele ära ja kellega tal on poeg Illimar. See tekitab ümbruskonnas nimedele peavalu ja mõistetamist. Ei. Niina armastab ja hoolib oma välismaalasest väga. Johannes on tema pärast väga õnnelik. Ka võivad nad kõik kolmekesi rännata mööda tolmu sõitjaid ükskõik millistes hilpudes, vaieldes kirjanduse teemadel, nina on suur lugeja või siis muusikast, sest nad mõlemad on muusikud. Tähele panemata on otsaga juba Kuressaare jõudnud, mille tänavad kirjeldavad õhtukleitides nagu moedemonstratsioonil. Väike Illimar vürtsitab nende jutustusi oma viieaastaste vaimukustega valjusti kaasa naerdes. Iga kord, kui keegi naerma hakkab, Johannesele, kisub Illimar ta enda lapsepõlve kusagil täielikus tunnustusest eredate piltidena esile. Ka temale meeldis oma nina täiskasvanute jutu sisse toppida ja heameelt tunda, kui tema vaimukusi seltsimehelikult hinnati. Vahest on neil kaasas trackima foksterjer, kes juba õhust aimab külaliste tulekut ja sel puhul lehmakookidest käib peenemad tuhti peale püherdamas. Elevus meelditale ning ta elab nende õndsate hetkede jaoks, kui rammestunud inimesed aias olemisest tüdinevad ja midagi huvitavat tegema hakkavad. Nina ja Johannes ega seda ohtu ei ole, et igav oleks. Nina Johannes korraldavad ikka midagi, et mitte tülpinud laua taga istuda. Ning pea ees seiklustesse sukelduda. Ja nii nad lähevad. Millal, missuguses koosseisus Saaremaad läbi kamminud. Niina, Johannes ja väike Illimar ja Väike-Chaplo. Mööda lõputut teed. Nina harjutab parajasti Fraphartaani prelüüdi vanal hammer klaveril, mis seisab köögitaguses toas valgete aknaraamide taga ja lõpmata häälest ära. Johannes kuulab tema harjutamist köögist pealt ja rüüpab mornil ilmeline nõmmeliivateed. Mardani jõuline ja samas peaaegu et kõle loomejõud ei jäta neid kumbagi külmaks. Salapolitseiniku huviga turnivad nad Kuressaare raamatukogus, lootes leida materjale selleaegse Šveitsi kohta. Selle asemel naasevad nad raamatukogust hoopis Aino Kallase päevikutega. Samal ajal kui Niina maadlen Martaani puserite kontrapunktidega Vaab Johannes Aino Kalda armuvalusid. Ja sel ajal, kui Johannes õpib Marttani noote, loeb Niina Aino Kallase õhkamisi Eino Leino järele. Õhtuti sulguvad nad igaüks oma nurka Claudi askeldades köögis. Lugenud läbini kobra tiigi kui ka Reigi õpetaja, peab Johannes sügavas depressioonis raamatu kinni ja läheb Niina juurde. Ta leiab Niina meeleheitel nutmas. Nina on just lõpetanud ühe novellilugemise, kus lehekülgede kaupa ema aru ütleb, kumba oma last visata huntidele söödaks, et päästa Enn ning teist last nende jälitamisest lumisel metsateel. Niisiis üheskoos lepitakse kokku, et igasugused õhtused Aino kaldad jäävad edaspidi ära. Sellest hoolimata jätkati Aino Kalda loominguga tutvumist hommiku poolikuti ning kõik leidsid, et tegemist oli ühe geniaalse jõuga Eesti ja Soome kultuuris. Peagi oli terve maja muusikat täis. Niina kohtub Kuressaares juhuslikult oma klassiõe Iirisega, kes viiuldaja ning Saaremaale toonud oma klaverisaatjaga harjutama. Klaveri saatel on kaasas naine ja laps ning see nelik moodustab samasuguse kummulisust tekitava olluse nagu seda Niina Johannes ja väike Illimar. Otsekohe vallutatakse reomäe, maja, kisa, naeru, kirgede ja muusikaga ning vana häälest ära. Klaver teeb ruumi hoopis Brahmsi viiuli sonaatidele. Klaverisaatja valge autolastitakse pilgeni inimesi täis ja see kihutab Suttu lahe äärde seltskonda uju tama ja tika maanteekraavi piima jooma ja kihelkonnakirikusse, kus parajasti alanud matus ümber korraldatakse. Johannes seletab hetke kohaliku organistiga. Riiulit võetakse kastist välja ning pastoran hämmaldusest pikali kukkumas. Kui rõdult ootamatult muusika algab. Irise silger seljale naastu viiul nagu mõnele vaikelule ning tema õlaga ja haruldaselt kauni näoga harmoniseerub. Viiul harmoneerub justkui mõnes Madonnas lapsega, ehkki selle vahega, et kiirise lapseks on viiul. Heli tõuseb tema pingul keelelt ning keerleb vabanenuna kiriku võlvide all mässides üllatatud matuselised üha sügavamalt omavahel. Iirise ja tema klaverisaatja vahele tekib sõnatu romanss. Ikka ja jälle kaob see paarike kuhugile kaskede alla oma vahekorda klaarima. Õrn suitsuvine tõuseb maja korstnast. Lõkke prügiseb sauna tagasalus. Kõiki on haaranud ootamatu melanhoolia, mis ähvardab tasapisi jänese Halletsuseks muutuda. Irise klaverisaatja seisavad kaugel eemal kaskede all. Klaverisaatja abikaasa kustutab lõkke ääres oma last. Johannes mängib õues flööti. Claudia tegutseb lõkke kohendamisega. Niina vaatab üksisilmi Tuudelekkivaid sädemeid. Tund-tunnilt. Valgus kaob. Kohin maanteel jääb järjest vaiksemaks. Aset sosistavad nii salapäraselt, nii salapäraselt. Metsast kostavad sokude kauge tuuratused. Niina püüab unist Johannest köita Eesti muusikaajaloo külge. Ent miski ei suuda õhtu lahtiseid otsi enam kokku siduda. Härdalt ja kõhklevalt vajuvad inimesed oma tubadesse. Mustvalget siluetti Tekslevad veel mõni hetk kahe korruse kardinatel. Ning siis vajub maja lõpliku vaikusesse, mida lõikab kuuseoksast pesitsev hiireviu nagu kreissaega tükkideks. Järgmisel hommikul pakitakse valge auto kibekähku kokku ning see kihutab Tallinnasse põhjendamata, miks iirised ehmunud olekul Niina Johannese juurde, ent kosutades varahommikuste harjutamistega saunas. Selle kiunu hääl saadav nagu tüütu kärbes Niina Johannese Uinlamist mis kipub ikka keskpäevani venima. Nad sõidavad kolm ratast, meisterdatakse kokku, mis on iga hetkega laiali vajumas. Johannes tõmbab Rauli vanad auklikud püksid jalga, milles on lip-lapi pealt hiina kannab sealjuures uhket roosiga kübarat ning nad lähevad Claudia saadandeid kahtlustavate pilkudega, kuni nad maantee peale keeravad ja mõne kiriku juurde sõidab. Pigem võiks neid pidada kirjusteks. Iga kilomeetri tagant on vaja mõnd ratast remontida ning Niina välkuvad volüümi mamma vana aukliku seeliku vahel pakuvad möödasõitjale selle tegevuse juures rohkesti silmarõõmu. Mõned neist väljenduvad sel puhul häälekalt. Kiriku vormildes suhtub meisse algul ebalevalt, ent kuuldes, et tegemist on muusikutega, laseb nad lahkesti sisse. Pühapäevasel teenistusel Valjala kirikus sunnitakse nina oreli taha armulauaajaks ning ta veedabki seal järgmise tunnikese üht ja sama koraali mängides. Samal ajal kui hilisJohannese rõduserva peal kõõlub ning masid altarile põlvituvad ja sealt taas tõusevad üksteise järel nina mängimisest ütlemata Nato tüdinud ning ta heidab oma kaaslastele õhkavaid pilke. Kiriku oma organist seisab aga Niina kõrval ja särab suurest rõõmust, lubab koguni Niina välja koolitada Valjala organisti. Ühel eksirännakul jõuavad nad Karja kirikus, mis paistab keset auku augustikuist pärast lõunat. Uinakut veetvad. Küps valgus tungib läbi vitraažide valge altari võreni ning röögib selle sinisega punasekirjuks. Niina seisab laemaalingute all ning püüab lahti seletada nendeni tilisi sümboleid. Kirik pakub jahedat varju lämbele suvele ning nende kuivanud suud hakkavad taas tasapisi kinni vajuma. Johannes istub vaikselt ette pinki silmitseb seda uputavad. Salajast valgust, ta on silmnähtavalt haaratud sellest ajatust kooslusest, mis selles kirikus valitseb. Niina kaob vaikselt kuhugile postide taha. Iiris võtab justkui tahtmatute liigutustega oma viiuli ja esitab neile Isaiiguuendad sooloviiulisonaati sedasama, mida ta hommikul saunas harjutas. Johannese sõnul pole ta seda kunagi nii hästi esitanud. Nii nad istuvad Johannes, kusagil eelis Niina kusagil taga ja iiris kiriku eesotsas kaja vooli piirise mängu veelgi kontrastsemaks. Ning järgmist hetke pole neile kellelegi vaja. See on nende igavene Vesper. Ühel õhtul kella 12 paiku otsustavad nad sõita kiikuma. Kolmas ratas läheb kohe puruks. Üks peab ratta taga sörkima. Kiiged asuvad viie kilomeetri kaugusel mererannas, ühes mahajäetud luksussaunas. Pimedus valitsejat ümbritseva külakoguga kaevudega õuesid. Ja koerad hauguvad nende peale, ehkki nad lähevad neist kauge kaarega mööda. Kiigel aga arvatakse õige aeg laulma hakata ja nii lajabki kolmehäälselt. Kogu tagasitee, nad laulavad, kõik mõeldavad ja mõeldamatud lauldakse kogunemiseni kvarteti aegade lõpus, mida Nyiris hakanud koos Niina karjutama. See, kes on sunnitud rataste tagasi kima täidab oma partii ohtrate kaheksandikpausidega. Kodus hakatakse sooja toitu valmistama, samal ajal kui Claudia oma lõputuid sehkendamisi Läti raadiosaatel toimetab. Claudjale pole oluline, miskeelne raadio köögis mängib, peaasi et mängib. Alati, kui Johannes oma kodus raadiot krutib ja kõikide maailma keelte Vikerkaar oma ees läbi laseb. Meenuvad talle hommikuni kanduvad tunnid Läti või Ungari raadio saatel reomäe majas. Hommikul kell üheksa hüppab iiris oma voodist püsti ning äratab oma unest segased sõbrad maanteel peatunud varaline Tallinna buss. Johannes ei vaevu sellisele tähtsusetu sündmusele reageerima, sest on juba harjunud, et siin majas inimesed tulevad ja lähevad. Hämmastunud bussijuhtide küsimuste saatel. Ent liigutab entsigiski, kui uksel seisab klaverisaatja. Inimesed tulevad ja lähevad ja nii on alati selles majas elatud. Bussid peatuvad teeotsal. Äkitselt ilmub üks uus teema maja peatumatusse Foogasse toob sinna sisse oma värvi ja haihtub taas. Inimesed tulevad sõltumata aasta- või kellaajast ja inimesed lähevad. Maja ajalugu kummitab igasugustest mamma baptistide tuttavatest igasugustest Rauli sõpradest ja omakorda nende sõpradest. Osa neist juba täielikult mälestuseks muutunud ning kõikide nende varjud hiilivad veel kusagil kaht korrust ühendava trepikäikudes. Mamma oli Kaali kooliõpetaja ning tema õde ehitaski selle maja, et elada mammale võimalikult lähedal. Tasapisi koliti sellesse uude majja üle ning vana talukoht paar kilomeetrit kuusiku küla pool jäeti lagunema. Mammalon koos oma mehe Joosepi ka kolm last. Leo, kes sureb 10 aastaselt eetanusesse. Raoul, kellel on prantsusepäraselt väga eriline nimi selles ümbruskonnas Raoul ja pesamuna Claudia. Leo surmast saadud vapustus kantakse üle eriliseks hoolitsuseks Rauli eest. Ning mõlemad lapsed kasvavad väga harivase vaimses õhkkonnas. Talutöid tehakse justkui valguse neelamise kõrvalt. Lapsepõlve vallutavad saksa keel ja kirjandus, klaveriõpingud ühe Kuressaare rikkamana tädikese juures meetrite kaupa raamatut, mis siiani seisavad elu ja ärklitoas. Suvi, ujumised, talv, suusad. Tädi hoolitseb oma õelaste eest lembe tarmukusega ja kogu maja õitseb, kui nii võib öelda, keset elu pisi traagikat õitseb oma elatavast elust. Mamma mängib kuigivõrd ise klaverit ning Johannes silmitseb, kuidas ta eestiaegsel fotol uhkes peenes kostüümis ning harjumatult 60.-te aastate soengus uurib oma noort. Sarnasus ninaga on silmnähtav. Jah, seesama teadja, inimese pilt. Seesama salatud pilk, mis tunnetab rohkem kui välja, näitab. Mamma, sõbrad kogunevad, keedavad süüa, peavad pikki ja eksalteeritud söögipalveid, mida musta rõivaliste tädikeste vahele torgatud Ladze lapsed oma Turt satustega saadavad ja suunduvad taas manda reeküla või Kuressaare palvemajadest. Ja nende hulgas on ka Marje Sink Rauli naise, Mirjami nõbu, patistist helilooja Tunne Kelami, Kuldar singi ema. Majas leiduvatel fotodel istuvad nad kõikvõimalikes ansamblites marjasinkos mammaga mamma koos oma õe V2 tädikesega tädu koos Maria singi ja kahe teise naisega sireli all. Alati olukorraks sobivad vagad ja õlitatud naeratused ees. Ka Marie poeg, tunne hilisem Tunne Kelam käib siis siis, kui ta veel Hufodega tegeles ja pärast seda külastavadki ufod, seda Reomäe maja lennutades esiku lakke, katkise pudelikaela, mis sinna korki pidi kinni jääb ja kastes voodid palaval suvepäeval läbimärjaks. Aga Kuldar Sink pole Claudia mäletamist mööda kunagi sinise käinud. Mamma aga, pidades talviti sooja südamliku kirjavahetust Mariega tundis suurt huvi kuldari vastu. Kelle erakordne see talendi, mis oli aheldatud võimaluste puudumise külge tema õpetajana, mina ilmselt ära tundis ja võib-olla tuletas talle meelde midagi isiklikku. Mõjuva välimusega ning kelmikate silmadega. Tema olekus oli midagi närvilist, mingid äkilised liigutused moodustasid tema helgele olemisele silmatorkavalt rebenenud kontrasti. Fotodel, mida Johannes õhtuti elutoas uurib, võib näha Rauli koos Miriamiga Toomemäel jalutamas. Mõlemal elegantsed sügismantlid, mõlemad väga ilusad ja silmnähtavalt armunud. Rauli olekus on igal pool kordumatu suursugusus ning suuremeelsus kavalalt vilavat silmad ulatusid alati kuni vastasseisja sügavaima hinge sopini välja. Mõni ime, Etka Claudjale oli ta vanem vend kõik kõiges. Ja mamma hellitas teda varjamata oma armastusega. Paul oli juda ainukene poeg, pealegi veel nii efektne ja tark. Omal ajal Kuressaare keskkoolis vahetas ta pruute nagu mõni vahetab kindaid. Mitmed purustatud südamed jäid maha tema jalgradadel. Nendest mõned ka naislauljad, kes hiljem Tallinnasse läksid ja Rauli sootuks unustasid. Niina Johannes pesitsevad klaveri ümber nagu rotid ikka ja jälle istub keegi klaveri taha ning repertuaar vaheldub peadpööritava kiirusega. Niina nootide hulgas valitseb täielik kaos ja tema Illimari suureks rõõmuks leiab sealt lätte lastelaule. Need vahelduvad kiiresti Bachiga. Niina repertuaari kuulub kogu hästi tempereeritud klaver ning alatasa harjutab ette, kuna kvootide tõttu keegi Bachi ammerclaviir tundub selleks ka kõige rohkem sobivat. Vahest mängitakse kuni varajaste hommikutundideni siis, kui saarepuud oma öise kohinal õpetavad ning esimene haavalgus Kuivastu poolt, Loit, Mahakad Johannesele eriti ei meeldi need tonnid sest tõusev päike tähendab ju ülelaetud tundidest tekkinud väsimust. Sellegipoolest mängitakse kõik öised kummitused saavad rahus oma asju toimetada. Mamma poolt korraldatud pildialbumis avastab Johannes ühe, kus tatud keegi ema isa koos väikese poisiga selgub, et tegemist on Erkki-Sven Tüüriga, kelle ema, jällegi mamma sõpruskonda kuulus, talle olnud koguni tema õpetaja. Johannes otsib välja Kaali koolimaja õpilaste nimekirja ja tõepoolest, seal taan. Johannes ei suuda ära imestada seda nähtamatute niidikaste võrku, mis selle maja inimeste saatuste ja muusikaga kokku köidab. Midagi saare maaliku tüüri loomingus ka tõesti on. Raul oli üks silmapaistev noormees, tema fantaasia ning lõbus ilme, milles oli üksjagu kavalust, oli meeliköitev ning kõik, mis temas oli, pani inimesi vaimustust tundma. Tal oli silme paistev võime võrgutada ära kogu oma ümbruskonda sellega haavu tehes. Tema koos elumirjamiga kujunes tormiliseks nagu selletaoliste, andekate ja keeruliste tüüpide puhul tavaline. Kahe tütre sündimise vahepeal elavnenud Paul lühemat aega ühe teise naise juures, kellega tal sünnib poeg ja kellest kasvab hiljem suur muusik koos elumiirlemiga. Samuti ei kesta lõputult. Rauli siseheitlused ja metsikud psüühilised piinad muutuvad Mirjamile väljakannatamatult, eks kuni nad lõpuks kolivad teineteisest lahku. Eesti nad üksteisele tähtsusetud pole. Tütred kasvavad oma väga targa ema käe all, kes püüab neid eriti mitte oma abieludraamasse sisse mässida. Aga pigem närviline õhkkond Rauli ümber, mis aastatega läheb järjest valdavamaks, jätab oma jälje. Ja Raul ei kohtu iial oma pojaga. Aastaid hiljem liiguvad Niina käes oma nõbu kooli lõpetamise fotod sest nad mõlemad on ju muusikat. Ning raul, ütleme neid nähes juba täiesti tuhaks põlenuna. Nägin siis kah lõpuks oma poega. Segadus Rauli sees muutub ähvardavalt painajalikuks. Tema anne jookseb lahinal maha. Endale sobivat töökohta ei leia ta kunagi. Kunagisest sadelevast noormehest kujuneb pikkamööda must vari, kes nagu mardus veel inimest meenutab Mirjami ka läbikäimine lõdveneda. Raul elab vahelduva eduga reomäel ja Tallinnas. Lama, mures tema pärast lausa hulluks minemas, et miski ei suuda takistada emasid antuma pojale lõplikku allakäigu teed silutamas. Aeg-ajalt saab Raul metsikuid vihahooge, millega ta puberteedi küüsis väärsuvad piinab, terroriseerib need vahelduvad pidulikute ja pisarateni liigutavateleppimistega aega. Sealt on nina ja mamma sunnitud heinakuhja põgenema, et end päästa toas mürgeldava Rauli veest. Joomingu lahjelduvad haigustega. Raul kirjutab vahetevahel meeleheitel. Haiglas olen end tasakaalustada püüdes ja uue elu alustuge otsides, et miski ei aita. Tigedus oma nurjunud elu üle saab pikkamöödavõimest ning kõik kaaskondlased on sunnitud seda. Elu kulgeb edasi ilma modulatsiooni, tutta lima, ühegi kaldumisetama soorsesse helistiku. Raoul kirjutab oma mammale, et ta seal üksi ei oleks. Üksinda ei tohi olla, veenab ta teda Tallinnas. Claudia võitleb oma venna ja ema vahel nagu emalõvi, neid toetada ja abistada püüdes. Loomulikult Rauli ümbert on ju kõik sõbrad kadunud ja teda ei soovi ju keegi enam näha. Siis sureb mamma. Nina on just koolist tulnud ja puruväsinud. Mamma üritab talle midagi öelda, nina ei reageeri sellele, sest ta väsib. Mamma patsutab teda veel korra ja siis ta langeb Niina käte vahele. Claudia Raul kaotavad selle peale pea. Nende suurim tugi on olnud, kuidas muidu ju nende mamma. Raksatusega vajub üksed pohh Reomäe majast haua põhja et teha teed teiseneda. Mirjam koos tütardega on kusagil kaugustes. Niina võitleb üksinda, sest Claudia käib tööl Rauli raevuhoogudel. Raul ei suuda magada. Raskete südamehaigusele ja mitmetele insultidele lisandub gangreen, mis sunnib teda pikki öid läbi reomäe maja koperdama. Nino üritab oma puseriti närve maandada, samal ajal kui maja alt korruselt kostavad hingepiinades vaevleva mehe õiged ja karkude tontlik kõbi. Üks, kaks ja kolm. Iga 15 minuti järel. Seal asub ta uuesti liikvele, et rahustada oma põrgulikult vallutavaid jalga. Üks, kaks ja koolita. Toksib lohisemine, kostab mööda köögipõrandat öö läbi ikka köögist, elutuppa, elutoast kööki, köögist elutuppa ja elutoast kööki. Mõtlete oma kadunud pojale, kui nina ühel ööl ärkab, kuuldes köögi kõrvalt klaverimängu või kellelegi teisele. Ühel hommikul ärkab nina täis õudselt maja algkorrus on sillutatud, maha veetud linad, vereplekkide ja laokile jäetud raamatuid, et Raul on kadunud. Mata mingit märki oma asukohast. Poolteist kuud otsitakse Rauli ümbruskonna metsadest ja nina korraldab terve aktsioonide taleikaks. Lõpuks miilitada leiabki. Üleni lagunenud augusti kuuleidsakutest. Rauli surm vapustab sügavalt kõiki lähedal olijaid. Keegi ei suutnud aimata, et see nii kiiresti võinuks juhtuda. Raul kirstu sees pakitud hermeetilise kilekotti ning keegi ei kavatsegi seda avad. Ometi leidub keegi tema viimase vele soost sõbratar, kes kirstukaane peaaegu vägisi lahti kisub ja samas voos surnukeha ümbritseva kile. Kõik on toimuvast nii vapustatud, et keegi ei suuda teda peatada. Kirtuses mulksu paljulubav lähedalolijad on sunnitud sead ära pööranud. Mõnda aga see sõbrand leidmata ühtegi tükki kord elanud inimesest, millega hüvasti jätta, kruvitakse kift Lugan uuesti kinni ja Niina märkab, kuidas valge riide vahelt hakkab midagi ilged kollas maha nurisema. Claudia seisab kirstu kõrval toimuses peaaegu tarduma ning suutmata eneses mingit emotsiooni. Kolksu kirst aetakse kähku hauda. Mõni ime, et Niina saab närvivapustuse ja langes surnuaia müürile teadvusetult maha. Reomäe surnuaia kõrval seisab maalilise järve rannal õigeusu kirik. Üksikud kotkad ja kullid pesitsevad teda ümbritsevad ates puhevil puudes. Karge tuul silitab tema sibul, kukleid, mille ristide all sumisevad metsmesilased, kes on risti all asuvasse munast oma pesa rajanud. Kirik pole kuigi suur, lihtsalt kreeka ristipõhine vehitis tõuseb keskelt vaid 10 meetri kõrgusele. Ent sellele vaatamata Anda uhkete kiviseinte ja maalilise ikonostaažiga õhujas naiselik olend pimestav valgus, kiirgab ta sina jalt lubjavärvi seintelt. Terav kuumus õhkab ta paakunud trepist, mis tundub olevat rahulolematu kiriku väikese ruumiga. Kiriku uks on lukus teenistusi veetakse haruharva või siis, kui mõni reomäe küla kaheksast elanik, kust ära sured. Kiriku pööningul vedelevad hunnikus vanad raamatud, kaasolide ikoonid, vana tädike, kelle kätte on usaldatud kiriku võti palun Hiinalia Johannese sealt hallitamast ära hüüa ning naasevadki kirikus, nagu rüüsteretkelt. Nina on õigeusklik, ahmib 600 leheküljelisi ideoloogilisi hobuseid maja hoovis suure mõnuga, sel ajal, kui Johannes üritab Chap loomale lehvi pähe siduda. Niina püüab ka Johannest ortodoksi kirikumuusikasse kaasa tõmmata, ent Johannes väidab, et need lõputud toonikate dominandid on tema arust tapvalt igavad. Reome kiriku kõrval elab õigeusklik palverändur, kelle ainult üks jünger on üks kuulus naisgraafik, kellega koostaga kurameerib. Vähemalt arvavad Niina ja Johannes, nii. Ükskord peab Niina koos kirikukooriga Soome sõitma ja satub koos palveränduri ka ühe ja sama perenaise juurde Helsingis. Pärast küllaltki meeldivat õhtusööki teeb palveränduri ettepaneku, et nad võiksid pisikese õhtupalvuse veeta. Loomulikult pole kellelgi selle vastu midagi, vastupidi, väga tore. Palverändur asub ikooni ette Niina ja nende perenaine kolmnurkselt tahapoole. Paistab, et palverändur on nõuks võtnud nad korralikult läbi palvetada. Üks kaanon järgneb teisele, üks ülistuslaule õitseva neitsi auks kummutab teise veelgi vägevama ülistuslaulu. Vahepeal peavad Niina ja perenaine lakkamatult risti ettelööma, issand halasta, laulma ning koogutama. Ülistuslaulu lähevad jälistekstaatilisemaks sina heahõnguline suitsetamise rohi ja põlev põõsas, kes oma jumalasünnitaja üsas huvikese vastu Sid. Palvetame pärast. Pärast tunniajalist teenistus on naisterahvastele ainult silmad krillis ja nad ainult veel kuidagimoodi tuiguvad oma jalakestel, sest on juba myya. Ka pooleteist tunni pärast löövad nad ikka veel juba täiesti tülpinud ristimärke ette. Alles kahetunnise teenistuse järel arvab palveränduri õige aeg olevat pulliturgiasse siirdumiseks. Ja Niina pääseb jalgu lohistades magama alles kahe tunni ja 10 minuti pikkused pisikese õhtupalve järel. Rauli vanem tütar on Tallinnas abiellunud ministriga ning ta saabub suvitama eskordi saatel. Minister jääb endaski mõista Tallinnasse. Niina jõe Johannes tervitavad neid naissoos laagritega, tehes järjekordse hüppe otse jumalateenistuselt, olles täiesti teistsuguse muusikamaailma. Ning ministri boa on silmnähtavalt võlutud. Johannes on ammu soovinud näha rästikud kelledest terve Saaremaa kubisevad kodudes Narvas Niina, et selle kirikuaia sees võiks neid rohkesti pesitseda. Johannes võtabki suure teiba, et autoaknast kirikuaiakivides natukene sonkida. Väike Illimar on vaimustuses küll pole vaimustuses kiviku vorminder, kes ei mõista, miks peaksid küll ühed kirikulised oma auto kinni pidama, et selle aknast aia sees urgitseda. Malakaga aga ussietendus, nagu väike Illimar seda Johannese soovi kutsuma on hakanud, jääb tänagi ära. Selle asemel võetakse kodust hiljem ministriproua vanem tütar kaasa kindral kavatsusega teda Kuressaares alkoholiga tutvust sobitada. Nii marsitise nelik varsti ühest kohviku uksest sisse ning enne kui keegi suud avada jõuab, teatab väike Illimar juba ettekandjale. Palu kohvi, kuumi võileibu, hästi palju viinaussietenduste palgalist puhkust. Ja jälle nad lähevad täis meeletut armastust kõikide nende kohtade vastu, kus nad kõik juba on käinud. Auto keerutab üles suurtes kogustes kruusatolmu. Kõik seesistujad oleksid nagu kriidiga üle võõrbanud, oma näo ja juuksed autolastitakse täis Soome külalisi jäetakse nad öösel Reomäe järve äärde hetkeks üksi, kus terve järve peale lastud ujuvad küünlad ja kus naaber arvab heaks olevat neid prožektoritega pisut valgustada. Mingisugusest totras kuriteo hea mees. Ja kuhu Niina Johannes naasevad haavalehtedena värisevate soomlaste juurde, kes on oma passid ja raha juba maa sisse kaevanud. Ja minnakse hommikul kell kuus jalutama ja vaieldakse lõputul täitsaksaperlyle. Suvi hakkab läbi saama. Johannest valdab sõnatu nukrus ja tema peas keerleb üks tormise laul, mille kohta ütleb Niina, et see teeb ka tema kurvaks. Kanarbik hakkab tasapisi õitsema ja ta liivatab oma via lets puruga kõik metsaalused ning külavaheteed. Ükskord sõidavad nad veel. Nad käivad uude panga lahes, mis jääb igasugusest asustusest lõpmata kaugele ja kuhu nad paksul ilva sisse kaevuvad, täis rahu, mida too tühipaljas ja väga suurlaht neile sisendab. Nad käivad Undva tipul ja kureverelaine mahajäetud majas maja, mille nad juhuslikult leiavad kusagilt umbe kasvanud teeotsast ja mille põrandal siia-sinna loobitud kirjades taastuvad terve eluloo. Nad käivad Peeter süda kodutalus, kuhu viie kilomeetri pikkune jalgrada läbi maalilise Viidumäe looduse lookas puud puhkavad oma okste najal. Veed voolavad oma sundimatult, fool mängivad oma lõbuks Saaremaa kirikutes terveid kontserte teineteisele ja harjutavad vahest ööde kaupa. Nad turnivad, valades hiiedes veega täitunud karjääri järvedes. Nad toituvad sellest vaimsest voolusest, mis hõljub Saaremaa koha ja selle reomäe maja kohal. Üks kord on nad siia niikuinii tagasi. Aino Kallas on kirjutanud. Mina helistan kõrte randu, mis pole maa ega vesi ja meile punastel hundi purikatel kiiguvad sinised vesi, kiilid. Kuna uus vesilinnu suguvõsa How juure mätastes. Mina ülistanud liivarandu, mis valgitsevad oma varjuta lagedusse, päikeselõõma, nii et oled alati kahe helgi vahel, millest üks tuleb taevast ja teine maast. Mina helistan lage randu, Boyduid merest võõrdunud, millel pesitseb ainult nukruse õnn esinenud. Mina helistan kadakaid, mis suitsevad kollaste õietolmu väävlijahu ja plahvatavad lõkendava, eks tulle tungla, eks kui need nõmmel omaks rõõmuks õhtuti tüvedest sütitada. Vanad põõsad, millest kõneleb Saaremaavaim nagu muiste, Jehoova oma. Mina helistan nende kaitsealuseid, nastikuitsiilia vaikseid, karbi tigusid ainult trastikute, helista vaid, pigistan selle puu pihtide vahele ja panen piiritusepurki. Mina helistan saaremaa suvi, jõgesid, mida ma millalgi pole näinud, jooksvat ei päri ega vastumet. Oi nendega paanide musta tigedust, kes elutsevad Saaremaa jõgedes abiuurmees kuid antakse neile andeks. Mina helistan Saaremaa tuulikuid nii puhkusest kui töös, mille vastu võitleja, eks minu silm otsib, asjata ongi hotet, olgugi et kindlasti arvan tedagi siin kuskil peituvat. Sel romantika saarel. Mina palun kõige alandlikumalt andeks kõigilt kajaka häält Viirestajaid, Tautsadelt ja teistelt, kellele mind pole veel esitletud, et neil neil päikesepaistelisel hommikul Hotell segasin kui üksi neile ning mügrile kuuluval laiul ameesklesid. Mina helistan siin Saaremaa kangelane Suur Tõll. Kuigi sa ei lasknud segada oma aastasadu pikka und kuulsin ma ometi sinu hiiglarina õõtsumist iga kord, kui oma kõrvamaa poole kummardasid. Kas ma kord veel sinu tõusugine? Mina tänan. Ta imelist Saaremaad, kes mulle võõrale Maatule avas oma karmi ilu, saladused. Ja kui väikselt Illimarile küsitakse, et mis maja, see siin niisugune on, siis vastatud, täis uhkust. Maja siin ehitasid Maria ja Joosep, minu vanaema vanemad. Kui vanaks sai, suri ta ära. Ja kui marja vanaks, suri ta ka ära. Aga keegi ei raatsinud meid maha matta ja nii hoitigi neid elutoas. Kunagi paarkümmend aastat hiljem, pärast õudsalt pikka ajajärku, siis, kui üks kana oli parajomäe surnuaiale pantu siis leidis vana üks päev, mis sitse siin jälle olgu. Ja loopis need kondid. Ai.